Xi kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tervise kahjustamise ja kinnipidamistingimustega Kaebaja X Vastustaja Tallinna Vangla, volitatud esindajad Ave Kasvandik ja Agu Rillo Kirjalikus menetluses
Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 240 eurot Eesti Vabariigi kanda. Muud menetluskulud jätta poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29. juulil 2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1 ja § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.X esitas 2. juulil 2021 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju summas 88 000 eurot hüvitamiseks, s.o 80 000 eurot seoses tervisekahjuga ja 8000 eurot seoses perekonnaga suhtlemise piiramisega. Kaebaja põhjendab, et viibis Tallinna Vanglas vahialusena 2017. a oktoobrist kuni 2020. a juulini. Sel ajal halvenes järjepidevalt kaebaja tervislik seisund ja tema
3-21-2491 inimväärikust alandati. Kaebaja terviseprobleemid on arenenud välja tervistkahjustavates tingimustes pikaajalise viibimise ning nõuetekohase tervishoiuteenuse osutamata jätmise tõttu. Tallinna Vangla tagastas 29. septembri 2021. a otsusega nr 5-37/21/200-11 osaliselt kaebaja taotluse läbivaatamatult ning jättis ülejäänud osas rahuldamata.
2.Kaebaja esitas 1. novembril 2021 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 88 000 eurot, s.o 80 000 eurot seoses tervisekahjuga ja 8000 eurot seoses perekonnaga suhtlemise piiramisega.
3.Tartu Halduskohus kuulutas 23. novembri 2023. a määrusega haldusasja menetluse kinniseks ning vabastas kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel seoses väärikuse alandamisega, tervisekahju puudutavas osas on kaebus riigilõivuvaba. Kohus võttis menetlusse Xi kaebuse osas, milles ta nõuab Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses tema tervise kahjustamise ja väärikuse alandamisega kokku summas 88 000 eurot. Tervisekahju puudutava mittevaralise kahju hüvitamise nõude aluseks on kokkuvõtlikult järgnevad kaebaja välja toodud asjaolud: 1) vangla tegevuse tõttu süvenesid kaebaja silmadega seonduvad probleemid, sealjuures ei paigutatud teda ajavahemikul 2. juuli 2018 kuni 20. juuli 2020 ümber Tartu Vanglasse, kus on avatavad aknad; 2) süvenesid kaebaja seljavaevustega ning eesnäärme ja neerudega seotud haigusseisundid; 3) kahjustus kaebaja vaimne seisund ja tal tekkis depressioon; 4) kaebajale ei võimaldatud ajavahemikul 2. juuli 2018 kuni 20. juuli 2020 tööhõivet, mis süvendas kaebaja seljaprobleeme ja depressiooni; 5) kaebajale tagati ajavahemikul 2. juuli 2018 kuni 20. juuli 2020 ebapiisavad pesemisvõimalused. Väärikuse alandamisega seotud kahjunõude aluseks on järgnevad asjaolud: 1) kaebajale ei võimaldatud ajavahemikul 27. märts 2019 kuni 20. juuli 2020 eraldamata lühiajalisi kokkusaamisi; 2) kaebajale tagati ajavahemikul 2. juuli 2018 kuni 20. juuli 2020 ebapiisavad helistamisvõimalused; 3) kaebaja laps otsiti kokkusaamisele tulles alasti läbi. Ülejäänud osas tagastas kohus eelnimetatud määrusega kaebuse ning lõpetas 22. jaanuari 2024. a määrusega osaliselt haldusasja menetluse.
4.Vastustaja esitas kohtule 23. veebruaril 2024 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
5.Tartu Halduskohus otsustas 18. aprilli 2024. a määrusega vaadata haldusasja läbi kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja. Ühtlasi otsustas kohus asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga.
6.1.Silmaarst manustas kaebajale põhjendamatult pikka aega, ajavahemikul 2018. a - 2020. a, „Oftan Dexa-Chlora“ hormoonravi, mille tulemusena tekkisid kaebaja vasakusse silma nägemist takistavad hõljumid. Samuti põhjustas ravim kaebaja silmas suure rõhu ning Sihtasutus Ida-Viru Keskhaiglas 31. märtsil 2021 läbiviidud uuringud viitasid sellele, et kaebajal võib olla nägevas silmas tekkinud glaukoom. Kaebaja teatas vanglas arstile, et tema silmade seisund halveneb, kuid arst nägi sellegipoolest ette ravimi jätkuva kasutamise. Kaebajal on oluliselt raskendatud televiisori vaatamine ja lugemine. Tallinna Vangla ei ennetanud kaebaja silmahaiguste halvenemist ega osutanud talle nõuetekohast ravi. Silmaarst keeldus kaebaja haigusloosse kirjutama kaebaja sümptomeid, mis muutis keerulisemaks haiguse arengu jälgimise ning teistel tervishoiutöötajatel talle tervishoiuteenuse osutamise. Samuti ei tagatud silmade seisundit arvestavaid olmetingimusi. Tervisekahjustuste süvenemisel kirjutas silmaarst
3-21-2491 kaebajale välja lisajalutuskäigu. Üksuse juht ja meditsiiniosakonna juhataja aga keeldusid lisajalutuskäigu võimaldamisest. 2020. a kevadel ei võimaldatud kaebajal üldse värskes õhus viibida. Eeltoodut ei õigusta COVID-19 pandeemiaga seonduvad põhjused. Samuti ei paigutatud kaebajat ümber Tartu Vanglasse, kus on avatavad aknad.
6.2.Kaebajal diagnoositi krooniline eesnäärme põletik, mille ravijuhisena on soovitatud vältida käte ja jalgade külmetamist ja rõskeid ruume ning teha eesnäärme massaaži. Kogu Tallinna Vanglas viibitud aja jooksul ei alustatud raviga, mistõttu tema haigusnähud süvenesid ja ta kannatas pideva valu käes. Kaebajal tuvastati 2018. a ultraheliuuringuga neerukivid, mis on väga valulikud ja ei pruugi iseseisvalt ära kaduda. Vangla ei võimaldanud kaebajale neerukivide eemaldamise operatsiooni. Meditsiiniosakonna juht keeldus saatmast kaebajat meestearsti juurde, kuna kaebaja uriiniproov oli korras. Hiljem selgus, et kroonilise prostatiidi puhul ei näitagi uriiniproov alati kõrvalekaldeid.
