Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
3-2-1-56-17 Tartu, 21. juuni 2017 Eesistuja Henn Jõks, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik Kristian Ventseli hagi Aktsiaseltsi „Tallinna Toiduveod“ vastu 898 euro 94 sendi saamiseks, varalise vastutuse kokkuleppe tühisuse tuvastamiseks või Aktsiaseltsi „Tallinna Toiduveod“ nõude osalise puudumise tuvastamiseks ning Aktsiaseltsi „Tallinna Toiduveod“ vastuhagi Kristian Ventseli vastu 8866 euro 87 sendi saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-12517 Aktsiaseltsi „Tallinna Toiduveod“ kassatsioonkaebus 8866 eurot 87 senti Hageja Kristian Ventsel Kostja Aktsiaselts „Tallinna Toiduveod“, esindaja vandeadvokaat Merilin Ojasaar 22. mai 2017. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-12517 osas, milles ringkonnakohus jättis vastuhagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Resolutsiooni p-s 1 nimetatud ringkonnakohtu otsus on jõustunud osas, milles: 1) ringkonnakohus jättis muutmata samas asjas Harju Maakohtu tehtud 7. septembri 2016. a otsuse osas, milles maakohus lõpetas menetluse Kristian Ventseli nõudes Aktsiaseltsi „Tallinna Toiduveod“ vastu töötasu saamiseks; 2) ringkonnakohus tuvastas poolte vahel 27. veebruaril 2015 sõlmitud varalise vastutuse kokkuleppe nr VV-1558 tühisuse; 3) ringkonnakohus mõistis Kristian Ventselilt Aktsiaseltsi „Tallinna Toiduveod“ kasuks välja 1000 eurot.
1.Kristian Ventsel (hageja) esitas 9. juunil 2015 Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse Aktsiaseltsi „Tallinna Toiduveod“ (kostja) vastu. Hageja palus tunnistada tühiseks kostja 27. mail
2015 esitatud kahju hüvitamise nõue või lugeda tühiseks poolte vahel 27. veebruaril 2015 sõlmitud varalise vastutuse kokkulepe (varalise vastutuse kokkulepe) või vähendada hüvitist, samuti mõista kostjalt välja saamata jäänud töötasu 1896 eurot 30 senti ja tunnistada töötasu väljamõistmise otsus viivitamata täidetavaks. Töövaidluskomisjon rahuldas 22. juuli 2015. a otsusega avalduse osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu 1. aprilli kuni 7. mai 2015 eest 898 eurot 94 senti (tunnistades otsuse selles osas viivitamata täidetavaks), luges varalise vastutuse kokkuleppe tühiseks, luges hageja poolt kostjale hüvitatavaks kahjuks 63 eurot 92 senti ning jättis rahuldamata hageja nõude töötasu väljamõistmiseks 16. veebruarist kuni 27. veebruarini 2015 eest. Kostja esitas Harju Maakohtule 24. augustil 2015 taotluse vaadata hageja avaldus rahuldatud ulatuses läbi hagimenetluses. Hageja palus 8. novembril 2015 Harju Maakohtule esitatud hagiavaldusena vormistatud avalduses mõista kostjalt välja töötasu 898 eurot 94 senti perioodi eest 1. aprillist kuni 7. maini 2015, tuvastada varalise vastutuse kokkuleppe ja kostja kahju hüvitamise nõude tühisus või vähendada kostja kahju hüvitamise nõude suurust. 18. augusti 2016. a kohtuistungil loobus hageja töötasunõudest, kuna kostja tasus selle töövaidluskomisjoni otsuse alusel, ning palus tuvastada varalise vastutuse kokkuleppe tühisus või lugeda kostja kahjuhüvitise suuruseks 63 eurot 92 senti (II kd, tl 19). Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja esitas 13. aprillil 2016 vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista kahjuhüvitise 8866 eurot 87 senti.
2.Hageja väitel sõlmisid pooled 16. veebruaril 2015 suulise ning 27. veebruaril 2015 kirjaliku töölepingu. Hageja täitis tööülesandeid veokit juhtides. 14. aprillil 2015 sattus hageja liiklusõnnetusse, vaadates telefoni marsruudi selgitamiseks. Hageja ei pea kostjale kahju hüvitama. Kostja ei ole tõendanud, millised kahjustused õnnetuse tagajärjel tekkisid ning milline summa kulus kahjustuste kõrvaldamiseks. Arved ei tõenda kahju suurust. Kauba hävinemine ei ole tõendatud. Varalise vastutuse kokkulepe on tühine, kuna kokkulepe ei ole esemeliselt piiritletud, st ei ole piiritletud, millise vara eest hageja vastutab. Kostja makstud hüvitis hagejale kokkuleppe eest ei olnud vastutuse ülempiiri arvestades mõistlik. Lisaks on kokkulepe tühine tüüptingimus. Õnnetus olnuks välditav, kui kostja täitnuks hageja koolitamise ja stažeerimise nõudeid, ning tekkinud kahju olnuks väiksem, kui veok ja veos olnuks kindlustatud. Hagejal ei olnud autojuhi ametikoolituse tunnistust ja selleta ei võinud ta töökohustusi täita. Kostja on ka ise süüdi kahju tekkimises, kuna ei kontrollinud, kas hagejal on autojuhi ametikoolituse tunnistus. Nõutavat hüvitist tuleks vähemasti vähendada.
