Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
22.04.2024, Tallinn
Haldusasja number
3-24-335
Haldusasi
X, Y, C ja B kaebused Vabariigi Valitsuse 25.01.2024 korralduse nr 16 tühistamiseks
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja I X, esindajad vandeadvokaadid Paul Keres, Karl Kask ja Leon Glikman Kaebajad II–IV Y, C ja B, esindaja advokaat Helen Hääl Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindajad AH ning vandeadvokaadid Kaisa Jakobsoo ja Martin Triipan
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 11.03.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X, Y, C ja B apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 10.04.2024
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata X ja Vabariigi Valitsuse vastuväited kohtu tegevusele.
Võtta asja juurde X 18.04.2024 taotlusele lisatud tõendid.
3.Jätta X, Y, C ja B apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 11.03.2024 otsus muutmata.
Jätta menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.
5.Kohtulahendi avaldamisel asendada kaebajate nimed ja X diagnoos (XXX) tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 4521 lg 6).
1.Ameerika Ühendriikide (USA) justiitsministeerium esitas Eesti Vabariigile 04.01.2023 taotluse Eesti kodaniku X (kaebaja I) väljaandmiseks USA-le.
1.1.Kaebaja I suhtes on algatatud kriminaalmenetlus ja Washingtoni osariigi läänepiirkonna vandemeeste kogu on esitanud talle 27.10.2022 süüdistuse asjas nr CR22-185 RSL. Washingtoni osariigi läänepiirkonna kohus väljastas 27.10.2022 vahistamismääruse CR22185-1RSL, mis on kehtiv ja kuulub täitmisele.
1.2.Süüdistusakti kohaselt süüdistatakse kaebajat I kuritegelikus kokkuleppes elektroonilise kelmuse toimepanekuks, rikkudes sellega USA seadustiku 18. jaotise §-i 1349, mille eest on ette nähtud karistuseks kuni 20-aastane vangistus; elektroonilises kelmuses, rikkudes sellega USA seadustiku 18. jaotise §-i 1343, mille eest on ette nähtud karistuseks kuni 20-aastane vangistus; ning kuritegelikus kokkuleppes rahapesu toimepanekuks, rikkudes sellega USA seadustiku 18. jaotise §-i 1956(h), mille eest on ette nähtud karistuseks kuni 20-aastane vangistus. Süüdistusakti kohaselt reklaamisid kaebaja I ja tema kaasosalised vähemalt alates 2013. a detsembrist ja vähemalt kuni 2022. a augustini hulganisti kelmuslikke investeerimispakkumisi, mis olid seotud virtuaalrahaga. Nende investeerimispakkumiste abil veensid süüdistatavad investoreid üle maailma, sh investoreid Washingtoni osariigi läänepiirkonnast, investeerima ja ostma virtuaalrahaga seotud tooteid ja teenuseid, tuginedes süüdistatavate oluliselt vääratele ja pettuslikele ettekäänetele, väidetele ja lubadustele. Kokku veensid kaebaja I jt kaasosalised petuskeemi ja kelmuse abil sadu tuhandeid ohvreid kandma kokku üle 550 miljoni dollari süüdistatavate omandis ja kontrolli all olevatele kontodele. Kaebaja I jt kaasosalised kasutasid täiendavaid vääraid ja pettuslikke väiteid, võltsisid dokumente ning kandsid pettuse teel kõrvale suure osa investorite rahast. Nimelt paigutasid nad ohvritelt pettuse teel saadud raha keerulisse variühingute, pangakontode, virtuaalvarade teenuste pakkujate ja virtuaalvääringute rahakottide rägastikku, mis olid kõik nende omandis ja kontrolli all, otseselt või kaudselt. Lisaks koostasid nad võltsdokumente ja esitasid need finantsasutustele, et selgitada ebaseaduslikku rahaliikumist ning varjata sellise raha olemust, asukohta, päritolu, omanikke ja kontrollijaid.
2.Harju Maakohus tunnistas 15.03.2023 määrusega kriminaalasjas nr 1-22-7089 kaebaja I väljaandmise USA-le kriminaalmenetluse jätkamiseks õiguslikult lubatavaks. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.06.2023 määrusega kaebaja I määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Määrused jõustusid 30.06.2023.
3.Vabariigi Valitsus andis 07.09.2023 korraldusega nr 227 kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 452 lg 1 ning Eesti Vabariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse vahelise väljaandmislepingu (väljaandmisleping) art 2 alusel kaebaja I USA-le välja õigusega süüdistada teda USA poolt 04.01.2023 kriminaalasjas nr CR22-185 RSL Eesti Vabariigile esitatud väljaandmistaotlusele lisatud süüdistustes kirjeldatud kuritegude toimepanemises. Kaebaja I ning tema elukaaslane Y, poeg C ja kasutütar C (kaebajad II–IV) esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused Vabariigi Valitsuse 07.09.2023 korralduse tühistamiseks. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 29.11.2023 otsusega nr 3-23-2038 kaebajate apellatsioonkaebused ja tühistas 07.09.2023 korralduse. Ringkonnakohtu otsus jõustus 12.12.2023.
4.Vabariigi Valitsus otsustas 25.01.2024 korraldusega nr 16 anda kaebaja I USA-le välja õigusega süüdistada teda USA poolt 04.01.2023 kriminaalasjas nr CR22-185 RSL Eesti Vabariigile esitatud väljaandmistaotlusele lisatud süüdistustes kirjeldatud kuritegude toimepanemises. Kaebajat I ei saa ilma Eesti Vabariigi valitsuse nõusolekuta kriminaalvastutusele võtta ega karistada muude enne väljaandmist toime pandud kuritegude
2(33)
3-24-335 eest kui need, millega seoses esitati Eestile väljaandmistaotlus ning millega seoses luges Harju Maakohus 15.03.2023 määrusega väljaandmise õiguslikult lubatavaks.
4.1.Väljaandmislepingu art 2 lg-s 1 ja KrMS § 439 lg-s 1 sätestatud üldine tingimus on täidetud. Kaebajat I süüdistatakse USA-s osalemises kelmuses ja kuritegelikus kokkuleppes rahapesu eesmärgil. USA väljaandmistaotluses nimetatud teod on kuritegudeks ka Eestis ning Harju Maakohus kvalifitseeris need karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p-de 3, 4, 5, § 211 lg 1 ning § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. Need teod on karistatavad nii USA-s kui ka Eestis üle 1-aastase vangistusega. Harju Maakohus tunnistas 15.03.2023 määrusega kaebaja I väljaandmise USAle õiguslikult lubatavaks ega tuvastanud asjaolusid, mis KrMS § 436 lg 1 p-de 1–3 kohaselt välistaks rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö või KrMS § 440 kohaselt välistaks või piiraks isiku väljaandmist. Ka vastustaja ei tuvastanud neist sätetest tulenevaid väljaandmisest keeldumise aluseid. Väljaandmise aluseks olevad kuriteod ei ole poliitilised või sõjaväelised ega ole USA-s karistatavad surmanuhtlusega. Kaebajat I ei ole Eestis samas süüdistuses lõplikult süüdi või õigeks mõistetud ning kuriteo aegumistähtaeg ei ole Eesti ega USA seaduste alusel möödunud ja amnestiaakt ei välista karistuse kohaldamist. Kaebaja I väljaandmine ei ohusta Eesti julgeolekut, avalikku korda või muid olulisi huve. Puudub alus arvata, et abi taotletakse kaebaja I süüdistamiseks või karistamiseks tema rassi, rahvuse, usuliste või poliitiliste tõekspidamist pärast või isiku seisund võiks nimetatud põhjustel halveneda. Eesti Vabariigi põhiseadus (PS) ei keela Eesti kodaniku väljaandmist riiki, kus on nende tegude eest, milles isikut kahtlustatakse või süüdistatakse, ette nähtud raskemad karistused kui Eestis. Senises praktikas ei ole USA-le välja antud Eesti kodanikke karistatud maksimaalmääradega. Prokuröridele teadaolevalt määratakse majanduskuritegude eest süüdimõistetavatele harva pikem kui 15-aastane karistus ja karistust võidakse hea käitumise korral umbes 15% ulatuses vähendada. Samuti on võimalik taotleda vabastamist erakorraliste ja kaalukate asjaolude, nt tõsise terviseseisundi tõttu. Puudub alus eeldada, et kaebajale I mõistetav karistus ei oleks vastavuses süüteo raskusega ja Eesti karistuspoliitika üldpõhimõtetega või talle võiks USA-s osaks saada piinamine või muu ebainimlik ja alandav kohtlemine.
4.2.Väljaandmine riivab kaebaja I õigust vabadusele ja isikupuutumatusele (PS § 20, inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 5), vabale eneseteostusele (PS § 19) ning perekonnaelu puutumatusele (PS § 26, EIÕK art 8). Samuti võib see riivata tema õigust tervise kaitsele (PS § 28) ning õiglasele kohtumenetlusele ja kaitsja abile (PS §-d 15 ja 21, EIÕK art 6). PS § 36 võimaldab Eesti kodaniku välisriigile välja anda välislepingus ettenähtud juhtudel ning välislepingus ja seaduses sätestatud korras. Siinsel juhul on välislepingus ja KrMS-s sätestatud eeldused väljaandmiseks täidetud ja ei esine seda välistavaid või piiravaid asjaolusid. Kaebajat I ei saa USA-s ilma Eesti Vabariigi valitsuse nõusolekuta kriminaalvastutusele võtta ega karistada mõne muu enne väljaandmist toime pandud kuriteo eest. Süüdimõistmise ja vangistusega karistamise korral on kaebajal I võimalik taotleda USAs mõistetud vangistuse kandmist Eestis. Praktikas on mitmeid isikuid USA-st Eestile karistuse kandmiseks üle antud. Väljaandmisega taotletav eesmärk kaalub üles negatiivse mõju isiku põhiõigustele ja väljaandmine vastab PS-st tulenevatele põhiõiguste kaitse sisulistele nõuetele.
4.3.Väljaandmise eesmärk on võidelda rahvusvahelisel tasandil kuritegevusega ja tagada õigusemõistmine ka juhul, kui teo toimepanija viibib muul territooriumil kui see, kus ta süüteo väidetavalt toime pani. Selle eesmärgi täitmiseks on Eesti võtnud väljaandmislepinguga kohustuse aidata kaasa USA avaliku korra ja seal viibivate isikute õiguste ja vabaduste kaitseks kriminaalmenetluse toimetamisele. Selline kohustus tuleneb Eestile ka Euroopa Liidu (EL) ja USA vahelisest väljaandmislepingust. Rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö kaitseb laiemalt demokraatlikke ühiskondi ja nende ühiseid väärtusi. Koostöö USA-ga võimaldab ka Eestil taotleda samadel alustel siinsete üldiste huvide ja isikute kaitseks isikute väljaandmist (nn vastastikkuse põhimõte). Sellest lähtuvalt on väljaandmiskohustuse täitmisest keeldumise 3(33)
3-24-335 alused piiratud väljaandmislepingus nimetatud alustega või väljaantava isiku põhiõiguste riive ebaproportsionaalsusega. Seega on kaebaja I väljaandmisel legitiimne eesmärk välistada rahvusvahelisel tasandil isikute karistamatuse oht, et tagada demokraatlike ühiskondade ja ühiste väärtuste kaitse. Tema väljaandmine on vajalik avaliku korra ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, samuti kuritegude edasise toimepanemise ärahoidmiseks.
4.4.Väljaandmine on sobiv ja vajalik meede. Prokuratuur on kinnitanud, et kaebaja I väljaandmisel lõpetatakse tema suhtes Eesti alustatud kriminaalmenetlus. Prokuratuuri otsuse õiguspärasuse hindamine ei ole vastustaja pädevuses. Samas ei välistaks kaebaja I väljaandmist Eestis kriminaalmenetluse jätkumine, vaid see, kui tema suhtes oleks Eestis samas süüdistuses jäetud kriminaalmenetlus alustamata või lõpetatud. Kaebaja I välja andmata jätmine kriminaalmenetluse Eestis toimetamise kaalutlusel ei ole sisuliselt põhjendatud ega võimalik. Puudub alus kahelda USA jurisdiktsioonis ning sellest tulenevas huvis oma riigi avaliku korra ja selles riigis viibivate isikute kaitseks toimuvaks kriminaalmenetluseks. USA õiguskaitseasutustel on eelduslikult olemas piisavad võimalused ja ressurss sellises mahukas ja keerulises kriminaalmenetluses kõigi menetluses oluliste asjaolude väljaselgitamiseks ja kõigi asjassepuutuvate isikute õiguste kaitse tagamiseks. Eesti riigisisese kriminaalmenetluse primaarne eesmärk ei saa olla kolmanda riigi ühiskonnas õigusrahu taastamine. Väidetava kuriteo kannatanud ja selliste kuritegudega tekitatud kahju ei ole valdavalt seotud Eestiga. See raskendaks menetlust ja seeläbi tõe tuvastamist Eestis. Kaebajal I ei ole õigust nõuda, et kriminaalmenetlus toimuks tema elukohariigis.
4.5.Kaebaja I väljaandmine ei riiva tema õigusi nii intensiivselt, et see kaaluks üles väljaandmise legitiimse eesmärgi. Kaebajal I on kohustus taluda välisriigis toimetatavat kriminaalmenetlust ja sellega kaasnevat põhiõiguste riivet. Seda aitab tasakaalustada õigus õiglasele kohtumenetlusele. Vastustajal ei ole alust kahelda USA-s kui õigusriigis ja selles, et väljaandmisel on kaebaja I õigus õiglasele kohtumenetlusele tagatud samal määral kui Eestis – selles on kokku lepitud väljaandmislepingus. Kaebajale on mh tagatud PS §-st 21 tulenev õigus kaitsja abile (vt USA põhiseaduse 6. parandus). Piirangud taotleda lepingulisele esindajale makstud tasude hüvitamist ei kujuta endast nimetatud kaitseõiguse riivet, kui riigis on tagatud võimalus taotleda kaitsja määramist riigi õigusabi korras. Ka Eestis toimuvas kriminaalmenetluses oleks kaebajat I võinud oodata vangistus. Kuna kaebajale I etteheidetavad teod on suures osas toime pandud väljaspool Eestit, sh USA-s, pidi talle olema ettenähtav, et ka kriminaalmenetlus võib toimuda väljaspool Eestit. Õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele ei ole piiramatu. Selle õiguse piiramise legitiimseks eesmärgiks on avalik huvi õigusrahu taastamiseks, kannatanutele hüvitiste määramiseks ja uute kuritegude tõkestamiseks. Väljaandmise korral on viidatud põhiõiguste riive võrreldes riigisisese kriminaalmenetlusega intensiivsem, kuid kaebaja I vabaduse piiramist ja ajutist eemalolekut lähedastest ei saa pidada ebaproportsionaalseks. Laste ja vanemate õigused ja kohustused (PS § 27 lg-d 3 ja 5) ei ole absoluutsed ega võimalda vabaneda kriminaalmenetlusest välismaal. Laste huvide esikohale seadmine ei tähenda, et mistahes laste huvidega vastuolus olevat otsust ei oleks võimalik teha, kui see on vajalik teiste isikute õiguste või olulise avaliku huvi kaitseks või edendamiseks. Väljaandmise otsustamisel ei ole määravat tähtsust, kas perel on piisavalt rahalisi vahendeid, et külastada pereliiget välisriigis. Puudub alus eeldada, et USA keelaks kaebajal I lähedastega suhtlemist. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika järgi kaalub perekonna- ja eraelu puutumatuse riive intensiivsus väljaandmisega taotletava legitiimse eesmärgi üles üksnes erandlikel asjaoludel, mida praeguses asjas ei ole. Kaebaja I vabadusõiguse riiveks on olemas PS § 20 lg 2 p-st 6 tulenev õigustus. Vaba eneseteostus ei ole absoluutne ning selle teostamisel tuleb arvestada teiste inimeste õiguste ja vabadustega ning järgida seadust. Seega on kaebaja I põhiõiguste riive proportsionaalne. USA õiguse alusel on võimalik vahistamise asendamine
4(33)
3-24-335 elektroonilise valvega või vabastamisega kautsjoni vastu. Kaebaja I võidakse mõista õigeks. Süüdimõistva otsuse korral on tal võimalik taotleda karistuse kandmist Eestis.
4.6.USA kinnipidamistingimused on kooskõlas õigusriigi põhimõtetega. Kaebaja I kinnipidamisasutusse paigutamisega ei kaasne piinava, julma või inimväärikust alandava kohtlemise ega diskrimineerimise keelu rikkumist ning see ei riiva ülemäära tema õigust tervise kaitsele, õiglasele kohtumenetlusele ja kaitsja abile või perekonnaelu puutumatusele. Justiitsministeerium küsis USA justiitsministeeriumilt infot tingimuste kohta USA kinnipidamisasutustes. Täiendavalt tegi IT (justiitsküsimuste nõunik Eesti Vabariigi Suursaatkonna juures Washingtonis) eeluurimisvanglas FDC SeaTac kohapealse vaatluse. Saadud infost nähtub, et kaebaja I väljaandmine ei too kaasa selliseid põhiõiguste riiveid, mis võiks õigustada väljaandmisest keeldumist. Kaebaja I ei ole oma väidete kinnituseks esitanud usaldusväärseid tõendeid. Väljaandmise otsustamisel ei pea võtma aluseks kõige raskemaid tagajärgi ja stsenaariume. Eesti saab kaitsta väljaantavat isikut üksnes selliste väljaandmisega kaasnevate PS ja EIÕK rikkumiste eest, mis on riigile väljaandmismenetluses ettenähtavad.
4.7.USA justiitsministeeriumi 04.12.2023, 08.12.2023 ja 08.01.2024 selgituste kohaselt majutatakse süüdistatavad enne süüdimõistmist FDC SeaTacis ning pärast süüdimõistmist Föderaalse Vanglaameti (BOP) asutuses. Kaebaja I esitatud MB arvamus ei ole asjakohane tõend, sest see käib New Yorki piirkonnas asunud ja praeguseks suletud paranduskeskuse tingimuste kohta. Vanglasüsteemid on ka õigusriikides pidevas arengus.
4.8.USA selgituste kohaselt on kõikides BOP kinnipidamisasutustes vaba aja osakond, mis vastutab huvitegevuse ja spordi võimaluste eest. Pärast süüdimõistmist saadetakse kinnipeetavad suurematesse kinnipidamisasutustesse, kus on jooksurajad, korvpalli- ja pesapalliväljakud ning treeningvarustus. FDC SeaTacis on vabas õhus vaba aja veetmise ala võrkpalli- ja korvpalliväljakutega. Samuti asuvad seal elektrilised aeroobikaseadmed ja võimalik on kasutada erinevaid spordivahendeid.
4.9.USA selgituste kohaselt on kinnipidamisasutustes haridusosakond koos raamatukoguga. Kinnipeetavatele pakutakse füüsilise tegevuse ja heaolu programme ning huvitegevusi. FDC SeaTac üksustes on saadaval raamatud, kaardid, pusled ja mängud, seal on olemas televiisorid ning ligipääs tahvelarvutitele ja MP3-mängijatele.
