X.X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 28.02.2024 otsuse nr 15.3-3.2/135-1 ning 19.03.2024 lahkumisettekirjutuse nr 1052277625 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata tema elamisloa taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – X.X, volitatud esindaja Fränk Valdmann Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Marta Gromtsev
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 29.11.2024. Vastuapellatsioonkaebuse võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Nõuded apellatsioonkaebusele ning vastuapellatsioonkaebusele on toodud halduskohtumenetluse seadustiku §-des 182 ja 184.
1.X.X on Jordaania Hašimiidi Kuningriigi kodanik, kes on abielus Eestis elava Jordaania kodanikuga ja kellega neil on ühine laps. Esmakordselt saabus X.X Eestisse elamisloa alusel elama 2019. aastal, kui talle väljastati abikaasa juurde elama asumiseks elamisluba kehtivusega 06.03.2019–30.11.2022. Alates 20.10.2022 viibis X.X Eestis töötamiseks väljastatud elamisloa alusel. Elamisluba töötamiseks väljastati
töötamiseks Sadakuuskümmend OÜ-s kehtivusega kuni 01.06.2027. Töösuhe lõppes 18.06.2023. Uut elamusluba uue tööandja juurde tööle asumiseks isik ei taotlenud. Töötamiseks antud elamisluba tunnistati kehtetuks 20.02.2024.
2.X.X (edaspidi ka taotleja) esitas 09.05.2023 Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi PPA) taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks elamisloa saamiseks.
3.PPA 28.02.2024 otsusega nr 15.3-3.2/135-1 (edaspidi 28.02.2024 otsus) keelduti X.Xle tähtajalise elamisloa andmisest. PPA otsuse põhjendused on kokkuvõetult järgmised: Taotleja ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele ja talle tuleb keelduda elamisloa andmisest. Taotleja ei ole Eesti eluga kohanenud ning tema senine tegevus ei ole olnud kooskõlas elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega. Taotleja ei ela abikaasa ja lapsega koos ning teda on karistatud väärteomenetluse korras. Taotleja võib ohustada Eesti avalikku korda. Taotleja on olnud abikaasa suhtes vägivaldne, mistõttu pöördus abikaasa koos lapsega Tallinna Naiste Kriisikodu poole. Taotleja keeldub abielu lahutamast, ehkki abikaasa seda soovib. Taotleja rikkus välismaalase Eestis töötamise tingimusi. Ta oli teadlik juba 09.08.2023, et ta töötab Eestis ebaseaduslikult, ent ta ei astunud samme töötamise seadustamiseks. Taotlejal puudub subjektiivne õigus nõuda Eesti elamisloa väljastamist. Jordaanias elavad taotleja pereliikmed ning tal on võimalik Jordaaniasse naasta. Taotleja ei ela abikaasa ja lapsega perekonnaelu ning ta ei toeta last. Elamisloa andmisest keeldumine võib küll olla vastuolus alaealise lapse huvidega, kuid arvestades asjaolu, et taotleja laps elab Eestis koos oma emaga ja taotleja senine tegevus ei ole olnud kooskõlas talle antud elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega, siis kaaluvad nimetatud asjaolud üles perekonnaelu riive. Elamisloa andmisest keeldumisel on taotlejal võimalik last rahaliselt toetada kodakondsusjärgsest riigist pangaülekannetega, suhelda telefonitsi või Skype vahendusel, külastada last Eestis viisa alusel või laps enda juurde külla kutsuda (oleneb lapsevanemate kokkuleppest).
4.X.X (edaspidi ka kaebaja) esitas 11.03.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 28.02.2024 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema elamisloa taotlus uuesti läbi (haldusasi 3-24-741).
5.Politsei- ja Piirivalveamet tegi 19.03.2024 X.Xle ettekirjutuse nr 1052277625 (edaspidi ettekirjutus) Eestist lahkumiseks ning kohaldas Schengeni sissesõidukeeldu 3-aastaks. Ettekirjutus tuli täita 14 päeva jooksul ehk hiljemalt 03.04.2024.
6.01.04.2024 esitas X.X Tallinna Halduskohtule kaebuse lahkumisettekirjutuse tühistamiseks (haldusasi 3-24-975).
7.Kohus liitis haldusasjad 3-24-741 ja 3-24-975 üheks menetluseks 02.04.2024 määrusega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja seisukoht 2 (11)
28.02.2024 otsuse õigusvastasus
8.1.Vaidlust ei ole, et PPA teostab elamisloa taotluse menetluses kaalutlusõigust. PPA kohaldas 28.02.2024 otsust tehes VMS §-e 2101 ja 2012, ehkki see ei olnud nõutav. Nimelt sätestab VMS § 149 lg 1, et kui välismaalane on saanud tähtajalise elamisloa abikaasa juurde elama asumiseks ja ta on selle alusel elanud Eestis vähemalt 3 aastat, siis VMS § 2101 ja § 2102 ei kohaldata. Vaidlust ei ole, et kaebaja omas abikaasa juurde elama asumiseks elamisluba vähemalt 3 aastat. Selline väära normi kohaldamine on menetlusviga, mis tõi kaasa ebaõige otsuse, kuna PPA rajas keelduva otsuse alusele, mis kaebaja suhtes ei kohaldu.
