Erik Tominga kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tervise kahjustamisega (nakatumine koroonaviirusega)
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja Erik Tomingas Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Edvard Remsel
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud välja mõistmata.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
3.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 17.07.2023. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Andmesubjektil (välja arvatud avaliku võimu kandja) on õigus esitada taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 17).
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.Kaebaja Erik Tomingas esitas 21.03.2022 Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse. Nõude aluseks on see, et kaebajal tuvastati 23.12.2020 ja 28.01.2022 koroonaviirusesse nakatumine. Kaebaja sai nakkuse vanglaametnikelt. Vangla ei võtnud kasutusele meetmeid nakatumise vältimiseks.
2.Tartu Vangla jättis 25.05.2022.a otsusega nr 1-13/80-2 (tl 43-45) taotluse rahuldamata. Vastustaja leidis, et on võtnud kasutusele kõik võimalikud meetmed haigestumise riski vähendamiseks ja tema tegevust ei saa pidada õigusvastaseks. Vastustaja võttis kasutusele piisavad meetmed, et kontrollida ametnike tervist ja vältida
nakkuse levikut ametnike kaudu: - kõiki isikupääsla kaudu sisenejaid kontrolliti puutevaba termomeetriga. Palaviku, köha või muude viirusnakkuse sümptomite korral isikut vanglasse ei lubatud; - ametnikke testiti pisteliselt COVID 19 suhtes juhuvalimi alusel. 2021 võeti kasutusele ka kiirtestid; - viiruse leviku suurenemisel viidi läbi ka laustestimisi (testiti PCR-testidega kõiki ametnikke ja töötajaid); - ametnikele kehtestati liikumis- ja omavahelise suhtlemise piirangud ning võimaldati kaugtööd; - nakkushaige või nakkuskahtlase kinnipeetavaga kokku puutuvate vanglateenistujate arv hoiti minimaalsena; - vanglateenistujal oli kohustus kohe meditsiiniosakonnale teada anda igast vangla territooriumil viibivast ilmselgete haigustunnustega isikust (kinnipeetavast, ametnikust või muust isikust); - haigustunnustega isikule anti viivitamatult kaitsemask ja paluti desinfitseerida käed. Samuti desinfitseeriti pinnad, millega nakkuskahtlane isik kokku puutus; - loendusi viidi läbi esmalt tavakambrites, siis COVID-19 ohuga kambrites ja siis kambrites, kus olid haigestunud kinnipeetavad. COVID-19 ohuga ja haigete kinnipeetavate kambritesse ametnikud ei sisenenud; - isolatsiooniosakonnas kehtestati eeltoodust rangemad reeglid. Vangla toimimise eripära tõttu ei saanud kaebajat detsembris 2020 läbi otsinud ametnik hoida kahemeetrist distantsi. Selle leevendamiseks kehtis nii kinnipeetavate kui ametnike suhtes maski kandmise kohustus. Mõnes olukorras on paratamatu, et vanglaametnikul tuleb olla ka maskita kinnipeetava lähedal. Vaktsineeritud ametnikel ei olnud Vabariigi Valitsuse 28.05.2021.a korralduse alusel lähikontakti korral kohustust jääda eneseisolatsiooni. Muud kaebaja väited on üldsõnalised.
3.Kaebaja esitas 01.06.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse ja menetluse käigus täiendava seisukoha. Kaebaja taotleb Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju 5000 euro hüvitamist seoses tervisekahju põhjustamisega. Kaebaja ei nõustunud Tartu Vangla otsusega tema kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise kohta. Kaebajal tuvastati 23.12.2020 koroonaviirusesse nakatumine, ka kordustestid olid positiivsed. Kaebaja oli esimene Tartu Vangla kinnipeetav, kes viirusesse nakatus. Kaebajal tuvastati 28.01.2022 lukustatud kambris viibides teist korda koroonaviirusesse nakatumine. Vastustaja on rikkunud kohustust kaitsta inimese elu ja tervist. Vastustaja meetmed nakatumise vältimiseks olid vaid paberil, tegelikkuses vastavaid tegevusi ei tehtud. Seda näitab nakatumiste väga suur arv vanglas 01.10-23.11.2021. Kahju hüvitamise otsuses on kaebaja nakatumisest mööda mindud ja analüüsitud asjassepuutumatuid tegevusi. Süü puudumist peab tõendama vastustaja. 2020. aasta detsembri teises pooles teostas kaebajale lahtiriietumisega läbiotsimist koroonaviirusega nakatunud ametnik U. Urazgaliev. Läbiotsimisel tuli eemaldada mask ja avada suu. Ametnik ei oleks tohtinud tööl viibida. Vangla taastas hiljem kaebaja liikumise ja tegi kindlaks, et kaebaja sai nakkuse sellelt ametnikult. Seega haigestus kaebaja vangla raske hooletuse tõttu. Detsembris 2020 oli kogu vangla lukustatud kambritesse. Kaebaja oli üks vähestest kinnipeetavatest, kes käis tööl. Kaebajal olid kokkupuuted ainult ametnikega. Teine nakatumine toimus tööl viibinud lähikontaktse valvuri R. S. Ennoki tõttu, kes oli kokkupuutes haigestunud toidujagajaga.
