Xi kaebus Keskkonnaameti 10.11.2023 ettekirjutuse nr 2380 tühistamise ning Keskkonnaameti kohustamise nõuetes Kaebaja X, volitatud esindaja vandeadvokaat Epp Lumiste Vastustaja Keskkonnaamet, volitatud esindaja Raul Oberg
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 23.04.2024
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.06.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Sekretäril saata kohtuotsus menetlusosalistele (esindajate kaudu).
1.X omandas 13.08.2013 Meremuru kinnistu (maatulundusmaa 100%; asukoht Lindmetsa küla, Saaremaa vald, Saare maakond; katastritunnus 80701:001:0077; edaspidi Meremuru kinnistu). Perioodil 28.08.2013-13.02.2017 oli Meremuru kinnistu omanikuks Y. Alates 13.02.2017 on Meremuru kinnistu ainuomanikuks X.
3.Keskkonnaameti teostas 11.05.2023 Meremuru kinnistul kontrolli, mille kohta koostas protokolli nr 1121873 ning tuvastas, et Meremaa kinnistul asuvad kolm ehitist, mis kõik asuvad ehituskeeluvööndis: 1) ehitis 1 – terrassiga suvemaja; ehitis toetub kiviplokkidele, on mõõtmetega 6,90 x 4,84 m ja pindalaga 33,4 m2. Põhikaardile kantud veepiirist asub 101 m kaugusel; 2) ehitis 2 – iglusaun; ehitis toetub kiviplokkidele, on kujult ümar, ümbermõõduga 7,40 m ja pindalaga 4 m2 ; põhikaardil märgitud veepiirist asub 100 m kaugusel; 3) ehitis 3 – kuivkäimla; ehitis toetub kiviplokkidele, on kujult ümar, ümbermõõduga 5,10 m ja pindalaga 2 m2; põhikaardile kantud veepiirist asub 87 m kaugusel.
4.Keskkonnaamet teavitas 18.07.2023 Xit haldusmenetluse nr 2380 alustamisest Xi ja Y suhtes kavandatava ettekirjutuse koostamiseks Meremuru kinnistul looduskaitseseadusest tulenevate nõuete rikkumise kõrvaldamiseks ja õigusvastaselt Lindmetsa hoiualale, ranna või kalda piiranguvööndisse ja Läänemere 200 m ehituskeeluvööndisse rajatud ehitiste likvideerimiseks.
5.X esitas 17.08.2023 Keskkonnaametile seisukohad kavandatava ettekirjutuse osas. X palus peatada haldusmenetluse kuni Saaremaa valla poolt seisukoha kujundamiseni Meremuru kinnistul olevate ehitiste seadustamisel.
6.X esitas 13.09.2023 Saaremaa Vallavalitsusele taotluse ehituskeeluvööndis asuvate ehitiste seadustamise seisukoha kujundamiseks.
7.Saaremaa vald asus 11.10.2023 seisukohale, et Meremuru kinnistu suhtes kehtivate kitsenduste tõttu ja alal kehtivas üldplaneeringus sätestatu järgi ei ole detailplaneeringu algatamine antud kinnistul ranna ehituskeeluvööndi vähendamiseks ebaseaduslike ehitiste seadustamise eesmärgil meie hinnangul võimalik.
8.Keskkonnaamet tegi 10.11.2023 Xile ja Y ettekirjutuse nr 2380 likvideerida Meremuru kinnistul Lindmetsa hoiualale, ranna või kalda piirangu- ja ehituskeeluvööndisse rajatud ebaseaduslikud ehitised (elukondlik hoone, iglusaun ja välikäimla) tähtajaga 12.02.2024.
9.X esitas 06.12.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti 10.11.2023 ettekirjutuse nr 2380 tühistamiseks ning Keskkonnaameti kohustamiseks kaaluma Xi poolt Meremuru kinnistu Lindmetsa hoiualale, ranna või kalda piirangu- ja ehituskeeluvööndisse rajatud ehitiste (elukondlik hoone, iglusaun ja välikäimla) seadustamiseks nõusoleku andmist. Koos kaebusega esitati ka esialgse õiguskaitse taotlus vaidlusaluse ettekirjutuse täitmise ja täitmiseks vajalike abinõude (sh sunnivahendite) rakendamise peatamiseks kuni käesolevas haldusasjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni.
10.Tallinna Halduskohtu 07.12.2023 kohtunõudega kohustati Keskkonnaametit vastama Xi esialgse õiguskaitse taotlusele hiljemalt 15.12.2023.