8.2.Isegi kui VMS § 2101 ja § 2102 kohalduvad, siis on kaebaja eeldused täitnud.
8.3.Kaebaja ei ole valeinfot esitanud, kuna kaebaja tunnistas, et on liiklusalase väärteo toime pannud. Kaebaja vastuskirja PPA küsimusele tuleb hinnata tervikuna, mitte üksikute lausete kaupa. Lisaks sai kaebaja PPA küsimusest aru, kas kaebaja on peale 13.04.2023 käitunud seaduskuulekalt ning lause: „ Olen Eestis elanud 5 aastat ja pole selle aja jooksul ühtegi väärtegu soortanud“ ongi antud kontekstis, et ta pole pärast 13.04.2023 väärtegusid sooritanud. Samuti elas kaebaja veel sel ajal, mil ta avaldas PPA-le, et ta elab õnnelikult koos abikaasaga, abikaasaga. Abielu purunes kuid hiljem.
8.4.PPA heidab kaebajale ette, et ta on pannud veel toime mingisuguse väärteo, mis on PPA menetlussüsteemis, kuid kaebajale ei ole see teada. Eestis mõistab õigust üksnes kohus ning kuniks ei ole jõustunud süüdimõistvat otsust, kehtib süütuse presumptsioon. Seetõttu on täielikult põhjendamatu, meelevaldne ja paljasõnaline PPA seisukoht, justkui oleks kaebaja mingi täiendava süüteo toime pannud.
8.5.Kaebaja toimepandud rikkumised ei oma piisavat kaalu, et elamisloa andmisest keelduda. Vaidlust ei ole, et kaebaja pani toime ühe liiklusalase süüteo ning rikkunud korduvalt välismaalase Eestis töötamise tingimusi, kuid need asjaolud ei ole aluseks automaatselt elamisloa andmisest keeldumiseks. PPA ei arvestanud olulisi asjaolusid ega kaalunud kaebaja ning tema alaealise lapse põhjendatud huvi elada pereelu. Need asjaolud kaaluvad kaebaja hinnangul üle tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise aluste esinemise. Elamisloa andmata jätmine riivab oluliselt kaebaja põhiõigust perekonna- ja eraelu puutumatusele ning vastustaja ei saa sellesse kergekäeliselt suhtuda. Ühekordne seaduserikkumine väärteo korras ei saa omada sellist jõudu, et kaaluda üle kaebaja põhiõiguste riive. PPA ei arvestanud, et liiklusrikkumine oli juhuslik ja ühekordne. Ka on PPA põhjendamatult ületähtsustatud ebaseadusliku töötamise fakti. Kaebajal oli elamisluba olemas ning ta ei teadnud, et töötab ebaseaduslikult. Ka kaebajale saadetud PPA e-kirjadest ei olnud mõistetav, et töötamine teiste tööandjate juures oleks olnud ebaseaduslik.
8.6.Väited avaliku korra rikkumise võimalikkusest on põhjendamatud ning puuduvad objektiivsed tõendid, et kaebaja oleks abikaasa suhtes vägivaldne olnud. Kaebaja ei ole abikaasa suhtes vägivaldne olnud. Pärast väidetavat füüsilise vägivalla juhtumit vaatas kaebaja abikaasa üle kiirabi, kes füüsilisi vigastusi ei tuvastanud. Kui kaebajale etteheidetud vägivallategu vastaks tõele, siis pidanuks järgnema ka tuvastatavad füüsilised vigastused kaebaja abikaasal. Tulenevalt eeltoodust on põhjendamatu PPA keeldumine kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 124 lg 1 punkti 1 alusel. Kaebaja on järginud Eesti põhiseaduslikku korda ja Eesti õigusakte, on austanud
3 (11)
põhiseaduslikke väärtusi ja printsiipe ning tema Eestis viibimine ei ohustada avalikku korda.
8.7.Väited, et lastekaitse ei luba kaebajal lapsega kohtuta, ei vasta tõele. Suhtlust ja kohtumisi lapsega piirab ema, kuid tegemist on kättemaksuga.
8.8.Igaühe elus võib ette tulla õigusrikkumisi, kuid see ei tähenda veel ükskõikset suhtumist õiguskorda. Praegusel juhul ei ole proportsionaalne kõnealuste rikkumiste tõttu elamisloa andmisest keelduda, kuivõrd elamisloa andmisel tuleb kaaluda ka muid olulisi asjaolusid (nt elamisloa andmisest keeldumisega kaasnev põhiõiguste riive), mis aga kaaluvad üle üksikud ja juhuslikud väärteod.
8.9.PPA väide, et kaebajal ei ole lapsega lähedasi suhteid on põhjendamatu. Olenemata keerulistest suhetest abikaasaga, on kaebajal lapsega tugev hingeline- ja emotsionaalne side. Kuna kaebajal puudub võimalus Eestis töötada, siis ei ole tal võimalik ka last rahaga toetada. Kaebaja ei ole keeldunud lapsele ülalpidamise andmisest ning on seda võimaluste kohaselt ka alati teinud. Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õigusvastasus
8.10.Lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kehtestamine ei ole põhjendatud. Lahkumisettekirjutus tugineb PPA 28.02.2024 otsusele, mille kaebaja aga kohtus vaidlustas. PPA seisukoht, et kaebaja eraelu- ja perekonnaelu puutumatusele riive puudub, ei ole põhjendatud. Kaebaja taotleb elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks. Oluline ei ole, kas kaebaja elab pereelu VMS tähenduses või mitte, kuna kaebaja ei taotle elamisluba pereeluga seonduvalt. Vaidlust, et ettekirjutusega kaasneb kaebaja põhiõiguste riive, ei saa olla.