3.Kostja väitel põhjustas hageja tema kasutuses olnud veokiga liiklusõnnetuse, oli õnnetuses süüdi ning on seda ka tunnistanud. Hageja kasutas mobiiltelefoni ning seda vaatama jäädes kaldus veok paremale ja paiskus küljele. Navigeerimisseadme kasutamiseks puudus vajadus. Veokil oli kehtiv liikluskindlustus ja veok oli läbinud korralise tehnilise ülevaatuse. Hageja tööle asumisel koolitas kostja hagejat tavapäraselt sisekorra järgi. Enne liiklusõnnetust täitis hageja tööülesandeid
nõuetekohaselt. Hageja kogemus või lühike töötamise aeg ei olnud liiklusõnnetuse põhjustamisel olulised. Kostja oli sõiduki vastutav kasutaja ja kandis õnnetuse tõttu kahju. Kostjal tekkis kahju veoki remonttööde tõttu (10 315 eurot 17 senti) ja kauba purunemisest (325 eurot 7 senti käibemaksuga), käibemaksuosa kostja hagejalt ei nõua. Enam kui kuu aega ei saanud kostja veokit kasutada ning pidi rentima 42 päevaks uue sõiduki ja tasuma selle eest renti 4200 eurot. Kokku tekkis kostjal kahju 14 840 eurot 24 senti. Kostja vähendas nõuet 40% võrra. Kahju suurus on tõendatud lõhutud kauba eest esitatud kahju hüvitamise nõudega, mille kostja on tasunud, ja remondikalkulatsiooni aktiga. Pooled sõlmisid töölepingu ja varalise vastutuse kokkuleppe 27. veebruaril 2015. Tingimused kahju nõudmiseks on täidetud ja kokkulepe kehtib. Kokkuleppe järgi on selgelt piiritletud, millise vara eest hageja vastutab. Kokkuleppe järgne hageja vastutuse ülempiir 6391 eurot 16 senti on veoki väärtusest kordades väiksem. Hagejale varalise vastutuse eest makstud hüvitis 31 eurot 96 senti kuus on mõistlik ja kooskõlas vastutuse ülempiiriga. Kui kokkulepe ei ole kehtiv, on hageja ülesandeid rikkunud süüliselt ja vastutab siiski kahju eest. Ei ole alust hüvitist vähendada.
4.Harju Maakohus jättis 7. septembri 2016. a otsusega hagi ja vastuhagi rahuldamata. Hageja töötasu nõude osas lõpetas kohus nõudest loobumise tõttu menetluse. Menetluskulud jättis maakohus poolte enda kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vastab varalise vastutuse kokkulepe töölepingu seaduse (TLS) § 75 lg-s 2 sätestatule ja on kehtiv. Kokkulepe on sõlmitud kirjalikult ning on mõistlikult ja töötajale äratuntavalt piiritletud. Kostja maksis hagejale TLS § 75 lg 2 p-s 5 nimetatud hüvitist. Kokkulepe ei kahjusta hagejat ebamõistlikult. Kokkulepe on tavapärane, arvestades kostja tegevuse profiili ja hageja ametikohta. Varalise vastutuse piirmäär on kooskõlas üleantud vara väärtusega, st piirmäär ei ole ülemäära suur, vaid on tunduvalt väiksem veoki väärtusest. Remondikalkulatsiooni akt ja erinevate äriühingute arved ei tõenda kostjal kahju tekkimist. Arved saavad tõendada üksnes asjaolu, et kostjale on arved tasumiseks esitatud. Arvete tasumist ei ole kostja tõendanud.