11.Keskkonnaamet esitas 15.12.2023 seisukoha esialgse õiguskaitse taotlusele.
12.Tallinna Halduskohtu 19.12.2023 kohtumääruse alusel tagastati Xi kaebus osas, milles taotleti Keskkonnaameti kohustamist kaaluma Xi poolt Saaremaa vallas Saare maakonnas Lindmetsa külas Meremuru maaüksusel (katastritunnus 80701:001:0077) Lindmetsa hoiualale, ranna või kalda piirangu- ja ehituskeeluvööndisse rajatud ehitiste (elukondlik hoone, iglusaun
2(9)
3-23-2799
ja välikäimla) seadustamiseks nõusoleku andmist (resolutsiooni p 1) ning võeti Keskkonnaameti 10.11.2023 ettekirjutuse nr 2380 tühistamisnõudes menetlusse (resolutsiooni p 2). Kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus jäeti kohtumääruse resolutsiooni p 6 alusel rahuldamata.
13.X esitas 03.01.2024 määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 19.12.2023 kohtumääruse resolutsiooni p-de 1 ning 6 tühistamiseks.
14.Tallinna Ringkonnakohtu 18.01.2024 kohtumääruse alusel rahuldati Xi määruskaebus osas, milles taotleti Tallinna Halduskohtu 19.12.2023 resolutsiooni p 1 tühistamist ning saadeti kohustamisnõue samale kohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
15.Tallinna Halduskohus võttis 21.02.2024 kohtumääruse resolutsiooni p 1 alusel Xi kohustamisnõude menetlusse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
16.Kaebaja leiab, et vaidlusalune ettekirjutus on õigusvastane.
16.1.Ettekirjutus on tehtud vale isiku ehk Y suhtes, kes ei ole korrakaitseseaduse (KorS) § 15 lg 1 mõttes avaliku korra eest vastutavaks isikuks, sest ei ole kinnistu omanik. Ettekirjutus tuleks tühistada juba ainuüksi seetõttu, et õigusvastane haldusakt võib kuni selle kehtetuks tunnistamiseni tekitada ebaõigele adressaadile kohustusi.
16.2.Ettekirjutus ei ole kooskõlas ehitusseadustikust (EhS) tulenevate nõuetega. Vastustaja on ettekirjutuses märkinud, et Keskkonnaameti nõusolek ehitustegevuseks ei ole nõutav, kui hoiualale ehitatakse alla 20 m2 suuruse ehitisealuse pinnaga ehitist. Teisalt on jõudnud vastustaja järeldusele, et kaebaja kinnistult tuleb likvideerida ka saun ning kuivkäimla, kuigi nende ehitisalused pinnad on vastavalt 4 m2 ja 2 m2. Kuivõrd puudus kaebajal kohustus küsida vastustajalt looduskaitseseaduse (LKS) § 14 lg 1 p 6 järgset nõusolekut sauna ning kuivkäimla rajamise kohta, peaks ettekirjutus sisaldama kaalutlusi, miks oleks vaja saun ja kuivkäimla likvideerida ning kuidas ohustavad need ehitised hoiuala eesmärkide saavutamist. Põhjenduste puudumise tõttu ei ole kaebajal võimalik veenduda, kas tema õigusi piiratakse õiguspäraselt. Vaidlusalune haldusakt on oluliste motiveerimispuudustega.
16.3.Vastustaja ei ole täitnud nõuetekohaselt uurimispõhimõtet (haldusmenetluse seaduse § 6). Majandus- ja taristuministri 05.06.2015 määruse nr 57 (määrus nr 57) § 19 lg 6 kohaselt ei võeta hoonealuse, sealhulgas hoone maapealse osa aluse ja hoone maa-aluse osa aluse pinna leidmisel arvesse hoone küljes olevat terrassi. Vastustaja 11.05.2023 objekti kontrollimise protokolli nr 1121873 kohaselt tuvastati, et kaebaja kinnistul asuva terrassiga suvemaja pindalaks on 33,4 m2. Eeltoodust nähtuvalt määras vastustaja ehitisaluse pinna koos terrassiga, mis on ebaõige. Suvemaja ehitisealune pind ilma hoone küljes oleva terrassi ja muude määruse nr 57 § 19 lg 6 järgsete elementideta ei ületa 20 m2, mistõttu ei olnud ehitise rajamiseks Keskkonnaameti nõusoleku küsimine vajalik. Isegi kui terrassi alust pinda saaks pidada ehitisaluseks pinnaks, siis on vastustaja jätnud tähelepanuta, et kaebaja saab vajadusel terrassi ka eemaldada. Vastustajal olnuks seega võimalik võtta ettekirjutuses seisukoht leebemate meetmete kohaldamise osas (nt terrassi likvideerimine või eemaldamine või ehitiste teisaldamine puiskarjamaale). Eelnevat arvesse võttes ei asu kaebaja kinnistul loakohustuslikke ega nõusolekut vajavaid ehitisi ning kohustades neid eemaldama, peaks motivatsioon olema eriti põhjalik.
