X.Y kaebus Rapla Vallavalitsuse hoolekandekomisjoni 21.12.2023 koosoleku protokolli nr 28 p 4 tühistamiseks või tühisuse tuvastamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja toimetulekutoetuse taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – X.Y Vastustaja – Rapla vald, seaduslik esindaja Gert Villard
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta asjale juurde dokument „Rahvastikuregistri andmed“.
3.Tagastada Rapla vallale STAR programmi väljavõtted (dtl 50, 119), 04.12.2018 koosoleku memo (dtl 51), e-kirjavahetus (dtl 68, 117, 124, 194), 29.11.2023 infopäring (dtl 103) ja Sotsiaalkindlustusameti 03.02.2021 teavituskiri (dtl 133).
Jätta X.Y kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.09.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Apellatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Keelatud on väljendada end avalduses sündsusetult või kohtu või teise menetlusosalise suhtes lugupidamatult (HKMS § 52 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks
peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse kaebaja nimi tähemärkidega.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
X.Y (kaebaja) taotles 28.11.2023 Rapla vallalt (vastustaja) toimetulekutoetust.
2.Rapla Vallavalitsuse hoolekandekomisjon keeldus 21.12.2023 koosoleku protokolli nr 28 p-ga 4 (dtl 7, 177) kaebajale toimetulekutoetuse maksmisest. Kaebaja on olnud pikaajaline toimetulekutoetuse saaja. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) järgi on toimetulekutoetuse määramise eelduseks, et perekonnal on majanduslik puudus ja inimene on valmis tegema midagi selleks, et oma majanduslikku iseseisvust taastada. Kaebaja keeldus menetluses esitamast enda kõigi leibkonnaliikmete pangakontode väljavõtteid. Kaebaja kinnitas, et kuigi perekonna sissetulekud on väiksemad kui riiklikult kehtestatud toimetulekupiir, majandab perekond iseseisvalt võimaluste piires ja olemasoleva sissetulekuga. Mingit abivajadust perekonnal ei ole. Kaebaja on tööealine isik, kes ei käi tööl ega ole ka Eesti Töötukassas arvel. Kaebaja sõnul on ta kodune ega plaani lähiajal tööle minna, tööd otsida ega ennast töötuna arvele võtta. Samuti ei toonud ta välja muid võimalusi, kuidas ta kavatseb oma perekonna majanduslikku olukorda parandada. Kaebaja selgituste kohaselt tegeleb ta kodus oma lapsele alushariduse andmisega. Kaebaja lastele on võimaldatud tasuta lasteaiakohad, millest on vabatahtlikult loobutud.
3.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Rapla Vallavalitsuse hoolekandekomisjoni 21.12.2023 koosoleku protokolli nr 28 p 4 tühistamiseks või tühisuse tuvastamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja toimetulekutoetuse taotlus uuesti läbi. Põhjendused:
3.1.Otsuse tegemisel ei ole arvestatud kaebaja perekonna suurusega. Kaebajal on 6 last, kellest 5 on alaealised. Kaebaja kasvatab lapsi üksi. Toimetulekutoetuse määramata jätmine kahjustab eelkõige lapsi. Kaebaja perekond vastab toimetulekutoetuse määramiseks ette nähtud tingimustele. Toetuse maksmisest keeldumine ei ole õiguspärane.
3.2.Kaebaja ei ole keeldunud netosissetulekute kohta andmete esitamisest. Terve pangakonto väljavõtte nõudmiseks puudub vastustajal õiguslik alus. Tegemist on isikuandmete käitlemisega, milleks kaebaja peab sunnitult nõusoleku andma.
3.3.Kaebajale heidetakse ette tööl mitte käimist. Kaebaja kasvatab üksi enamat kui 3 alaealist last, kellest üks on alla 8 aasta vanune. Kuna kaebaja asemel maksab sotsiaalmaksu Sotsiaalkindlustusamet, tuleb amet lugeda kaebaja tööandjaks. Tööandja võimaldab kaebajal selliselt tegutseda kõige noorema lapse 8-aastaseks saamiseni. Sellise töötamisega hoiab kaebaja kokku perekonnale kaasneda võivaid väljaminekuid. Eeltoodu ei tähenda, et kaebaja peaks hakkama saama väiksemate rahaliste vahenditega kui toimetulekupiir. Kaebaja ei ole ühestki meetmest keeldunud, vaid talle ei ole neid pakutud.
3.4.Seadus ei sätesta toimetulekutoetuse saamisele ajalist piiri. Vastustaja viide, et kaebaja näol on tegemist pikaajalise toimetulekutoetuse saajaga, ei välista toimetulekutoetuse taotlemist. Vastustaja ei ole suutnud leida meetmeid kaebaja perekonna materiaalse puuduse leevendamiseks.
