Andmekogud ja avalik teave › Avalik teave

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

https://keskkonnaamet.ee/uudised/keskkonnaamet-maaras-biokutuse-osakaalunoude-eiramise-eest-8-miljonieuro-suuruse-trahv

‒ AS Olerex poolt Keskkonnaametile esitatud mistahes dokumendid, mis kajastavad AS Olerex poolt biokohustuse täitmist 2022. aastal; ‒ AS Olerex poolt Keskkonnaametile esitatud mistahes dokumendid, mis kajastavad AS Olerex poolt biokohustuse täitmist 2023. aastal.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

mistõttu tuleb dokumentidele juurdepääsu andmise puhul lähtuda VTMS-s sätestatust, mh VTMS § 62 lg-test 2-4. Terminal on seisukohal, et praegusel juhul ei kohaldu AvTS § 35 lg 1 p 1, mille alusel tuleb väärteomenetluses kogutud teave tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks, kuna VTMS § 62 lg 2 alusel on otsuse ja lg 3 alusel väärteotoimiku avaldamine lubatud. Lisaks on otsusega seotud informatsioon juba avalik (ka Keskkonnameti koduleheküljel üleval), mistõttu ei saa väita, et kõnealune teave tuleb asutusesiseseks tunnistada. Tuginedes eelnevale, ei olnud Keskkonnaametil alust keelduda väärteotoimiku ja otsuse väljastamisest. VTMS § 62 lg 3 kohaselt on otseselt väärteo tagajärjel tervisekahjustuse või varalist kahju saanud isikul ja tema esindajal pärast väärteoasjas lahendi tegemist, samuti pärast selle jõustumist õigus tutvuda kogu väärteotoimikuga. VTMS § 62 lg 3 mõtteks ja eesmärgiks ongi väärteoasja menetlusse kaasamata isikute kaitse, mitte menetlusse kaasatud isikute kaitse – viimaste õigused on menetlusosaliste menetlusõiguste regulatsiooni raames juba niikuinii kaitstud. Rikkumise tulemusena sai Olerex pakkuda klientidele oluliselt soodsamalt kütust võrreldes teiste turuosalistega, kasvatades sellega oma turuosa ja kasumit. Seega on ilmne, et kohustuste täitmata jätmisega kaasnes ebaausa konkurentsiolukorra teke, mis ilmselgelt rikub teiste turuosaliste õigust majandustegevusele ausa konkurentsi tingimustel. Seejuures ongi biokohustuse täitmise eesmärgiks mh hoida ära ebaausa konkurentsi teket. Kaebajale on konkurentsi moonutamise tõttu tekkinud ulatuslik kahju nii saamata jäänud tulu kui ka otsese varalise kahju (kulude) näol. Kaebaja on ebaausa konkurentsi tõttu kaebajale kahju tekkimise kohta esitanud ka Grant Thornton Baltic OÜ ekspertarvamuse. Esiteks on VTMS § 62 lg 2 puhul tegemist üldnormiga ning VTMS § 62 lg 3 (millele tuginedes kaebaja teavet nõuab) on eeltoodud sätte osas erinormiks. Seega ei