9.Vastustaja seisukoht
9.1.Kaebus on nii 28.02.2024 otsuse kui ka ettekirjutuse tühistamise nõuetes põhjendamatu, kuna nende andmisel lähtuti seadusest ning kohaldati nõuetekohaselt VMS-i ja VSS-i norme. 28.02.2024 otsuse õiguspärasus
9.2.Kaebaja suhtes kohaldusid VMS § 2101 ja § 2102. VMS § 149 lg-st 1 tuleneb, et välismaalasele võib anda tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks VMS §-des 2101 ja 2102 sätestatut kohaldamata, kui välismaalane on saanud tähtajalise elamisloa elama asumiseks abikaasa või registreeritud elukaaslase juurde ja on sellel alusel elanud Eestis vähemalt kolm aastat. Eeltoodud säte kohaldub juhul, kui püsivalt Eestisse elama asumiseks tähtajalise elamisloa taotluse esitamisel on välismaalasel olemas tähtajaline elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks. Sellele viitab nii sätte sõnastus „on saanud“ kui ka sätte pealkiri – erisus abikaasa või registreeritud elukaaslase juurde elama asumiseks antud elamisloa nõuetest. Püsivalt Eestisse elama asumiseks elamisluba taotledes oli kaebajal töötamiseks väljastatud elamisluba, mistõttu erisus ei kohaldu. Kaebaja VMS § 2101 ja § 2102 nõuetele ei vasta.
9.3.PPA ei heida kaebajale ette valeandmete esitamist. Valeandmete esitamise korral on VMS-is eraldi sätted ning nendele PPA ei tugine. PPA otsusest on välja loetav, et kaebaja ütlused on mõneti vastuolulised. Nt 14.08.2023 kirjas selgitas kaebaja, et elab
4 (11)
abikaasa ja tütrega õnnelikult, kuigi PPA 09.08.2023 kirja kättesaamise hetkel elasid kaebaja abikaasa ja tütar temast eraldi. Kaebaja abikaasa pöördus koos lapsega turvakodusse 2023. aasta juunis ning tema vastustest ei nähtu, et ta oleks pärast turvakodusse pöördumist elanud abikaasaga koos. Seega püüdis kaebaja luua PPA-le pilti toimimast perekonnast, kuigi see ei vastanud tegelikkusele. Kaebaja tunnistas üles, et tema pereliikmed elavad temast eraldi alles siis, kui PPA 08.11.2023 kirjas sellele viitas.
9.4.Vastab tõele, et kaebaja viitab selgitustes PPA-le, et pani 13.04.2023 toime õigusrikkumise. Ent tema suhtumine õigusrikkumisse on selline, justkui poleks tegemist olnud õigusrikkumisega. See näitab kaebaja suhtumist õiguskorda. Alkoholi tarvitamine ja rooli taha istumine ei saa olla juhuslik.
9.5.PPA tugines 28.02.2024 otsust tehes lähisuhtevägivalla juhtumile. Vaidlust ei ole, et kaebaja suhtes ei ole algatatud kriminaalmenetlust või teda selle eest süüdi mõistetud, kuid avalikule korrale tuleneva ohu mõiste sisustamisel ei pea PPA piirduma kehtivate karistustega. Et kaebaja abikaasa keeldus politseisse pöördumast ei tähenda, et selline juhtum poleks aset leidnud või et see poleks karistatav. Samuti ei saa pidada lähisuhtevägivallaks üksnes selliseid juhtumeid, millele järgnevad nähtavad vigastused. Sellised kaebaja väited on küünilised. Muud tõendid kinnitavad juhtumi toimumist. PPA lähtus nii menetlusinfosüsteemis olevast infost kui ka abikaasa ütlustest ning olemasolevas teabes pole alust kahelda. Õige on ka see, et abielulahutus on tsiviilõiguslik vaidlus, kuid abikaasa tahab abielu lahutada just kaebaja vägivalla tõttu. Oleks loogiline, et kui abikaasa oleks soovinud kaebajale kättemaksta, siis oleks ta esitanud kuriteoteate.
9.6.Võimalik ei ole rääkida Eesti põhiseadusliku korra ja Eesti õigusaktide väärtustamisest, kui isik kasutab vägivalda abikaasa suhtes, paneb toime süüteo, rikub seadust. Kaebaja on seisukohal, et tema rikkumised (st joobes juhtimine ja ebaseaduslik töötamine) ei oma piisavat kaalu elamisloa andmisest keeldumiseks. Vastustaja hinnangul näitab kaebaja sellise väitega üles ükskõikset suhtumist Eestis kehtivasse õiguskorda.