4.10.USA selgituste kohaselt on enamikus BOP kinnipidamisasutustes igal kinnipeetaval vähemalt 3 m2 isiklikku ruumi. Tõenäoliselt liigitatakse kaebaja I madala turvalisusastmega kinnipeetavaks, kes paigutatakse avatud ühiselamuga või boksilaadsega majutusasutuga kinnipidamisasutusse. On ebatõenäoline, et kaebaja I paigutatakse kinnipidamisasutusse, kus tal on vähem kui 3 m2 isiklikku ruumi. FDC SeaTac kambrites on igal kinnipeetaval rohkem kui 3 m2 isiklikku ruumi. Kõikides kinnipidamisasutustes on ette nähtud privaatne duši all käimine ja riietumine. 16-tunnise kambrivälise aja jooksul on kinnipeetavatel võimalik kasutada privaatseid tualette, kambri öise sulgemise ajal avatud tualettpotti, mis asub kambris.
4.11.USA selgituste kohaselt on BOP kinnipidamisasutused ohutud ja seal on tervishoiuteenuste üksus, mis osutab meditsiinilist abi. BOP tervishoiutöötajaid täiendavad USA riikliku tervishoiuteenistuse töötajad. Vajadusel saadetakse kinnipeetavad kogukonnahaiglatesse. BOP-l on ka 7 föderaalset tervisekeskust, mis osutavad spetsialiseeritud tervishoiuteenuseid. BOP-s on arvukalt psühholooge ja muid spetsialiste ning kinnipeetavatel on võimalik saada erinevaid teenuseid ja teraapiaid, vajadusel määravad psühhiaatrid ravimeid. Spetsiifilise meditsiinilise vajaduse korral võimaldatakse sobiv abi. BOP toiduprogramm võimaldab mh meditsiinilistele näidustustele vastavaid dieete. Etteulatuvalt ei ole võimalik öelda, mitu korda aastas toimuksid kaebaja I gastroskoopiad, kuid BOP tagab vajalikud
5(33)
3-24-335 tervishoiuteenused. IT tuvastas, et gastroskoopilised uuringud on üks tavalisemaid protseduure, mida kinnipidamisasutuses tehakse.
4.12.USA selgituse kohaselt ei ole teada diskrimineerimisjuhtumeid, mis oleks puudutanud vene rahvusest või finantskuritegusid toime pannud isikuid. BOP püüab kaitsta kinnipeetavaid igasuguse vägivalla eest ning kõik tõstatatud ohutuse ja turvalisusega seotud probleemid edastatakse uurimiseks kinnipidamisasutuse eriuurimisüksusele. Uurimise ajaks on võimalik paigutada kinnipeetav erimajutusüksusesse. Samuti on olemas süsteem vägivallategude toimepanijate vastutusele võtmiseks ja karistamiseks. BOP personal on kinnipeetavate arvu ohutuks ja inimlikuks haldamiseks piisav ning kinnipeetavate arv on praegu viimase kümnendi madalaimal tasemel. FDC SeaTacis on 4,5 kinnipeetava kohta üks töötaja. Ohust on võimalik teavitada eriuurimisüksust, samuti on võimalik ohukahtluse korral kinnipeetava eraldi majutamine tema turvalisuse tagamiseks. Varasemas menetluses esitatud JP ja MB arvamuses väljatoodu on nende hinnang, milles viidatakse diskrimineerimise osas vaid üldistele asjaoludele ning põhjendamata ja tõendamata eeldustele, mis ei anna alust väita diskrimineerimise massilist esinemist USA vanglates. Pelgalt viide Ukraina sõjale ei anna alust väita, et vanglates esineb diskrimineerimise oht. Nii üldised tähelepanekud kehtivad samaväärselt ka Eesti kohta. Probleemide tekkimist ei saa välistada, kuid pole alust eeldada tegelikku ja süsteemset diskrimineerimist USA vanglates.
4.13.USA selgitustes kinnitatakse, et kinnipidamisasutuste tingimused on inimlikud ja seaduslikud ning kinnipeetavatele on tagatud puhtus, valgus, värske õhk, tervislik toitumine (sh meditsiinilistest näidustustest tulenev eritoitumine) ja füüsiline aktiivsus. Kõikides BOP kinnipidamisasutustes võimaldatakse kinnipeetavatel viibida 16 h päevas kambritest väljas ning erinevad tegevused toimuvad erinevates hoonetes kogu kompleksis ja eemal majutusüksusest.
4.14.Kaebaja I esitas haldusasjas nr 3-23-2038 MA arvamuse, milles tuuakse välja, et inimese oodatav eluiga väheneb keskmiselt 2 aastat iga vanglas veedetud aasta kohta. See arvamus põhineb 10–20 aasta tagustel alusandmetel. Lisaks puudutas 2004. a uuring vanurite, krooniliste haigete ja surmavalt haigete isikute vajadusi ja tervishoidu. Selle töö eesmärk oligi probleemide tuvastamine ja võimalike lahenduste leidmine. Teise alusmaterjalina on viidatud 2013. a-l avaldatud uurimistööle, mille alusandmed pärinevad aastatest 1989–2003. Uuringu kohaselt mõjutavad eluiga ja selle võimalikku vähenemist väga mitmed erinevad tegurid ning uuringus järeldati, et valdkond vajab täiendavat uurimist. Uuringust ei ole saa teha järeldust, et kõigi kinnipeetavate puhul võib oodata eluea statistiliselt olulist vähenemist kaebaja I kirjeldatud viisil.
4.15.USA selgituste kohaselt on süüdistatavatel FDC SeaTacis õigus kohtuda advokaadiga näost näkku 7 päeva nädalas. Külastusajad on tööpäeviti kl 08.00–18.00 ja nädalavahetustel kl 08.00–14.00. Kohtumisi ei ole vaja broneerida ja külastuste arv ei ole piiratud. Juhendi kohaselt tagatakse advokaadiga kohtumine privaatses ruumis või selle puudumisel külastusruumis piisavalt eraldatuna teistest isikutest. Kinnipeetavatel on võimalus kasutada arvuteid.
4.16.USA selgituste kohaselt on süüdistatavatel võimalik suhelda mh välismaal asuvate pereliikmetega. BOP annab igale kinnipeetavale 300 minutit telefoniga rääkimise aega kuus. Igas majutusüksuses on mitu telefoni, kasutada saab ka turvalist elektroonilist sõnumiedastussüsteemi, mis võimaldab e-kirjade saatmist. BOP asutused kasutavad üha enam videokülastustehnoloogiat. FDC SeaTacis võivad taustakontrolli läbinud lähisugulased külastada kinnipeetavat nädalavahetusel kuni 2 h. Pikemate külastuskäiku kohta on võimalik teha taotlus ja iga taotlust menetletakse juhtumipõhiselt. Erivisiite võimaldatakse regulaarselt, nt lubades külastusi lähikontaktidega, kes ei ole rangelt lühisugulased, või lubades pikemaid külastusi, kui isikud on sõitnud kinnipeetava külastamiseks kohale välismaalt. 6(33)
3-24-335
4.17.Kaebustega saab pöörduda BOP personali poole. Vanglaülem, tema asetäitjad ja kaplan käivad iga päev kõikides üksustes, et arutada vahetult probleeme kinnipeetavatega. Igas majutusüksuses on arvutid, millest saab saata avaldusi kinnipidamisasutusele, sh taotleda arstivisiiti vms. Kui probleemi ei ole võimalik lahendada mitteametlike suhtlusviiside kaudu, on õigus saada kirjalik vastus vanglaülemalt 20 päeva jooksul, mille peale on võimalik edasi kaevata regionaaldirektorile ja sealt edasi peajuristile. Samuti võivad kinnipeetavad taotleda õiguskaitset föderaalkohtutes. FDC SeaTacis on võimalus esitada kaebus kõigepealt oma üksuse personalile, seejärel ametlik kaebus vanglaülemale ja kui kinnipeetav ei ole vastusega rahul, siis selle peale edasi kaevata.
4.18.Vastustaja ei tuvastanud, et USA kinnipidamisasutustes oleks kaebaja I õiguste riive vahistamise või süüdimõistmise korral intensiivsem kui Eestis. Avalikkusele kättesaadavatest usaldusväärsetest, täpsetest ja kaasaegsetest andmetest, sh rahvusvaheliste kohtute otsustest, USA kohtute otsustest ning Euroopa Nõukogu organite poolt või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) süsteemis tehtud otsustest ja koostatud aruannetest pole võimalik järeldada, et USA kinnipidamistingimused üldiselt ei vastaks Eesti kodanikule pakutavate põhiõiguste kaitse nõuetele. Kaebaja I viidatud EIK lahendid puudutavad kinnipidamistingimusi Rumeenias ja Hiinas. USA kinnipidamistingimusi on EIK pidanud kooskõlas olevaks EIÕK art 3 nõuetega. Euroopa Kohus (EK) on loovutamismenetlusega seoses leidnud, et loovutamist otsustavate õigusasutuste kohustus kontrollida kinnipidamistingimusi kõigis neis kinnipidamisasutustes, kuhu kõnealune isik võidakse vanglakaristust kandma paigutada, oleks ilmselgelt ülemäärane. Lisaks on sellist kontrolli võimatu teha loovutamismenetluse jaoks sätestatud lühikeste tähtaegade jooksul. Niisugune kontroll lükkaks isiku üleandmise olulisel määral edasi ja võtaks loovutamismenetluse süsteemilt kogu selle soovitava toime. Vastustaja on hinnanud kinnipidamistingimusi FDC SeaTacis ning kogutud tõenditest nähtuvalt on tagatud inimväärsed ja inimväärikust tagavad tingimused. Seda kinnitas ka kohapeal käinud IT.
5.X, Y, C ja C esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused Vabariigi Valitsuse 25.01.2024 korralduse tühistamiseks, mille halduskohus liitis ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-24-335.
5.1.Kaebaja I leidis, et vastustaja rikkus tema õigust olla haldusmenetluses ära kuulatud, samuti uurimispõhimõtet ja kaalumisreegleid. KrMS väljaandmist puudutav normistik on PS-ga vastuolus. USA-s ja Eestis toimuvate paralleelmenetluste tõttu ei ole väljaandmine proportsionaalne ning rikuks kaebaja I EIÕK-st tulenevaid õigusi, sh art-t 3. USA vanglates on krooniline tööjõupuudus. Kambrid on liiga väikesed ja seal puudub privaatsus. Puudub mõistlik võimalus kohtuda oma lähedaste ja advokaadiga. On oht, et kaebaja I langeb vanglas vägivalla ohvriks ja teda hakatakse diskrimineerima. Vastustaja pole uurinud, millised oleksid kinnipidamistingimused, kui kaebaja I mõistetakse süüdi. Kaebajale I mõistetav karistus oleks tõenäoliselt eluaegne vangistus ennetähtaegse vabanemise võimaluseta. Kaebaja I kinnipidamine USA kinnipidamisasutuses rikuks tema põhiõigust tervise kaitsele. Kaebajale I tekiks ülemäära suured kaitsekulud. Õigeksmõistmise korral ei tekiks õigust taotleda hüvitist.
5.2.Kaebajad II–IV leidsid, et nende haldusmenetlusse kaasamine oli lühikeste tähtaegade tõttu formaalne. Tõendid kinnitavad, et kaebaja I väljaandmine on ebaproportsionaalne, arvestades USA vanglate kinnipidamistingimusi, sh perekonna külastusõiguse piiranguid. Kaebaja I väljaandmine tähendaks sisuliselt peresuhete katkemist.
6.Vabariigi Valitsus palus jätta kaebused rahuldamata, jäädus vaidlustatud haldusakti põhjenduste juurde.
7(33)
3-24-335
7.Tallinna Halduskohus jättis 11.03.2024 otsusega kaebused rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
7.1.Kohus ei analüüsi uuesti teemasid, mida on selgitatud Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2023 otsuses nr 3-23-2038, ning lähtub ringkonnakohtu suunistest. Seepärast jäävad tähelepanuta väited, mis seonduvad väljaandmise kriminaalõigusliku lubatavuse küsimustega ning mida oli võimalik esitada juba maakohtule (kriminaalasja üleandmise võimalikkus, vahistamismääruse (arrest warrant) olemus, tegude karistatavus, karistuse määrad Eestis ja USA-s, kuriteo aegumine, kautsjoni vastu vabastamise võimalus eeluurimise ajaks USA-s, ennetähtaegse vabanemise võimalused karistuse kandmisel USA-s, karistuse kandmiseks Eestile üleandmise võimalikkus ja tõenäosus). KrMS-i normid ei ole ebaselged ja seetõttu vastuolus PS-ga. Asutuste ja kohtute pädevuse piiritlemine on piisavalt selge, arvestades mh seaduse seletuskirja ja kohtupraktikat. Kaebaja I põhiõigusi ei riku see, et ta ei saa samasid asjaolusid vaidlustada korduvalt erinevates kohtuharudes. Maakohtu otsustus väljaandmise õigusliku lubatavuse kohta oli vastustaja jaoks siduv. Ka halduskohtu pädevusse ei kuulu jõustunud kohtulahendite ümbervaatamine. Selline pädevus on Riigikohtul teistmismenetluses.
7.2.Vastustaja ei rikkunud kaebaja I õigust olla ära kuulatud. Ringkonnakohus selgitas 29.11.2023 otsuses, millele vastustaja peab uues haldusmenetluses tähelepanu pöörama. Vastustaja 14.12.2023 kirjast järeldub, et ta lähtus kaebaja I varasematest seisukohtadest. Pärast isiku ärakuulamist ei pea talle veelkord tutvustama ärakuulamise tulemusel kujunenud haldusorgani seisukohta. Väljaandmismenetlust peab toimetama kiiresti ning tõendite ja seisukohtade kogumisega ei pea jätkama seni, kuni kõigis küsimustes jõutakse üksmeelele. Kaebaja I sai esitada oma seisukohad ja tõendid. Talle vastamiseks antud tähtaeg oli asjaolusid arvestades piisav. Sama järeldus kehtib kaebajate II–IV puhul. Kaebajat I ei pidanud ära kuulama Vabariigi Valitsuse istungil. Kaebaja I ei ole ära näidanud, kuidas tema istungil suuliselt ära kuulamata jätmine mõjutas asja lahendamist. Pole tähtsust, kas valitsus nõustus istungile esitatud eelnõu tekstiga või soovis, et arutelu tulemusel tehakse selles parandusi. Kohus kontrollib 25.01.2024 korralduse nr 16 õiguspärasust. Selle on allkirjastanud pädevad isikud.
7.3.Vastustaja leidis 25.01.2024 korralduses õigesti, et kaebaja I väljaandmine on proportsionaalne (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2023 otsus nr 3-23-2038, p 23, ja 19.06.2009 otsus nr 3-08-2568 ning EIK otsus King vs Ühendkuningriik, p 29). Isiku väljaandmise legitiimne eesmärk on vältida tema karistamatust, samuti rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades iseenesest. Kriminaalmenetluse koha valik on eeskätt otstarbekuse, väljaandmistaotluse saanud riigi huvi ja selle riigi menetlusvõimekuse küsimus. Vastustaja ei saa kontrollida ega kahtluse alla seada kriminaalmenetluslikke otsuseid, kuid saab kontrollida väljaantavale tekkivate tagajärgede proportsionaalsust. Kaebajale I etteheidetavate tegude keskne asukoht USA-s võib takistada kriminaalmenetluse toimetamist Eestis, süüdimõistmise korral võib ta jääda mõne temale etteheidetavate ja võimalike toime pandud kuritegude eest karistamata. USA-l on huvi ja piisavad ressursid sellises mahukas ja keerulises rahvusvahelise ulatusega kriminaalmenetluses kõigi menetluses oluliste asjaolude väljaselgitamiseks. Pealegi ei saa Eesti kriminaalmenetluse esmane eesmärk olla kolmanda riigi ühiskonnas õigusrahu taastamine. Õigustatud huvi toimetada kriminaalmenetlust on tulenevalt tegude toimepanemise, kahju tekkimise ja kannatanute asukohast USA-l, mitte Eestil.
7.4.Tähelepanuta tuleb jätta kaebaja I väited selle kohta, kas õigusabipalves toodu alusel on võimalik möönda võimaliku teo olemasolu, mis on Eestis ja USA-s karistatavad. Seda on hinnatud asjas nr 1-22-7089. Süüdistuskokkuvõtte kohaselt veensid süüdistatavad vähemalt sadu tuhandeid investoreid üle maailma, sh investoreid Washingtoni osariigi läänepiirkonnast, investeerima ja jätsid investeeritud raha endale, kokku üle 550 miljoni dollari ulatuses. Teise 8(33)
3-24-335 süüdistuses etteheidetava teokogumi kohaselt koguti investoritelt vähemalt 25 miljonit dollarit. Sarnases suurusjärgus andmed on toodud ka USA justiitsministeeriumi 05.01.2024 kirjas. Neid summasid arvestades ei saa olla tegemist vaid 4 kannatanuga, nagu väidab kaebaja I, ja sellist summat ei ole ilmselt võimalik koguda Eestis tegutsedes. Kannatanute ring võib olla alles selgumisel. Pole vaidlust, et kaebaja I elu- ja viibimiskoht on Eestis. Süüdistuskokkuvõtte kohaselt asub vähemalt osaliselt Eestis ka tema vara, mis on arestitud või võidakse arestida. Samas nähtub süüdistuskokkuvõttest, et kaebajale I etteheidetavate tegude asukoha kese ei olnud Eestis (vt investorite kaasamine konkreetsest USA piirkonnast, ingliskeelne reklaam ja pressiteate kanal, arvete saatmise viis). Kuigi tegude toimepanemise fakti ja etteheidetavust kaebajale I kontrollitakse kriminaalmenetluses, sai vastustajal olla talle esitatud dokumentide pinnalt põhjendatud kahtlus, et väidetavad teod on toime pandud ning süüdistuses nimetatud äriühingud on tegutsenud USA-s. 23.02.2024 kirjas on selgitatud, miks see juhtum on USA jaoks oluline – süüdistuste ja vahistamismääruste koostamiseks piisavate tõendite kogumiseks tuli rakendada enneolematuid uurimismeetmeid, ükski teine riik ei ole asjas süüdistust esitanud, USA kriminaalmenetluse seadustik võimaldaks ohvrite õiguste taastamist asukohast hoolimata. Kaebaja I ei ole välja toonud muud põhjust, miks on USA huvitatud sellisest ressursimahukast uurimisest. Pole alust arvata, et uurimine oleks ajendatud poliitilisest kuriteost või kaebaja I rassist, rahvusest või tema usulistest või poliitilistest tõekspidamistest.