3.6.Toimetulekutoetus tulnuks määrata 5 tööpäeva jooksul pärast kõikide dokumentide esitamist. Kui vastustaja leidis, et kaebaja taotluses esinevad puudused, tulnuks määrata tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, mida ei tehtud. Kaebaja 28.11.2023 taotluse kohta tehtud otsus edastati kaebajale alles 29.12.2023.
3.7.Toimetulekutoetuse taotlusi menetletakse riigi infosüsteemis SKAIS2, kus nii taotlusel kui otsusel on kindel vorm. Vastustaja koosoleku protokoll erineb vormikohasest otsusest.
Vastustaja palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Põhjendused:
4.1.Rapla Vallavolikogu 21.12.2020 määruse nr 18 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ (määrus nr 18) § 2 lg 4 alusel on vastu võetud Rapla Vallavalitsuse 11.01.2021 korraldus nr 17 „Rapla Vallavalitsuse alatise hoolekandekomisjoni moodustamine“ (dtl 33), millega moodustati hoolekandekomisjon, kelle ülesandeks on abi korraldamisel toetuse taotluste menetlemine. Seega ei saa asuda seisukohale, et hoolekandekomisjonil puudus pädevus vaidlusalust otsust langetada.
4.2.Vaidlusalune otsus on õiguspärane. Vaidlustamisviite puudumine ei too kaasa haldusakti õigusvastasust ega mõjuta selle kehtivust.
4.3.Kaebajal ei ole alust väita, et tema selgitused jäeti haldusmenetluses arvesse võtmata. Vastustaja on pidanud kaebajaga pikka kirjavahetust, kaebaja kirjadele on vastatud ja selgitatud toimetulekutoetuse määramise aluseid. Vastustaja on lähtunud otsuse tegemisel kaebajalt saadud teabest, sh tema perekonna suurusest. Toimetulekutoetuse otsus tehakse sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri (STAR) andmekogus sinna automaatselt kogutud andmete alusel ning arvesse võetakse ka taotleja sissetulekud, kulud, eluaseme suurus ja leibkonnaliikmed. Senisest erinevat vormi kasutati selleks, et otsuse kaalutlused oleksid kaebajale hõlpsamini jälgitavad. Kaebaja on olnud vastustaja huviorbiidis 6 aastat ja vastustaja on kaebaja perekonna suurusega hästi kursis.
4.4.Sotsiaalkaitsesüsteem põhineb mh inimese ja tema perekonna omavastutusel ja koostööl (sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 10 lg 1, § 11 p 1). Esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul lasub inimesel endal (SÜS § 5 lg 1). Alles siis, kui inimene ei saa ise oma pere toimetuleku tagamisega hakkama, tekib tal nõudeõigus kohaliku omavalitsuse vastu. Toimetulekutoetuse vajaduse üle otsustamiseks peab kohaliku omavalitsuse üksus saama taotlejalt vajalikud andmed ja tõendid leibkonna sissetulekute kohta. Toimetulekutoetuse saamise vajaduse tõendamise koormus on taotlejal. Kaebajal paluti korduvalt esitada kõigi pereliikmete arvelduskontode väljavõtted, kuid kaebaja keeldus seda tegemast. Toimetulekutoetus on vaesuse leevendamise abinõu, mis peaks tagama vaid kõige minimaalsema ehk esmavajadused. Üldine valem toimetulekutoetuse arvestamiseks on pereliikmete toimetulekupiir + eluaseme normkulu – sissetulekud. Seega peab vastustaja saama ülevaate taotleja sissetulekutest. Sissetulekuid kajastab kõige paremini arvelduskonto väljavõte. Vastustajal on SÜS § 30 lg 2 alusel õigus ja kohustus kontrollida toimetulekutoetuse andmise aluseks olevaid asjaolusid ja kaebaja esitatud andmete õigsust. Haldusorgani uurimiskohustuse sätestab ka haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6. Kaebajal oli SÜS § 21 järgi kohustus esitada vastustajale kõik teadaolevad tõesed ja täielikud andmed, dokumendid ja muud tõendid, mis on vajalikud toimetulekutoetuse andmiseks olulise asjaolu väljaselgitamiseks. Vastustajale aastate jooksul esitatud andmetest saab järeldada, et kaebaja sissetulekud laekuvad tema laste arvelduskontodele, mille esitamisest kaebaja keeldub. Seega puudub vastustajal võimalus veenduda, kas leibkonna majanduslik seis vastab kaebaja väidetule.
