X kaebus Keskkonnaameti 26.10.2023 metsateatise registreerimata jätmise otsuse tühistamiseks ja Keskkonnaameti kohustamiseks registreerima metsateatis eraldiste nr 1 ja 2 osas; ning keskkonnaministri 03.02.2011 määruse nr 10 „I ja II kaitsekategooria käpaliste püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ osaliseks tühistamiseks ja kliimaministri kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja I – Keskkonnaamet, volitaud esindaja SL Vastustaja II – kliimaminister, esindaja DA
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 14.03.2024 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 14.03.2024 määruse resolutsiooni punktide 1–3 peale haldusasjas nr 3-23-2662.
Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.03.2024 määruse resolutsiooni punktid 1–3 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale saab esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 71 lg 6, § 124 lg 3, § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
X esitas 05.09.2023 Keskkonnaametile (KeA) metsateatise nr 50000656791 Kõiviku kinnistu (kt 28203:004:0001) eraldisel nr 1 (pindala 0,45 ha) lageraie teostamiseks ja metsateatise nr 50000656789 eraldisel nr 2 (pindala 0,20 ha) lageraie teostamiseks.
2.Keskkonnaamet keeldus 26.10.2023 otsusega Kõiviku kinnistu eraldisel nr 1 lageraie registreerimisest metsaseaduse (MS) § 41 lg-te 7 ja 8 alusel. Keskkonnaamet põhjendas, et
3-23-2662 planeeritud lageraie on vastuolus looduskaitseseadusega (LKS) ja püsielupaiga kaitsekorraga ning lageraie Kullaga käpaliste püsielupaiga sihtkaitsevööndis ei ole lubatud. Kavandatud raieala paikneb Kullaga käpaliste püsielupaiga sihtkaitsevööndis, kus kehtib LKS § 30 järgne kaitsekord keskkonnaministri 03.02.2011 määruse nr 10 „I ja II kaitsekategooria käpaliste püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ (määrus nr 10) erisustega. Praegu on koostamisel käpaliste liikide kaitse tegevuskava ning raietöid metsa kujundamiseks (kujundusraieid) Kullaga püsielupaigas ette nähtud ei ole. LKS § 30 lg 2 p 1 sätestab, et kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on sihtkaitsevööndis keelatud majandustegevus (sh lageraie).
3.X esitas 23.11.2023 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Keskkonnaameti 26.10.2023 otsus ja kohustada Keskkonnaametit uuesti läbi vaatama 05.09.2023 metsateatise registreerimise taotlus, otsustada raie lubamine lageraiena või kujundusraiena taotletud eraldiste 1 ja 2 osas ning kohustada Keskkonnaametit registreerima taotletud metsateatis. Samuti palus kaebaja tühistada määruse nr 10 § 2 lg 9 p 4 ning kohustada kliimaministrit ümber vaatama Kullaga püsielupaiga suurus ja piiride kulgemine, arvates püsielupaigast välja alad, kus kaitsealuse liigi elupaik puudub (haritav maa, metsamaa). Kaebaja palus vajaduse korral ennistada kaebetähtaeg määruse nr 10 vaidlustamiseks. Maaomanikule 12 aastat tagasi väidetavalt edastatud Keskkonnameti 24.03.2011 kirjas nr JT 15-8/10640 puudub vaidlustamisviide ja see võib olla haldusakti vaidlustamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 57 lg 3).
4.Tartu Halduskohus andis 27.11.2023 määrusega Xi kaebuse kohtualluvuse järgi üle Tallinna Halduskohtule. Tallinna Halduskohus võttis 08.01.2024 määrusega kaebuse menetlusse nõuetes tühistada Keskkonnaameti 26.10.2023 otsus metsateatise registreerimata jätmise kohta (eraldise nr 1 osas) ja kohustada Keskkonnaametit registreerima metsateatis eraldiste nr 1 ja 2 osas ning tühistada osaliselt määrus nr 10 ja kohustada kliimaministrit püsielupaiga suurus ja piiride kulgemine ümber vaadata, sh jättes püsielupaiga piiridest välja haritav maa ja metsamaa. Halduskohus selgitas samas, et määrust nr 10 puudutavas osas võib kaebus olla mittetähtaegne.
