AK hagi ST, PP ja ST vastu kohustamaks kostjaid andma välja Rannaniidu kinnisasja valdus, hoiduma tulevikus AK-le kuuluva omandiõiguse rikkumisest, keelates sisenemise ja viibimise kinnisasjal paiknevates hoonetes ja kogu ülejäänud kinnisasjal kuni AK kasuks kinnisasjale seatud hoonestusõiguse tähtaja lõpuni
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 06.04.2016 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot PP apellatsioonkaebuse osas 3500 eurot ST apellatsioonkaebuse osas
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
PP apellatsioonkaebus ST apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustaja/hageja: AK (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kaspar Kamsakann Apellant/kostja I: ST (isikukood XXXXXXXXXXX) Apellant/kostja II: PP (endise nimega PT) (isikukood
XXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 06.04.2016 otsus hagi rahuldamise osas PP vastu, menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Muus osas jätta maakohtu otsus lõppjärelduses muutmata, täiendades selle põhjendusi.
3.ST apellatsioonkaebuse jääb rahuldamata. Kohtuotsuse tervikresolutsioon sõnastada järgmiselt:
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Kohustada ST andma AK-le välja valdus Rannaniidu kinnisasjale Rahuste külas, Salme vallas, Saaremaal (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistriosa nr 2537634), kohustades ST hoiduma tulevikus AK omandiõiguse rikkumisest, keelates ST-l sisenemine ja viibimine kinnisasjal paiknevasse hoonetesse ning viibimise kogu ülejäänud kinnisasjal kuni AK kasuks kinnisasjale seatud hoonestusõiguse tähtaja lõpuni.
3.Jätta rahuldamata AK nõue kohustada PP andma AK-le välja valdus Rannaniidu kinnisasjale Rahuste külas, Salme vallas, Saaremaal (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistriosa nr 2537634), kohustades PP hoiduma tulevikus AK omandiõiguse rikkumisest, keelates PP-l sisenemine ja viibimine kinnisasjal paiknevasse hoonetesse ning viibimise kogu ülejäänud kinnisasjal kuni AK kasuks kinnisasjale seatud hoonestusõiguse tähtaja lõpuni.
4.Kohustada ST andma AK-le välja valdus Rannaniidu kinnisasjale Rahuste külas, Salme vallas, Saaremaal (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistriosa nr 2537634), kohustades ST hoiduma ka tulevikus AK omandiõiguse rikkumisest, keelates STl sisenemine ja viibimine kinnisasjal paiknevasse hoonetesse ning viibimise kogu ülejäänud kinnisasjal kuni AK kasuks kinnisasjale seatud hoonestusõiguse tähtaja lõpuni.
5.Jätta rahuldamata ST apellatsioonkohtus esitatud taotlused ekspertiisi määramiseks ja hoonestusõiguselepingu seoses hoonestaja poolse lepingu punktide ja omaniku õigustega rikkumisega tühistamiseks.
6.AK maakohtu menetluskulud jätta 1/3 osas ST, 1/3 osas ST ja 1/3 osas AK enda kanda. ST vastutab AK kasuks ST-lt väljamõistetavate maakohtu menetluskulude eest solidaarselt ST-ga. ST ja ST maakohtu menetluskulud jäävad nende endi kanda.
7.AK ringkonnakohtu menetluskulud jätta 1⁄2 osas ST kanda ja 1⁄2 osas AK enda kanda. ST ringkonnakohtu menetluskulud jätta tema enda kanda.
8.PP maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta AK kanda.
