Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Maili Lokk, Tiina Pappel 27.06.2024, Tartu 3-22-1554 Xe kaebus Tartu Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes Tartu Halduskohtu 06.09.2023. a otsus Tartu Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus ning tühistada Tartu Halduskohtu 06.09.2023. a otsuse resolutsiooni punkt 2. Teha vastavas osas uus otsus, millega jätta kaebus hüvitamisnõudes rahuldamata.
2.Asendada avaldatavas kohtuotsuses Xe nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 29.07.2024 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 09.05.2022 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles ta nõudis muuhulgas rahalise hüvitisena 100 eurot selle eest, et spordisaali külastus jäeti ära 23.01., 30.01., 06.02., 13.02., 20.02., 27.03., 10.04. ja 01.05.2022. Taotluse kohaselt on eluosakonna teadete tahvlile pandud graafiku järgi lubatud tal viibida vastavalt Tartu Vangla kodukorrale (kodukord) spordisaalis igal pühapäeval kl 11-12, kuid vangla ei täitnud kodukorra p-i 18.2.1. Vangla õigustab end ressursside puudumisega. Piirangutega seab vangla ohtu tema tervise ja heaolu ning on alusetult võtnud korduvalt vabaduse.
2.Tartu Vangla jättis 08.07.2022. a otsusega nr 1-13/139-2 Xe kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Otsuse kohaselt ei olnud vanglal piisavalt ametnikke, et teostada kinnipeetavate spordisaali saatmine ja tagada seal järelevalve. X oli 28.01.-07.02.2022 haige ja viibis sellega seoses isolatsioonis. Alates 28.04.2022 kohaldati Xe suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena
muuhulgas kehakultuuriga tegelemise keelamist ning julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati 04.05.2022. Xel oli kehakultuuriga tegelemiseks ka muid võimalusi peale spordisaalis käimise. Xel ei tekkinud rahas hüvitatavat mittevaralist kahju.
3.X esitas 20.07.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, mis sisaldas tuvastamis-, hüvitamis-, kohustamis- ja tühistamisnõudeid. Pärast halduskohtu poolt kaebuse osaliselt tagastamist, jäid kohtu menetlusse järgmised nõuded: hüvitada mittevaraline kahju 500 eurot alusel, et kaebaja ei saanud ajavahemikus jaanuar kuni juuli 2022 7-l korral kasutada spordisaali ning kohustada vanglat väljastama kaebajale tutvumiseks digipäeviku andmed kogu mahus alates vangistuse algusest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kaebuse põhjendused: Kodukorra p-s 18.2.1 ette nähtud graafikujärgne sportimisvõimalus jäi ära 23.01., 13.02., 20.02., 27.03., 10.04., 03.07. ja 10.07.2022. Ühelgi korral ei vormistatud haldusakti ega toodud välja põhjust. Vangla ei täida kodukorda. Vangla on hoidnud kaebajat tingimustes, kus puudub piisav liikumisruum ega võimalda kehakultuuriga tegelemist. Sportimise võimaldamata jätmisega pani vangla ohtu kaebaja elu ja soodustas tervisekahjude tekkimist.
4.Tartu Vangla palus 28.06.2023. a vastuses jätta kaebus läbi vaatamata osas, mis puudutab spordisaali külastamise võimaldamata jätmist 03.07. ja 10.07.2022, ning ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Spordisaali külastused jäid ära, kuna vanglal ei olnud piisavalt ametnikke, et teostada kinnipeetavate spordisaali saatmist ja tagada seal järelevalve. Kaebaja sai tegeleda kehakultuuriga kambris, eluosakonnas ja jalutuskäigu ajal. Spordisaali kasutamise võimaluse puudumine ei saanud põhjustada kaebajale tagajärgi, mille eest oleks põhjendatud hüvitise maksmine.