7.5.Kaebaja I leiab, et süüdimõistmise korral oleks temale mõistetav karistus tõenäoliselt eluaegne vangistus ennetähtaegse vabanemise võimaluseta. Kaebaja I tugineb MA analüüsile, mh osas, et kaebaja I toomine Eestisse karistust kandma on äärmiselt ebatõenäoline. Ka neis küsimustes on olemas maakohtu seisukoht. Vastustaja põhjendas täiendavalt, et PS ei keela Eesti kodaniku väljaandmist riiki, kus on nende tegude eest, milles isikut kahtlustatakse või süüdistatakse, ette nähtud raskemad karistused kui Eestis. Võimaliku määratava karistuse pikkus on seotud kuriteo raskusega ning senises praktikas ei ole USA karistanud väljaantud Eesti kodanikke maksimaalmääradega. Ka siis, kui lugeda karistuse võimalik maksimaalne pikkus kaebaja I väljaandmise proportsionaalsuse hindamise osaks, on temale ühe etteheidetava teo eest Eestis (KarS § 394 lg 2 p-d 1 ja 3, s.o grupi poolt ja suures ulatuses toime pandud rahapesu) määratav maksimaalne karistus 10 aastat vangistust, kuid USA-s võib olla määratav karistus nii rahatrahv, kolmeaastane käitumiskontrolliga katseaeg, kohustuslik erihindamislõiv ja kuni 20-aastane vangistus. Vaidlustatud korralduses on selgitatud, et prokuröridele teadaolevalt määratakse majanduskuritegude eest süüdi mõistetud süüdistatavatele harva pikem kui 15-aastane karistus ning kuigi puudub föderaalne tingimisi vabastamise programm, vähendatakse kinnipeetava karistust hea käitumise eest umbes 15% võrra. Karistuse raskusaste ja võimaliku määratava vangistuse pikkus on seotud kuriteo raskusega ja väljendab avaliku huvi kaalu kriminaalmenetluse läbiviimiseks.
7.6.Vastustaja selgitas haldusasjas nr 3-23-2038, et kaebaja I süüdimõistmise korral ei ole võimatu tema karistuse kandmiseks Eestisse ületoomine. Süüdimõistetuid on mitmel korral Eestisse toodud või nad on vabanenud keskmiselt 2 aasta jooksul väljaandmisest arvates.
7.7.Kaebaja I leidis, et tema õigusi rikuvad ülemäärased kaitsekulud ja tema õigeksmõistmise korral on välistatud hüvitisnõuded. Vaidlustatud korralduses on leitud, et isikul on kohustus teatud ulatuses taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust ja sellega kaasnevat põhiõiguste riivet, sh välisriigis. Kaebaja I väljaandmisel on tagatud ka PS §-st 21 tulenev õigus kaitsja abile (vt USA põhiseaduse 6. parandus) ning võimalus taotleda kaitsja määramist riigi õigusabi korras (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 18.08.2009 otsus nr 3-09-1549, p 36). Sellisel juhul ei kujuta piirangud taotleda lepingulisele esindajale makstud tasude hüvitamist endast kaitseõiguse riivet. Ka need küsimused on seotud väljaandmise (kriminaal)õigusliku lubatavusega, sest nende argumentide kese on kriminaalmenetluses, mitte vangistusõiguses, sh kinnipidamistingimustes. Seetõttu jäävad need väited KrMS § 4521 lg 3 alusel tähelepanuta. 9(33)
3-24-335
7.8.Rahvusvaheliste lepingute osaks on vastastikkuse põhimõte, millest tulenevalt võib eeldada, et demokraatlikud ühiskonnad tagavad teise riigi väljaantud isikutele nende inimõigused. Sellisest eeldusest sai lähtuda ka vastustaja. Kaalukaks argumendiks selle kohta, et kinnipidamistingimused või mistahes muu põhiõiguste tagamine ei ole asjaomases riigis reaalselt korraldatud nii, nagu see riik väidab, saaksid eelkõige olla rahvusvaheliste organisatsioonide või autoriteetsete riigisiseste valitsusväliste organisatsioonide poolt piisavalt laiapõhjalise andmehulga pealt tehtud järeldused, kohtute hinnangud konkreetse riigi kinnipidamistingimustele vm kaalukad allikad, kus kajastub n-ö rahvusvaheliselt tunnustatud teadmine selle kohta, et konkreetne riik ei ole usaldusväärne või annab enese kohta rahvusvahelistes suhetes süstemaatiliselt valeinfot. Kaalukaks argumendiks, kahtlemaks riigi poolt oma vanglate kohta esitatud andmete usaldusväärsuses, võivad ka olla nt andmed selle kohta, et asjaomases riigis puudub kohane järelevalvemehhanism vangistuse täideviimise üle või valitsusvälistel või rahvusvaheliselt tegutsevatel organisatsioonidel puudub võimalus neid tingimusi kontrollida või hinnata (vrd EIK otsus Liu vs Poola, p 83; vt ka EK 06.09.2016 otsus C-182/15, p-d 57 ja 58).
7.9.Siinses asjas ei olnud vastustajal teavet, et kaebajat I ähvardaks USA-s tõsine oht, ning selliseid tõendeid ei ole esitatud ka kohtumenetluses. Kaebajal I ei puugi olla võimalik koguda vahetult teavet USA kinnipidamistingimuste kohta, kuid tal on võimalik tõstatada kahtlusi ja küsimusi. Need ei tohi aga olla paljasõnalised või kantud menetluse venitamise eesmärgist. Vastustajal tuli kontrollida kaebaja I tõstatatud kahtluste piisavust, välistamaks nende paljasõnalisust, ning seejärel hinnata, kas kaebaja I esitatud andmed seavad USA valitsuselt saadud teabe kahtluse alla sel määral, et jääb mulje, et USA ametiasutuste väidetu ja tegelikkuse vahel on olulised lahknevused. Vastustaja peab koguma teavet kinnipidamistingimuste kohta eelkõige väljaandmist taotleva riigi ametiasutustelt ja võib saadud teavet usaldada. Justiitsministeerium on need küsimused esitanud ja saanud ka vastused. Vastustaja võis lähtuda USA-lt saadud teabest, et USA vanglate tegevust reguleerivad õigusaktid näevad ette väljaantud isikute kinnipidamise tingimustes, mis vastab üldjoontes inimväärse kohtlemise nõudele ning USA vanglates ei eirata süstemaatiliselt USA õigusnorme ega aktsepteerita EIÕK põhimõtetega vastuolus olevaid kinnipidamistingimusi. Halduskohus ei pea kohtumenetluses ise tuvastama USA kinnipidamisasutuste tingimusi, vaid üksnes hindama, kas vastustaja tegi nende väljaselgitamiseks piisavalt pingutusi. Seejuures tuleb arvestada, et tegemist on prognoosotsusega. Kaebaja I esitatud tõendid kinnitavad probleeme USA vanglates, üksikud näited on ka äärmiselt tõsised ja näitavad seda, et mõnikord ei ole USA vanglad suutnud tagada kinnipeetavate turvalisust või neile vältimatult vajaliku tervishoiuteenuse osutamist ning sellega on kinnipeetava jaoks kaasnenud väga tõsised tagajärjed. Samas ei saa neid tõendeid pidada nii kaalukateks, et vastustaja oleks neis esitatud andmeid pidanud tingimata pidama USA asutuste omadest usaldusväärsemaks. Ka Eesti kohta saab tuua näiteid, kus vanglateenistus ei ole suutnud tagada turvalisust ja kinnipeetav on teist rünnanud, kinnipeetav ei ole pika aja jooksul saanud vajalikku ravi, isikut on põhjendamatult kaua peetud üksi eraldatud lukustatud kambris jne (vt nt õiguskantsleri kontrollkäigud vanglatesse). Tõendina võis kasutada ka ITi memo (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 272 lg 2). Kohapealne külastus võimaldas ITil kontrollida USA justiitsministeeriumi vastuste usaldusväärsust. Tema vahetu kogemus ja võimalus asjaolusid kohapeal täpsustada on usaldusväärsem kui RP mälu järgi antud selgitused.
7.10.Kaebaja I viitab USA vanglate personaliprobleemidele. USA justiitsministeerium on neid asjaolusid selgitanud 04.12.2023 ja 08.01.2024 vastustes. Ka IT märgib, et kuigi vakantsete ametikohtade täitmisega on probleeme, kasutatakse selle leevendamiseks erinevaid meetmeid (nt ametnike rotatsioon). Kõik kriitilised ülesanded täidetakse. Seega ei nähtu, et personaliprobleem oleks teadvustamata või sellega ei tegeleta. JD arvamuses viidatud 10(33)
3-24-335 eriaruandes (lk 8) mööndakse struktuurseid takistusi personalipuudusega tegelemiseks, kuid märgitakse ka seda, et BOP juht peab seda peamiseks, riigiüleseks prioriteediks ja selle lahendamiseks pakutakse rahalisi stiimuleid. Lisaks taotletakse kongressilt täiendavat rahastamist. Kokkuvõttes on vastustaja vajalikud asjaolud välja selgitanud ning olulises osas on need kooskõlas kaebaja I välja tooduga. Vastustaja on arvesse võtnud, et probleemidega tegeletakse ja vanglasüsteemid on õigusriikides pidevas arengus.
7.11.Kaebaja I toob välja probleemid advokaadiga kohtumisel. USA justiitsministeerium on neid asjaolusid selgitanud 04.12.2023 ja 08.01.2024 vastustes. Kaebaja I on seadnud JP ja JD arvamuste alusel kahtluse alla, kas kaitsjaga kohtumise õigus on tegelikult tagatud. Vastustaja omakorda on seadnud kahtluse alla, kas JP seisukoht peegeldab FDC SeaTaci hetkeolukorda. JP taustakirjeldus ei nimeta töö- ega muud kogemust seoses FDC SeaTaciga. Mõlemas arvamuses on seotud väide kaitseõiguse nõutavast väiksemast tagatusest sellega, et vanglal on tööjõudu puudu ja nad ei pruugi pidada advokaadi külastust esmatähtsaks. JP on samas möönnud (p 24), et töötajate leidmise probleemid on kogu ametis hästi dokumenteeritud. Üks vanglaameti praegustest prioriteetidest on suurendada töötajate arvu kogu riigis ja FDC SeaTac ei ole erand. Eeltoodut arvestades ei saa nõustuda, et kaebaja I kaitseõigus jääb USA kinnipidamisasutuses tagamata. Personalipuuduse probleemi on teadvustatud ja sellega tegeletakse. Nõustuda saab ka vastustaja kriitikaga JD arvamusele, sest sellest ei nähtu, millel tema seisukohad põhinevad. Arvamuse esitaja on kritiseerinud n-ö jooksvalt külastuste lubamist ja broneerimisvõimaluse puudumist, aga on möönnud, et see võimaldab külastuste paindlikkust ootamatuste korral. IT on oma kokkuvõttes toonud välja võimaluse külastustest eelnevalt teada anda, siis broneeritakse kohtumise ruum (lk 9). Ka vastustaja kogutud teabe kohaselt tagatakse privaatse ruumi puudumisel advokaadiga kohtumine külastusruumis piisavalt eraldatuna teistest isikutest. Seega ei ole tegemist võimaliku puudujäägiga, mis oleks vastustajale olnud teadmata. Küll aga nähtub, et seda puudust proovitakse kompenseerida. Ka USA õigusruumis on kaitsjaga kohtumine kinnipidamisasutuses kriitilise tähtsusega, eriti eeluurimise või kohtumenetluse ajal, ning vastustajale on kinnitatud, et see tagatakse ka personalipuuduse olukorras. Kui kaebajale I ei tagata seda õigust, saab ta juhtida sellele kohtuniku tähelepanu. Tõenditest ei nähtu, et kohtumisi advokaadiga jäetakse süstemaatiliselt ära. Arvestama ei pidanud võimalike erandolukordadega, mis ei olnud vaidlustatud haldusakti andmisel piisavalt ettenähtavad.
7.12.Kaebaja I väitel ei oska ta piisavalt inglise keelt. ITi info järgi pole see mittekodanike puhul kohustuslik, kuigi neid julgustatakse õppima inglise keelt. JP toob 30.10.2023 arvamuses välja, et vanglaamet tagab vajadusel tõlketeenuse. Küsimus sellest, kas kaebajale I tagatakse kriminaalmenetluses osalemiseks tõlk, väljub praeguse kohtuasja kontrolliesemest. Samas pole usutav, et kaebaja I ei valda üldse inglise keelt (vt ka JP ja MBi arvamus, dtl 696).
7.13.Kaebaja I väidab, et kuna kambripind kinnipidamisasutuses jääks alla 3 m2 kinnipeetava kohta, siis oleks tegemist EIÕK-i rikkumisega. USA justiitsministeerium kinnitas 04.12.2023 vastuses, et enamikes BOP kinnipidamisasutustes on kinnipeetavatel kambris vähemalt 3 m2 isiklikku ruumi. USA justiitsministeerium täpsustas 08.01.2024 vastuses, et FDC SeaTaci kambrites on igal kinnipeetaval rohkem kui 3 m2 isiklikku ruumi. IT selgitas oma kokkuvõttes, et kambrid on kahekohalised. Mõõtmed on silma järgi hinnates u 3 × 4 m. Isegi kui kambripind jääb alla 3 m2, ei tähenda see tingimata EIÕK art 3 rikkumist, kui esinevad ruumi vähesust kompenseerivad tingimused (vt EIK otsus Muršić vs Horvaatia). USA justiitsministeeriumi 04.12.2023 vastusest nähtub, et BOP kinnipidamisasutused lubavad kinnipeetavatel viibida iga päev 16 tundi kambritest väljas. Kinnipeetavad veedavad suure osa päevast aktiivselt ja liikudes. Toitlustamine, vaba aja veetmise tegevused, koolitunnid, ülesanded, usulised tegevused ja arstiabi toimuvad erinevates hoonetes kogu kompleksis. Süüdimõistetud kinnipeetavaid majutavates asutustes on suur väliala vaba aja veetmiseks, kus on olemas 11(33)
3-24-335 mugavused nagu korvpalliväljakud, jooksurajad ja pesapalliväljakud. Trenažöörid asuvad siseruumides. Seega, kui kambripind jääbki alla 3 m2, ei too see veel kaasa inimõiguste rikkumist, sest kambris viibimise aeg on lühike. Kambrid on suletud vaid öiseks magamise ajaks. Arvestama ei pidanud erandolukordadega, mil kambrid võivad olla pikemat aega suletud (nt julgeolekuohu korral), sest need pole piisavalt ettenähtavad. Kaebajal I oleks võimalik ka vangla tegevuse peale kaevata.
7.14.Kaebaja I heidab ette, et kambris on avatud tualett, mida tuleb kasutada kambrikaaslase ja vangivalvurite vaateväljas. USA justiitsministeerium selgitas 04.12.2023 vastuses, et igas kambris on avatud tualettpott, kuid see on ette nähtud juhuks, kui kambris viibivatel kinnipeetavatel on vaja kasutada tualetti kambri öise sulgemise ajal. 16-tunnise kambrivälise aja jooksul saavad kinnipeetavad kasutada privaatseid ühele inimesele mõeldud WC-kabiine, mis asuvad igas majutusüksuses ja kogu kinnipidamiskeskuses. Kambrivälise aja jooksul võivad kinnipeetavad kasutada ka kambris olevat tualetti, kui kambrikaaslane on kambrist väljas, tagades privaatsuse ukse sulgemisega. USA justiitsministeerium selgitas 08.01.2024 vastuses, et kambri uksed ei ole valmistatud läbipaistvatest trellidest, vaid sarnanevad tavaliste ustega, milles on väike aken. Seega on suletud ukse korral teatud privaatsus tagatud. IT selgitas oma kokkuvõttes, et kambris on WC-pott, mis ei ole muust kambrist seinaga eraldatud ja asub ligi meeter kapist ja isiklikest asjadest eemal. Külastatud kamber oli heas korras ja puhas. Öösel toimub WC kasutamine kambrikaaslasega samas ruumis viibides. Muul ajal saab WC-d kasutada privaatselt kokkuleppel kambrikaaslasega või lihtsalt kasutades aega, kui teine on eemal. Privaatsed tualettruumid asuvad ka õppeosakonnas.
7.15.Eeltoodust saab järeldada, et kambris asuva tualeti eraldamata jätmine muust ruumist ja selle asumine valvurite vaateväljas võib olla ebameeldiv, kuid see poleks oluline rikkumine. Vajadus kasutada kambris olevat tualettpotti võib tekkida üksnes öösel, kui kambrikaaslane tõenäoliselt magab. Privaatsete tualettide olemasolu küsimuses on FDC SeaTacis kohapeal käinud ITi kinnitus usaldusväärsem kui JP arvamus, sest viimane ei ole ise FDC SeaTacis kohapeal käinud ja seetõttu ei ole arusaadav, millele tema arvamus tugineb. Päevasel ajal on võimalik kambris asuvat tualetti privaatsemalt kasutada ukse sulgemisega. FDC SeaTaci käsiraamatu kohaselt (lk 13) võib kambris asuva tualeti kasutamise ajal panna ukseraamile paberi, mis näitab seda, et kasutatakse tualetti. Tualeti kasutamise jälgimine loetakse seksuaalseks ahistamiseks, mille korral võetakse toimepanija vastutusele (lk-d 68–70). EIK praktikas on peetud kumulatiivselt rikkumiseks tingimusi, kus kambrikaaslasi on palju, isik peab samas ruumis viibima sisuliselt kogu ööpäeva ja samas ruumis ka sööma. Siinses asjas puuduvad sellised asjaolud, sh ei ole kambris söömiseks ettenähtud kohta. Arvestada ei saanud võimalike eriolukordadega, mille toimumine ja kestus ei ole ettenähtavad.
7.16.USA justiitsministeerium kinnitas 04.12.2023 vastuses, et kuna kõik BOP kinnipidamisasutused vastavad Ameerika Parandusasutuste Ühenduse standarditele, on kõikides eluruumides valgusmõõturiga kontrollitud, et sealne valgustus on piisav. IT selgitas oma kokkuvõttes, et kambriaknast kumab valgus, kuid klaas on hägustatud. Ühisalal on rohkesti valgust. Seega ei pidanud vastustajal kogutud teabest tekkima kahtlust, kas ruumid on piisavalt valgustatud, sh vajadusel koostoimes kunstvalgusega. Ilma ülerahvastatuse või ventilatsioonisüsteemi ja kunstliku valgustuse häireteta ei saa ainuüksi loomuliku valguse vähesusest iseseisvalt järeldada art 3 rikkumist (EIK otsus Ananyev jt vs Venemaa, p 154). Sellised süstemaatilisi puudusi kaebaja I ei väida.
7.17.USA justiitsministeerium selgitas 04.12.2023 ja 08.01.2024 vastustes, et kõikides BOP kinnipidamisasutustes on vaba aja osakond, mis vastutab huvitegevuse ja spordi võimaldamise eest. Pärast süüdimõistmist saadetakse kinnipeetavad tavaliselt suurematesse kinnipidamisasutustesse, kus on olemas pallimänguväljakud ja treeningvarustus. 12(33)
3-24-335 Korvpalliväljakud, jooksurajad ja pesapalliväljakud asuvad välialal ja erinevad trenažöörid siseruumides. FDC SeaTacis on iga majutusüksuse juures vabas õhus vaba aja veetmise ala võrkpalli- ja korvpalliväljakutega. Kinnipeetavad saavad kasutada erinevaid spordivahendeid. Hoov on siseruumides, kuid värske õhu tagamiseks pealt avatud. IT tõi oma kokkuvõttes välja, et igal korpusel on oma värskes õhus paiknev spordikompleks. Põhimõtteliselt seisneb see ligikaudu poole korvpalliplatsi suuruses väljakus ühes pallidega ning mõningate muude kehakultuurivahenditega (nt kõhulihaste treenimiseks mõeldud pink, aeroobsete harjutuste seadmed jms). Olemas on matid, millel teha harjutusi. Spordikompleks on kinnipeetavate käsutuses kogu aja, mil nad ei viibi kohustuslikult kambris. Hoone olemusest tulenevalt on enamikul korpustel siiski määratud teatud tegevustele ajavahemikud (nt jõusaal, korvpall, jooga jms). Sellised graafikud erinevad korpuste kaupa ning sõltuvad selles kinni peetavate inimeste eelistustest. Üldiselt soositakse ka lauamänge ja muid arendavaid tegevusi. Kohtu hinnangul peab kinnipeetavale olema tagatud võimalus viibida värskes õhus ja loomuliku valgusega ruumikas keskkonnas sportimise eesmärgil. Need tingimused on täidetud.