6.3.Kaebajal tekkisid 2018. aastal probleemid seljaga ning ta on füüsilistes tegevustes võimeline osalema üksnes piiratud määral. Vangla tegevuse tõttu seljaprobleemid süvenesid. Kaebajal arenesid aktiivses faasis fassettliigeste degeneratiivsed kahjustused ja selgroodiski kummumine ning talle ei võimaldatud piisavat ja õiget ravi. 9. jaanuaril 2019 ja 11. juunil 2020 tehti magnetresonantstomograafia (MRT) uuringud, millest nähtus probleemid selgroodiskiga. Arstid pidasid 8. juuli 2019. a ja 11. juuni 2020. a epikriisides vajalikuks kaebajale füsioteraapia osutamist. Kui kaebajale teostati 9. jaanuaril 2019 MRT uuring, siis neurokirurgi vastuvõtt võimaldati kaebajale alles 8. juulil 2019. 2019. a detsembris keelas vangla meditsiiniosakonna juht perearstil kaebajat MRT uuringule saata, mistõttu uuringu tegemine venis pool aastat. Kaebaja seljaprobleeme on kinnitanud oma 18. veebruari 2021. a arvamuses ka kiropraktikspordimassöör. Kiropraktik-spordimassööri hinnangul süvendavad põletikuseisundit külm ja niiske keskkond, eriti niiske tuul. Kaebajale vanglas osutatud füsioteraapia ei vasta tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedinõuetele. Taastusraviarst kohtus kaebajaga kolmel korral, kuid keeldus kaebaja MRT uuringuga tutvumast ning näitas kaebajale vaid kolme lihtsat harjutust. Arst keeldus täiendavate harjutuste ettenäitamisest ka siis, kui varasemad harjutused ei olnud tulemust andnud. Taastusraviarst kirjutas kaebaja selgitusi eirates haigusloosse, et isiku enesetunne paraneb. Võimlemismatt anti kaebajale alles kolmandal kohtumisel ning mati puudumise tõttu pidi ta ajavahemikul 23. august kuni 22. november 2019 tegema harjutusi külmal põrandal. Füsioterapeut lubas kaebajale saata video sobivate harjutustega, kuid vangla keeldus selle võimaldamisest. Vaatamata kaebaja haigusseisundile pidi ta 2019. a kevadel tassima enda 30-40kg kaaluvad asjad teise osakonda, tal ei lubatud helistamise ajal kambris istuda ning ei võimaldatud tööhõivet, mis oleks selja seisukorda parandanud. Vähese liikumise tõttu jäid seljalihased nõrgaks.
6.4.Kaebajal arenes vanglas välja depressioon (diagnoositi 2. detsembril 2017). Hiljem on seda kinnitatud 23. mail 2018, 1. novembril 2019 ja 25. mail 2020. Kuna teda ei rakendatud tööle, lamas ta tegevusetult kambris ning see mõjus tema psüühikale halvasti. Kuni 2020. a juulini hoiti kaebajat katkematult kinnises režiimis, võimaldades tal kambrist lahkuda vaid üheks tunniks. 2019. a juulist kuni 2020. a juulini viibis ta üksikvangistuses. Kaebaja taotles enda ümberpaigutamist mitme inimesega kambrisse, kuid vangla keeldus sellest.
6.5.Vangla ei võimaldanud kaebajale pesemist enam kui ühel korral nädalas.
6.6.Vangla registreeris kaebaja lühiajalise kokkusaamise lapsega 2019. a augustis ilma vaheklaasita ruumis, kuid hiljem tühistas selle. Vangla asus seisukohale, et sellisest kokkusaamisest kord kuue kuu jooksul piisab ning laps saab kirjutada ja pakke saata, kuid teistele kinnipeetavatele lubati taolisi kokkusaamisi iga kolme kuu järel ning õiguskantsleri seisukoha järgi peavad lapsed saama vanematega kohtuda iga kuu. Kaebajal võimaldati lapsega kohtumist 2019. a kolmel korral, mis on ebapiisav. Kokkusaamistele tulles pidi kaebaja väike laps ennast alasti võtma ja kükke tegema.
6.7.Samuti takistasid ametnikud kaebaja suhtlust perekonnaliikmetega telefonitsi. Kaebajal võimaldati 2019. a teha eraviisilisi kõnesid vaid ühe korra nädalas, kuigi teistel kinnipeetavatel
3-21-2491 võimaldati teha mitme tunniseid telefonikõnesid keskmiselt kolm korda nädalas. Kaebajal ei lubatud perele helistada ka nädalavahetusel ja naistepäeval. Vahepeal katkestati kaebaja kõnesid poole sõna pealt. Kuigi lõpuks võimaldas üksuse juht kaebajale reedeti lisakõne, ei täitnud vanglaametnik üksuse juhi puhkuse ajal seda korraldust.
7.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused. Vastustaja palub järgida Tallinna Vangla 29. septembri 2021. a otsuse nr 5-37/21/200-11 põhjendusi.
7.1.Kaebaja viibis ajavahemikul 13. oktoober 2017 kuni 20. aprill 2020 Tallinna Vanglas vahistatuna ning ajavahemikul 20. aprill kuni 20. juuli 2020 vastuvõtuosakonnas. Tallinna Vanglas paiknedes oli kaebaja oma terviseseisundile viitamisel keskmisest pretensioonikam. Samas ei anna ainuüksi patsiendi kaebus, millele ei järgne objektiivselt mõõdetavat analüüsitulemust, tõsikindlat pilti, et patsiendi terviseseisund on halvenenud või halvenenud määral, mida patsient väidab. Kaebajale on vanglas osutatud pideva, asjakohast ja tema objektiivsele seisundile vastavat tervishoiuteenust. Kaebajale teostati 13. oktoobril 2017 vanglasse saabudes esmane tervisekontroll ja fikseeriti, et tal on krooniline eesnäärmepõletik, valu vaagna piirkonnas ja alaseljas, silma funktsiooni häire ja uneprobleemid. Samuti esineb tal valulikku urineerimist ja defekatsiooni. 16. oktoobri 2017. a arsti vastuvõtul väitis kaebaja lisaks, et tal esineb krooniline neerukivitõbi, mis on sedastatud juba 2012. a ja opereeritud 2013. a. Samal päeval toimus ka psühhiaatri vastuvõtt, kus kaebaja kurtis ärevust. Seega esines kaebajal juba enne vangistust mitmeid kroonilisi haigusi ja valusid.