3(10)
3-24-250
4.5.Vastustaja tugines otsust tehes SHS § 134 lg 4 p-dele 1, 2, 5 ja 8. Kaebaja tõi kirjavahetuses välja, et ta ei käi tööl, ei plaani tööle asuda ega majanduslikku sissetulekut hankida. Kaebaja tõi välja, et tal ei ole plaanis midagi teha oma elukorralduse muutmiseks ja ta ei pea muutmist ka vajalikuks. Kaebaja on tööealine mees. Tema mittetöötamist kinnitab töötamise registri 29.11.2023 väljavõte. Eesti Töötukassa andmetel ei olnud kaebaja 29.11.2023 seisuga töötuna arvel. Vastustaja on aidanud kaebajal valmis ehitada kütteahju. Alates 17.08.2023 pakutakse kaebajale iganädalaselt toiduabi ja ta kasutab seda. Kaebaja lasteaiaealisele lapsele pakuti 26.02.2021 lasteaiakohta, kuid kaebaja ei ole last alates 30.06.2022 lasteaeda viinud. Probleeme on esinenud ka kaebaja kooliealiste laste koolikohustuse täitmisega. Vastustaja on püüdnud olukorda lahendada, kuid probleemid püsivad. Vaatamata kaebajale osutatud abile puudub vastustajal selge arusaam, millist abi oleks kõige kohasem kaebajale ja tema lastele osutada, sest vastustajal ei ole olnud võimalik selles veenduda. Vastustaja on pakkunud kaebajale korduvalt abivajaduse hindamist, et kaebaja olukorda parandada ja selgitada välja asjakohased abimeetmed, kuid kaebaja on sellest järjepidevalt keeldunud. Kaebajale on toimetulekutoetust makstud juba mitme aasta vältel. Toimetulekutoetus on mõeldud ajutiseks abimeetmeks.
4.6.Kaebaja väited, nagu saaks Sotsiaalkindlustusametit käsitleda tema tööandjana, on asjakohatud ja tuleb jätta tähelepanuta.
4.7.Vastustaja ei ole tuginenud SHS § 134 lg 4 p-le 6, kuigi kaebaja on kinnitanud, et ei saa elatist. Vastustajal ei ole olnud võimalus selles veenduda. Kaebaja väitis, et on lastele elatise maksmise suhtes jõudnud kohtuvälisele kokkuleppele. Vastustaja on juhtinud kaebaja tähelepanu sellele, et elatise väljanõudmine laste emalt on kaebaja kohustus tagamaks lastele piisav majanduslik heaolu.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kohus küsis 05.08.2024 kohtunõudega (dtl 136) vastustajalt kaebaja toimetulekutoetuse taotlust, mis oli vaidlusaluse otsuse aluseks. Vastustaja vastas 07.08.2024 e-kirjas (dtl 183), et kaebaja ei ole taotust esitanud, vaid taotles toetust telefoni teel ja esitas e-kirja teel kuludokumendid. SHS § 132 lg-test 1 ja 2 nähtub, et toimetulekutoetuse saamiseks tuleb esitada taotlus. Tegemist on hüvitisega, mille saamise õigus tekib taotluse esitamisest (SÜS § 16 lg 2). Arvestades taotlusele ja lisadele esitatud nõudeid, peab taotlus olema kas kirjalik või elektrooniline. Seda ei saa esitada suuliselt telefoni teel. Arvestades, et kaebaja on pikaajaline toimetulekutoetuse saaja, pidi ta olema taotluse esitamise vajadusest teadlik. Kuna kaebaja ei ole taotlust esitanud, ei saanud ega pidanud vastustaja seda ka lahendama. Tehtud otsus ei saa kaebaja õigusi rikkuda, sest kaebajal ei ole toimetulekutoetuse saamise õigust tekkinud. Juba ainuüksi see annab aluse jätta kaebus rahuldamata.
6.Eeltoodule vaatamata peab kohus vajalikuks käsitleda ka muid menetlusosaliste esitatud seisukohti.
7.Kaebaja taotles vallavalitsuse hoolekandekomisjoni 21.12.2023 koosoleku protokolli, millega keelduti kaebajale toimetulekutoetuse määramisest, tühisuse tuvastamist, sest komisjonil puudus pädevus toimetulekutoetuse määramise üle otsustada.
7.1.HMS § 63 lg 2 p 3 järgi on haldusakt tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan. SHS § 134 lg 1 järgi määrab ja maksab toimetulekutoetust kohaliku omavalitsuse üksus. Kaebajale toimetulekutoetuse määramise üle otsustas Rapla vald, mis on kohaliku omavalitsuse üksus, seega ei ole välispädevust rikutud.
4(10)
3-24-250
7.2.Sama seaduse § 14 lg 1 järgi kehtestab kohaliku omavalitsuse üksus sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste ja toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda. Kohaliku omavalitsuse üksuse sees on toetuste andmise korra kehtestamise ainupädevus volikogul (kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lg 1 p 5). Rapla Vallavolikogu on sellise sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra kehtestanud määrusega nr 18. Määruse nr 18 § 2 lg 4 p-ga 1 on toetuse taotluste menetlemise ülesanne delegeeritud hoolekandekomisjonile. Abi määramise üle otsustamine kuulub hoolekandekomisjoni pädevusse (määruse nr 18 § 5 lg 7). Praegusel juhul otsustas kaebajale toimetulekutoetuse määramise üle vallavalitsuse hoolekandekomisjon, järelikult ei ole rikutud ka sisepädevust.