5.Tartu Halduskohus jättis 06.09.2023. a otsusega rahuldamata vastustaja taotluse hüvitamisnõude osaliseks läbi vaatamata jätmiseks (resolutsiooni p 1); rahuldas kaebuse hüvitamisnõudes osaliselt ning tuvastas, et õigusvastane oli 23.01., 13.02., 20.02., 27.03., 10.04., 03.07. ja 10.07.2022 kaebajale spordisaali või -väljaku kasutamise võimaluse andmata jätmine (resolutsiooni p 2); rahuldas kaebuse kohustamisnõudes ning kohustas vastustajat uuesti lahendama kaebaja 28.03.2022. a taotlust andmete väljastamiseks (resolutsiooni p 3); jättis menetluskulud välja mõistmata (resolutsiooni p 4). Otsuse põhjendused: 1) Vastustaja on vangistusseaduse (VangS) § 55 lg-st 1 tuleneva õiguse teostamise viisi reguleerinud kodukorras (p-d 5.4 ja 18.2.1). Kaebajale oli graafiku järgi ette nähtud spordisaali kasutamine pühapäeviti kell 11-12, kuid pühapäevadel 23.01., 13.02., 20.02., 27.03., 10.04.,
03.07.ja 10.07.2022 kaebajale spordisaali kasutamist ei võimaldatud. Vastustaja ei teatanud ühelgi korral spordisaali külastuse ärajäämisest ette ega põhjendanud seda omal algatusel ka tagantjärele. On õigusvastane, et vastustaja ei täitnud kodukorra p-i 18.2.1 ja kaebajale avaldatud graafiku koosmõjus võetud kohustust anda kaebajale igal pühapäeval võimalus kasutada spordisaali. Kaebaja saab nõuda kodukorra kui kehtiva haldusakti täitmist. Kodukorra p-st 18.2.1 ja kaebajale avaldatud graafikust tekkis kaebajal subjektiivne õigus selleks ette nähtud ajal kehakultuuriga tegelemise võimalust kasutada. Vastustajal oli võimalus hoida kahju tekkimine ära sellega, et koostada spordisaali kasutamise graafik arvestades reaalselt tema kasutuses olevat tööjõudu. Ajavahemikus 01.01.-10.07.2022 oli 25 pühapäeva, neist 7-l korral ehk 28% kordadest kaebajale võimalust ei antud. Vaatamata juhtumite pidevale esinemisele, spordisaali kasutamise graafikut ei muudetud. See näitab vastustaja hooletust kehakultuuriga tegelemise korraldamisel. 2) Köök ei ole koht kehakultuuriga tegelemiseks. Puhkeruumi ei saa pidada kehaliste harjutuste tegemiseks sobivaks ruumiks. Õige on kaebaja väide, et kui kambrite uksed on avatud, siis takistab see koridoris liikumist oluliselt. VangS § 55 lg-t 1 ei saa tõlgendada nii, et vangla kohustus tagada kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks on täidetud ka sellega,
et kinnipeetav saab teha harjutusi kambris või igapäevase jalutuskäigu ajal. Kui need võimalused oleksid piisavad, siis ei oleks VangS § 55 lg-t 1 üldse vaja. 3) Kaebajal on tekkinud mittevaraline kahju. Inimese kohtlemine mitte õiguse subjekti, vaid objektina on inimväärikust alandav. Kui vastustaja kehtestas VangS § 55 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmiseks spordisaali kasutamise korra ja graafiku, jättis selle regulaarselt täitmata ette teatamata ja põhjendamata ega muutnud graafikut olukorras, kus tal ei olnud selle täitmiseks piisavalt tööjõudu, siis kohtles vastustaja kaebajat kui objekti, kelle õiguste ja huvidega ei ole oluline arvestada. Vanglas kehakultuuriga tegelemise võimaluse puudumine võib seada ohtu nii füüsilise kui vaimse tervise. Ohtu tervisele, mis ei ole realiseerunud arsti diagnoositud tervisehäirena, tuleb käsitleda kui väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralist kahju. Tegemist ei saa olla vabaduse võtmisega põhjustatud kahjuga. Graafikujärgsete spordisaali külastuste mittevõimaldamine ei piiranud kaebaja liikumisvabadust vanglas. Vastustaja ei väitnud ja kohtule ei olnud äratuntav, et kaebaja saanuks kahju tekkimise ära hoida kohaste õiguskaitsevahenditega. Kahju hüvitamise eeldused on täidetud. 4) Kaebaja õiguste riive ja tekkinud kahjulik tagajärg ei olnud sedavõrd intensiivne, et põhjendatud oleks rahalise hüvitise väljamõistmine.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