5.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ja hageja vastuapellatsioonkaebuse. Kostja palus maakohtu otsuse vastuhagi rahuldamata jätmise osas tühistada ja vastuhagi rahuldada või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palus tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis rahuldamata varalise vastutuse kokkuleppe tühisuse tuvastamise nõude, ja see nõue rahuldada või saata asi selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 27. jaanuari 2017. a otsusega hageja vastuapellatsioonkaebuse ja osaliselt ka kostja apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude tuvastada varalise vastutuse kokkuleppe tühisus ja kostja vastuhagi. Ringkonnakohus tuvastas varalise vastutuse kokkuleppe tühisuse ning rahuldas osaliselt
vastuhagi ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 1000 eurot. Maakohtu- ja apellatsioonimenetluse kuludest jättis ringkonnakohtus 11,28% hageja ja 88,72% kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus kostja esitatud tõendid tähelepanuta ja kahju hüvitamise nõude aluseks olevad olulised asjaolud tuvastamata ning asus seetõttu väärale seisukohale, et kostja ei ole kahju tekkimist tõendanud. Kostja esitas kahju tõendamiseks kohtule hagejale saadetud kahju hüvitamise nõudekirja ja remondikalkulatsiooniakti. On tõendatud, et hageja põhjustatud liiklusõnnetuse tõttu tekkis kostjal kahju nii seetõttu, et ta pidi sõidukile tekitatud kahjustused kõrvaldama, kui ka seetõttu, et osa veetavast kaubast purunes. Puudub alus kahelda, et nimetatud kahju on tekkinud hageja tööülesannete rikkumisega põhjustatud liiklusõnnetuse tagajärjel. Samas ei ole kostja tõendanud, et tal tekkis kahju 8866 euro 87 sendi ulatuses. Kostja saanuks vahetult pärast liiklusõnnetust fikseerida sõidukile ja veetavale kaubale tekkinud kahjustused, sh pildistada sõiduki ja kauba kahjustusi, kuid ei teinud seda. Remonditööde kalkulatsiooni aktis on küll kostja töötaja kirjeldanud, milliseid remonditöid tehti, kuid sellest ei nähtu, millised olid sõiduki kahjustused enne remonditööde tegemist, st kas kõik tehtud tööd olid hageja tekitatud kahjustuste kõrvaldamiseks vajalikud. Kostja on tõendanud, et hageja põhjustas liiklusõnnetusega sõidukile kahju 4152 eurot 9 senti, millele lisandub puksiirikulu 250 eurot, s.o kokku 4402 eurot 9 senti. On tõendatud, et osa hageja veetavast kaubast purunes ning mingi kahju kostjal kauba purunemise tõttu tekkis. Siiski ei ole kostja tõendanud kahjustatud kauba kogust ega kahju suurust. Kostja ei ole tõendanud ega teinud eluliselt usutavaks, et hagejale varalise vastutuse kokkuleppe eest makstud hüvitis oli hageja vastutuse ülempiiri arvestades mõistlik. Kostja ei ole selgitanud, millistel alustel on nimetatud vastutuse ülempiir ja hüvitise suurus kujunenud. Hageja kasutuses olnud sõiduki kohta esitatud kindlustuspakkumus (aastane kindlustusmakse 355 eurot 60 senti) ei tõenda seda, et hageja saanuks oma vastutuse nimetatud summaga kindlustada. Lisaks on omavastutus ühes pakkumises üldjuhul 1000 eurot ja teises 500 eurot. Autojuhi vastutuskindlustuse ja selle alusel makstavate kindlustusmaksete kohta ei ole kostja tõendeid esitanud. Hagejale makstud hüvitis ei hüvita töötajale piisavalt neid riske, mille ta võtab endale, kui lepib tööandjaga kokku, et vastutab talle tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest sõltumata süüst. Hüvitis 0,5% vastutuse ülemmäärast kuus ei ole mõistlik ega proportsionaalne. Arvestades sõidukite kaskokindlustuse tingimusi, sh sõiduki omaniku omavastutust, on tööandjal soodsam maksta töötajale varalise vastutuse kokkuleppe alusel väikest hüvitist, mille tagajärjel vastutab töötaja sõltumata omavastutusest kogu tekitatud kahju eest, arvestades vastutuse ülempiiri, ja jätta sõiduk kindlustamata. Selline käitumine ei ole aga kooskõlas hea usu põhimõttega ja koormab töötajat väikese hüvitise eest ülemäära. Varalise vastutuse kokkulepe on TLS § 75 lg 2 p 5 järgi tühine. Asjas ei ole alust arvata, et hageja rikkus töösuhtest tulenevat kohustust tahtlikult, sest materjalide põhjal ei saa järeldada, et hageja soovis kostjale kahju tekitada. Küll aga saab neist järeldada, et hageja on rikkunud oma kohustusi ja põhjustanud kostjale kahju raske hooletuse tõttu. Hageja tegeles sõiduki juhtimise ajal toimingutega, mis segasid juhtimist ja liiklusolude tajumist, rikkudes töösuhtest tulenevaid kohustusi ja põhjustades sellega liiklusõnnetuse. Hageja vastutab kostjale põhjustatud
