Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gaida Kivinurm ja Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
27. jaanuar 2017, Tallinn
Kohtuasja number
2-15-12517
Kohtuasi
KV hagi AS-i „T“ vastu töötasu saamiseks, varalise vastutuse kokkuleppe tühisuse tuvastamiseks või kostja nõude osalise puudumise tuvastamiseks ja AS-i „T“ vastuhagi KV vastu 8866 euro 87 sendi saamiseks
Tühistada Harju Maakohtu 7. septembri 2016. a otsus osas, milles maakohus jättis rahuldamata KV nõude tuvastada varalise vastutuse kokkuleppe tühisus ja AS-i „T“ vastuhagi. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi tühistatud osas rahuldada ja tuvastada varalise vastutuse kokkuleppe tühisus, samuti rahuldada osaliselt vastuhagi ja mõista KV-lt AS-i „T“ kasuks välja 1000 eurot.
3.1.Lõpetada KV AS-ilt „T“ töötasuna 898 euro 94 sendi saamise nõude osas menetlus.
3.2.Jätta rahuldamata KV nõue AS-i „T“ vastu AS-i „T“ kahjunõude osalise puudumise tuvastamiseks.
3.3.Rahuldada KV hagi varalise vastutuse kokkuleppe tühisuse tuvastamiseks ja tuvastada, et KV ja AS-i „T“ 27. veebruaril 2015 sõlmitud varalise vastutuse kokkulepe nr VV-1558 on tühine.
3.4.Rahuldada AS-i „T“ vastuhagi KV vastu osaliselt ja mõista KVlt AS-i „T“ kasuks välja kahjuhüvitis 1000 eurot.
3.5.Jätta kõigis kohtuastmetes kantud menetluskuludest 11,28% KV kanda ja 88,72% AS-i „T“ kanda.
5.Rahuldada KV vastuapellatsioonkaebus. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluskulude suuruse määrab kohtuasja lahendanud maakohus kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
2-15-12517
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Kohtueelne menetlus
1.KV (hageja) esitas 9. juunil 2015 Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus mõista AS-ilt „T“ (kostja) välja saamata töötasu ning tunnistada tühiseks kostja kahju hüvitamise nõue või tunnistada kehtetuks poolte varalise vastutuse kokkulepe või vähendada kostja kahjunõuet.
2.Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni töövaidluskomisjon rahuldas 22. juuli 2015. a otsusega osaliselt hageja avalduse, milles hageja palus välja mõista kostjalt saamata jäänud töötasu, tunnistada tühiseks kostja kahju hüvitamise nõue või alternatiivselt tunnistada kehtetuks varalise vastutuse kokkulepe või vähendada kahjunõuet. Töövaidluskomisjon mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1. aprillist kuni 7. maini 2015 töötasu 898 eurot 94 senti, luges poolte 27. veebruari 2015. a varalise vastutuse kokkuleppe nr VV-1558 tühiseks ning luges, et hageja on kohustatud hüvitama kostjale kahju 63 eurot 92 senti. Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata hageja töötasu nõude 16.-27. veebruarini 2015.
3.Kostja esitas 24. augustil 2016 Harju Maakohtule taotluse, milles palus vaadata hageja avalduse hagimenetluses läbi osas, milles töövaidluskomisjon avalduse rahuldas. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
4.Hageja esitas 8. novembril 2015 Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja töötasu 898 eurot 94 senti, tuvastada varalise vastutuse kokkuleppe ja kostja kahju hüvitamise nõude tühisus või alternatiivselt vähendada kostja kahjunõude suurust. Menetluse käigus loobus hageja töötasu nõudest, kuna kostja tasus selle töövaidluskomisjoni otsuse alusel. Hageja palus tuvastada varalise vastutuse kokkuleppe tühisuse või alternatiivselt lugeda kostjale kahju hüvitamise suuruseks 63 eurot 92 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 16. veebruaril 2015 suulise töölepingu. Alates
27.veebruarist 2015 on tööleping kirjalik. Hageja esitas 23. aprillil 2015 kostjale töölepingu ülesütlemise avalduse. Hageja viimane tööpäev oli 7. mail 2015. Kostja jättis hagejale maksmata töötasu kogu aprillikuu eest ja 1. kuni 7. maini 2015. Hageja täitis tööülesandeid sõidukit Scania P94 (registreerimismärk XXXXXX) juhtides. Hageja sattus 14. aprillil 2015 liiklusõnnetusse, milles osales vaid üks sõiduk. Kostja nõudis hagejalt kahju hüvitisena 8873 eurot 36 senti veoki taastamiskulude ja purunenud veose kulude katteks. Veoki registreerimistunnistuse kohaselt on aga selle omanikuks A OÜ. Kostja ei ole tõendanud, et veoki omanik oleks kostjale kahjunõude esitanud ning et kostja oleks remonditööde eest maksnud. Seega on tõendamata, et kostjale on kahju tekkinud. Varalise vastutuse kokkulepe ei kehti. Vastutus on selles esemeliselt piiritletud abstraktse määratlusega „veok koos kõikide lisadega, haagis ning kaup“. Kostja autopark ei koosne ühest veokist. Ei ole teada, mida peetakse silmas kõikide lisade all. Hagejal ei ole haagise juhtimise õigust ning tema valduses ei ole olnud haagisega veokit. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 48 ja § 51 lg 1 järgi pidanuks kokkulepe sisaldama vähemalt sõiduki registreerimismärki või muud tunnust, mis sõidukit teistest sama liiki asjadest eristaks. Kokkuleppe p-st 6 ei ole arusaadav, mida tagastamise all silmas peeti ja kuidas see peaks olema fikseeritud. Kokkuleppele ei saa kostja tugineda. Tegemist on tüüptingimustega, mis on võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 1 järgi tühised.
2-15-12517
Kostja vastuväited hagile ja vastuhagi ning selle aluseks olevad asjaolud
5.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Pooled sõlmisid töölepingu ja varalise vastutuse kokkuleppe 27. veebruaril 2015. Hageja põhjustas 14. aprillil 2015 tema kasutuses olnud sõidukiga liiklusõnnetuse. Hageja oli süüdi, ta tunnistas seda nii avalduses kui töövaidluskomisjoni istungil. Kahju suurust 8873 eurot 36 senti (käibemaksuta), sh purunenud kauba maksumus, tõendavad kahju hüvitamise nõue ja remondikalkulatsiooni akt. Auto omanik oli küll A OÜ, kuid kostja oli sõiduki vastutav kasutaja, mistõttu kandis tegelikult kahju kostja. T OÜ esitas kostjale nõude lõhutud kauba eest. Kostja tasus selle arve. Seega on kahju tekkinud. Hageja viimane tööpäev oli 7. mai 2015. Kuna selleks ajaks ei olnud veel kahju suurus selge, tegi kostja hagejale ettepaneku tulla kontorisse, kui kahju suurus on selgunud, et nõuded tasaarvestada. Hageja oli sellega nõus. Varalise vastutuse kokkuleppe järgi on selgelt piiritletud, millise vara eest hageja vastutab.
