Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Madis Ernits 14.11.2024, Tartu 3-21-2512 X.X.-i kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses karantiini kohaldamisega Tartu Halduskohtu 27.09.2023. a otsus X.X.-i ja Viru Vangla apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – X.X. Vastustaja/apellant – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.09.2023. a otsuse resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
2.Jätta rahuldamata kaebaja taotlus nõuda Viru Vanglalt välja S-4 osakonna videosalvestised, mis puudutavad ajavahemikku 11.08.2021–23.08.2021.
3.Jätta kaebaja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda ning vastustaja võimalikud apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
4.Kuulutada menetlus kaebaja terviseandmeid puudutavas osas (dtl 144–147) kinniseks.
5.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga X.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 16.12.2024 (HKMS § 212 lg 1).
1.Kaebaja viibib kinnipeetavana Viru Vanglas. 11.08.2021 paigutas vangla temaga ühte kambrisse teise kinnipeetava, kes oli tulnud haiglaravilt ja kelle suhtes vangla ei olnud enne kambrisse paigutamist rakendanud isolatsioonimeetmeid ega teinud koroonaviiruse testi. Selle tõttu pidi kaebaja jääma koos kambrikaaslasega kuni 23.08.2021 isolatsiooni.
2.Kaebaja esitas Viru Vanglale 23.08.2021 kahju hüvitamise taotluse (dtl 51-52), mille kohaselt rikkus vangla tema õigusi, kui paigutas 11.08.2021 tema juurde haiglaravilt tulnud kinnipeetava, keda vangla ei olnud testinud Covid-19 suhtes ja kelle osas oli vastava haiguse
kahtlus. Vangla seadis ohtu kaebaja elu ja tervise ja tekitas üleliigset stressi. Karantiinis viibimise tõttu jäi kaebaja ilma võimalusest liikuda sektoris, ta ei saanud kasutada ka spordiväljakut, telefoni, et helistada lähedastele. 14.08.2021 jäi ta ilma ka jalutuskäiguõigusest.
3.Viru Vangla jättis 19.10.2021. a otsusega nr 6-16/204-2 (dtl 53–55) kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Seejuures tugines vangla nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) §-le 17 ja § 27 lg 1 punktile 2 ning Vabariigi Valitsuse 28.05.2021. a korraldusele nr 212, millega oli kehtestatud COVID-19 haiguse diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele karantiin. Vangla leidis, et isikul, kes elab haigega koos, viibib temaga püsivalt samas viibimiskohas või on muul viisil olnud haigega lähikontaktis, on keelatud oma elukohast või püsivast viibimiskohast lahkuda 10-kalendripäevase perioodi jooksul. Isikul, kes on olnud muul viisil haigega lähikontaktis, hakatakse 10-kalendripäevast karantiini arvestama haigega viimasest lähikontaktis olemisest arvates. Karantiini ei kohaldata vaktsineeritu, vaktsineerituga võrdsustatu ning lähikontaktse suhtes, kes on läbi põdenud COVID-19 haiguse ja kelle arst on terveks tunnistanud. Kaebaja ega ka tema kinnipeetavast kambrikaaslane ei ole läbipõdenu, vaktsineeritud ega vaktsineerituga võrdustatu. Riigil lasub kohustus tagada võimalikult nakkusohutud tööolud vanglaametnikele, tervishoiutöötajatele ning arestialuste, vahistatute ja kinnipeetavatega vahetult kokku puutuvatele isikutele ning võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused vahistatutele ja kinnipeetavatele. Sellest tulenevalt ei ole vangla tegevus isolatsioonimeetmete rakendamisel õigusvastane.
4.Vangla kohaldab isolatsioonimeetmeid kinnipeetava suhtes, kes oli haiglaravil üle ööpäeva. Vangla ei saa olla kindel, kellega haiglas viibinud kinnipeetav ravil olles kokku puutus. Kuna kaebaja puutus kokku kambrikaaslasega, kes ei ole läbipõdenu, vaktsineeritud ega vaktsineerituga võrdsustatu, tuli isolatsioonimeetmeid rakendada ka tema suhtes. Haiglaravilt saabunud kinnipeetavale tehakse esimesel võimalusel koroonatest ning sõltumata testi vastustest tehakse isolatsiooniperioodi lõpus uus test. Kaebaja kambrikaaslasele tehti 13.08.2021 koroonatest, mis osutus negatiivseks. Nimetatud asjaolu viitab sellele, et vangla ei seadnud kaebaja elu ja tervist ohu, sest vangla selgitas testiga välja haiguse riski olemasolu ning mõlemad kinnipeetavad olid karantiini ajal jälgimise all juhuks, kui oleks ilmnenud haiguse sümptomid, millele oleksid vangla meedikud saanud koheselt reageerida. Isolatsioonimeetmete kohaldamise eesmärgiks oli kaitsta kaebaja ja teiste kinnipeetavate ning ametnike tervist ning see ei saanud kuidagi tekitada kaebajale hüvitamisele kuuluvat kahju.
5.Kaebaja ise keeldus jalutuskäikudest, mida vangla talle iga päev pakkus. Ta käis jalutamas vaid 04.08.2021 ja 23.08.2021, muudel päevadel ta keeldus nendest. Kaebaja kasutas kõnede registri väljavõtte kohaselt ajavahemikul 11.08.–23.08.2021 telefoni sisuliselt iga päev. Seega ei vasta tõele, et ta ei saanud helistada.
6.Kaebaja esitas 08.08.2019 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tõlge dtl 1213), mille lõplikuks nõudeks jäi nõue hüvitada talle tekitatud mittevaraline kahju summas 2150 eurot.
