X kaebus Rapla Vallavalitsuse otsuse peale keelduda toimetulekutoetuse maksmisest
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja X Vastustaja Rapla vald, seaduslik esindaja Gert Villard
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 09.08.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 09.08.2024 otsus muutmata.
2.Jätta poolte apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda. Selgitused Otsus peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.03.2025. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.X taotles 28.11.2023 Rapla Vallavalitsuselt toimetulekutoetust.
3-24-250
2.Rapla Vallavalitsuse hoolekandekomisjon keeldus 21.12.2023 toimetulekutoetuse maksmisest.
3.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada 21.12.2023 otsus ja kohustada vastustajat vaatama kaebaja taotlus uuesti läbi.
4.Tallinna Halduskohus jättis 09.08.2024 otsusega kaebuse rahuldamata. Sotsiaalhoolekande seaduse (edaspidi SHS) § 134 lg 1 kohaselt määrab ja maksab toimetulekutoetust kohaliku omavalitsuse üksus. Kaebajale toimetulekutoetuse määramise üle otsustas Rapla vald, seega ei ole välispädevust rikutud. SHS § 14 lg 1 järgi kehtestab kohaliku omavalitsuse üksus sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda. Kohaliku omavalitsuse üksuse siseselt on toetuste andmise korra kehtestamise pädevus volikogul vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lg 1 p-le 5. Rapla Vallavolikogu on sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra kehtestanud 21.12.2020 määrusega nr 18 (edaspidi määrus nr 18). Määruse nr 18 § 2 lg 4 p 1 delegeerib toetuse taotluste menetlemise ülesande Rapla vallavalitsuse hoolekandekomisjonile. Abi määramise otsustamine on hoolekandekomisjoni pädevuses (määruse nr 18 § 5 lg 7). Praegusel juhul otsustas kaebajale toimetulekutoetuse määramise üle hoolekandekomisjon, järelikult ei ole rikutud ka sisepädevust. Ekslik on kaebaja seisukoht, et toimetulekutoetus ei ole sotsiaaltoetus. Toimetulekutoetus on üks sotsiaaltoetuse alaliik. Vaidlustamisviite puudumine ei mõjutanud kaebaja võimalust realiseerida kaebeõigust. Kaebaja viidatud andmebaasi genereeritav vorm ei ole kasutamiseks kohustuslik. Vastustaja pole otsuse vorminõudeid rikkunud. Vastustaja põhjendas kaebajale toimetulekutoetuse määramata jätmist sellega, et kaebaja on olnud pikka aega toimetulekutoetuse saaja ega ole teinud ise midagi, et parandada oma pere majanduslikku olukorda; kaebaja on menetluses keeldunud koostöö tegemisest ja on jätnud esitamata perekonnaliikmete pangakontode väljavõtted; tõendite esitamata jätmine ei võimalda hinnata perekonna tegelikku abivajadust ning kaebaja on ise kinnitanud, et perekonnal puudub abivajadus. Inimese enda valitud elustiil (otsus mitte minna tööle ja teenida sissetulekut, vaid elada toetuste najal) ei õigusta avalikest piiratud ressurssidest toetuse määramist. Toimetulekutoetuse määramine saab olla ajutine (SHS § 131 lg 1) ning eelistada tuleb abimeetmeid, mis on suunatud võimaluse leidmisele ning isiku suutlikkuse suurendamisele korraldada oma elu võimalikult iseseisvalt (SHS § 3 lg 1 p 2). Haldusmenetluses kaebajaga toimunud kirjavahetusest nähtub, et kaebaja ei soovi tööle minna ega sissetulekut teenida. Kaebaja soovib jääda koduseks, et tegeleda oma lastele hariduse andmisega. Rahvastikuregistri andmetel on kaebajal kokku 8 last, kellest 5 olid 28.11.2023 seisuga alaealised. Kaebaja leibkonda on arvatud 6 last: 18-, 17-, 14-, 11-, 8ja 6-aastane (dtl 95). Kõik lapsed on sellises vanuses, mis võimaldab neil koolis või lasteaias käia ega eelda lapsevanema pidevat kodus olekut. Kool ei nõustunud kaebaja sooviga jätta lapsed koduõppele (dtl 114). Kaebaja ei ole välja toonud, mis takistab tema noorimal lapsel käia lasteaias. Kaebajast endast tingitud asjaolud ei ole sotsiaalne risk, mille puhul peaks talle