27.veebruari 2015 aktist nähtub, milline vara hagejale üle anti. Kokkuleppes lepiti kokku vastutuse ülempiiriks 6391 eurot 16 senti, mis on kordades väiksem kui hagejale töötamiseks antud sõiduki väärtus. Hagejale määratud hüvitis 31 eurot 96 senti kuus on mõistlik ja kooskõlas vastutuse ülempiiriga. Sõidukil, mille kostja hagejale töötamiseks andis, oli kehtiv kindlustuspoliis ja sõiduk oli läbinud korralise tehnilise ülevaatuse. Hageja tööle asumisel koolitas kostja hagejat tavapäraselt ettevõtte sisekorra järgi – teoreetiline ja seejärel praktiline koolitus. Kostja ei pidanud vajalikuks hageja tavapärasest erinevat koolitamist, kuna eeldas hageja varasemat kogemust. Töövestlusel ja tööle asudes hageja väitis, et tal on autojuhi ametikoolituse tunnistus ja eelnev töökogemus (kogemuse sai ajateenistuses C-kategooria autojuhina). Hagejal ei olnud nõutav koolituse ja stažeerimise läbimine – seoses vanusega ning kuna juhtimisõigus ei olnud taotlemisel. Enne liiklusõnnetust täitis hageja tööülesandeid nõuetekohaselt. Seega ei olnud kogemus või lühike töötamise aeg liiklusõnnetuse põhjustamisel olulised. Õnnetuse põhjustas see, et hageja rikkus seadust ja töökohustusi. Hageja on liiklusõnnetuses süüdi ning tunnistas seda ka ise. Hageja kasutas mobiiltelefoni ja telefoni vaatama jäädes kaldus sõiduk paremale ning viskus küljele. Seda selgitas hageja ka esimesena sündmuskohale jõudnud tehnikajuht ITle ja hagejaga kaasas olnud ekspediitor KSle. Autojuht pidi olema teadlik liiklusseaduse § 33 lg 11 p-st 1, mis keelab tegeleda juhtimise ajal toimingutega, mis võivad juhtimist segada või liiklusolusid tajuda, sh kasutada telefoni.
6.Kostja esitas 13. aprillil 2016 vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista kahjuhüvitise 8866 eurot 87 senti. Pooled sõlmisid varalise vastutuse kokkuleppe. TLS § 75 lg-s 1 sätestatud tingimused kahju nõudmiseks on täidetud ja kokkulepe kehtib. Kui kohus leiab, et kokkulepe ei ole kehtiv, on töötaja ülesandeid rikkunud süüliselt (TLS § 74 lg 2). Kostjal tekkis kahju sõiduki remonttööde tõttu (10 315 eurot 17 senti) ja kauba (Coca-cola Hellenic) purunemisest (325 eurot 7 senti (käibemaksuga)). Enam kui kuu aega ei saanud kostja sõidukit kasutada tellitud kaupu transportides. Kostja pidi rentima 42 päevaks uue sõiduki ja tasuma selle eest renti 4200 eurot. Kokku tekkis hageja liiklusõnnetuse tõttu kostjal
2-15-12517 kahju 14 840 eurot 24 senti. Kostja vähendas kahjunõuet 40% võrra (lisaks 20%-le veel 4200 eurot).
7.Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagejale on arusaamatu kahjunõude suuruse kujunemine. Kostja ei ole tõendanud, milles seisnes kahju, millised kahjustused õnnetuse tagajärjel tekkisid ning kas ja milline summa kulus kahjustuste kõrvaldamiseks. Arved ei tõenda kahju suurust. Kauba hävinemine ei ole tõendatud. Kostja on ka ise süüdi kahju tekkimises, kuna ei kontrollinud, kas hagejal on autojuhi ametikoolituse tunnistus. Kahju oleks olnud väiksem, kui kostja oleks konkurentsieelise saavutamise asemel veoki kindlustanud. Töölepinguseaduse (TLS) § 74 lg 1 järgi vastutab töötaja juhul, kui ta on lepingut tahtlikult rikkunud ja sama paragrahvi lg 2 järgi, kui rikkumine toimus hooletuse tagajärjel. Kostja pole isegi üritanud välja selgitada hageja süü astet. Esimese astme kohtu otsus
8.Harju Maakohus lõpetas hageja loobumise tõttu 7. septembri 2016. a otsusega menetluse osas, milles hageja nõudis töötasu. Muus osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Samuti jättis maakohus vastuhagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte enda kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja täitis kostja juures töötades sõidukiga Scania tööülesandeid ja põhjustas sõidukiga 14. aprillil 2015 liiklusõnnetuse. TLS § 75 lg 2 järgi saab varalise vastutuse kirjaliku kokkuleppe esemeks olla üksnes see vara, mis on töötajale tööülesannete täimiseks üleantud. Kokkuleppega võtab töötaja vastutuse vara säilimise eest, olenemata oma süüst selle vara riknemisel, hävimisel või muul viisil kahjustamisel. Töölepingu kohaselt asus hageja tööle autojuht-ekspediitori ametikohale ja tema põhiülesandeks oli kliendi tarnitud toote, s.o kauba ja tema originaaldokumentide, vedu lähtekohast sihtkohta ning kauba peale- ja mahalaadimistööde tegemine, järgides nii õigusaktide kui ka kliendi ja ettevõtte poolt kehtestatud eeskirju ja tingimusi. Varaline vastutus on sätestatud töölepingu p-s 8, mille järgi töötaja kannab varalist vastutust temale töö tegemiseks üle antud põhivara ja vahendite eest vastavalt tööandjaga sõlmitud varalise vastutuse kokkuleppele. Töölepingu p 8.3 järgi andis tööandja töötajale üleandmisevastuvõtmise akti alusel auto tööde teostamiseks.