16.4.Ettekirjutuses osundatud hoiuala elupaikade ja kasvukohtade hävitamise ja kahjustamise võimalus on pelgalt oletuslik ning seda oletust toetavad tõendid puuduvad. Vastustaja ei ole enne ettekirjutuse tegemist läbi viinud keskkonnamõju hindamist või vähemalt seda kaebajale
3(9)
3-23-2799
tutvumiseks esitanud. Seega ei nähtu ettekirjutusest, millised negatiivsed mõjud LKS § 32 lg 2 mõttes kaebaja kinnistul paiknevate ehitistega kaasnevad. Kaebaja hinnangul peaks ettekirjutus sisaldama ka konkreetseid etteheiteid, kuidas mõjutab kõnealuste ehitiste olemasolu kinnistul metsastunud luidete kaitset ja välistab looduslikku protsessi, mille tulemusel metsastunud luited niikuinii muutuvad loodusmetsaks. Tegemist on olulise põhjendamispuudusega.
16.5.Vastustaja leidis, et kaebaja ehitustegevus ei ole kooskõlas piirkonnale omase asustusstruktuuriga, kuna selles asukohas ei ole kunagi hoonet olnud. Kaebaja on seisukohal, et hoonestamata piirkonna asustusstruktuuri hindamisel on kohane võtta arvesse eeskätt vastavas piirkonnas kehtivat ehitusõigust. Lindmetsa maastikukaitsealal asuvate kaebaja kinnistu naaberkinnisasjade (nt 80701:001:0202; 80701:001:0322; 80701:001:0224) suhtes kehtestab LKS § 38 lg 7 järgmise erandi: ehitamisele kaitsealal kohaldatakse LKS 6. peatükis sätestatut, kui kaitse-eeskirjaga ei ole sätestatud teisiti. Vabariigi Valitsuse 30.03.2007 määrusega nr 96 kehtestatud Lindmetsa maastikukaitseala kaitse-eeskirja (kaitse-eeskiri) § 5 lg 2 kohaselt on kaitseala valitseja ehk Keskkonnaameti nõusolekuta kaitsealal keelatud anda nõusolekut väikeehitise, sealhulgas lautri või paadisilla ehitamiseks (p 6) ning anda ehitusluba (p 7). Viidatud sätete grammatilisel tõlgendamisel saab jõuda ühemõttelise järelduseni, et Keskkonnaameti nõusolekul saab väikeehitise ehitada Lindmetsa maastikukaitsealal asuvate kinnisasjadele ka juhul, kui väikeehitised asuvad ranna või kalda ehituskeeluvööndis. Väikeehitiseks peetakse halduspraktikas kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseaduse alusel kuni 60 m2 ehitisealuse pinnaga ühel kinnistul asuvat ehitist, mille projekteeritud kõrgus maapinnast on kuni 5 m ja millel ei ole avalikkusele suunatud funktsiooni. Kuivõrd on kaebaja kinnistule rajatud kolme ehitise ehitisealuse pind on kuni 20 m2 ja kõrgus kuni 5 m, on need ehitised piirkonnale omased. Lindmetsa maastikukaitseala kaitse-eeskirja regulatsioonist lähtumata jätmine viis vastustaja õigusvastase haldusakti tegemiseni.
16.6.Ehitiste seadustamine on Lindmetsa hoiuala kaitsekorralduskavaga (kaitsekorralduskava) kooskõlas. Kaebaja vajab hooneid puiskarjamaa hooldamiseks. Hoolduse puudumine, mis soodustab puiskarjamaa kinnikasvamist, mõjutab puiskarjamaade säilitamist negatiivselt. Puiskarjamaa hooldamine ei ole võimalik ilma sellekohaste seadmeteta, mis on tinginud vajaduse rajada kaebaja kinnistule ehitised, kus neid hoiustada. Hooldustööde mahu tõttu ei ole tööde teostamine alati võimalik ühe päeva jooksul ning see on tinginud ka vajaduse kinnistul ajutiselt ööbida. Ehitised on vajalikud kaitsekorralduskava eesmärkide täitmiseks.
