3.Saata määruse ärakiri menetlusosalistele. Edasikaebamise kord
Käesoleva peale võib esitada määruskaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.28.05.2024 toimus Tallinna Vangla Neljanda Üksuse korvpalliväljakul P kell 13:09 kuni 13:11 sündmus, mille käigus kinnipeetav X. X. asus füüsilisse kontakti ja kaklusse kinnipeetav Y. Y. Vangla töötajad avastasid selle video järelvalvet tehes ja see on fikseeritud valvur Kristjan-Erik Sarapu 28.05.2024 ettekandes nr. x-xx-xxxx Tallinna Vangla direktorile (dtl 9). Umbes tund peale intsidenti paigutati X. X. ühe vanglasisese julgeolekuabinõuna VangS § 69 sätestatust lähtudes
eraldatud lukustatud kambrisse kuni asjaolude äralangemiseni ja sama tähtajaga keelati tal kehakultuuriga tegelemine ning piirati ta vanglasisest liikumis ja suhtlemisvabadust. X. X.l võeti samal päeval selgitus ja anti võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited vangla kavatsusele kohaldada tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid enne asjakohase haldusakti andmist. X. X. kasutas seda võimalust ja esitas oma vastuväited ja seisukohad samal päeval kirjalikult (dtl 12). 28.05.2024 andis Tallinna Vangla Käskkirja nr 1-24/1-2/226 X. X. suhtes julgeolekuabinüõude kohaldamise suhtes. X. X.le esitati käskkiri tutvumiseks 29.05.2024 (dtl 10-11). X. X. esitas 29.05.2024 kell 18:06 vaide Tallinna Vangla IV üksuse juht Kristo Viimsalo 28.05.2024 käskkirjale nr 1-24/1-2/226.
2.Juba enne vaide esitamist esitas X. X. 28.05.2024 Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse tema suhtes rakendatud julgeolekuabinõude kohaldamise peatamiseks nende kohaldamise käskkirja kättetoimetamiseni ja vaide- ja kohtumenetluseks (dtl 1). Oma taoltust põhjendas kaebaja sellega, et talle ei ole käskkirja kätte toimetatud ja rakendatud abinõude tagajärjel katkeb tal absoluutselt igasugune suhtlus lähedastega tuues kaasa suitsiidiriski. Ühtlasi märkis ta taotluses eraldi „Riigilõivuta – vahendid puuduvad.“.
3.30.05.2024 esitas X. X. kohtu tegevusele vastuväite (dtl 3), milles tetab, et ta on 28.05.2024 esitanud oma arvamuse ja vastuväited julgeolekuabinõude kohaldamata jätmiseks ja on saanud kätte vangla 28.05.2024 käskkirja nr. 1-24/1-2/226. Samuti teavitas märkis kaebaja, et esitas käskkirjale ja julgeolekuabinõude rakendamise peatamise nõude. Ühtlasi palus kaebaja lahendada esialgse õiguskaitse taotlus kiireloomulisena. Nimetatud vastuväide saabus kohtusse kell 16.54 ja salvestati kohtu infosüsteemis referendi poolt 17:06. 31.05.2024 koostas kohtunik Tallinna Vanglale kiireloomulise kohtunõude, millele viimane vastas samal päeval.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4.Kohus märgib kõigepealt, et kohtul puudub tulenevalt HKMS regulatsioonist võimalus rakendada esialgset õiguskaitset olukorras, kus vaie vangla toimingu või haldusakti peale on esitamata. Vastavalt HKMS § 249 lg 2 võib esialgse õiguskaitse määruse tegemiseks kohtule taotluse esitada pärast haldusorganile vaide esitamist, koos kaebusega või pärast kaebuse esitamist. Seega oli 28.09.2024 kaebaja taotlus kohtule esitatud ennatlikult ja see oleks tulnud tagastada. Lisaks ei olnud taotluselt tasutud riigilõivu, esitatud selgesõnalist taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja selle otsustamiseks vajalikke dokumente. Ka sellel põhjusel oleks kohtul tulnud kaebajale anda täiendav tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Kohus sai kaebaja poolt vaidemenetluse algatamisest teada alles 31.05.2024, sest 30.05.2024 esitatud vastuväide-taotluse jõudis kohtulsse tööpäeva lõpus (kell 16:54) ja teiseks oli kohtunik sel ajal kohtunikele kohustuslikul kohtunike iga-aastasel üldkogul Pärnus. 31.05.2024 tutvus kohtunik esitatud taotlusega ja nõudis Tallinna vanglalt kiireloomuliselt välja seisukoha taotluse suhtes ning kaebaja finantsseisukorda kirjeldavad andmed, et otsustada kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamine. Samal päeval saabus kohtule Tallinna Vangla vastus ja nõutud dokumendid. Sisuliselt tähendab see seda, et kohus on kaebaja vastuväite lahendanud ja käsitlebki taotlust kiireloomulisena.