7.2.Aktsiaseltsi Ida-Tallinna Keskhaigla 15. mai 2014. a ambulatoorsest epikriisist nr 1000444140 nähtuvalt fikseeriti, et isik on paremast silmast pime. Kaebaja kaebas mõlema silma valu ja hõõrdumist. Kaebaja on ka vanglas viibimise ajal korduvalt kurtnud probleeme silmadega ning viibinud regulaarselt silmaarsti vastuvõtul. Arst on talle ordineerinud vastavalt kaebustele ravi. Kuni 11. aprillini 2019 ei olnud kaebaja silmaravi sobimatust väitnud. 7. märtsil 2019 soovis kaebaja autojuhilubade jaoks tervisetõendit ning võrreldes 2014. a ei olnud tema vasaku silma nägemisteravus muutunud. Ka 13. märtsil 2020 ja 31. märtsil 2021 oli kaebaja vasaku silma nägemisteravus normis. Kaebajale on selgitatud, et tema haiguse sümptomid on leevendatavad, kuid mitte välja ravitavad. Väide, et silmatilgad „Often Dexa-Chlora“ kahjustasid tema nägemist ning et tegemist on raviveaga, ei ole kinnitust leidnud. Kaebajal on
31.märtsil 2021 diagnoositud glaukoomikahtlus ning mitte glaukoom. Kaebaja silmaprobleemidele osutatud ravi kvaliteeti on kontrollinud ka Sotsiaalministeeriumi juures tegutsev Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon (TKE), kelle hinnangul on kaebaja kaebustele vajalikku tähelepanu osutatud.
7.3.Silmaarst tegi 13. detsembril 2019 tervisekaardile sissekande, mille kohaselt võiks võimalusel lubada patsiendile lisajalutuskäigu, kuid meditsiiniosakonna juhataja on kaebajale 2020. a selgitanud, et täiendav jalutuskäik ei ole ühegi silmahaiguse ravimeetod, mistõttu arst selle kohta tõendit ei väljasta. Kui üksus täiendavaid jalutuskäike võimaldab, siis on soovitus seda võimalust kasutada. Ajavahemikul 16. märts kuni 28. aprill 2020 olid jalutuskäikudele saatmised keelatud kinnipeetavate tervise kaitsmiseks ning COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks. Kaebaja ei kasutanud ammendavalt esmaseid õiguskaitsevahendeid jalutuskäikude võimaldamiseks.
7.4.Kui kaebaja soovis ümberpaigutamist Tartu Vanglasse, siis oli tal võimalik esitada taotlus ümberpaigutamise menetluse algatamiseks. Kaebaja paiknes kuni 4. detsembrini 2018 vanas Tallinna Vanglas (Magasini 35a, Tallinn) kambris, kus ei saanud akent täielikult avada, kuid kambris oli nii loomulik- kui ka sundventilatsioon, mis tagas värske õhu juurdevoolu. Vahistatute eluhoonetes oli kambri aknal tuulutusava, mida vahistatu sai ise oma äranägemisel avada ja sulgeda. Ööpäevaringselt töötas ka sundventilatsioon. Alates 4. detsembrist 2018 paiknes kaebaja uues vangla hoones (Linnaaru tee 5, Soodevahe küla, Rae vald, Harju maakond) kambris, kus aken ei ole avatav ja värske õhu kambris tagab sundventilatsioon. Akna
3-21-2491 avamise võimaluse puudumine ei ole kaebaja õigusi rikkuv, sest normaalne õhuvahetus on muul viisil tagatud. Kaebaja ümberpaigutamine Tartu Vanglasse ei oleks tema vangistustingimusi muutnud, sest ka Tartu Vangla vahistatute eluhoonetes ei ole aknad avatavad.
7.5.Kaebajal diagnoositi krooniline eesnäärmepõletik ja krooniline neerukivitõbi juba enne vanglasse saabumist. Valusid ja valulikku urineerimist on kaebaja vangistuse ajal arsti vastuvõttudel korduvalt kurtnud, kuid sarnased kaebused on tal esinenud juba aastast 2012. Kaebajale on määratud asjakohast ravi ning TKE ravikvaliteedis kõrvalekaldeid ei ole näinud. Riigi poolt ei ole rahastatava teenusena eesnäärme massaaži ette nähtud.
7.6.Kaebajal esinesid seljaprobleemid enne Tallinna Vanglasse saabumist ning ta on vanglas saanud asjakohast ravi. Talle on õpetatud ergonoomilisi asendeid ning isomeetrilisi ja lõõgastavaid harjutusi, mida ta sai iseseisvalt kambris teha. Talle anti luba kasutada kambris võimlemismatti. Kaebaja käis 8. juulil 2019 sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaiglas neurokirugi vastuvõtul. Arst neurokirurgilise sekkumise vajadust ei tuvastanud. Seljaprobleemidele osutatud ravi kvaliteet on TKE hinnangul olnud nõuetekohane.
7.7.Kaebaja on viibinud psühhiaatri vastuvõttudel ning kurtnud rahutust ja ärevust. Tal on diagnoositud F12.21 - sõltuvushäire, kuna ta on olnud pikaajaline kanepisõltlane. Samuti on ta tarvitanud episoodiliselt teisi narkootikume. 2017. a detsembris on kaebaja seostanud pingeid käimasoleva kriminaalasjaga ning üldise rahulolematusega vanglaelu ja ravi suhtes. Närvipinge esineb kaebajal ka seetõttu, et ta ei saa lapsega kohtuda. Kaebajal on 9. aprillil 2020 diagnoositud järgmised seisundid: R45.2 - õnnetuolek, Z73.2 - lõõgastumise ja jõudeaja puudumine ning Z65.1 - vangistus ja muu vahi all olek. 25. mail 2020 tuvastati kaasnevate diagnoosidena G47.8 - muud unehäired ja R45.8 - emotsionaalseisundiga seotud muud sümptomid ja tunnused. Vangistusse sattumine ja pikaajaline kohtuprotsess ning vangistusega kaasnevad piirangud võisid kaebaja psüühilist tervist mõjutada, kuid meelemürkide tarvitamine ja vangistusse sattumine on olnud tema enda väärkäitumine. Kaebajale on osutatud psühhiaatrilist ravi, talle on võimaldatud soovi korral vestlust psühholoogiga ja hingehoidlikku tuge on pakkunud vestlused kaplaniga.
7.8.Kaebaja on ise korduvalt raviskeemi rikkunud, ravimitest loobunud ning keeldunud arsti vastuvõtust ja meditsiinilistest protseduuridest. Seega on kaebaja ise sageli tervishoiuteenuse osutamisest keeldunud, mida on täheldanud ka TKE.