9.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul peale otsuse jõustumist. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
2(12)
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AK (hageja) esitas 14.11.2014 Pärnu Maakohtule hagi ST (kostja I), PP (kostja II) ja ST (kostja III) vastu kohustamaks kostjaid andma välja Rannaniidu kinnistu valdus, hoiduma tulevikus AK-le kuuluva omandiõiguse rikkumisest, keelates sisenemise ja viibimise kinnisasjal paiknevates hoonetes ja kogu ülejäänud kinnisasjal kuni AK kasuks kinnisasjale seatud hoonestusõiguse tähtaja lõpuni. Hagiavalduse kohaselt on 29.10.2003 kostja I ja hageja vahel sõlmitud võlaõiguslik leping hoonestusõiguse seadmiseks ning kinnistu koormamiseks ostueesõigusega. Lepingu punkti 1.1.1 kohaselt Lepingu sõlmimise eesmärgiks on määrata kindlaks kõik olulised võlaõiguslikud tingimused kinnistusraamatusse kantavale Saaremaal Salme vallas Rahuste külas asuvale Kivikalda maaüksusele suurusega 8,08 ha, hoonestusõiguse seadmiseks. Lepingu punkti 4.1. järgi seadis kostja I kinnistule hageja kasuks hoonestusõiguse tähtajaga 99 aastat, alates hoonestusõiguse sissekandmisest kinnistusraamatusse. Lepingu punktis 5.1.1 on kokku lepitud, et hoonestusõigus ulatub kogu kinnistu pindalale, sealhulgas alale, mida ei hoonestata. Kinnistu osa, mida ei hoonestata, jääb rajatavate ja rajatud ehitiste teenindamiseks. 13.03.2009 koostas ja tõestas Tallinna notar Lee Jäetma Pärnu Maakohtu 02.09.2008 tsiviilasjas nr 2-08-350 tehtud kohtuotsuse ja lepingu alusel kinnistamisavalduse Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Saare kinnistusjaoskonna kinnistusregistriosa nr 2537634, nimetusega Rannaniidu, teise jakku hageja sisse kandmiseks hoonestusõiguse omanikuna, mille tulemusena kanti hageja 06.04.2009 Rannaniidu kinnistu hoonestusõiguse omanikuna ka kinnistusregistrisse. Tegelikkuses ei ole hageja saanud hakata ehitist kasutama ega muid hoonestaja õigusi teostama, kuivõrd elamusse jäid endiselt sissekirjutatuks kostja I ja tema endine abikaasa kostja II ja tütar kostja III, kes teostavad hoone faktilist valdust kuni tänaseni. Sellega on takistatud hageja poolt temale kuuluva hoonestusõiguse kasutamine, mistõttu on hageja korduvalt pöördunud kõigi kolme kostja poole. Hagejal on õigus vallata, kasutada ja käsutada temale hoonestusõiguse alusel kuuluvat Rannaniidu kinnisasjal asuvat hoonet ning nõuda kolmandatelt isikutelt, sh kostjatelt, enda omandiõiguse tunnustamist ja ebaseadusliku valduse lõpetamist. Kuivõrd hoonestusõigus laieneb kogu kinnisasjale, sh alale, mida ei hoonestata, ei ole kostjatel õigust viibida ega kasutada ka ülejäänud kinnisasja. Kostjate vastused hagile ja menetluse edasine käik
2.Kostja I vaidles hagile vastu. Hageja ei ole tõendanud, et kostja I valdab hoonestajale kuuluvaid hooneid. Hagejale pole teada kostja I ja III tegelik elukoht, mis viitab sellele, et hageja võtab omaks asjaolu, et kostjad ei valda vaidlusalust kinnistut. Kinnisasjal viibimine ei ole kinnisasja valdamine. AÕS § 80 lg 1 alusel esitatavat nõuet on võimalik esitada vaid asja otsese valdaja vastu, kelleks kostjad I ja III pidada ei saa. Asjaolu, et kostja I on kuskil väitnud, et on kinnisasja omanik ja võib kinnisasjal käia, et tõenda kostja I poolt käesoleval ajahetkel kinnisasja valdamist. Kostja elab püsivalt Tallinnas. Hageja on eiranud hoonestusõiguse lepinguga kaasnevaid kohustusi, mistõttu plaanib kostja I esitati vastuhagi, nõudes hoonestusõiguse tagasilangemist.
3.Kostja II hagi ei tunnistanud, sest ei teosta hoone ega kinnisasja faktilist valdust ega takista hoonestusõiguse kasutamist. Rahvastikuregistrisse kantud andmetel on informatiivne ja statistiline tähendus. Seega ei oma kostja II registriaadress käesoleva vaidluse seisukohalt tähtsust. Antud kinnisasjal asub ala, kus kehtib igaüheõigus ning millel viibimine oleks hüpoteetiliselt lubatav igal isikul, sh kostjal II, kui ta seda sooviks. Lisaks võib hageja nõue põhineda asjaoludel, millede tekkimine on olnud tühine ning ei oma seetõttu õigusjõudu. Leping, mille alusel hageja omandas hooned enne kinnisasja kinnistusraamatusse kandmist, võib olla näiline, st tehtud teise tehingu (kostja I laenu tagamise) varjamisena. Tühine tehing ei too algusest peale õiguslikke tagajärgi, mistõttu ei
3(12)
saanud hageja hoonete omanikuks ning mille tulemusel võib olla tühine ka hilisem hoonestusõiguse seadmine. Kostjale II teadaolevalt on viidatud laen ka kostjalt I välja mõistetud. Kunagises kirjavahetuses kostjaga II viitas hageja üheselt, et väidetav müügileping ei sõlmitud mitte omandi üleandmiseks, vaid ainuüksi selleks, et tagada kostja I poolt laenu tagasimaksmine. Hoonestusõiguse oleks saanud seada, isegi kui selleks oleks olemas olnud õiguslik alus, vallasasjadena soetatud hoonete teenindamiseks vajalikule alale, mitte kogu kinnisasjale.
