Planeerimine ja ehitus › Muu planeerimine ja ehitus

3-24-2193 majandusvetes; TTJA poolt ajavahemikul 18.06.2024 kell 12.00 kuni 20.06.2024 kell 12.00 toimunud Saare 2.1 mereala elektrooniline enampakkumine ja selle enampakkumise võitja kinnitamine; TTJA poolt ajavahemikul 26.06.2024 kell 12.00 kuni 28.06.2024 kell 12.00 toimunud Saare 2.2 mereala elektrooniline enampakkumine ja selle enampakkumise võitja kinnitamine. Lisaks palub kaebaja keelata TTJA toimingud Saaremaa põlisrahvale ajalooliselt kuulunud merealade müügi korraldajana, kohustada Vabariigi Valitsust ning Saaremaa, Muhu ja Ruhnu vallavalitsusi kooskõlas rahvusvahelistes lepetes sätestatud põhimõtetega kaasama Saaremaa põlisrahva esindajaid nende eelneva, vaba ning informeeritud nõusoleku saamiseks kõigi edasiste planeeringumenetluste kohustusliku osana ning kohustada Vabariigi Valitsust, kõiki riigiasutusi ja kohalikke omavalitsusi kooskõlas rahvusvahelistes lepetes sätestatud põhimõtetega lõpetama Eesti Vabariigi territooriumil ajalooliselt elavate põlisrahvaste marginaliseerimine, diskrimineerimine ja inimväärikuse alandamine edasiste planeeringute jm otsuste tegemisel põlisrahvastele ajalooliselt kuuluvatel maadel ja merealadel. Samuti palub kaebaja tuvastada Saaremaa põlisrahva õiguste rikkumisega seonduvaid asjaolusid.

3-24-2193 kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Halduskohus jättis 28.07.2024 määrusega kaebuse käiguta ning andis 10-päevase tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kaebaja esitas 08.08.2024 täiendavad seisukohad, kuid ei kõrvaldanud määruses kirjeldatud puudusi. Vaatamata kohtu põhjalikule selgitusele on kaebus jätkuvalt ebaülevaatlik, raskesti arusaadav ning kaebuse nõuded ei vasta suures osas seaduses sätestatule. Lisaks ei ole kaebaja tõendanud kaebeõigust. Jätkuvalt ei nähtu, millisel õiguslikul alusel on kohtusse pöördutud. Kaebaja ei ole viidanud konkreetsele õiguslikule alusele, millest lähtudes seltsingul on kaebeõigus, arvestades HKMS § 44 lg-tes 2 ja 3 ning §-s 16 sätestatut. Selleks ei piisa üldisest viitest erinevatele rahvusvahelistele dokumentidele. Kaebaja taotles Vabariigi Valitsuse 12.05.2022 korralduse nr 146 tühistamist, millega kehtestati „Üleriigilise planeeringu Eesti mereala ja sellega piirneva rannikuala, samuti majandusvööndi teemaplaneeringu kehtestamine“ (korraldus nr 146). Tallinna Ringkonnakohus märkis 14.10.2022 määruse nr 3-22-1234 p-s 7, et vastavalt planeerimisseaduse (PlanS) § 13 lg-le 2 võib üleriigilise planeeringu koostada teemaplaneeringuna merealade ja nendega piirneva rannikuala, samuti majandusvööndi planeerimiseks. PlanS § 13 lg-s 2 nimetatud teemaplaneeringu ülesandeks on muu hulgas energeetikavõrgustiku rajamiseks sobivate alade määratlemine (PlanS § 14 lg 2 p 12). Sellist planeeringut ei saa vaidlustada populaarkaebusega, samuti pole võimalik esitada kaebust kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks. Üleriigiline planeering on niivõrd suure abstraktsuse astmega, et selle kehtestamisel ei hinnatagi selle mõju kõigi võimalike puudutatud isikute subjektiivsete õiguste tasandil. Üleriigilise planeeringu eesmärgiks on riigi ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine (PlanS § 13 lg 3). Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et Saaremaa rannikuala ei määratletaks tuuleenergeetika arendamiseks sobiva alana. Ka teiste kaebuses nimetatud konkreetsete haldusaktide ja toimingute vaidlustamiseks puudub kaebajal seadusest tulenev õigus, kuivõrd kaebaja ei ole mh välja toonud seltsingu subjektiivsete õiguste rikkumist. Kaebuses välja toodud tühistamiskaebuse eesmärk „säilitada läbi aegade Saaremaa merelisele põlisrahvale kuuluvate põliste kalavete jätkuv olemasolu ja tühistada otsused, mis on tehtud nendele merealadele kavandatud tuuleparkide rajamiseks“ käsitleb määratlemata hulga (mitte konkreetsete) inimeste huvide väidetavat rikkumist määratlemata hulga haldusaktidega, mis ei ole halduskohtusse pöördumisel lubatav. Erinevate planeeringute menetlusse kaasamise kohustus tuleneb PlanS-st ning igal isikul on õigus planeeringute osas kaasa rääkida, kes selleks soovi avaldavad (vt PlanS § 57, 76, 99 jne). Seega puudub vajadus eraldiseisvalt vastavat asjaolu kohtu kaudu tuvastada. Kaebaja on esitanud järgmise nõude: „Palume kohtul tuvastada ennast Saaremaa põlisrahvana määranud saarlaste olemasolu, mida kohus saab kinnitada vastavalt 12.02.2023 vastu võetud Saaremaa Põlisrahva Enesemääramise Manifestile ning teistele Saaremaa põlisrahva huvide ja eluliste vajaduste kaitseks vastu võetud otsustele ja dokumentidele, mis tuginevad maailma põlisrahvaste õiguste kaitseks kehtestatud rahvusvahelistele konventsioonidele, deklaratsioonidele, resolutsioonidele ja teistele lepetele /.../“ Seltsing asutatakse võlaõigusseaduse (VÕS) § 580 alusel, mida antud juhul on ka tehtud (kaebuse lisa nr 2). Eelneva tõttu ei ole vajalik kohtupoolne seltsingu moodustamise (kui juriidilise fakti) tuvastamine. Kuivõrd kohus tagastab kaebuse, jääb kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus 3(8)