ole asjakohased ei vastustaja viited VTMS § 62 lg 2 regulatsioonile (mis vastustaja väitel kaebajale subjektiivset õigust teabe nõudmiseks ei anna) ega ka VTMS § 62 lg 2 regulatsiooni selgitavale Riigikohtu lahendi nr 3-16-11 seisukohtadele. Teiseks ei taotle kaebaja kellegi eriliiki isikuandmete (s.o. füüsiliste isikute andmete) väljastamist, millele ligipääsu VTMS § 62 lg 3 piirab ning vastavad andmed võib vastustaja kinni katta. Kolmandaks osutab kaebaja, et VTMS § 62 lg 3 ei sätesta, et „menetlejal on õigus teavet väljastada“ või et menetleja väljastab teavet „taotluse rahuldamise korral“. Vastupidi, kui VTMS § 62 lg 3 eeldused on täidetud, tuleb võimaldada kahju kannatanud isikul toimikuga tutvuda ja saada sellest koopia, arvestades (füüsiliste isikute) eriliiki isikuandmete kaitse vajadust. Neljandaks selgitab vastustaja ise oma 16.09.2024 vastuse p-s 4.10, et 18.12.2023 määras Olerexile väärteoasjas nr 940023000098 biokohustuse mittetäitmise eest 2022. aasta kohta rahatrahvi 8 miljonit eurot. Retoorika, millega sellise mõjuga otsuseni viinud menetlus allutatakse „kergemate rikkumiste“ alla, on kohatu katse püüda õigustada AS-i Olerex andmete kaitsmist olukorras, mis ilmselgelt kaitset ei vääri ja mida VTMS § 62 lg 3 tegelikult ka ei kaitse. Biokohustuse täitmist kajastavate dokumentide avaldamisest keeldumise osas ei ole Keskkonnaamet oma seisukohta põhjendanud, vaid on viidanud oma varasemale vastusele, milles keeldus AvTS §-de 9, 23 ja 28 alusel teabenõude täitmisest, öeldes, et taotletava teabe suhtes kehtivad juurdepääsupiirangud ning taotlejal puudub taotletavale teabele juurdepääsuõigus. Antud juhul ei ole selge, millisel alusel on juurdepääsupiirang kehtestatud, kuna Keskkonnaamet ei ole seda oma vastuses välja toonud. Riigikohus on öelnud, et juurdepääsupiirang ei kohaldu teabele vahetult seaduse alusel, vaid juurdepääsupiirangu kehtestamine tuleb asutuse juhil otsustada, st see tuleb vastavale teabele kehtestada. Keskkonnaameti vastuse pinnalt ei ole aga võimalik tuvastada, kas ja kui, siis millisel alusel on praegusel juhul küsitud teabele juurdepääsupiirang kehtestatud. Seega on Keskkonnaamet põhjendamatult keeldunud biokohustuse täitmist kajastavate dokumentide esitamisest. Teabe asutusesiseseks tunnistamise ja kinni katmise alused on toodud AvTS §-s 35, mille kohaselt kuulub asutusesiseseks teabeks mh isiku kohta seoses maksustamisega kogutud teave ja teave, mille avalikustamine võib kahjustada ärisaladust. Küll aga, selleks et tunnistada