7.9.Kaebaja ei osalenud tööhõives. Vahistatul ei ole töötamise kohustust. Samuti ei ole vahistatul ega kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda enda tööle määramist. Piiratud töökohtade arvu tõttu on paratamatu, et vanglal ei ole võimalik kõiki isikuid tööga kindlustada.
7.10.Ajavahemikul 2. juuli kuni 4. detsember 2018 paiknes kaebaja Tallinna Vangla vanades hoonetes. Kaebajal võimaldati dušši kasutada vähemalt üks kord nädalas. Samuti oli kambrites, kus kaebaja viibis, kraanikauss koos voolava külma veega. Kaebaja omas isiklikku veekeetjat, mistõttu sai ta endale ka sooja vett keeta. Kaebajal ei olnud vanglaga vaidlusi seoses duši ebapiisava võimaldamisega. 4. detsembril 2018 koliti kaebaja vangla uutesse hoonetesse, kus on elukambrites dušš ja tal oli võimalik iga päev duši all käia.
7.11.Vaidlusalusel ajavahemikul esitas kaebaja seitse taotlust klaasist vaheseinaga eraldamata kokkusaamiseks oma pereliikmetega. Eraldamata lühiajaline kokkusaamine võimaldati talle abikaasa ja lapsega 6. mail 2019. Muudel juhtudel oli tal lubatud pereliikmetega kokku saada tavakorras ehk klaasist vaheseinaga eraldatult. Kaebaja on vangla keelduvad otsused vaidemenetluses vaidlustanud, kuid vangla jättis vaided rahuldamata ning kohtumenetlusi, kus vangla otsused oleks õigusvastaseks tunnistatud ja tühistatud, toimunud ei ole. Tavakorras lühiajalisi kokkusaamisi pereliikmetega on kaebajal toimunud kokku 31. 31. augustil 2019,
5.novembril 2019, 7. jaanuaril 2020 ja 29. veebruaril 2020 oli kaebajal võimalik abikaasa ja lapsega kohtuda ka pikaajalise kokkusaamise raames. Ajavahemikul 16. märts kuni 20. aprill 2020 ei võimaldatud kaebajale pereliikmetega kohtumisi, kuna COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks kohaldati vanglas täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kaebaja eeltoodut vaidemenetluses vaidlustanud ei ole.
3-21-2491
7.12.Kaebaja ei viibinud oma lapse läbiotsimise juures ning ei saanud vahetult kogeda läbiotsimistoimingut. Teadmine lapsega teostatavatest protseduuridest võis kahtlemata olla kaebajale häiriv, kuid ilmselgelt ei saanud üksnes teadmisest tekkida kaebajale niivõrd suuri üleelamisi, et saaks rääkida tema inimväärikuse alandamisest. Praktikas on ilmnenud olukordi, kus lapsi kasutatakse ära keelatud esemete ja ainete vanglasse toomiseks. Info enne ja pärast kokkusaamist läbiotsimise kohta annab kokkusaajatele inspektor-kontaktisik ning teave on avaldatud ka Tallinna Vangla veebilehel. Seega kokkusaamist taotledes ja kokkusaamisele minnes olid kõik osapooled teadlikud läbiotsimisest. Kokkusaamisele tulnud isikul on õigus läbiotsimistoimingust igas etapis loobuda. Väikelapse puhul teeb selle otsuse lapsevanem. Sellisel juhul peavad kokkusaajad aga arvestama, et külalist ei pruugita kokkusaamisele lubada.
7.13.Kaebajale tagati vähemalt miinimummääras erakõnede tegemise võimalus, tegelikult sai ta mitmel korral helistada miinimummäärast enam. Kaebaja ei ole vangla helistamise regulatsiooni ega üksuse töökorraldust erakõnede võimaldamisel vaidlustanud. Lisaks helistamisele on võimalik kaebajal lähedastele kirjutada ja nendega suhelda kokkusaamistel.
KOHTU SEISUKOHT
8.Vaidluse all on, kas Tallinna Vangla on põhjustanud kaebajale mittevaralist kahju seoses tema tervise kahjustamise ja väärikuse alandamisega. Kaebaja on seisukohal, et vangla tegevuse tõttu süvenesid tema silmadega seonduvad probleemid, seljavaevused ning eesnäärme ja neerudega seotud haigusseisundid, kahjustus tema vaimne seisund ja tal tekkis depressioon ning talle ei tagatud piisavaid pesemisvõimalusi. Kaebaja toob eraldi välja, et tema haigusseisundeid süvendas asjaolu, et teda ei paigutatud ümber Tartu Vanglasse, kus on avatavad aknad, ja talle ei võimaldatud tööhõivet. Vangla alandas kaebaja väärikust ja takistas tal oma perekonnaga suhtlemist, kuna ei võimaldanud talle piisavalt eraldamata lühiajalisi kokkusaamisi ning helistamisvõimalusi, lisaks otsiti tema laps kokkusaamisele tulles alasti läbi. Vastustaja kaebaja seisukohtadega ei nõustu ning leiab, et ei ole õigusvastaselt käitunud ja kaebajale mittevaralist kahju põhjustanud.
9.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on kahjunõude rahuldamise eelduseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes, põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel, kahju vältimise või kõrvaldamise võimatus esmaste õiguskaitsevahendite abil ning vastustaja süü tuvastamine. Kohus leiab, et Xi kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub HKMS § 165 lg 2 alusel Tallinna Vangla 29. septembri 2021. a otsuses nr 5-37/21/200-11 (tl-d 68-73) toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata.
10.Kohus käsitleb kaebusele vastuseks esmalt Xi hüvitamisnõuet tervisekahju (I) ning seejärel väärikuse alandamist ja perekonnaga suhtlemist puudutavas osas (II). Viimaks lahendab kohus kaebuse ja jaotab menetluskulud (III).
I
3-21-2491
11.Vangistusseaduse (VangS) § 49 lg 1 kohaselt on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemiosa ning tervishoidu korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) alusel. Tervishoiuteenus on TTKS § 2 lg 1 kohaselt tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. VangS § 52 lg-st 2 tulenevalt on tervishoiutöötaja kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Riik täidab kinnipeetavale tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet, kuid teeb seda vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslikus vormis. Tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tekib kinnipeetava ja riigi vahel lepingulaadne võlasuhe, millele kohalduvad võlaõigusseaduse (VÕS) tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted. Tervishoiuteenuse osutamise standard, teenuse osutaja vastutuse ulatus ja patsiendi õigused ei tohiks põhimõtteliselt erineda sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel ja kus talle tervishoiuteenust osutatakse (Riigikohtu halduskolleegiumi 8. veebruari 2024. a määrus asjas nr 3-22-2321, p 9; üldkogu 28. juuni 2021. a määrus asjas nr 3-21-20, p-d 24-26).