16.7.Vaidlustatav ettekirjutus on kaalutlusvigadega. Vastustaja väide, et kaebaja kinnistul paiknevate ehitiste likvideerimine hoiualalt on vajalik LKS-st tulenevate nõuete täimiseks, on paljasõnaline, tõendamata ega välista mingil juhul suvilaehituse seadustamise võimalikkust. Vastustaja ei ole aga suvilaehitusele nõusoleku andmist ega ehitiste lammutamise korraldamist sisuliselt kaalunud, mis viis ebaõige otsustuseni. Isegi kui nõustuda, et ehitised tuleks lammutada (likvideerida), siis puuduvad ettekirjutusest kaalutlused, millist kahjulikku mõju selline tegevus loodusele ja hoiualale omaks. Ettekirjutusest ei nähtu ka kaalutlused, millest lähtuvalt välistas vastustaja LKS § 38 lg 4 p 5 kohaldatavuse. Menetlusõigusnormide oluliste rikkumiste tõttu tuleb lisaks ettekirjutuse tühistamisele kohustada vastustajat kaaluma kaebaja kinnistule rajatud ehitiste seadustamiseks vajaliku nõusoleku andmist.
16.8.Puudub vaidlus, et kõnealused ehitised asuvad kaebaja kinnistul ranna või kalda ehituskeeluvööndis LKS § 35 lg 1 p 2 ja § 38 lg 1 p 1 mõttes. Kaebaja ei nõustu vastustaja käsitlusega, et kõnealuste ehitiste puhul ei rakendu ükski LKS § 38 lg-tes 4 ja 5 kirjeldatud ehituskeeluvööndis ehitamist võimaldav erand. Ettekirjutuse tegemise vajadust on põhjendatud põhiliselt asjaoluga, et kõnealused ehitised on püstitatud hoiualal esinevale looduskooslusele metsastunud luitealal, mille säilitamine on LKS § 34 alusel üheks ranna kaitse-eesmärgiks. Võttes arvesse, et metsastunud luited on käsitletud Lindmetsa hoiuala ja Lindmetsa maastikukaitseala kaitsekorralduskava 2017-2026 kava p-s 2.2.3 „Metsad“, on kaheldav, kas 4(9)
3-23-2799
metsastunud luidete asumine „rannal või kaldal“ tähendab, et sellele annab kaitset justnimelt LKS § 34. Hoiualal ja ka kõnealuste ehitiste asukohas esinevatele metsastunud luidetele annab kaitse samuti LKS § 32 lg 2, mistõttu ei saanud ehitiste likvideerimiseks ettekirjutuse andmise iseseisvaks aluseks olla fakt, et need asuvad ranna või kalda LKS § 34 järgse kaitse-eesmärgi kehtestamiseks moodustatud LKS § 35 lg 1p 2 ja § 37 lg 1 p 1 järgses ehituskeeluvööndis. Vastustaja ei ole selgitanud, milles seisneb ehitiste väidetav vastuolu LKS-st tulenevate nõuetega ning miks neid säilitada ei saa.
16.9.Vaidlustatav ettekirjutus on ebaproportsionaalne. Kaebaja kinnistul asuvate ehitiste likvideerimine ei ole antud juhul mõõdukas abinõu, sest isikule seatavad piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav on (vt PSJVKo 3-4-1-1-99, p 13). Vastustaja ei ole ettekirjutuses kaalunud, kas kaebaja põhiõiguse piiramine on taotletava eesmärgi tähtsust arvestades vajalik ja mõõdukas meede. Vastustaja oleks pidanud andma haldusmenetluses nr 2380 kaebaja kinnistul asuvatele ehitistele nõusoleku.
16.10.Lindmetsa hoiuala kaitsekorralduskava näeb ette Lindmetsa matkaraja taastamise, mis hakkaks osaliselt läbima ka kaebaja kinnistut ning tooks kaasa tallamiskoormuse suurenemise. Matkaraja ehitamine laudteena tooks metsastunud luidetele kaasa samasugused tagajärjed nagu kaebaja ehitiste puhul. Ehitiste likvideerimise nõue on põhjendamatu põhiõiguse riive, kui vastustaja võimaldab samaaegselt samas piirkonnas pika matkaraja ehitamist.