7.3.Ekslik on kaebaja seisukoht, et toimetulekutoetus ei ole sotsiaaltoetus. Sotsiaaltoetus on üldine termin kõigi sotsiaalsetel eesmärkidel määratavate toetuste kohta. Toimetulekutoetus on üks sotsiaaltoetuse alaliik. Kuna toimetulekutoetust makstakse sotsiaalkaitse eesmärkidel (vrdl SHS § 131 lg 1 ning SÜS § 2 lg-d 2 ja 3) SHS-i ja SÜS-i alusel (vt SHS § 2), siis on tegemist sotsiaaltoetusega. Pelgalt erinevate menetlusreeglite ja -tähtaegade ettenägemine ei muuda toimetulekutoetust muuks meetmeks.
7.4.Järelikult ei ole rikutud välis- ega sisepädevust, toimetulekutoetuse määramise üle on otsustanud pädev organ, mistõttu puudub alus tuvastada koosoleku protokolli tühisust.
Kaebaja heidab ette otsuse vorminõuete rikkumist.
8.1.Vaidluse all ei ole asjaolu, et vaidlusalune protokoll/otsus on kaebajat puudutavas osas haldusakt (SÜS § 23 lg 2 p 4). Haldusakti üldised vorminõuded kehtestab HMS § 55. Praegusel juhul on vaidlusalune otsus piisavalt selge ja üheselt mõistetav. Sellest on aru saada, et kaebajale jäeti toetus määramata. Välja on toodud põhjendused, mis sellise lahenduseni viisid (HMS § 55 lg 1, § 56 lg-d 1 ja 2). Samuti on viidatud õiguslikule alusele (HMS § 56 lg 2). Otsus on elektroonilises vormis (HMS § 55 lg 3). Sellest nähtuvad otsuse vastu võtnud organ ja selle nimel tegutsenud isikud ning otsuse tegemise kuupäev.
8.2.Otsus on allkirjastatud (HMS § 55 lg 4, SÜS § 26 lg 4) (dtl 176). Kuigi kohus piiras 07.08.2024 määrusega kaebaja juurdepääsu protokolli allkirjastatud terviktekstile, tegi ta kaebajale nähtavaks protokolli allkirjastamise lehe (dtl 210), et kaebajal oleks samuti võimalik veenduda allkirjade olemasolus.
8.3.Otsusel puudub vaidlustamisviide. Kaebaja juhtis selle tähelepanu otsuse saamisel (dtl 35), misjärel edastas vastustaja kaebajale kirja koos selgitusega vaidlustamise korra kohta (dtl 37). Vaidlustamisviite puudumine ei mõjuta haldusakti kehtivust ega anna alust haldusakti tühistamiseks (HMS § 57 lg 2). Samuti ei saanud selle puudumine mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Kaebaja esitas kaebuse tähtaegselt, seega ei ole vaidlustamisviite puudumine mõjutanud ka kaebaja võimalust kaebeõigust õigeaegselt teostada.
8.4.Hüvitise andmisest keeldumise kohta tehtud haldusakti erinõuded sätestab SÜS § 26 lg 2. Praegusel juhul on taotluses toodud välja hüvitise andmisest keeldumise põhjused. Kaebaja ei ole esitanud taotlust ja selles ette nähtud andmeid, mida pidanuks otsuse kajastama. SÜS ei näe ette muid vorminõudeid, mida vastustaja oleks eiranud.
8.5.Kuigi kohalikel omavalitsustel võimaldatakse menetleda sotsiaaltoetusi sotsiaalteenuste ja -toetuste registris (SHS § 141 lg 1 p 1) ning registrisse tuleb kanda toimetulekutoetuse taotlemiseks ja maksmiseks vajalikud andmed (SHS § 144 lg 1 p 1), ei nähtu SHS-ist ega sotsiaalkaitseministri 27.12.2017 määrusest nr 72 „Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri põhimäärus“, et otsused toimetulekutoetuse kohta tuleb teha kindlasti selles andmebaasis
5(10)
3-24-250
genereeritaval vormil. Seda enam olukorras, kus puudub vajadus hinnata toimetulekutoetuse määramisel arvesse võetavaid sissetulekuid ja kulusid, sest taotlejal puudub muul põhjusel õigus toetust saada. Sellises olukorras ei ole andmebaasi genereeritaval vormil tähtsust. Oluline on otsuse põhjendamine. Seega ei ole kaebaja viidatud vorm kasutamiseks kohustuslik. Kohus on näinud ka teistes asjades tavalise haldusakti vormis tehtud otsuseid toimetulekutoetusest keeldumise kohta.
8.6.Järelikult ei ole vastustaja otsuse vorminõudeid rikkunud ja puudub alus haldusakti tühistada.
