Margo Klaar (eesistuja), Krista Kirspuu, Mati Maksing
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus MDD suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks Harju Maakohtu 23.12.2016 esialgse õiguskaitse kohaldamise määrus MDD määruskaebus
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad
Menetluse liik
Avaldaja: Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Ravile paigutatav isik: MDD (isikukood XXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Marika Jaanson Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 23.12.2016 määrus jätta muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta
menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Asjaolud
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 23.12.2016 Harju Maakohtule taotluse MDD suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks.
2.Taotluse kohaselt kuni 2016. aastani on MDD elanud tavapärast elu – käinud koolis, teinud tööd ja loonud pere. 2016 aasta suvel tekkisid peres lahkhelid ja ta on olnud kergesti ärrituv ning tasakaalutu käitumisega. Esines ka vägivalla episoode, mispeale nõudis abikaasa lahutust. MDD on rünnanud füüsiliselt oma abikaasat ja vigastanud ennast terava esemega. Samuti on ta postitanud internetti ähvardavaid avaldusi.
3.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku arstide arvamuse kohaselt on psühhootilised haigusnähud tõenäoliselt tekkinud viimase 2-3 kuu vältel reaalselt raske stressi tingimustes. MDD-l esinev raske psüühikahäire on hinnatav maniakaalse seisundina psühhootiliste sümptomitega (F30.2). Patsiendi käitumine on täiel määral hõivatud paranoilistest ja suurusluulumõtetest, lisandunud on luulutajuelamused, mistõttu tajub ümbritsevat tähenduslikuna ja ennast ohustavana (politsei sõnul oli MDD-l kinnipidamisel kaasas 3 suurt nuga) ning oma seisundist tulenevalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Patsiendi psüühilist seisundit ja haigustaju puudumist hinnates pole avaldaja arvates tõenäoline MDD seisundi paranemine 4 päeva vältel sedavõrd, et oleks tagatud tema iseseisev toimetulek ja ümbritsevate sh lähedaste turvalisus, mistõttu taotleb avaldaja kohtult luba MDD’le tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks ja temale psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haiglatingimustes 40 päeva vältel alates tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vormistamise otsusest.
4.Patsient hospitaliseeriti ägeda psühhootilise seisundi tõttu ravile tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 21.12.2016. a kell 16.30. Esimese astme kohtu määrus ja selle põhjendused
5.23.12.2016 määrusega rakendas kohus MDD suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas ta tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatria-kliinikusse alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kuni 40 päeva (29.01.2017). Kohus andis loa ravimite tahtevastaseks manustamiseks ja ravimeetodite rakendamiseks.
6.Maakohus leidis, et esinevad asjaolud MDD suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Täidetud on PsAS § 11 lg-s 1 ja TsMS § 543 lg-tes 1-5 toodud eeldused.
7.Maakohus kuulas ära MDD ja raviarsti KE. Viimane selgitas kohtule, et haiglas on MDD rahulik, kuid trotslik. Ta keeldub vett joomast, sest arvab, et vesi ei ole joogikõlbulik. Hommikusöök talle ei sobi. Ta on kuri naise ja tema sugulaste suhtes. Ta on vihane Eesti riigi peale, sest süüdistab Eesti riiki selles, et tema naist talle tagasi ei anta ja teda tema tahte vastaselt kinni hoitakse. MDD esindaja toetas avaldust.
8.Kohus kuulas telefoni teel ära MDD abikaasa ER, kes kinnitas, et MDD on olnud tema suhtes vägivaldne ja mitmeid kordi vägivallaga ähvardanud. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud maakohus vajalikuks, kuna arvestades MDD psüühilist
2(4)
seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.
9.Arvestades MDD psüühikahäiret ja seda, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik ning isiku ohtlikkus lähemas tulevikus ilma haiglaravita on pigem kindel kui tõenäoline, vajas puudutatud isik pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes. Määruskaebus ja selle põhjendused
10.27.12.2016 esitas ravile paigutatav isik MDD määruskaebuse, mille palus maakohtu 23.12.2016 määrus tühistada.
11.Määruskaebuse esitaja leiab, et ei esine PsAS § 11 lg 1 p-des 1-3 nimetatud asjaolusid. Määruskaebuse esitaja arvab, et tema psühhiaatriahaiglasse paigutamine on organiseeritud tema abikaasa sugulaste poolt. Tema suhtes esitatud süüdistused on alusetud.
12.Määruskaebuse esitaja juhib tähelepanu Riigikohtu seisukohale (lahendites 3-2-1-8307 ja 3-2-1-81-07), et kohtud ei peaks tuginema üksnes konkreetse arsti-eksperdi arvamusele ja ka eksperdi arvamus peab olema põhjendatud. Menetluse edasine käik
13.Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu.
14.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
15.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS § 659 ja § 654 lg 6 järgi ei korda neid.
16.TsMS § 534 lg 1 järgi võib isiku esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada kinnisesse asutusse, kui ilmselt on täidetud kinnisesse asutusse paigutamise tingimused ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Vastavalt PsAS § 11 lg-le 1 võetakse isik tahte vastaselt vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui korraga esinevad kolm eeldust: (1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, (2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja (3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Määruskaebuse esitaja on seadnud kahtluse alla PsAS § 11 lg-s 1 toodud eelduste esinemise.
17.Ringkonnakohus määruskaebuse väidetega ei nõustu ja leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud vältimatu psühhiaatrilise abi korras tahtevastase ravi kohaldamise tingimused. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses esitatud väited ei lükka ümber raviasutuse psühhiaatrite poolt esitatud andmeid, mille kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire (maniakaalne seisund psühhootiliste sümptomitega, F30.2), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Raviarsti arvamusest (tl 2-3) ja kohtpsühhiaatrilise ekspertiisi aktist nr 1-17 (tl 82-84) nähtuvalt võib puudutatud isik ravita jäämisel olla ohtlik nii iseendale kui teistele. Maakohus on
3(4)
määruses toonud välja, et määruskaebuse esitajale iseloomulike haigusnähtude tõttu on puudutatud isiku arusaam ümbritsevast tegelikkusest moonutatud, mistõttu ta ei reageeri tekkivatele olukordadele adekvaatselt ja tema ohtlikkus endale ja teistele isikutele on pigem kindel.
18.TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt võib esialgse õiguskaitse tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui: (1) isik on ära kuulatud ja (2) tähtaja pikendamine on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Maakohtu määrusest tulenevalt on isik ära kuulatud ning esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamine oli psühhiaatri arvates ilmselgelt vajalik (tl 5-6). Seega olid täidetud TsMS § 534 lg 5 teisest lausest tulenevad formaalsed eeldused esialgse õiguskaitse pikendamiseks kuni 40 päevani.
19.Vastuseks määruskaebuse väidetele puutuvalt tehtud ekspertiisiakti hindamist, leiab kolleegium, et maakohus ei ole tuginenud mitte ainult ekspertiisiaktile, vaid on oma järeldused kujundanud kõiki tõendeid kogumis hinnates.
20.TsMS § 172 lg-st 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda. . Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Mati Maksing /allkirjastatud digitaalselt/
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.