16.11.Vaidlusaluse ettekirjutuse kolmekuuline täitmise tähtaeg ei ole realistlik ega kooskõlas õigusaktidest tulenevate piirangutega. Kuivõrd käsitleb vastustaja suvemaja kui ehitusteatisekohustuslikku ehitist, peab kaebajal selle lammutamiseks olema ka ehitusprojekt (vt EhS § 4 lg-d 1 ja 4, EhS § 5 ja EhS lisa 1). Lisaks sellele peab kaebajal olema vastustaja LKS § 14 lg 1 p 6 järgne nõusolek. Juhul kui suvemaja lammutamine seab ohtu hoiuala elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi LKS § 32 lg 2 tähenduses, on vajalik ka kavandatava tegevuse mõju hindamine elupaikade ja liikide seisundile keskkonnamõju hindamise käigus või LKS §-s 33 või 10. peatükis sätestatud korras (LKS § 32 lg 5). Kuivõrd võib ehitiste lammutamiseks vajaliku ehitustehnika tallamise ja materjalide ladustamise tõttu kahjustuda osa taimestikust ning ehitustegevuse käigus tuleb ehitusprojektis ette näha ja reaalselt kasutada vastavaid meetmeid, et ei kahjustataks kaitstavaid elupaigatüüpe, võib ehitiste likvideerimine olla kahjulikum, kui nende kasutamise võimaldamine. Tõenäoline on ka metsastunud liivaluidete kahjustumine. Kaebaja hinnangul võtavad ehitiste lammutamise ettevalmistatavad tegevused aega kuni kuus kuud (kui mitte rohkem) ning tööde tegemiseks oleks mõistlik talvine periood.
17.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
17.1.Kaebaja ei saa esitada kaebust Keskkonnaameti 10.11.2023 ettekirjutuse teise adressaadi ehk Y huvides, kuivõrd see asjaolu ei saa kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda. Kaebaja sellekohased väited tuleb jätta tähelepanuta.
17.2.Vastustaja viitas ettekirjutuses LKS § 38 lg-le 3, mis on ettekirjutuse tegemise peamiseks õiguslikuks aluseks ning mille kohaselt on ranna või kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Tegemist on oma olemuselt imperatiivse õigusnormiga, mistõttu ei oma tähtsust, millise ehitusaluse pinnaga on kaebaja kinnistul ehituskeeluvööndisse ehitatud ehitised. Viidatud imperatiivne keeld ei anna ka võimalusi LKS § 32 lg 2 tõlgendamiseks selliselt, et ehitustegevuse lubamiseks ehituskeeluvööndis on vajalik ja võimalik keskkonnamõju hindamine. Ettekirjutus on motiveeritud nõuetekohaselt ja kooskõlas HMS-ga.
17.3.Kaebaja seisukohaga kõnealuse piirkonna ehitusõiguse kohta ei saa nõustuda. Isegi juhul, kui kõrvalkinnistutel asuvad ehitised on püstitatud õigusliku aluseta, siis ei saa nõuda ebaõige
5(9)
3-23-2799
halduspraktika jätkamist või laiendamist ka toetudes võrdse kohtlemise põhimõttele (vt Riigikohtu 06.12.2004 otsus nr 3-3-1-53-04, p 13).
17.4.Kaebaja kinnistul asuvate ehitiste seadustamise ainsaks võimaluseks oleks detailplaneeringuga ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamine ja vastava detailplaneeringu algatajaks saab olla Saaremaa vald kui kohaliku omavalitsuse üksus. 11.10.2023 on aga Saaremaa vald esitanud kaebajale seisukoha, et kaebaja kinnistu suhtes kehtivate kitsenduste tõttu ja alal kehtivas üldplaneeringus sätestatu järgi ei ole detailplaneeringu algatamine antud kinnistul ranna ehituskeeluvööndi vähendamiseks ebaseaduslike ehitiste seadustamise eesmärgil võimalik.
17.5.Saaremaa vald ega kaebaja ei ole esitanud vastustajale ühtki taotlust nõusoleku saamiseks kaebaja kinnistu osas ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Keskkonnaameti pädevuses ei ole ranna või kalda ehituskeeluvööndi vähendamine, vaid vastava menetluse viib eelduste olemasolul läbi kohalik omavalitsus. Hoiualal ja/või ranna ja kalda ehituskeeluvööndis ehitamise lubatavuse lõplik ja igakülgne kontrollimine saab toimuda vaid siis, kui Saaremaa vald omavalitsusüksusena on esitanud vastustajale taotluse vastava nõusoleku saamiseks või otsustanud ehituskeeluvööndis ehitamise lubatavuse ilma vastustajalt nõusolekut küsimata ja/või seda saamata.