12.Vastavalt VÕS § 758 lg-le 1 kohustub tervishoiuteenuse osutamise lepinguga üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. VÕS § 762 kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. VÕS § 770 lg 1 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja üksnes oma kohustuse süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. VÕS §-st 762 tulenevalt võib raviveaga olla tegemist siis, kui ravi ei vasta vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele ja/või tervishoiuteenuse osutaja ei ole patsiendi ravimisel olnud hoolas. Sealjuures tähendab arstiteaduse üldise taseme kindlakstegemine vastust küsimusele, kas raviarst tegutses vähemalt sama kvaliteetselt, nagu vastava eriala haritud ja kogenud arst (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3.oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-2-1-78-06, p 12).
13.Vaidlus puudub selles, et kaebajal esinevad mitmed terviseprobleemid. Kaebajal esinesid juba enne Tallinna Vanglasse saabumist märkimisväärsed tervisehäired seoses silmade, selja, eesnäärme ja neerudega. Samuti esines tal vangistuse alguses probleeme seoses vaimse tervisega. Kaebajal esines uneprobleeme, ärevust ja tal oli uimastisõltuvus (ravilood nr 266 ja 268, tl 31). Kohtu hinnangul ei saa kaebaja terviseprobleemide tekkimise ja süvenemise põhjuseid seostada Tallinna Vangla õigusvastase tegevusega.
14.Kaebajal olid vanglasse saabudes silma funktsiooni häired, ta on silmaprobleemidega seoses arvukatel kordadel vangla poole pöördunud ning arsti vastuvõttudel viibinud. Samuti on talle ravi määratud (ravilood nr 266, 274, 282 ja 290 ning haigusjuhud nr A3954, A5698, A8034, A14303, A15447, A17042, A2126, A5627, A6805, A8056, A8694, A11841, A12705, A18273, A21809, A22295, A22314, A22359, A2732, A3629, A4161, A4212, A5520, A6424, A7666 ja A12159; tl-d 31-34, 35p-39 ja 41-48). Kaebaja tervisekaardist nähtuvalt määrati talle mh vanglas kasutamiseks ravimipreparaat „Oftan Dexa-Chlora“, kuid asjaolu, et eelnimetatud preparaadi enam kui mõnenädalane kasutamine võib teoreetiliselt põhjustada silmasisese rõhu tõusu, glaukoomi ja kornea hägusust (tl 17), ei tähenda, et ravimi kasutajale igakordselt sellised tagajärjed just vastava ravimi kasutamise tõttu kaasnevad. Kaebajal on Sihtasutus Ida-Viru
3-21-2491 Keskhaiglas tuvastatud 31. märtsil 2021 glaukoomikahtlus (tl-d 20 ja 168), kuid tervishoiutöötajad ei tuvastanud kaebajal glaukoomi ega seostanud selle tekkimist ravimi „Often Dexa-Chlora“ kasutamisega või Tallinna Vangla tervishoiutöötajate ravivigadega. Ka kaebaja tervisekaardi väljavõttest ei nähtu, et kaebaja silmaprobleeme võiks seostada tervishoiutöötajate ebakvaliteetse teenusega.
15.Kohus nõustub, et värskes õhus viibimine võib silmade kuivusele leevendust pakkuda, kuid lisajalutuskäiku ja avatava aknaga kambris viibimist ei saa pidada ravimeetoditeks, mille tagamata jätmine õigusvastane oleks. VangS § 55 lg 2 ja § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatule ja kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas ning eeltoodud kohustuse on vangla täitnud, v.a ajavahemikul 16. märts kuni 28. aprill 2020, mil COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks jalutuskäike ei korraldatud. Eeltoodud ajavahemikul jalutuskäikude võimaldamata jätmist ei saa aga pidada õigusvastaseks, kuna vaidlusaluse piirangu kohaldamiseks oli seaduslik alus ja piirang oli proportsionaalne. Õigus jalutuskäigule värskes õhus ei ole absoluutne. Jalutuskäikude piiramine 16. märtsist kuni 28. aprillini 2020 oli vajalik vanglas viibivate isikute elu ja tervise kaitseks (Riigikohtu halduskolleegiumi
12.septembri 2023. a otsus asjas nr 3-21-884, p-d 16-29). Samuti puudub kohtul kahtlus selles, et kaebajale oli tagatud VangS § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele vastav kamber, s.t ka vajalik õhuhulk ja ringlus, mis saavutati vanglas oleva loomuliku- ja sundventilatsiooniga. Õigusaktid ei näe vanglale ette kohustust tagada vahistatule või kinnipeetavale avatava aknaga kamber ning selle tagamise võimatuse korral isikut teise vanglasse ümber paigutada (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2021. a otsus asjas nr 3-19-884, p 11).
16.Kaebajal oli juba enne vanglasse saabumist krooniline eesnäärmepõletik ja neerukivitõbi. Ta on ka vanglas viibides eelkirjeldatud terviseprobleeme ja urineerimise valulikkust kurtnud. Tervisekaardi sissekannetest nähtub, et vanglas on tema tervisemuredega tegeletud, talle on erinevaid uuringuid teostatud ja ravi võimaldatud (ravilood nr 266, 267, 269, 282, 284, 288 ja 290 ning haigusjuhud nr A3954, A5863, A7793, A8034, A15447, A2610, A8149, A21809, A22061, A22389, A22775 ja A8404; tl-d 31, 33-34, 35p-37, 39, 41p, 43p-44p ja 47). Kohus selgitab kaebajale, et eesnäärmepõletiku puhul võib küll üheks leevendavaks meetmeks olla eesnäärme massaaž, kuid tegemist ei ole teenusega, mida vangla pidi kaebajale osutama (vt ka Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määrus nr 330 „"Vangistusseaduse" alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“).