7.Viru Vangla palus vastuses kaebusele (dtl 155–158) kaebus rahuldamata jätta. Halduskohtu otsus
8.Tartu Halduskohus rahuldas 27.09.2023. a otsusega (dtl 198–205) kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1) ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise
100 eurot (resolutsiooni p 2). Muus osas jäi kaebus rahuldamata (resolutsiooni p 3). Kaebaja menetluskulud kaebuse osalise rahuldamise osas jäid Eesti Vabariigi kanda (resolutsiooni p 4) ja vastustaja menetluskulud tema enda kanda (resolutsiooni p 5).
9.Halduskohtu hinnangul on korralduse nr 212 p 3 kohaldatav ka haiglaravilt naasnud kinnipeetavale, kuna raviasutuses olles on tõenäosus kokkupuuteks haige inimesega kordades suurem kui mujal. Alus kohaldada kaebaja suhtes karantiini tulenes ka vangisutsseaduse (VangS) § 41 lg-st 2, mis sätestab, et kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Covid-19 viiruse leviku tõkestamine vanglas oli vajalik muu hulgas julgeoleku tagamise kaalutlustel.
10.Preventiivse meetmena kohaldas vastustaja lisaks kambrikaaslasele ka kaebaja suhtes isolatsiooni, mille tulemusena oli kaebaja osakonnasisene liikumisvabadus piiratud 11.08.2021–23.08.2021. Kaebaja kambrikaaslane viibis pikaajalisel haiglaravil ja naasis vanglasse 11.08.2021. Sellest tulenevalt oli vastustajal kohustus kohaldada kaebaja kaaskinnipeetava suhtes korralduse nr 212 alusel isolatsioonimeetmeid.
11.Vastustaja põhjendas kaebaja paigutamist ühte kambrisse koos haiglast tulnud kinnipeetavaga sellega, et kaebajal puudus subjektiivne võimalust valida endale kambrikaaslast või ka seda, kas viibida kambris üksi või mitte. Lisaks ei olnud vanglas 11.08.2021 vabu kambreid, kuhu paigutada äsja haiglaravilt tulnud kinnipeetavat. Halduskohus leidis, et vastustaja viide kaebaja subjektiivse õiguse puudumisele valida endale meelepärast kambrikaaslast ja sellele, kas viibida kambris üksi või mitte, ei ole antud juhul asjakohane õigustus sooritatud toimingutele. Kontakteerumine isolatsiooni vajava kinnipeetavaga toimus vangla tegevuse tagajärjel seetõttu, et kaebaja ja haiglaravilt naasnud kaaskinnipeetav paigutati ühte kambrisse. Vastustaja väide selle kohta, et kaebaja on ise loobunud vaktsineerimisest, ei ole antud juhul asjakohane ega õigusta kaebaja paigutamist ühe kambrisse haiglast tulnud kinnipeetavaga. Tulenevalt põhiseaduse (PS) §-st 28 ja VangS § 49 lg-st 2 on vanglal kohustus tagada kinnipeetavate tervishoid ja tulenevalt NETS § 17 lg 3 p-st 2 ning korraldusest nr 212 kohaldada karantiini, et välistada kontakteerumist kolmandate isikutega. Karantiini vajava kinnipeetava paigutamine kaebajaga ühte kambrisse on eelpoolnimetatud normidega selgelt vastuolus olev tegevus.
12.Halduskohus leidis, et see oleks õigustatud vaid juhul, kui vastustajal ei oleks üldse võimalik eraldada isolatsiooni vajavat kinnipeetavat teistest kinnipeetavatest. Asjas esitatud seisukohtades selgub, et 11.08.2021 seisuga oli S-hoones kinnipeetavatele 179 kohta, millest oli täidetud 155. Vastustaja on märkinud, et isolatsioonimeetmeid kohaldati üksuses, kus kinnipeetav viibis, et vältida nakkuse levikut teistesse üksustesse ning vähendada kokkupuudet teiste isikutega, sh ametnikega. Erandkorras paigutati isolatsiooniperioodiks kinnipeetavad Viru Vangla R-hoone R5 ja R6 osakonda. Halduskohus järeldas eelnevast, et 11.08.2021 seisuga oli vastustajal tegelikult võimalus paigutada haiglaravilt tulnud kaebaja kambrikaaslane isolatsiooni ka vabadesse kambritesse. Võttes arvesse, et karantiini/isolatsiooni kestvus oli umbes 10 päeva, oleks vastustaja saanud kas peatada või edasi lükata mõne kinnipeetava kartserikaristuse ja pärast desinfitseerida kamber, et kaebaja kambrikaaslane oleks saanud viibida isolatsioonis eraldi kaebajast. Selleks polnud vaja spetsiaalselt varustatud kambrit. Seda arvestades leidis halduskohus, et vastustaja tegevus seonduvalt haiglaravilt naasnud kinnipeetava kaebaja juurde paigutamisega ei olnud kooskõlas VangS § 41 lg-ga 2 ja on seetõttu õigusvastane. Vastustajal oli võimalus saavutada karantiini eesmärk ka kaebajat vähemkoormavat meedet rakendades.