9.7.Igal riigil on suveräänne õigus otsustada välismaalaste õiguse üle riiki siseneda ja siin elada. Kuigi elamisloa andmise üle otsustamisel peab arvestama ka välismaalase õigust perekonnaelule, siis kaebaja ei ela Eestis perekonnaelu. Ametlikult on kaebaja küll abielus Eesti elava Jordaania kodanikuga, kuid abikaasad on kinnitanud abielusuhte lõppemist. Ka tugevat seost tütrega ei ole kaebaja tõendanud. Haldusmenetluses esitas kaebaja 2 kuvatõmmist kirjavahetusest tütrega, mis aga ei tõenda lapse tugevat seost kaebajaga. PPA-le teadaolevalt ei toeta kaebaja tütart materiaalselt ning puuduvad andmed selle kohta, et ta oleks seda teinud töötamise ajal. Kaebaja suhtlus tütrega on katkenud. Pärast tütre isast eraldi elama asumisest pole kaebaja teinud midagi selleks, et taastada suhtlust lapsega, kuigi selleks on seaduses olemas õiguskaitsevahendid.
9.8.Kaebaja pidi endale tegema selgeks Eestis töötamise tingimused, mistõttu on põhjendamatud väited, et kaebaja ei rikkunud Eestis töötamise tingimusi pahatahtlikult ja teadlikult. Kahtluse korral võis kaebaja pöörduda selgituste saamiseks PPA või õigusteadmistega isiku poole. Kaebaja aga ise tunnistas, et ei tea ühtegi seadust ega ole uurinud. Kaebaja väited, et ta ei mõistnud PPA kirjast, et ta töötab ebaseaduslikult on arusaamatud, kuna PPA on seda kirjas selgelt väljendanud. Kaebaja soovimatus PPA 5 (11)
selgitustest aru saada ei ole vastustajale etteheidetav. Ka esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal asus kaebaja ebaseaduslikult Eestis tööle. Tegemist on teadliku käitumisega. Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguspärasus
9.9.Kaebajal puudus alates 29.02.2024 Eestis viibimiseks õigus ning PPA-l oli kohustus lahkumisettekirjutus teha. Lahkumiskohustus tuleneb otse seadusest, mitte PPA ettekirjutusest. Seega oli kaebajal kohustus Eesti territooriumilt lahkuda ka siis, kui PPA ei olnud veel talle ettekirjutust teinud. Ettekirjutuse väljaandmise põhjuseks ei ole niivõrd PPA otsus, kuivõrd viibimisõiguse puudumine.
9.10.Ka sissesõidukeelu kohaldamine tulenes seadusest ning selle lühendamiseks põhjused puudusid. Kaebaja eksimus viibimisaluse olemasolust ei muuda riigis ebaseaduslikku viibimist olematuks ega anna alust sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks. Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata üksnes humaansetel kaalutlustel (VSS § 74 lg 4), mida praegusel juhul ei esine. Kuna kaebaja ei ela nii abikaasa kui ka tütrega koos ega suhtle tütrega, ei ela ta Eestis perekonnaelu. Kaebaja selgitab, et tütrega suhtlemine on takistatud ajutiselt, kuid vastustaja jääb seisukohale, et kaebaja tugev seos tütrega ei ole tõendatud. Kaebaja väidab, et väljasaatmise korral ei ole võimalik määrata kindlaks suhtluskorda lapse ja isa vahel, kuid jääb ebaselgeks, miks pole kaebaja võtnud ette samme lapsega suhtlemise taastamiseks varem. Kaebaja muretseb lapsega suhtlemise pärast alles nüüd, kui teda ähvardab väljasaatmine.
9.11.Kaebaja pöördus suhtluskorra määramiseks kohtusse, kui PPA tegi talle ettekirjutuse ja kohustas Eestist lahkuma. Hooldusõigust puudutava tsiviilasja materjalidest nähtub, et laps ei ole nõus ega valmis isaga suhtlema (01.08.2024 määrus). Lapse enda sõnul on isa teda löönud ja tema peale karjunud. Kaebaja üritab põhjendada tütre võõrutust temast lapse ema pahatahtliku käitumisega, kuid selline väide ei ole usutav. Lapsele määratud esindaja arvamuse kohaselt ei tulene lapsele kohustust vanemaga suhelda, kui see kahjustab lapse heaolu ja turvatunnet, ning isa peaks tegema suuri jõupingutusi lapsega usalduslike suhete ja turvatunde taastamiseks. Paraku nähtub, et kaebaja ei ole alates lapse temast eraldi elama asumisest kuni käesolevani ajani aktiivselt proovinud lapsega suhteid taastada. Kaebaja väidab, et ta on asunud täitma Harju Maakohtu määrust. Vastustaja juhib tähelepanu, et määrus oli tehtud 01.08.2024 ning kuulus täitmisele viivitamatult. 19.08.2024 seisuga ei ole kaebaja lapse heaolu spetsialistiga ühendust võtnud. Esmakordselt võttis kaebaja lapse heaolu spetsialistiga ühendust 23.09.2024, st vahetult enne kohtule täiendavate seisukohtade esitamise tähtaja saabumist. Vastustaja arvates soovib kaebaja vaid jätta mulje, justkui tal on siiras soov taastada suhtlus oma tütrega. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramise avaldus oli esitatud ainuüksi selleks, et vältida riigist väljasaatmist.