27.veebruaril 2015 sõlmisid pooled varalise vastutuse kokkuleppe nr VV-1558, millega võttis hageja endale sõltumata süüst varalise vastutuse talle usaldatud vara, milleks on veok koos kõikide lisadega, haagis ning kaup, säilimise eest. Nimetatud kokkuleppe p 1.4 sisaldab kohustust hüvitada ettevõttele sõltumata süüst tekitatud kahju, mille rahaliseks ülempiiriks on 6391 eurot 16 senti. Kokkuleppe p-s 3.3 leppisid pooled kokku, et tööandja maksab töötajale varalise vastutuse eest hüvitist 31 eurot 96 senti kuus. Kokkulepe vastab TLS § 75 lg-s 2 sätestatule ning on kehtiv. Kokkulepe on sõlmitud kirjalikult, on mõistlikult ja töötajale äratuntavalt piiritletud. Tööandja maksis hagejale TLS § 75 lg 2 p-s 5 nimetatud hüvitist. Varalise vastutuse kokkuleppe sõlmisid pooled samal päeval töölepingu sõlmimisega. Pole eluliselt usutav, et samal päeval samade poolte vahel
2-15-12517 sõlmitud lepingutest üks kehtib ja teine mitte, kuna teise puhul on tegemist tüüptingimusega. Varalise vastutuse kokkulepe ei kahjusta töötajat ebamõistlikult. Tegemist on tavapärase kokkuleppega, arvestades tööandja tegevuse profiili (kauba vedamine klientidele) ning töötaja ametikohta (autojuht-ekspediitor). Varalise vastutuse piirmäär on kooskõlas vara, mille kohta see kehtestati, väärtusega, s.t piirmäär ei ole ülemäära suur, vaid on tunduvalt väiksem sõiduki väärtusest. Sõiduki üleandmise-vastuvõtmise aktis on märgitud hagejale töötamiseks antud sõiduki mark ja registreerimisnumber. Sellest pidi hageja aru saama, millise vara säilimise ta peab tagama. Lisaks leiab kostja, et kui kokkulepe ei peaks kehtima, vastutab hageja ka seaduse järgi. Seega nõuab kostja kokkuleppe alusel 6391 euro 16 sendi suuruse kahju ja seaduse alusel piirmäära ületava kahju, s.o 2475 euro 71 sendi hüvitamist. Kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta TLS § 74 lg 2 järgi tööandjale tekitatud kahju eest ning arvestada tuleb ka VÕS § 127 lg-s 1 sätestatut. Hageja on vaidlustanud kostjal kahju tekkimise. Remondikalkulatsiooni akt ja erinevate äriühingute arved ei tõenda kostjal kahju tekkimist. Arved saavad tõendada üksnes asjaolu, et kostjale on arved tasumiseks esitatud. Seaduse alusel kahju hüvitamiseks peab nõude esitaja tõendama mh kahju olemasolu. Arvete tasumist, mis tõendaks kahju tekkimist, ei ole kostja tõendanud. Kuna kostjat esindas menetluses vandeadvokaat, ei pidanud maakohus talle tõendamiskoormist selgitama. Seega ei ole põhjendatud varalise vastutuse kokkuleppe alusel esitatud nõude osa. Otsuses käsitlemata seisukohad ja tõendid, sh kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja ütlused, ei mõjuta vaidluse lahendamist. Apellatsioonkaebus ja hageja vastus
9.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis vastuhagi rahuldamata, ning teha asjas uue otsuse, millega vastuhagi rahuldada ja mõista hagejalt välja 8866 eurot 87 senti, või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Maakohus asus vääralt seisukohale, et kostja ei ole tõendanud kahju tekkimist. Maakohus jättis asjas tähtsad asjaolud välja selgitamata ja tõendid hindamata ning tähelepanuta asjaolu, et hageja võttis sõiduki kahjustamise omaks. Kahju tekkimist kinnitas kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja KS. Sõidukile liiklusavarii tagajärjel tekkinud kahju suurus on tõendatud IT koostatud remondikalkulatsiooniga. Nimetatud tõendit tuleb hinnata koostoimes tunnistaja ütlustega. Hageja ei ole kordagi vaidlustanud, et avarii käigus ei saanud sõiduk kahjustada. Hageja on vaid palunud hüvitist vähendada. Avarii tagajärjel purunes kokku 33 kaubaühikut. Hageja ei ole vaielnud vastu T OÜ arvel kajastatud kahjustatud kauba kogusele. Kuna hageja võttis omaks kauba purunemise, on kahju tekkimine tõendatud. Maakohus seisukoht, et kostja ei ole kahju tekkimist tõendanud, on üllatuslik. Hageja esitas tõendid selle kohta, et sõiduk sai kahjustada ja kahjustamise korral on kannatanul õigus nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist VÕS § 132 lg 3 järgi. Selleks ei pea olema kannatanud veel kulusid kandnud. Samuti on kannatanul õigus nõuda kauba purunemisest tekkinud kahju, kuna sõidukis viibinud tunnistaja kinnitas, et kaup purunes. Maakohus jättis põhjendamatult asjas kõik tõendid hindamata ja põhjendamata, miks kostja esitatud tõendid ei tõenda tal kahju tekkimist. Samuti jättis maakohus kostjale
2-15-12517 tõendamiskoormise selgitamata ja pooltega selle küsimuse menetluses arutamata, mistõttu on maakohtu otsus üllatuslik. Kostjal ei olnud alust arvata, et maakohus soovib maksekorraldusi, tõendamaks kahju tekkimist.
10.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Üksnes asjaolu, et avarii toimus, ei tõenda kahju tekkimist kostjale. Hageja vaidles kogu menetluse vältel vastu ka kahju suurusele, kostja nõue on täielikult tõendamata. Kostja ei ole tõendanud purunenud kauba kogust. Sõiduki remondi kalkulatsiooniakt on koostatud kostja enda poolt ega tõenda, millise kahju põhjustas sõidukile avarii. Vastuapellatsioonkaebus ja kostja vastus
11.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata varalise vastutuse kokkuleppe tühisuse tuvastamise nõude, ja teha selles osas uue otsuse, millega nõue rahuldada või saata asi tagasi selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus ei põhjendanud, millistele asjaoludele ja tõenditele tuginedes ta leidis, et poolte vahel sõlmitud varalise vastutuse kokkulepe vastab TLS § 75 lg-s 2 sätestatule. Kokkuleppest ei selgu, milline sõiduk, millised lisad, haagis või kaup, on hageja vastutusel. Samuti ei selgu vastutuse ajaline piirang. Seega ei ole kokkulepe nõuetekohaselt piiritletud. Varalise vastutuse kokkulepe on tüüptingimustega leping, mistõttu pidi kostja tööandjana kas lepingus või selle sõlmimise ajal selgitama hagejale kui töötajale, mille eest hageja vastutab või viitama kokkuleppes vara üleandmise aktile, kuid kostja seda ei teinud. Aktis on nimetatud sõiduk ilma furgoonita, kuid kahjunõudesse on arvestatud ka furgoonile tekitatud kahju. Aktis märgitud ja avarii teinud sõiduk ei ole sarnased, sest aktis on sõiduk ühe tagateljega, kuid tagatelgi oli kaks. Samuti ei ole aktis märgitud furgooni. Eeltoodud asjaolu selgus alles pärast videoga tutvumist. Maakohus ei põhjendanud, miks ta ei arvesta hageja vastuväiteid selle kohta, et hüvitis 31 eurot 96 senti ei ole proportsioonis vastutuse piirmääraga.