osutama sotsiaalabi. Kaebaja selgitused, et tema tööandja on Sotsiaalkindlustusamet ja tema tööks on laste kasvatamine, on asjakohatud. Sotsiaalkindlustusamet maksab kaebaja eest sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduse § 6 lg 1 p 1, mitte § 2 lg 1 p 1 alusel. Vastuoluline on kaebaja väide, et tema perekond saab iseseisvalt hakkama ja puudub abivajadus. Sellisel juhul puuduks tal ka õigus taotleda toimetulekutoetust. Arvestades inimese omavastutust sotsiaalsete riskidega toimetulekul ja põhimõtet eelistada abimeetmeid, mis on suunatud võimaluste leidmisele ja isiku suutlikkuse suurendamisele korraldada oma elu võimalikult iseseisvalt (SHS § 3 lg 1 p 2), 2(4)
3-24-250 ei piirdunud vastustaja uurimiskohustus üksnes kaebaja sissetulekute ja kulude väljaselgitamisega, vaid ta võis uurida ka põhjusi, mis on perekonna abivajaduse põhjustanud ning miks ei ole kaebaja ise perekonna majandusliku olukorra parandamiseks pikema aja jooksul midagi teinud (SHS § 15 lg 2). Tegemist ei olnud lubamatu sekkumisega era- ja perekonnaellu. Kaebajal on kohustus tõendada enda ja perekonna sissetulekuid ning eluasemekulusid (SHS § 132 lg-d 3 ja 4). Haldusorganil on piiratud võimalused koguda taotleja kohta andmeid. Kaebaja viited isikuandmete kaitele on otsitud. Vastustajal on õiguslik alus nõuda kaebajalt kontoväljavõtteid ja neid töödelda, sest tegu on kohaliku omavalitsuse üksusele seadusega pandud ülesande täitmisega. Kaebaja esitatud maksekorraldused ja lepingud, mis on sõlmitud pereliikmete vahel (dtl 99‒101), ei tõenda perekonnal tekkinud tegelikke kulusid. Kuna toimetulekutoetuse määramisel tuleb arvestada kõigi pereliikmete sissetulekutega, sh laste omaga, saab kaebaja esitatud tõendeid käsitada raha liigutamisena pereliikmete vahel, mis ei mõjuta perekonna sissetulekute ega väljaminekute kogumahtu. SHS § 134 lg 2 järgi määratakse toimetulekutoetus 5 tööpäeva jooksul pärast kõikide dokumentide esitamist. Praegusel juhul ei ole kaebaja toetuse määramiseks kõiki vajalikke tõendeid esitanud. Vastustajal tuli korduvalt kaebajale seda kohustust selgitada. Seega ei põhjustanud menetluse viibimist vastustaja, vaid kaebaja. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
5.X esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Valla hoolekandekomisjon on rikkunud menetlusreegleid ja -tähtaegu. Tegemist on riigi korraldatava abiga ja hoolekandekomisjonil ei olnud pädevust võtta vastu vaidlustatud otsust. Toimetulekutoetuse menetluses ei hinnata taotleja abivajadust. Toimetulekutoetusel on arvestamise alused, s.t tuleb osata arvutada. Kuid arvutamisoskus pole vajalik, kui toimetulekutoetuse pakkumine, määramine ja maksmine toimub sotsiaalkaitse infosüsteemi kaudu, milles on juba olemas algandmed. Toimetulekutoetuse arvestamiseks ei pea esitama pangakonto väljavõtteid. Toetus on ühekordne ja selle saamisel pole ajalist piirangut. Töö on inimese mis tahes tegevus, millega ta otseselt või kaudselt loob endale elatusvahendid. Halduskohtu seisukoht töötamise kohta on ebaõige. Töötamine pole seotud töise sissetuleku saamisega. Vastustaja ja kohus on tähelepanuta jätnud sellised töö tegemise vormid nagu vabatahtlik töö ja töötamine pere heaks. Tasuta töö tegemisega kaasnevat tulu võib vaadelda kui negatiivset sissetulekut, mille tulemusel perekonna vara ei suurene, küll aga saab niiviisi minimeerida perekonna väljaminekuid. Vald ei taganud andmesubjekti andmete töötlemise läbipaistvust ega pidanud kinni isikuandmete töötlemise korrast. Kohtul on raske aru saada toimetulekutoetuse andmise põhimõttest ja sellest, et toimetulekutoetust ei saa samastada kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatava abiga ning kohaliku omavalitsuse üksuse poolt kehtestatud sotsiaalhoolekandelise abi andmise korraga. Kohtu põhjendused vastustaja tegevuse õiguspärasuse kohta ei ole pädevad.