17.Kaebaja kurtis Tallinna Vanglasse saabudes valu alaseljas, ta on vanglas viibides vangla tähelepanu oma seljaprobleemidele juhtinud, vangla on võimaldanud talle asjakohast ravi, sh valuravi, ning suunanud ta uuringutele ja eriarstile. Samuti on talle õpetatud harjutusi, mida tal on endal võimalik seljavaevuste leevendamiseks teha, ning väljastatud selleks võimlemismatt (ravilugu nr 266 ning haigusjuhud nr A328, A5863, A9223, A13339, A13397, A13831, A14303, A15447, A16416, A3308, A3420, A4136, A5627, A6805, A8149, A11841, A12455, A15072, A15587, A16730, A19251, A19388, A20800, A22061, A938, A4161, A4212, A6053, A6148, A6424, A6747, A8063, A8438, A8658 ja A12159, digiloo haigusjuhtum nr 446492716; tl-d 31, 35-48 ja 81). Kaebaja heidab vanglale ette, et ta ei saanud eriarsti vastuvõtule koheselt ning uuringute tegemine viibis, kuid ka väljaspool vanglat viibivatel isikutel tuleb ravijärjekordade tõttu uuringute toimumist ja arsti vastuvõtte sageli mõnda aega oodata. Kohtule ei nähtu, et vangla oleks keeldunud kaebajale ravi osutamast, viivitanud ebamõistlikult talle vajaliku ravi osutamisega või et kaebajale võimaldatud ravi kvaliteet oleks vastuolus tervishoiuteenuse osutamise nõuetega. Kaebaja hinnang talle osutatud füsioteraapia kvaliteedinõuetele mittevastavusele on kaebaja subjektiivne hinnang, mida haldusasja materjalid ei kinnita. Ka perearsti 3. aprilli 2023. a hinnangu kohaselt on kaebajal tõenäoliselt
3-21-2491 keskmisest madalam valulävi. Perearst märgib, et kaebaja terviseuuringud ei kinnita tugevaid muutusi, aga tema subjektiivsed kaebused on väga väljendunud (tl 178). Samuti ei tuvasta kohus, et vangla oleks kaebaja terviseprobleeme erinevate olmetegevustega halvendanud. Oma asjade teise osakonda viimine ja helistades püsti seismine võis küll põhjustada kaebajale teatud ebamugavusi, kuid kohtule ei nähtu, et see oleks kaebaja tervist kahjustanud või et vangla oleks selles osas läinud vastuollu tervishoiuteenuse osutajate suunistega.
18.Kaebaja toob eesnäärme ja seljaprobleemide puhul veel esile, et ta pidi viibima külmas ja niiskes keskkonnas ning et eeltoodu süvendas ta haigusseisundeid. Kohus ei pea usutavaks, et vangla ei taganud kaebaja kambris VangS § 45 lg-le 1 vastavat temperatuuri. Kaebajal oli võimalik väidetavat külmatunnet ja sellest tingitud ebamugavust kambris viibides või värskes õhus jalutades oma riietusega vähendada.
19.Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtuvalt on tal esinenud uimastiprobleeme, ärevust, rahutust, närvipinget ja unehäireid ning ta on väljendanud rahulolematust vangla eluga ja pingete tekkimist seoses kohtumenetlusega. Kohtule ei nähtu, et kaebajal oleks vanglas viibides diagnoositud depressioon. Kui kaebaja on soovinud psühhiaatri vastuvõtule, siis on talle seda võimaldatud, arstid on kaebaja korduvalt üle vaadanud ning talle ravi võimaldanud (ravilood nr 266, 268, 273, 275, 285 ja 287 ning haigusjuhud nr A3258, A7394, A9107, A17158, A4212, A6424, A6862 ja A9113; tl-d 31-33p, 35p, 36p, 42-43, 45p-46p ja 48). Lisaks on vangla kinnitusel võimaldatud kaebajale soovi korral vestlusi psühholoogi ja kaplaniga. Vangistuses viibimine ja sellega paratamatult kaasnevad ebamugavused võisid kaebaja vaimset tervist negatiivselt mõjutada, kuid sel põhjusel kaebaja psüühilise tervise teatud määral halvenemine ei ole vanglale ette heidetav.
20.Kaebaja seostab seljaprobleeme ja vaimse tervise häireid ka asjaoluga, et ta pidi viibima lukustatud kambris ning vangla ei võimaldanud talle tööhõivet. Vangla hoidis kaebajat lukustatud kambris õiguspäraselt, kuna kaebaja oli vastavalt VangS § 90 lg-le 3 ja justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 8 lg-le 4 vaidlusalusel ajavahemikul Tallinna Vanglas esmalt vahistatu ja seejärel vastuvõtuosakonnas viibiva kinnipeetava staatuses. Ka asjaolu, et kaebaja viibis kambris üksinda, ei ole õigusvastane, kuivõrd isik võidakse paigutada vangla kaalutlusõiguse alusel nii ühe- kui ka mitmekohalisesse kambrisse (VSkE § 6 lg 1 ja VangS § 11 lg 1; Riigikohtu halduskolleegiumi
19.jaanuari 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-76-11, p 11). Ühtlasi nähtub kohtule, et 2023. aastal on kaebaja jällegi väljendanud soovi viibida vastupidiselt varasemale üksikkambris (tl 176p). Õigusvastane ei olnud ka kaebajale tööhõive tagamata jätmine. Vahistatul ja kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda enda tööle määramist või valida, millist tööd teha, s.t nõuda tööd kindlal tegevusalal, majanduslikult tulutoovat tööd jne. Vanglateenistus kindlustab isiku tööga üksnes võimaluse korral (VangS § 38 lg 1 ja § 93 lg 7). On paratamatu, et kõikidele vanglas viibivatele isikutele ei ole võimalik töötamise võimalusi tagada. Kohus mõistab, et kaebaja liikumise piiramine võis talle teatud ebamugavusi põhjustada ja tema heaolu langetada, kuid vangla tegevus ei ole olnud õigusvastane. Samuti ei saa eelkirjeldatud tegevust otseselt seostada kaebaja terviseprobleemide tekkimise või süvenemisega.
