OÜ Merivälja Kinnisvara kaebus Keskkonnaameti 29.09.2023 kirja nr 7-9/23/19381-2 õigusvastasuse tuvastamiseks ning uue arvamuse andmiseks kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – OÜ Merivälja Kinnisvara, seaduslik esindaja RT
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 05.02.2024 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
OÜ Merivälja Kinnisvara määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse OÜ Merivälja Kinnisvara määruskaebus Tallinna Halduskohtu 05.02.2024 määruse peale.
2.Jätta OÜ Merivälja Kinnisvara määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 05.02.2024 määrus haldusasjas nr 3-23-2710 muutmata.
SELGITUS
Ringkonnakohtu määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lõiked 1 ja 3).
Kaeabaja on Tallinnas Merivälja tee 71 asuva kinnistu omanik, kes esitas 23.11.2022 Tallinna Linnaplaneerimise Ametile ettepaneku seda kinnistut hõlmava detailplaneeringu koostamiseks (DP046070). Otsust detailplaneeringu algatamise või selle algatamisest keeldumise kohta pole seni tehtud.
2.Kaebaja pöördus 22.09.2023 Keskkonnaameti (edaspidi ka „KeA“) poole, paludes viimaselt seisukohta, kas looduskaitseseaduse (LKS) § 38 lg 4 punkti 11 kohaselt saab olemasolevalt Mähe-Kaasiku teelt rajada sissesõidutee Merivälja tee 71 kinnistule.
3-23-2710
3.KeA vastas kaebajale 29.09.2023 kirjaga nr 7-9/23/19381-2 (edaspidi ka „KeA 29.09.2023 arvamus“), märkides muu hulgas, et „[e]elnevale tuginedes ei ole võimalik rakendada Merivälja tee 71 kinnistule juurdepääsutee rajamisel taotluses toodud asukohta LKS § 38 lg 4 punktis 11 toodud erandit [...]“.
4.Kaebaja esitas 29.11.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles sisuliselt, et halduskohus lükkaks KeA 29.09.2023 arvamuses esitatud tõlgenduse ümber ning kohustaks KeA-d andma sättele tõlgenduse, mis võimaldab rajada Merivälja tee 71 kinnistule juurdepääsutee. Alternatiivselt palus kaebaja, et halduskohus selgitaks ise välja juurdepääsutee võimaliku asukoha.
5.Tallinna Halduskohus tegi 05.02.2024 määruse, millega tagastas kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 punkti 1 alusel, kuna kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised: a. KeA 29.09.2023 arvamuse näol ei ole tegemist kooskõlastuse või nõusoleku andmata jätmisega kaebaja kinnistut puudutavas planeerimismenetluses, vaid üksnes vastusega kaebaja selgitustaotlusele, ent kohtulik kontroll selgitustaotlusele vastamisel ei ulatu vastuse sisu õigsuse kontrollimiseni; b. isegi kui mingisugune kaebaja kinnistut hõlmav planeerimismenetlus toimuks, ei saaks vaidlustatud arvamust käsitada HKMS § 45 lõikes 3 nimetatud menetlustoiminguna, kuna ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmise kaalumine toimub kohaliku omavalitsuse põhjendatud avalduse alusel vastavalt LKS § 40 lõikele 4 pärast seda, kui kohalik omavalitsus on teinud otsuse planeeringu vastuvõtmise kohta; c. kaebaja võib enne planeeringu algatamist selgitada välja, kuidas KeA asjakohaseid norme tõlgendab, ent ta ei saa nõuda, et KeA teeks juba enne detailplaneeringu algatamist lõpliku kaalumisotsuse ehituskeeluvööndi vähendamise osas; KeA 29.09.2023 arvamus ei ole ka kohaliku omavalitsuse jaoks siduv ega mõjuta kaebaja õigusi; d. kaebajal ei ole õigust nõuda, et kohus asuks ise KeA asemel ehituskeeluvööndi vähendamise võimalikkust kaaluma, kuna kohus kontrollib haldusorgani tegevuse õiguspärasust tagantjärgi, mitte ei teosta menetlustoiminguid haldusorgani eest.