5.Kohus märgib, et käesoleva määruse tegemise hetkeks on kohtul tulenevalt vaide esitamisest kaebaja poolt võimalik tema esialgse õiguskaitse taotlus menetlusse võtta ja seda lahendama hakata.
6.Kohus käsitleb kaebaja teavitust, et tal puuduvad vahendid riigilõivu tasumiseks, taotlusena saada menetlusabi HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel ja kaebaja vabastamist riigilõivu tasumisest. Kohus leiab, et lähtudes kaebaja kinnitusest ja Tallinna Vangla poolt kohtule esitatud kaebaja KRaha konto väljavõttest (dtl 15) puuduvad kaebajal vahendid riigilõivu tasumiseks ehk täidetud on HKMS § 111 lg 1 ja § 112 lg 1 p 1 ning kohtupraktikas kinnipeetavate suhtes rakendatavad tingimused riigilõivust tasumisest vabastamiseks. Kohus leiab kaebaja esialgse õiguskaitse taotlust lahendama asudes, et täidetud on ka HKMS § 111 lg 2 ja 3 esitatud tingimused menetlusabi andmiseks. Kohus vabastab kaebaja menetlusabi andmise korras riigilõivu tasumisest.
7.Kaebaja põhjendab oma taotlust esialgse õiguskaitse rakendamiseks eelkõige asjaoluga, et talle ei antud enne paigutamist eraldi lukustatud kambrisse kätte sellise otsuse aluseks olevat käskkirja ja asjaoluga, et ta kaotab igasuguse suhtlemisvõimaluseoma lähedastega. Samuti toob kaebaja välja, et ta võib langetatud otsuse tõttu teostada enesetapu (tõuseb suitsiidirisk).
8.Oma vaides 28.05.2024 käskkirjale toob kaebaja välja ka selle, et ta ei ole nõus tema suhtes rakendatud julgeolekuabinõudega ja peab neid sisuliselt liiga rasketeks ja põhjendamatuteks. Kaebaja väidab, et ta saab aru oma käitumisest ja püüab seda parandada. Ta leiab, et teda võiks alternatiivselt talle määratud kitsendustele paigutada teise osakonda, kus pole isikuid, kellega tal võiks konflikt tekkida. Samuti toob ta oma 28.05.2024 arvamuses ja vastuväidetes kavandatavale käskkirjale välja, et ta oli julgeolekuabinõude rakendamise ajaks juba rahunenud ja ei kujutand teistele kinnipeetavatele ohtu ning tegemist oli ainulaadse olukorraga, mille kordumist ta püüab edaspidi hoiduda.
9.Vastustaja leiab oma vastuses taotlusele, et X. X. paigutati 28.05.2024 eraldatud lukustatud kambrisse ning tema liikumis- ja suhtlemisvabadust ning kehakultuuriga tegelemist on piiratud seaduslikult. Täiendavaid julgolekuabinõusid tuli kohaldada kiiresti julgolekukaalutlustel, sest X. X. ründas jalutuskäigul olles teist kaaskinnipeetavat. Vanglal tuli olukorrale kiirelt reageerida ja X. X. teistest kaaskinnipeetavatest koheselt eraldada. Vangla toob välja, et käskkiri koostati samal päeval, s.o 28.05.2024, kuid X. X. sai selle kätte 29.05.2024. Vastustaja selgitab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse asjaolude ära langemiseni. Käesolevaks ajaks ei ole asjaolud veel ära langenud ja vanglal ei ole veendumust, et X. X. enam kaaskinnipeetavatele ohtlik ei ole. Seetõttu tuleb abinõusid jätkuvalt rakendada. Vangla toob välja, et X. X. on küll lukustatud kambris, kuid ta ei ole täielikus isolatsioonis. Ta saab käia jalutuskäigul, ta saab lähedastele helistada ja kirjutada, ta saab kambris kuulata raadiot, lugeda ajalehti ja raamatuid, ta saab vestelda vanglateenistujatega, sh kohtuda kaplaniga, kui selleks soovi avaldab. Tallinna Vangla möönab, et kahtlemata sekkutakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega intensiivselt X. X.i õigustesse, kuid käesoleval juhul kaalub vajadus kaitsta kaaskinnipeetavaid ja vangla üldist julgeolekut üles X. X.i vajaduse vabalt liikuda, suhelda ja sportida.