konkreetne teave maksu- ja ärisaladusega kaetuks, peavad olema täidetud mitmed erinevad tegurid. Analoogia korras saab käesolevas ärisaladuse küsimuses tugineda Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohtadele, mille kohaselt on Riigikohus rõhutanud, et teavet ei muuda ärisaladuseks pelgalt asjaolu, et äriühing on antud teabe konfidentsiaalseks kuulutanud. Riigikohtu sõnul on info hinnatav ärisaladusena üksnes siis, kui see vastab kolmele tingimusele: a) selline teave on saladus selles tähenduses, et see ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav isikutele ringkondades, kes tavaliselt kõnesolevat laadi teabega tegelevad; b) sellel teabel on kaubanduslik väärtus tema salajasuse tõttu; c) selle teabe üle seaduslikku kontrolli omav isik on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas. Selle kohaselt võib kohtu sõnul kättesaadavaks ja ärisaladuse tähenduses mittesalajaseks lugeda teavet nt kaupade ja nende hindade kohta isegi juhul, kui selleks on vaja pöörduda vastava varustaja poole ning see ei ole ülemäära keeruline. Praegusel juhul on ilmne, et Terminal ja AS Olerex tegutsevad samas valdkonnas, mistõttu on biokütuse kasutamine Eestis, kütuseturu hinnadünaamika, ASi Olerex ebaaus konkurents, AS Olerexi turgu kahjustav käitumine jt sarnased tegurid on Terminalile, kui samas valdkonnas tegutsevale juriidilisele isikule, teada. Teisisõnu peaks teave andma mingi konkreetse eelise konkurentide ees, mis info teatavakssaamisega oma väärtuse kaotaks. Kohtu sõnul tuleks selleks kirjeldada vaidlusaluse teabe ärilist väärtust ettevõtte jaoks ning selle potentsiaalset kasulikkust tema konkurentidele (nt info mingi toote spetsiifilise koostise või tootmisprotsessi osas). Küll aga, Terminali hinnangul ei anna käesolevas asjas tuvastatu sellise ärilise eelise jaatamiseks alust. Teabenõudes nõutud teave ei ole konfidentsiaalse iseloomuga ega saa seega olla mõeldud asutusesiseseks kasutamiseks. Samuti sätestab maksukorralduse seaduse (MKS) § 26 lg 1, et maksuhaldur, tema ametnikud ja töötajad on kohustatud hoidma saladuses maksukohustuslast puudutavat teavet. Sama sätte kohaselt ei lõppe maksusaladuse hoidmise kohustus teenistus- või töösuhte lõppemisega. Kaebaja märgib, et vastustaja ei ole eelnimetatud sättes märgitud subjekt (ehk ei ole maksuhaldur, tema ametnik ega ka töötaja). Seega on ilmne, et antud säte ei ole kuidagi seotud vastustaja tegevusega. Vaadates vastustaja tegevuse eesmärki ja ülesandeid ning nõutud teabe iseloomu, ei kuulu vastustaja poolt biokohustuse täitmise üle järelevalve teostamise käigus kogutud teave AVTS § 35 lg 1 punkti 16 alla. Seega on kaebaja seisukohal, et nõutud teave ei kuulu maksusaladuse kaitse alla. Alternatiivselt, kui kaebaja nõutud teave on siiski ette nähtud vaid asutusesiseseks kasutamiseks, tuleb see väljastada AvTS § 38 lg 4 alusel. AvTS § 38 lg 4 annab asutuse juhile kaalutlusõiguse otsustamaks, kas võimaldada asutusevälisele isikule juurdepääsu juurdepääsupiiranguga teabele või mitte. Kaalumisel tuleb arvestada nii teabenõude esitaja põhjendatud huvi asutusesisese teabe väljastamiseks, isikute huvi eraelu puutumatuse kaitseks kui ka seda, kas riigi huve teabenõude täitmisega kahjustatakse (19. juuni 2020. a TlnRnKo 3-19-2046, p 20). Vastustaja ei ole AvTS § 38 lg 4 alusel teabe andmist kaalunud ega huvide kaalumisest lähtuvalt teabe andmata jätmist põhjendanud, mis muudab vastustaja tegevuse teabe andmisest keeldumisel juba iseenesest õigusvastaseks. Samuti alternatiivselt, isegi kui kohus peaks leidma, et osa taotletavast teabest on maksusaladusega kaetud, tuleb kaebajale väljastada taotletud teave osaliselt kinni kaetud andmetega. Teabe täielikult avaldamata jätmiseks alus puudub.

