Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar 11. oktoober 2024, Tartu 3-24-2068 X.X. (X.X.) esialgse õiguskaitse taotlus Viru Vangla kohustamiseks taotleja vabastades vabanemistoetuse maksmiseks Tartu Halduskohtu 30. juuli 2024. a määrus X.X. määruskaebus Kirjalik menetlus Taotleja/määruskaebuse esitaja X.X.
Määrus ei ole edasi kaevatav (HKMS § 252 lg 7).
Halduskohus leidis, et esialgse õiguskaitse taotlus on lubatav HKMS § 249 lg 5 alusel, kuna taotleja esitas 13. juulil 2024 vanglale esialgse õiguskaitse taotlusega samasisulise vaide. Taotleja õiguste riive seisneb tema hinnangul selles, et vanglast vabanedes 22,37 euro suuruse toetuse saamine alandab taotleja inimväärikust, kuivõrd see takistab vabanemisel seaduskuulekalt hakkama saamist. VangS § 75 lg 4 sätestab: „Vabastamisel makstakse kinnipeetavale välja tema isikuarvel olevatest summadest hoiustatud vabanemistoetus ja vanglasiseseks kasutamiseks jäetud raha. Kui kinnipeetava isikuarvelt väljamakstav summa on väiksem toetuse määrast, siis makstakse kinnipeetavale ühekordset toetust kehtestatud määra ja isikuarvelt väljamakstava summa vahe ulatuses.“ Nimetatud toetuse määr on kehtestatud määrusega nr 11 (VangS § 75 lg 4 2), mille § 231 kohaselt on VangS § 75 lg 4 alusel kehtestatud toetuse määrad järgmised: 1) 12,79 eurot, kui kinnipeetava tegelik elukoht on samas linnas või vallas, kus asub vangla, kust kinnipeetav vabastatakse; 2) 22,37 eurot, kui kinnipeetava tegelik elukoht on vallas või linnas, mille keskus on kuni 250 kilomeetri kaugusel vanglast, kust kinnipeetav vabastatakse; 3) 31,96 eurot, kui kinnipeetava tegelik elukoht on vallas või linnas, mille keskus on üle 250 kilomeetri kaugusel vanglast, kust kinnipeetav vabastatakse. Rahvastikuregistri andmete järgi oli taotleja elukoht enne vangistust Rakvere linnas. Seega on talle ette nähtud VangS § 75 lg-s 4 nimetatud ja määruse nr 11 §-ga 231 kehtestatud toetus 22,37 eurot. Esialgse õiguskaitse kohaldamist taotleja soovitud viisil ei õigusta vaide vähene perspektiiv. Kuivõrd VangS § 75 lg-s 4 ja määruse nr 11 §-s 23 1 märgitud toetuse määr on seatud sõltuvusse vabaneva kinnipeetava elukohast, võib normi eesmärgiks pidada vabanenud kinnipeetavale koju (elukohta) jõudmise võimaluse tagamist. Kuna vanglal puudub seadusest tulenev kohustus taotlejale vabastamisel ühekordse toetuse määramiseks suuremas ulatuses kui VangS § 75 lg-s 4 ja määruse nr 11 §-s 23 1 sätestatud määr ning taotleja soovitud abi andmise kaalumiseks on kohustatud isikuks kohaliku omavalitsuse üksus, siis ei oma taotleja poolt vanglale esitatud vaie suuri edulootusi. Kaebajale on tagatud vajamineva toetuse saamine kohaliku omavalitsuse kaudu ning seetõttu puudub alus pidada kinnipeetavale vabanemisel toetuste maksmist käsitlevat regulatsiooni, sh määruse nr 11 §-i 231, põhiseadusevastaseks.
ja vanglasiseseks kasutamiseks vaba raha ületavad määrusega kehtestatud toetuse määra. Vangistusseadus reguleerib vangistuse täideviimise ja korra (VangS § 1) ega sisalda sätteid vangistuses vabaneva kinnipeetava sotsiaalsete tagatiste kohta vabaduses. Vabanemise järel on isikud samad õigused ja kohustused nagu ühiskonna ülejäänud liikmetel. Halduskohus märkis seetõttu põhjendatult abi isikule puuduse korral on korraldatud kohaliku omavalitsuse üksuse kaudu. VangS § 75 lg 4 alusel määruse nr 11 §-s 23 1 sätestatud määras makstav toetus tagab üksnes selle, et pärast vabanemist on kinnipeetaval võimalik jõuda oma elukohta. Seetõttu ei saa pidada kinnipeetava PS §-s 28 sätestatud õigust ülemääraselt riivavaks seda, et toetuse summa katab ühistranspordi kasutamise kulu, kuid ei ole isegi lühiajaliselt piisav elamiskulude katteks vabaduses.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.