21.Ka TKE on kaebajale Tallinna Vanglas osutatud tervishoiuteenuste kvaliteedi hindamisel asunud seisukohale, et kaebaja tervisega seonduvatele kaebustele on vajalikku tähelepanu osutatud. Kaebaja on viibinud korduvalt eriarstide konsultatsioonidel ning talle on määratud kaasaja meditsiini tõekspidamiste kohast ravi vastavalt vajadusele ja vangla võimalusele. Kaebaja silmahaiguse ravis ei ole tehtud vigu ning ei ole ohustatud tema vasaku silma nägemist. TKE on soovitanud teha kaebajale nimmeosa korduv MRT ja pärast seda korduv vaatlus, samuti korraldada uroloogi korduv konsultatsioon, kuna nimmevalu on üks erinevate haiguste
3-21-2491 enamlevinud mittespetsiifilisi avaldumisviise ja haigusseisund võib aastate jooksul muutuda (TKE 19. märtsi 2020. a protokoll nr 70 ja 26. novembri 2020. a protokoll nr 74; tl-d 58 ja 62-63). Vangla tervishoiutöötajad ei ole kaebajale osutanud ebakvaliteetset ravi. Kohus nõustub ka TKE ja vastustaja tähelepanekuga, et kaebaja on tervisekaardist nähtuvalt ise mitmeid kordi raviskeemi rikkunud, tervishoiutöötajate vastuvõttudest ning nende pakutud ravimitest ja protseduuridest keeldunud ning sellega tegelikkuses talle tervishoiuteenuste osutamist ja efektiivsust osaliselt pärssinud (vt nt haigusjuhud nr A772, A3110, A3258, A5164, A5863, A3308, A9082 ja A19388; tl-d 35-36, 40 ja 42-43p).
22.Kaebaja heidab vanglale ette tervisekaarti (tl-d 31-48) ebapiisavate või valede kannete tegemist. Kohus selgitab, et tervishoiuteenuse osutajad ja vangla ei pea kaebaja tervisekaarti kandma kõiki kinnipeetava avaldusi seoses tema terviseseisundiga vastavalt tema soovidele, vaid seal dokumenteeritakse tervishoiuteenuse osutamine (VSkE § 91 ja TTKS § 42 lg 1). Vastasel juhul oleks isiku tervisekaart ülekoormatud teabega, mis ei ole talle ravi osutamiseks asjakohane ega vajalik. Samuti ei tuvasta kohus haldusasja toimikus olevate tõendite pinnalt tervisekaardis fikseeritud asjaolude vastuolu muude tõenditega, sh kaebaja hilisemate terviseandmetega (tl-d 168-180).
23.Tallinna Vangla pidi kaebajale VangS § 50 lg-st 2 tulenevalt võimaldama dušši vähemalt üks kord nädalas. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et eelnimetatud säte ei anna kinnipeetavale subjektiivset avalikku õigust kasutada dušši rohkem kui nädalas ühe korra ning vangla ei pea kinnipeetavale üldjuhul rohkematel kordadel duši kasutamist võimaldama, arvestades ka seda, et kinnipeetavale on iga päev tagatud juurdepääs puhtale veele (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-50-14, p-d 32, 34.1 ja 34.2). Vaidlus puudub selles, et kaebajal oli ajavahemikul 2. juuli 2018 kuni 20. juuli 2020 igapäevaselt ligipääs puhtale veele ning vangla võimaldas tal kasutada dušši vähemalt üks kord nädalas. Alates 4. detsembrist 2018 oli tal dušš elukambris, mis tähendab, et ta sai seda kasutada iga päev.
24.Kohus ei tuvasta haldusasja materjalidest vangla tervishoiuteenuse osutajate hooletust või ravivigu, mida saaks vastustajale kaebajale vajaliku ravi osutamisel ette heita. Kehtivatest õigusnormidest ei tulene isikule õigust nõuda ravi teostamist konkreetselt isiku soovide järgi. Ravivajaduse ja raviviisi otsustab tervishoiuteenuse osutaja, järgides sealjuures tervishoiuteenuse osutamisele seatud nõudeid (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. septembri 2019. a määrus asjas nr 2-19-1366, p 10). Asjaolu, et kaebajale ei ole osutatud konkreetselt sellist ravi või olmetingimusi, nagu tema õigeks pidas, ei tähenda, et vangla oleks õigusvastaselt käitunud. Kaebaja terviseseisundit on järjepidevalt jälgitud, talle on vajadusel vanglas olevate võimaluste piires asjakohast ravi võimaldatud ning tema kinnipidamistingimused on olnud õiguspärased. Vastustaja tegevus ei ole olnud seega õigusvastane ning vangla ei ole kaebaja tervist kahjustanud. II
25.Kohus nõustub kaebajaga, et väikelapsega kontakti saamiseks ja suhte hoidmiseks on vahetu suhtlus oluline. Kirjavahetus ja telefonikõned võivad täiendada, kuid ei asenda lapse ja vanema silmast silma kohtumisi ning oluline on, et laps kohtuks vanemaga lapsele sobivas keskkonnas ja et neil oleks võimalus füüsiliseks kontaktiks (Riigikohtu halduskolleegiumi 17. juuni 2021. a otsus asjas nr 3-19-1416, p 30). Kohtule aga ei ilmne, et vangla oleks kaebajale piisavad võimalused vahetuks suhtluseks tagamata jätnud. Üldjuhul toimuvad lühiajalised kokkusaamised ruumis, kus kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik eraldatakse klaasist vaheseinaga (VSkE § 31 lg 2), kuid vanglal on võimalik lubada ka vaheseinaga
3-21-2491 eraldamiseta kokkusaamist, nt lapsega füüsilise kontakti võimaldamiseks (VSkE § 31 lg 21 p 3). Kaebaja esitas mitmeid taotlusi eraldamata lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamiseks, kuid selline kokkusaamine võimaldati talle abikaasa ja lapsega vaidlusalusel ajavahemikul tõepoolest üksnes 6. mail 2019. Samas nähtub kohtule, et vangla on kaalunud kaebajale eraldamata lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamist ning arvestanud otsuste tegemisel erinevate asjaoludega. Näiteks, kui palju kaebaja üleüldse kasutab lühiajalise kokkusaamise võimalust, et väikelapsega kohtuda ja seekaudu tema kasvatuses osaleda, lapse huvisid, kohtupraktikat, varasemalt toimunud eraldamata lühiajalise kokkusaamise aega, muid sotsiaalsete sidemete hoidmise võimalusi, sh pikaajaliste kokkusaamiste toimumist, ohtu vangla julgeolekule, kaebaja karistatust seoses suures koguses narkootikumide käitlemisega ja tema narkosõltuvust, kaebaja soovitud ajal kokkusaamisruumi hõivatust jne (Tallinna Vangla
23.augusti 2019. a vaideotsus nr 5-15/19/138-2 ja 13. septembri 2019. a vaideotsus nr 5-15/19/155-2; tl-d 95-98). Seega on vangla igakordselt kaalunud vaheseinaga eraldamata lühiajaliste kokkusaamise võimaldamist kaebajale ning on tuginenud otsustuste tegemisel asjakohastele kaalutlustele. Samuti on vangla võimaldanud kaebajale arvukalt vaheseinaga eraldamisega lühiajalisi kokkusaamisi ning 31. augustil 2019, 5. novembril 2019, 7. jaanuaril 2020 ja 29. veebruaril 2020 oli kaebajal võimalik abikaasa ja lapsega kohtuda ka pikaajalisel kokkusaamisel. Seega on kaebajale lubatud mitmeid kokkusaamisi, mille raames võimaldati talle ja tema pereliikmetele füüsilist kontakti ning kohus peab seda praegusel juhul piisavaks, et eitada kaebajale vangla tegevuse tõttu sedavõrd intensiivsete kannatuste tekitamist, mis annaks aluse mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Lisaks tuleb arvestada, et kuigi kaebaja esitas vanglale lühiajaliste kokkusaamiste korraldust puudutavaid vaidlustusi, siis ei pidanud ta nendes asjades oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumist vajalikuks ja jättis seeläbi ka esmased õiguskaitsevahendid piisavas ulatuses kasutamata. Ka see asjaolu õigustab koosmõjus eeltooduga mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist.