4.Kostja III vaidles hagile vastu, sest ei teosta hoone ega kinnistu faktilist valdust ega takista hoonestusõiguse kasutamist. Kriminaalmenetluse toiminguga ei saa käesoleva vaidluse asjaolusid põhistada, sest kostja III oli kuni viidatud kriminaalmenetluse toiminguni teadmises, et kinnisasja nii seaduslikuks kui ka tegelikuks valdajaks on tema isa kostja I, kes valdab kinnisasja siiani. Lapsena kinnisasjal viibimine ei tee kostjast III kinnisasja valdajat. Kostja III oli valduse teenija AÕS § 33 lg 3 mõttes. Kostjal III puudub igasugune põhjus antud kinnisasja või siis selle vastava osa külastamiseks ja ta ei tee seda. Samas ei saa hageja keelata viibida kostjal III kinnisasjal, kui isa on tema seal viibimisega nõus. Esimese astme kohtu otsus
5.Pärnu Maakohtu 06.04.2016 otsusega hagi rahuldati. Kostjaid kohustati andma hagejale välja Rannaniidu kinnisasja valdus, kohustades kostjaid hoiduma tulevikus hageja omandiõiguse rikkumisest, keelates kostjatel sisenemine ja viibimine kinnisasjal paiknevasse hoonetesse ning viibimise kogu ülejäänud kinnisasjal kuni hageja kasuks kinnisasjale seatud hoonestusõiguse tähtaja lõpuni. Hageja menetluskulud jäeti solidaarselt kostjate kanda. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kes hoonet käesoleval ajal valdab ja kas hageja pöördumine kohtusse valduse saamiseks oli põhjendatud. Hageja omandas vaidlusaluse hoone vallasasjana ostu-müügi tehinguga kostjalt I, omandades sellega täieliku õigusliku võimu asja üle. Kostja I müüjana oli kohustatud üle andma hoone valduse. Põhjendatud ei ole kostja II väide, et tegemist on näilise tehinguga, mis ei too kaasa tagajärge. Kostja II ei ole oma sellekohast väidet kuidagi tõendanud, ka ei ole nimetatud tehingu kehtivus antud tsiviilasjas vaidluse esemeks. Hoonestusõiguse seadmisega lahutati hoone selle alusest maast koormatisega, mis annab hoone omanikule võimaluse omada hoonet maal mille omanik ta ei ole (lepingu p. 5.2.1.). Ilma hoonestusõiguse seadmiseta muutuks hoone selle aluse maaüksuse oluliseks osaks. Lepingu p 5.1.1. kohaselt ulatub hoonestusõigus kogu kinnistu pindalale. See tähendab, et nimetatud hoonestusõiguse (otsuses ekslikult hüpoteegi) seadmise leping lükkab ümber kostja II väited hoone ostu-müügi lepingu näilisuse kohta, samuti ei koorma hoonestusõigus osa kinnisasja, nagu seda püüab väita kostja II. Kuna valduse hoonele pidi hageja omandama enne hoonestusõiguse seadmist, ei käsitle hoonestusõiguse seadmise leping hoone valduse üleandmise korda. Hoonestusõigus loetakse sisuliselt kinnisasjaks, mille lahutamatuks osaks on sellel asuv hoone ja mille teostamisel võib õigustatud isik oma õigusi kaitsta vastavalt AÕS § 40-48 ja 80-90. Seega võib õigustatud isik esitada valduse rikkumisest tuleneva nõude (§ 43). Säte annab valdajale õiguse nõuda valduse rikkumise korral rikkumise kõrvaldamist ja edasise rikkumise ärahoidmist. Hoonestusõiguse seadmisega kaotab koormatud maatüki omanik õiguse seda vallata. Kostjate seisukoht, et kuna kostja I on koormatud kinnisasja omanik, annab see neile õiguse kinnisasjal viibida ja hoonet kasutada, on ebaõige.