9.12.Väited, et kaebaja peab programmi „hoolivad isad“ läbimiseks olema Eestis ei ole põhjendatud. Esiteks ei olnud kaebaja väga huvitatud programmis osalemises, kuna vastasel juhul oleks ta kohe pöördunud lapse heaolu spetsialisti poole. Teiseks oli kaebajale pakutud võimalus osaleda individuaalsel nõustamisel, mis on ka tasuta. Tallinna Kesklinna Valitsus osutas (Harju Maakohtu 01.08.2024 määruse punkt 5), et psühholoogiline nõustamine võiks olla alternatiiviks programmile. Arvestades kaasaegseid võimalusi ei ole alust eeldada, et nõustamine ei saaks kokkuleppel
6 (11)
toimuda veebi teel. Kaebaja ei pea ilmtingimata läbima programmi ega viibima selletõttu Eestis.
KOHTU PÕHJENDUSED
28.02.2024 otsuse õiguspärasuse hindamine
10.Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et 28.02.2024 otsuse tegemise ajal oli kaebajal üks kehtiv väärteokaristus liiklusalase süüteo (joobes juhtimine) eest ning ta oli vähemalt kahel korral rikkunud Eestis töötamise nõudeid. Samuti ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust selles, kas PPA sai nende asjaoludega kaebaja elamisloa taotlust menetledes arvestada. Selles osas on vaidlus taandatav küsimusele, kas need asjaolud on piisavad selleks, et välistada kaebajale elamisloa andmine. Pooled ei ole aga ühel meelel selles osas, kas kaebaja on abikaasa suhtes vägivalda kasutanud ning kas PPA-l oli 28.02.2024 otsust tehes võimalik seda asjaolu arvesse võtta vaatamata sellele, et kaebajat ei ole selle eest karistatud. Kohtu hinnangul tuleb viimasele küsimusele vastata jaatavalt, kuna VMS § 124 lg 1 punkt 1 ei näe ette, et ohu hindamisel saab aluseks võtta üksnes sellised sündmused, millele avaliku korra eest vastutavad ametiasutused on menetlusega reageerinud ning mille osas on olemas jõustunud süüdimõistev otsus. Seda kinnitab ka asjaolu, et VMS § 124 lg 1 punkt 5 sätestab eraldiseisva aluse elamisloa andmisest keeldumiseks süüteo eest karistamise tõttu ning VMS § 124 lg 2 punktid 8 ja 9, mis samuti sätestavad elamisloa andmisest keeldumise kuritegude toimepanemise tõttu.
11.Kohtu hinnangul on lähisuhtevägivalla toimumine tõendatud kaebaja abikaasa kirjalike selgitustega1 PPA menetlusinfosüsteemist tehtud väljavõttega 2 ning lapse hooldusõigust puudutava tsiviilasja materjalidega3. Kohtu hinnangul ei ole alust arvata, et tegemist oleks ebausaldusväärsete tõenditega. Samuti ei nõustu kohus kaebajaga, et PPA menetlusinfosüsteemist tehtud väljavõttes kirjeldatut võiks pidada suhtes tavapäraseks erimeelsuseks, vaidluseks või tüliks. Kohtu hinnangul ei saa pidada usutavaks, et ühekordse vähetähtsa olmetüli tõttu lahkub abikaas Tallinna Naiste Kriisikoju ning ei soovi koju naasta. Samuti ei nähtu kaebaja abikaasa antud selgitustest, et tegemist oleks olnud ühekordse juhtumiga.
12.Kohus nõustub täies ulatuses PPA 28.02.2024 otsuse ja kaebuse vastuses toodud selgitustega, ega pea vajalikuks neid täies mahus korrata (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebaja väidetele märgib kohus järgmist.
13.Kohtule ei nähtu, et PPA oleks 28.02.2024 otsuse tegemisel lähtunud asjakohatustest kaalutlustest või jätnud mõne asjaoluga arvestamata. Samuti ei nähtu kohtule, et PPA oleks asjaolusid kaalutlusõiguse teostamisel põhjendamatult vääralt väärtustanud. Riik võib sekkuda elamisloa andmise menetluses välismaalase era- ja perekonnaellu ning kaebaja ei saa nõuda, et riik aktsepteeriks elamisloa saamise kontekstis tema õigust isana lapse kasvatamises osaleda, kuid tegelikult ta seda õigust ei realiseeri. Seega ei nõustu kohus kaebajaga, justkui annaks tema pikaajaline Eestis viibimine ning alaealise lapse elamine Eestis talle õiguse või õiguspärase ootuse siia jääda ning subjektiivse õiguse elamisluba saada. Samuti ei vähenda need asjaolud PPA kaalutlusõiguse ulatust. PPA-l on õigus hinnata sisuliselt elamisloa taotluse
Dtl 162163 Dtl 161
Dtl 232–241
7 (11)
põhjendatust ning seda, kas kaebaja õigus suhtlusele lapsega Eestis kaalub üle elamisloa andmisest keeldumise aluste esinemise.