17.6.Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et ettekirjutuse tegemisel ei ole kaalutud vastastikuseid huve. Vaidlustatavas ettekirjutuses on selgelt viidatud ettekirjutuse tegemise vajadusele ehk ehitiste mittevastavusele enamuse LKS §-s 34 sätestatud looduskaitseliste eesmärkidega. Põhjendamatud on kaebaja väited, et tema erahuvi õigusvastaselt püstitatud ehitiste säilitamiseks kaalub üles ülekaaluka avaliku huvi ehk Lindmetsa hoiuala ning ranna kaitse.
18.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
19.Kaebaja on vaidlustanud ettekirjutust mh argumendil, et see on tehtud vale isiku (Y) suhtes. Kohus jääb oma 19.12.2023 määruses toodud seisukoha juurde, et kaebaja saab vaidlustada ettekirjutust üksnes ulatuses, millega rikutakse tema subjektiivseid õigusi (HKMS § 44 lg 1). Populaarkaebuse esitamise õigust kaebajal ei ole. Asjaolu, et vaidlusaluse ettekirjutuse adressaadiks on ka Y ei saa kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda, mistõttu jätab kohus kaebaja sellekohased väited tähelepanuta (vt Tallinna Halduskohtu 19.12.2023 määruse nr 3-23-2799, p 24).
20.Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas ehitiste likvideerimiseks tehtud ettekirjutus on õiguspärane ning kas vastustaja oleks pidanud ettekirjutuse tegemisel kaaluma ehitiste seadustamise võimalust, sh, millised negatiivsed mõjud kaasnevad vaidlusaluste ehitistega kaitsealale.
21.Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (HMS § 54).
22.Kohus nõustub vaidlusaluses ettekirjutuses toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebusele märgib kohus järgmist.
6(9)
3-23-2799
23.Tallinna Ringkonnakohus on oma 18.01.2024 määruse nr 3-23-2799 punktis 11 märkinud järgmist: „LKS § 38 lg 3 sätestab, et ranna või kalda ehituskeeluvööndis on uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ehitised asuvad ranna või kalda ehituskeeluvööndis. Kaebaja kinnistul ei olnud „olemasolevat elamut“, mille juurde kuuluval õuemaal saanuks LKS § 38 lg 4 p 1 kohaselt erandina püstitada uut ehitist. Ranna või kalda ehituskeeluvööndisse püstitatud ehitis tuleb üldjuhul sealt eemaldada, et tagada ranna ja kalda kaitse eesmärk (LKS § 34). Ranna või kalda ehituskeeluvööndis ehitamisõiguse saamiseks tuleb läbida üldplaneeringu muutmise menetlus (LKS § 40), selleks peab esinema kaalukas avalik huvi ning sellele peab kohaliku omavalitsuse taotlusel andma nõusoleku Keskkonnaamet. Praegusel juhtumil on nii kohalik omavalitsus kui ka Keskkonnaamet analüüsinud olukorda ja andnud oma esialgse hinnangu, et nemad ei pea ehituskeeluvööndi vähendamist põhjendatuks. Seega, isegi juhul kui kaebaja peaks astuma samme planeeringu koostamiseks, kujuneks kaebajale lõpptulemusel positiivse lahenduse saamine ebatõenäoliseks. Ehitiste likvideerimisel pole kaebaja jaoks väga raskeid, kulukaid ega pöördumatuid tagajärgi, kuna need on võimalik teisaldada. Olukorras, kus seadus kehtestab imperatiivselt ehitamise keelu ranna ja kalda kaitseks, ei oma enam tähtsust hoiualal ehitamist puudutavate normide rikkumine (Keskkonnaameti nõusoleku saamise küsimus saaks olla asjakohane üksnes juhul, kui ehitised ei asuks ranna või kalda ehituskeeluvööndis).“ Ka praeguses menetlusstaadiumis on need seisukohad asjakohased ja kohus järgib neid.
24.EhS tulenevad nõuded seoses vaba ehitustegevuseks nõusoleku küsimisel, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Sõltumata sellest, kas kaebaja oleks pidanud Keskkonnaametilt nõusolekut küsima või mitte, on ilmne, et LKS § 38 lg-st 3 tulenevalt on igasuguse hoone ja rajatise ehitamine keelatud, sõltumata sellest, kui suur on ehitisealune pind, st kas tegemist on vaba ehitustegevusega või loakohustusliku tegevusega. Ka vaba ehitustegevus peab vastama seaduses sätestatud nõuetele ning mitte üksnes EhS-st tulenevatele nõuetele, vaid ka teistest õigusaktidest tulenevatele keeldudele – käesoleval juhul LKS § 38 lg-le 3. Seetõttu on ekslik kaebaja arusaam, et vaidlusalune ettekirjutus oleks pidanud sisaldama täiendavaid kaalutlusi, miks oleks vaja saun ja kuivkäimla likvideerida ning kuidas ohustavad need ehitised hoiuala eesmärkide saavutamist. Nagu ringkonnakohus on ka oma 18.01.2024 määruses selgitanud, siis ei oma tähtsust hoiualal ehitamist puudutavate normide rikkumine, kuivõrd seadus kehtestab imperatiivselt ehitamise keelu ranna ja kalda kaitseks. Eelnevast tulenevalt ei ole vaidlusalune ettekirjutus põhjendamispuudustega.