9.Vaidlusalusest otsusest nähtub, et vastustaja põhjendas kaebajale toimetulekutoetuse määramata jätmist sellega, et kaebaja on olnud pikka aega toimetulekutoetuse saaja ega ole teinud ise midagi, et oma pere majanduslikku olukorda parandada; kaebaja on keeldunud menetluses koostöö tegemisest ja on jätnud esitamata perekonnaliikmete pangakontode väljavõtted; tõendite esitamata jätmine ei võimalda hinnata perekonna tegelikku abivajadust ja kaebaja on ise kinnitanud, et perekonnal puudub abivajadus.
10.Sotsiaalkaitsesüsteem põhineb mh isiku ja perekonna omavastutusele (SÜS § 10 lg 1, § 11 p 1). Riigi ja kohaliku omavalitsuse antav abi on teisejärguline (SÜS § 11 p 2). Isikul on esmane vastutus teda ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul (SÜS § 5 lg 1). Sotsiaalkaitse eesmärk on toetada ja suurendada inimese iseseisvat toimetulekut (SÜS § 2 lg 2). Riik või kohalik omavalitsus peavad appi tulema juhul, kui inimesel endal ei ole sotsiaalsete riskide (töötus, haigus, töövõimetus, vanadus, toitja kaotus jne) realiseerumise tõttu võimalik iseseisvalt hakkama saada. Ka Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 28 lg 2 sätestab, et Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Seega ei õigusta abi andmist pelgalt isiku soov abi saada. Sotsiaalhoolekandelist abi määratakse vajaduspõhiselt (SHS § 3 lg 1 p 1, lg 2). Sotsiaalabi määramist peab õigustama isiku võimetus iseseisvalt hakkama saada. Isiku valitud elustiil (otsus tööle mitte minna ja sissetulekut teenida, vaid elada toetuste najal) ei õigusta avalikest piiratud ressurssidest isikule toetuse määramist. Avalikud ressursid on piiratud, mistõttu tuleb neid kasutada säästlikult ja otstarbekalt (SÜS § 10 lg 1). Ilmselgelt ei ole riigil võimalik tagada kõigile oma elanikele võimalust tööst loobuda ja koduseks jääda ning elada vaid riigi toetustest. Seetõttu saab toimetulekutoetuse määramine olla vaid ajutine (SHS § 131 lg 1) ning eelistada tuleb abimeetmeid, mis on suunatud võimaluste leidmisele ja isiku suutlikkuse suurendamisele korraldada oma elu võimalikult iseseisvalt (SHS § 3 lg 1 p 2).
11.Vastustaja selgitustest ja haldusmenetluses kaebajaga toimunud kirjavahetusest nähtub, et kaebaja ei soovi tööle minna ega sissetulekut teenida. Kaebaja soovib jääda koduseks, et tegeleda oma lastele hariduse andmisega. Rahvastikuregistri andmetel on kaebajal kokku 8 last1, kellest 5 olid 28.11.2023 seisuga alaealised. Kaebaja leibkonda on arvatud 6 last vanuses 18-, 17-, 14-, 11-, 8- ja 6-aastane (vt dtl 95). Kõik lapsed on sellises vanuses, mis võimaldab neil koolis või lasteaias käia ega eelda lapsevanema pidevat kodus olekut ja järelevalvet lapse üle. Vastustaja selgitustest ja esitatud tõenditest nähtub, et kaebaja lastele on kooli- ja lasteaiakohad tagatud (dtl 106). Menetluses ei ole välja toodud, et mõni lastest oleks erivajadusega ja vajaks seetõttu erihoolt. Covid-viiruse levik on juba ammu marginaliseerunud, piirangud on kaotatud, seega pole põhjust sellele viidates koolis ja lasteaias käimisest keelduda (dtl 108). Kool ei nõustunud kaebaja sooviga jätta lapsed koduõppele (dtl 114). Kaebaja ei ole välja toonud, mis takistab tema noorimal lapsel lasteaias käia. Ka tema koduõppele jätmiseks puudub erivajadus. Seega puuduvad kaebajal takistused vähemalt osalise ajaga tööl käia ja perele sissetulekut teenida. Perele sissetuleku teenimist ei takista suur perekond ega väikesed lapsed, vaid kaebaja valitud elustiil – jääda koduseks.
Vt kohtu poolt asjale juurde võetud dokument „Rahvastikuregistri andmed“.