7.18.Justiitsministeerium küsis teavet kinnipeetavate turvalisuse tagamise ja diskrimineerimise vältimise kohta. USA justiitsministeerium kirjeldas 04.12.2023 vastuses, milliste meetmetega püütakse kaitsta kinnipeetavaid teiste kinnipeetavate poolse vägivalla eest, ning lisas 08.01.2024 vastuses, et neile ei ole teada ühtegi diskrimineerimisjuhtumit, mis oleks puudutanud vene rahvusest või vene keelt kõnelevaid inimesi. Samuti ei ole teada finantskuritegudes süüdistatavate diskrimineerimise juhtumeid. Teisi ründavaid või ähvardavaid kinnipeetavaid võidakse karistada mh distsiplinaarkorras, mis võib hõlmata distsiplinaarset eraldamist erimajutusasutusse. Kaebaja I leiab, et vastustaja põhjendused on üldsõnalised, kuid samamoodi on üldsõnalised kaebaja I allikad. JP viitab 18.09.2023 ja 30.10.2023 arvamustes üldsõnaliselt vanglas levida võivatele ohtudele, toomata välja usaldusväärseid allikaid, millele tuginedes saaks väita, et sellised probleemid on USA kinnipidamisasutuses süsteemsed ja tavapärased. Kinnipeetavate vahelisi konflikte on ka Eesti vanglates. Kinnipidamisasutuses ei viibi õiguskuulekad isikud. Samas ei saa sellest teha järeldust, nagu satuks kaebaja I USA kinnipidamisasutuses tingimata rünnaku või väljapressimise ohvriks. JD viitab 17.01.2024 arvamuses jõukude vahelistele võitlustele. Kaebaja I ei kuulu ühtegi kohalikku kuritegelikku jõuku, seega ei puuduta teda jõukude vahelised arveteklaarimised. Konkreetselt kaebajat I puudutavad ohud on oletuslikud, mis ei saa olla tõsiselt võetavaks aluseks keelduda väljaandmisest. JD arvamusest nähtub, et vanglasiseseid kuritegusid menetletakse, mitte ei jäeta tähelepanuta. Kaebaja I esitatud arvamustest ei järeldu, et vägivallaohu põhjuseks on üldine inimõiguste mittejärgimise soov või väärtusruumi erinevus. Vastustaja kogutud teabest nähtub, et paigas on protseduurid, sh eraldatakse kinnipeetavad turvalisusastme alusel. Vägivallategusid toime pannud kinnipeetavaid karistatakse. IT toob välja, et FDC SeaTaci peetakse üldiselt turvaliseks asutuseks, kus ei ole toimunud kinnipeetavate omavaheliste rünnakutega seotud intsidente, mis oleksid lõppenud mõne kinnipeetava surmaga. Tegemist on eeluurimisvanglaga, kus kinnipeetavad pigem hoiduvad vägivallast ja muudest rikkumistest, mis võiksid hiljem mõjutada nende karistust. Korrarikkumised võivad tuua kaasa distsiplinaarvastutuse. FDC SeaTacis on kinnipeetavad eri rahvusest ja rassidest, erinevates süütegudes kahtlustatavaid, samuti silmatorkavalt jõukaid isikuid ning kinnipidamisasutus suhtub kõigisse samaväärselt ja lugupidavalt. Diskrimineerimisega kiusamisjuhtumeid ei osanud FDC SeaTaci töötajad välja tuua. Seal on viibinud ka vene rahvusest inimesi, kuid rahvuse pinnalt ei ole probleeme olnud. Kui konkreetne isik peaks kujunema turvaprobleemiks, leitakse sobiv paigutus, et vältida edasisi probleeme. Olemas on sisemised protseduurid probleemide lahendamiseks. Tõsise mure korral saab viia kinnipeetava üle mõnda teise asutusse. Eeltoodust nähtub, et konkreetse kinnipidamisasutuse kontekstis ei ole leidnud kinnitust ükski kaebaja I avaldatud kahtlus.
13(33)
3-24-335
7.19.Kaebaja I väite osas, et teda võidaks diskrimineerida rahvuse tõttu, saab nõustuda vaidlusaluses korralduses tooduga. Olukorras, kus Venemaa Föderatsioon ründas Ukrainat, on venevastane meeleolu võimalik mistahes Venemaa tegevust hukkamõistvas ja Ukrainat toetavas riigis. Seega ei erineks kaebaja I olukord oluliselt Eestis, mujal Euroopas ega USA-s viibides. Määrav on üksnes see, kas võimalike probleemidega piisavalt tegeletakse.
7.20.Huvitegevustega tegelemise võimalusi on kirjeldatud USA justiitsministeeriumi 04.12.2023 ja 08.01.2024 vastustes ning ITi kokkuvõttes. Seal on selgitatud ka kaebevõimalusi, mis sarnaneb vangistusseaduses ettenähtud kohustusliku vaidemenetlusega.
7.21.Kinnipeetavate toitlustuse küsimusi selgitatakse USA justiitsministeeriumi 04.12.2023 ja 08.01.2024 vastustes. BOP toitlustusprogramm toimib ühtse riikliku menüü alusel, mis tagab igaks söögikorraks tervisliku valiku. Registreeritud toitumisnõustaja vaatab riikliku menüü kord aastas üle, et veenduda, et see võimaldab ise valida toite vastavalt meditsiinilistele toitumisvajadustele. Koostöös järelevalvekaplaniga korraldab asutuse toitlustustalituse administraator vastavalt soovile usulisi dieete. IT toob oma kokkuvõttes välja, et toitlustamine toimub 3 korda päevas. Teatud ulatuses on võimalikud eridieedid (koššer, arsti ettekirjutus jms). Süüakse ühisalal laua ääres, kuid FDC SeaTaci töötaja kinnitusel on võimalik süüa ka kambris, kui kinnipeetav peaks seda eelistama. Kaebaja I märkis alles kaebuses, et USA kinnipidamisasutuste toit on üldiselt ebatervislik, mistõttu ei pidanud vastustaja seda teemat vaidlustatud korralduses analüüsima. JD arvamuses on üldistavalt märgitud, et vanglatoit on ebatervislik, sooja toitu mõnel juhul ei pakuta ning toiduvalik on piiratud, mh tulenevalt personalipuudusest. Viidatud on mitmetele artiklitele, millest enamik jääb aastate tagusesse aega. Neist artiklitest võib järeldada, et tervisliku toitumise vajadusele kinnipidamisasutustes pööratakse avalikult tähelepanu ja selle probleemiga tegeletakse. Selle tagajärjeks võibki olla see, et kinnipidamisasutuste menüü vaatab üle toitumisnõustaja. USA justiitsministeeriumi vastuse kohaselt on tervisevajadustest tulenevad eridieedid võimalikud. Seega tullakse kinnipeetavatele mõistlikul määral vastu. Ei saa eeldada, et vanglas pakutav toit peaks olema parim võimalik. Kaebaja I ei toonud välja, et tal on tervisehäireid, mida on eksperdi arvamuses kirjeldatud ning mis võiksid vanglas viibides süveneda koostoimes vanglale iseloomuliku toiduga. Etteheiteid vanglas pakutava toidu kvaliteedile ja maitsele on esitatud ka Eestis.
7.22.Kinnipidamisasutuste sanitaartingimusi on kirjeldatud USA justiitsministeeriumi 04.12.2023 ja 08.01.2024 vastustes. Kinnipeetavatest korrapidajad tagavad, et ühisruumid on puhtad. Aknaid, duširuume, tualettpotte, kraanikausse ja põrandaid puhastatakse iga päev ning muid pindu puhastatakse graafiku alusel. Kinnipeetavad vastutavad oma kambrite puhtuse eest. Neile tehakse kinnipidamisasutusse saabumisel selgeks puhtusstandardid, mis tagavad, et kinnipeetavate elutingimused on ohutud ja sanitaarsed. Ka ITile ei jäänud silma asjaolusid, mis lubanuks teha etteheiteid puhtuse või hügieeni kohta.
7.23.Kaebaja I heidab ette, et vastustaja on jätnud välja selgitamata kinnipidamistingimused pärast võimalikku süüdimõistmist. Asja materjalide kohaselt on vastustaja selle kohta uurinud ja järeldanud, et ülevaade kinnipidamistingimustest puudutab kinnipidamistingimusi asjakohastes asutustes nii vahistamise kui ka süüdimõistmise korral. Karistuse kandmise koha määramise juhises (lk 16 jj) toodud tingimused pole ilmselgelt põhjendamatud. Tekkinud probleemid on põhjustatud üldisest personalipuudusest, millega tegeletakse riiklikul tasandil. Asjaolu, et kaebajat I kui välismaalast ei pruugita paigutada kõige madalama turvalisusrežiimiga vanglasse, ei ole meelevaldne ebavõrdne kohtlemine. Vastustajalt ega USA-lt ei saa nõuda, et nad tooksid välja konkreetsed kinnipidamisasutused, kus kaebajat I hakatakse võimaliku süüdimõistmise korral kinni pidama. Demokraatlikes riikides on õigus- ja vanglasüsteem pidevas arengus. Eesti riigil on kohustus kaitsta oma kodanikku ka välisriigis ja kodanikul on õigus seda oma riigilt nõuda (PS § 13), sh kui ta peaks sattuma inimõigusi 14(33)
3-24-335 rikkuvatesse kinnipidamistingimustesse. See peaks USA-d distsiplineerima. Kui USA peaks Eesti (ja EL) kodaniku paigutama EIÕK-i rikkuvatesse tingimustesse, siis kahaneks USA võimalus edaspidi EL-lt EL-i kodanikke välja nõuda. Samuti näitavad kaebaja I tõendid USA kohtupraktika kohta, et kui kinnipidamistingimused on väga halvad, siis sellega arvestatakse kohtulahendi tegemisel.
7.24.Ülerahvastatuse teemat ei ole kaebaja I enne kaebuse esitamist välja toonud ja seetõttu ei pidanud vastustaja seda uurima. Vastustaja märgib õigesti, et kuigi viimasel aastatel võib olla kinnipeetavate arv hakanud tõusma, on dekaadi andmeid arvestades kinnipeetavate arv üldiselt langustrendis. Seda arvestades ei saa kinnipidamisasutuste ülerahvastatust pidada tõenäoliseks. JD arvamuses viidati USA Justiitsministeeriumi vanglasüsteemi aruandele, mille järgi teadvustatakse ülerahvastatuse probleemi ja sellele otsitakse lahendusi. Süsteemseid vigu ei võimalda tuvastada ka kaebaja I viidatud TG ja AM selgitused. Mõlema isiku kirjeldused kambriruumi jagamisest kümnete inimestega on vastuolus FDC SeaTaci kohta eelnevalt kogutud ja tuvastatud teabega. TG kinnipidamine USA-s lõppes 2016. a-l ning AM viibis idaranniku kinnipidamisasutustes, mis ei puuduta kaebajat I.
7.25.Vaidlustatud korralduses on analüüsitud kaebaja I esitatud tõendit selle kohta, et oodatav eluiga väheneb keskmiselt 2 aastat iga vanglas veedetud aasta kohta. Kaebuse lisas nr 40 toodud tõendi allmärkus 3 kinnitab vahetul tutvumisel vastustaja järeldusi: uuring on 20 aastat vana ja puudutab inimgruppi, kuhu kaebaja I teadaolevalt ei kuulu. Meditsiinilisi probleeme süvendavad elukestev erinevate ainete kuritarvitamine, sh alkoholism ja suitsetamine, mis on kinnipeetavate seas tavalised. Ka avalduvad kroonilised haigused ei ole olemuslikult erinevad populatsioonis esinevatest, kuid on koondunud ühiskonna abivajavatesse osadesse. Neid ja sarnaseid probleeme seostatakse enim seksuaalse riskikäitumisega ja muude ebatervislike käitumisviisidega. EP uurimus, millele on viidatud kaebuse lisa 40 allmärkuses 2, ei puuduta suremust vanglates, vaid tingimisi vabanenute hulgas. Nagu vastustaja välja tõi, on alusandmed vananenud. Kõrgem suremuse risk on ka etnilistel gruppidel, kuhu kaebaja I ei kuulu, ja madalama haridustasemega vabanenutel. Surma põhjused on teadmata, samas on võimalike põhjustena välja toodud ebaloomulikku surma, ravile juurdepääsu puudumist pärast vabanemist ja üledoosi. Toodud andmed ei ole asjakohased nii seetõttu, et jälgiti 1989.–1993. a-l vabanenuid New Yorgi piirkonnas (FDC SeaTac asub läänerannikul) ning võib eeldada, et süüdimõistmise korral tuleb kaebaja I hiljemalt vabanemisel Eestisse tagasi, mistõttu ei ole USA-s viibivate vabanenud vangide võimalikud iseloomulikud sotsiaalsed riskid Eesti ühiskonnale omased. EP on kinnitanud oma järelduste kehtivust, millest saab järeldada, et tema poolt 1989.–2003. a-l kogutud andmeid ei ole ümber lükatud, kuid sellest ei tulene, et samasugused riskid realiseeruvad ka rohkem kui 30 aastat hiljem.
7.26.Otsitud on kaebaja I etteheide, et FDC SeaTac asub lennujaama kõrval, kus on pidev müra. Rahvastikuregistri andmetel on kaebaja I kodu Eestis Rae külas, mis asub lennujaama kõrval. Ka mujal maailmas asuvad inimeste eluasemed lennujaama kõrval. FDC SeaTaci asumist lennujaama kõrval ei saa pidada kaebaja I inimõigusi rikkuvaks.
7.27.Ringkonnakohtu 29.11.2023 otsuse kohaselt tuleb kinnipidamistingimusi hinnata kumulatiivselt, võttes arvesse mh kinnipidamise pikkust võimalikes kinnipidamistingimustes. Kaebajat I võib süüdimõistmise korral oodata maksimaalselt 20-aastane vangistus, kuid tõenäoliselt on see lühem. Kaebajal I on võimalik taotleda USA-s mõistetud vangistuse kandmist Eestis. Vastustaja kogutud tõendid ei anna alust järelduseks, et USA süstemaatiliselt ei anna süüdimõistetud välisriigi kodanikke kodakondsusjärgsele riigile karistuse kandmiseks välja. Vastustaja kogemus varasemate Eesti kodanikest süüdimõistetute kohta kinnitab vastupidist. Vastustaja on võrrelnud USA kinnipidamisasutuste tingimusi üldises plaanis Eesti kinnipidamisasutustega ning ei ole tuvastanud, et kaebaja I õigused saaksid USA-s suuremal 15(33)
3-24-335 määral riivatud kui kinnipidamisel Eesti asutustes. Toodud probleemid ei ole võõrad ka Eesti vanglasüsteemile ning vahistatute liikumisvabadus võib olla USA kinnipidamisasutustes isegi suurem kui Eestis. Nende järeldustega saab nõustuda. Probleemiks võib olla kambris asuv tualett, mis ei ole eraldatud ülejäänud ruumist ja võib põhjustada isikule olulisi ebamugavusi, kui ta peab kambrit jagama. Selles osas oodatakse EIÕK-i liikmesriikidelt probleemi lahendamist, kuid puuduvad muud raskendavad asjaolud, mis kogumis viitavad, et art 3 lävend on ületatud (ülerahvastatus, pea ööpäevaringne kambrisse sulgemine, WC lähedal söömine jne). Kambris oleva tualeti kasutamisele on alternatiive. Kinnipidamistingimuste kumulatiivne mõju ei muutu ebaproportsionaalseks ka võimaliku karistuse pikkust arvestades. Arvestades USA süüdimõistmise põhimõtteid ja kaebajale I etteheidetava süüteo tõsidust, võis vastustaja asuda seisukohale, et kaebaja I väljaandmine on proportsionaalne.
7.28.Kaebaja I hinnangul on USA kinnipidamisasutustes tervishoiuteenuste osutamisel süsteemsed puudused, mis seavad ohtu tema tervise ja elu. Kaebajal I diagnoositi 2022. a-l XXX, mida opereeriti ning nüüd peab ta olema arstliku järelevalve all, et vältida haiguse tagasitulekut. USA justiitsministeeriumilt on uuritud kinnipidamiskeskuses osutatavate tervishoiuteenuste kohta, sh selgitati järelepärimises kaebaja I terviseprobleeme ja küsiti nende võimaliku ravi kohta. USA justiitsministeerium kinnitas 04.12.2023 ja 08.01.2024 vastustes (dtl 1365, 1384), et BOP tagab vajaliku arstiabi, sh ennetava abi ja sõeluuringud. BOP kinnipidamisasutused suudavad pakkuda kaebaja I profiiliga patsiendile sobilikku arstiabi. Ka FDC SeaTacis on kohapealne tervishoiuteenuste üksus ja meditsiinitöötajad ning seal osutatakse meditsiiniliselt vajalikku ravi. IT 08.01.2024 külastuse kokkuvõttest nähtub, et FDC SeaTaci kinnitusel ei tehta personaliprobleemidest hoolimata järeleandmisi kinnipeetavate turvalisuse ja tervise küsimustes. FDC SeaTacis on meditsiiniteenuste osutamiseks meditsiinikeskus. Kõik kinnipeetavad allutatakse saabumisel meditsiinilisele läbivaatusele. Kõigist muredest saab meditsiinitöötajale teada anda. Soovi ja vajaduse korral võib üle anda ka andmed varasema haigusloo ja tervisliku seisundi kohta. Pooleliolevaid protseduure jätkatakse, vajadusel alustatakse uusi. Erakorralise meditsiini teenused on kättesaadavad kogu aeg, muud päevasel ajal. Kui meditsiiniabi on vaja osutada valdkondades, mida FDC SeaTaci töötajad ise ei suuda pakkuda, saadakse abi lepingulistelt meditsiiniasutustelt. Vajadusel kutsutakse kiirabi. Lähim haigla asub ca 5-minutilise autosõidu kaugusel. Krooniliste haigetega tegelemine on osa igapäevatööst. Gastroskoopilised uuringud on üks tavalisematest protseduuridest. Väliste tervishoiuteenuste osutajate kättesaadavus sõltub välisest tervishoiuteenuse osutajast. Tegemist on samasuguse olukorraga nagu väljaspool asutust ja kinnipidamiskeskus ei saa erikohtlemist. Vaimsele tervisele ja enesetappude vältimisele pööratakse suurt tähelepanu. Meditsiinikeskuses on olemas psühholoog ja psühhiaater. Tervishoiu korraldust FDC SeaTacis reguleerib 20.02.2020 dokument ja BOP-s 03.06.2014 programmdokument.
