5.Määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärkidega.
Edasikaebamise kord
Määruse resolutsiooni p-de 1 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 252 lg 7, § 204 lg 1).
1.X (edaspidi ka kaebaja) esitas 11.06.2024 Tartu Vangla meditsiiniosakonnale taotluse, milles ta palus paigutada end Viljandi psühhiaatriakliinikusse nii kauaks, kui kaebaja isikust mitte olenematu ravi vajadus ära langeb. Kaebaja hinnangul ei ole vanglapoolne ravi enda eesmärki täitnud ning ta on nüüd ka ohtlik.
1.1.Tartu Vangla vastas kaebaja pöördumisele 12.06.2024. a vastusega nr 6-43/24/336-3. Pärast kaebaja konflikti psühhiaatriga pakkus vangla kaebajale võimalust vahetada raviarsti. Arsti vahetumisel ilmnes, et kaebaja ei olnud rahul ka tema poolt pakutava tervishoiuteenusega. Vangla on teinud kõik endast oleneva, et kaebajale vajalikku tervishoiuteenust pakkuda. Kaebaja tervisekaardist ei nähtu objektiivselt, et kaebaja vajaks tahtest olenematut ravi või sundravi.
2.X esitas 12.06.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla kohustamiseks kaebaja paigutamiseks Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikusse (Jämejala haiglasse). Kaebaja leiab, et talle ei tagata vanglas vajalikku psühhiaatrilist abi ja tema tervislik seisund on vanglas viibides halvenenud. Kaebaja hinnangul on ta ohtlik endale ja teistele. Kui kaebaja jääb ilma vajaliku abi ja ravita, siis võib see lõppeda kaebaja enesetapuga. Kaebaja osutab veel psühhiaatrilise sundravi kohaldamisele ja selle järelevalve korraldamisega seonduvale. Kaebaja palub asjas kohaldada esialgset õiguskaitset ja selle korras paigutada ta ümber Viljandi psühhiaatriakliinikusse. Kaebaja palub end vabastada riigilõivu tasumise kohustusest.
3-24-1761
3.X esitas 17.06.2024 kaebuse täienduse, milles palub tunnistada Tartu Vangla vastuse nr 643/24/336-3 õigusvastaseks ja kohustada P. Kooli vastama kaebaja pöördumistele (nr 2-24/22/5948) põhjalikumalt. Kaebaja ei nõustu vangla vastusega ning leiab, et vangla psühhiaater L. Graf ei osutanud talle mingisugust abi, vangla ei ole teinud endast olenevalt kõike, et pakkuda kaebajale vajalikku ravi. Kaebajat ei paigutatud tema taotluse alusel psühhiaatriaosakonda ning psühhiaater L. Graf suhtub kaebajasse halvasti.
4.Tartu Vangla esitas 18.06.2024 seisukoha esialgse õiguskaitse taotluse kohta, milles märgib, et vangla hinnangul ei ole taotluse lahendamine halduskohtu pädevuses ning see tuleks jätta läbi vaatamata. Vastustajale arusaadavalt peab taotleja silmas Viljandi Haigla psühhiaatriaosakonda Jämejalas (taotleja on kaebuses viidanud mh Jämejalale), kus osutatakse mh psühhiaatrilise sundravi teenust. Kinnipeetava, kelle psüühiline tervis on karistuse kandmise ajal halvenenud ja kes ei saa seetõttu enam jätkata karistuse kandmist vanglas, psühhiaatrilisele sundravile saatmist reguleerivad karistusõiguse sätted. Materiaalõiguse poolelt on asjakohased eeskätt karistusseadustiku (KarS) § 86 ja ka § 79 lg 2, menetlusõiguse poolelt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 425, samuti sama seadustiku 16. peatükk. Kuigi KrMS § 425 sätestab, et menetlus algab vangla initsiatiivil, siis analoogses olukorras, mis puudutas somaatilist seisundit, on Riigikohus 08.06.2016. a määruses 3-3-4-1-16 jaatanud süüdimõistetu enda õigust taotleda vabastamismenetluse alustamist, menetlust on pädev läbi viima maakohus. Ei ole mõistlikku põhjust eirata ka psühhiaatrilise probleemi puhul sama arutluskäiku, üldjoontes on seda jaatanud ka Tallinna Ringkonnakohus 31.05.2024. lahendis asjas 3-24-1302. Seda, et eelkõige soovib kaebaja karistuse kandmisest vabastamist, toetab vangla hinnangul mh see, et statsionaarset psühhiaatriaravi on võimalik osutada ka Tartu Vanglas, kellel (või Tervisekassa koostööpartneril SA-l Viljandi Haigla) on vastav tegevusluba ja kompetents olemas. Vangla on seega seisukohal, et X esialgse õiguskaitse taotlus tuleb jätta läbi vaatamata, sest halduskohus ei ole pädev arutama kinnipeetava karistuse kandmisest vabastamist ja ravile suunamist.