13.Kaebaja väidab, et isolatsiooniga rikuti tema liikumisvabadust. Isolatsiooni kohaldamise ajal 11.08.2021–23.08.2021 viibis kaebaja S-hoones. VangS § 8 lg 1 sätestab, et äratusest kuni öörahu alguseni on kinnipeetaval lubatud liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. Viru Vangla kodukorra lisade 1.10–1.12 kohaselt on S-hoones kinnipeetavatele osakonnasiseseks liiklemiseks ettenähtud ajaks 08.40–11.50 ja 13.00–16.50. Vastavalt VangS § 55 lg-le 2 on kinnipeetavatele ette nähtud ka igapäevane ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Isegi kui kaebaja oleks loobunud igapäevasest ühetunnisest jalutuskäigust värskes õhus, oleks tal olnud tavapäraselt võimalus liikuda selleks ettenähtud ajal osakonnasiseselt. Seoses õigusvastaselt kohaldatud isolatsioonimeetmetega seda võimalust kaebajal ei olnud. Kaebaja loobumine igapäevasest ühetunnisest jalutuskäigust ei tähenda automaatselt seda, et tal poleks olnud ka soovi liikuda selleks ettenähtud ajal osakonnas. Tõendid selle kohta, et kaebaja oleks niikuinii veetnud osakonnasiseseks liikumiseks ettenähtud aja enda kambris, puuduvad. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks ajavahemikul 11.08.2021–23.08.2021 täiendavalt piiranud kinnipeetavate õigusi liikuda osakonnas selleks ettenähtud ajal. Sellest tulenevalt on halduskohus seisukohal, et vastustaja on rikkunud kaebaja õigust liikumisvabadusele vähemalt osakonna piirides selleks ettenähtud ajal.
14.Vastustaja väitel on ta võimaldanud kaebajale isolatsiooni ajal jalutuskäike värskes õhus, kus tal oli võimalus tegeleda kehakultuuriga, kuid kaebaja on korduvalt loobunud jalutuskäikudest. Kaebaja ei ole vastustaja väitele vastu vaielnud ega esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et ta tegelikult on soovinud minna jalutuskäigule, kuid sellest võimalusest keelduti. Kaebaja on küll väitnud, et 14.08.2021 ei läinud ta jalutuskäigule, kuna vastustaja pani ta valiku ette, kas süüa või jalutada. Kohus märgib, et kaebaja poolt nimetatud toiming ei puutu talle õigusvastaselt kehtestatud isolatsiooni, kuna 14.08.2021 jäi ta jalutuskäigust ilma muul põhjusel. Haldusasja materjalidest nähtub siiski, et kaebaja ise soovis minna jalutuskäigule söömiseks ettenähtud ajal (dtl 69). Spordisaali ei saanud kaebaja kasutada käskkirja nr 1-1/109 p-ga 1 kehtestatud osakonnavälise osalise liikumispiirangu tõttu, mis hakkaks kehtima alates 13.08.2021 (dtl 138-140).
15.Kaebaja arvas, et isolatsiooni kohaldamine mõjus negatiivselt tema tervisele. Kaebajal tekkis kaalukaotus, kadus söögiisu ja pea käis ringi. Vastustaja arvates jäi kaebaja väide tervisekahju osas tõendamata. Halduskohus nõustus vastustajaga. Kaebaja tervisekaardist ei tulene, et ajavahemikul 11.08.2021–23.08.2021 või peale seda oleks kaebajal fikseeritud püsiv patoloogilane seisund (esmalt diagnoositud haigus jne, dtl 144-145), mis oleks põhjuslikus seoses sellega, et kaebaja liikumisvabadus oli piiratud või sellega, et kaebaja juurde paigutati isolatsiooni vajav kinnipeetav. Halduskohus ei välistanud, et kaebajal võisid esineda moraalsed üleelamised seoses tema juurde Covid-19 kahtlustusega kinnipeetava paigutamisega, aga samuti seoses sellega, et kaebajal oli piiratud osakonnasisene liikumisvabadus, kuid need hingelised üleelamised ei kvalifitseeru tervisekahjuks. Kaebaja oli isolatsioonis niivõrd lühikest aega, et saaks eeldada selle negatiivset mõju kaebaja tervisele.
16.Kaebaja väidab, et vangla alandas tema inimväärikust. Kohtupraktikas on leitud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti. Halduskohus leidis, et Covid-19 kahtlustusega kinnipeetava kaebaja juurde paigutamine ja kaebaja juures hoidmine on võimalik kvalifitseerida väärkohtlemiseks PS § 18 ja VangS § 41 lg-s 1 sätestatud tähenduses. Covid-19 viirus on kiiresti nakkav ning ühte kambrisse Covid-19 kahtlustusega ja terve kinnipeetava paigutamine võib tähendada kambri vaba pinda arvestades sisuliselt seda, et terve kinnipeetav
haigestub ka Covid-19-sse. Kuigi Covid-19 viiruse sümptomid on igal inimesel erinevad, ei olnud harvad juhtumid, kus Covid-19 haigusest tekkinud hingamisteede või hingamisorganite haiguste tüsistuste tõttu inimesed surid. Nimelt oli Eestis ametlikult registreeritud 3001 surmajuhtumit. Võttes arvesse 2021. a valitsevat ebamäärasust ja teadmatust Covid-19 viiruse kohta, aga samuti meediakanalite kaudu levitavat informatsiooni haiguse tõsiduse kohta ja riiklikul tasandil kehtestatud meetmeid haiguse leviku tõkestamiseks, saab möönda, et kaebajal võiksid esineda hingelised üleelamised enda elu ja tervise pärast ajavahemikul 11.08.2021–23.08.2021. Samas nähtub haldusasja materjalidest, et vastustaja 17.09.2021 käskkirjaga nr 3-21/1-2/302 kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, kuna ta on korduvalt eiras maski kandmise kohustust (dtl 142-143). Selline juhtum viitab kohtu arvates pigem sellele, et kaebaja väited seoses tal tekkinud tugeva vaimse üleelamisega on pigem otsitud. Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja ei saanud tunda liigseid vaimseid üleelamisi 11.08.2021, kui alates 27.08.2021 ta teadlikult eiras preventiivseid meetmeid Covid-19 viirusega nakatumise vältimiseks. Kokkuvõttes leidis halduskohus, et vangla ei alandanud kaebaja inimväärikust.