Vanglal on olnud piisavalt aega, et muuta kinnipeetavate ja teenistujate tervise kaitseks vangla töökorraldust. Järjestikused massilised nakatumised näitavad, et vangla ei ole oma kaitsekohustust täitnud. Hüvitise väljamõistmiseks võib anda aluse ka nakatumine. Koroonaviirust põdenutel on suurem oht haigestuda mitmetesse haigustesse (diabeet, depressioon, dementsus, kopsu- ja veresoonkonna haigused). Õigusvastane on ka kinnipeetava tervise ohtu seadmine. Pärast viiruse põdemist on kaebajal tekkinud pidev väsimus, peavalud, koormustaluvus on vähenenud. Esimese nakatumisega kaasnes ärevus ja hirm teadmatuse ees. Kaebaja on täheldanud ka potentsi, keskendumisvõime ja mälu halvenemist. Kaebajal on tuvastatud mõlemapoolne kopsu anomaalia ja folaadivaegusaneemia. Kaebaja elukvaliteet on tunduvalt langenud. Kaebaja hinnangul on kõik kahju hüvitamise eeldused täidetud.
4.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi kohtueelse menetluse seisukohtade juurde ning lisas järgmist. Vastab tõele, et kaebaja haigestus vanglas viibides kahel korral COVID-19 haigusesse. Esmakordselt sai kaebaja positiivse testitulemuse 22.12.2020 ja ta loeti tervenenuks 04.01.2021. Teist korda tuvastati haigestumine 27.01.2022, kaebaja loeti tervenenuks 03.02.2022 ja tema isolatsioon lõppes 06.02.2022. Mõlemal korral oli kaebaja tervise osas kaebusteta. Vastustajal puuduvad tõsikindlad andmed selle kohta, kuidas kaebaja nakatus. Kaebaja võis saada viiruse ametnikelt, kuid ta ei ole haigestunud vangla hooletu või tahtliku tegevuse tulemusel ja vanglal ei oleks suurema hoolsuse korral olnud võimalik haigestumist ära hoida. Isik võib ka ilma igasuguste sümptomitega ja enesele teadmata olla haigestunud ja tahtmatult viirust edasi anda. Kaebaja osales 2020. aasta detsembris tööhõives väljaspool eluosakonda ning U. Urazgaliev võis teha kaebajale läbiotsimist koos lahtiriietumisega. U. Urazgaliev haigestus 20.12.2020 koroonasse ja teavitas sellest vanglat. Isik kinnitas, et ta ei ole haigena tööl käinud ja pärast haigussümptomite tekkimist jäi ta koju. Pärast haigusest teadasaamist ei ole valvur tööl viibinud, viimane kokkupuude kaebajaga oleks saanud toimuda 17.12.2020. Arvestades sellega, et kaebaja haigestumine tuvastati 22.12.2020. a, siis ei saa tõsikindlalt järeldada, et haigestumine on tingitud just kokkupuutest U. Urazgalieviga. Asjaolude kontrollimisel ei ilmnenud, et 2022. aasta jaanuaris oleks vanemvalvur R. S. Ennokil olnud kokkupuuteid haigestunud ametnikega või sedavõrd pikaajalist kokkupuudet haigestunud kinnipeetavaga, et teda oleks saanud pidada lähikontaktseks Terviseameti juhiseid arvestades. Isegi kui selline kontakt oli, siis R. S. Ennok oli vaktsineeritud ja ei pidanud Terviseameti juhistest lähtuvalt eneseisolatsiooni jääma. Vastustaja teada R. S. Ennok 2022. aasta jaanuaris koroonasse ei haigestunud, mistõttu ei saanud ta põhjustada kaebaja haigestumist sõltumata sellest, kas ta oli lähikontaktis mõne haigestunuga või mitte. Puuduvad tõendid selle kohta, et nakatumine oleks kaebajale põhjustanud mingeid sümptomeid või et sellel oleks olnud mingil muul moel mõju tema tervisele. Asjaolu, et haiguse läbipõdemine võib muude haiguste teket tulevikus soodustada, ei ole rahalise hüvitise väljamõistmise aluseks. 13.07.2021 pöördus kaebaja arsti vastuvõtule kaebusega, et pärast koroonaviiruse läbipõdemist tunneb end väsinuna ja võimalusel magab. Kaebaja objektiivsed tervisenäitajad olid normis. Foolhappe tase oli normist vähesel määral väiksem, kuid seda ei saa seostada koroonaviiruse läbipõdemisega, kuna enne haigestumist ei ole kaebajal foolhappe taset verest määratud ja puudub teadmine, kas see võis olla madalam juba enne haigestumist.