7.29.Eelneva põhjal leidis vastustaja õigesti, et kaebajale I tagatakse vajadusel piisav ja asjakohane ravi. Kaebaja I esitatud tõendid üksikjuhtudel esinenud probleemide kohta ei pidanud tekitama vastustajas kahtlusi teise riigi ametiasutuste antud selgituste tõele vastavuses ja usaldusväärsuses. Üksikud probleemid ei tõenda süsteemseid puudujääke ja neid võib esineda kõigi riikide tervishoiusüsteemides. Probleemidele avalikult tähelepanu pööramine näitab, et neid ei vaikita maha ja neile otsitakse lahendusi, et neid edaspidi vältida. Ka EIK ei ole tuvastanud USA vanglate tervishoiusüsteemis süsteemseid puudujääke, mis keelaks isikuid USA-le kriminaalmenetluse läbiviimiseks välja anda. Kaebaja I viidatud EIK otsus Aswat vs Ühendkuningriik puudutas erandlikku juhtumit, mille asjaolud olid teistsugused. Kaebajal I on füüsilise, mitte vaimse tervise häired. Puudub põhjus järeldada, et kaebaja I eraldamine kodust ja perekonnast toob tõenäoliselt kaasa tema tervisliku seisundi olulise halvenemise. Vähk ei ole haruldane haigus, mida USA meditsiinisüsteem ei oskaks ravida. Pole usutav, et kaebaja I ei saaks USA kinnipidamiskohas ravi hemorroidide, kroonilise nohu või allergia vastu. Tegemist 16(33)
3-24-335 ei ole tervisehädadega, mis võiksid kaebaja I elu USA-s ohtu seada või tema tervislikku seisundit oluliselt halvendada. Puudub alus arvata, et kaebaja I oleks oma tervisliku seisundi poolest USA-s vähem kaitstud kui Eestis. Selles, et kinnipeetavad peavad ootama oma ravijärjekorda, ei ole midagi erakorralist. See on nii ka väljaspool vanglat. Kaebaja I tervislik seisund ei välista tema osalemist kriminaalmenetluses ega tema transportimist USA-sse. Vajadusel tuleb kontrollida tema tervislikku seisundit enne USA-le reaalse üleandmise kavandamist (vt Tallinna Ringkonnakohtu 03.05.2019 otsus nr 3-19-254, p 11). Kaebaja I toob välja, et vähk on USA kinnipeetavate seas kõige sagedasemaks surma põhjuseks, kuid see haigus on ülemaailmselt suurim inimeste surma põhjustaja, mida ei saa seostada USA vanglate tervishoiusüsteemi halva kvaliteediga.
7.30.Asjas ei ole esitatud ühtegi põhjalikumat uuringut või ülevaadet USA vanglate tervishoiusüsteemi kohta, mille alusel võiks järeldada selles esinevaid süsteemseid puudusi. Kaebaja I esitatud asjatundjate arvamused on üldsõnalised ja tuginevad üksikutele juhtumitele ning kogemustele, mis ei lükka ümber USA ametiasutuste vastuses toodud seisukohti. Kaebaja I esitatud tõendid küll kajastavad seda, et USA vanglatervishoius on mõningaid puudujääke, kuid ka seda, et nendele on pööratud tähelepanu ja need on võetud jälgimise alla (nt JD 17.01.2024 arvamus). Kaebaja I viidatud USA kohtupraktikast on näha, et vanglatervishoiu üle toimib tõhus kohtulik kontroll. EL arvamuses ja JP 05.02.2024 arvamuses on viidatud võimalusele taotleda kinnipidamiskeskusest vabastamist, kui kinnipidamisasutus ei suuda tagada vajalikku ravi. BOP-l akrediteeringu puudumisel ei ole praeguses asjas määravat tähtsust, sest selle omamine pole kohustuslik ja BOP kasutab mh teiste tervishoiuteenuse osutajate teenuseid. EL arvamuse kohaselt otsib BOP uusi akrediteerijaid. Akrediteeringu puudumine ei tõenda tingimata tervishoiuteenuste kvaliteedi puudumist, vaid vajalike dokumentide õigeaegset uuendamata jätmist.
7.31.Tervishoiuteenuste osutamisega esineb aeg-ajalt probleeme ka Eesti kinnipidamisasutustes, mille kohta on kinnipeetavad esitanud kohtutesse kaebusi ja millele on juhtinud tähelepanu ka õiguskantsler. Eesti vanglates esinevate probleemide põhjuseks on samuti nii ebapiisav meditsiinipersonal kui ka rahaliste vahendite piiratus. Lisaks vanglatele esineb sama probleem kogu elanikkonnale osutatavas tervishoius. See tähendab mitte seda, et Eesti vanglates ei vasta tervishoiusüsteem seaduses nõutavale tasemele, vaid seda, et üksikuid rikkumisi või kinnipeetavate soovidele või vajadustele mittevastavat tervishoiuteenuse osutamist võib esineda ka Eesti vanglates. Seega ei saa asuda seisukohale, et Eesti kinnipidamisasutuses oleks kaebaja I tervis suuremal määral kaitstud kui USA kinnipidamisasutuses. MN arvamus, mille kohaselt oleks kaebajal tõenäosem võimalus saada meditsiinilisi uuringuid Eesti vanglas kui USA vanglas, on ilmselgelt põhjendamatu.
7.32.Kokkuvõttes on vastustaja nõuetekohaselt arvestanud kaebaja I tervisprobleemidega.
7.33.Kaebajad tõid välja, et kaebaja I väljaandmine tooks kaasa nende perekonna- ja eraelu ebaproportsionaalse riive, sest takistaks pereliikmete suhtlust ja kohtumisi, mis omakorda võiks viia peresuhete katkemiseni. Vastustaja leidis õigesti, et riive on proportsionaalne, ega teinud selles osas olulisi kaalutlusvigu. Kaebaja I väljaandmisel on legitiimne eesmärk. Perekonna- ja eraelu puutumatuse riive on kriminaalmenetlusega paratamatult kaasnev tagajärg, millega kaebaja I sai ja pidi oma tegevuses arvestama (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2008 otsus nr 3-07-2482, p 9 ja 29.11.2023 otsus nr 3-23-2038). Kaebajal I on kaks last, kelle hoolitsusvajadus seondub vaid nende alaealisuse, mitte tervisliku seisundiga. Lastel on olemas terve ja töövõimeline ema, kellelt lapsed saavad nõuda hoolt ja ülalpidamist. Vajadusel saab taotleda abi riigilt või kohalikult omavalitsuselt. Kaebaja I ei ole välja toonud, et tema perekonnaelu riive oleks intensiivsem kui teistel väljaandmisele kuuluvatel isikutel. Erandlikke
17(33)
3-24-335 asjaolusid, millele on viidatud EIK praktikas, ei esine. Laste huvide esikohale seadmine ei tähenda, et mistahes laste huvidega vastuolus olevat otsust ei olekski võimalik teha.
7.34.Lapse huvi olla koos oma vanemaga ei kaalu üles avalikku huvi kuritegude uurimiseks ja kurjategija vastutusele võtmiseks. Tegemist ei ole kriminaalmenetlusest vabastamise alusega Eestis ega välisriigis. Ka Eesti kinnipidamisasutuses puuduks kaebajal I võimalus olla oma lastega koos ja pakkuda neile vanemlikku hoolt või ülalpidamist. Oma vanemlikku ülalpidamiskohustust on osaliselt võimalik täita ka kinnipidamiskeskuses töötades. Sarnane võimalus on olemas nii Eestis kui ka USA-s. Väljaandmise otsustamisel ei ole määrav, kui suur vahemaa jääb kaebaja I ja tema pere vahele, kas perel on rahalisi vahendeid kaebaja I külastamiseks ning kui palju aega ja raha selline külastus vajaks. Tegemist on väljaandmisega paratamatult kaasnevate tagajärgedega. Kaebaja I saab neile riivetele tugineda USA kriminaalmenetluses nt vahi alt vabastamise taotlemisel või võimaliku karistamise korral karistuse kandmiseks Eestisse ületoomise taotlemisel.
7.35.Justiitsministeerium küsis teavet perekonna külastamise võimaluste kohta. USA justiitsministeerium selgitas seda 04.12.2023, 08.01.2024 ja 21.01.2024 vastustes (. Sarnaseid tingimusi on FDC SeaTaci kinnipidamiskeskuse külastustingimuste osas kajastanud ka IT. Sellest saab järeldada, et kinnipeetavatele on tagatud suhtlemis- kui kokkusaamisvõimalused oma perekonnaga. Kohtumiste tingimused ei piira kaebajate õigusi ebaproportsionaalselt. Kahe tunni pikkused kohtumised ei ole ilmselgelt ebapiisavad. Kaugemalt tulnud saavad taotleda ka pikemaid kokkusaamisi või kokkusaamisi mitmel järjestikusel päeval. Õiguste riive proportsionaalsuse hindamisel ei saa aluseks võtta erandolukordi, mil kohtumised võidakse ära jätta. Põhjendamatut kohtumisest keeldumist on võimalik vaidlustada.
7.36.BOP juhendi kohaselt (lk 38) ei ole abielulised külastused lubatavad. Sama põhimõte kehtib ka teiste pereliikmetega pikaajaliste kokkusaamiste kohta. See, et Eestis võimaldab seadus kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi, ei tähenda, et samasugune võimalus tuleks kaebajale I tagada ka USA-s. Kuna tegemist ei ole kaebaja I õiguste rikkumisega, siis ei ole tegemist tema välja andmata jätmist õigustava asjaoluga.
7.37.Kaebajad heidavad ette, et kaebaja I elukaaslasel ja kasutütrel ei võimaldataks teda külastada, sest neid ei loetaks kaebaja I pereliikmeteks. ITi kokkuvõttes viidatud FDC SeaTaci käsiraamatust (lk 22) ja BOP külastusreeglitest ei saa teha sellist järeldust. Ka USA justiitsministeerium on kinnitanud 08.01.2024 vastuses võimalust taotleda kokkusaamisi isikutega, keda ei loeta rangelt lühisugulaste hulka. FDC SeaTaci käsiraamatu (lk 24) ja BOP külastusreeglite (lk 12–13) järgi on lubatud käepigistused, embamised ja hea kombe kohased suudlused külastuse alguses ja lõpus. Käe hoidmine ei ole lubatud. Kinnipeetavatel on lubatud hoida kuni 3-aastaseid lapsi külastuse ajal süles. Muud kehalised kontaktid ei ole lubatavad ja rikkumine toob kaasa külastuse katkestamise. Need reeglid ei riku kaebajate õigusi. Minimaalsed kehalised kontaktid on lubatavad ja peresuhete hoidmiseks piisavad. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
8.X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega rahuldada kaebus.
8.1.Asja lahendas mh kohtunik, kes oleks pidanud taanduma, sest arutas varem samasugust haldusasja nr 3-23-1038. Kohus oli asja lahendades erapoolik vastustaja kasuks. Kohus rikkus oluliselt menetlusnormi, sest lahendas asja kirjalikus menetlus, hoolimata kaebaja I taotlusest korraldada kohtuistung.
18(33)
3-24-335
8.2.Kohus leidis vääralt, et haldusmenetluses ei rikutud kaebaja I õigust olla ära kuulatud. Liiga lühikeste tähtaegade tõttu jäi vastustajale esitamata suur hulk tõendeid, mida vastustaja oleks pidanud kaalumisel arvestama. Tõendite kogumine võttis aega ja mõne tõendi kogumise vajadus selgus alles pärast vastustaja seisukohtadega tutvumist. Kaebaja I sai esitada tõendid kohtule, kuid kohus ei saa teha kaalutlusotsust vastustaja asemel (HKMS § 158 lg 3). Halduskohus on seda keeldu rikkunud. Kaebajale I oleks pidanud andma võimaluse anda haldusmenetluses suulisi selgitusi. Kaebaja I eest varjati haldusmenetluses olulist teavet ja talle valetati. Vastustaja rikkus uurimispõhimõtet ja kaalutlusõigust ning see tõi kaasa vale otsuse.
8.3.KrMS asjaomased normid (eeskätt § 452 lg 3 ja § 4521 lg-d 2, 3 ja 5) on PS-ga vastuolus. Halduskohtu otsuse põhjendused on selles osas väga napid. Valitsuse ja kohtute pädevuse jaotus on ebaselge. Täpsem tõlgendus anti alles Tallinna Ringkonnakohtu otsustes haldusasjades nr 323-1037 ja 3-23-1038, kuid see ei lähtu KrMS normidest, vaid seletuskirjast. Pädevuse jaotuse küsimustes ei pidanud kontrollima KrMS kooskõla PS-ga kriminaalasjas nr 1-22-7089. Harju Maakohtu 15.03.2023 määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2023 määrus asjas nr 1-227089 on osa vaidlustatud korralduse kaalutlustest. Pole võimalik, et halduskohus ei saa selles osas kontrollida haldusakti põhjenduste ja resolutsiooni vastavust seadusele. Kaebaja I väljaandmise õiguslikud eeldused ei ole tegelikult täidetud. Kui asjaomaseid norme tõlgendada nii, et kaebajal I ei ole võimalik tõhusalt kasutada õigust olla ära kuulatud, siis on see PS-ga vastuolus. Kaebaja I sai kohtu hinnangust poolte esitatud tõenditele teada alles kohtuotsusest.
8.4.Paralleelmenetluste tõttu ei ole väljaandmine proportsionaalne. Vastustaja ei võrrelnud Eestis algatatud kriminaalmenetluse asjaolusid USA süüdistusaktiga, kuid selleta pole võimalik teha järeldusi tegude toimepanemise koha, kannatanute asukoha, kahju tekkimise jms väljaandmise vajalikkust puudutavate asjaolude kohta. Väär on seisukoht, et väljaandmise legitiimseks eesmärgiks saab olla mh rahvusvaheline koostöö iseenesest. Seda eesmärki ei saa asetada inimese põhiõigustest ettepoole. Puudub alus arvata, et siinses asjas ei oleks Eesti asutused võimelised kriminaalasja edasi menetlema ja kohtusse saatma. Halduskohtu seisukoht, et vastustaja ei saa seada kahtluse alla või kontrollida kriminaalmenetluses tehtud (prokuratuuri) otsuseid, on vastuolus KrMS § 452 lg-ga 1, mille kohaselt otsustab väljaandmise vastustaja. USA süüdistusakti hinnates on kohus segi ajanud mõisted „investor“ ja „ohver“, mis on viinud valede järeldusteni. USA justiitsministeeriumi 05.01.2024 kiri ei kinnita, et USA-s asuks sadu tuhandeid ohvreid, kellele tekitati 575 miljoni dollari ulatuses kahju. Halduskohus jättis tähelepanuta 23.02.2024 kirja, mille järgi on kahju alles selgumisel ning vaid 15% maksetest tehti USA IP-aadressidelt. See kiri koos abiprokuröri ülekuulamise protokolliga kriminaalasjas nr 1-23-5616 tõendab, et USA seos asjaga on nõrk.
8.5.Väljaandmisel puudub legitiimne eesmärk. Kuna Eestis käib kaebaja I suhtes kriminaalmenetlus, puudub oht, et ta jääb karistamata. Vaidlustatud korralduse põhjendused on selles osas deklaratiivsed ja demagoogilised. Väljaandmine pole ka vajalik ega mõõdukas. Rahvusvaheline koostöö ei ole lubatav kaebaja I põhiõiguste rikkumise hinnaga. USA süüdistusakti kohaselt on väidetavaid ohvreid vaid 4 ning puudub teave, kas nad on üldse USA kodanikud ja kui suurt kahju on neile tekitatud. Eesti kohtud ei ole pidanud Polybiuse ühisrahastuse kampaaniat ebaseaduslikuks ning see polnud ka suunatud USA kodanikele või elanikele. Vastustaja ei arvestanud mitmete kaebaja I kasuks rääkivate asjaoludega.
8.6.Kaebaja I on tõendanud haldusmenetluses toimunud rikkumisi. Haldusakti aluseks olevaid asjaolusid peab tõendama vastustaja. Väär on halduskohtu väide, et vaikimisi tuleb eeldada, et USA kaitseb kaebaja I inimõigusi. Kuna kaebaja I võimalus koguda USA-st tõendeid on piiratud, kehtib vastustajale kõrgendatud tõendamisstandard, mida vastustaja ei ole täitnud.
19(33)
3-24-335
8.7.Halduskohus rikkus uurimis- ja selgitamiskohustust. Kaebajale I ei olnud selge, mida ta peaks kohtu arvates täiendavalt tõendama. Kaebaja I sai mitmetest tõendamist vajavatest asjaoludest teada alles kohtuotsusest. Kohus jättis vääralt kõrvale MA analüüsi eluaegse vangistuse kohta, samuti kaebaja esitatud tõendid kaitsekulude ja õigeksmõistmise korral hüvitise saamise võimatuse kohta. Need tõendid puudutavad mh vaidlustatud korralduse proportsionaalsust.
8.8.Halduskohus lähtus tõendamisstandardist, mis ei tulene seadusest, ja hindas tõendeid valesti. Tõendamisstandardi puhul ei saa olla tähtsust vastastikkuse põhimõttel, sest see kehtib riikide vahel. Halduskohus mõistis valesti EIK ja EK praktikat. Kuna neil kohtutel ei ole jurisdiktsiooni USA vanglate üle, siis ei saagi neil olla praktikat USA vanglatingimuste kohta. Ka ÜRO ega muud inimõigusorganisatsioonid ei ole kuigi tihti hinnanud USA vanglatingimusi. See ei tähenda, et USA vanglates austatakse inimõigusi, vaid seda, et teave probleemide kohta on avalikult kättesaadav ja puudub vajadus eraldi raportiteks. Mõned raportid on siiski olemas ja neis on viidatud mh tõsistele probleemidele, millele on tuginetud ka kaebaja I esitatud asjatundjate arvamustes. Halduskohtu otsusest jääb segaseks, mida täpsemalt peaks kaebaja I siinses asjas tõendama ja miks tema esitatud tõendid pole piisavalt autoriteetsed. Kohus jättis tähelepanuta kaebaja I esitatud tõendid, mis lükkavad ümber USA justiitsministeeriumi vastuses toodud seisukohad tervishoiuteenuse kättesaadavuse ja kinnipidamistingimuste kohta.