12.Kostja palus jätta hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Pooled ei vaielnud selle üle, millise veokiga hageja liiklusõnnetuse põhjustas. Hagejale aktiga üle antud ja avariis kahjustada saanud sõidukid on identsed, sh sõiduki telgede arv. Hagejale anti üle sõiduk, mis on furgoonauto mitte sadulveok, seega ei ole furgoon autost eraldatav. Maakohus hindas varalise vastutuse kokkulepet õigesti, s.t kokkulepe oli töötajale äratuntavalt piiritletud. Töötajale varalise vastutuse kokkuleppe alusel tasutud hüvitis oli mõistlik, arvestades töötajale usaldatud vara, kokkulepitud vastutuse ülempiiri ja riskide edasikindlustamise tasu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2-15-12517
13.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt ja vastuapellatsioonkaebus täielikult rahuldada ning maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata vastuhagi ja hageja nõude tuvastada varalise vastutuse kokkuleppe tühisus. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus saab tühistatud osas teha ise uue otsuse, millega rahuldab hageja varalise vastutuse kokkuleppe tühisuse tuvastamise nõude ning osaliselt vastuhagi kahju hüvitamiseks. Muus osas jääb maakohtu ostus muutmata. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
14.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata tema kui tööandja kahju hüvitamise nõude kostja kui töötaja vastu. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis tuvastamata poolte varalise vastutuse kokkuleppe tühisuse. Seega vaidlevad pooled apellatsiooniastmes selle üle, kas hageja on tööülesandeid täites tekitanud kostjale kahju, mille ta peab kostjale hüvitama, ning juhul, kui hageja on kostjale kahju tekitanud, siis kas kostja vastutab töölepingu rikkumisega kahju põhjustamise eest mh poolte varalise vastutuse kokkuleppe või üksnes töölepingu ja seaduse järgi.
15.Kolleegiumi hinnangul on maakohus kostja vastuhagi lahendades rikkunud TsMS § 232 lg-t 1, kui jättis asjas kostja esitatud tõendid tähelepanuta ja kahju hüvitamise nõude aluseks olevad olulised asjaolud tuvastamata. Seetõttu asus maakohus väärale seisukohale, et kostja ei ole kahju tekkimist tõendanud. Samuti ei ole maakohtus selgelt tuvastanud kostja kahjuhüvitamise nõude eeldusi. Ringkonnakohus saab maakohtu nimetatud minetused TsMS § 652 lg 3 p 1 ja lg 5 järgi kõrvaldada ja teha vastuhagi kohta asjas ise uue otsuse. Praeguses asja ei vaidle pooled selle üle, et nad sõlmisid 27. veebruaril 2015 nii kirjaliku töölepingu nr 1558 kui ka varalise vastutuse kokkuleppe nr VV-1558, hageja asus kostja juures tööülesandeid täitma, hagejale anti tööülesannete täitmiseks üle sõiduk Scania (registreerimismärk XXXXXX) ja hageja põhjustas tööülesandeid täites talle selleks otstarbeks kasutada antud sõidukiga 14. aprillil 2015 liiklusõnnetuse, mille tagajärjel tekkis kostjal väidetavalt kahju. Kuna kostja nõuab hagejalt tööülesannete täitmisel põhjustatud liiklusõnnetusega tekitatud kahju hüvitamist, saab kostja nõude kvalifitseerida töölepingu rikkumisega põhjustatud varalise kahju hüvitamise nõudeks ning sellise kahju hüvitamist ei saa üldjuhul VÕS § 1044 lg 2 järgi nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete alusel (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-41-16, p 16).
16.Töölepingu rikkumises tuleneva kahju hüvitamise nõude esmaseks eelduseks on see, et töötaja oleks rikkunud töösuhtest tulenevat kohustust. VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist, kui võlgnik on kohustust rikkunud. Kohustuse rikkumiseks on VÕS § 100 järgi eelkõige võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine. Töölepingu korral on töötaja kohustatud tegema TLS § 1 lg 1 ja § 15 lg 2 p 1 järgi eelkõige kokkulepitud tööd ja täitma töö iseloomust tulenevaid kohustusi. Lisaks on töötajal üldjuhul ka TLS § 15 lg 2 p 5 järgi kohustus hoiduda tegudest, mis kahjustavad tema või teiste isikute elu, tervist või vara. Poolte 27. veebruari 2015. a töölepingu p 3.1 järgi asus hageja tööle autojuht-ekspediitori ametikohale. Töölepingu p 3.2 järgi oli hageja põhiülesandeks kliendi tarnitud toote (kauba)
2-15-12517 ja tema originaaldokumentide vedu lähtekohast sihtkohta ning kauba peale- ja mahalaadimistööde tegemine, järgides nii õigusaktide kui ka kliendi ning ettevõtte kehtestatud eeskirju ja tingimusi. Kui töötaja tööülesandeks on sõiduki juhtimine, peab töötaja järgima tööülesandeid täites mh ka liiklusseaduses sätestatud nõudeid. Liiklusseaduse (LS) § 14 lg 2 järgi peab iga liikleja järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. LS § 33 lg 11 p 1 järgi on juhil keelatud tegeleda juhtimise ajal toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liiklusolude tajumist, sealhulgas kasutada telefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita ja sõiduki liikumise ajal hoida telefoni käes. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja põhjustas tööülesandeid täites talle selleks otstarbeks kasutada antud sõidukiga 14. aprillil 2015 liiklusõnnetuse, s.o sõitis sõidukiga teelt välja ja sõiduk paiskus paremale küljele. Seda, et hageja põhjustas liiklusõnnetuse, tegeledes sõidukit juhtides kõrvalise tegevusega, tõendab nii hageja seletuskiri, milles hageja kinnitab: „vaadates GPS-i kaldus auto paremale ja kui vastu keerasin käis auto juba kummuli“ (I kd, tl 110), kui ka hagejaga samas sõidukis viibinud tunnistaja KS seletuskiri, milles tunnistaja märkis, et vahetult enne avariid kasutas hageja sõidu ajal telefoni, mille tulemusel ei jälginud ta liiklust ning sõitis kraavi (I kd, tl 112). Samuti kinnitavad telefoni kasutamist sama tunnistaja 18. augusti 2016. a eelistungil antud ütlused, mille kohaselt: „V rääkis telefoniga juttu sõidu ajal. Kui ta kõne lõpetas, ei pannud ta telefoni telefonihoidjasse, vaid üle parema käe keskele laua peale, samal ajal keeras rooli. Ütlesin V-le, et nüüd läheb kraavi, keera tagasi, oli juba hilja – nii kui V tagasi keeras, kukkus auto kraavi kummuli“ (II kd, tl-d 20 ja 20 pöördel). Kuigi hageja enda seletuskirja järgi kasutas ta sõidukit juhtides GPS-i, kuid tunnistaja seletuskirja ning ütluste kohaselt telefoni, on kolleegiumi hinnangul asjas tõendatud, et hageja tegeles juhtimise ajal toimingutega, mis segasid juhtimist ja liiklusolude tajumist LS § 33 lg 11 p 1 tähenduses. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust kahelda tunnistaja ütluste õigsuses ning tunnistaja ütlused on eluliselt usutavad. Samas saab ka hageja enda väidetud GPS-i kasutamist sõidu ajal pidada keelatud tegevuseks LS § 33 lg 11 p 1 tähenduses, kuna hoolas juht sisestab navigeerimisseadmesse vajalikud andmed sihtkohta jõudmiseks enne sõidu alustamist, mitte sõidu ajal. Eeltoodut arvestades on asjas tõendatud, et hageja rikkus tööülesandeid täites töösuhtest tulenevaid kohustusi ja põhjustas sellega liiklusõnnetuse.