ole rikutud ja kaebajal puudub õigustatud huvi väärteotoimiku ja -otsuse saamiseks. AvTS § 2 lg 2 p 4 annab võimaluse ka eriseadustega kehtestada (või jätta kehtima) teistsuguseid teabele juurdepääsu korda, viise ja tingimusi reguleerivaid sätteid. Sellest tulenevalt vastustaja on seisukohal, et AdvS § 41 lg 1 punkt 4 ei sätesta täiendavat juurdepääsuõiguse alust ning sellest ei tulene advokaadil õigust nõuda juurdepääsu teabele, mille juurdepääs on seadusega piiratud. VTMS § 62 lg 1 kohaselt võib (see ei ole kohustus) kohtuvälise menetluse kohta väärteomenetluse, avalikkuse või andmesubjekti huvides andmeid avaldada enne otsuse tegemist üksnes juhul, kui sellega ei kahjustata ülemäära väärteomenetlust, riigi huve või ärisaladust, samuti andmesubjekti ega kolmandate isikute õigusi, eriti eriliiki isikuandmete avaldamise puhul. Õige ei ole kaebaja järeldus, et VTMS muudatuse eesmärk ei ole tagada kannatanu õiguseid. Tegelikult vastupidi, erinevalt kriminaalmenetlusest ei ole kannatanu väärteomenetluses menetlusosaline ega menetlusse muul viisil kaasatud, mistõttu loodi VTMS § 62 täiendamisega võimalus just võimalusega kannatanul tutvuda väärteotoimikuga. Kaebaja pole põhjendanud esitatud kohustamiskaebuses, kuidas vastustaja poolt juba avaldatud väärteomenetluse andmetega on riivatud kaebaja õigus nõuda võimalikku kahjuhüvitist AS-i Olerex käest. Vastustaja on esitanud täiendavad põhjendused EMTA valduses olevas vastavusdokumentide süsteemi (VDS) kohta ja Keskkonnaameti kohustustest, mis tulenevad Keskkonnaameti ja MTA vahel sõlmitud andmete töötlemise lepingust ehk puudutab maksusaladust. Vastustaja peab täitma maksukorralduse seaduse (MKS) § 26 lõikes 3 toodud kohustust, mille kohaselt on MKS §-de 28–30 alusel või teenistus- või tööülesannete täitmisel maksusaladuse kohta teavet saanud ametnikud ja töötajad ning avalik-õiguslikke ülesandeid täitvad isikud kohustatud hoidma saladuses neile maksukohustuslase kohta teatavaks saanud teavet. Tulenevalt MKS § 26 lg-st 2, on maksusaladust lubatud avaldada ainult maksukohustuslase kirjalikul nõusolekul või MKS §-des 27-30 nimetatud juhtudel. Eeltoodule tuginedes maksusaladusega kaitstud teavet vastustaja kolmandatele osapooltele ei väljasta. Seega ei pea vastustaja võimalikuks väljastada kolmandatele osapooltele ka osaliselt kinni kaetud andmetega teavet. Vastustaja hinnangul rakendub teabele (AS Olerex 2022. aastal ja 2023. aastal biokohustuse täitmise dokumendid) MKS § 26 lg 1-st tulenev maksusaladuse hoidmise kohustus, mistõttu tuleb teavet käsitleda asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabena tulenevalt AvTS § 35 lg 1 punktidest 2 ja 16, kui eriseaduses ei ole sätestatud teisiti. Vedelkütuse seaduse (VKS) § 51 lg 6 punkt 5 sätestab, et kütuse käitlemise andmekogu andmed ei ole avalikud. Andmekogule on juurdepääs lisaks andmekogu vastutavale ja volitatud töötlejale tarnijal VKS tähenduses VKS §-s 21 ning atmosfääriõhu kaitse seaduse §-s 1231 sätestatud kohustuste täitmist puudutavate andmete osas, välja arvatud ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse § 5 lõikes 2 nimetatud teave, kusjuures Keskkonnaametil on kohustus eelnimetatud andmed avaldada hiljemalt VKS §-s 21 sätestatud kohustuse täitmise poolaastale järgneva kuu 15. päevaks. Nimetatud säte on jõustunud alles 14.07.2024. Alates 01.01.2025 lühendatakse VKS-i § 21 lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmise arvestusperioodi ja ühe kalendriaasta asemel on see edaspidi kuus kuud. Vastavalt VKS § 2 4 lg-le 1 eelmise kalendrikuu aruande esitab tarnija Keskkonnaametile iga kuu 15.kuupäevaks. Seega seadusest tulenev vastustaja kohustus avaldada VKS § 5 1 lg 6 punktis 5 sätestatud andmed tekib 2025. aastal.