kahju eest TLS § 74 lg 2 järgi piiratud ulatuses. Hageja vastutuse ulatust määrates tuleb arvestada, et hageja töötas kostja juures autojuht-ekspediitorina, s.o suurema ohu allika valitsejana, mis eeldab tööülesannete täitmisel kõrgendatud hoolsuse määra. Hageja põhjustas kostjale kahju raske hooletuse tõttu. Teisalt tuleb arvestada ka seda, et hageja oli töötanud tööandja juures väga lühikest aega (ca kaks kuud enne liiklusõnnetuse põhjustamist), tema töötasu oli töölepingu järgi 2 eurot 85 senti tunnis ning kokku töötas hageja kostja juures üksnes mõni kuu. Muuhulgas tuleb arvestada ka seda, et sõidukitega veoteenust osutava tööandja tegevus on tüüpiliselt seotud sõidukitele kahju tekkimise ohuga, olgu siis töötaja või kolmandate isikute tegevuse tulemusena. Kostjal oli võimalik vältida hageja tekitatud kahju kandmist kogu ulatuses, kui ta oleks sõiduki vastavalt kindlustanud. Sellisel juhul oleks kostjal hüvitamata kahju tekkinud üksnes omavastutuse ulatuses. Kostja on esitanud kaskokindlustuspakkumise kahjustatud veokile, millest nähtub, et kindlustatud veoki põhiomavastutuse 1000 eurot korral on kindlustusmakse veoki eest 355 eurot 60 senti aastas. Hageja ei ole tõendanud, et kahju tekkis kostja enda tegevuse tagajärjel. Kostja on väitnud, et kahjuhüvitist ei ole alust vähendada, kuna ta on seda juba niigi vähendanud ega nõua hagejalt asendussõiduki rentimise kulu. Kostja ei ole tõendanud, et tal tekkis asendussõiduki kasutamise tõttu kahju. Arvestades hageja tööülesannete iseloomu ja tema süü astet, samuti hageja vähest töökogemust ja palga suurust ning kostja võimalust maandada sõidukitele põhjustatud kahju kandmise riski kaskokindlustuslepingu sõlmimisega, aga ka seda, et kostja ei ole menetluses suutnud tõenäoliselt osa kahjust tõendada, on põhjendatud mõista hagejalt kostja kasuks välja kahjuhüvitis 1000 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu ja maakohtu otsuse ning saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kostja arvates on varalise vastutuse kokkulepe kehtiv ega koormanud hagejat ülemäära. TLS ei piira ega välista töötaja õigust kindlustada võetud risk mõne kindlustusandja juures. Hagejale kokkuleppe alusel tasutud hüvitis oli piisav ja mõistlik selleks, et ta saanuks võetud riskid oma vastutuse ülemmäära ulatuses edasi kindlustada. Ebaselgeks jääb ringkonnakohtu järeldus, kuidas on tööandja jaoks soodsam maksta varalise vastutuse kokkuleppe alusel suuremaid hüvitisi kui kindlustusmakseid. Kaskokindlustuse maksed olid väiksemad kui hagejale varalise vastutuse kokkuleppe alusel makstud tasud. Tööandja on teadvalt jätnud töötajale võimaluse valida, kas hoida vara heaperemehelikult ning rakendada kõrgendatud hoolsuse määra või kindlustada oma riskid, sõlmides veoki kindlustuslepingu. Varalise vastutuse kokkuleppe sõlmimise eest makstava hüvitise eesmärk ei saa olla vastutuse ülemmäära suuruse summa tasumine töösuhte kestel või esimese paari aasta jooksul. Varalise vastutuse kokkuleppe sõlmimise eesmärgiks ei ole töötajale suurema palga maksmine. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et tõendites esitatud summa eest oleks saanud veoki kindlustada selle omanik. Kohtule esitati tõendid kaskokindlustuse pakkumise, mitte liikluskindlustuse kohta. Kokkuleppe alusel makstud hüvitisest piisas nii kaskokindlustuse makseks kui ka omavastutuse jaoks raha kogumiseks.
Ringkonnakohus on tõendite hindamisel ebaõigesti tuvastanud kostjale tekkinud kahju suuruse. Kohtutoimikus olevad tõendid tõendavad suurema kahju tekkimist. Kostja on tõendanud, et veokile tekkinud kahju oli kokku 8866 eurot 87 senti. Kohtuotsusest ei selgu, millistele tõenditele tuginedes luges kohus kahju tekkimise üksnes osaliselt tõendatuks. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud võlaõigusseaduse (VÕS) § 140 ja põhjendamatult vähendanud kahjuhüvitist 1000 euroni. Vaatamata sellele, et kohus tuvastas kahju põhjustamise hageja raskest hooletusest, on kohus seejärel hinnanud hageja töökogemust ja töösuhte kestust, millest tulenevalt on kohus vähendanud kostja kasuks välja mõistetavat kahjuhüvitist. Kahjuhüvitise vähendamisel on põhjendamatu arvesse võtta töösuhte kestust või makstud töötasu. Kui töötaja töökogemust saaks üldse arvestada hüvitise vähendamisel, tuleks eelistada pikemaajalisi töötajaid. Kahjuhüvitise vähendamisel on kohus jätnud olulised tõendid hindamata. Kohus on valesti viidanud, et hageja töötasu kuus oli 456 eurot, sest tasu oli oluliselt suurem. Hüvitise vähendamise aluseks saab olla isiku majanduslik olukord, kuid mitte töötasu suurus. Ühtlasi ei õigusta hüvitise vähendamist 1000 euroni asjaolu, et selline oleks võinud olla kaskokindlustuse omavastutuse tasu, kui kostja oleks sõlminud 355 euro 60 sendi suuruse aastamaksega kaskokindlustuslepingu.
8.Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis vastuhagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas, ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset (I), seejärel varalise vastutuse kokkuleppe kehtivust (II) ja kostja kahju hüvitamise nõuet (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV). I
11.Hageja esitas töövaidluskomisjonile järgmised nõuded: ·
mõista kostjalt välja saamata jäänud töötasu ning tunnistada otsus viivitamata täidetavaks;
·
tunnistada tühiseks kostja kahju hüvitamise nõue või tunnistada kehtetuks varalise vastutuse kokkulepe või vähendada kahju hüvitamise nõuet.