6.Rapla vald palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohtu hinnangul on apellatsioonkaebus põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus jääb muutmata (HKMS § 200 p 1). 3(4)
3-24-250
8.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja etteheitega, et vastustaja ei määranud kaebajale tähtaega taotluse puuduste kõrvaldamiseks. Kaebaja kinnitab ka ise, et sai 29.11.2023 vastustajalt järgmise sisuga kirja: Vestlesime täna telefonis Teie esitatud toimetulekutoetuse taotlusest. Palusin esitada viimase 3 kuu pangaväljavõte kõikide Teie leibkonna liikmete olemasolevatest pangakontodest. Enne pangakonto väljavõtete esitamist ei saa menetlusega edasi minna. Taotluse läbi vaatamata jätmise aluseks saab olla puudus, mis takistab taotluse sisulist lahendamist (vt Riigikohtu 20.06.2013 määrus asjas nr 3-3-1-34-13, p 9). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et vastustajal on õigus nõuda kaebaja majandusliku seisu terviklikuks hindamiseks kaebaja ja tema perekonnaliikmete arvelduskontode väljavõtteid (SHS § 132 lg 3, sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (edaspidi SÜS) § 21 lg 1 p 1 ja § 30 lg 2, haldusmenetluse seaduse § 38 lg 3; Tallinna Ringkonnakohtu 16.12.2020 otsus nr 3-20305, p 11). SÜS § 21 lg 1 p 1 ja SHS § 132 lg 3 näevad nende koosmõjus ette toimetulekutoetuse taotleja kohustuse esitada hüvitise andjale kõik hüvitise andmise seisukohast olulised andmed (sh tõendid netosissetuleku kohta). SÜS § 30 lg-st 2 tuleneb hüvitise andjale õigus kontrollida hüvitise andmise aluseks olevaid asjaolusid ja kogutud tõendite õigsust. Taotleja perekonnaliikmete majandusliku seisundi kindlakstegemine on toimetulekutoetuse maksmise vältimatu eeldus.
9.Kaebaja on seisukohal, et toimetulekutoetuse näol on tegemist riigi korraldatava abiga ja hoolekandekomisjonil ei olnud pädevust teha vaidlustatud otsust. Ringkonnakohus kaebaja sellise seisukohaga ei nõustu. Toimetulekutoetust määrab ja maksab kohaliku omavalitsuse üksus jooksvaks kuuks SHS-is kehtestatud ulatuses, tingimustel ja korras (SHS § 134 lg 1). Kohaliku omavalitsuse volikogu on pädev määrama, milline vallavalitsuse struktuuriüksus lahendab sotsiaaltoetuste taotlusi, sh riigi vahenditest makstava toimetulekutoetuse taotlusi.
10.Ka muus osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Toetuse taotleja on kohustatud tegema jõupingutusi oma materiaalse olukorra parandamiseks1. Toimetulekutoetuse eesmärk ei ole toetada isikule harjumuspäraseks kujunenud elustiili, vaid soodustada toimetulekutoetuse saajate tööle naasmist2. Tõendid ei kinnita kaebaja etteheidet, et vastustaja ei taganud andmesubjektile andmete töötlemise läbipaistvust ega pidanud kinni isikuandmete kaitse korrast.
11.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata.
12.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole esitanud ringkonnakohtule andmeid menetluskulude kandmise kohta, mistõttu jäävad ka tema võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Riigikogu XIII koosseisu 490 SE seletuskiri, lk 12. Kättesaadav https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/b1171220-cc24-40c7-93a2-929492e10e9e/
Samas, lk 18.
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.