17.Halduskohus ei nõustunud kaebaja väitega, et viimane ei saanud isolatsioonis olles lähedastele helistada. Asjas esitatud tõendite kohaselt kasutas kaebaja ülal viidatud ajavahemikul telefoni igapäevaselt (v.a 17.08.2021), ja mitu korda päevas. Abonentideks olid muu hulgas eranumbrid.
18.Halduskohus tegi asja lahendamisel kindlaks, et vastustajal oli võimalus korraldada haiglaravilt naasnud ja isolatsiooni vajanud kinnipeetava eraldamist, kuid ta ei teinud seda, paigutades ta kaebajaga ühte kambrisse. Sellega kaasnes kaebaja liikumisvabaduse piirang. Halduskohus leidis, et vastustaja käitus süüliselt RVastS § 9 lg 1 tähendused ja tema süü vormiks on vähemalt raske hooletus. Õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist ei saa kaebajale ette heita (RVastS § 7 lg 1), kuna peale kontakteerumist haiglaravilt naasnud kinnipeetavaga oli tema isoleerimine Covid-19 viiruse leviku takistamise eesmärgil õigustatud.
19.RVastS § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määrab kohus kindlaks kaalutlusreegleid kasutades, võttes muu hulgas arvesse rikutud õiguse olulisust (RKHKo 3-3-1-11-12, p 17), välja selgitatud asjaolusid ja kohtu hinnangut riive intensiivsusele (RKHKm 3-3-1-43-11, p 18). Kui kaebaja oleks tahtnud liikuda väljaspool kambrit, oleks ta kasutanud võimalust viibida üks kord päevas tund aega värskes õhus. Seda kaebaja ei teinud, mistõttu ei ole võimalik asuda seisukohale, et liikumisvabaduse õiguse piiramine oleks tema jaoks intensiivne. Võttes arvesse kaebaja liikumisvabaduse piiramise aega (11.08.2021–23.08.2021) ja seda, et kaebajal oli võimalus viibida igapäevaselt üks tund värskes õhus, kuid ta loobus sellest, pidas halduskohus mõistlikuks hüvitiseks liikumisvabaduse piiramise osas kokku 100 eurot. Sellest tulenevalt rahuldas halduskohus kaebuse osaliselt ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 100 eurot. Ülejäänud osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata.
20.Menetluskulud kannab vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 pool, kes vaidluse kaotab. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kaebaja nõudis talle tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist summas 2150 eurot. Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahjuna 100 eurot. Kohtu poolt määratud tähtajaks vastustaja kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja kohtule ei esitanud, mistõttu kohus tema menetluskulusid kaebajalt välja ei mõista (HKMS § 109 lg 1). Sellest tulenevalt ja juhindudes
HKMS § 109 lg-st 1, jättis halduskohus võimalikud vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Kaebaja oli 24.10.2022 määrusega vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest. Kaebaja poolt vastustaja kasuks väljamõistetavad menetluskulud jäävad tulenevalt HKMS § 118 lg-st 2 Eesti Vabariigi kanda.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNKOHTUS
Vastustaja apellatsioonkaebus
21.Vastustaja esitas 16.10.2023 halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (dtl 237-238), milles palub teha uue otsuse, millega jätta kaebaja kaebus rahalise hüvitise saamiseks rahuldamata või alternatiivselt vähendada välja mõistetud hüvitise suurust.
22.Vangla on seisukohal, et asjaolusid arvestades ei olnud rahalise hüvitise, eriti veel sellises suuruses, välja mõistmine põhjendatud. Kohus on leidnud, et kaebaja liikumisvabaduse piiramine ajavahemikul 11.08.2021–23.08.2021 ei olnud intensiivne, kuid on siiski kaebaja kasuks välja mõistnud 12 päeva eest 100 eurot ehk iga päeva eest 8,33 eurot.
23.Kohtuotsusest peab selguma, miks kohus pidas just konkreetset rahalist summat põhjendatuks. Näiteks Tartu Ringkonnakohus on 01.12.2020. a kohtuotsuse nr 3-18-521 p-s 20 välja toonud, et 2015–2017 tehtud Riigikohtu lahendite põhjal jäi õigusvastastes tingimustes viibimise kestus ajavahemikku 110–929 päeva ning hüvitise summa vahemikku 332–1000 eurot, mis tähendab keskmist hüvitist ühe päeva eest summas 1,73 eurot. Nimetatud kohtuotsuse kohaselt mõisteti vanglalt kinnipeetava kasuks välja katkematu kartserikaristuse õigusvastase täideviimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitis 1700 eurot 566 päeva eest ehk 3 eurot iga päeva eest. Riigikohtu praktika kohaselt jääb õigusvastaselt kartseris viibimise tõttu tekitatud kahju vahemikku 3,11–6,39 eurot päevas (RKHKo 15.04.2020, 3-18-360; 15.03.2020, 3-3-1-93-10). Seega on halduskohus kaebajale välja mõistnud oluliselt kõrgema hüvitise kui seda kohtupraktikas muidu tehtud on, kusjuures halduskohus ei ole arvestanud, et kartserirežiimi kohaldamine ei ole võrdsustatav karantiiniga, kuivõrd esimesel juhul on isiku õigused ja vabadused oluliselt rohkem piiratud. Karantiini tõttu piirati üksnes kaebaja õigust eluosakonnasiseselt liikuda ajavahemikel 08.40–11.50 ja 13.00–16.50. Erinevalt kartserirežiimi ajal kohaldatavatest piirangutest ei võetud kinnipeetavalt kambrist ära isiklikke asju, ta sai kambris vaadata televiisorit, kõik vangla kauplusest tellitud kaubad anti kinnipeetavale kambrisse ning kinnipeetav ei pidanud päevaseks ajaks ära andma voodivarustust. Samuti võimaldati kinnipeetavale igapäevane tunnine jalutuskäik värskes õhus, tal oli võimalik suhelda kambrikaaslasega ja sisuliselt iga päev sai kinnipeetav rääkida telefoni teel oma perekonnaga. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus ei oleks pidanud kaebajale rahalist hüvitist välja mõistma, kuna liikumisvabaduse piiramine ei olnud intensiivne. Kui ringkonnakohus peaks siiski leidma, et kaebajale on rahalise hüvitise maksmine põhjendatud, on hüvitis liiga suur ning seda tuleb vähendada. Kaebaja apellatsioonkaebus
24.Kaebaja esitas hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse (tõlge eesti keelde dtl 246 ja 275), milles palub teha otsuse, millega rahuldada kaebus täies ulatuses.