6.Tartu Vangla esitas 06.10.2023 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 06.09.2023. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebaja kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kodukorra p-i 18.2.1 näol on tegemist korraldusliku normiga, kus on sätestatud üksnes, et spordisaali ja -väljaku kasutamine toimub vastavalt selle tarbeks koostatud graafikutele. Kinnipeetava õigus kehakultuuriga tegelemiseks tuleneb VangS § 55 lg-st 1. Kohtu poolne VangS § 55 lg 1 tõlgendus on vastuolus kohtupraktikaga. 2) Xele oli tagatud võimalus tegeleda kehakultuuriga jalutusaias ja kambris, seega ei saa vangla tegevust pidada õigusvastaseks. See, et vaidlusalusel perioodil ei olnud vanglal piisavalt ametnikke, on kahetsusväärne, kuid tegemist ei olnud vangla tahtliku tegevusega või vangla sooviga kohelda kinnipeetavat objektina. Kui vangla oleks spordisaali kasutamise graafikut muutnud, ei oleks see muutnud paremaks kinnipeetava olukorda, sest objektiivsetest põhjustest tulenevalt oleks spordisaali või -väljaku külastus ikkagi ära jäänud. 3) Xele ei ole spordisaali ärajäämisest tekkinud kahju, millel oleks inimväärikuse alandamise kvaliteet.
7.X ei esitanud vastust vangla apellatsioonkaebusele.
8.Tartu Vangla loobus 17.05.2024. a avalduses apellatsioonkaebusest osas, mis puudutab vangiregistri päevikuosas olevate kannete väljastamist.
9.Tartu Ringkonnakohus võttis 20.05.2024. a määrusega vastu Tartu Vangla avalduse apellatsioonkaebusest loobumiseks osas, mis puudutab vangiregistri päevikuosas olevate kannete väljastamist (s.o Tartu Halduskohtu 06.09.2023. a otsuse resolutsiooni p-i 3 peale) ning lõpetas eeltoodud osas apellatsioonimenetluse.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohtu menetluses on Tartu Vangla apellatsioonkaebus Tartu Halduskohtu 06.09.2023. a otsuse resolutsiooni p-i 2 peale, millega halduskohus rahuldas kaebaja kaebuse hüvitamisnõudes osaliselt ning tuvastas kaebajale 23.01., 13.02., 20.02., 27.03., 10.04., 03.07. ja 10.07.2022 spordisaali või -väljaku kasutamise võimaluse andmata jätmise õigusvastasuse.
Kaebaja ei ole halduskohtu otsust apellatsiooniastmes vaidlustanud. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
11.VangS § 55 lg 1 kohaselt tuleb kinnipeetavale tagada võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Seda, millises mahus ning millistes tingimustes kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemise võimalus tuleks tagada, vangistusseadus ei täpsusta. Pikaaegsest kohtupraktikast tuleneb, et VangS § 55 lg 1 järgimiseks tuleb vanglal talle kättesaadavate vahendite ning võimaluste piires võimaldada kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemist vastavalt „Euroopa Vanglareeglistikus“ sätestatud tingimustele (RKHKm 05.02.2009, 3-3-1-95-08, p 9). Pooled ei vaidle selle üle, et kehakultuuriga tegelemise võimalust reguleerib täpsemalt Tartu Vangla kodukorra punkt 18.2.1, mille kohaselt toimub spordisaali ja -väljaku külastamine vastavalt spordisaali ja -väljaku kasutamise graafikule. Graafik on esitatud avatud osakondade teadetetahvlil1. Pooled ei vaidle halduskohtu poolt tuvastatu üle, mille järgi ei saanud kaebaja ajavahemikus 01.01. – 10.07.2022 spordisaali kasutamise graafikus ettenähtud 25-st pühapäevast, mil kaebaja ei olnud haige ja tema liikumisvõimalust ei olnud piiratud, 7 korral spordisaali kasutada põhjusel, et vanglal ei olnud piisavalt ametnikke, et teostada kinnipeetavate spordisaali saatmine ja tagada seal järelevalve (halduskohtu otsuse p 11). Pooled vaidlevad selle üle, kas spordisaali kasutamise mittevõimaldamine on käsitatav vangla õigusvastase tegevusena ning kui jah, siis kas see sai kaebajale kaasa tuua mittevaralise kahju.