25.Asjassepuutumatud on kaebaja väited osas, kas kaebaja kinnistul asub loakohustuslikke ja nõusolekut vajavaid ehitisi või mitte ning kas kohustades neid eemaldama, peaks motivatsioon olema eriti põhjalik. Nagu eelnevalt on kohus selgitanud, siis esines imperatiivne keeld uute ehitiste rajamiseks ehituskeeluvööndisse ning see keeld kehtib kõigi uute hoonete ja rajatiste suhtes, sõltumata nende ehitisealusest pinnast.
26.Kaebaja leiab, et vaidlusalusest ettekirjutusest ei nähtu, millised negatiivsed mõjud LKS § 32 lg 2 mõttes kaebaja kinnistul paiknevate ehitistega kaasnevad.
27.Olukorras, kus on tuvastatud, et kaebaja kinnistul asuvad ebaseaduslikud ehitised ranna ja kalda ehituskeeluvööndis, ei pidanud vastutaja kaaluma, millised negatiivsed mõjud nimetatud ehitistega hoiualale kaasnevad (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.01.2024 määrus nr 3-23-2799, p 11).
28.Kaebaja hinnangul saab Keskkonnaameti nõusolekul väikeehitise ehitada Lindmetsa maastikukaitsealal asuvate kinnisasjadele ka juhul, kui väikeehitised asuvad ranna või kalda ehituskeeluvööndis (LKS § 38 lg 7 ja kaitse-eeskiri § 5 lg 2).
29.Kohus sellise kaebaja tõlgendusega ei nõustu. LKS § 38 lg-t 7 tuleb tõlgendada süstemaatiliselt, st arvestada LKS § 38 tervikuna. Olukorras, kus esinevad LKS § 38 lg-tes 4 ja 7(9)
3-23-2799
5 sätestatud erandid ning ehituskeeld ei laiene, siis tuleb Keskkonnaametil kaaluda, milline negatiivne mõju on rajatavatel ehitistel hoiualale. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole, kuivõrd kaebaja suhtes LKS § 38 lg-tes 4 ja 5 sätestatud erandeid ei eksisteeri. Nagu ringkonnakohus on rõhutanud, siis on seaduses kehtestatud imperatiivselt ehitamise keeld ranna ja kalda kaitseks. See tähendab, et kaalumise, kas ehituskeeluvööndisse ehitamine on võimalik, on ära teinud juba seadusandja. LKS § 38 lg-s 4 sätestatud erandeid tuleb tõlgendada kitsendavalt ning on ilmne, et käesoleval juhul ükski erand ei kohaldu. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja kinnistul varasemalt hooneid ei ole olnud (vt vaidlusaluse ettekirjutuse, p III; kaebuse lisa 8). Seetõttu LKS § 38 lg 4 p-des 1, 5, 9 nimetatud erandid ei kohaldu. Samuti ei ole tegemist kalda kindlustusrajatisega (LKS § 38 lg 4 p 2), supelranna teenindamiseks vajaliku rajatisega (LKS § 38 lg 4 p 3), maaparandussüsteemiga (LKS § 38 lg 4 p 4), piirdeaiaga (LKS § 38 lg 4 p 6), piirivalve rajatisega (LKS § 38 lg 4 p 7), maakaabelliiniga (LKS § 38 lg 4 p 8) ega riigikaitselise ehitisega (LKS § 38 lg 4 p 10). Ühegi LKS § 38 lg-s 5 loetletud ehitisega tegemist ei ole.
30.Kaebaja on seisukohal, ehitiste seadustamine on Lindmetsa hoiuala kaitsekorralduskavaga (kaitsekorralduskava) kooskõlas, kuivõrd kaebaja vajab hooneid puiskarjamaa hooldamiseks. Eluliselt on ebausutav selline kaebaja väide. Asjaolu, et nii on mugavam puiskarjamaad hooldada, ei tähenda, et ilma olemasolevate ehitisteta (välikäimla, saun ja hoone) ei oleks võimalik hooldustöid teha. Samas ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel määravat tähtsust, kas ehitiste seadustamine oleks kooskõlas Lindmetsa hoiuala kaitsekorralduskavaga, kuivõrd vastustajal on kohustus järgida imperatiivset normi (LKS § 38 lg 3).