8.9.Halduskohtu järeldused seoses kinnipidamistingimustega on vastuolus seaduse ja EIK praktikaga. FDC SeaTaci personaliprobleemi on käsitletud pealiskaudselt ja probleemi pisendades. Kaebaja I väited jäid täiesti tähelepanuta. Kaebaja I on ära näidanud, et FDC SeaTaci personaliprobleem, mida ei ole suudetud lahendada juba aastaid, kujutab ohtu kõigile seal viibivatele kinnipeetavatele. Kohus kritiseeris kaebaja I esitatud tõendeid advokaadiga kohtumise tingimuste kohta, kuid pole aru saada, mida kohus tegelikult tuvastas ning miks kaebaja I esitatud tõendid ei ole usaldusväärsed. Kohtu põhjendused kambritingimuste kohta on ebaselged ja väärad. Tõenditest ja EIK praktikast on nopitud üksikuid vastustaja seisukohti toetavaid fakte ning kaebaja I seisukohtadele ei ole vastatud. Kokkuvõttes on kaebaja I tõendanud, et kinnipidamistingimused FDC SeaTacis ei vasta EIÕK art-s 3 sätestatud miinimumnõuetele. Kohus jättis vastamata kaebaja I väidetele, et teda ähvardab vägivald ja diskrimineerimine. Kaebaja I seadis kahtluse alla mitte seda, et vägivalla ohjamise ja vaidlustamise reeglid on olemas, vaid seda, et vägivald lokkab reeglitest hoolimata ja slaavi päritolu inimesed on eriti suures ohus. Süsteemselt puudulik tervishoiusüsteem koosmõjus ebakvaliteetse vanglatoiduga muudab usutavaks järelduse, et iga vanglas veedetud aasta vähendab inimese eluiga 2 aasta võrra. Vastustaja ei ole esitanud vastupidiseid tõendeid. Kohtu hinnang, et vastustajalt ei saa nõuda selle väljaselgitamist, kuhu kaebaja I tõenäoliselt paigutatakse karistust kandma, ei ole kooskõlas kohtupraktikaga. Kohtu järeldused ülerahvastatuse probleemi kohta on pealiskaudsed. Kaebaja I tõendeid ei ole hinnatud. Kohus hindas vääralt kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju. Kaebaja I on tõendanud tõsist ohtu, et talle mõistetakse karistuseks eluaegne vangistus ennetähtaegse vabanemise võimaluseta, mis on vastuolus EIÕK art-ga 3.
8.10.Kohtu järeldused perekonnaelu riive kohta on pealiskaudsed. Kaebaja I ei ole taotlenud enda vabastamist kriminaalmenetlusest, vaid on veendunud oma süütuses ja soovib kriminaalmenetlust Eestis. Sel juhul ei peaks kaebaja I tõenäoliselt viibima eeluurimise või kohtumenetluse ajal vahi all, sest ta viibib juba pikalt elektroonilise järelevalve all ja on täitnud selle tingimusi. Seega Eestis toimuva kriminaalmenetluse puhul ei tekikski perekonnaelu riivet. USA-s oleks aga kaebaja I vahistamine kindel, mis sisuliselt tähendaks peresidemete katkemist. Halduskohtu seisukoht ei ole kooskõlas tänapäevaste arusaamadega perekonnaelu kaitsest. Kohtu järeldused ei põhine asjas esitatud tõenditel.
20(33)
3-24-335
8.11.Kaebaja I tervislikku seisundit arvestades oleks kohus pidanud põhjalikult kontrollima vastustaja põhjendusi seoses kaebajale I tervishoiuteenuse osutamisega vanglas. Halduskohus on tõsist kriisi USA vanglatervishoius pidanud üksikuteks probleemjuhtumisteks, millele otsitakse lahendusi.
9.Y, C ja C paluvad apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles halduskohus jättis nende kaebuse rahuldamata, ja uue otsusega kaebus rahuldada. Halduskohus ei olnud asja lahendamisel erapooletu ja hindas tõendeid valesti. Kaebaja I tõstatatud kahtlused on tõsised ja tema esitatud tõendid veenvad. Halduskohus ei ole sisuliselt kontrollinud, kas vaidlustatud haldusaktis esitatud väited peavad paika.
10.Vabariigi Valitsus palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde.
10.1.Asja ei lahendanud ebaseaduslik kohtukoosseis. Kaebajad ei ole välja toonud veenvaid põhjusi, mis annaks kahelda kohtunike erapooletuses. Piisavaks põhjuseks pole see, et kohus ei nõustunud kaebajate seisukohtadega. Istungi korraldamata jätmine ei mõjutanud asja otsustamist.
10.2.Õigust olla ära kuulatud ei rikutud. Halduskohus ei väitnud vastupidist. Pärast haldusmenetluse lõppemist on alati võimalik koguda täiendavaid tõendeid. Kaebaja I on kogu kohtumenetluse jooksul esitanud uusi tõendeid, sh apellatsioonimenetluses, mistõttu pole usutav, et haldusmenetluses oleks pikem seisukoha esitamise tähtaeg olnud piisav. Kaebajatele olid teada vastustaja põhiseisukohad. Halduskohtu poolne tõendite hindamine ei tähenda kaalumist.
10.3.Halduskohtu kohaldatud tõendamisstandard on õiguspärane. Võib vaielda, kas halduskohtu nimetatud vastastikkuse usalduse põhimõte on osa vastastikkuse põhimõttest või seisab eraldi, kuid igal juhul kohaldub väljaandmistaotluse esitanud riigilt laekunud teabe usaldamise eeldus, tulenevalt rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö eesmärkidest ja põhimõtetest. See eeldus ei jää kehtima, kui selle vastu räägivad objektiivsed asjaolud, mis on usaldusväärselt tõendatud. Praegu ei ole tegemist sellise olukorraga. Apellatsioonimenetluses esitatud tõenditest ei järeldu vastupidist.
10.4.Uurimispõhimõtet ja kaalutlusreegleid ei ole rikutud. USA ametiasutuste antud teave on kooskõlas ITi tuvastatuga. Vastustaja ei jätnud tähelepanuta tingimusi, mis võivad kohalduda kaebaja I süüdimõistmise korral. Vastustaja kogus USA asjatundjatelt täiendavaid tõendeid, mis kinnitavad vastustaja seisukohtade õigsust. Vabas ühiskonnas on alati võimalik leida süsteemi kriitiliselt suhtuvaid eksperte. Nii suures süsteemi puhul kui USA-s, kus on ligikaudu 2 miljonit kinnipeetavat, võib alati leida probleeme, kuid need ei tähenda süsteemseid puudusi. Kaebaja I viidatud EIK praktika toetab pigem vastustaja seisukohti. Vastustaja ei pidanud sisuliselt uurima ja kaaluma Eesti kriminaalmenetlusega seotud asjaolusid, sest nende hindamine on prokuratuuri ja maakohtu pädevuses. Kohus jättis need väited õigesti tähelepanuta.
10.5.Väljaandmise normistik on PS-ga kooskõlas (vt ka ringkonnakohtu seisukohad haldusasjades nr 3-23-2037 ja 3-23-2038). PS-ga vastuolus oleva õigusselgusetusega on tegemist vaid siis, kui seda ei ole võimalik kõrvaldada normide tõlgendamise teel. Praegu pole tegemist sellise olukorraga. Halduskohtu pädevuses ei olnud hinnata väljaandmise lubatavaks tunnistamise õiguspärasust. Maa- ja ringkonnakohtu määrused kriminaalasjas nr 1-22-7089 on jõustunud. Väljaandmise otsustamise viivitamatuse nõue on PS-ga kooskõlas, sest see teenib olulist avalikku huvi. Siinse asja menetlus näitab, et väljaantaval isikul on praktikas võimalik oma õigusi efektiivselt kaitsta. 21(33)
3-24-335
10.6.Väljaandmisega kaasnev põhiõiguste riive on õiguspärane. Väljaandmise otsustamine toimub väljaandmist taotleva riigi süüdistusakti pinnalt. Vastustaja ei pidanud hindama, kas ja mis põhjustel on väljaantava isiku suhtes algatatud Eestis kriminaalmenetlusi. Sellel on tähtsust vaid kontrollimisel, et väljaandmine ei läheks vastuollu topeltkaristamise keeluga, mida hindab maakohus väljaandmise õiguslikult lubatavaks tunnistamise menetluses. Vastustajal tuli siiski hinnata seda, kas väljaandmisega taotletavaid eesmärke oleks võimalik saavutada isiku põhiõiguse vähem riivaval viisil, sh Eestis toimuva kriminaalmenetlusega . See hinnang saab aga põhineda eeskätt väljaandmistaotlusel ja süüdistusaktil, arvestades ka prokuratuuri hinnangut sobiva jurisdiktsiooni kohta. Prokuratuuri hinnangust kõrvale kaldumine peab olema erandlik ja selliseid asjaolusid siinses asjas ei olnud. Väljaandmisega kaasneval põhiõiguste riivel on legitiimne eesmärk, nagu halduskohus on õigesti välja toonud, ning väljaandmine on selle eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas meede. Kaebajale I etteheidetava teo puhul on kriminaalmenetluse toimetamise õigustatud huvi tulenevalt tegude toimepanemise, kahju tekkimise ja kannatanute asukohast USA-l. Eksitav ja kontekstist välja rebitud on väide, et halduskohus on USA süüdistusakti hinnates ajanud segi mõisted „investor“ ja „ohver“. Halduskohus mõistis süüdistusakti õigesti. See, kas USA süüdistusversioon, sh kahju tekitamise etteheide, on tegelikult põhjendatud, on USA-s toimuva kriminaalmenetluse esemeks. Kaebajale I etteheidetavate süütegude läbi kannatanuid on kõikjal maailmas, kuid vastustaja ei pidanud analüüsima, kas USA-s algatatud kriminaalmenetluse asemel saaks kriminaalmenetlust toimetada mõnes kolmandas riigis.
10.7.Halduskohus leidis õigesti, et kinnipidamistingimused ei riku kaebaja I õigusi. Vastustaja kogus kinnipidamistingimuste väljaselgitamiseks piisavalt teavet, et hinnata nende mõju kaebaja I põhiõigustele, ja tegi sellest õiged järeldused. USA vanglasüsteemis on probleeme, nagu ka Eesti vanglasüsteemis, kuid see järeldus pole piisav, et pidada kaebaja I õiguste riivet ebaproportsionaalseks. USA-s eksisteerib sõltumatu kohtusüsteem, kuhu kinnipeetavatel on võimalik pöörduda oma õiguste kaitseks.
10.8.Halduskohus tuvastas õigesti, et vastustaja ei teinud perekonnapõhiõiguse riive hindamisel ilmselgeid kaalutlusvigu. Kaebajate II–IV õigusi ei saa rikkuda see, kuidas koheldakse USA kinnipidamisasutuses kaebajat I.
10.9.Vastustaja arvestas vaidlustatud korralduses õigesti kaebaja terviseprobleemide ja USA tervishoiusüsteemiga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. I X apellatsioonkaebus (1) Kohtumenetluse normide rikkumine
12.Halduskohtu otsust ei ole alust tühistada HKMS § 199 lg 1 p 5 alusel põhjusel, et asja lahendanud kohtukoosseisu üks liige – kohtunik Reelika Lind – oleks pidanud end HKMS § 13 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 23 p-de 6 või 7 alusel taandama.
12.1.TsMS § 23 p 6 järgi ei tohi kohtunik asja menetleda ja peab end taandama asjas, milles ta on osalenud kohtueelses menetluses, eelnevas kohtuastmes või vahekohtumenetluses lahendi tegemisel. Selle sätte mõte on tagada, et kohtunik ei hindaks otseselt või kaudselt oma varasema lahendi õigsust. R. Lind ei ole siinses kohtuasjas kontrollinud oma haldusasjas nr 3-23-2038 tehtud otsuse õigsust. Need on erinevad haldusasjad, kus kaebuste esemeteks on erinevad 22(33)
3-24-335 haldusaktid. Kuigi haldusaktide resolutsioonid on samasugused, kattuvad nende põhjendused vaid osaliselt.
12.2.TsMS § 23 p 7 alusel peab kohtunik end taandama, kui esineb muu asjaolu, mis annab alust kahelda kohtuniku erapooletuses. Kaebaja I ei ole välja toonud objektiivseid asjaolusid, mis annaks põhjendatud aluse arvata, et R. Linnul oli kaebaja I suhtes välja kujunenud selline eelarvamus, mis ei võimaldanud tal siinset haldusasja erapooletult lahendada. Tallinna Halduskohtu esimees selgitas 23.02.2024 määruses, et haldusasi jagati R. Linnule juhuslikkuse põhimõtte alusel, arvestades halduskohtu tööplaani ja halduskohtunike spetsialiseerumist (vt kohtute seaduse § 37 lg 2). Kohtunik ei tohi õigusemõistmisest põhjendamatult ega kergekäeliselt keelduda, sh olukorras, kus asja lahendamine on talle mingil põhjusel ebamugav. Kohtukoosseisus oli veel kaks kohtunikku, kelle erapooletust ei ole kaebaja I kahtluse alla seadnud. Seda, kas halduskohus hindas tõendeid objektiivselt, kohtles menetlusosalisi võrdselt ja järgis ka muus osas HKMS-i nõudeid, kontrollib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse sisulise läbivaatamise käigus. Menetlusnormide võimalik rikkumine iseenesest ei tähenda kohtuniku erapooletuse nõude rikkumist TsMS § 23 p 7 tähenduses.
13.Halduskohus rikkus kohtumenetluse normi, kui lahendas asja kirjalikus menetluses, hoolimata kaebaja I taotlusest arutada asja kohtuistungil.
13.1.Halduskohtu põhjendused istungi korraldamata jätmiseks – asja kiireloomulisus ja kaebaja I kinnituse puudumine selle kohta, et ta soovib istungil isiklikult osaleda – ei ole asjakohased. HKMS § 131 lg 1 p 2 alusel võib kohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sh kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Siinses asjas ei olnud halduskohtus vaidluse all üksnes õigusküsimused ja ilmselgelt on kaebaja I jaoks kaalul väga olulised õigushüved. Kohtuistung garanteerib menetlusosalisele eelduslikult kõige tõhusama menetlusliku kaitse vaidluses, milles on tegemist kaaluka õigushüve ja selle intensiivse riivega (nt Riigikohtu 01.12.2021 otsus nr 3-18-1606, p 15). Asja lahendamine ei sõltunud kaebaja I enda ütlustest ja tal olid olemas advokaadist esindajad.
13.2.Istungi korraldamata jätmine eraldi võetuna ei anna siiski alust tühistada halduskohtu otsust, sest menetlusvea sai kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus arutas apellatsioonkaebust suulises menetluses ja võttis vastu ka kõik kaebaja esitatud täiendavad dokumentaalsed tõendid.
14.Kaebaja I ja vastustaja on esitatud vastuväite ringkonnakohtu tegevusele (HKMS § 90).
14.1.Ringkonnakohus jättis 08.04.2024 määrusega rahuldamata kaebaja I korduva taotluse kuulata apellatsioonimenetluses tunnistajatena üle 10 inimest, kelle kirjalikele arvamustele kaebaja I tugineb. Kaebaja I esitas sellele 08.04.2024 menetlusdokumendis vastuväite. Ringkonnakohus jätab vastuväite rahuldamata. Kaebaja I vastuväites on korratud varasemaid põhjendusi, mistõttu jääb ka ringkonnakohus 08.04.2024 määruses võetud seisukohale, et halduskohus ei eksinud menetlusnormi vastu, kui jättis tunnistajad üle kuulamata.
14.2.Vastustaja esitas 10.04.2024 istungil vastuväite sellele, et ringkonnakohus võttis asja juurde kaebaja I poolt 08.04.2024 ja 10.04.2024 esitatud täiendavad tõendid. Ringkonnakohus jääb 10.04.2024 istungil väljendatud seisukoha juurde, et kaebaja I esitatud tõendid puudutavad apellatsioonimenetluses vaidluse all olevad asjaolusid ning võivad seetõttu olla vajalikud asja õigemaks lahendamiseks. Seega tuleb need võtta asja juurde (HKMS § 62 lg 2, § 198 lg 3). Vastustaja sai tõenditega enne istungit tutvuda ja esitada nende kohta istungil selgitusi. 23(33)
3-24-335 (2) Vaidlustatud korralduse õiguspärasus (2.1.) Menetluslikud rikkumised haldusmenetluses
15.Kaebaja I väidab, et vastustaja rikkus tema õigust olla enne väljaandmise otsustamist ära kuulatud, kaebajale anti haldusmenetluses eksitavat teavet ning haldusmenetluses osalenud justiitsministeeriumi ametnik ja justiitsminister ei olnud erapooletud.
15.1.Halduskohus selgitas otsuse p-des 13–18 kokkuvõtlikult, et KrMS § 452 lg 3 kohaselt tuli väljaandmine otsustada viivitamata. Kaebajale I oli ringkonnakohtu otsusest nr 3-23-2038 üldjoontes teada, millistele asjaoludele tuli tähelepanu pöörata väljaandmise uuel otsustamisel. Kuna vastustaja ja kaebaja I vahel olid väljaandmisega seotud küsimuses põhimõttelised erimeelsused, ei pidanud vastustaja jätkama menetlust seni, kuni saavutatakse üksmeel, sh andma kaebajale I korduvalt võimalust olla ära kuulatud. Kuigi kaebajale I haldusmenetluses selgituste ja tõendite esitamiseks pikema tähtaja andmine ei oleks oluliselt kahjustanud avalikke huve, ei olnud vastamiseks antud tähtaeg siiski ebamõistlikult lühike. Kaebajal I ei olnud subjektiivset õigust nõuda suulist ärakuulamist Vabariigi Valitsuse istungil (vt ka Vabariigi Valitsuse seaduse § 18 lg 2). Kokkuvõttes leidis halduskohus, et vastustaja ei rikkunud haldusmenetluses kaebaja I õigust olla ära kuulatud. Ringkonnakohus nõustub nende järeldustega ega korda halduskohtu otsuse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4).
15.2.Kaebajal I on iseenesest õigus, et KrMS § 452 alusel toimuvas menetluses on oluline ära kuulata inimene, kelle väljaandmise üle Vabariigi Valitsus otsustab. Ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine eeldab väljaantava inimese teadmist sellest, millise sisuga otsuse ja millistel peamistel kaalutlustel vastustaja tema väljaandmise suhtes eeldatavalt langetab. Samas ei ole vastustajal kohustust esitada väljaantavale isikule ärakuulamisõiguse realiseerimiseks kavandatava haldusakti eelnõud selle lõplikus versioonis. Siinses asjas olid kaebajale I teada kavandatava haldusakti põhiargumendid ja tal oli võimalik esitada neile vastuväiteid. Kaebajat I abistasid haldusmenetluses kogenud vandeadvokaadid. Vastustaja määratud küllalt lühikesed tähtajad, mis omakorda tulenesid väljaandmise otsustamise menetluse kiireloomulisusest, seadsid kaebajale I piiranguid haldusmenetluses tõendite kogumisel, tõlkimisel ja vastustajale esitamisel. Kaebaja I on aga jätkanud tõendite kogumist ja esitamist kogu kohtumenetluse vältel. Seetõttu saab nõustuda vastustajaga, et kaebaja I väidet liiga lühikestest vastamise tähtaegadest ei oleks ilmselt ära hoidnud ka see, kui tähtajad olnuks nädala või paari võrra pikemad. Nagu eespool märgitud, ei saanud vastustaja otsuse langetamisega viivitada.
15.3.Kaebajal I on õigus, et Justiitsministeerium andis kaebajale I haldusmenetluses eksitavat (või vähemal ebaselget) teavet selle kohta, miks tal ei ole võimalik koguda fotosid FDC SeaTaci jalutusväljaku, duširuumide ja WC-de kohta (vt apellatsioonkaebuse p 3.5 ja kaebaja I 08.04.2024 seisukoha p 2.2). Vastustaja ei ole neid tõendeid esitanud ka kohtumenetluses ega selgitanud, miks nende esitamine ei ole võimalik. See asjaolu võib tuua kaasa mõne asjaolu tuvastamise vastustaja kahjuks, kuid pole eraldi võetuna piisav alus vaidlustatud haldusakti tühistamiseks.