25.Kaebaja taotleb S-4 osakonna valvekaamerate salvestuste väljanõudmist Viru Vanglalt. Haiglaravilt saabunud Covid-19 kahtlusega kinnipeetav liikus 11.08.2021 rahulikult mööda avatud sektorit alates kella 10.00-st ja pärast 13.00 otsustas vangla kohalda kaebaja suhtes
isolatsiooni. Välja tuleb nõuda ka salvestised sektorist, et tõendada, et kaebaja kutsus meedikut, aga viimane ei tulnud. See tõendab seda, et kaebajale jäeti meditsiiniabi osutamata.
26.Vastustajal olid olemas vabad ruumid, kuhu paigutada äsja haiglast saabunud kinnipeetav, seadmata ohtu kaebaja elu ja tervist ning tervet osakonda.
27.Vastustaja käitumine tekitas kaebajas hirmu oma elu ja tervise pärast. Isolatsiooni kohaldamine mõjus negatiivselt kaebaja tervisele.
28.Kaebaja soovis minna vanglaga kompromissile selliselt, et vangla ostaks talle televiisori. Sellisel juhul võtab ta oma avalduse tagasi. Vanglale aga kompromissettepanek ei sobinud.
29.Kaebaja palub talle välja mõista kahju hüvitise 150 eurot, mis tekkis režiimi vahetamise tõttu ning kaebaja elu ja tervise ohustamise ning inimväärikuse alandamise eest 2000 eurot. Vastustaja vastus kaebaja apellatsioonkaebusele
30.Vastustaja ei nõustu vastuses apellatsioonkaebusele (dtl 272-273) sellega ja palub apellatsioonkaebus rahuldamata jätta
31.Vastustaja on nõus 12 päeva alusetult vabaduse piiramise eest kaebaja ees vabandama, kuid ei näe võimalust teistsugusteks rahalisteks kompromissideks.
32.Täiendavate tõendite kogumise taotlus on esitatud hilinenult (HKMS § 198 lg-d 2 ja 3) ning on sisuliselt ka põhjendamata ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Isegi kui valvekaamerate abil õnnestub tuvastada, et kaebaja ja tema kambrikaaslase vaheline kontakt leidis 11.08.2021 juba kolm tundi varem aset, ei muudaks see vaidluse sisu. Täiendavalt selgitab vangla, et valvekaamerate salvestuste esitamine ei ole võimalik, kuivõrd neid ei ole säilinud.
33.Kaebaja kordab apellatsioonkaebuses oma varasemaid seisukohti ega too välja, millist õigusnormi on halduskohus ebaõigesti kohaldanud või missuguse asjaolu on halduskohus ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastanud.
34.Vastustaja on seisukohal, et halduskohtu otsus on korrektne tervise kahjustamise või ohtu seadmise ning inimväärikuse alandamise osas. Kaebaja toob oma apellatsioonis välja samu faktilisi asjaolusid, mida esialgses kaebuseski ning neile on vastustaja vastanud ning halduskohus oma otsuses analüüsinud.
35.Kaebaja nimetab, et vanglas oli vabu kambreid R-hoone meditsiiniosakonnas ning vangla oleks pidanud haiglast saabunud kinnipeetava paigutama eraldi, et mitte seada ohtu kaebaja elu ja tervist. Halduskohus leidis, et vastustajal oli võimalus saavutada karantiini eesmärk ka kaebajat vähemkoormavat meedet rakendades (paigutada kambrikaaslane, kes vajas isolatsiooni vabasse kambrisse). Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, kuivõrd ta lähtus kinnipeetavate paigutamisel nimetatud perioodil samas eluosakonnas paigutamise põhimõttest. Sellise meetme eesmärgiks oli tagada, et võimalik nakkus ei leviks teistesse eluosakondadesse, vältimaks teiste eluosakondade kinnipeetavate ja vanglaametnike võimalikku nakatumist. Vangla V üksuses ei olnud 11.08.2021 tühje kambreid ning seetõttu ei olnud võimlik tagada nakkuskahtlusega kinnipeetava eraldi paigutamine. Vangla nõustub, et rakendatud meede (samas eluosakonnas kinnipeetavate paigutamine) piiras kaebaja õigusi, kuid õigusriive ei olnud niivõrd intensiivne ning vanglas viibivate teiste isikute õigus tervise
kaitsele kaalus üle kaebaja puhul rakendatud meetme.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
36.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebustele ja täienduseks neile põhjendustele selgitab ringkonnakohus järgnevat.