3-24-2193 rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-24-2193 Tegemist on aina konkretiseeruvate plaanide elluviimisega, mis ei arvesta mingilgi viisil Saaremaa põlisrahva õiguseid ja huve. Saaremaa põlisrahvas on 12.02.2023 manifestiga määratlenud enese põlisrahvaks. Manifesti on allkirjastanud saarlaste esinduskogu, milles osalesid igast Saaremaa kihelkonnast vähemalt kolm kohaliku põlisrahva hulka kuuluvat inimest. Manifesti koostamisel on lähtutud põlisrahvaste õigustest, mis on sätestatud järgmistes rahvusvahelistes lepetes: Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 27.06.1989 põlisrahvaste ja hõimurahvaste konventsiooni art 12 sätestab põlisrahvaste õiguse kas eraldi või oma esinduskogude kaudu kohtumenetlusi algatada; 2007. a ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioon art-d 25, 26, 45, 46; Euroopa Parlamendi 03.07.2018 resolutsioon maailma põlisrahvaste õiguste rikkumise, sealhulgas maa hõivamise kohta. Kaebaja viitas nendele dokumentidele juba kaebuses. Seltsingu kaebeõigus tuleneb otseselt Eesti Vabariigi põhiseadusest (PS § 3) ja eelviidatud rahvusvahelistest õigusaktidest. Saaremaa põlisrahvale kui vähemusele ettenähtud põhiõigusi ei ole võimalik ignoreerida ning neile tuleb anda tingimusteta reaalne võimalus oma huvide ja õiguste eest seista (ja seda juba planeerimismenetluses) ning meretuuleparkide planeerimist ja rajamist Saaremaa rannikuvetes vaidlustada, sest see tegevus likvideerib nende võimaluse kasutada ajalooliselt väljakujunenud merealasid kalapüügiks. Lisaks ajaloolisele kalapüügile sobivad vaidlusalused merealad ka muuks vesiviljeluseks, mis omakorda loob võimaluse põlisrahva kestlikuks arenguks. Tulenevalt rannikulähedaste tuuleparkidega seotud muudest häiringutest kaoks Saaremaa põlisrahval võimalus kasutada ka neile juba omandiõiguse alusel kuuluvaid maa-alasid, sest need muutuksid kasututeks ja väärtusetuteks. Põlisrahvaste õigus olla kaasatud juba meretuuleparkide rajamise planeerimisstaadiumis (hilisematest konkreetsematest toimingutest rääkimata) on niivõrd fundamentaalne, et sellise konkretiseeritud ja Eesti õigusaktides otseselt välja toomata kaebeõiguse puudumine on ilmses vastuolus PS-ga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-24-2193 ja hõimurahvaste konventsiooniga ei ole Eesti ühinenud. Teiseks sätestab PS § 15, et igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. PS § 9 kohaselt on PS-s loetletud igaühe õigused võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel ning laienevad juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste olemusega. Seega ei näe PS ette kohtupõhiõigust ühendustele, mis ei ole juriidilised isikud. Samuti ei näe PS ette kaebeõigust avalikes huvides või teiste isikute õiguste kaitseks. Subjektiivsest õigusest sõltumatu kohtusse pöördumise õiguse andmine on puhtalt seadusandja valik, mitte PS-st tulenev kohustus (vt nt Riigikohtu 28.05.2020 määrus nr 3-19-1627, p 11). Ka väidetavalt põlisrahva hulka kuuluvad isikud saavad vajaduse korral pöörduda kohtusse HKMS-is sätestatud tingimustel oma subjektiivsete õiguste kaitseks nagu kõik teised isikud. Nagu halduskohus märkis, on seadusandja näinud lisaks ette iga isiku õiguse kaasa rääkida planeeringute menetluses, sh keskkonnamõju hindamises (vt nt PlanS § 9 lg 2, §-d 19, 23, 50, 57, 62, 76, 82, 99, vt ka keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus).

3-24-2193 aega tegutsenud ühendusega. Kuigi kaebajal on määruskaebemenetluses õigusteadmistega esindaja, ei ole eelnimetatud nõude täitmiseks esitatud andmeid ka koos määruskaebusega. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et isegi kui kaebaja lepinguosalised on tõepoolest valitud „esinduskogu“ poolt, milles „Saaremaa enesemääramise manifesti“ kohaselt osalesid igast Saaremaa kihelkonnast vähemalt kolm isikut (vt dtl 16), ei ole tegemist sellise isikute hulgaga, keda tuleks pidada oluliseks osaks Saaremaa elanikest KeÜS § 31 lg 1 p 2 tähenduses.

Vt TTJA veebileht https://ttja.ee/ariklient/ehitised-ehitamine/meretuuleparkide-hoonestusload/enampakkumisevoitjad#saare-21-mereala-el; otsused kättesaadavad TTJA dokumendiregistris https://jvis.ttja.ee/modules/dokumendiregister/

7(8)

3-24-2193 enampakkumisel osalenud isiku õigusi, kuid asjaoludest nähtuvalt kaebaja nende hulka ei kuulu.

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.