15.4.Puuduvad objektiivsed asjaolud, mis annaksid aluse väita, et vaidlusalust korraldust ette valmistanud ametnik oleks pidanud end haldusmenetluse seaduse § 10 lg 1 p 4 alusel menetlusest taandama. Võimalikud eksimused haldusorgani nimel tegutseva ametniku tegevuses ei tähenda, et ta oleks isiklikult huvitatud asja lahendamisest kaebaja I kahjuks või muul viisil erapoolik.
15.5.See, kas justiitsminister Kalle Laanet on avalikult väljendanud seisukohti, mis rikuvad kaebaja I süütuse presumptsiooni, tuleb tuvastada haldusasjas nr 3-24-277 (vt kaebaja I 08.04.2024 menetlusdokumendi p 2.1 ja selle lisad). Kaebaja I väljaandmise otsustas Vabariigi 24(33)
3-24-335 Valitsus (ühehäälselt, vt dtl 344), mitte justiitsminister. Seetõttu ei ole alust arvata, et ka K. Laaneti taandumise korral oleks valitsus teinud teistsuguse otsuse. (2.2) Vastustaja kaalutlusõiguse piirid ja väljaandmise regulatsiooni kooskõla PS-ga
16.Kaebaja I hinnangul on väljaandmist puudutavad normid PS-ga vastuolus, sest pädevuste jaotus on ebaselge ning liiga lühikesed tähtajad ei taga väljaantavale isikule võimalust end efektiivselt kaitsta.
16.1.Halduskohus leidis otsuse p-des 9–12 kokkuvõtlikult, et vastustajal tuli kaebaja I väljaandmise uuel otsustamisel juhinduda Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2023 otsuses nr 323-2038 antud juhistest. Selles otsuses selgitas ringkonnakohus mh, milliseid asjaolusid hindab maakohus väljaandmise (kriminaal)õigusliku lubatavuse menetluses ning milliseid asjaolusid tuleb hinnata ja kaaluda Vabariigi Valitsusel väljaandmise uuel otsustamisel. Seepärast jättis halduskohus asja lahendamisel tähelepanuta kaebaja I väited, mis seonduvad väljaandmise (kriminaal)õigusliku lubatavuse küsimustega, mida tuli ja oli võimalik esitada juba maakohtu menetluses. Halduskohus leidis ka, et KrMS § 4521 lg 3 või muud väljaandmismenetlust reguleerivad KrMS normid ei ole vastuolus PS-ga põhjusel, et erinevate kohtute ja asutuste vahelise pädevuse piiritlemine on ebaselge. Ringkonnakohus jääb neis küsimustes 29.11.2023 otsuses nr 3-23-2038 võetud seisukohtade juurde, nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4).
16.2.Kuigi KrMS väljaandmist puudutavad normid võiksid olla selgemad ja pädevuse jaotus konkreetsem, ei ole igasugune ebaselgus PS-ga vastuolus. Õigusselguse põhimõte ei nõua ja praktikas polegi võimalik tagada, et kõik saaksid normist alati täpselt ühtmoodi aru. Asjaomaseid KrMS norme on võimalik mõistlikult tõlgendada, võttes mh aluseks seaduse seletuskirja.
16.3.Ka väljaandmise (kriminaal)õigusliku lubatavuse hindamise käigus (s.o kriminaalasjas nr 1-22-7089) oli kaebajal I põhimõtteliselt võimalik väita, et asjassepuutuvad normid on PS-ga vastuolus, ja taotleda vajadusel maakohtult (või edasikaebust lahendavalt kõrgemalt kohtult) põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. PS §-de 15 ja 152 kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks hakata praeguses menetluses oletama, kas kaebaja I taotlus oleks olnud kriminaalasjas nr 1-22-7089 edukas või mitte. Igal juhul ei anna asjaolu, et kriminaalasi nr 122-7089 on saanud lõpliku lahenduse, kuid kaebaja I jätkuvalt ei nõustu maa- ja ringkonnakohtu seisukohtadega, alust avada nende samade küsimuste arutelu siinses menetluses uuesti.
16.4.KrMS § 452 lg 3 ja § 4521 lg-te 2 ja 5 kohaselt peab Vabariigi Valitsus otsustama väljaandmise viivitamata ning väljaandmise korralduse peale halduskohtule esitatud kaebus ja alama astme kohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus tuleb läbi vaadata 30 päeva jooksul. Kohus ei teosta abstraktset normikontrolli ja siinse vaidluse asjaoludel ei pea ringkonnakohus asjaomaseid norme PS-ga vastuolus olevaks. Kiire menetlus teenib olulist avalikku huvi, mis seisneb efektiivses rahvusvahelises koostöös ja täpsemalt selles, et kriminaalmenetlust oleks võimalik toimetada mõistliku aja jooksul ning kuriteo toimepannud isikud ei jääks karistuseta. Praeguses asjas ei saa asuda seisukohale, et lühikeste menetlustähtaegade tõttu on kaebaja I minetatud võimaluse end tõhusalt kaitsta. Kohtu lõplik hinnang asjas kogutud tõenditele kogumis saabki selguda alles kohtuotsusest ning võimalikud vead tõendite hindamisel saab parandada kohtulahendi peale edasi kaevates. (2.3) Väljaandmise proportsionaalsus (a) Väljaandmise legitiimne eesmärk, sobivus ja vajalikkus 25(33)
3-24-335
17.Ringkonnakohus jääb 29.11.2023 otsuses nr 3-23-2038 väljendatud seisukoha juurde, et väljaandmisel on legitiimne eesmärk (eeskätt võitlus rahvusvaheliste või piiriüleste mõõtmetega kuritegevusega ja isikute karistamatuse ohu vältimine, aga üldisemalt ka rahvusvahelise koostöö tagamine) ning kaebaja I väljaandmine on eesmärgi saavutamiseks sobiv meede.
18.Kaebaja I väljaandmine on eesmärgi saavutamiseks vajalik meede.
18.1.Kaebaja I suhtes on alustatud kriminaalmenetlust nii USA-s kui ka Eestis. Väljaandmislepinguga on võtnud USA ja Eesti vastastikkuse kohustuse teha kriminaalasjades koostööd isikute väljaandmisel. USA on 04.01.2023 väljaandmistaotluse esitamisega väljendanud huvi toimetada kaebaja I suhtes kriminaalmenetlust USA-s. Vastustaja pidi eeskätt USA väljaandmistaotluses (sh süüdistusaktis, dtl 358) toodud asjaolude põhjal hindama, kas see taotlus tuleks rahuldada (arvestades mh maa- ja ringkonnakohtu seisukohti kaebaja I väljaandmise õigusliku lubatavuse kohta) või on väljaandmisega taotletavad eesmärgid saavutatavad ka siis, kui kaebaja I suhtes jätkatakse kriminaalmenetlust Eestis. Vastustaja sai oma arvamuse kujundamisel lähtuda mh Eesti prokuratuuri seisukohast, et kriminaalmenetlust oleks otstarbekas toimetada USA-s. Vastustaja ei pidanud seejuures otsustama (ja tal polnud selleks ka pädevust), et kriminaalmenetlust tuleb jätkata Eestis. Ka juhul, kui vastustaja oleks kaebaja I väljaandmisest keeldunud, oleks Eestis alustatud kriminaalmenetluse jätkamine või lõpetamine üksnes prokuratuuri pädevuses. Seetõttu ei pidanud vastustaja kaebaja I väljaandmise vajalikkust hinnates tuvastama ja põhjalikult võrdlema mõlemas riigis toimuva kriminaalmenetluse asjaolusid.
18.2.Vaidlustatud haldusakti põhjenduste järgi (lk 16) ei ole alust kahelda, et USA-l on huvi, võimalused ja piisavad ressursid, menetlemaks kriminaalasja USA-s. Eestil puudub samaväärne huvi ja ressursid taolise kriminaalasja menetlemiseks. Kuna vastustajale teadaolevalt ei ole väidetavate kuritegude kannatanud ja sellega tekitatud kahju domineerivalt seotud Eestiga, raskendaks see tõe tuvastamist Eestis läbiviidavas kriminaalmenetluses. Ka Eesti prokuratuuri seisukoha järgi on USA huvi asja menetleda suurem kui Eestil, arvestades tegude toimepanemise, kahju tekkimise ja kannatanute peamist asukohta.
18.3.Eeltooduga on vastustaja piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud, miks tuleks võimaldada jätkata kaebaja I suhtes kriminaalmenetlust USA-s, mitte Eestis. Ringkonnakohtus nõustub selles küsimuses halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele tuleb märkida, et Vabariigi Valitsus pidi otsustama kaebaja I väljaandmise olukorras, kus kannatanute arv ja kahjude lõplik suurus oli alles väljaselgitamisel. USA süüdistusaktis kasutatud väljendit „investor“ on süüdistuse sisu arvestades võimalik mõista kui isikut, kes on kannatanud kahju nende tegude läbi, mille toimepanemises süüdistatakse mh kaebajat I (vt ka vastustaja 01.04.2024 menetlusdokumendi p-d 74–76). Seega ei saa kaebajaga I nõustuda, et seni teadaoleva põhjal on USA-s vaid neli kannatanut. Vastustaja ei ole seadnud kahtluse alla, et kannatanuid võib olla kogu maailmas. Vastustaja ei pidanud sellegipoolest uurima ja põhjendama, kas kriminaalmenetluse läbiviimine oleks otstarbekam hoopis mõnes kolmandas riigis, sest lahendada tuli kaebaja I väljaandmine USA-le, lähtuvalt Eestile 04.01.2023 esitatud taotlusest. Asja materjalide põhjal on veenev vastustaja seisukoht, et USA huvi kriminaalmenetluse vastu on suurem kui Eestil. USA justiitsministeerium on kohtumenetluse ajal täiendavalt põhjendanud, miks kõnealune juhtum on nende jaoks oluline ning millest lähtuvalt on neil huvi kriminaalmenetluse vastu (23.02.2024 kiri, dtl 2209). (b) Väljaandmise mõõdukus
26(33)
3-24-335
19.Ringkonnakohtu nõustub vaidlustatud haldusakti järeldusega, et kuigi kaebaja I väljaandmine riivab küllaltki intensiivselt tema mitmeid olulisi põhiõigusi, on see taotletava eesmärgi tähtsust arvestades siiski mõõdukas meede. Kaebaja I kohtumenetluses esitatud seisukohad ja tõendid ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.
20.Kuigi kaebaja I märgib põhimõtteliselt asjakohaselt, et kohus ei saa haldusakti õiguspärasust kontrollides teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest, on ka kaalutlusotsuste hindamisel kohtu pädevuses sisustada määratlemata õigusmõisteid ning tuvastada menetlusosaliste esitatud tõendite põhjal asja lahendamisel tähtsust omavad faktilised asjaolud (HKMS § 4 lg 4 ja § 158 lg 3). Kui tõendite hindamise tulemusel tuvastab kohus olulisi kaalumisvigu, mis võisid mõjutada asja otsustamist (kaalutlusnormide tagajärje valikut), siis tuleb vaidlustatud haldusakt tühistada. Praeguses asjas ei ole tegemist sellise olukorraga. EIÕK art 3 kohaldamine väljaandmismenetluses
21.Kaebaja I väidab, et tema väljaandmine USA-le oleks vastuolus EIÕK art-ga 3.
21.1.EIÕK art 3 kohaselt ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. See keeld on absoluutne. Siiski peab väärkohtlemine olema piisavalt tõsine, et seda saaks käsitada ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamisena EIÕK art 3 tähenduses. See, kas miinimumstandard on ületatud, sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest ja konkreetse inimese isiklikust olukorrast. Selleks, et vanglas vms asutuses kinnipidamise tingimused saaks lugeda EIÕK art-ga 3 vastuolus olevaks, peavad sellega kaasnevad kannatused või ebameeldivused minema kaugemale sellest, mis paratamatult kaasneb vanglas kinnipidamisega. Kinnipidamistingimusi tuleb hinnata kumulatiivselt (Muršić vs Horvaatia, pd 96–101).
21.2.EIÕK art 3 kohaldub ka väljaandmise menetlustes. Väljaandmine ei ole lubatud, kui on tõsine või põhjendatud alus (serious grounds või substantial gounds) arvata, et esineb reaalne oht (real risk), et väljaandmist taotlenud riigis võib väljaantavat isikut ähvardada kohtlemine, mis on vastuolus EIÕK art-ga 3 (Sanchez-Sanchez vs Ühendkuningriik, p-d 78, 83, 84, 991). Sellise väärkohtlemise ohu kindlaks tegemiseks tuleb hinnata väljaandmise ettenähtavaid tagajärgi, arvestades üldist olukorda väljaandmist taotlenud riigis ja väljaantava isikuga seotud isiklikke asjaolusid (Sanchez-Sanchez vs Ühendkuningriik, p 85; Compaoré vs Prantsusmaa, p 95).
21.3.Tõendamiskohustuse kohta on EIK selgitanud, et esmalt peab väljaantav isik esitama tõendid selle kohta, et on põhjendatud alus arvata, et esineb reaalne oht, et väljaandmist taotlenud riigis võidakse teda kohelda vastuolus EIÕK art-ga 3. Seejuures tuleb siiski arvestada väljaantava isiku reaalse võimalusega konkreetse asjaolu kohta tõendeid koguda ja esitada (vt vangla kinnipidamistingimuste puhul nt Muršić vs Horvaatia, p 127). Kui sellised tõendid on esitatud, siis teises etapis tuleb asjaomasel riigiasutusel hajutada kõik kahtlused, mille väljaantav isik on esile toonud (Sanchez-Sanchez vs Ühendkuningriik, p-d 87, 95, 97; Compaoré vs Prantsusmaa, p 97).
21.4.Kui väljaantav isik on endiselt väljaandmist otsustavas liikmesriigis, siis teeb EIK asjaolud kindlaks ex nunc, s.o arvestab ka pärast väljaandmisotsuse tegemist muutunud asjaoludega (Sanchez-Sanchez vs Ühendkuningriik, p 88; Compaoré vs Prantsusmaa, p 99).
Vt ka Guide on the case-law of the European Conventsion on Human Rights. Immigration, 31 August 2022, leitav: https://www.echr.coe.int/documents/d/echr/Guide_Immigration_ENG (lk 32-33). EIK praktika kohaselt on EIÕK art 3 kohaldamise standard väljaandmise ja väljasaatmise puhul sarnane.
27(33)
3-24-335
21.5.Ringkonnakohus leiab, et eespool toodud põhimõtetest tuleb lähtuda ka siinses asjas. Kui leiab tuvastamist, et kaebaja I väljaandmine oleks vastuolus EIÕK art-ga 3, puudub vajadus kontrollida muude kaalutluste asjakohasust, sest EIÕK art 3 absoluutset iseloomu arvestades oleks kaebaja I väljaandmine igal juhul õigusvastane.
21.6.Kuna kaebaja I väljaandmise kooskõla EIÕK art-ga 3 tuleb kontrollida kohtuotsuse tegemise aja seisuga (vt ka HKMS § 158 lg 2 esimene lause; vrd väljasaatmise ja mittetagasisaatmise põhimõtte rakendamise osas Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 32), võtab ringkonnakohus asja juurde kaebaja I 18.04.2024 menetlusdokumendile lisatud tõendid. Kaebaja I soovib nendega tõendada oma väidet, et USA vanglas peetaks teda kinni tingimustes, mis on vastuolus EIÕK art-ga 3. Kuna ringkonnakohtul tuleb see haldusasi lahendada 30 päeva jooksul (see tähtaeg möödub 22.04.2024) ja – nagu ringkonnakohus allpool selgitab – kaebaja I esitatud uued tõendid ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks, ei määra ringkonnakohus erandlikult vastustajale tähtaega kaebaja I 18.04.2024 menetlusdokumendile vastamiseks. Kinnipidamistingimuste vastuolu EIÕK art-ga 3
22.Ringkonnakohtu 29.11.2023 otsuses nr 3-23-2038 toodud suuniseid arvestades pidi vastustaja kaebaja I väidete alusel uurima mh seda, millised oleksid kinnipidamistingimused USA vanglas.
23.Kaebaja I väidab, et USA-s tuleb tal kohtumenetluse ajal ja süüdimõistmise korral ka karistuse kandmise ajal viibida kinnipidamisasutuses, mille tingimused on vastuolus EIÕK artga 3. Kaebaja I on välja toonud järgmised probleemid: USA vanglate tööjõupuudus; ebapiisav kambripind ja privaatsuse puudumine tualeti kasutamisel; puudulik võimalus viibida värskes õhus; loomuliku valguse puudumine; probleemid kokkusaamisel advokaadiga ja lähedastega; oht langeda vägivalla ja diskrimineerimise ohvriks; ebapiisav tervishoiuteenus vanglas, arvestades kaebaja terviseseisundist tulevaid vajadusi. Kaebaja I on esitanud haldus- ja kohtumenetluses oma väidete kinnituseks arvukalt tõendeid.
24.Menetlusosalised ei ole kohtule esitanud ja ka ringkonnakohtule ei ole teada ÜRO või rahvusvaheliste inimõigusorganisatsioonide aruandeid vms laiapõhjalistel andmetel põhinevaid dokumente, mille kohaselt on üldised tingimused BOP hallatavates vanglates sellised, et mistahes inimese BOP vanglasse paigutamine tekitaks tõsise ohu, et teda koheldakse vastuolus EIÕK art-ga 3. Kaebaja I apellatsioonkaebuse p-s 142 viidatud Human Rights Watch’i raport pärineb aastast 1991 ega ole enam ajakohane. Selliste üldiste aruannetena ei ole käsitatavad ka muud apellatsioonkaebuse p-s 142 viidatud allikad. See võimaldab järeldada, et puudub n-ö rahvusvaheline konsensus selles, et USA föderaalvanglates süstemaatiliselt väärkoheldakse kinnipeetavaid, mis omakorda võinuks anda aluse eeldada põhjendatud ohu olemasolu, sõltumata kaebaja I isikuga seotud asjaoludest (vrd EIK otsus Liu vs Poola).
25.Vastustaja tugines haldusmenetluses BOP vanglate kinnipidamistingimuste väljaselgitamisel eeskätt USA justiitsministeeriumi vastustele, mis olid esitatud vastuseks Eesti justiitsministeeriumi päringutele, ning FDC SeaTaci puhul ka ITi 08.01.2024 memole (dtl 102). Kõnealused vastused ja memo on dokumentaalsed tõendid ning nendega saab asja lahendamisel arvestada.
25.1.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga I, et ITi memo tuleks jätta asja lahendamisel arvesse võtmata, sest see pole usaldusväärne. IT on Eesti diplomaat, kes käis 03.01.2024 FDC SeaTacis kohapeal ning kirjeldas 08.01.2024 memos seal nähtut ja kuuldut. Puuduvad objektiivsed asjaolud, mis annaks aluse pidada ITit kaebaja I väljaandmise küsimuses erapoolikuks. Piisav
28(33)
3-24-335 pole see, et ITi ametiülesannete hulka kuulub mh USA-ga justiitskoostöö edendamine rahapesu vastu võitlemisel.