37.Ringkonnakohtu menetluses on nii kaebaja kui vastustaja apellatsioonkaebused. Kaebaja ei ole halduskohtu otsusega rahul, kuna tema hinnangul tuleb kaebus rahuldada tervikuna ning hetkel välja mõistetud hüvitis on liiga väike. Vastustaja seevastu leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ning mittevaralise kahju hüvitis välja mõistmata või alternatiivselt vähendada välja mõistetava hüvitise suurust.
38.RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise ja vabaduse võtmise korral. Vastus küsimusele, kas põhiõiguste rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise rahas, oleneb õiguste rikkumise raskusest, süü vormist ja raskusest ning vastutust piiravatest asjaoludest (RVastS § 9 lg 2, § 13). Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suurust hindab kohus kaalutlusõiguse alusel (RKHKo 18.06.2020, nr 316-1903, p 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
39.Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha kaebaja liikumisvabaduse täiendava piiramise osas ajavahemikul 11.08.2024–23.08.2024, mil ta viibis karantiinis.
40.Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kinnipeetav, kes paigutati kaebajaga ühte kambrisse, viibis haiglaravil ja saabus tagasi vanglasse 11.08.2021. Sellest asjaolust tulenevalt tuli isiku suhtes kohaldada isolatsioonimeetmeid, et vältida võimalikku haigusepuhangut vanglas. Kuna haiglast saabunud kinnipeetav oli varasemast kaebaja kambrikaaslane (vt vastus kaebusele, dtl 156), paigutati nad ühte kambrisse. Vastustaja on menetluse vältel välja toonud, et tal polnud toona võimalust neid eraldi kambritesse paigutada, kuivõrd eluosakonnas, kus kaebaja ja ta kaaskinnipeetav viibisid, olid kõik kambrid hõivatud. Vastustaja lähtus kinnipeetavate paigutamisel nimetatud ajavahemikul samas eluosakonnas paigutamise põhimõttest. Teisalt on kaebaja apellatsioonimenetluses esitanud vastukäivaid seisukohti – esiteks järeldub apellatsioonist, et vastustaja sisuliselt ei eita, et tal oli võimalik kaebaja paigutada oma kambrikaaslasest eraldi. Vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele märgib vastustaja sõnaselgelt, et ta on nõus 12 päeva alusetult vabaduse piiramise eest kaebaja ees vabandama, kuid ei näe võimalust teistsugusteks rahalisteks kompromissideks. Samas on vastustaja välja toonud, et ta ei nõustu halduskohtuga, et ta oleks saanud paigutada kaebaja kambrikaaslase vabasse kambrisse, sest ta lähtus paigutamisel põhimõttest, et paigutab kinnipeetavaid sama eluosakonna sees, mitte teistesse eluosakondadesse.
41.Ringkonnakohus leiab, et seda, kas kaebaja oli võimalik paigutada haiglaravilt naasnud kinnipeetavast eraldi kambrisse või mitte, peab tõendama vastustaja (HKMS § 59 lg 1). Vastustaja on halduskohtumenetluses selgitanud, et 11.08.2021 ei olnud V üksuses tühje elukambreid, kuhu haiglast saabunud kinnipeetavat oleks võimalik eraldi paigutada ning isik paigutati samasse kambrisse, kus ta eelnevalt paiknes (dtl 136). Viru Vangla on vastuseks kaebaja pöördumisele 25.07.2023 vastanud, et 11.08.2021. a seisuga oli Viru Vangla S-
hoonesse paigutatud 155 kinnipeetavat, meditsiiniosakonnas paiknes 1 kinnipeetav (dtl 195). Vastustaja on ka halduskohtule selgitanud, et 11.08.2021 oli S-hoones kinnipeetavatele 179 kohta, millest oli täidetud 155. 179-st 3 kohta on kambrites, mis on kohandatud selliseks, kus saab kohaldada kinnipeetavate suhtes üksnes VangS § 69 sätteid (S218 ja S301 kamber). 11.08.2021 seisuga kohaldati kartseri režiimi kuuele kinnipeetavale, VangS § 69 sätteid neljale kinnipeetavale. S5 eluosakonnas (kokku 10 kambrit), kuhu paigutatakse kartseri režiimil vangid, paiknes 11.08.2021 seisuga kuus kartseri režiimil, kaks eraldatud lukustatud režiimil ning kuus vastuvõturežiimil viibinud kinnipeetavat. Kambris S405 kohaldati isolatsioonimeetmeid. Isolatsioonimeetmeid kohaldati üldiselt üksuses, kus kinnipeetav viibis, et vältida nakkuse levikut teistesse üksustesse ning vähendada kokkupuudet teiste isikutega, sh ametnikega. Erandkorras paigutati isolatsiooniperioodiks kinnipeetavad Viru Vangla Rhoone R6 ja R6 eluosakonda, kus viibis sel ajahetkel kokku kaheksa isolatsioonis kinnipeetavat. Viru Vangla andmete kohaselt oleks olnud R5 ja R6 eluosakonnas vabu kohti isolatsioonimeetmete kohaldamiseks, kuid ei ole võimalik tagantjärele selgeks teha, kas 11.08.2021 oleks saanud konkreetseid kinnipeetavaid sinna paigutada (dtl 196).
42.Ringkonnakohus leiab, et eelnevast lõigust järeldub selgelt, et vastustajal oli võimalus kaebaja oma kambrikaaslasest eraldi paigutada ning seeläbi vältida kaebaja suhtes isolatsioonimeetmete kohaldamist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja eraldi paigutamata jätmine oli õigusvastane ning sisuliselt on täidetud RVastS § 7 lg-s 1 toodud kahju hüvitamise eeldused kaebaja liikumisvabaduse piiramise osas.