12.Vangla kodukord on üldkorraldus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 2 tähenduses. HMS § 51 lg 2 kohaselt on üldkorraldus haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Vangla administratsiooni kehtestatud üldkorraldustes võib esineda kinnipeetavate käitumis- ja elutingimusi reguleerivaid ettekirjutusi, mille toime ei piirdu reeglina ühe sündmusega, vaid hõlmab kinnipeetavate elukorraldust ja käitumist üldiselt. Üldkorralduses sisalduva abstraktset laadi ettekirjutuse mõju selle adressaatide õigustele ei pruugi ilmneda akti teatavakstegemise ajal, vaid alles siis, kui esineb aktis kirjeldatud olukord ning tekib vajadus kehtestatud käitumisjuhise kasutamiseks või rakendamiseks. Üldkorraldusega kehtestatud regulatsiooni rakendamine haldusorgani poolt võib toimuda toimingute või täiendavate haldusaktide kaudu (RKHKm 13.02.2008, 3-3-1-95-07, p-d 10 ja 13). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et käesoleval juhul tekkis kaebajal vangla kodukorrast koosmõjus graafikuga subjektiivne õigus nõuda graafikujärgsetel päevadel spordisaali külastamise võimaldamist.
13.Ringkonnakohtu hinnangul toetab kohtupraktika ka halduskohtu seisukohta, et VangS § 55 lg-t 1 ei saa tõlgendada nii, et vangla kohustus tagada kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks on täidetud ka sellega, et kinnipeetav saab teha harjutusi elukambris või igapäevase jalutuskäigu ajal. Nimelt on kohtupraktikas leitud, et sportimisvõimaluse tagamine eeldab vangla teatud positiivset tegevust, mis seisneb spordisaali või -rajatiste ettevalmistamises ja spordivahendite hankimises ning nende kasutamiseks mõistlike võimaluste loomises. Vastasel korral puuduks VangS § 55 lg-s 1 sätestatud tagamiskohustuse ettenägemisel mõte. Sellele, et kehakultuuriga tegelemine VangS § 55 lg 1 tähenduses ei seisne lihtsalt kambris või jalutuskäigu ajal harjutuste tegemises, viitab ka VangS § 69 lg 2 p 3, mis annab ühe täiendava julgeolekuabinõuna võimaluse keelata kehakultuuriga tegelemine. Sellise abinõu ettenägemine eeldab loogiliselt, et vanglas on olemas spordirajatised või -inventar, mille kasutamist saab keelata. Eriti olukorras, kus justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 641 p-st 9 tulenevalt on kinnipeetavale (v.a avavangla kinnipeetav) vanglas keelatud mh spordivahendid (TlnRKo 27.04.2023, 3-19-1416, p 15). Ühtlasi on
file://just.sise/user/tartukohuser$/tiina.pappel/My%20Documents/Downloads/Tartu%20Vangla%20kodukord.pd f
kohtupraktikas leitud, et kambris kehakultuuriga tegelemine mõjutab paratamatult sealset õhu kvaliteeti ega pruugi seetõttu mitmekesi kambris viibimise korral aktsepteeritav olla isegi juhul, kui kambri õhu kvaliteet ja õhuvahetus vastavad eluruumidele esitatavatele nõuetele (RKHKo 17.06.2021, 3-19-1416, p 42). Vastustaja väited ei anna alust eeltooduga arvestamata jätmiseks.