5.Kliimaminister esitas 05.02.2024 vastuse, milles taotles määruse nr 10 tühistamise ja kliimaministri kohustamise nõudes menetluse lõpetamist kaebajatähtaja rikkumise tõttu. Riigikohus on 19.12.2023 määruses nr 3-23-1915 märkinud, et asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele suunatud üldkorralduste (HMS § 51 lg 2 teine alternatiiv) piirava mõjuga peab igaüks arvestama nende teatavakstegemisest alates. Kaebajale on kinnisasja arvamisest püsielupaika ja püsielupaiga kaitse alla võtmise otsusest ning kaitsekorra kehtestamisest teatatud kaitsekohustuse teatisega, mis saadeti 24.03.2011 ja mille kättesaamist kinnitab väljastusteade nr RR182165236EE (allkirjastatud 25.03.2011). Kaebajale oli seega selgunud, et on olemas teda puudutav keskkonnaministri määrus. Halduskohtusse pöördumise 30-päevast tähtaega tuleb hakata lugema kaebajale keskkonnaministri määruse nr 10 teatavakstegemisest. Kuna kaebus esitati kohtule 23.11.2023, on see esitatud kaebetähtaega rikkudes. Ka juhul, kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, võib talle muul viisil olla üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt. Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, peab ta mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks. Kaebuses märgitud 26.10.2023 teabenõuet piirangute aluse väljaselgitamiseks ei saa pidada mõistliku aja jooksul esitatuks. Püsielupaiga moodustamisest on möödunud rohkem kui 12 aastat. Vaidlustamisviite puudumine ei tähenda automaatselt kaebetähtaja ennistamist. Kaebaja ei ole kaebetähtaja ennistamise põhjustena nimetanud olulisi ja kestvaid takistusi.
6.X täiendas 08.03.2024 vastuses tähtaja ennistamise taotlust. Keskkonnaministri 03.02.2011 määrust nr 10 ei ole kaebajale kunagi edastatud. Kaebaja ei omandanud kaitsepiirangutega maad, vaid need on seatud 11 aastat pärast maa kaebaja omandisse minekut. Keskkonnaameti 2(7)
3-23-2662 24.02.2011 kirjaga nr JT 15-8/10640 edastatud kaitsekohustuse teatisel puudub vaidlustamisviide. Kaebajat ei ole kaitseala moodustamisse kaasatud, ei ole antud võimalust esitada ettepanekuid ega vastuväiteid ega ole tutvustatud muul viisil tähtaegu ja võimalusi tema maale seatud rangete, sundvõõrandamisega sisuliselt võrdsustatavate piirangute vaidlustamiseks. Keskkonnameti 24.03.2011 kirja nr JT 15-8/10640 kohaselt on püsielupaigas keelatud majandustegevus. Kaebaja kui tavaline talupidaja mõistab taoliselt sõnastatud majandustegevuse keeldu kui lubamatust kasutada maatükki aktsiaseltsi põhivarana, aga kindlasti mitte oma metsast oma tarbeks kütte- ja tarbepuidu väikesemahulise ülestöötamise absoluutse ja igasuguste tingimusteta keeluna. Keskkonnaminister ja Keskkonnaamet kui haldusorganid on jätnud täitmata selgitamiskohustuse ning samuti ei ole maaomanikku ära kuulatud. Asja õigeks ja õiglaseks lahendamiseks on vajalik tarvidusel ennistada kaebetähtaeg.