25.2.USA justiitsministeeriumi selgituste puhul saab eeldada esitatud teabe õigsust (vt ka väljaandmislepingu art 20). Tuleb siiski silmas pidada, et asja materjalide järgi haldab BOP 122 erinevat kinnipidamisasutust, kuid selgitused on esitatud üldistatult (eraldi on välja toodud üksnes FDC SeaTaci puudutav). Eelduslikult on USA justiitsministeerium kirjeldanud neid tingimusi, mis on ette nähtud USA õigusaktide või standarditega, kuid praktikas võib olla vanglate vahel erisusi mh kinnipidamistingimuste osas. Põhjendatud kahtluse USA justiitsministeeriumi esitatud teabe õigsuses peab ära näitama kaebaja I.
26.EIK praktika kohaselt tuleks mitmekohalistes kambrites tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus EIÕK art 3 rikkumiseks. Kambrisisest sanitaarsõlme ei tule arvestada kambri üldpinna hulka. Mööblialust põrandapinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda (Muršić vs Horvaatia, p-d 110, 114 ja 124).
27.Menetlusosalistel ei ole vaidlust selle üle, et USA-sse väljaandmise korral paigutatakse kaebaja I kohtueelse menetluse ja kohtumenetluse ajaks tõenäoliselt FDC SeaTaci. Selles osas saab hinnata eeldatavaid kinnipidamistingimusi konkreetsemalt, arvestades seejuures siiski väljaandmismenetluse eripära, s.o seda, et tegemist on prognoosotsusega kaebaja I eeldatava kohtlemise kohta tulevikus, mida juba aset leidnud väärkohtlemise tuvastamisega.
28.Kaebaja I väidab, et FDC SeaTaci kahekohalises kambris on kinnipeetava kohta tõenäoliselt vähem kui 3 m2 kambripinda. Kaebaja I tugineb FDC SeaTaci endise töötaja RPi ütlustele ja selle põhjal tehtud joonisele (dtl 485 ja 632) koostoimes FDC SeaTaci käsiraamatus sisalduva fotoga (dtl 484), mille järgi on kambri suurus 2,4 × 3 = 7,2 m2. Kaebaja I arvates tuleb sellest maha arvata kambrisisese sanitaarsõlme (tualettpoti ja kraanikausi) alune pind, mis eraldi seisvatena hõlmavad 1,5–2 m2.
28.1.Vastustaja tugineb ITi 08.01.2024 memole (dtl 102), milles on silma järgi hinnatud kahekohalise kambri suuruseks 3 × 4 = 12 m2. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja I esitatud tõendeid (sh fotolt nähtuvat mööbli paigutust) arvestades on ITi hinnang kambri pindalale liialdatud ning memos ei ole ka kirjeldatud, kui suure osa sellest hõlmavad WC-pott ja kraanikauss. USA justiitsministeerium uskus 04.12.2023 seisukohas (dtl 76 ja 149), et FDC SeaTaci kambris on tagatud kinnipeetava kohta vähemalt 3 m2 vaba isiklikku ruumi, ning 08.12.2023 seisukohas (dtl 85 ja 91) kinnitas, et isiklikku ruumi on rohkem kui 3 m2. Vastustaja kogutud teabest ei nähtu, kas ja millisel määral on mõiste „isiklik ruum“ sisustamisel arvestatud mh kambri sanitaarsõlmega.
28.2.Ringkonnakohus leiab, et kaebajal I puudus siinse vaidluse asjaoludel võimalus esitada FDC SeaTaci kambrite põrandapinna kohta täpsemaid tõendeid (vt ka 18.04.2024 seisukoha lisad 6 ja 7). Vastustajal oli võimalus seda USA justiitsministeeriumilt täpsustada, kuid vastustaja ei ole seda teinud. Eeltoodut arvestades lähtub ringkonnakohus kaebaja I esitatud RPi seletusest, et FDC SeaTacis on kahekohalise kambri pindala 7,2 m2. Sanitaarsõlme alusena saab sellest maha arvata siiski maksimaalselt 1 m2. Mööbli paigutust arvestades on kinnipeetaval võimalik kambris liikuda, mistõttu ei ole sellega seoses vaja teha täiendavaid mahaarvamisi. Vaba kambripind kinnipeetava kohta on seega vähemalt 3,1 m2.
29.Kui kinnipeetaval on kambris isiklikku ruumi 3–4 m2, tuleb EIÕK art 3 kontekstis hinnata ka muid tingimusi nagu võimalus viibida värskes õhus, piisav loomulik valgus, võimalus kasutada tualetti privaatselt jms (Muršić vs Horvaatia, p 139). 29(33)
3-24-335
29.1.Menetlusosalistel ei ole vaidlust selle üle, et FDC SeaTaci kambrites on mh tualettpott, mida ei ole muust ruumist eraldatud. ITi 08.01.2024 memo põhjal loeb ringkonnakohus tõendatuks, et kambri akna klaas on hägustatud, kuid sellest kumab läbi valgust ning kunstlik valgustus on piisav. Kaebaja I 18.04.2024 menetlusdokumendi lisas 1 olevast videolõigust, milles on mh näidatud udust turvakaamera salvestis aastast 2012, ei saa järeldada vastupidist. Kaebaja I on põhistanud, et värskes õhus viibimise võimalus piirdub ruumiga, mida on kujutatud RPi 05.02.2024 arvamusele lisatud joonisel (dtl 448; joonise järgi lisandub sinna ruumi värsket õhku seina ülaosas asuvate avade kaudu). Vastustaja möönis ringkonnakohtu istungil, et üldjoontes selline võib vabas õhus viibimise võimalus välja näha. ITi 08.01.2024 memo kohaselt on kõnealune poolavatud ruum umbes poole korvpalliväljaku suurune. Kuna korvpalliväljaku pindala on 420 m2 (28 m × 15 m),2 siis võib kõnealuse ruumi suurus olla ca 210 m2.
29.2.Samas on ITi 08.01.2024 memo ja USA justiitsministeeriumi selgituste põhjal, mida halduskohus kirjeldas põhjalikult oma otsuses, tõenäoline, et kinnipeetavatel on FDC SeaTacis reeglina võimalik viibida 15–16 tundi ööpäevas väljaspool kambrit, kasutada sel ajal eespool kirjeldatud osaliselt värskele õhule avatud saali, kus saab mh sportida, ja tegeleda mitmete muude huvitegevustega. Pole mõistlikku alust kahelda selles, et kinnipeetavatel on võimalik kasutada sel ajal privaatselt mh ühiskasutatavates ruumides asuvaid tualette või kui kambrikaaslane on muude tegevustega hõivatud, siis ka kambris asuvat WC-d. JP 03.02.2024 arvamuses avaldatud kahtlus, et kinnipidamisasutustes puuduvad üldse meeskinnipeetavatele privaatsed tualeti kasutamise võimalused, ei puuduta konkreetselt FDC SeaTaci. Kambris asuva tualeti kasutamine teise kinnipeetava juuresolekul on seega eelduslikult vajalik vaid öisel ajal, kui kamber on lukustatud. Seega saab eeldada, et vajadus kasutada kambris olevat WC-d teise kambrikaaslase juuresolekul on pigem erandlik. Kuna kinnipeetavaid toitlustatakse kolm korda päevas ja nad söövad ühisalal (v.a kui kinnipeetav eelistab süüa kambris), ei pea kinnipeetavad sööma WC-ga samas ruumis. Need asjaolud on piisavad, et kompenseerida personaalne kambriruum, mis jääb vahemikku 3–4 m2.
29.3.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et siinses asjas ei pea arvesse võtma erakorralisi ja ettenägematuid olukordi, mille tõttu ei pruugi kinnipeetavatele FDC SeaTacis olla eespool kirjeldatud tingimused tagatud täies mahus (nt ajutine sulgemine ehk lockdown).
30.Praegu pole teada, kas, millal ja millistes USA süüdistusaktis märgitud süütegudes võidakse kaebaja I USA-s toimuva kriminaalmenetluse tulemusel süüdi tunnistada. Kõigis süüdistusaktis märgitud tegudes süüditunnistamise korral on tõenäoline, et kaebajat I karistatakse pikaajalise vangistusega, kuid praegu puudub teave, millisesse BOP hallatavasse vanglasse võidakse kaebaja I sel juhul paigutada. Senise info põhjal võib eeldada, et kaebaja I liigitatakse madala ohtlikkuse tasemega kinnipeetavaks, kes paigutatakse avatud ühiselamuga või boksilaadse majutusasutusega vanglasse.
30.1.Neil asjaoludel ei ole vajalik tuvastada kõigi BOP kinnipidamisasutuste täpsemaid tingimusi (mis võivad pealegi olla kaebaja I süüdimõistmise ajaks juba muutunud). Nagu eespool märgitud, puudub n-ö rahvusvaheline konsensus selles, et BOP vanglate kinnipidamistingimustes oleks süsteemseid probleeme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et vastustaja kogutud tõendite kohaselt näevad BOP vanglate tegevust reguleerivad õigusaktid ette kinnipidamistingimused, mis üldjoontes vastavad inimväärse kohtlemise nõudele, ning BOP vanglates süstemaatiliselt ei eirata USA õigusakte ega aktsepteerita kinnipidamistingimusi, mis on vastuolus EIÕK art 3 põhimõtetega. On tõsi, et kaebaja I esitatud tõendid (sh apellatsioonimenetluses esitatud JP, ELe ja JD täiendavad arvamused) kinnitavad
FIBA korvpallireeglid, art 2.1. – https://www.fiba.basketball/documents/official-basketball-rules/current.pdf
30(33)
3-24-335 probleemide olemasolu mh BOP vanglates. Kaebaja I esitatud tõendites on seejuures viidatud ka väga tõsistele juhtumitele, kus kinnipeetavatele on saanud BOP vanglas osaks väärkohtlemine. Mõnes vanglas on tingimused olnud nii halvad, et vangla on tulnud sulgeda. Halduskohus selgitas aega õigesti, et probleemid on avalikustatud ja nendega tegeletakse, sh on probleeme teadvustanud BOP praegune juhtkond. Tegelikult viitab kinnipidamisasutuse sulgemine samuti asjaolule, et probleeme ei ignoreerita. Juhuslikke ja mittesüsteemseid tõsiseid probleeme võib tulla ette kõigi riikide vanglates. Kaebaja I inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise oht ei ole eeltoodut arvestades nii tõsine ja reaalne, et välistaks kaebaja I väljaandmise USA-le.
30.2.Ringkonnakohus ei pea usaldusväärseks kaebaja 18.04.2024 seisukoha lisades 2–5 esitatud fotosid ja jätab need asja lahendamisel arvesse võtmata. Pole võimalik kontrollida, millal ja kus need fotod on tehtud ning millise asutuse tingimusi need puudutavad.
31.Seoses kaebaja I väitega, et teda ähvardaks väljaandmise korral EIÕK art-ga 3 vastuolus olev kohtlemine BOP vanglates osutatava meditsiinilise abi süsteemsete puudujääkide tõttu, tugineb ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustele ja märgib lisaks järgmist.
32.Kaebaja I on selgitanud, et tal diagnoositi 2022. a-l XXX, mida opereeriti, ning ta vajab regulaarseid uuringuid. Kui haigus tuleb tagasi, vajab kaebaja I ravi. Seda ei ole vastustaja kahtluse alla seadnud.
32.1.EIK praktika kohaselt tuleb riigil tagada kinni peetavatele isikutele vajalik meditsiiniline abi ning selle puudumine võib kujutada endast EIÕK art 3 rikkumist (Blokhin vs Venemaa, p 136). Sellise rikkumise tuvastamiseks ei piisa pelgalt kinnipeetava väitest selle kohta, et meditsiiniline abi puudus, hilines või ei olnud muul viisil nõuetekohane, vaid piisavalt põhjalikult tuleb kirjeldada kinnipeetava tervislikku olukorda, millist meditsiinilist abi ta vajas ja millist abi talle osutati või jäeti osutamata ning tõendid – nt eksperdi arvamus – selle kohta, et kinnipeetavale abi osutamisel oli tõsiseid puudusi (Krivolapov vs Ukraina, p 76). Meditsiinilise abi adekvaatsuse määratlemine on keeruline, kuid sõltuvalt kinnipeetava tervislikust olukorrast võib see hõlmata nt riigi kohustuse tagada regulaarne järelevalve või ravi, mis hoiaks ära kinnipeetava seisundi halvenemise (Blokhin vs Venemaa, p 137). Vanglas osutatava meditsiinilise abi kvaliteet peaks olema võrreldav sellega, mida osutatakse üldiselt selle riigi elanikkonnale, kuid see ei tähenda, et igale kinnipeetavale tuleb tagada sellise kvaliteediga meditsiiniline abi, mida on võimalik saada väljaspool vanglat parimates tervishoiuasutustes ((Blokhin vs Venemaa, p 137). Kokkuvõttes hindab EIK konkreetse juhtumi asjaolude põhjal, kas kinnipeetavale osutatav meditsiiniline abi oli kooskõlas EIÕK art-ga 3, võttes ühelt poolt arvesse inimväärikuse põhimõtet ja teiselt poolt asjaolu, et tegemist on vangistusega (Blokhin vs Venemaa, p 137).
32.2.Asjas kogutud tõendeid arvestades ei ole alust arvata, et kaebajat I ähvardaks BOP vanglates reaalne oht jääda vajaliku meditsiinilise abita selliselt, et see läheks vastuollu EIÕK art-ga 3. EIK on ühes asjas leidnud, et terviseprobleemidega isiku väljaandmine USA-le on vastuolus EIÕK art-ga 3 (Aswat vs Ühendkuningriik), kuid sealses asjas oli väljaantaval isikul diagnoositud paranoidne skisofreenia, tema vaimse tervise seisund oli väga halb ja ei saanud välistada, et USA-s võidakse teda väga pikka aega kinni pidada sotsiaalses isolatsioonis. Seetõttu tuvastas EIK tõsise ohu, et sellise isiku väljaandmine võib halvendada tema vaimset ja füüsilist tervist sedavõrd, et see võib kujutada endast EIÕK art-s 3 rikkumist. Selle EIK otsuse järeldusi ei saa laiendada kaebajale I, kelle tervislik olukord on hoopis teistsugune (vrd nt Babar Ahmad jt vs Ühendkuningriik). Tasub siiski märkida, et asjas Aswat vs Ühendkuningriik tugines EIK USA justiitsministeeriumi selgitustele selle kohta, kuidas koheldakse BOP kinnipidamisasutustes vaimse tervise probleemidega kinnipeetavaid ja millised 31(33)
3-24-335 tervishoiuteenused on neile BOP kinnipidamisasutustes kättesaadavad. EIK järeldas nende selgituste põhjal, et taotlejal oli süüdimõistmise korral juurdepääs vaimse tervise teenustele (pd 27 ja 53–55). Selles osas saab tõmmata paralleele siinse asjaga, milles vastustaja ja halduskohus tuginesid kaebajale I vajaliku meditsiinilise abi kättesaadavuse osas samuti eeskätt USA justiitsministeeriumi selgitustele. (3) Muud väited ja kokkuvõte
33.Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS 201 lg 4).
34.Kaebaja I tugines halduskohtus mh JP, EL ja JD arvamustele ning esitas apellatsioonimenetluses nende täiendavad arvamused, mis puudutavad probleeme USA vanglates. Vastustaja omakorda esitas USA justiitsministeeriumi ja BOP ametnike seisukohad, milles on vastatud JP ja JD arvamustes toodud etteheidetele. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja I esitatud uued tõendid ei lükka ümber halduskohtu otsuse järeldusi, arvestades mh ringkonnakohtu eespool toodud selgitusi ja vastustaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendeid. Asjakohased on BOP peajuristi 25.03.2024 vastuses välja toodud asjaolud, mis seavad kahtluse alla JD arvamuse objektiivsuse siinses asjas (vt vastustaja 01.04.2024 menetlusdokumendi p 33 ja lisad 3–4). Lisaks, kuigi JPl, ELel ja JDl on erialaseid teadmisi USA vanglasüsteemist, ei ole neil isiklikke ja otseseid kogemusi FDC SeaTaciga. Nende üldised teadmised vanglasüsteemist ja teiste isikute vahendusel saadud teave konkreetselt FDC SeaTacist ei ole kaalukam USA justiitsministeeriumi ja ITi vahendatud infost. JP, ELe ja JD täiendavates arvamustes välja toodud üldist laadi probleemide puhul tuleb ka silmas pidada, et USA-s on kokku ligikaudu 2 miljonit kinnipeetavat, kellest vähem kui 10% viibib BOP hallatavates föderaalvanglates. Siiski on ka föderaalvanglates kinnipeetavate arv ligikaudu 155 000. Nii suures vanglasüsteemis võib paratamatult tekkida probleeme ja vanglateenistus võib teha vigu, mis absoluutarvult tunduvad suured, kuid vanglate ja kinnipeetavate koguhulka arvestades ei viita siiski süsteemsetele puudujääkidele BOP kinnipidamisasutustes. Ka see, et BOP kinnipidamisasutuste rahalised soovid ja vajadused on suuremad kui avalikust eelarvest neile tegelikult eraldatud vahendid ning kvalifitseeritud töötajate leidmine on suureks väljakutseks, ei ole omane vaid USA-le, vaid ka teiste riikide, sh Eesti, vanglasüsteemidele. See ei näita iseenesest, et kaebajal I oleks reaalne oht sattuda sealses vanglas väärkohtlemise ohvriks.
35.Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et Vabariigi Valitsuse 25.01.2024 korralduse nr 16 tühistamiseks ei ole alust. Vastustaja on arvestanud ringkonnakohtu 29.11.2023 otsuses nr 323-2038 antud suuniseid, milliseid asjaolusid tuleb kaebaja I väljaandmise otsustamisel täiendavalt analüüsida. Puudub põhjendatud alus arvata, et on olemas reaalne risk, et kaebajat I võib USA-s ähvardada EIÕK art-ga 3 vastuolus olev kohtlemine. Muus osas oli Vabariigi Valitsusel otsuse tegemisel avar kaalutlusruum. Vastustaja ei teinud olulisi kaalumisvigu ega eksinud haldusmenetluse normide vastu sellisel määral, et vaidlustatud korraldus tuleks tühistada. II Y, C ja B apellatsioonkaebused
36.Kaebajad II–IV esitasid apellatsioonkaebuses samasuguseid väiteid kui kaebaja I, rõhutades eeskätt eksimusi USA vanglate kinnipidamistingimuste ja kaebajale I vajaliku arstiabi tagamise väljaselgitamisel. Puudub alus asuda kaebaja I pereliikmete apellatsioonkaebuse lahendamisel eespool toodust erinevatele seisukohtadele.
32(33)
3-24-335 III Menetluskulud ja avaldamispiirangud
37.Eelneva põhjal jäävad apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
38.Menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg-d 1, 11 ja 6).
39.Kaebajate õiguste kaitseks tuleb kohtulahendi avaldamisel asendada nende nimed ja kaebaja I diagnoos (XXX) tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). Kui kaebajad soovivad piirata kohtulahendi avalikustamist suuremas mahus, tuleb esitada põhjendatud taotlus, mille ringkonnakohus lahendab määrusega (HKMS § 175 lg-d 4 ja 6).
(allkirjastatud digitaalselt)
33(33)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.