6(10)
3-24-250
Kaebajal ei ole keelatud sellist otsust langetada, kuid seda saab teha vaid juhul, kui ta on täitnud oma kohustuse tagada lastele piisav sissetulek, et lapsed ei peaks elama puuduses. Kaebajast endast tingitud asjaolud ei ole sotsiaalne risk, millisel juhul peaks avalik võim talle sotsiaalabi osutama. Kaebajal on kohustus hoolitseda lapsevanemana oma laste eest (PS § 27 lg 5) ja anda neile ülalpidamist (perekonnaseaduse § 96 lg 1, § 97 p-d 1 ja 2). Riik või kohalik omavalitsus peavad sotsiaalabi andma vaid siis, kui kohustatud isik ei suuda mingil põhjusel (töövõimetus, haigus, vanadus) oma kohustusi täita. Laste kasvatamine ei ole tööl käimise ega sissetuleku teenimise takistuseks. Ka paljudel teistel peredel on lapsed ja see ei takista lapsevanematel tööl käia. Ka üksikvanematel ei ole tööl käimisega probleeme. Riik on määranud lastega peredele erinevaid toetusi, kuid ei ole kohustatud lastega peresid riigieelarvelistest vahenditest ülal pidama.
12.Kaebaja selgitused, et tema tööandja on Sotsiaalkindlustusamet ja tema tööks on laste kasvatamine, on asjakohatud. Sotsiaalkindlustusamet maksab kaebaja eest sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 6 lg 1 p 1 alusel, mitte SMS § 2 lg 1 p 1 alusel. Lapse kasvatamise eest toetuse maksmist ei saa käsitleda töötasuna ja sellelt sotsiaalmaksu maksmine ei tähenda, et Sotsiaalkindlustusamet oleks kaebaja tööandjaks. Tegemist on otsitud põhjendusega.
13.Vastustaja väitel on kaebaja olnud pikaajaline toimetulekutoetuse saaja. Kaebaja ei ole sellele väitele vastu vaielnud. Vastustaja esitatud tõendist nähtub, et kaebajale määrati toimetulekutoetust juba 2020. a-l (dtl 53). Kaebaja on teinud valiku jääda koduseks, mistõttu ei ole ta tööle läinud, tööd otsinud ega hankinud muid võimalusi perele sissetuleku teenimiseks. Kaebaja on jätnud täitmata kohustuse võtta vastutus teda ja tema perekonda ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul. Kuna toimetulekutoetuse eesmärk on pakkuda ajutist leevendust olukorra parandamiseks ja soodustada isikute iseseisvat hakkama saamist, siis ei ole toimetulekutoetuse eesmärgiga kooskõlas kaebaja soov saada aastate vältel jätkuvalt toimetulekutoetust ilma, et ta ise oma perekonna majanduslikku heaolusse panustaks. Vastuoluline on kaebaja väide, et tema perekond saab iseseisvalt hakkama ja puudub abivajadus. Sellisel juhul puudub tal ka õigus taotleda toimetulekutoetust, sest selle eesmärk on anda abi isikule või perekonnale, kes iseseisvalt hakkama ei saa ja vajab abi. Kuid kui lähtuda eeldusest, et kaebaja siiski vajab abi, siis on ta sellise abivajaduse ise oma valikutega endale ja oma perekonnale põhjustanud. Põhjendamatu on kulutada piiratud avalikke ressursse isikust endast tingitud abivajaduse leevendamisele. Seetõttu leiab kohus, et vastustaja jättis SHS § 131 lg-le 1, § 134 lg 4 p-dele 1, 2, 5 ja 8 ning SÜS 2 § 5 lg-le 1 tuginedes õiguspäraselt kaebajale toimetulekutoetuse määramata.
14.Vastustaja on haldusmenetluses kaebajale õigesti selgitanud, et haldusorganil on uurimiskohustus, st ta on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel (HMS § 6). Kuna toimetulekutoetuse määramise tingimuseks on abivajaduse olemasolu (SÜS § 10 lg 1), siis tuli vastustajal välja selgitada kaebaja abivajadus ja sellele vastava abi ulatus (SHS § 15 lg 1). Arvestades ka isiku omavastutust sotsiaalsete riskidega toimetulekul ja põhimõtet eelistada abimeetmeid, mis on suunatud võimaluste leidmisele ja isiku suutlikkuse suurendamisele korraldada oma elu võimalikult iseseisvalt (SHS § 3 lg 1 p 2), ei piirdunud vastustaja uurimiskohustus üksnes kaebaja sissetulekute ja kulude väljaselgitamisega, vaid ta võis uurida ka põhjusi, mis on perekonna abivajaduse põhjustanud ja miks ei ole kaebaja ise perekonna majandusliku olukorra parandamiseks pikema aja jooksul midagi teinud (SHS § 15 lg 2). Tegemist ei olnud lubamatu sekkumisega era- ja perekonnaellu. Vastustaja pidi abi andmisel
Otsuses on ekslikult SHS.
7(10)
3-24-250
lähenema olukorrale terviklikult (SHS § 3 lg 2), mis võimaldaks olukorrale lõpuks lahenduse leida ja perekonnal jätkata edaspidi iseseisvalt, hoides seeläbi kokku avalikke ressursse.