14.Teisalt pidi kaebaja arvestama sellega, et vanglal on kohustus tagada kehakultuuriga tegelemine talle kättesaadavate vahendite ja võimaluste piires, lähtudes ühtlasi kohustusest tagada julgeolek vanglas. Ringkonnakohus möönab, et konkreetsel päeval spordisaalis julgeolekut tagavate vanglaametnike vähesus võib iseenesest olla spordisaali kasutamise õiguse piiramise ning spordisaali kasutamise graafiku muutmise mõjuvaks põhjuseks ning kaaluda üles kinnipeetava õiguse sel päeval spordisaali kasutada. Seda ei eitanud ka halduskohus, kes leidis, et vastustajal olnuks võimalik koostada spordisaali kasutamise graafik arvestades reaalselt tema kasutuses olevat tööjõudu (vt halduskohtu otsuse p 11, lk 6). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga ning leiab, et kinnipeetavate teavitamine sellest, et graafikus märgitud kuupäevadel spordisaali kasutamist ei võimaldata, oli käesoleval juhul puudulik. Samas ei mõjuta spordisaali kasutamise graafiku muutmata jätmine ja sellest kinnipeetavate õigeaegselt teavitamata jätmine iseenesest kaebaja õigust kehakultuuriga tegelemiseks ega kvalifitseeru seetõttu vangla õigusvastase tegevusena kehakultuuriga tegelemise võimaluse tagamisel. Vangla märgib õigesti, et spordisaali kasutamise graafiku muutmine ei oleks kaebaja olukorda parandanud, sest objektiivsetest põhjustest tulenevalt oleks spordisaali või -väljaku külastus ikka ära jäänud. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, võib spordisaali kasutamise võimaldamata jätmine olla teatud asjaolude kokkusattumisel julgeoleku kaalutlustel õigustatud.
15.Samas tuleb hinnata ka seda, kas 01.01.-10.07.2022 7 korral spordisaali kasutamise võimaluse puudumine sai kaebajale kaasa tuua inimväärikuse alandamisena määratletava mittevaralise kahju. RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Halduskohus leidis otsuses õigesti, et see, kui kaebajale ei võimaldatud graafikujärgseid spordisaali külastusi, ei piiranud kaebaja liikumisvabadust vanglas, sest spordisaali kasutamise võimaluse puudumine ei ole võrdsustatav näiteks kartserisse paigutamisega. Ka tegi halduskohus 05.04.2023. a määruse p-s 4 kindlaks, et kaebaja ei taotlenud tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamist, kuigi väitis, et spordiga tegelemine seab ohtu tema tervise (toimiku lk 56). Eeltoodust lähtudes käsitles halduskohus kaebaja nõude alusena õigesti väärikuse alandamist.
16.Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (RKHKo 17.06.2010, 3-3-1-41-10, p 20). Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, ei ole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muu hulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Seega ei tähenda kinnipidamisega kaasnevad mõõdukad kannatused ja ebameeldivused veel automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad ületama teatud raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt (RKPSJKo 31.12.2014, 3-4-1-50-14, p 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
17.Halduskohus tuvastas kaebaja väärikuse alandamise esiteks põhjusel, et spordisaali kasutamise korra ja graafiku ette teatamata täitmata ja muutmata jätmisega kohtles vastustaja kaebajat kui õiguse objekti, kelle õiguste ja huvidega ei ole oluline arvestada (halduskohtu
otsuse p 13) ning ka seetõttu, et vanglas kehakultuuriga tegelemise võimaluse puudumine võib seada ohtu nii kaebaja füüsilise kui vaimse tervise. Ohtu tervisele, mis ei ole realiseerunud arsti diagnoositud konkreetse tervisehäirena, tuleb aga halduskohtu hinnangul käsitleda kui väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralist kahju.