7.Tallinna Halduskohus luges 14.03.2024 määrusega kaebuse mittetähtaegseks osas, milles kaebaja nõuab määruse nr 10 osalist tühistamist ja kliimaministri kohustamist (resolutsiooni p 1), jättis nende nõuete osas kaebuse esitamise tähtaja ennistamata (resolutsiooni p 2) ja lõpetas nende nõuete osas menetluse (resolutsiooni p 3). Vaidlust ei ole, et keskkonnaministri 03.02.2011 määrus nr 10 on oma olemuselt üldkorraldus (HMS § 51 lg 2), mille vaidlustamisele laieneb teatud juhtudel erikord. Riigikohus on asjas nr 13.02.2008 määruses nr 3-3-1-95-07 selgitanud, et kui tegu on kindlaks määramata arvu juhtumeid käsitleva üldkorralduse sättega, mis akti adressaadi õigusi selle teatavakstegemise ajal ei mõjuta, saab isik esitada kaebuse 30 päeva jooksul pärast mõju ilmnemist, nt pärast üldkorralduse alusel tema suhtes toimingu sooritamist. Samas on Riigikohus 19.12.2023 määruses nr 3-23-1915 (p 14) täpsustanud, et muu hulgas HKMS § 30 lg 1 esimesest lausest tulenevalt ei laiene eelviidatud erikord asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele suunatud üldkorraldustele (HMS § 51 lg 2 teine alternatiiv), näiteks ruumilistele planeeringutele ja loodusobjektide kaitse alla võtmisele. Selliste üldkorralduste piirava mõjuga peab igaüks arvestama nende teatavaks tegemisest alates. Eeltoodut arvestades hakkas praeguses asjas määruse nr 10 vaidlustamise tähtaeg kaebaja jaoks kulgema alates selle teatavaks tegemisest (vt HKMS § 46 lg-d 1 ja 2). Asja materjalidest nähtuvalt on kaebajale Keskkonnaameti 24.03.2011 kirjaga nr JT 15-8/2011/10640 edastatud II kaitsekategooria kaitstava taimeliigi püsielupaiga kaitsekohustuse teatis (dtl 42-45) ning vastustaja on tõendanud, et kaebaja on nimetatud kirja vastu võtnud 25.03.2011 (dl 119). Kaitsekohustuse teatisest nähtub, et hariliku sookäpa (Malaxis paludosa) Kullaga püsielupaik paikneb muu hulgas kaebajale kuuluval Kõiviku maaüksusel ning see võeti kaitse alla määrusega nr 10. Samuti on teatises välja toodud, et püsielupaiga maa-ala kuulub sihtkaitsevööndisse ning püsielupaiga maa-alal kehtib LKS-st lähtuv kaitsekord kaitse-eeskirjas sätestatud erisustega. Teatises on esitatud loetelu püsielupaigas keelatud tegevustest, mille seas on nimetatud ka majandustegevus. Teatisele on lisatud püsielupaiga maaüksusel paiknemise skeem. Eelviidatud kaitsekohustuse teatisest pidi kaebajale selguma, et määrusega nr 10 on piiratud tema omandiõigust ning sellega mittenõustumise korral pidanuks kaebaja seega vastavat kaitse-eeskirja enda kinnistut puudutavas osas vaidlustama 30 päeva jooksul alates sellest teadasaamisest. Kuna kaebaja sai kaitsekohustuse teatisest teada, et määrusega nr 10 võeti kaitse alla muu hulgas tema maaüksusel paiknev püsielupaik, pidanuks ta selle vajadusel vaidlustama juba hiljemalt 25.04.2011. Praegune kaebus on esitatud ilmselgelt kaebetähtaega ületades. Kaebus tuleks lugeda mittetähtaegseks ka juhul, kui lugeda, et kaebajale ei ole kaitsekohustuse teatise edastamisega määrust nr 10 teatavaks tehtud ja kaebaja ei pidanud seda seega vaidlustama 30 päeva jooksul kaitsekohustuse teatise kätte saamisest. HKMS § 46 lg 7 sätestab, et kui haldusakti või keeldumist ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist või keeldumisest muul viisil teada saanud, ent viivitanud ebamõistlikult tühistamis- või kohustamiskaebuse esitamisega, loetakse kaebetähtaeg möödunuks. Teatavaks tegemata 3(7)