Meditsiiniosakonna juhataja P. Kooli kinnitusel ei esine tervisekaardi sissekannetele tuginedes kaebajal selliseid tervisekaebusi, mis viitaksid kopsuanomaaliale. Kanne „kopsudes mõlemapoolselt vesikulaarne hingamiskahin“ tähendab, et kaebaja kopsud on terved ja patoloogiat ei esine. Viiteid sellele, et kaebaja oleks kaevanud peavalude teket, potentsi, keskendumisvõime ja mälu halvenemist, tervisekaardist ei nähtu. Vastustaja esitas vastuseks kohtunõudele kaebaja tervisekaardi väljavõtte perioodi 04.11.2021 kuni 07.06.2022. Vastustaja kinnitas, et järgmine kanne pärast 28.04.2022 oli 07.06.2022. Kohtu seisukoht
5.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja rõhutab kaebuses, et tegemist on tervise kahjustamisega. Ka Tartu Vangla lahendas kaebaja kahju hüvitamise taotluse seoses tervise kahjustamisega. Kohus võttis kaebuse menetlusse tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes. Eeltoodud normidest tulenevad järgmised kahju hüvitamise eeldused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; 2) kaebaja subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekkimine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus; 6) mittevaralise kahju korral RVastS § 9 lg 1 alusel ka avaliku võimu kandja süü. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik need tingimused.
6.Üheks kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on vastustaja õigusvastane tegevus või tegevusetus. Tegevusetust saab vastustajale ette heita siis, kui vastustajal oli kas õigusnormist või üldisest hoolsuskohustusest (käibekohustusest) tulenev tegutsemise kohustus. Kaebaja heidab õigusvastase tegevusetusena vastustajale ette seda, et vastustaja kehtestatud abinõud ei olnud kaebaja haigestumise ärahoidmiseks piisavad. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja olnud õigusvastaselt tegevusetu.
7.Vangistusseadus (VangS) ei sisalda sätteid, mis reguleeriksid abinõude kohaldamist nakkushaiguse tõrjumise eesmärgil. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus (NETS) kehtis kaebaja esimese nakatumise ajal redaktsioonis 18.05.2020 - 31.12.2020 ja teise haigestumise ajal redaktsioonis 01.06.2021 31.12.2022. Mõlema redaktsiooni § 17 lg 3 p 1 ja 2 sätestavad, et Justiitsministeerium (mitte vangla) korraldab kinnipidamisasutuses võimalikult nakkusohutud tööolud vanglaametnikele ja kinnipeetavatega vahetult kokku puutuvatele isikutele ning võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused kinnipeetavatele. Säte kehtib ka praegu samas sõnastuses. Kohtu hinnangul oli vastustajal üldine hoolsuskohustus (käibekohustus) rakendada
vanglaametnike töökorralduses abinõusid nakkushaiguse tõrje eesmärgil olenemata sellest, et ühegi õigusnormiga vanglale sellist kohustust pandud ei ole. Kohus märgib, et praeguses asjas ei ole kõne all kinnipeetavate õigusi piiravate abinõude kohaldamine (s.h nende õiguspärasus või otstarbekus), vaid vanglaametnikele ja -töötajatele kehtestatud nõuded.