4(12)
Kostja III on kahtlustatavana ülekuulamisel tunnistanud, et käis Rannaniidu kinnisasjal asuvas hoones isa loal, kes on tema arvates hoone omanik. Kostja III on sellesse majja sisse kirjutatud alates 1994. aastast. Majja on sisse kirjutatud ka kostjad I ja II. Kuressaare politseijaoskonnas 04.03.2014 antud ütluste kohaselt on kostja I kinnitanud, et on võõrandanud kinnisasjal asuva maja hagejale, kuid kuna on ise kinnisasja omanik, siis leiab, et tal on õigus hoones käia. Kostja I on kohtuistungil tunnistanud, et ei ole oma asju majast ära viinud. Kohtu päringule vastusena on Eesti Energia esitanud kehtiva elektrienergia müügi lepingu vaidlusalusel kinnisasjal, mis on sõlmitud kostjaga I, enamuse makseid elektrienergia eest on teinud kostja II. Viasat AS kinnitusel oli kostja I ja Viasat AS vahel sõlmitud vaatajakaardi üüri-ja abonendileping, mis lõpetati 30.04.2015 võlgnevuse tõttu. Maakohus järeldas, et kuigi kostjad faktiliselt vaidlusaluses hoones ei ela, ei ole nad hoonet vabastanud ja on seda periooditi ekslikult kasutanud kui omanikud. Hoonestusõiguse sõlmimisega pidi valdus minema üle hoonestajale (hageja) ja hoone endised omanikud pidid valduse talle täielikult üle andma, mida nad käesoleva ajani teinud ei ole. Seetõttu on kostjate etteheited hoonestajale vara tahtliku hävitamise kohta, samuti nõue, et hageja peab oma omandiõigust täiendavalt tõendama, kohatud ja põhjendamatud. Menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 1 alusel seoses hagi rahuldamisega solidaarselt kostjate kanda. Menetluskulude rahalist suurust otsuses kindlaks ei määratud. PP (kostja II) apellatsioonkaebus
6.Kostja II esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, paludes tühistada otsus tema osas tervikuna ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt, kui kaebust ei rahuldata, jätta kulud TsMS § 162 lg 4 tulenevalt täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Ringkonnakohtu menetluses palus apellant jätta menetluskulud hageja kanda ja määrata kindlaks menetluskulude suurus või alternatiivselt, kui kaebust ei rahuldata, jätta kulud TsMS § 162 lg 4 tulenevalt täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Apellant on seisukohal, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi (AÕS § 80 lg 1, § 32, § 33 lg 1) ja rikkunud menetlusõiguse norme (TsMS § 232 lg 1, § 436 lg 1 ja 2, § 442 lg 8). Käesolevas tsiviilasjas on vaidlus kinnistu ja hoone valdamise üle, mistõttu pidi hageja tõendama kinnisasja ja hoone valdamist kostjate poolt ning maakohus tõenditele tuginedes tuvastama, kes valdab kinnisasja ja hoonet ning otsust põhjendama. AÕS § 80 lõike 1 kohaldamisel saab valdamisest rääkides üksnes AÕS § 32 tähenduses, mille kohaselt on valdus tegelik võim asja üle ja AÕS § 33 lõike 1 kohaselt on valdaja isik, kelle tegeliku võimu all on asi. Kinnisasjal ajutine viibimine ei ole asja valdamine. Ükski hageja tõend ei kinnita kostja II poolt kinnistu ja hoone faktilist valdamist hagi esitamise seisuga ega neli aastat enne seda. Sissekirjutusega ei saa tõendada valdamist (RRS § 6 lg 1). Hageja on maakohtule esitatud hagi päises kostja II elukoha märkimisega kinnitanud, et teab, kus kostja II tegelikult elab. Sellega on tõendatud kostja II faktilise valduse mitteteostamine vaidlusalusel kinnisasjal. Lisaks on hageja teadlik sellest, et kostja II ei tööta enam Saaremaal. Kostjal II puudub vajadus valduse teostamiseks, kuna Saaremaal elavad tema vanavanem, vanemad ja õde, kes omavad kinnisvara ja kelle juures kostjal II on võimalik puhkuse ajal viibida. Valdamist ei tõenda ka asjaolu, et Pärnu Maakohtule tsiviilasjas 2-11-29185 esitatud hagiavalduses on kostja I viidanud sellele, et kinnisasja valdab kostja II. Lisaks ei ole kostja II kunagi soovinud hoonestusõiguse langemist. Samuti ei ole kostja I enam ammu kostja II pereliige, sest nende kooselu lõppes 2005. aastal. Kostja II 2009 ja 2010. aasta kinnitused ei tõenda kuidagi, et kostja II valdaks kinnistut ka neli aastat hiljem hagi
5(12)