17.Töösuhtest tulenevate kohustuste rikkumine toob endaga kaasa töötaja varalise vastutuse siiski üksnes juhul, kui selle tagajärjel tekib tööandjal kahju. Kostja väitel põhjustas hageja liiklusõnnetusega talle kahju, sest õnnetuses sai hagejale tööülesannete täitmiseks antud sõiduk kahjustusi, mida tuli parandada, ning hävines osa veetavast kaubast. Kahju tekkimise ja selle suuruse tõendamiseks on kostja esitanud 26. mail 2015 hagejale saadetud nõudekirja, milles kostja teatas hagejale, et liiklusõnnetuse tagajärjel sai sõiduk oluliselt kahjustada ja sõiduki remonditööd koos varuosadega läksid kostjale maksma 10 315 eurot 17 senti (koos käibemaksuga), lisaks purunes osa veetavast AS C kaubast väärtusega 325 eurot 7 senti (koos käibemaksuga). Kostja nõudis hagejalt nimetatud summade hüvitamist ilma käibemaksuta, s.o 8873 eurot 36 sendi tasumist (I kd, tl-d 113–114). Lisaks esitas kostja kohtule tõendina 26. mail 2015. a enda töötaja koostatud remondikalkulatsiooniakti, milles olid loetletud sõiduki remontimiseks vajalikud tööd,
2-15-12517 teenused ja varuosad ning nende maksumus (I kd, tl-d 115–116), ning lisas sõiduki remontimiseks ostetud varuosade ja osade teenuste kohta ka nende kulude suuruse tõendamiseks arved (I kd, tl-d 117–130 (korduvalt tl-d 176–188)). Kauba purunemisega tekkinud kahju suuruse kohta on kostja esitanud kauba tarnija (AS C) 23. aprilli 2015. a arve kauba saajale (T AS), millel on loetletud erinevad kaubaartiklid ja nende hinnad ning mille kohaselt tuleb kauba saajal tasuda nimetatud kauba eest tarnijale 277 eurot 39 senti, millele lisandub käibemaks 47 eurot 68 senti, s.o kokku 325 eurot 7 senti. Samuti palus kostja kuulata tunnistajana üle sõidukis õnnetuse ajal viibinud KS, kes teab anda ütlusi mh sõiduki seisukorra ja remondivajaduse kohta pärast õnnetust ning kaubale tekkinud kahju kohta. Maakohus rahuldas tunnistaja ülekuulamise taotluse ja kuulas tunnistaja 18. augusti 2016. a eelistungil üle. Tunnistaja kinnitas ütluses järgmist: „Pärast õnnetust oli auto külje peal, parem küljepeegel oli täiesti katki, kraavis olnud kivi lõhkus ka rekkakongi natuke. Vedasime Coca-Colat, mingi osa läks katki, ülejäänud osa, mis katki ei läinud, tõstsime teise kohale tulnud auto peale. Coca-Cola oli plast- ja klaaspudelites. Tegin avariist video enda jaoks, video on telefonis.“ (II kd, tl 20 pöördel). Kuigi pooled kinnitasid istungil, et õnnetus juhtus sirgel teelõigul, mistõttu kostja ei taotle video vaatamist ja asja juurde võtmist, palus kostja võtta apellatsioonimenetluses nimetatud tõendi asja juurde ning kolleegium rahuldas kohtuistungil kostja taotluse. Videolt nähtub, et sõiduk Scania (registreerimismärk XXXXXX) on sõiduteest paremal tee ääres paremal küljel. Sõiduki parempoolne peegel on paindunud suunaga ettepoole, sõiduki parempoolne põrkeraua nurk ning parempoolne esiratta veermikuosa on mähkunud heina ja mullaga, mis takistavad kahjustuste nähtavust. Sõiduki esiklaasil kahjustusi näha ei ole. Sõiduki esi- ja tagarataste vahelisel alal on näha lahtine pulgakujuline detail. Tagumisel veermikuosal ei ole kahjustusi märgata. Sõiduki furgooni tagumine ots, sh tagumine allasõidutõke näib kahjustamata. Sõiduki taga on näha sõiduki tume lohisemisjälg ning sõidukist eemaldunud kumer soontega detail, mis sarnaneb sõiduki küljes oleva vasaku ratta kohal oleva poritiivaga. Enne laia lohisemisjälge on kitsam jälg ja selle kõrval suur kivi, mis on maksimaalselt kuni 50 cm paigast nihkunud. Muid tõendeid, sh sõiduki õnnetusejärgset ülevaatuse akti ega fotosid sõiduki kõigi kahjustuste kohta ei ole kostja esitanud. Samuti ei ole kostja esitanud kohtule hiljem koostatud kahjustuste loetelu. Kostja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et rohkem tõendeid tal sõiduki ja kauba kahjustuste tõendamiseks esitada ei ole. Arvestades kostja esitatud tõendeid, on kostja kolleegiumi hinnangul tõendanud, et hageja põhjustatud liiklusõnnetuse tõttu tekkis kostjal kahju nii seetõttu, et pidi hageja põhjustatud liiklusõnnetusega sõidukile tekitatud kahjustused kõrvaldama kui ka seetõttu, et osa veetavast kaubast purunes. Kolleegiumil ei ole alust kahelda, et nimetatud kahju on tekkinud hageja tööülesannete rikkumisega põhjustatud liiklusõnnetuse tagajärjel VÕS § 127 lg 4 tähenduses, sest kui hageja ei oleks sõidukit juhtides tegelenud kõrvalise tegevusega, ei oleks ta sõidukiga teelt kõrvale kaldunud ega sõiduk külili paiskunud, mistõttu oleks jäänud olemata nii sõiduki kui ka kauba kahjustused.
18.Samas ei ole kostja tõendanud, et tal tekkis kahju 8866 euro 87 sendi ulatuses. Kolleegiumi hinnangul saab kahju kannatanud isik tõendada liiklusõnnetusega sõidukile ja sõidukiga veetavale kaubale tekitatud kahjustusi ning tekkinud kahju täpset suurust ilma eriliste raskusteta. Kostja saanuks vahetult pärast liiklusõnnetust fikseerida sõidukile ja veetavale kaubale tekkinud kahjustused, sh pildistada sõiduki ja kauba kahjustusi, kuid kostja ei ole seda teinud.