43.Vaidlus on selle üle, kas kaebaja liikumisvabaduse piiramine 12 ööpäeva jooksul toob kaasa rahalise kahju hüvitise väljamõistmise. Vastustaja hinnangul on kaebaja liikumisvabaduse piiramine olnud väheintensiivne ning see ei saa kaasa tuua 12 ööpäeva eest hüvitise välja mõistmist summas 100 eurot, s.o 8,33 eurot ööpäeva eest. Seejuures viitab vastustaja Tartu Ringkonnakohtu ja Riigikohtu lahenditele, kus õigusvastase kartserikaristuse tõttu jäid väljamõistetavad mittevaralise kahju hüvitised vahemikku 1,73–6,39 eurot. Kusjuures vastustaja arvates on ääretult oluline, et kinnipeetava suhtes karantiini ja kartserikaristuse kohaldamine ei ole võrreldavad, kuna esimese puhul ei rakendu kartserikaristusega kaasnevad täiendavad piirangud, st kaebaja ei pidanud karantiinis viibides voodivarustust päevaks ära andma, telefoni sai ta kasutada rohkem kui korra nädalas, ta sai kambrisse jätta ka muud isiklikud asjad, ta sai kambris vaadata telekat, kõik vangla kaupluse vahendusel tellitud kaubad anti talle kambrisse.
44.Ringkonnakohus nõustub, et ilmselt tuleb kartserikaristuse ajal kartseris viibimist ja sellest tulenevate täiendavate piirangute talumist pidada tõepoolest intensiivsemaks riiveks kinnipeetava õigustele kui seda on karantiinis viibimine. Kuna aga tegemist on vabaduspõhiõiguse täiendava riivega, ei saa selle riive intensiivsust kinnipeetava vaatenurgast väheintensiivseks pidada, eriti olukorras, kus vangla oleks saanud kaebajale isolatsioonimeetmeid ka mitte kohaldada. Asja materjalidest selgub, et karantiini kohaldamise tõttu ei saanud kaebaja eluosakonnasiseselt vabalt liikuda kell 8.40–11.50 ja kell 13.00–16.50 (dtl 228). See aga tähendab täiendavat liikumispiirangut ühe ööpäeva kohta 7 tunni ulatuses. Ilmselgelt ei saa väita, et see on väheintensiivne riive, kui kinnipeetav kaotab täiendavalt võimaluse liikuda viidatud aja ulatuses vabalt oma osakonna piires. Ringkonnakohus on seisukohal, et lisaks vabaduse piirangu faktilisele mõjule tuleb riive intensiivsuse hindamisel arvestada ka vabaduse võtmise viisi. Isolatsioonimeetme eesmärk oli koroonaviiruse leviku tõkestamine, kuid kaebaja asetati olukorda, kus tema juurde paigutatud kambrikaaslase varasema nakatumise korral oleks tal olnud praktiliselt võimatu nakatumist vältida. Kui vangla paigutas viirusekahtlusega kinnipeetava kaebajaga ühte kambrisse, siis sellega vangla sisuliselt möönis kaebaja, kelle tervist pidid isolatsioonimeetmed täpselt samamoodi kaitsma
kui teiste kinnipeetavate ja vanglaametnike tervist, nakatumise võimalust. Ringkonnakohus on seisukohal, et vangla õigusvastast otsust, millega paigutati koroonakahtluseta kinnipeetavaga ühte kambrisse koroonakahtlusega kinnipeetav, kuigi oli olemas võimalus seda vältida, tuleb vabaduse piirangu intensiivsuse hindamisel arvesse võtta, sest just see otsus tingis kaebaja vabaduse täiendava piirangu ja riivas kaebaja õigusi intensiivselt.
45.Ringkonnakohus leiab, et neid asjaolusid arvesse võttes ei ole põhjendatud pelgalt see, kui kohus piirduks liikumispiirangu õigusvastasuse tuvastamisega kohtuotsuse resolutsioonis ega mõistaks kaebajale välja rahalist mittevaralise kahju hüvitist.
46.Nagu juba ülal märgitud, peab vastustaja kaebajale välja mõistetud hüvitist ülemääraseks ning palub selle vähendamist.
47.Kohtupraktika kohaselt ei tohi määratav hüvitis olla põhjendamatult väike võrreldes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas sarnastes asjades määratud hüvitistega. Seejuures saab siiski arvestada riigisisest õigussüsteemi, õigustraditsioone ja elatustaset. Euroopa Inimõiguste Kohus aktsepteerib tõhusa õiguskaitsevahendina hüvitisi, mille suurus jääb allapoole kohtu enda praktikas väljakujunenud taset, kui hüvitis pole Euroopa Inimõiguste Kohtu määratud hüvitistest võrreldamatult madalam ning kannatanul on võimalik saada hüvitis tõhusas menetluses ja mõistliku aja jooksul. Seega peab kohus konkreetses asjas hüvitise suuruse üle otsustamisel arvesse võtma ka riigisisest kohtupraktikat nii analoogsetes asjades kui ka valdkonnaüleselt (RKHKo 20.10.2021, nr 3-19-2061, p 24 ja seal viidatud kohtupraktika).