esitamise seisuga või selle nelja aasta jooksul. Kostja II ei valda kinnisasja alates tütre (kostja III) täisealiseks saamise suvest 2010. aastal. Samal ajal eemaldas kostja II oma vähesed asjad kinnistult ja hoonest. Tõendamata on ka see, et kostja II valdaks hoonet ja omab hoone valdamiseks hoone sissepääsuks vajalikku võtit. Kostja III ütlus ei tõenda kostja II poolt kinnistu ja hoone valdamist, kuna ei selgu, keda maakohtu menetluses nimetatud kostja III pere all silmas pidas. Elektri lepinguga ei ole võimalik tõendada kostja II poolt kinnistu ja hoone valdamist, kuna lepingut ja selle lisa ei ole sõlminud kostja II. Kostja II poolt tarbimiskoha arvete maksmisega ei ole võimalik tõendada kostja II poolt elektrienergia tarbimist ja seeläbi hoone valdamist ja tegeliku võimu teostamist, kuna apellandil puudus ja puudub ligipääs hoone sisemusele ja seeläbi elektrienergia tarbimisele. Tõendatud on elektrienergia tarbimine maakohtu otsuses nimetatud kostja I poolt, kuna temaga oli sõlmitud elektri leping ja ta omas sissepääsu hoonele. Kostja II tasus kostja I eest väiksemaid arveid, vältides sellega võimalikke võlausaldajate pöördumisi kostja II poole. Ka teised isikud on tasunud arveid kostja I eest. Lisaks ei ole kostja II vastu algatatud kõnealuse kinnisasja ja hoone valdamisega seonduvalt ühtegi kriminaalasja. Hageja 16.01.2015 esitatud seisukohast ja selle punktist 2.2.3 ei nähtu, et hageja peab kostjat II valdajaks. Hageja on esitanud tema vastu hagi vaid seetõttu, et kostja II on ainuke maksejõuline menetlusosaline. Maakohus on ebaõigesti omistanud kostjale II väiteid ja ütlusi, mida ta pole avaldanud. Kostja II ei ole väitnud, et tal on õigus viibida kinnistul. Samuti ei ole kostja II väitnud, et kuna kostja I on koormatud kinnisasja omanik, on kostjatel õigus kinnistul viibida ja hoonet kasutada. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta peab sissekirjutust valdamiseks. Maakohus ei ole oma järeldust, et kostja II ei ole hoonet vabastanud ja on hoonet periooditi kasutanud kui omanik, põhjendanud. Kostja II ei ole hoone endine omanik. Kostja II ei ole üheski oma vastuses heitnud hagejale ette vara tahtlikku hävitamist ja esitanud nõuet, et ta peab oma omandiõigust täiendavalt tõendama. Hageja hoonestusõiguse saamine ja tagamine on seotud kostjale 1 antud laenuga. Pärnu Maakohtu 01.09.2008 otsuse nr 2-08-12689 asjaoludest ja hageja nõude kolmandast lõikest nähtub, et hageja on võla kostja I vastu loovutanud hageja esindajaga seotud OÜ-le V 08.11.2007 sõlmitud nõude loovutamise lepinguga. Seetõttu jääb apellandile arusaamatuks hageja nõue ja maakohtu kohtuistungi protokollis öeldu, et kostja I peab hagejale summa tagastama. Hageja nõudeõigus kostja I vastu lõppes nõude loovutamisega. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud maja (vallasvara, enne maa kinnistamist) ostu-müügilepingu objektiks oli elumaja ja pooleliolev saun, muid kõrvalhooneid lepingus ei kajastunud ning hagile lisatud hoonestusõiguse lepingu punktis 2.4 kolmandas punktis viidatud 05.07.2000 maa ostumüügilepingu eellepingu (notariaaltoimingu nr 6970) kohaselt oli müügi objektiks Kivikalda kinnistu, mitte Rannaniidu kinnistu. Samuti võib tehingu tühisust tõendada hageja huvipuudus hoonestusõiguse teostamiseks, kuna ta saavutas peaaegu neli aastat hiljem peale võlaõigusliku lepingu sõlmimist ja kinnistu registrisse kandmist hoonestusõiguse asjaõigusliku lepingu sõlmimise ja hoonestusõiguse kinnistusraamatusse kandmise (03.08.2008). Hageja on tegelikult viibinud kinnistul vaid 2003 ja 2013. aastal ning sedagi vaatamise eesmärgil, mitte korrashoiu ega kasutamise eesmärgil. Hagejal puudus huvi hoonete säilimise vastu ka pärast suuri torme. Kostja II on seisukohal, et kogu kinnisasjal viibimise keelamine riivab kostja II õigust pääseda soovi korral kallasrajale (kinnisasi piirneb rannaga-merega) ja viibida seal, kuna kaldaomanik peab igaühel lubama kallasrada kasutada. Seega ei saa keelata viibimist kogu kinnisasjal. Maakohus ei ole oma otsuses nimetatud asjaolu käsitlenud.