Töövaidluskomisjon otsustas: ·
mõista kostjalt hageja kasuks välja perioodi 1. aprill kuni 7. mai 2015 töötasu 898 eurot 94 senti, tunnistades otsuse selles osas viivitamata täidetavaks;
·
jätta rahuldamata hageja saamata jäänud töötasu nõue perioodi eest 16. veebruar kuni 27. veebruar 2015;
·
lugeda varalise vastutuse kokkulepe tühiseks;
·
lugeda hageja poolt kostjale hüvitatavaks kahjusummaks 63 eurot 92 senti.
12.Kostja palus maakohtule esitatud avalduses vaadata hageja avaldus läbi töövaidluskomisjonis rahuldatud ulatuses. Maakohtus esitas hageja järgmised nõuded (I kd, tl 38): ·
mõista kostjalt välja töötasu 898 eurot 94 senti;
·
tuvastada varalise vastutuse kokkuleppe ja kostja kahju hüvitamise nõude tühisus või alternatiivselt vähendada kostja kahjuhüvitise nõuet.
Hageja loobus maakohtu menetluse käigus töötasu väljamõistmise nõudest ning palus tuvastada varalise vastutuse kokkuleppe tühisus või lugeda kostja kahjuhüvitise suuruseks 63 eurot 92 senti (II kd, tl 19). Töötasu väljamõistmise nõude osas lõpetas maakohus menetluse. Kostja esitas maakohtus vastuhagi, milles nõudis hagejalt kahjuhüvitise 8866 eurot 87 senti väljamõistmist.
13.Eelnevat arvestades on vaidlus lahendatud hageja töötasu maksmise nõude osas. Kuna kumbki pool menetluse lõpetamist haginõudest loobumise tõttu ei vaidlustanud, on maakohtu otsus ka selles osas jõustunud (TsMS § 456 lg 4 teine lause).
14.Varalise vastutuse kokkuleppe tühisuse tuvastamise nõude esitamisega alternatiivselt kostja nõutava kahjuhüvitise vähendamise nõudega (töövaidluskomisjonis ka kostja kahju hüvitamise nõude tühiseks tunnistamise nõudega) on hageja põhjustanud menetluslikku segadust. Selline nõuete alternatiivne esitamine põhines tõenäoliselt hageja ekslikul arusaamal, et tema vastutus liiklusõnnetuse põhjustamise eest sõltub üksnes varalise vastutuse kokkuleppe kehtivusest. Sisuliselt ei ole tegemist alternatiivsete nõuetega.
14.1.Kohtud ei ole hageja nõuete alternatiivsusele sisuliselt tähelepanu pööranudki. Varalise vastutuse kokkuleppe tühisuse tuvastamise nõude on kohtud lahendanud. Hageja nõudeid tunnustada kostja kahju hüvitamise nõude tühisust või hüvitist vähendada selgelt lahendatud ei ole. Kolleegium märgib, et kahju hüvitamise nõuet ei saa kohus tunnistada tühiseks ega kohtuväliselt nõutud kahjuhüvitist ka vähendada. Kohtult saab TsMS § 368 lg 1 alusel nõuda üksnes võla puudumise või selle suuruse tuvastamist. Sisuliselt ongi tegemist ühe tuvastusnõudega võla puudumise tuvastamiseks, mille kohus saab rahuldada tervikuna või osaliselt. Sellise nõude rahuldamata jätmisega ei kaasne aga võla sissenõudmise kohta täitedokumenti, mille saamiseks peab võlausaldaja kohtusse ise sooritushagi esitama.
14.2.Kuna kostja esitas kahju hüvitamiseks nagunii vastuhagi, kaotas hageja hüvitist puudutav nõue iseseisva tähenduse. Sisuliselt oli tegu negatiivse tuvastusnõudega, mille aluseks olevad väited sai hageja esitada ka vastuväidetena vastuhagile, nagu kohtud neid ongi käsitlenud. Kohtud oleks pidanud selle nõudega seotu siiski selgeks tegema ja ka kohtulahendiga fikseerima, isegi kui nad pidasid hageja nõuet ekslikult alternatiivseks.
15.Kassatsiooniastmes on eelneva põhjal vaidluse all seega hageja nõue tuvastada varalise vastutuse kokkuleppe tühisus ja kostja vastuhaginõue kahju hüvitamiseks.
16.Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu ja maakohtu otsuse ning saata asi
uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Selline taotlus on vastuoluline. II
17.Kolleegiumi arvates leidis ringkonnakohus tuvastatud asjaoludel õigesti, et varalise vastutuse kokkulepe on tühine TLS § 75 lg 2 p-s 5 sätestatud eelduse täitmata jätmise tõttu. Selles osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.