KOHTU PÕHJENDUSED

sätestatud tingimustel ja korras. AvTS § 23 lg 1 p 1 kohaselt teabevaldaja keeldub teabenõude täitmisest, kui taotletava teabe suhtes kehtivad juurdepääsupiirangud ja teabenõudjal ei ole taotletavale teabele juurdepääsuõigust. AvTS § 35 lg 1 p1 sätestab, et teabevaldaja on kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks kriminaal- või väärteomenetluses kogutud teabe, välja arvatud vastavalt väärteomenetluse seadustikus ja kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tingimustel avaldatava teabe. VTMS § 62 lg 3 sätestab, et otseselt väärteo tagajärjel tervisekahjustuse või varalist kahju saanud isikul ja tema esindajal on pärast väärteoasjas lahendi tegemist, samuti pärast selle jõustumist õigus tutvuda kogu väärteotoimikuga. Selline õigus ei laiene väärteotoimikus olevatele teiste isikute eriliiki isikuandmetele. Kohtu hinnangul on väärteotoiminguga tutvumise üle otsustamisel tegemist kaalutlusotsusega, sest kohtuväline menetleja peab hindama, kas toimikuga tutvuda sooviv isik on kandnud tervisekahju või varalist kahju. Ühtlasi tuleb hinnata, millises ulatuses on lubatav väärteomenetluse toimikuga tutvumine, arvestades keeldu tutvuda toimikus olevate teiste isikute võimalike eriliiki isikuandmetega. Haldusmenetluse seadus (HMS) § 4 sätestab, et kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel (lg 1) ja kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (lg 2). Kaalutlusveaga on muu hulgas tegemist, kui haldusorgan jätab olulise asjaoluga arvestamata. Vastustaja poolt 08.02.2024 teabenõude rahuldamata jätmise otsuses on vastustaja välja toonud, et Keskkonnaamet asub antud juhul seisukohale, et kaebaja poolt viidatud väärteoasjas ei ole tuvastatud, et AS Terminal oleks saanud varalist kahju ning AS Terminali ei ole antud väärteomenetlusse ühelgi viisil kaasatud, mistõttu ei ole esitatud teabenõude väärteootsuse ja väärteotoimiku väljastamiseks põhjendatud. Vastustaja on jätnud tähelepanuta kaebaja poolt esitatud ja riiklikult tunnustatud kohtueksperdi A. S poolt koostatud ekspertiisi (Grant Thornton Baltic OÜ „Ekspertiis Terminal AS-le tekitatud majandusliku kahju hindamiseks“ oktoober, 2023) toodud hinnangud ja järeldused. A. S üheks ekspertiisi valdkonnaks on kahjude hindamine. Nimetatud ekspertiisis jõuab A. S järeldustele, et AS Olerex biokütuse kohustuse mittetäitmise tõttu tekkinud ebaausa konkurentsiga on tekitatud kaebajale kahju, mis avaldub otseses varalises kahjus ja saamata jäänud tulus. Kohus nõustub kaebajaga, et kaebajale on võinud väärteo tagajärjel tekkida kahju. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 3 ja 4 selgitavad, millist kahju saab hinnata otsese varalise kahjuna ja saamata jäänud tuluna. Eelnimetatud paragrahvi lõige kolm sätestab muu hulgas, et otseseks varaliseks kahjuks on kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks. Ekspertiisis on välja toodud, et kaebaja pidi ületalve hoidma ja finantseerima eeldusliku tavapärase tasemega võrreldes rohkem suvist diislikütust ja sellega seonduvalt tekkisid kaebajale kulud. VÕS § 128 lg 4 esimene lause sätestab, et saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Ekspertiisist selgub, et kahjustamata turutingimustes oleks kaebaja saanud kütust müüa 2022 aastal kõrgema hinnaga kui ta seda teha sai, mistõttu kandis kaebaja kahju. VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20.06.2018 otsus nr. 2-14-50307/132, p 19.3) Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (VÕS § 127 lg 4). Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda nn conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt

hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse väidetavalt kahju põhjustanud tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Ekspertiisist tulenevalt tegutseb Eesti kütuseturul kuus suuremat kütusemüüjat, millest üks on AS Olerex. Lisaks selgub esitatud ekspertiisist, et tuginedes Keskkonnaameti avalikustatud andmetele, oli 20.12.2023 seisuga Olerex täitnud biokütuse nõude 7.5% mahust vaid 1%, millega saavutas seeläbi ebaausa konkurentsi- ja hinnaeelise. Ebaausa konkurentsi tõttu saavutatud madalam hind põhjustas turul olukorra, kus AS Terminal ning potentsiaalselt ka teised turuosalised olid sunnitud konkurentsis püsimiseks hindu alandama tasemele, milleni ebaausa konkurentsi puudumisel ei oleks hinnad langenud. VTMS § 62 lg 3 sätte eesmärgiks on lihtsustada kahju kannatanud isiku võimalusi tutvuda väärteomenetlusega ja teada saada kahju tekitanud isiku nime, et temalt hüvitist nõuda. Nimetatud sätte eesmärgiks ei ole tuvastada, kas kahju tekitaja peab ka kahju hüvitama vaid tuvastama peab üksnes võimaliku kahju tekkimise fakti. Kohtu hinnangul on põhjendatud arvata, et AS Olerex käitumise tõttu võib kaebajal olla tekkinud kahju, nagu kaebaja poolt esitatud ekspertiisist nähtub ja seetõttu tuleb kaebajat kohustada uuesti teabenõudele vastama ja teabe väljastamist kaaluma.