26.Kaebaja heidab vanglale ette tema lapse alasti läbiotsimist enne kokkusaamist. VangS § 27 lg 1 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus kinnipeetavale kokkusaamisele tulnud isik ja tema asjad läbi otsida. Tegemist on vangla julgeoleku tagamiseks vajaliku meetmega, millega vahistatuid ja kinnipeetavaid külastavad isikud peavad arvestama, ning millest neid kokkusaamisele tulles teavitatakse. Kokkusaamisele tulnud isikutel on võimalik endal otsustada, kas nad nõustuvad läbiotsimisega ja soovivad läbiotsimistoiminguid arvestades kokkusaamisele tulla, lapse puhul teeb selle otsuse lapsevanem. Isiku läbiotsimise meetme olemus juba ise hõlmab endas nt õigust vaadata isiku keha, kehaõõnsuseid, riideid ja riietes olevaid või kehal kantavaid asju. Isiku läbiotsimise mõiste on piisavalt selge ja täpne, mõistmaks, mida on ametnikul õigus selle meetme kohaldamisega nõuda. Kohus nendib, et igakordselt alaealise lapse täielik läbiotsimine ei pruugi olla õiguspärane, arvestades, et alaealise lapse puhul ei saa keelatud esemete vanglasse toimetamise tõenäosust pidada sedavõrd suureks, et õigustada nende läbiotsimist sõltumata konkreetsest juhtumist eriti intensiivsel viisil (Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuli 2023. a otsus asjas nr 3-22-311, p 13; 28. veebruari 2022. a otsus asjas nr 3-21-161, p-d 11-13). Samas on käesolevas asjas oluline märkida, et kaebaja ei kogenud tema lapse läbiotsimistoimingut vahetult ning selles osas sai võimalik kahju tekkida eelkõige lapsele, keda läbi otsiti. Kohus mõistab, et kaebaja jaoks võib teadmine tema lapse läbiotsimisest olla häiriv ning põhjustada talle ebameeldivusi, kuid see ei saanud kaebaja õigusi nii intensiivselt riivata, et õigustada talle mittevaralise kahju hüvitamist.
27.Vangla pidi kaebajale tagama lähedastele helistamise võimaluse vähemalt üks kord nädalas (VangS § 28 lg 1 ja § 96 lg 1, VSkE § 51 lg 2) ning kaebaja kinnitusel on vangla talle vähemalt eelkirjeldatud ulatuses helistamist võimaldanud. Asjaolu, et kaebajal ei olnud võimalik oma pereliikmetele helistada suurema sagedusega tema eelistatud päevadel, mõningatel juhtudel telefonikõned ebaõnnestusid (nt kõne katkes) ning et kaebajale teadaolevalt said teised
3-21-2491 kinnipeetavad rohkem helistada, ei tingi vangla tegevuse õigusvastasust. Kuna kaebaja viibis vaidlusalusel ajavahemikul Tallinna Vanglas lukustatud kambris, siis on mõistetav, et tal oli võrreldes avatud osakonnas viibivate kinnipeetavatega vähem võimalusi talle sobival ajal telefonikõnesid teha. Kohus ei pea usutavaks, et vanglaametnikud takistasid kaebajal pahatahtlikult oma lähedastega suhtlemist. Lisaks oli kaebajal võimalik oma pereliikmetega suhelda kokkusaamistel ning kirjavahetuse teel.
28.Vanglas kinnipidamisega kaasnevad mõõdukad kannatused ja ebameeldivused ei tähenda automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad ületama teatud raskusastme, mida tuleb hinnata juhtumi põhiselt (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-50-14, p 33; halduskolleegiumi 31. jaanuari 2023. a otsus asjas nr 3-19-1838, p 37 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohus ei tuvasta, et vastustaja oleks kaebaja inimväärikust alandanud ning sekkunud tema perekonnaellu määral, millega võis talle põhjustada mittevaralist kahju.
29.Samuti on oluline märkida, et kaebaja ei ole sarnaselt lühiajalise kokkusaamise korraldust puudutava teemaga kasutanud ammendavalt esmaseid õiguskaitsevahendeid, millega oleks saanud talle väidetavalt põhjustatud kahju vältida või kõrvaldada. Kaebaja ei ole nõudnud kohtu kaudu hüvitamisnõude aluseks olevate asjaoludega seoses, arvestades ka vaidlusaluseid ajavahemikke, talle vajalike tervishoiuteenuste osutamist, ümberpaigutamist teise vanglasse, läbiotsimistoimingute osas ümberkorralduste tegemist ning tööhõive, piisavate pesemisvõimaluste, eraldamata lühiajaliste kokkusaamiste ja helistamisvõimaluste tagamist. Kaebajal oleks olnud võimalik talle väidetavalt tekitatud kahju ära hoida või selle ulatust vähendada, kui ta oleks õigeaegselt kohtulikke õiguskaitsevahendeid kasutanud, kuid ta ei teinud seda. III
30.Eelnevast tulenevalt jätab kohus Xi kaebuse täies ulatuses rahuldamata.
31.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 ls 1 näeb ette, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kohus vabastas kaebaja 23. novembri 2023. a määrusega riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel seoses väärikuse alandamisega. HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 ls 1 alusel jääb seega riigilõiv 240 eurot Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Kuna vastustaja ei ole kohtule menetluskulu dokumente esitanud, siis jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.