31.Kaebaja leiab, et vastustaja väide, et kaebaja kinnistul paiknevate ehitiste likvideerimine hoiualalt on vajalik LKS-st tulenevate nõuete täimiseks, on paljasõnaline, tõendamata ega välista mingil juhul suvilaehituse seadustamise võimalikkust.
32.Vaidlusaluses ettekirjutuses on väga selgelt öeldud, et ehitised on püstitatud ebaseaduslikult Läänemere meresaarte ranna 200 meetri ehituskeeluvööndisse, ranna või kalda piiranguvööndisse ning Lindmetsa hoiualale; kinnistul olevad ehitised asuvad liivaluitest merepool, seega täies ulatuses ehituskeeluvööndis; LKS § 38 lg 3 järgi on ehituskeeluvööndisse uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud; Meremuru kinnistule ehitatud ehitiste puhul ei rakendu ükski LKS § 38 lg-tes 4 ja 5 väljatoodud erand; ehitustegevus ei ole kooskõlas piirkonnale omase asustusstruktuuriga, kuna selles asukohas ei ole kunagi hoonet olnud (vt vaidlusalune ettekirjutus, lk-d 1-2; kaebuse lisa 8). Riigikohtu halduskolleegiumi 28.03.2024 otsuses nr 3-21-1370 toodud asjaolud on erinevad praeguse vaidluse asjaoludest, kuivõrd hoone ja seda teenindavad rajatised olid asjas nr 3-21-1370 planeeritud väljapoole ehituskeeluvööndit. Käesoleval juhul aga asuvad kõik ehitised ehituskeeluvööndis. Seetõttu ei ole viidatud lahendi seisukohad käesolevas asjas asjakohased.
33.Kaebaja hinnangul on vaidlusalune ettekirjutus ebaproportsionaalne.
34.Tallinna Ringkonnakohus on oma 18.01.2024 määruse nr 3-23-2799 punktis 12 märkinud järgmist: „Ringkonnakohus leiab, et ettekirjutusega anti kaebajale piisav aeg ehitiste kõrvaldamiseks (kolm kuud). Kaebuses väitis kaebaja, et ehitisi saab teisaldada üksnes talvel külmunud maaga, et mitte kahjustada loodust. Määruskaebuses väidab kaebaja, et teisaldada saab üksnes suvel, kuna talvel on tee liivaluitest üles märg ja libe ning transporditööd võivad loodust kahjustada. Ringkonnakohus märgib, et omanik peab leidma oma kohustuste täitmiseks sobivad tingimused ja võimalused ning pole eluliselt usutav, et ilmaolud saavad olla nii ekstreemsed, et takistavad kolme väikese ehitise demonteerimist ja kinnistult äraviimist. Kuivkäimla ja iglusaun peaksid olema ära viidavad terviklikult. Juhul kui ilmaolud on sedavõrd erilised, et tööde tegemine muutub lühiajaliselt võimatuks, saab kaebaja taotleda vastustajalt sunnivahendi kohaldamise ärajätmist või edasilükkamist ja vajadusel vaidlustada sunnivahendi
8(9)
3-23-2799
rakendamist, kui see on olnud kaebaja arvates ilmaoludest tingituna ebaproportsionaalne.“ Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et vaidlusalune ettekirjutus on proportsionaalne. Ekslik on kaebaja seisukoht, et vastustaja oleks pidanud andma haldusmenetluses nr 2380 kaebaja kinnistul asuvatele ehitistele nõusoleku. Eelnevalt on kohus selgitanud, et käesoleval juhul on tegemist ebaseaduslikult ehituskeeluvööndisse ehitatud ehitistega, millele rakendub LKS § 38 lg-s 3 sätestatud imperatiivne keeld ning sellest tuli vastustajal ka lähtuda.
35.Asjassepuutumatud on kaebaja väited väidetavast matkaraja rajamisest, kuivõrd kaebaja ei rajanud matkarada ning ehitised lähtuvad erahuvist. Samuti ei ole selge, kas matkarada kavandatakse rajada ehituskeeluvööndisse ega ole ka selge, kas esineb mõni LKS § 38 lg-tes 4 või 5 sätestatud erand. Seega ei ole tegemist võrreldavate olukordadega.
36.Eeltoodust lähtuvalt tuleb jätta kaebus rahuldamata.
37.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul on otsus tehtud kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.