3-23-2662 haldusakti puhul tuleb eristada kõigepealt aega, mis kulub isikul pärast haldusaktist teadasaamist selle väljanõudmiseks vajalike toimingute tegemiseks (umbes 30 päeva), ning pärast haldusakti saamist ja sellega tutvumist peab isik haldusakti vaidlustama tavapärase 30päevase tähtaja jooksul (Riigikohtu 18.04.2013 määrus nr 3-3-1-3-13, p 16; 28.01.2008 määrus nr 3- 3-1-82-07, p 15). Kaebuse esitamise tähtaega ei loeta möödunuks, kui isik on teatavaks tegemata haldusakti mõistliku aja jooksul välja nõudnud ja seejärel 30 päeva jooksul kaebuse esitanud (HKMS § 46 lg 7; Riigikohtu 16.06.2021 määrus nr 3-20-999, p-d 19 ja 22). Kaebajale 25.03.2011 kätte toimetatud kaitsekohustuse teatises oli selgelt viidatud tema kinnistut puudutavale keskkonnaministri 03.02.2011 määrusele nr 10 ning samuti välja toodud, et täiendava teabe saamiseks võib maaomanik pöörduda püsielupaiga valitsejaks oleva Keskkonnaameti poole. Eelnevast juhindudes oli kaebajal võimalik vaidlusaluse määruse väljanõudmiseks või sellega tutvumiseks juhiste saamiseks pöörduda kaitsekohustuse teatises viidatud kontaktide vahendusel Keskkonnaameti poole. Kaebaja ei ole esile toonud ühtki objektiivset asjaolu, mis tal eeltoodut mõistliku aja jooksul teha takistas. Kaebaja pidanuks astuma samme tema õigusi mõjutava määruse väljanõudmiseks 30 päeva jooksul kaitsekohustuse teatise kättesaamisest (s.o hiljemalt 25.04.2011) ning pärast määrusega tutvumist selle vajadusel vaidlustama 30-päevase tähtaja jooksul, s.o hiljemalt 25.05.2011. Kaebaja pöördus teabenõudega seoses Kullaga püsielupaiga moodustamisega Keskkonnaameti poole alles 26.10.2023 ja esitas kaebuse kohtule 26.11.2023. Seega ei saa kaebust lugeda tähtaegseks ka HKMS § 46 lg-st 7 lähtuvalt. Kaebajal ei esinenud mõjuvaid põhjusi kaebetähtaja mittejärgimiseks. Keskkonnaameti 24.03.2011 kirjaga edastatud kaitsekohustuse teatis ei ole vaidlustatav haldusakt, millel pidanuks vaidlustamisviide olema. Kaebaja saaks põhimõtteliselt tugineda sellele, et määruses nr 10 puudub vaidlustamisviide. Samas ei tooks ka see kaasa tähtaja ennistamist, kuna kaebaja ei hilinenud kaebuse esitamisega enam kui 12 aastat vaidlustamisviite puudumise tõttu. Teisisõnu, ei saa pidada tõenäoliseks, et määruses nr 10 vaidlustamisviite sisaldumise korral oleks kaebaja esitanud kaebuse õigel ajal. Kaebetähtaja möödalaskmine oli praegusel juhul tingitud sellest, et kaebaja ei astunud kaitsekohustuse teatise saamisel mõistliku aja jooksul samme, et välja selgitada, mil viisil täpsemalt kaitse-eeskiri tema õigusi mõjutab ja kas oma õiguste kaitseks võib olla tarvis samme astuda. Vaidlustamisviite puudumist saaks käsitada mõjuva põhjusena juhul, kui kaebaja tutvus mõistliku aja jooksul tema õigusi puudutava haldusaktiga ning selles vaidlustamisviite puudumise tõttu pöördus kohtu poole mõningase viivitusega, kuivõrd pidi ise asuma välja selgitama vaidlustamiskorda, sh tähtaegu. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Kaebajale oli juba 2011. a-l kätte toimetatud kaitsekohustuse teatises selgitatud, millised piirangud kaasnevad tema kinnistul püsielupaiga kaitse alla võtmisega (sh majandustegevusega keeld), teatisele oli lisatud püsielupaiga paiknemise skeem ning püsielupaiga piirid on kinnisasja omanikule nähtavad ka metsaportaalis. Kaebajale pidi seega juba enam kui 12 aastat tagasi olema selge, et püsielupaiga piires rakenduvad tema omandi kasutamise suhtes teatud piirangud ning ta pidanuks juba siis astuma mõistliku aja jooksul samme, et selgitada välja keskkonnaministri 03.02.2011 määruse vaidlustamise vajadus ja kord (sh kaebetähtaeg). Seejuures on põhjendamatud kaebaja väited, et ta ei saanud aru, mida tähendab „majandustegevuse keeld“ ning maaomanikul oli võimatu 2011. a-l ette näha, et 2023. a-l keeldutakse kinnitamast raiet lubavat metsateatist. Esiteks, kaitsekohustuse teatisest nähtub selgelt, et püsielupaiga kaitse-eesmärgiks on kaitsealuse taimeliigi elupaiga kaitse soodsa seisundi tagamiseks. Selle valguses ei saanud kaebajal tekkida arusaama, et keelatud on püsielupaigas asuva metsamaa kasutamine äriühingu põhivarana, aga raietegevus (metsa majandamine), mis omab loodusele vahetut mõju, on jätkuvalt ilma mis tahes piiranguteta lubatud. Teiseks ei esinenud kaebajal takistusi kaitsekohustuse teatise saamisel vajadusel pöörduda temale püsielupaiga kaitse alla võtmisega kaasnevate piirangute sisu osas selguse saamiseks Keskkonnaameti poole. Sellisele võimalusele oli teatises selgelt ka 4(7)