14.Kaebaja taotles tähtajalist elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks (VMS § 118 punkt 9). Kõnealuse tähtajalise elamisloa andmise eesmärk on võimaldada Eestisse elama jääda välismaalasel, kes on Eestisse elama asunud tähtajalise elamisloa alusel ja kelle Eestisse elama jäämine on kooskõlas avalike huvidega (VMS § 210 1 lg 1). Tähtajaline elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks antakse seega mitte niivõrd elamisloa taotleja huvide kaitseks, kuivõrd avalike huvide edendamiseks. 02.04.2015 jõustunud välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seoses teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast (809 SE, XI koosseis)4 järeldub, et tähtajalise elamisloa lihtsamas korras andmise võimaldamise eesmärk on soosida selliste välismaalaste Eestisse elama asumist, kes panustavad Eesti ühiskonna arengusse ja loovad lisandväärtust.
15.Poolte vahel on üks vaidlusküsimus, kas PPA õiguspäraselt VMS §-e 210 1 ja 2102. Kaebaja on seisukohal, et kaebaja suhtes oleks PPA pidanud kohaldama VMS §-i 149, mis sätestab, et kui välismaalane on saanud tähtajalise elamisloa elama asumiseks abikaasa või registreeritud elukaaslase juurde ja on sellel alusel elanud Eestis vähemalt kolm aastat, võib talle anda tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks käesoleva seaduse §-des 2101 ja 2102 sätestatut kohaldamata. Esiteks märgib kohus, et VMS § 149 lg 1 annab PPA-le kaalutlusõiguse, kas kohaldada seda sätet ja sellest lähtuvalt mitte rakendada VMS §-des 2101 ja 2102 ehk teisisõnu võib PPA VMS § 149 lg 1 olukorras jätta VMS §-d 2101 ja 2102 kohaldamata, kuid tal ei ole vastavat kohustust. Normide kohaldamata jätmist peab PPA põhjendama. Teiseks märgib kohus, et VMS § 149 lg 1 kaebaja suhtes ei kohalduks nii ehk naa. Nimelt ei saa teha VMS § 149 lg-st 1 järeldust, et kui isikule on ükskõik kunas antud elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks, et see siis välistab VMS § 210 1 ja § 2102 kohaldamise. Kohtu hinnangul on VMS § 149 lg 1 kohaldamise eelduseks, et elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks peab vahetult eelnema püsivalt Eestisse elama asumise elamisloa taotlusele. Seda kinnitab kohtu hinnangul ka sätte kujunemine ning kohtule ei nähtu, et VMS-is sätestatud algset põhimõtet oleks seadusandja soovinud hilisemate seadusemuudatustega muuta. VMS § 149 lg 1 kehtis vastuvõtmisel (09.12.2009) sõnastuses: „Kui välismaalane on saanud tähtajalise elamisloa elama asumiseks abikaasa juurde ja välismaalane on sellel alusel elanud Eestis vähemalt neli aastat, võib talle anda elamisloa, mille tingimused ja kehtivus ei ole seotud abikaasaga, kelle juurde elama asumiseks elamisluba anti.“. Sättes sõnastus muudeti tänasega sarnaseks 01.01.2016 jõustunud muudatustega ning kohtule ei nähtu eelnõu seletuskirjast, et selle sätte eesmärgiks oleks olnud võimaldada püsivalt Eestisse elama asumiseks elamisloa taotlemist neile isikutele, kellele kunagi minevikus on abikaasa juurde elama asumiseks elamisluba väljastatud, kuid kes taotluse esitamise hetkel viibivad Eestis mõnel muul alusel. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et PPA kohaldas põhjendatult kaebaja elamisloa taotluse menetlemisel VMS §-i 2101 ja § 2102.
16.VMS jagab elamisloa andmisest keeldumise alused kohustuslikeks ehk imperatiivseteks (VMS § 123) ning kaalutlusõiguse põhinevaks ehk diskretsioonilisteks (VMS 124). Kaebajale keelduti elamisloa andmisest järgmistel alustel: VMS § 123 punkt 2 (taotleja ei vasta tähtajalise elamisloa andmise
Kättesaadav (28.10.2024): https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/a53e8004-f54c-40db-b45dccb4b7924fdf/ (lk 3 ja 34). 8 (11)
tingimustele5), VMS § 124 lg 1 punkt 5 (välismaalast on karistatud süüteo eest 6), VMS § 124 lg 1 punkt 1 (on alust arvata, et välismaalase Eestisse saabumine või siin viibimine võib ohustada avalikku korda7), VMS § 124 lg 1 punkt 6 (välismaalane on rikkunud Eestis töötamise tingimusi8). Ehkki kaebajale keelduti elamisloa andmisest mitmel VMS-is sätestatud alusel, siis esmalt peab igal juhul olema täidetud VMS § 123 punktis 2 sätestatud alus, ehk välismaalane vastama tähtajalise elamisloa andmise tingimustele. Vastavalt välismaalaste seaduse § 117 lg 2 peavad tähtajalise elamisloa üldtingimused olema täidetud mis tahes alusel elamisloa andmiseks. Püsivalt Eestisse elama asumiseks antava elamisloa eesmärk on võimaldada Eestisse elama jääda välismaalasel, kes on Eestisse elama asunud tähtajalise elamisloa alusel ja kelle Eestisse elama jäämine on kooskõlas avalike huvidega.