18.Esmalt märgib kolleegium, et hagejal oli tuvastushagi esitades tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1 mõttes. Töölepingu seadus lubab töötaja vastutuse osas töötaja kahjuks seadusest kõrvale kalduda üksnes TLS §-s 75 sätestatud tingimustel (vt ka TLS § 2; Riigikohtu 28. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-16, p 11). TLS § 75 lg 1 järgi võtab töötaja varalise vastutuse kokkuleppega sõltumata süüst vastutuse temale tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest. Selle kokkuleppeta vastutaks töötaja tööandjale põhjustatud kogukahju eest TLS § 74 lg 1 järgi üksnes tahtluse olemasolu korral, hooletuse puhul aga TLS § 74 lg 2 järgi üksnes piiratult. Seega varalise vastutuse kokkuleppe tühisuse puhul vastutaks hageja veoki hooletu kahjustamise eest piiratud ulatuses. See õigustaski esitama kokkuleppe tühisuse tuvastamiseks tuvastushagi. Tuvastushuvi ei kaotanud hilisem vastuhagi esitamine kahju hüvitamiseks, mille lahendamisel saanuks hageja iseenesest samuti varalise vastutuse kokkuleppe tühisusele tugineda. Kokkuleppe tühisuse tuvastamise nõue on laiem, kui üksnes ühe sellega kaetud kahju hüvitamise nõude lahendamine. Nõuete alternatiivsuse kohta vt otsuse p 14.
19.Pooled ei vaidle, et sõlmisid varalise vastutuse kokkuleppe 27. veebruaril 2015, ega selle üle, et kokkuleppe järgi oli hageja vastutuse ülempiiriks 6391 eurot 16 senti ja et kokkuleppe alusel maksis kostja hagejale hüvitist 31 eurot 96 senti kuus.
20.Varalise vastutuse kokkulepe kehtib üksnes TLS § 75 lg-s 2 sätestatud tingimuste täitmise korral. Muuhulgas peab tööandja maksma töötajale vastutuse ülempiiri arvestades mõistlikku hüvitist (TLS § 75 lg 2 p 5). Seaduses ei ole täpsemalt määratud, milliseid asjaolusid tuleb hüvitise mõistlikkuse hindamisel arvestada. Töölepingu seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt on varalise vastutuse kokkuleppe regulatsiooni eesmärgiks anda tööandjale vahend, tagamaks, et töötaja kätte usaldatud vara või finantsvahendid säiliksid samas mahus, milles need töötajale usaldati, ning lihtsustada tööandja tõendamiskoormist selle võrra, et puudujäägi korral ei ole vaja tal tõendada töötaja süüd (Riigikogu XI koosseis, eelnõu 299 SE, lk 55). Seletuskirjas on ka selgitatud, et hüvitis ei saa sisalduda töötasu alammääras, vaid peab lisanduma töötasule (299 SE, lk 56). Mõistlikku hüvitise suurust tuleb hinnata iga üksikjuhtumi puhul eraldi. TLS § 75 lg 2 p 5 sõnastusest tuleneb, et üheks peamiseks asjaoluks on suhe vastutuse ülempiiriga. Kolleegiumi arvates tuleb muu hulgas arvesse võtta ka näiteks töötajale üle antud vara väärtust ja kahju tekkimise tõenäosust (riskiastet). Lisaks tuleb kokkuleppe kehtivuse ja hüvitise mõistlikkuse hindamisel arvestada seda, mis valdkonnas tööandja tegutseb, selles valdkonnas kehtivaid tavasid vara kindlustamise osas ning
kas töötajale antakse üle konkreetne ese (nagu vedamiseks auto) või muutuvas koosseisus ja koguses esemete kogum või ka raha.
21.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu loogikaga, et tööandja ei saa oma vara säilimisest tingitud riske maandada esmajoones sellega, et sõlmib töötajatega varalise vastutuse kokkuleppeid. See moonutaks muu hulgas töötaja TLS § 74 järgse vastutuse olemust ja sisu. Varalise vastutuse kokkuleppe keskne mõte peaks olema tööandja tõendamiskoormise lihtsustamine juhul, kui töötajale on usaldatud raha või muutuva seisuga asjade kogum (nt laoseis), mitte aga hinnalise asja (töövahendi) hävimise ja kahjustamise riskide panek töötajale. Kostja tegevusvaldkonda veoteenuse osutajana arvestades pidanuks ta ise sõlmima veoki suhtes kaskokindlustuslepingu. Varalise vastutuse kokkulepe ei saa asendada kindlustust ega töötajad olla tööandja jaoks kindlustusandjaks. Kui kindlustamise mõistlikkust ja tööandja tegevusega seotud tüüpilisi riske arvestatakse töötaja seadusest tuleneva vastutuse hindamisel TLS § 74 lg 2 järgi, tuleb seda teha ka varalise vastutuse kokkuleppe lubatavuse hindamisel TLS § 75 järgi. Kui vastava vara puhul on mõistlik ja käibes tavaline vara kindlustada, tuleb tööandjal seda teha. Suure väärtusega veokite puhul, millel on suur risk ka töötajast sõltumata sattuda õnnetusse või saada varastatud või kahjustatud, on kindlustamine kolleegiumi arvates mõistlik ja tööandjalt oodatav. Töötaja ei peaks vastutama veoki varguse, tulekahju või vandalismi eest, kui ta ei ole oma kohustusi süüliselt rikkunud. Sõltumata töötajale makstava hüvitise suurusest ei saa tööandja vähemasti üldjuhul ka eeldada, et töötaja suudaks hüvitada kallihinnalise veoki väärtuse. Varalise vastutuse kokkulepe on sel juhul seda ebaõiglasem, et varalise vastutuse kokkuleppe allkirjastamine võib olla ka tööleasumise tingimuseks.