3-23-2662 viidatud. Kohtupraktika kohaselt ei ole ka õiguslikult kogenematul isikul alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Kahtluse korral oma õiguslikes teadmistes peab õiguslikes küsimustes kogenematu isik mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi (Riigikohtu 01.10.2002 määrus nr 3-3-1-57-02, p 19; 16.01.2009 määrus nr 3-3-1-75-08, p 17). Praegusel juhul on tähtaja sedavõrd ulatuslik möödalaskmine tingitud ennekõike kaebaja enda hooletusest, mitte vaidlustamisviite puudumisest (HMS § 57 lg 3) või ebaselgetest mõistetest. Õiguskindluse tagamiseks on vajalik, et seadusega kehtestatud menetlustähtaegu järgitaks. Seaduses ette nähtud tähtaja järgimata jätmine on lubatav vaid erandina üksikjuhtumil õiglase tulemuse saavutamiseks. Seejuures tuleb arvesse võtta ka teiste menetlusosaliste ja avalikke huve ning põhimõtet, et mida enam on kaebuse esitamisega hilinetud, seda kaalukam peab olema tähtaja ennistamise põhjus (vt Riigikohtu 16.10.2002 otsus nr 3-3-1-41-02, p 11). Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi objektiivset ega kaalukat asjaolu, mis õigustaks enam kui 12 aastat mööda lastud kaebetähtaja ennistamist. Kuna puudub alus kaebetähtaja ennistamiseks, tuleb haldusasja menetlus määruse nr 10 osalise tühistamise ja kliimaministri kohustamise nõuete osas lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.X palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 14.03.2024 määruse resolutsiooni p-d 1– 3 ja teha uus määrus, millega lugeda kaebus määruse nr 10 osalise tühistamise ja kliimaministri kohustamise nõuetes tähtaegselt esitatuks või alternatiivselt ennistada kaebuse esitamise tähtaeg ning saata haldusasi edasiseks menetlemiseks tagasi halduskohtu uuele koosseisule. Halduskohus ei ole määruse tegemisel teostanud uurimisprintsiipi, ei ole hinnanud asjas kõiki tõendeid ega ole ka selgitanud kaebajale, kuidas nõrgema poolena oma õigusi kaitseala valitseja omavoli vastu efektiivsemalt kaitsta. Määrus nr 10 on antud hea halduse põhimõtteid rikkudes, maaomanikule on ilma teda kaasamata ja selgitamis- ning ärakuulamiskohustust täitmata seatud äärmiselt suured ja täiesti põhjendamatud omandiõiguse piirangud ning selle määruse ülevaatamine 13 aastat hiljem, muutunud maailmas on iseenesestmõistetav. Halduskohus on määruses õigesti leidnud, et üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamine sõltub sellest, millal avaldub selle mõju akti adressaadi õigustele, kuid ebaõigesti leidnud, et ruumiliste planeeringute ja loodusobjektide kaitse alla võtmisel see põhimõte ei kehti. Vaidlustatud keskkonnaministri määrust ei ole kaebajale kunagi teatavaks tehtud ning kui ka oleks, on korralduse andmisel täielikult mööda mindud maaomaniku õigusest teda puudutavate otsuste tegemisse kaasatud saada. Kaitsekohustuse teatise formuleeringut „püsielupaigas on keelatud majandustegevus“ mõistab keskmine enda palgatööga elatav inimene kui tüüpformaalsust, mis tema igapäevaelu kuidagi ei puuduta. Eeltoodut kinnitab tõsiasi, et vaatamata kehtestatud „majandustegevuse keelule“ ei andud kaitseala valitseja ei 2011. a-l ega ka ole andnud hiljem korraldust lõpetada kaitseala piiridesse arvatud põllumaa harimist ega teinud selle kohta ka mingeid märkusi. Põhjust ei ole tugineda halduskohtu viidatud Riigikohtu lahenditele, need ei käsitle kaebaja tõstatatud küsimustega sarnast olukorda. Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel ei ole järgimiseks kohustuslikud, need on menetlusseadustike kohaselt siduvad üksnes sama asja uuesti läbivaatavale kohtule (Ü. Madise (peatoimetaja). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 149 kommentaar nr 14.) Kodanik ei pea riigiga suheldes tasulist õigusabi kasutama, et igasuguse vaidlustamisviite puudumise tingimustes vaid 30 päeva jooksul igaks juhuks kindlaks teha, ega ta ei pea juhuslikult midagi kohtusse vaidlustama minema. Kaitseala piirid on kujundatud põhjendamatult, maaomanikule seatud piirangud on ebaproportsionaalsed ja kaitseala kaitse eesmärgi saavutamiseks selgelt ebavajalikud. Inimene ei pea tegelema teda puudutavate haldusaktide riigilt väljanõudmisega, vaid riik peab inimese haldusakti andmisele eelnevasse 5(7)
3-23-2662 menetlusse kaasama ja edastama lõpuks arusaadava vaidlustamisviitega haldusakti. Kaebajale ei ole püsielupaiga piire kunagi looduses kätte näidatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 71 lg 6, § 124 lg 3, § 155 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
10.HKMS § 46 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib tühistamis- ja kohustamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates. Kui haldusakti või keeldumist ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist või keeldumisest muul viisil teada saanud, ent viivitanud ebamõistlikult tühistamis- või kohustamiskaebuse esitamisega, loetakse kaebetähtaeg möödunuks (HKMS § 46 lg 7). Halduskohus on varasemale kohtupraktikale tuginedes õigesti leidnud, et praegusel juhul on kaebus esitatud ilmselgelt kaebetähtaega ületades. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vaidlustatud keskkonnaministri 03.02.2011 määrus nr 10 on üldkorraldus, mille piirava mõjuga pidi kaebaja arvestama selle teatavaks tegemisest alates (vt Riigikohtu 19.12.2023 määrus nr 3-23-1915, p 14; lisaks Riigikohtu 23.03.2023 määrus nr 3-22-1218, p 12). Seetõttu tuleb praegusel juhul arvestada määruse nr 10 teatavaks tegemise ajast ka kaebetähtaega. Samuti jagab ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et 25.03.2011 kätte saadud Keskkonnaameti kaitsekohustuse teatisest pidi kaebajale selguma, et määrusega nr 10 on piiratud tema omandiõigust ning kaebajal oli soovi korral võimalik pöörduda täpsema teabe saamiseks Keskkonnaameti poole. Nimetatud teatises on kirjas, et Kullaga püsielupaik võeti kaitse alla keskkonnaministri määrusega nr 10, ning on märgitud Keskkonnaameti kontaktandmed, kuhu pöörduda täiendava teabe saamiseks. Samuti on teatises selgitatud, et püsielupaiga maa-ala kuulub sihtkaitsevööndisse ning püsielupaiga maa-alal kehtib LKS-st lähtuv kaitsekord keskkonnaministri määruses sätestatud erisustega, samuti on esile toodud, millised tegevused on püsielupaigas lubatud (sh üksnes püsielupaiga valitseja nõusolekul) ja millised tegevused keelatud. Teatisele on lisatud püsielupaiga maaüksusel paiknemise skeem (vt dtl 42–45). Seega oli kaebaja kaitsekohustuse teatise kaudu tema õigusi piiravast keskkonnaministri määrusest teada saanud, hoolimata sellest, et kaebajat ei olnud varem haldusmenetlusse kaasatud. Kuna kaebaja mõistliku aja jooksul pärast kaitsekohustuse teatise kättesaamist määruse nr 10 väljanõudmiseks midagi ei teinud ning määrust nr 10 ei vaidlustanud, on kaebus mittetähtaegne ka tulenevalt HKMS § 46 lg-st 7 (nt Riigikohtu 16.06.2021 määrus nr 3-20-999, p-d 19 ja 22).