6.Kaebaja esitas 20.02.2024 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, paludes halduskohtu määruse tühistada. Kaebaja põhjendused on kokkuvõttes järgmised: a. kaebaja kaebeõigust ei saa eitada, kuna KeA 29.09.2023 arvamuses võetud seisukoht on praktikas sisendiks detailplaneeringu algatamise otsustamisel, et vältida perspektiivitut menetlust ja detailplaneeringu koostamise ja menetlemisega seotud tarbetuid kulusid; b. praktika kohaselt võtab Tallinna Linnavalitsus detailplaneeringu kehtestamise perspektiivikuse hindamisel juba enne detailplaneeringu algatamise otsustamist arvesse selliseid arvamusi nagu KeA 29.09.2023 arvamus, mistõttu sellises arvamuses õigusnormidele antud väär tõlgendus toob kaasa õigusvastase haldusakti andmise; c. ka detailplaneeringu algatamise otsustamisele eelnev menetlus on haldusmenetlus ja peab olema kohtulikult kontrollitav, mistõttu peavad olema kontrollitavad ka teiste haldusorganite poolt sellises menetluses antud arvamused ja tehtud toimingud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Määruskaebus tuleb halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 207 lg 1 alusel menetlusse võtta. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. 2(4)
3-23-2710 Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks määruskaebuse kohta seisukoha küsimist Keskkonnaametilt kui potentsiaalselt vastustajalt ega arvamust muudelt haldusorganitelt.
8.Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. KeA 29.09.2023 arvamus ei piira ühtki kaebaja õigust, ei tekita talle täiendavaid kohustusi ega takista tal oma õiguste teostamist. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja järeldusega, et KeA 29.09.2023 arvamuses esitatud tõlgendus toob tulevikus kaasa mõne õigusvastase haldusakti andmise.
9.Halduskohus on õigesti leidnud, et KeA 29.09.2023 arvamuse näol ei ole tegemist menetlustoiminguga kaebaja kinnistut puudutava detailplaneeringu menetluses. Kaebajal on õigus, et ka detailplaneeringu algatamise ettepaneku menetlemine on haldusmenetlus ja peab olema kontrollitav, ent KeA 29.09.2023 arvamuse andmisel pole selle menetlusega puutumust. Nimelt on KeA oma 29.09.2023 arvamuse andnud vastusena kaebaja selgitustaotlusele. Tegemist ei ole detailplaneeringu algatamise ettepanekut menetlevale kohaliku omavalitsuse haldusorganile siduva seisukoha andmise või seaduse kohaselt vajaliku kooskõlastuse andmata jätmisega. KeA 29.09.2023 arvamus ei anna kohalikule omavalitsusele seadusest tulenevalt alust keelduda kaeabaja ettepaneku alusel detailplaneeringu algatamisest või viivitada detailplaneeringu algatamise otsustamisega. Samamoodi, kui KeA oleks kaebaja selgitustaotlusele vastates võtnud seisukoha, et kõnealust LKS-i sätet saab või tuleb tõlgendada kaebaja soovitud viisil, ei oleks selline seisukoht kuidagi saanud olla siduv kohalikule omavalitsusele viimase pädevusse kuuluvate planeerimisotsuste tegemisel.
10.Isegi kui kohalik omavalitsus nõustub oma väljakujunenud praktikas tavaliselt KeA poolt LKS-i normidele antud tõlgendustega, ei anna see kaebajale õigust KeA 20.09.2023 arvamust kohtus vaidlustada. Iga haldusorgan vastutab tema pädevusse kuuluva otsuse tegemisel õigusnormide õige kohaldamise eest iseseisvalt. Kui Tallinna linna organid peaksid tegema mingisuguse kaebaja õigusi piirava otsuse või toimingu ning tõlgendama seejuures LKS § 38 lg 4 punkti 11 samamoodi, nagu seda on oma 29.09.2023 arvamuses teinud KeA, saab kaebaja vaidlustada kohaliku omavalitsuse vastava otsuse või toimingu. KeA 29.09.2023 arvamuse vaidlustamine ei võimaldaks samas kaebaja õigusi ja huve kaitsta mitte kuidagi. Isegi kui kohus asuks seisukohale, et KeA tõlgendus ei ole õige, ei tingiks see vääramatult kaebajale soodsa planeerimisotsuse tegemist kohaliku omavalitsuse poolt. Kohalik omavalitsus peab detailplaneeringu algatamise või selle algatamisest keeldumise otsustamisel iseseisvalt otsustama, kuidas asjassepuutuvaid õigusnorme tõlgendada.
