Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

Kaja esitamine

KIRJELDAV JA PÕHJENDAV OSA

TsMS § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse

hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu tuleb hagi tagaseljaotsusega rahuldada osaliselt. TsMS § 444 lg 3 alusel põhjendab kohus tagaseljaotsuses vaid hagi osalist rahuldamata jätmist ja menetluskulusid.

TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohus on leidnud, et kohus peab omal algatusel arvestama tehingu, sh tüüptingimuste tühisuse alustega (vt Riigikohtu 30.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24).

Kohus leiab, et Elisa Eesti AS ja kostja vahelised lepingud on sõlmitutud tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

Hagiavalduse järgi tuleneb käsitlustasude sissenõudmise õigus järelmaksuga vara müügilepingu tingimustest, mille kohaselt, kui Elisa Eesti AS lõpetab kliendiga lepingu kliendi poolse rikkumise tõttu, siis on Elisa Eesti AS-il õigus nõuda lepingu lõpetamisega seotud kulutuste katteks käsitlustasu ja antud hetkeks vara eest tasumata kõigi osamaksete korraga tasumist. VÕS § 158 lg 1 järgi on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahvi eesmärgiks on kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamine ning võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele (vt nt Riigikohtu 14.06.2005 otsus kohtuasjas nr 3-21-66-05, p-d 13, 17). Leppetrahvi eesmärgiks ei ole teenida võlausaldajale tulu võlgniku makseraskustelt. Kohtu hinnangul on järelmaksuga vara müügilepingus sätestatud käsitlustasu puhul sisuliselt tegemist leppetrahviga, mille eesmärgiks on katta Elisa Eesti AS-le liitumislepingu lõpetamisega tekkinud kulu ning motiveerida võlgnikku olema Elisa Eesti AS klient järelmaksu perioodi vältel. Kohus leiab, et eeltoodud tüüptingimus näeb tarbijast lepingupoolele ette kohustuse tasuda ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses hüvitist ning samuti on tarbijalt võetud võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Käsitlustasu 63,91 eurot on ebamõistlikult suur, lähtudes teenuse eest tavapäraselt makstavast tasust ning arvestades, et käsitlustasu ei ole seotud hageja tegelike kuludega ja lisaks on hagejal õigus nõuda viivist. Kohtule esitatust ei nähtu, milles seisneb konkreetne kulu ning et käsitlustasu oleks seotud tegelike kuludega. Samuti tagaks ka tunduvalt väiksem leppetrahv mõistliku kliendi poolt lepingu täitmise. Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et järelmaksuga vara müügilepingus käsitlustasu ette nägev lepingutingimus on VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühine.

Seega tuleb jätta kostjalt hageja kasuks välja mõistmata põhivõlg summas 63,91 eurot. Väljamõistmisele kuulub põhivõlg 47,37 eurot (111,28-63,91 eurot). Arvestades, et hagiavalduse järgi ei esita hageja viivisenõuet põhivõlast suuremas ulatuses, tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 47,37 eurot ning jätta hageja viivisenõue rahuldamata 63,86 euro (111,23-47,37) ulatuses.

TsMS § 163 lg 1 alusel ja hagi rahuldamise ulatust arvestades tuleb jätta hageja menetluskuludest 43% kostja kanda ja 57% hageja kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda.

TsMS § 174 lg-te 1, 2, § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Menetluskulude nimekirja järgi on hageja menetluskuluks riigilõiv 75 eurot ja õigusabikulu 225 eurot (tl 16-17). Arvestades hagihinda, tasus hageja riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi õigesti riigilõivu 75 eurot. Menetluskulude jaotusest lähtudes tuleb kostjal sellest hüvitada 32,25 eurot. Arvestades nõude olemust, hagiavalduse vormi ja asjaolu, et kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata, peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks õigusabikulu 75 eurot (TsMS § 175 lg 1). Menetluskulude jaotusest lähtudes tuleb kostjal sellest hüvitada 32,25 eurot. Kokku tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 64,50 eurot.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.