haldusjärelevalve ja teenistusliku järelevalve menetluse käigus kogutud teabe kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni (p 2) ja teabe isiku kohta seoses maksustamisega kogutud teabe, välja arvatud MKS §-s 27 nimetatud andmed (p 16). AvTS § 35 lg-s 1 sätestatud aluste esinemisel ei kohaldu juurdepääsupiirang siiski vahetult seaduse alusel, vaid AvTS § 34 lg 2 kohaselt tuleb juurdepääsupiirangu kehtestamine asutuse juhil otsustada (Riigikohtu 10.09.2021 otsus nr 3- 19-2069, p 13). Teabevaldaja ei või AvTS § 23 lg 1 p 1 alusel teabenõude täitmisest keelduda, kui asutuse juht pole teabele juurdepääsupiirangut kehtestanud (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.09.2021 otsus nr. 3-19-2069/19, p 15). Lisaks on kohtupraktikas AvTS § 38 lg-le 2 tuginedes leitud, et ka juurdepääsupiiranguga dokument tuleb teabenõudjale siiski väljastada ulatuses, mis piiranguga teavet ei sisalda (Riigikohtu 23. 10 2003 otsus nr 3-3-1-57-03, p 20; Riigikohtu 18. 04 2022 otsus asjas nr 3-20-1265, p 28; Tallinna Ringkonnakohtu 28. 01.2022 otsus asjas nr 3-19-2186, p 20). AvTS § 38 lg 4 kohaselt võib asutuse juht otsustada asutuseväliste isikute juurdepääsu võimaldamise asutusesiseseks tunnistatud teabele, kui see ei kahjusta riigi või omavalitsusüksuse huve. Seega on tegemist kaalutlusotsusega, mida tuleb igal juhul põhjendada, olenemata sellest, kas säte selleks eraldi kohustab või mitte. Antud juhul ei ole vastustaja välja toonud, millises osas (või kas üldse) on küsitud dokumendid reaalselt juurdepääsupiiranguga kaetud ja puuduvad igasugused kaalutlused, millest saaks järeldada, et vastustaja on tegelikult kaalunud teabenõudes küsitud teabe väljastamist. Vastustaja 15.01.2024 vastuses on vaid lakooniliselt välja toodud, et kuna vedelkütuse seadusest biokütuse osakaalu ja kasvuhoonegaaside heitkoguse vähendamise nõuete täitmise üle korraldab riikliku järelevalvet Keskkonnaamet vastavalt oma pädevusele, siis keeldub Keskkonnaamet AvTS § 23 alusel teabenõude täitmisest. Täiendavalt on vastustaja asunud kohtus esitama põhjendusi, mida ta teabenõudele vastates ei esitanud. Vastustaja viitab teabe väljastamisest keeldumisel ka maksusaladusele ja Keskkonnaameti kohustusele maksusaladust hoida. Keskkonnaamet ei ole teabenõude täitmisest keeldumisel tuginenud kolmanda isiku maksusaladusele. Vajadusele kaitsta maksusaladust tugineb vastustaja alles kohtumenetluses. Teabenõude täitmisest keeldumist tuleb AvTS § 23 lg 3 alusel põhjendada. Maksusaladuse kaitsele ei saa tagantjärele tugineda. Vastupidine seisukoht tähendaks seda, et teabevaldajad võiksid põhjendamata keelduda teabenõude täitmisest ning hilisemas kohtuvaidluses selgitada põhjuseid, miks nad teabenõude täitmisest keeldusid. Nimetatud tegevus näitab pigem, et vastustaja kaalutlusõigust teabenõude vastamisel ei teostanud. Kokkuvõtvalt ei nähtu, kas ja millistele küsitud dokumentidele ning millises ulatuses on asutuse juhtjuurdepääsupiirangu kehtestanud. Ühtlasi ei selgu, et asutuse juht oleks kaalunud juurdepääsupiiranguga teabe väljastamise võimalusi. Asutuseväliste isikute juurdepääsu võimaldamine asutusesiseseks tunnistatud teabele on asutuse juhi ainupädevuses. Seda õigust ei saa delegeerida teistele ametnikele. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16.04.2020 otsus nr. 1-19-8262/17, p 46). Teabenõuetele vastanud ametnikud R. O ja M. M pigem asutuse juhiks ei ole. Kohtule ei ole eluliselt usutav, et kaebaja poolt küsitud kõikvõimalikud dokumendid, mis näitavad AS Olerex biokohustuse täitmist aastatel 2022 ja 2023, oleksid ilmtingimata sellised, mida kaebajale väljastada ei saa või vähemalt sellised, mida osaliselt kinni kaetult väljastada ei saa. Isegi, kui see nii oleks, tuleb vastavad kaalutlused vastustajal teabenõudele vastates välja tuua.

juhul ei saa kohus kohustada vastustajat teavet väljastama, vaid saab kohustada kaebaja poolt 07.02.2024 esitatud teabenõuet uuesti läbi vaatama ja teabe väljastamise üle otsustama.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.