8.Põhjendatud on järeldus, et kui kinnipeetav puutus kokku ainult vanglaametnike ja töötajatega (ei puutunud kokku teiste kinnipeetavatega, ei toimunud kokkusaamisi), siis tõenäoliselt kandus nakkus talle edasi vanglaametnikult või -töötajalt. See iseenesest ei näita, et vastustaja jättis kohased abinõud koroona tõrjumiseks kohaldamata. Õigusteoorias ja -normides eristatakse olukorda, kus isikul on kohustus saavutada kindel tulemus ja olukorda, kus kohustus piirdub sellega, et isik peab tegema tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimaliku (vt näiteks võlaõigusseaduse § 24 lg 1). Nakkushaiguse leviku tõkestamisel ei ole realistlik seada eesmärgiks, et nakatumisi üldse ei toimu. Seda ei nõua ka NETS § 17 lg 3 – nii tööolud kui ka kinnipidamistingimused peavad olema võimalikult nakkusohutud.
9.Vastustaja tõi välja abinõud, mis kehtestati eesmärgil viia miinimumini võimalus, et nakkus kandub vanglaametnikult üle kinnipeetavale (vt otsuse punkti 2). Kohtu hinnangul on vastustaja kirjeldatud abinõud mõistlikud. Kohus nõustub, et vanglas ei ole võimalik kokkupuuteid kinnipeetava ja vanglaametnike vahel täielikult ära hoida ning parim, mida vastustaja sai teha, oli reeglite kehtestamine nakkuse edasikandumise ohu vähendamiseks. Mistahes peiteajaga nakkushaiguse puhul on paraku võimalik, et isik on viirusekandja, kuid ise ta sellest teadlik ei ole. Abinõude ebapiisavust ei saa järeldada sellest, et Tartu Vangla 23.11.2021.a käskkirja nr 11/140 järgi nakatus perioodil 01.10-23.11.2021 vanglas kokku 385 kinnipeetavat ja 63 töötajat ning ka kaebaja teise nakatumise ajal oli nakatumisjuhtumeid vanglas palju. Koroonaviirus hakkas Eestis levima märtsis 2020 ning kaebaja väitel oli tema nakatumine 23.12.2020 vanglas esimene. Samas abinõud, mida vastustaja kohaldas, olid põhiolemuselt samad. See näitab, et pingutused nakatumiste ärahoidmiseks võivad, aga ei pruugi tulemust anda.
10.Lisaks ei olnud kaebaja esimesel nakatumisel olukorras, kus ta puutus kokku üksnes vanglaametnikega. Kaebaja lubati alates 28.05.2020 tööle Riigi Kinnisvara AS-i, töösuhe kehtis kuni 25.03.2022 (tl 64, 65). Tööl käies puutus kaebaja tõenäoliselt kokku teiste isikutega. Kindlasti oli kaebaja läbiotsimine, millega ta seostab oma nakatumist, otseselt seotud tööl käimisega. Kaebajal oli võimalus kaitsta ennast ise sel viisil, et kaebaja oleks tööl käimisest loobunud.
11.Kaebaja heidab vastustajale ette ka kaht konkreetset toimingut, mida kaebaja peab õigusvastaseks: - detsembris 2020 teostas kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimise vanglaametnik U. Urazgaliev, kaebaja pidi läbiotsimise käigus ära võtma maski ja avama suu. Õigusvastasus seisnes selles, et ametnik oli läbiotsimise ajal haige ja ei oleks tohtinud tööl viibida; - jaanuaris 2022 puutus kaebajaga kokku vanglaametnik R. S. Ennok, kes oli haigestunud kinnipeetava (toidujagaja) lähikontaktne. Õigusvastasus seisnes selles, et ametnik oleks lähikontaktsena pidanud olema eneseisolatsioonis.
12.Kohtu hinnangul on tõendatud, et U. Urazgalievi tegevus ei olnud õigusvastane. U. Urazgalievi seletuse (tl 67) järgi tuvastati tema haigestumine (tehti positiivne test) 20.12.2020 ning pärast seda ta tööle ei tulnud. Ta oli viimati tööl 17.12.2020 ning sel ajal ühtegi
sümptomit ega viidet haigusele ei olnud. Haigusnähud hakkasid tekkima nädalavahetusel ning esmaspäeval suunas perearst isiku testi tegema. U. Urazgalievi töögraafik (tl 68) näitab, et ta töötas igapäevaselt alates esmaspäevast,14.12.2020 kuni neljapäevani, 17.12.2020, pärast seda ta detsembris 2020 töötanud ei ole ning alates 21.12.2020 oli ta töövõimetuslehel. Kohtule ei ole äratuntav, kuidas oleks U. Urazgaliev kaebaja läbiotsimise ajal (mis sai toimuda hiljemalt 17.12.2020) saanud ette näha, et pärast viimast tööl viibimist tekivad tal haigusnähud ning tehakse kindlaks nakatumine koroonaviirusega. See, et hiljem kindlaks tehtud asjaolude põhjal (kaebaja liikumise taastamise põhjal) võis kaebaja saada nakkuse sellelt ametnikult, on tagantjärele tarkus, mida ametnikul ega vanglal läbiotsimise ajal ei olnud.