18.Nagu ringkonnakohus eelpool (otsuse p 14) märkis, ei saa spordisaali kasutamise graafiku ette teatamata muutmata jätmisest iseenesest järeldada, et vastustaja jättis õigusvastaselt tagamata kaebaja õiguse tegeleda vanglas kehakultuuriga. Seetõttu ei ole halduskohtu arutlus kaebaja kohtlemisest õiguse objektina asjakohane. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga ka seonduvalt kaebaja füüsilise ja vaimse tervise ohtu seadmisega. Kuigi tegevus, mis seab ohtu kinnipeetava tervise, võib teatud juhul omandada ka väärikuse alandamise mõõtme, ei saa sellist mõõdet omistada kaebaja ca 6 kuu jooksul 7 korral spordisaali kasutamise võimalusest ilmajätmisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei kaalu vaidlusaluse piiranguga kaasnev kaebaja õiguste riive üles eesmärki tagada vangla toimimine ning vanglas viibivate isikute elu ja tervise kaitse. Kohtupraktikas on leitud, et kui RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õiguse rikkumine on piisavalt intensiivne, ei pea mittevaralise kahju hüvitamist nõudev isik täiendavalt tõendama valu ja kannatusi, vaid hüvitiseks tuleb kohtu kaalutlusõiguse alusel maksta mõistlik rahasumma (RKHKm 22.05.2014, 3-3-1-30-14, p 16). Käesoleval juhul ei saa piirangut pidada sedavõrd intensiivseks, et välistada kaebaja kohustus sellega seotud kannatuste tõendamiseks.
19.Ringkonnakohus märgib, et kaebaja ei ole tõendanud, et spordisaali külastuste ära jäämised tõid kaasa reaalse ohu tema füüsilisele ja vaimsele tervisele. Ringkonnakohtule ei ole see äratuntav ka asjaoludest, et kaebaja põdes 28.01.-07.02.2022 COVID-19 viirust, mis võib tekitada depressiooni ning et kaebajal on diabeet. Ühtlasi ilmneb vangla vastusest kaebaja kahju hüvitamise nõudele, et hoolimata spordisaali külastuste ärajäämisest oli kaebajal eluosakonnas võimalik kasutada kõhulihastele mõeldud rulli, lõuatõmbekangi, jalutada ning teha keharaskustega erinevaid harjutusi. Samuti oli kaebajal võimalik käia igapäevasel tunniajalisel jalutuskäigul värskes õhus ning treenida vangla E-hoone jalutusaias rööbaspuudel, joosta ning teha treeninguid keharaskustel (vt Tartu Vangla 08.07.2022. a vastus kaebaja kahju hüvitamise nõudele, lk 5, toimiku lk 24). Seega olid kaebaja käsutuses vahendid spordisaali kasutamise võimaldamata jätmisest tekkiva mõju leevendamiseks.
20.Ringkonnakohtule ei nähtu, et spordisaali kasutamise piirang oli kaebaja jaoks ka sedavõrd olulise mõjuga, et kaebaja oleks püüdnud enda õiguste realiseerimiseks kasutada RVastS §-s 6 sätestatud esmaseid õiguskaitsevahendeid. Seega leiab ringkonnakohus, et puuduvad mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused. Vastustaja tegevust ei saa pidada süüliselt õigusvastaseks ning puudub alus tuvastada ka kaebajal tekkinud mittevaralist kahju väärikuse alandamise näol. Seda arvestades ei analüüsi ringkonnakohus täiendavalt vastustaja tegevuse ja kahju vahelist põhjuslikku seost ega vastustaja tegevuse süülisust.
21.Ringkonnakohus rahuldab Tartu Vangla apellatsioonkaebuse, tühistab Tartu Halduskohtu 06.09.2023. a otsuse resolutsiooni p-i 2 ning teeb uue otsuse, millega jätab kaebaja hüvitamisnõude rahuldamata. Tartu Vangla menetluskulude taotlust ei esitanud. Seega puudub vajadus menetluskulude jaotamiseks. Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja isikuandmete kaitseks kohtuotsuse avaldamisel asendada tema nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.