17.PPA on põhjalikult otsuses analüüsinud, miks kaebaja tähtajalise elamisloa andmise tingimustele ei vasta. Seejuures ei väida PPA, et kaebaja ei vasta VMS § 117 nõuetele, vaid PPA hinnangul ei ole kaebaja püsivalt Eestisse elama asumine kooskõlas avalike huvidega. Kohus nõustub PPA vastavate põhjendustega ning ka kohtule ei nähtu, millist lisandväärtust või panust Eesti ühiskonna arengusse kaebaja Eestis viibimine kätkeks. Kaebaja on töötanud Eestis ebaseaduslikult, teda on karistatud joobes juhtimise eest ning tema abikaasa on lõpetanud abielulised suhted vägivallale viidates. Asjaolu, et kaebaja on Eestis elanud alates 2019. aastast ning siin töötanud ja makse maksnud, ei tähenda, et kaebaja oleks Eesti eluga kohanenud.
18.Lisaks VMS § 123 punktile 2 on PPA põhjendatult toonud välja ka VMS § 124 lg 1 punktid 1, 5 ja 6.
19.VMS § 124 lg 1 punkt 1 sätestab, et isikule võib tähtajalise elamisloa andmisest keelduda, kui on alust arvata, et tema Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. Nimetatud aluse kohaldamisel tuleb prognoosida isikust lähtuvat ohtu ning sellise hinnangu andmisel võib mh arvestada isiku karistamist süüteo eest (Riigikohtu 18.11.2020 otsus asjas nr 3-19-92, punkt 21). Kohtu hinnangul ei eelda viidatud aluse kohaldamine, et isiku suhtes peab toimuma kas süüteomenetlus või et ohu hindamisel saab võtta aluseks ainult sellised teod, mille eest isik on süüdi mõistetud. Seega oli PPA-l õigus kaebajast lähtuva ohu prognoosimisel arvestada ka abikaasa ütlustega perevägivallast ning politsei menetlusregistris registreeritud avaldusest.
20.PPA on otsuses põhjendatult viidanud VMS §-st 11 tulenevale välismaalase kohustusele järgida Eesti põhiseaduslikku korda ja Eesti õigusakte, austama põhiseaduslikke väärtusi ja printsiipe, vabadusel, õiglusel ja õigusel tuginevat riiki ning Eesti ühiskonna korraldust, eesti keelt ja kultuuri. Kaebaja abikaasa kirjeldused vägivaldsest suhtest on piisavad selleks, et põhistada VMS §-s 11 sätestatud kohustuse rikkumist. Lähisuhtevägivald on Eesti ühiskonnas taunitav ning Eesti ei pea võimaldama välismaalasel, kes Eesti seadusi ei täida ja panevad toime süütegusid, Eestis viibimist. Riigil on kohustus tagada riigis elavate isikute turvalisus, sh ühiskondlik turvalisus. Üheks võimalikuks abinõuks selle ülesande täitmisel on keelduda elamisloa andmisest isikutele, kes on varasema käitumisega näidanud, et nad ohustavad teiste isikute turvalisust. Kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid, et tema viibimine Eestis ja elamisloa saamine, oleks kuidagi eriliselt alaealise lapse huvides, mistõttu peaks riik võimaliku vägivalla tähelepanuta jätma.
PPA 28.02.2024 otsuse punkt 17 PPA 28.02.2024 otsuse punkt 18
PPA 28.02.2024 otsuse punkt 19
PPA 28.02.2024 otsuse punkt 20
9 (11)
21.Kaebaja suhtumist õiguskorda näitab ka joobes juhtimise eest saadud väärteokaristus. Vaidlust ei ole, et seda asjaolu saab PPA saab elamisloa taotluse menetluses arvestada. Samuti ei saa olla mõistlikku vaidlust, et karistamine toimepandud süüteo eest saab olla elamisloa andmises keeldumise aluseks (VMS § 124 lg 1 punkt 5). Kohus nõustub PPA-ga, et kaebaja suhtumine toimepandud väärteosse annab indikatsiooni, et hinnata kaebaja suhtumist kehtivasse õiguskorda. Seejuures on kahetusväärne, et kaebaja püüab toime pandud tegu pisendada. Kaebaja istumine joobes autorooli ei olnud eksimus, vaid teadlik otsus, mida kaebaja PPA-le antud selgitustes kirjeldas järgmiselt: „Aga no ma ei olnud täiesti purjus. Ma puhusin ainult vist 0,26 välja. See pole mingi eriline rikkumine. Ma ei soovitaks seda kellelegi ja ma ei tee enam kunagi nii. See on halb. Ma tegin seda, sest ma pidid koju saama. Olin ainult 2 õlut joonud. Taksot ei olnud saada. Nii ma siis rentisin Bolt sõiduki ja sõitsin koju.“9. Joobes juhtimine ohustab avalikku korda otseselt, kuivõrd alkoholijoobes isik osaleb suurema ohu allikaga aktiivselt liikluses.
22.Õige on ka PPA otsuses tehtud viide, et kaebaja on rikkunud Eestis töötamise tingimusi ning seda vaatamata sellele, et PPA tõi enda 09.08.2023 kirja selgelt välja, et kaebaja töötab Eestis ebaseaduslikult10. Sellega on ümber lükatud kaebaja väide, et ta ei mõistnud seda PPA kirjast. Ka esialgse õiguskaitse määruses märkis kohus, et esialgse õiguskaitse kohaldamine ei muuda kaebaja viibimist Eestis seaduslikuks ega anna töötamise õigust 11, kuid vaatamata sellele asus kaebaja Eestis ebaseaduslikult tööle12. Sarnaselt joobes juhtimisele on ka ebaseaduslik töötamine teadlik otsus.