13.R. S. Ennoki seostamine kaebaja teise nakatumisega on puhtalt oletuslik. Vastustaja kinnitusel puuduvad tõendid selle kohta, et see isik oleks põdenud koroonat ning kui isik oli lähikontaktne, siis ei olnud tal isolatsiooni jäämise kohustust. Kaebaja ise väidab, et nakatumisi oli sel ajal vanglas palju. Seda kinnitavad andmed 03.02.2022.a käskkirjas nr 1-1/15 (tl 105 pöördel). Kaebaja ei esitanud muid konkreetseid kontrollitavaid fakte selle kohta, et vastustaja poolt vanglaametnikele ja -töötajatele kehtestatud reegleid oleks enne tema esimese või teise nakatumise kuupäeva tema suhtes rikutud. Kõik kaebaja sellekohased väited jäävad üldsõnaliseks.
14.Kokkuvõttes ei leidnud kinnitust vastustaja õigusvastane tegevus või tegevusetus. Sel juhul ei ole hüvitamiskaebuse rahuldamine võimalik ning sellel, kas muud kahju hüvitamise eeldused oleksid olnud täidetud, ei ole enam tähtsust. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
15.Kohus ei käsitle eeltoodut arvestades pikemalt küsimust, kas kaebajal on tekkinud selline tervisekahju, mis muude eelduste täidetuse korral oleks kaasa toonud rahalise hüvitise määramise kaebajale. Kohus selgitab lühidalt, et seda ei saa pidada tõenäoliseks. Kahju hüvitamise eeldused ja tingimused avalikus ja eraõiguses on mõnevõrra erinevad ning kaebaja viidatud lahend asjas 3-2-1-37-17 ei pruugi olla praegusele vaidlusele ülekantav. Avalikus õiguses on kohtupraktikas välja kujunenud seisukoht (vt näiteks Riigikohtu lahend 33-1-10-14, p 12.2), et mittevaralise kahju all mõistetakse inimese füüsilist või hingelist valu või kannatust ning selleks, et tegemist oleks mittevaralise kahjuga RVastS § 9 lg 1 tähenduses, peab valu või kannatus esinema teatud intensiivsusega. Valu ja kannatusi ei saa objektiivselt mõõta või väljendada, seetõttu saab kohus lähtuda üksnes väidetavalt kahju põhjustanud juhtumi asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas kaebaja väidetud valu ja kannatusi. Tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul kuulub tõendamist vajavate asjaolude hulka ka tervisekahjustuse tekkimine kaebajal. Praeguses asjas ei ole vaidlust, et kaebaja COVID-19 test oli positiivne 23.12.2020 (24. ja 30.12.2020 tehti kordustestid) ning 28.01.2022 ehk kaebaja nakatus kahel korral koroonaviirusega. Kaebaja terviseandmetest (tl 28-35, 62-63) nähtub, et esimesel nakatumisel kaebajal sümptomid puudusid, enesetunne ja objektiivsed tervisenäitajad olid head. Teisel nakatumisel oli kaebajal ühel päeval palavikutunne, ülejäänud ajal tervise osas kaebuseid ei olnud ja tervisenäitajad olid head. Kaebaja kurtis 13.07.2021 arstile väsimust, mida ta seostas koroona põdemisega. Kaebajal tehti kindlaks täpsustamata folaadivaegusaneemia (analüüsides foolhape 6,59, norm > 7,64) ja talle määrati ravi. Kohtu hinnangul ei saa väsimust seostada koroona põdemisega aasta alguses.
Väsimust võis põhjustada kaebajal kindlaks tehtud foolhappe defitsiit, mida omakorda üldiselt teada oleva põhjal või kohtuasjas esitatud tõendite alusel ei saa seostada koroonaviirusega nakatumisega. Oht, et kaebaja tervis võib tulevikus halveneda, ei ole tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul piisav. Kui see peaks juhtuma, siis on kaebajal õigus esitada uus kahju hüvitamise taotlus. Menetluskulud. Selgitused
16.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole (s.h oli kaebus riigilõivuvaba). Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda.
17.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Andmesubjektil (näiteks kaebajal) on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Karin Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.