15.Toimetulekutoetuse arvestamise valemi kehtestab SHS § 133 lg 1. Sellest nähtub, et toimetulekutoetuse arvestamisel lähtutakse perekonna sissetulekutest ja kuludest, mitte üksi perekonna suurusest ja laste arvust. Perekonna suurus ja laste arv ei ole iseseisvaks aluseks toimetulekutoetuse määramisel. Seetõttu esines vajadus koguda andmeid kaebaja ja tema perekonna sissetulekute ja kulude kohta.
16.Taotlejal on kohustus tõendada enda ja perekonna sissetulekuid ning eluasemekulusid (SHS § 132 lg-d 3 ja 4). Haldusorganil endal on piiratud võimalused taotleja kohta andmeid koguda. Tal on juurdepääs riiklikele andmekogudele (SHS § 132 lg 6 1, SÜS § 24 lg 2) ja vastustaja on kaebaja andmeid riiklikest andmekogudest kontrollinud (dtl 102, 104). Vastustajal puudub juurdepääs krediidiasutustes asuvatele kontodele, sest need on kaitstud pangasaladusega. Samuti puudub haldusorganil teave muudelt isikutelt muul viisil laekuvate summade kohta. Ekslik on kaebaja arusaam, et kaebaja kõiki sissetulekuid kajastab Maksu- ja Tolliameti andmebaas. See näitab vaid neid sissetulekuid, millel on maksud makstud ja/või mis on deklareeritud, kuid ei näita muid sissetulekuid. Nt ei ole sellest näha erinevate toetuste maksmine (vt 102) ega muude isikute tehtud ülekanded (nt elatis) või töötasu, millelt on maksud maksmata. Seetõttu on seatud taotlejale toetuse taotlemise menetluses kaasaaitamiskohustus (SÜS § 5 lg 2, § 21 lg 1 p 1). Arvestades haldusorganile pandud kohustust kasutada avalikke vahendeid säästlikult ja otstarbekalt (SÜS § 10 lg 1, SHS § 131 lg 1), ei saa ega pea haldusorgan toetuse taotlust lahendades usaldama taotleja paljasõnalisi väiteid enda sissetulekute ja väljaminekute kohta, vaid ta peab küsima nende kohta ka tõendeid (SÜS § 30 lg 2). Seda enam, et kaebaja on esitanud haldusmenetluses perekonna abivajaduse kohta vastuolulisi selgitusi (väitis, et perekond saab iseseisvalt hakkama ja abivajadus puudub, samas taotleb toimetulekutoetust). Seetõttu oli vastustaja nõue kaebajale tema enda ja perekonnaliikmete pangakonto väljavõtete esitamise kohta põhjendatud. Tegemist ei olnud haldusorgani omavoliga. Samasuguseid nõudeid on esitatud ja täidetud ka teistes toimetulekutoetuse taotlemise menetlustes. Kontoväljavõtete esitamine oli põhjendamatu osas, milles küsiti 3 kuu väljavõtteid, sest toimetulekutoetuse arvestamisel saab lähtuda vaid eelmise kuu või eelnenud 30 päeva sissetulekust (SHS § 133 lg-d 1 ja 1 1), kuid kaebaja ei esitanud ühtegi kontoväljavõtet. Samuti ei ole kaebaja esitanud mingeid andmeid lastele elatise saamise kohta. Kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal, siis on eraldielaval vanemal kohustus maksta lastele elatist. Elatise mittenõudmine on juba eraldiseisvaks aluseks toimetulekutoetuse maksmata jätmisel (SHS § 134 lg 4 p 6). Seepärast puudus vastustajal teave kaebaja võimalike sissetulekute kohta. Kuna vastustaja selgitas kaebajale taotluse lahendamiseks vajaminevate teabe ja tõendite esitamise kohustust (HMS § 36 lg 1 p 3, § 38 lg 1), kuid kaebaja jättis sellele vaatamata nõutud andmed ja tõendid esitamata, võis vastustaja jätta kaebaja taotluse läbi vaatamata (HMS § 38 lg 3), sest tal puudusid andmed, mille alusel taotlust lahendada ja kontrollida kaebaja õigust toimetulekutoetusele (SHS § 131 lg 2). Järelikult puudub alus vaidlusalust otsust tühistada.
17.Kaebaja viited isikuandmete kaitsmisele on otsitud. Vastustajal esineb õiguslik alus taotlejalt kontoväljavõtete nõudmiseks ja nende töötlemiseks, sest tegemist on talle seadusega pandud ülesande (toetuse taotluse lahendamine) täitmisega. Kui kaebaja ei soovi oma kontoväljavõtteid esitada, siis peab ta arvestama sellega kaasneva toetuse määramata jätmisega. Seega on isiku valida, kas ta esitab enda kontoväljavõtted ja tõendab haldusorganile oma abivajadust või loobub toetuse taotlemisest ja otsib muu sissetuleku saamise võimaluse. Kaebaja soov kaitsta oma isikuandmeid ei kaalu üles avalike vahendite otstarbeka ja säästliku kasutamise kohustust ning vajadust vältida toimetulekutoetuse taotlemise kuritarvitamise võimalusi. Pigem näitab kaebaja soovimatus kontoväljavõtteid esitada seda, et kaebajal või 8(10)
3-24-250
tema perel on sissetulekuid, mida ta soovib vastustaja eest varjata. Sellist andmetega manipuleerimist ja süsteemi kuritarvitamise soovi ei saa kuidagi õigustada.