19.Asjaolu, et sõiduk sai kahjustusi, tõendavad üksnes tunnistaja KS ütlused ja liiklusõnnetuse paigas tema tehtud video. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et
2-15-12517 liiklusõnnetuse järel oli sõiduki parem küljepeegel täiesti katki, kraavis olnud kivi lõhkus rekkakongi natuke ja osa Coca-Colast läks katki. Tunnistaja tehtud videoga on samuti üheselt tõendatud, et sõiduki parem küljepeegel oli katki ning sõidukilt oli eemaldunud paar detaili, sh tõenäoliselt parema esiratta poritiib. Arvestades sõiduki parempoolse esiosa ja parempoolse esiratta ning veermikuosa mähkumist heina ja poriga ning sõiduki lohisemisjälge on eluliselt usutav, et sõiduki parempoolne esinurk ja veermikuosa võisid saada kahjustusi. Samuti on eluliselt usutav, et sõiduki parem külg võis saada kahjustusi, kuna sõiduk paiskus paremale küljele. Paraku pole kostja esitanud kohtule rohkem tõendeid, millest nähtuks kahjustuste täpne ulatus. Kohtule esitatud remonditööde kalkulatsiooni aktis on küll kostja töötaja kirjeldanud, milliseid remonditöid tehti, kuid sellest ei nähtu, millised olid sõiduki kahjustused enne remonditööde tegemist, st kas kõik tehtud tööd olid hageja tekitatud kahjustuste kõrvaldamiseks vajalikud. Arvestades asjaolu, et sõiduk oli liiklusõnnetuse tagajärjel küljele paiskunud ja kahjustatud, saab kolleegium hinnangul pidada kostja kahjuks sõiduki sündmuskohalt äravedamiseks osutatud puksiiriteenuse kulu 250 eurot (käibemaksuta) (I kd, tl 117, 188). Tunnistaja ütluste ja videoga on tõendatud, et sõiduki peegel sai kahjustada, mistõttu tuli see välja vahetada. Seega on kostjal tekkinud uue peegli ostmisega kahju 79 eurot 1 sent (ilma käibemaksuta) (I kd, tl 119, 178). Tunnistaja ütluste kohaselt lõhkus kraavis olnud kivi sõiduki furgooni (rekkakongi). Videolt nähtub, et sõiduk paiskus õnnetuse tagajärjel paremale küljele ning sõiduki lohisemisjälje kõrval on suurem kivi, mis on paigast nihkunud. Seega on tunnistaja ütluste ja videoga tõendatud, et sõiduki furgoon sai õnnetuse tõttu kahjustusi. Sellest on kostjal tekkinud furgooni küljeseina parandamise tõttu kahju 3750 eurot (ilma käibemaksuta) (I kd, tl 118, 176). Videolt nähtub lisaks see, et sõiduki parempoolne esinurk ja veermikuosa võisid saada kahjustusi. Kuigi sõidukil on õnnetuse toimumise tagajärjel eesmine põrkeraud (esistange) küljes, on videopildi järgi usutav, et põrkeraua parempoolne nurk ning ühes sellega ka suunatuli on kahjustatud, kuna sõiduki eesmine parempoolne nurk on tunginud pinnasesse. Seega on kolleegiumi hinnangul tõendatud, et sõiduki eesmine põrkeraud ja parempoolne suunatuli said kahjustada. Sellest tulenevalt on kostjal tekkinud kahju uue põrkeraua ostmise tõttu 318 eurot (ilma käibemaksuta) (I kd, tl 122, 184) ning parempoolse suunatule ostmise tõttu 5 eurot 8 senti (ilma käibemaksuta) (I kd, tl 183). Eluliselt on küll usutav, et sõiduki parempoolne esiratas ja veermikuosa võisid saada liiklusõnnetuse tagajärjel kahjustusi, kuid täpseid kahjustusi ei ole võimalik asjas tõendina esitatud video järgi kolleegiumi hinnangul tuvastada. Samuti võis sõiduki kabiini parempoolne külg, aga ka muud osad saada kahjustusi, kuid kostja ei ole tõendanud selliste kahjustuste tekkimist. Seetõttu jätab kolleegium tähelepanuta kostja esitatud arved sõidukile muude varuosade ja remonditööde tellimise kohta. Samuti ei saa kolleegiumi hinnangul lugeda kostjale tekkinud kahjuks tema enda remonditöökojas tehtud töid. Kostja on remondikalkulatsiooniaktis (I kd, tl 115) märkinud, et kokku tehti kostja remonditöökojas töid 48 tundi ning kui arvestada tunnihinnaks 25 eurot (ilma käibemaksuta), on kostjal tööde tegemisest tekkinud kahju 1440 eurot (koos käibemaksuga). Kolleegium hinnangul on hageja juhtinud õigesti tähelepanu sellele, et kostja pidi oma remonditöökoja töötajatele maksma palka sõltumata hageja sõidukile põhjustatud
2-15-12517 kahjustustest. Kostja ei ole esile toonud, et tal oleks tekkinud hageja kahjustatud sõiduki remondi tõttu lisakulusid. Seetõttu ei ole selles osas kostja oma kahjunõuet tõendanud. Eeltoodut arvestades on kostja tõendanud, et hageja põhjustas liiklusõnnetusega sõidukile kahju 4152 eurot 9 senti, millele lisandub puksiirikulu 250 eurot, s.o kokku 4402 eurot 9 senti.
20.Lisaks sõidukikahjule nõuab kostja hagejalt ka kauba purunemise tõttu tekkinud kahju hüvitamist. Asjaolu, et osa hageja veetavast kaubast purunes, on tõendatud tunnistaja ütlustega. Tunnistaja KS kinnitas, et sõidukiga veeti Coca-Colat, mis oli nii plast- kui ka klaaspudelites. Mingi osa pudelitest läks katki ja mingi osa viidi teise autoga ära. Sellega on asjas tõendatud, et mingi kahju kostjal kauba purunemise tõttu tekkis. Kahju suuruse tõendamiseks on kostja esitanud kauba tarnija (AS C) 23. aprilli 2015. a arve kauba saajale (T AS) (I kd, tl 131–132), millel on loetletud erinevad kaubaartiklid (sh Coca Cola, Sprite, Fanta, Nestea jne) ja nende pakendite suurus, kogus ja hind. Arvelt nähtub, et klaaspudelisse oli pakendatud 96 Coca Cola pudelit (4 kasti). Kostja väitel on nimetatud arve koostatud purunenud kauba kohta ja kauba saaja nõudis temalt selle hüvitamist. Kolleegiumi hinnangul ei ole eluliselt usutav, et müüja koostab ostjale arve üksnes veol purunenud kauba kohta. Pigem annab kostja esitatud tõend alust järeldada, et müüja on esitanud ostjale kogu kaubakoguse kohta arve, mida kinnitab ka asjaolu, et lisaks tunnistaja väidetud Coca Colale on arvel ka muud joogid. Samuti ei ole arvet võimalik seostada hageja 14. aprilli 2015. a veoga. Tegemist on 23. aprilli 2015. a arvega, millel on küll märgitud päises „autojuht: 321999“, kuid dokumendi all puuduvad autojuhi nimi ja allkiri. Neil asjaoludel leiab kolleegium, et kostja on küll tõendanud, et mingi osa kaubast sai kahjustada, kuid ei ole tõendanud kahjustatud kauba kogust ega kahju suurust. Ülalmärgitud põhjendusi arvestades on kostja tõendanud, et hageja töösuhte rikkumise tõttu tekkis kostjal kokku kahju 4402 eurot 9 senti.