KOHTU SEISUKOHT
5.Kaebaja on kaebuses palunud kohtul kohustada Tartu Vanglat paigutama teda Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikusse Jämejalas, sest leiab, et vanglas ei tagata kaebajale vajalikku ravi ning ta on ohtlik endale ja teistele. 17.06.2024. a kaebuse täienduses on kaebaja palunud tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja P. Kooli 12.06.2024. a vastus nr 6-43/24/336-3 ja kohustada P. Kooli vastama kaebaja pöördumistele põhjalikumalt. Lähtudes kaebusest, selle täiendusest ja vanglale esitatud taotlusest, mõistab kohus kaebaja tahet selliselt, et ta on esitanud kohtule kohustamiskaebuse vangla kohustamiseks tema suunamiseks sundravile Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikusse või vastava taotluse uuesti lahendamiseks (HKMS § 37 lg 2 p 2). Kohus märgib, et selline kohustamisnõue hõlmab endas ka vangla 12.06.2024. a vastuse õigusvastasuse tuvastamise nõuet, mistõttu ei käsita kohus seda eraldiseisva tuvastamisnõudena. Kaebaja palub kohtul veel ka esialgse abinõuna paigutada ta ümber Viljandi Haiglasse, sest vanglas ei saa ta õiget ravi.
6.Kohus on seisukohal, et kaebuse lahendamine vangla kohustamise nõudes kaebaja suunamiseks sundravile ei ole halduskohtu pädevuses ja kuulub tagastamisele HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel. Halduskohtu pädevuses on avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda (HKMS § 4 lg 1). Kohus selgitab, et KrMS § 425 lg 2 sätestab, et kui süüdimõistetu on jäänud pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist vaimuhaigeks või nõdrameelseks või kui tal on tekkinud muu raske psüühikahäire, teeb karistuse täitmise asukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik karistuse täitmisele pööramata jätmise või karistuse kandmisest vabastamise määruse. Sellisel juhul kohaldab täitmiskohtunik süüdimõistetule KarS §-s 86 sätestatud psühhiaatrilist sundravi. Seega on kaebuse lahendamiseks ette nähtud eraldi menetluskord ja X
3-24-1761 psühhiaatrilise sundravi vajadust hindab maakohus vastava taotluse esitamisel. Olukorras, kus vangla keeldub tegemast täitmiskohtunikule esildist kinnipeetava vabastamiseks KrMS § 425 alusel, saab kinnipeetav KrMS § 431 lg 1 kohaselt esitada kohustamisnõude, mille lahendamine on täitmiskohtuniku ehk maakohtu pädevuses (vt Riigikohtu 08.06.2016. a määrus nr 3-3-4-116, p-d 10–14; 10.08.2023. a määrus nr 3-23-1188, p 6).
7.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X kohustamiskaebuse HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
8.Samuti puudub kohtul kaebuses viidatud esialgse õiguskaitse kohaldamise pädevus, kuivõrd põhivaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Seetõttu jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata.
9.Kohus selgitab veel, et X tuleb enda karistuse kandmisest ennetähtaegseks vabastamiseks KrMS § 452 lg 2 alusel ja selle asemel KarS § 86 alusel psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks pöörduda sellekohase taotlusega karistuse täitmise asukoha järgse maakohtu täitmiskohtuniku poole. Kuna kaebaja viibib Tartu Vanglas, siis lahendab taotluse Tartu Maakohtu täitmiskohtunik.
10.Kohus kuulutab praeguse kohtuasja menetluse HKMS § 77 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p 3 alusel kaebaja eraelu kaitseks tervikuna kinniseks. Määruse avaldamisel arvutivõrgus tuleb asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3, § 179 lg 4).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.