11.HKMS § 71 lg 1 kohaselt ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Vaidlustamisviite puudumist võib pidada haldusakti vaidlustamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks, kui tähtaja möödalaskmine on tingitud vaidlustamisviite puudumisest (HMS § 1 lg 3). Põhjendatud on halduskohtu seisukoht, et praegusel juhul ei nähtu kaebetähtaja ennistamiseks mõjuvaid põhjuseid. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei hilinenud kaebaja kaebuse esitamisega vaidlustamisviite puudumise tõttu, vaid tulenevalt enda hooletusest, kuna ta ei selgitanud mõistliku aja jooksul välja määruse nr 10 mõju oma õigustele ning selle vaidlustamise vajadust. Halduskohus on asjakohaselt tuginenud pikaaegsele kohtupraktikale, mille järgi ei ole ka õiguslikult kogenematul isikul alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul (nt Riigikohtu 01.10.2002 määrus nr 3-3-1-57-02, p 19; 16.01.2009 määrus nr 3-3-1-75-08, p 17). Kaebajale kätte toimetatud kaitsekohustuse teatises sisalduva teabe, sh lubatud ja keelatud tegevuste loetelu põhjal (vt dtl 42–44) ei saanud kaebajal tekkida arusaama, et kaitsealal on lubatud piiranguteta raie. Teatises on märgitud, et 6(7)
3-23-2662 püsielupaigas lubatud tegevused on inimeste viibimine; marjade, seente ja muude metsa kõrvalsaaduste varumine; üldjuhul ainult mootorita sõidukiga sõitmine teedel ja radadel; püsielupaiga valitseja nõusolekul on lubatud mh hooldustööd kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks ning kaitsealuste käpaliste elutingimuste säilimiseks või parandamiseks on lubatud puude ja põõsaste eemaldamine soode ja poollooduslike koosluste esinemisaladel. Samas on teatise kohaselt püsielupaigas keelatud majandustegevus, loodusvarade kasutamine, uute ehitiste püstitamine, lõkke tegemine, telkimine. Isegi kui kaebajale jäi mõnevõrra selgusetuks „majandustegevuse keelu“ tähendus, oli kokkuvõttes teatises siiski piisavalt teavet, mille alusel pidi kaebaja järeldama, et tema kinnistu kasutamisele, sh raietegevusele, on seatud piirangud ning võib olla vajalik astuda samme nende vaidlustamiseks.
12.Halduskohus ei ole valesti toiminud, kui lähtus oma määruse põhjendustes muu hulgas viidatud Riigikohtu lahenditest. Kuigi Riigikohtu esitatud seisukohad on siduvad üksnes sama asja uuesti läbivaatavalte kohtule, on neil siiski oluline roll kohtupraktika ühtlustajana (vt Ü. Madise (peatoimetaja). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 149 kommentaar nr 14). Ühtse kohtupraktika ja selle kaudu ka õiguskindluse tagamine on Riigikohtu kui kassatsioonikohtu oluline ülesanne (vt HKMS § 219 lg 3 p 2). Ringkonnakohtu hinnangul ei esine praegusel juhul selliseid asjaolusid, mis tingiks vajaduse asuda halduskohtu viidatud Riigikohtu seisukohtadest erinevale seisukohale. Ühtlasi ei nähtu, et halduskohus oleks jätnud kaebetähtaja küsimuse lahendamisel mõne olulise asjaolu arvesse võtmata.
13.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 14.03.2024 määruse resolutsiooni p-d 1–3 muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.