48.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus hüvitise suuruse määramisel võtnud arvesse kaebaja enda käitumist ning tema suhtumist liikumispiirangusse, märkides, et näiteks ei kasutanud kaebaja võimalust tol ajavahemikul käia igapäevastel tunniajalistel jalutuskäikudel, millest võib järeldada, et kaebaja jaoks ei olnud liikumisvabaduse täiendav piiramine intensiivne. Järelikult võttis halduskohus arvesse kaebaja käitumisest tulenvaid asjaolusid, mis andsid alust hüvitise vähendamiseks ja selle välja mõistmata jätmiseks kaebaja soovitud ulatuses. Ringkonnakohtul ei ole ühtegi põhjust seada kahtluse alla halduskohtu hinnangut, et 100 eurot on kohane hüvitis täiendava liikumisvabaduse piiramise eest ajavahemikul 11.08.2021–23.08.2021. Kuigi vastustajale võib hüvitise määr tunduda põhjendamatult suur, tuleb hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta ka elatustaseme muutumist ja inflatsiooni, mistõttu ei ole kohane viidata hüvitise suuruse määramisel vaid lahenditele, mis on tehtud aastaid tagasi.
49.Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha kaebaja väite osas, et isolatsioonis viibimine kahjustas tema tervist ja ohustas elu.
50.11.08.–23.08.2023, mil kaebaja suhtes kohaldati karantiini, ei nähtu kaebaja haigusjuhtude väljavõttest mitte ühtegi pöördumist vangla meditsiiniosakonna poole ühegi tervisemurega. 11.08.2021 on kaebajale tehtud PCR-test tuvastamaks SARS koroonaviiruse esinemist, aga test oli negatiivne. 23.08.2021, mil kaebaja suhtes lõpetati isolatsiooni kohaldamine, loobus kaebaja testi andmast (dtl 144–147). Seega on kaebuses kirjeldatud tervisekaebused ringkonnakohtu hinnangul otsitud. Nende esinemine ei kajastu tervisekaardi väljavõttes ka pärast isolatsiooni lõppu. Ka jääb väide sellest, et kaebaja kutsus meedikut ja viimane ei saabunud vaatamata sellele kohale, paljasõnaliseks. Kaebaja ei ole välja toonud, mis kuupäevadel ja mis põhjusel ta soovis oma kambrisse meediku kohaletulekut.
51.Väited kaebaja inimväärikuse alandamise kohta seoses isolatsiooni kohaldamisega on samuti paljasõnalised ja ei ole kinnitust leidnud. Seega ei ole kaebuse rahuldamine tervisekahju tekitamise ja inimväärikuse alandamise osas põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub ülejäänud osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4).
52.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja taotlus täiendavate tõendite kogumiseks tuleb jätta rahuldamata. Nimelt on kaebaja taotlenud, et ringkonnakohus nõuaks välja S-4 osakonna valvekaamerate salvestised 11.08.2021. a kohta, kuna nendelt on näha, kuidas kaebajaga ühte kambrisse paigutatud kinnipeetav liikus avatud sektoris ringi alates kella 10.00st ja alles kella 13.00 paiku paigutati ta kaebajaga koos isolatsioonikambrisse. Kaebaja palub välja nõuda ka videosalvestised sektorist, mis kinnitaksid seda, et ta kutsus isolatsioonis olles korduvalt meedikut, kuid meedik ei saabunud.
53.HKMS § 62 lg 2 sätestab, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Ringkonnakohus leiab, et kohtu menetluses oleva asja lahendamise seisukohalt ei ole oluline, kas haiglast saabunud kinnipeetav jalutas enne isolatsioonimeetmete kohaldamist ja kaebajaga ühte kambrisse paigutamist ringi avatud osakonnas või mitte. See ei muuda isolatsioonimeetmete kohaldamisele ja sellest tulenevatele vabadusõiguste piiramisele antavat õiguslikku hinnangut. Ka ei ole ringkonnakohtu arvates vaja vastustajalt välja nõuda videosalvestisi sektorist, millelt oleks kaebaja hinnangul näha, et ta nõudis endale meediku kutsumist, kuid viimane ei saabunud tema juurde. Väidetava tervisekahju tekitamise osas saab kohus võtta seisukoha ka nimetatud videosalvestisi välja nõudmata. Seda enam, et vastustaja on vastuses apellatsioonkaebusele väitnud, et videokaamerate salvestised ei ole praeguseks enam säilinud. Seega ei saaks ringkonnakohus koguda täiendavaid tõendeid ka HKMS § 62 lg 3 p-le 2 alusel, kuna tõend ei ole kättesaadav.
54.Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
55.Kuna kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest menetlusabi jätkuvuse korras, jäävad kaebaja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Vastustaja ei ole esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks. Seetõttu jäävad tema menetluskulud tema enda kanda.
56.HKMS § 77 lg 1 kohaselt kohaldatakse halduskohtumenetluse avalikkuse, haldusasja menetluse kinniseks kuulutamise, kohtuistungi edastamise ja salvestamise suhtes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 37-42. TsMS § 38 lg 1 p 3 kohaselt kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Halduskohtule on esitatud kaebaja tervisekaardi väljavõte (tl 16) ja terviseseisundi kontrolli protokoll (tl 15). Samuti on toimikus fotod, mis dokumenteerivad kaebaja vigastusi (tl 37, 39, 41). Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja eraelu kaitseks vajalik kuulutada menetlus kinniseks kaebaja terviseandmeid puudutavas osas. Huvi asja avaliku arutelu vastu ei kaalu selles osas üles kaebaja eraelu kaitse huvi. Eelnevat arvestades kuulutab ringkonnakohus menetluse HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel kaebaja terviseandmeid puudutavas osas kinniseks.
57.Ringkonnakohus asendab kaebaja terviseandmete kajastamise tõttu HKMS § 175 lg 3 alusel otsuse avaldamisel kaebaja nime otsuses läbivalt tähemärgiga X. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.