10.Kohus leiab, et käesoleval juhul on olemas nii faktiline kui õiguslik alus julgeolekuabinõude rakendamiseks. Vaidlust ei ole, et X. X. ründas teist kinnipeetavat ja kakles temaga. Kaebaja ise
selgitab vaides kaudselt, et tema väidetav solvamine teise kinnipeetava poolt viis kakluseni ja see on ettearvatav käitumine vanglatingimustes, mida vangivalvurid on kohustatud ametiülesandeid täites ennetama. Kohus kaebaja sellise argumentatsiooniga ei nõustu. Igasugune teise isiku füüsiline ründamine ilma otsese füüsilise ohuta on õigustamatu. Vanglas ei kehti otsuste tegemisel vangide käitumise nõuetele mitte vangide subkultuuris vahel kahjuks olulist tähtsust omavad reeglid, vaid seadustes ja nende alusel antud õigusaktides (näiteks vangla sisekorraeeskirjad) sätestatud viisakus- ja käitumisnõuded, mis on sisuliselt tavaelus rakendatavad inimeste omavahelise suhtlemise reeglid. Juhul, kui kinnipeetav neid rikub, seab ta lisaks kaasvangide füüsilisele tervisele ohtu ka nende ühiskonda taassotsialiseerumiseks ja õiguskuuleka käitumise toetamiseks kehtestatud reeglid ja vangla julgeoleku. Iga kinnipeetav peab siinjuures arvestama, et korra tagamisel ei ole vangide subkultuurist tulevate reeglite arvestamine ei võimalik ega ka mingil kombel õigustatud.
11.Kohus leiab, et vastustajal on õigus ka selles, et kuni kõikide asjaolude väljaselgitamiseni ja võimaliku distsiplinaarmenetluse või isegi süüteomenetluse algatamiseni, saab kaebajat vaatamata rahunemisele pärast konflikti käsitleda ohtlikuna teistele vangidele ja ohuna vangla julgeolekule. Kohus märgib, et käesoleva asja asjaolud näitavad ka selgelt, et selline vangla hinnang ei ole alusetu. Isegi, kui uskuda kaebaja väidet tema varasemast eeskujulikust käitumisest, näitab toimunud konflikt, et kaebaja võib teistele kinnipeetavatele väga ohtlik olla eirates seaduses sätestatud põhilisi käitumisreegleid ja ta ei ole täielikult aru saanud, et oma käitumise eest vastutab tema ise mitte vanglatöötajad ja seda seaduse, mitte kuritegeliku subkultuuri reeglite, alusel.
12.Kohus on ka seisukohal, et kaebaja paigutamine eraldi lukustatavasse kambrisse enne käskkirja andmist, ei ole õigusvastane. Kohus märgib, et selline paigutamine on kaheldamatult lubatud ja vajalik, et kõrvaldada vahetu julgeolekuoht teistele kinnipeetavatele. Samuti nähtub kohtule esitatud materjalidest, et kaebajal oli juba samal päeval võimalik esitada arvamus ettevalmistatavale käskkirjale tema suhtes julgeolekumeetmete kehtestamiseks, mis ka hiljem vormistati vaidlusaluseks käskkirjaks. Võimaluse selliseks haldusmenetluse läbiviimiseks annavad ka haldusmenetluse seaduse § 40 lg 3 p 1 ja § 55 lg 2.
13.Seoses rakendatavate piirangute ulatuse ja võimaliku mõjuga, leiab kohus, et kaebaja ei ole kohtule neid asjaolusid täpselt edasi andnud. Nähtuvalt Tallinna vangla vastusest taotlusele on kaebaja küll lukustatud kambris, kuid ta ei ole täielikus isolatsioonis. Ta saab käia jalutuskäigul, ta saab lähedastele helistada ja kirjutada, ta saab kambris kuulata raadiot, lugeda ajalehti ja raamatuid, ta saab vestelda vanglateenistujatega, sh kohtuda kaplaniga, kui selleks soovi avaldab. Seega on otseselt valed kaebaja väited selles osas, et tal on takistatud igasugune suhtlemine lähedastega, samuti ei ole kaebaja ära lõigatud ühiskonnas toimuvast ning tal on võimalik vähemalt kord päevas jalutuskäigul käia.
14.Kohus leiab eelnevat kokku võttes, et kuigi tal esineb vajadus esialgse õiguskaitse meetme rahendamiseks, ei saa kohus väita, et kaebajal oleks käesolevas asjas suured eduvõimalused. Samuti on kohus hetkel talle teadaolevate andmete ja tõendite uurimise järel seisukohal, et kaebaja huvi vältida rakendatud julgeolekumeetmeid ei kaalu üles avaliku korra taastamist ja julgeoleku tagamise vajadust kaebajaga samas vanglas asuvatele kinnipeetavatele. Kohtu hinnangul on vangla kõige pädevam hindama kaebajast tuelenevat julgeolekuohtu teistele kinnipeetavatele ja käesolevas asjas ei ole kohus tuvastanud, et vangla oleks selles osas teinud ilmselge hindamis või kaalutlusvea, Sellest tulenevalt puudub kohtul alus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks ja kohus jätab kaebaja taotluse esialgse õiguskaitse meetmete rakendamiseks rahuldamata.