22.Ebamõistlik on kostja loogika, et hageja pidanuks töötajana ise igakuise tasu arvel veoki või oma vastutuse varalise vastutuse kokkuleppe järgi kindlustama. Kostja ei ole ka tõendanud, kas ja mis tingimustel saanuks hageja seda üldse teha. Veok oli tööandja käsutuses ja vähemasti majanduslikult tema vara ning sellega seotud riskid seega ka tema maandada. Kuigi õige on kostja etteheide, et kindlustusest rääkides ei ole ringkonnakohus selgelt eristanud töötaja vastutuskindlustust ja veoki kaskokindlustust, ei muuda see lahendit ebaõigeks. Kolleegiumi arvates võiks töötajale usaldatud väärtuslike veokite puhul olla mõistlik sõlmida varalise vastutuse kokkulepe kindlustuslepingujärgse tööandja omavastutuse katmiseks, kuid see peaks kajastuma ka vastutuse ülempiiris. Isegi kui veoki kindlustamise igakuised maksed olnuks väiksemad kui töötajale iga kuu makstav tasu varalise vastutuse kokkuleppe eest, tähendanuks see sisuliselt, et töötaja oleks tasuna saanud vaid selle osa rahast, mis oleks kindlustusmaksetest üle jäänud. Selliselt ei saaks makstavat hüvitist mingil juhul pidada vastutuse ülempiiri arvestades mõistlikuks. Mõistlikuks saaks makstavat hüvitist pidada vaid siis, kui maksete kaudu on võimalik tegelikult ka mõistliku aja jooksul riski ulatuses raha koguda. Selleks peaks makstav tasu aga olema kindlustusmaksetest olulisest kõrgem, arvestades, et kindlustuses koguvad kindlustusandjad raha paljude erinevate kindlustuslepingute arvel, et hüvitada üksikuid juhtumeid, kuid töötajal sellist võimalust ei oleks.
III
23.Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada aga osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata kostja vastuhagi hagejalt tekitatud kahju eest hüvitise väljamõistmiseks. Ringkonnakohus peab uuesti hindama hagejalt väljamõistetava hüvitise suurust. Selleks tuleb tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid, mida Riigikohus tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3-5 ise teha ei saa.
24.Pooled ei vaidle, et hageja põhjustas 14. aprillil 2015 kostja tööülesandeid täites talle selleks otstarbeks kasutada antud veokiga liiklusõnnetuse, kasutades sõidu ajal mobiiltelefoni, mille tõttu kaldus veok teelt välja ja paiskus küljele.
25.Kostja nõuab hagejalt tekkinud varalise kahju hüvitamist. Kuna varalise vastutuse kokkulepe on tühine, tuleb nõue lahendada seaduse alusel. Üldjuhul peavad tööandja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised üldised eeldused (vt ka Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14, p 14): ·
töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (TLS § 72);
·
tööandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128);
·
töötaja on rikkumises süüdi, st töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu, arvestades TLS §-s 16 sätestatut (TLS § 72, VÕS § 104 lg 2; vt ka Riigikohtu 25. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, p 13);
·
kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);
·
kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);
·
rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4; vt ka Riigikohtu 25. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, p 15).
26.Ringkonnakohus leidis, et hageja rikkus töölepingust tulenevat kohustust ja tegi seda raske hooletuse tõttu. Kui töötaja tööülesandeks on veoki juhtimine, peab töötaja järgima tööülesandeid täites mh ka liiklusseaduses sätestatud nõudeid. Hageja rikkus liiklusseaduse § 14 lg-s 2 ja § 33 lg 11 p-s 1 sätestatud kohustusi ja tegi seda olulist hoolt järgimata (ringkonnakohtu otsuse p-d 16 ja 23). Neid ringkonnakohtu järeldusi ei ole pooled vaidlustanud ning ringkonnakohus ei ole töötaja rikkumise tuvastamisel ja selle raske hooletusena hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Sellest lähtub asja lahendamisel ka kolleegium.
27.Kostja nõuab hagejalt kahju hüvitamist 8866 euro 87 sendi ulatuses. Ringkonnakohus leidis, et kahju on tõendatud 4402 euro 9 sendi ulatuses (ringkonnakohtu otsuse p 19). Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus kostjale tekitatud kahju suuruse hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on oma järeldusi piisavalt põhjendanud. Kassatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust teistsugusele järeldusele.
28.Tuvastatud asjaoludel saab järeldada, et rikkumise ja kahju vahel oli ka põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kuna rikkumine oli raskelt hooletu, ei ole VÕS § 127 lg 3 järgi tähendust, kas
kahju oli hagejale ettenähtav.
29.Kahju hüvitamise ulatus, st kahjuhüvitise suurus määratakse kindlaks TLS § 74 lg 1 või 2 järgi vastavalt sellele, kas töötaja rikkus kohustusi tahtlikult või hooletult. Kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta TLS § 74 lg 2 esimese lause kohaselt tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks. Hüvitist vähendatakse TLS § 74 lg 2 teise lause järgi tööandja tegevusega seostuva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra. Hooletu rikkumise korral täpsustab TLS § 74 lg 2 seega erinormina VÕS § 127 lg-t 2, kuna seal on loetletud kahjuhüvitise arvestamiseks olulised asjaolud. TLS § 74 lg 2 hõlmab vähemasti põhiosas ka VÕS § 139 ja § 140 kahjuhüvitise piiramise aluste osas.