21.Lisaks kohustuse rikkumisega kahju põhjustamisele tuleb isikult kahjuhüvitist välja mõistes arvestada ka vastutust välistavaid asjaolusid. Üldjuhul vabaneb võlgnik VÕS § 103 lg 1 esimese lause järgi vastutusest üksnes juhul, kui rikkumine on vabandatav. Seaduses ettenähtud juhtudel vastutab aga võlgnik VÕS § 104 lg-te 1 ja 2 järgi üksnes süü, s.o hooletuse, raske hooletuse või tahtluse olemasolu korral. Kuna kostja esitas hageja vastu töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude, tuleb kostjale kui tööandjale kahju hüvitamisel arvestada lisaks võlaõigusseaduses sätestatule ka töölepinguseaduses töötaja vastutuse kohta sätestatud erisusi. Kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid TLS § 72 järgi üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi, sh lähtutakse töötaja hoolsuse määra hindamisel TLS §-s 16 sätestatust. Seega tuleneb seadusest töötaja süüline vastutus. Lisaks sõltub töötaja süü astmest ka kahju hüvitamise ulatus. Kui töötaja on töölepingut tahtlikult rikkunud, vastutab ta TLS § 74 lg 1 järgi rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest. Kui aga töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta TLS § 74 lg 2 järgi tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud
2-15-12517 juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks, lisaks vähendatakse hüvitist e tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra. Samas saavad töötaja ja tööandja leppida TLS § 75 lg 1 järgi kokku, et töötaja võtab vastutuse temale tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest sõltumata süüst. Sellisel juhul vastutab töötaja kogu kahju eest, arvestades töötaja vastutuse ülempiiri, sõltumata sellest, kas töötaja põhjustas kahju süüliselt või mitte.
22.Kuna praeguses asjas sõlmisid pooled 27. veebruaril 2015 varalise vastutuse kokkuleppe, sõltub hageja vastutus kostjale põhjustatud kahju eest mh sellest, kas nimetatud kokkulepe kehtib või on tühine. Hageja väitel on nimetatud kokkulepe tühine mh sel põhjusel, et tööandja ei maksnud kokkuleppe järgi töötajale vastutuse ülempiiri arvestades mõistlikku hüvitist (TLS § 75 lg 2 p 5). Kokkuleppe järgi oli hageja vastutuse ülempiir 6391 eurot 16 senti ja kostja maksis hagejale süüst sõltumata varalise vastutuse eest hüvitist 31 eurot 96 senti kuus. Kostja ei ole selgitanud kohtule, millistel alustel on nimetatud vastutuse ülempiir ja hüvitise suurus kujunenud. Küll selgitas kostja, et hüvitis on vastutuse ülempiiri arvestades mõistlik, sest selle summaga saanuks hageja oma vastutuse kindlustada. Kindlustusmaksete suuruse tõendamiseks on kostja esitanud hageja kasutuses olnud sõiduki kohta kindlustuspakkumuse, mille kohaselt on aastane kindlustusmakse 355 eurot 60 senti (I kd, tl-d 172–173) ja võrdleva pakkumise teise sõiduki kohta (I kd, tl 174). Kolleegium hinnangul ei tõenda nimetatud tõendid seda, et hageja saanuks oma vastutuse nimetatud summaga kindlustada. Sellise summa eest oleks saanud sõiduki omanik sõiduki kindlustada. Lisaks on kindlustuspakkumistes märgitud ka omavastutus, mis esimeses pakkumises on üldjuhul 1000 eurot ja teises 500 eurot. Autojuhi vastutuskindlustuse ja selle alusel makstavate kindlustusmaksete kohta ei ole kostja tõendeid esitanud. Seega ei ole kostja tõendanud ega teinud eluliselt usutavaks, et hagejale makstud hüvitis oli hageja vastutuse ülempiiri arvestades mõistlik. Hageja on esile toonud, et selline hüvitis ei olnud mõistlik, sest hageja pidanuks töötama lepingu alusel kostja juures üle 16 aasta, et hüvitis kataks tema vastutuse ülemmäära summa. Hageja tõi ringkonnakohtu istungil esile, et mõistlik hüvitis võiks olla selline, et vastutuse ülemmäär saab töötajale hüvitisena välja makstud kolme aasta jooksul. Kolleegiumi hinnangul ei ole hagejale makstud hüvitis hageja vastutuse ülempiiri arvestades neil asjaoludel mõistlik ega hüvita töötajale piisavalt neid riske, mille ta võtab endale, kui lepib tööandjaga kokku, et vastutab talle tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest sõltumata süüst. Kolleegiumi hinnangul tulenevad varalise vastutuse kokkuleppes sisalduvad summad euro ja krooni vahekorda arvestades ajast, mil Eestis kehtis maksevahendina Eesti kroon. Sellest tulenevalt oli vastutuse ülemmääraks toona 100 000 krooni, mille eest maksti töötajale hüvitist 500 krooni. Seega maksti töötajale süüst sõltumata varalise vastutuse eest hüvitist 0,5% vastutuse ülemmäärast kuus. Sellises suuruses hüvitis ei ole kolleegiumi hinnangul mõistlik ega proportsionaalne. Arvestades sõidukite kaskokindlustuse tingimusi, sh sõiduki omaniku omavastutust, on tööandjal soodsam maksta töötajale varalise vastutuse kokkuleppe alusel väikest hüvitist, mille tagajärjel vastutab töötaja sõltumata omavastutusest kogu tekitatud kahju eest, arvestades vastutuse ülempiiri, ja jätta sõiduk kindlustamata.
2-15-12517 Selline käitumine ei ole aga kooskõlas hea usu põhimõttega ja koormab töötajat väikese hüvitise eest ülemäära. Neil põhjustel on poolte 27. veebruari 2015. a varalise vastutuse kokkulepe TLS § 75 lg 2 p 5 järgi tühine ning kolleegium ei pea seetõttu vajalikuks käsitleda hageja teisi väiteid kokkuleppe tühisuse kohta.