18.Kuigi see ei mõjuta praeguse asja lahendust, toob kohus märkuse korras välja, et kaebaja esitatud maksekorraldused ja lepingud, mis on sõlmitud pereliikmete vahel (dtl 99-101), ei tõenda perekonnal tekkinud tegelikke kulusid. Kuna toimetulekutoetuse määramisel tuleb arvestada kõigi pereliikmete sissetulekutega, sh laste omaga, siis saab kaebaja esitatud tõendeid vaadata kui raha liigutamist pereliikmete vahel, mis perekonna sissetulekute ega väljaminekute kogumahtu ei mõjuta. Seega saanuks vastustaja jätta need tõendid taotluse lahendamisel arvesse võtmata.
19.Kaebaja heitis ette ka haldusmenetluse pikkust. SHS § 134 lg 2 järgi määratakse toimetulekutoetus 5 tööpäeva jooksul pärast kõikide dokumentide esitamist. Praegusel juhul ei ole kaebaja toetuse määramiseks kõiki vajalikke tõendeid esitanud. Vastustajal tuli korduvalt kaebajale seda kohustust selgitada. Seega ei põhjustanud menetluse viibimist vastustaja, vaid kaebaja, kes esitas asjakohatuid vastuväiteid vastustaja tõendite kogumise nõudele. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja menetlust põhjendamatult venitanud. Vastustaja eesmärk kontrollida kaebajal abivajaduse olemasolu oli õigustatud. Samuti on vastustaja õiguspäraselt täitnud temal lasuvat selgitamiskohustust. Kuna menetluse pikkus ei mõjutanud praegusel juhul asja otsustamist, siis ei too see kaasa vaidlusaluse otsuse tühistamist.
20.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vaidlusalune otsus ei ole tühine ega õigusvastane ja selle tühistamiseks puudub alus. Samadel põhjendustel puudub alus kohustada vastustajat uut otsust tegema. Seetõttu jääb kaebus terves ulatuses rahuldamata.
21.Kohus tagastab menetlusosalistele tõendid, mis on esitatud kohtule korduvalt või mis ei oma asja lahendamisel tähtsust. Korduvad ja asjakohatud tõendid koormavad asjatult toimikut, muudavad asja läbivaatamise ajakulukamaks ja koormavamaks ning nende toimikus hoidmiseks puudub põhjus. Tagastada tuleb:
kaebaja esitatud toimetulekutoetuse blankett (dtl 9), mis on täitmata. Tühi blankett ei oma asjas tähtsust ja kaebaja ei ole põhjendatud selle esitamise vajadust;
vastustaja esitatud väljavõte STAR programmist (dtl 50) ei anna kohtu jaoks mingit lisateavet, millega saaks asja lahendamise juures arvestada;
vastustaja esitatud 04.12.2018 koosoleku memo (dtl 51) ei seondu praeguse vaidlusega, mistõttu on see asjakohatu;
vastustaja esitatud haldusmenetluses toimunud e-kirjavahetus kaebaja ja vastustaja vahel (dtl 68) on korduv, sest samasugune e-kirjavahetus on näha ka teisest tõendist (dtl 62);
vastustaja esitatud 29.11.2023 infopäring (dtl 103) ei näita, kelle kohta päring tehti, seetõttu ei oma see tõendusväärtust;
vastustaja esitatud e-kirjavahetus vastustaja ja kaebaja vahel ettekirjutuse täitmist puudutavas osas (dtl 117) ei seondu praeguse vaidlusega;
vastustaja esitatud väljavõte STAR programmist (dtl 119) ei näita, kelle kohta väljavõte on tehtud ega oma seega tõendusväärtust;
vastustaja esitatud Sotsiaalkindlustusameti 03.02.2021 teavituskiri (dtl 133) kaebajalt elatise tagasinõudmist kohta ei seondu praeguse vaidlusega, kuna puudutab aastat 2021; 9(10)
3-24-250
vastustaja esitatud kaebaja 2021. a e-kiri (dtl 124) elatise tagastamisest tuleneva olukorra lahendamiseks ei seondu praeguse vaidlusega, sest puudutab aastat 2021;
vastustaja esitatud 29.11.2023 e-kiri (dtl 194) kaebajalt pangakonto väljavõtete nõudmise kohta on korduvalt esitatud dokument, sama dokumendi edastas vastustaja kohtule juba varem (dtl 55).
22.Kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, seetõttu jäävad menetluskulud tema kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole esitanud kohtule tähtaegselt menetluskulu dokumente, seepärast jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109).
/allkirjastatud digitaalselt/
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.