11.KeA 29.09.2023 arvamuses antud tõlgendus ei oleks kohalikule omavalitsusele siduv ka siis, kui KeA oleks selle adresseerinud otse kohalikule omavalitsusele. KeA-l ei ole seadusest tulenevalt mistahes võimalust omapoolse arvamuse andmisega piirata kohaliku omavalitsuse kaalutlusõigust detailplaneeringu algatamise otsustamisel. Teisisõnu ei tulene seadusest, et KeA saaks kohalikult omavalitsuselt nõuda õigusnormide teatava kindlal viisil tõlgendamist või otsustada ise selliseid tõlgendusi andes sisuliselt ära kohaliku omavalitsuse pädevusse kuuluvaid küsimusi. Küsimuse, kas kaebaja kinnistule juurdepääsutee rajamisele laieneb LKSst tulenev ehituskeeld, lahendab detailplaneeringu algatamise üle otsustamisel kohalik omavalitsus.
12.Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebajal ei ole õigust vaidlustada selgitustaotlusele antud vastuses esitatud õigusnormi tõlgendust ega taotleda kohtult haldusorgani esitatud tõlgenduse ümberlükkamist või haldusorgani kohustamist kõnealusele õigusnormile teistsuguse tõlgenduse andmiseks. Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse §-st 3, § 5 lõikest 1 ja §-st 6 tuleneb isikule subjektiivne õigus saada haldusorganile esitatud selgitustaotlusele vastus, ent vastuses esitatud 3(4)
3-23-2710 õigusnormide tõlgendust ei saa vastuse saaja kohtus vaidlustada, kuna selliselt antud tõlgendus – ükskõik, milline see ka on – ei piira kuidagi isiku õigusi ega saa neid õigusi seega ka rikkuda. Kaebaja õigusi saab rikkuda sellisele tõlgendusele tuginedes tehtav edasine toiming või antav haldusakt, mitte aga sellise tõlgenduse andmine iseenesest. Selliselt antud tõlgenduse vaidlustamine ei ole isiku õiguste kaitseks vajalik. HKMS § 44 lg 1 kohaselt saab isik kaebusega halduskohtusse pöörduda oma õiguste kaitseks.
13.Halduskohus on õigesti selgitanud, et kaebajal ei ole seadusest tulenevat õigust nõuda, et kohus teeks käesoleval juhul ise kindlaks, kust või millise juurdepääsutee rajamine kaeabaja kinnistule on võimalik.
14.Vastuseks määruskaebuses tõstatatud küsimusele, millisel viisil peaks kaebaja käesoleva asjas kaebeõiguse puudumisel oma õiguste kaitseks talitama, selgitab ringkonnakohus, et eelkõige saab kaebaja antud olukorras nõuda kohalikult omavalitsuselt detailplaneeringu algatamise ettepaneku kohta otsuse tegemist. Kui kohalik omavalitsus viivitab otsustamisega põhjendamatult, saab kaebaja halduskohtusse esitatava kaebusega taotleda kohaliku omavalitsuse kohustamist otsuse tegemiseks. Kui kohalik omavalitsus peaks keelduma detailplaneeringu algatamisest ja tuginema seda põhjendades ka ehituskeeldu reguleerivatele LKS-i sätetele, saab kaebaja detailplaneeringu algatamisest keeldumise omakorda kohtus vaidlustada ning võib seejuures tugineda argumendile, et kohalik omavalitsus on keelduva otsuse tegemisel tõlgendanud ja kohaldanud valesti õigusnormi. Kaebaja võimalused selliseid õiguskaitsevahendeid kasutada ei sõltu mitte kuidagi sellest, millise tõlgenduse andis LKS-i sätetele oma 29.09.2023 arvamuses KeA. Seega, isegi kui saaks asuda seisukohale, et KeA 29.09.2023 arvamuses esitatud tõlgendus on väär, ei riku sellise tõlgenduse andmine KeA 29.09.2023 arvamuses kaebaja õigusi. (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.