23.Kohtu hinnangul näitab kaebaja käitumine, et PPA hinnang, mille kohaselt ei järgi kaebaja Eestis kehtivat õigust, on põhjendatud.
24.Seoses perekonnaõiguse riivega, siis VMS § 118 punkti 9 alusel elamisluba taotledes ei pea PPA hindama üksikasjalikult perekonnaõiguse riivet, kuivõrd kaebaja ei taotlenud elamisluba perekonnaõiguse teostamise eesmärgil. Küll aga märgib kohus, et kohtu hinnangul ei riiva elamisloa andmata jätmine kaebaja õigust era- ja perekonnaelule ebaproportsionaalselt, kuna tõendatud on, et abikaasade abielulised suhted olid lõppenud ning kaebaja suhtlemine lapsega on pea olematu. Kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid, mis PPA järeldused 28.02.2024 otsuses ümber lükkaks. Kohus nõustub PPA-ga, et kaebaja käitumismustrit arvestades on tema ajend lapsega suhete taasloomiseks pigem soov jääda Eestisse. Seda kinnitab nt asjaolu, et kaebaja asus lapse hooldusõiguse küsimusega tegelema vahetult pärast seda, kui PPA vastas käesolevas asjas kaebusele ning tõi välja, et: „Pärast tütre isast eraldi elama asumisest pole kaebaja teinud midagi selleks, et taastada suhtlus lapsega, kuigi selleks on seaduses olemas õiguskaitsevahendid. /.../ Kaebaja väide, et ta on võtmas samme, et seada paika suhtlemiskord lapsega on paljasõnaline. Kaebaja ei ole avaldanud sellist kavatsust haldusmenetluses ega esitanud vastavaid tõendeid kohtumenetluses, kuigi tal oli piisavalt aega kohtusse pöördumiseks suhtlemiskorra kindlaksmääramise avaldusega.“. Ka Harju Maakohtu 01.08.2024 määrust püüdis kaebaja täitma asuda alles pärast seda, kui halduskohus oli selle määruse võtnud asja materjalide juurde ning küsinud selle täimise kohta.
Dtl 65. Kirjas on märgitud järgmine: „PPA-le teadaolevalt anti Teile Eestis tähtajaline elamisluba töötamiseks Sadakuuskümmend AO-s alates 20.10.2022 kuni 01.06.2027. PPA-le teadaolevalt lõppes Teie töösuhe nimetatud ettevõttes 18.06.2023 TLS § 85 lg 1 Teie enda soovil. Te olete OÜ Ocean 11 tööle asunud alates 01.07.2023 aga tähtajalist elamisluba uues ettevõttes töötamiseks Te taotlenud ei ole ehk siis töötate Eestis ebaseaduslikult.“; dtl 137.
Halduskohtu 02.04.2024 määruse põhjendava osa punkt 14; dtl 89.
Dtl 222
10 (11)
25.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et PPA 28.02.2024 otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust. Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasuse hindamine
26.Õiguspärane on ka kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus ning sellega kohaldatud sissesõidukeeld. Kohus nõustub PPA ettekirjutuses esitatud põhjendustega, ega pea vajalikuks neid siinkohal korrata (HKMS § 165 lg 2). PPA ei pidanud lahkumisettekirjutust jätma tegemata põhjusel, et kaebaja oli halduskohtus vaidlustanud PPA 28.02.2024 otsuse. Kaebaja viibis lahkumisettekirjutuse tegemise ajal Eestis ebaseaduslikult ning VSS § 7 lg 1 kohustab sellises olukorras lahkumisettekirjutust tegema.
27.Ka ei pea kohus ebaproportsionaalseks või õigusvastaseks kaebajale kohaldatud 3-aastast sissesõidukeeldu. PPA kaalus kaebajaga seotud isiklikke asjaolusid ning leidis, et seadusest tulenevat 3-aasta pikkust sissesõidukeeldu ei ole alust lühendada. Kaebaja suhted lapsega katkesid sisuliselt 2023. aasta juunist, st kaebajal oli piisavalt aega, et suhteid normaliseerida, kuid seda kaebaja ei teinud. Kohus märgib, et kui kaebaja suhtes lapsega peaks toimuma pööre, siis on kaebajal võimalik taotleda sissesõidukeelu kehtivuse muutmist või selle kehtetuks tunnistamist (VMS § 32). Õigust isana lapse kasvatamises osaleda on võimalik realiseerida ka muul viisil. Kaebaja laps on Jordaania kodanik ning välistatud ei ole, et lapse ema ja laps külastavad isa nt Jordaanias või mõnes muus riigis, kuhu Jordaania kodanikel on võimalik siseneda.
28.Seega jääb kaebus rahuldamata ka ettekirjutuse tühistamise nõudes. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
29.Kuna kaebus jääb tervikuna rahuldamata, siis jäävad menetluskulud poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1).
30.Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja nime tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt)
11 (11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.