30.Hüvitise määramine TLS § 74 lg 2 järgi on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid siis, kui diskretsioonipiire on ületatud. Kolleegiumi arvates on praegusel juhul alus otsus tühistada ja asja tuleb uuesti kaaluda.
30.1.Ringkonnakohus tugines 1000 euro suuruse kahjuhüvitise määramisel järgmistele põhilistele asjaoludele (ringkonnakohtu otsuse p 23): ·
hageja töötas kostja juures autojuht-ekspediitorina, s.o suurema ohu allika valitsejana, mis eeldab kõrgendatud hoolsuse määra TLS § 16 mõttes;
·
hageja tekitas kostjale kahju raske hooletuse tõttu;
·
hageja oli töötanud tööandja juures väga lühikest aega (kaks kuud);
·
hageja töötasu oli töölepingu järgi 2 eurot 85 senti tunnis (ca 456 eurot kuus);
·
sõidukitega veoteenust osutava kostja tegevus on tüüpiliselt seotud sõidukitele kahju tekkimise ohuga ja kostjal oli võimalik riske maandada veokit kindlustades;
·
kostja ei ole suutnud menetluses osa kahjust (asendusveoki rentimise kulud) tõendada.
Iseenesest on need asjaolud TLS § 74 lg 2 raames hüvitise määramisel arvestatavad. Erandiks on kahju tõendamatus, kuna hüvitist saabki TLS § 74 lg 2 järgi määrata üksnes tõendatud kahju eest. Seda on ringkonnakohus kaalumisel vääralt arvesse võtnud.
30.2.Kolleegium näeb kaalutlusviga aga ka selles, et hüvitise määramisel ei ole piisavalt arvestatud, et hageja rikkus oma kohustusi raskelt hooletult. Kolleegium nõustuks ringkonnakohtu loogikaga 1000 euro kui eeldusliku veoki kaskokindlustusega seotud omavastutuse summa väljamõistmisega, kui hageja ei oleks õnnetust põhjustanud raskelt hooletult. Töötaja raske hooletus ei ole tööandja tegevusega seotud tüüpiline kahju tekkimise risk TLS § 74 lg 2 teise lause tähenduses. TLS § 74 lg 1 näeb tahtliku rikkumise eest ette kahju hüvitamise täies ulatuses. Raske hooletuse korral tuleks tekitatud kahju eest makstavat hüvitist piirata vähem kui tavalise hooletuse korral. Ainuüksi töötaja vähene töökogemus ega võimalik madal töötasu ei õigusta liiklusreeglite rasket eiramist ja sellega tööandja vara kahjustamist. Pealegi on kostja juhtinud kassatsioonkaebuses
tähelepanu sellele, et ringkonnakohus on pidanud hageja töötasu põhjendamatult madalamaks hageja väidetust (vt I kd, tl 46).
30.3.Kahjuhüvitise määramisel TLS § 74 lg 2 mõttes võib olla tähendus ka sellel, kui kostja ei kontrollinud hagejal piisavate oskuste olemasolu tööks või ei taganud piisavat väljaõpet, kuid selle kohta ei ole hageja ringkonnakohtu otsuse järgi tõendeid esitanud (ringkonnakohtu otsuse p 23). Raskelt hooletu käitumise puhul on aga raskesti põhjendatav, kuidas kutsetunnistuse olemasolu ja täiendav väljaõpe võinuks hoida ära hageja elementaarsete liiklusreeglite rikkumise.
31.Vastuhagi rahuldas ringkonnakohus osaliselt, mõistes hagejalt kostja kasuks välja 1000 eurot. Kostja kassatsioonkaebusest ei nähtu põhjendusi, miks peaks kostja kasuks väljamõistetud raha osas ringkonnakohtu otsuse tühistama, kuigi kassatsioonkaebuse resolutsiooni kohaselt vaidlustab kostja ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses (II kd, tl 100 pöördel). Tegu on tõenäoliselt kostja eksitusega. Hageja ei ole temalt 1000 euro väljamõistmist Riigikohtus vaidlustanud. Kolleegium jätab 1000 euro hagejalt väljamõistmise osas ringkonnakohtu otsuse muutmata. Sellega on kolleegiumi arvates kaetud ka töövaidluskomisjonis tunnustatud kostja kahju hüvitamise nõue 63 euro 92 sendi ulatuses. Seega on vaidluse all kostja nõue kahjuhüvitise saamiseks ringkonnakohtus rahuldamata jäetud osas. IV
32.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
33.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Kostja ei ole kassatsioonkaebuses märkinud, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada, mistõttu tuleb tal Riigikohtule teatada, kellele ja kuhu tuleb kautsjon TsMS § 149 lg 8 esimese lause järgi tagastada. Henn Jõks, Villu Kõve, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.