23.Kuna poolte varalise vastutuse kokkulepe on tühine, saab hageja vastutada kostjale põhjustatud kahju eest üksnes juhul, kui hageja on rikkumises süüdi (TLS § 72). VÕS § 104 lg-te 2–4 järgi on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus, sh on hooletus käibes vajaliku hoole järgimata jätmine, raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ja tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Arvestades ülalmärgitud liiklusõnnetuse asjaolusid, sh hageja enda seletuskirja ja tunnistaja seletuskirja ning ütlusi, ei ole asjas alust arvata, et hageja rikkus töösuhtest tulenevat kohustust tahtlikult, sest asja materjalide põhjal ei saa järeldada, et hageja soovis kostjale kahju tekitada, küll aga saab neist järeldada, et hageja jättis käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata, kui tegeles sõitmise ajal kõrvalise tegevusega, mistõttu on hageja rikkunud oma kohustusi ja põhjustanud kostjale kahju raske hooletuse tõttu. Eeltoodut arvestades vastutab hageja kostjale põhjustatud kahju eest TLS § 74 lg 2 järgi piiratud ulatuses. Hageja vastutuse ulatust määrates tuleb arvestada, et hageja töötas kostja juures autojuht-ekspediitorina, s.o suurema ohu allika valitsejana, mis eeldab kolleegiumi hinnangul tööülesannete täitmisel kõrgendatud hoolsuse määra TLS § 16 järgi. Samuti tuleb arvestada asjaolu, et hageja põhjustas kostjale kahju raske hooletuse tõttu. Need asjaolud viitavad kolleegiumi hinnangul pigem sellele, et hagejal tuleb hüvitada kostjale kogu põhjustatud kahju. Teisalt tuleb aga arvestada ka seda, et hageja oli töötanud tööandja juures väga lühikest aega (ca kaks kuud enne liiklusõnnetuse põhjustamist), tema töötasu oli töölepingu p 5.1 järgi 2 eurot 85 senti tunnis (40-tunnise töönädala korral 114 eurot nädalas ja ca 456 eurot kuus) ning kokku töötas hageja kostja juures üksnes mõni kuu. Mh tuleb arvestada ka seda, et sõidukitega veoteenust osutava tööandja tegevus on tüüpiliselt seotud sõidukitele kahju tekkimise ohuga, olgu siis töötaja või kolmandate isikute tegevuse tulemusena. Tööandjal oli võimalik vältida töötaja tekitatud kahju kandmist kogu ulatuses, kui ta oleks sõiduki vastavalt kindlustanud. Sellisel juhul oleks kostjal saanud hüvitamata kahju tekkida üksnes omavastutuse ulatuses. Seda ei ole aga kostja teinud. Küll on kostja esitanud asjas kaskokindlustuspakkumise kahjustatud sõidukile, millest nähtub, et kindlustatud sõiduki (väärtus 13 000 eurot) põhiomavastutuse korral 1000 eurot on kindlustusmakse sõiduki eest 355 eurot 60 senti aastas (I kd, tl 172). Lisaks on hageja väitnud, et kahju tekkis kostja enda tegevuse tagajärjel, kuna kostja tööandjana ei kontrollinud, kas hagejal on piisav kogemus autojuhina töötamiseks ning kas hagejal on vajalik kutsetunnistus. Kolleegiumi hinnangul annaksid need asjaolud iseenesest alust arvestada tööandja osa kahju tekitamisel, kuid hageja ei ole nende asjaolude kohta esitanud ühtegi tõendit. Kostja on väitnud, et kahjuhüvitist ei ole alust vähendada, kuna ta on seda juba niigi vähendanud ega nõua hagejalt asendussõiduki rentimise kulu. Nimetatud asjaolu saaks kolleegiumi hinnangul iseenesest arvestada, kuid kostja ei ole tõendanud, et tal asendussõiduki kasutamise tõttu tekkis kahju. Kostja esitatud sõidumeerikud tõendavad küll seda, et hageja on pärast liiklusõnnetust täitnud tööülesandeid kahe erineva sõidukiga, kuid
2-15-12517 tõenditelt ei nähtu, et need sõidukid oleks olnud renditud ega seda, millises suuruses renti maksti. Arvestades hageja tööülesannete iseloomu ja tema süü astet, samuti hageja vähest töökogemust ja palga suurust ning kostja võimalust maandada sõidukitele põhjustatud kahju kandmise riski kaskokindlustuslepingu sõlmimisega, aga ka seda, et kostja ei ole menetluses suutnud tõenäoliselt osa kahjust tõendada, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud mõista hagejalt kostja kasuks välja kahjuhüvitis 1000 eurot.
24.Ülalmärgitud põhjendustel tuleb hageja vastuapellatsioonkaebus rahuldada ja tuvastada poolte varalise vastutuse kokkuleppe tühisus. Samuti tuleb osaliselt rahuldada kostja apellatsioonkaebus ja vastuhagi osaliselt rahuldada ning mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis. Menetluskulud
25.Kuna hageja loobus töötasunõudest, sest kostja rahuldas hageja nõude menetluse ajal, tuleb nimetatud nõude menetlemise kulud jätta TsMS § 168 lg 5 järgi kostja kanda. Muus osas tuleb hagi menetlemise kulud jätta TsMS § 162 lg 1 järgi samuti kostja kanda. Seega tuleb hagi menetlemise kulud jätta kogu ulatuses kostja kanda. Kuna kostja nõudis vastuhagis hagejalt 8866 eurot 87 senti, kuid kostja vastuhagi rahuldatakse 1000 euro ulatuses, s.o 11,28% ulatuses, tuleb vastuhagi menetlemise kuludest jätta TsMS § 163 lg 1 järgi 11,28% hageja kanda ja 88,72% kostja kanda. Kuna vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse täielikult ja vastuapellatsioonkaebus osaliselt, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud jagada viimati nimetatud proportsioonis ka apellatsiooniastme menetluskulud.
26.Lähtudes Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Tühistatud osaliselt Riigikohtu 21.06.2017 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-1512517 osas, milles ringkonnakohus jättis vastuhagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2-15-12517
2.Resolutsiooni p-s 1 nimetatud ringkonnakohtu otsus on jõustunud osas, milles: 1) ringkonnakohus jättis muutmata samas asjas Harju Maakohtu tehtud
7.septembri 2016. a otsuse osas, milles maakohus lõpetas menetluse KV nõudes Aktsiaseltsi „T“ vastu töötasu saamiseks; 2) ringkonnakohus tuvastas poolte vahel 27. veebruaril 2015 sõlmitud varalise vastutuse kokkuleppe nr VV-1558 tühisuse; 3) ringkonnakohus mõistis KV-lt Aktsiaseltsi „T“ kasuks välja 1000 eurot.