6(12)
Kostja II leiab, et hageja menetluskulude kostja II kanda jätmine või solidaarselt välja mõistmine isegi olukorras, kui tema kaebust ei rahuldata, oleks ebaõiglane TsMS § 162 lg 4 alusel, sest 1) kostjaid on võimalik menetluses käsitleda iseseisvate menetlusosalistena; 2) kostjad osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses; 3) kostja I ja hageja on vaielnud menetluse esemeks olevate asjaolude üle juba üle kümne aasta ja vaidlus on saanud alguse nendevahelistest tehingutest. Kostja II palub kohtul jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel täielikult või osaliselt poolte endi kanda. ST (kostja III) apellatsioonkaebus
7.Kostja III esitas 04.05.2016 apellatsioonkaebuse maakohtu otsusele. Apellatsioonkaebus jäeti 11.05.2016 määrusega käiguta ning anti kostjale III tähtaeg riigilõivu tasumiseks. Kuna kostja III ei tasunud riigilõivu, keeldus ringkonnakohus tema apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest 24.05.2016 määrusega. Määrus jõustus 11.06.2016. ST (kostja I) apellatsioonkaebus
8.ST palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tema osas tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning tühistada hoonestusõigusleping. Menetluskulud jätta vastustaja kanda või alternatiivina, kui kaebust ei rahuldata, TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. 22.06.2011 tegi Pärnu Maakohus tsiviilasjas 2-11-29185 otsuse kostja I kasuks, milles hageja sõlmis OÜ V üürilepingu ja ähvardas elumajal katuse maha võtta. Selle toiminguga rikkus hageja kostja I kui kinnistu omaniku õigusi ja nende vahel sõlmitud hoonestusõiguslepingu tingimusi (p 5.2.1). Hoonestusõiguselepingu punkti 5.2 kohaselt kuuluvad kõik hoonestusõigusest saadavad viljad omanikule. Kostja I ei ole saanud hageja ja OÜ V vahel sõlmitud üürilepingust tulu ega mingit raha, mida tegelikult kinnistu omanikuna oleks pidanud saama. Kinnistul asub ka palju marjapõõsaid ja erinevaid viljapuid, hoonestaja ei tee vähimatki nende säilimiseks, rikkudes nii lepingu p-i 5.3. Maakohus on leidnud, et kui kostjal I on sõlmitud leping Eesti Energia ja Viasatiga, siis valdab ta reaalselt kinnistut. Hoonestusõiguslepingu punkti 5.5 järgi on omanik kohustatud maksma kõik kinnistul lasuvad maksed ja avalikõiguslikud koormatised - tegemist on kohustustega, mida omanik peab täitma. Maakohus on leidnud, et majal ei saa olla kahte omanikku. Majal ei olegi kahte omanikku, kuna tegemist on kinnisasjaga, mille omanik on kostja I. Maakohus eiras vara tahtlikku hävitamist hoonestaja poolt ja aitab kaasa hoonete hävimisele, asudes hoonestaja poolele. Omanik ei ole keelanud hoonestajal viibida ja toimetada kinnistul, hoonestaja ise ei ole alates 2003. a huvi üles näidanud. Omanik on mitmel korral kohtu poole pöördudes nõudnud sõltumatu eksperdi kaasamist, kes annaks reaalse hinnangu hoonete olukorrale ja hindaks tegelikku kahju suurust, mida hoonestaja on omanikule tekitanud. 2006. a lõhkus hageja ära ukse luku ja klaasi, lõi laudadega kinni aknad. Hageja ei ole täitnud hoonestusõiguse seadmise võlaõiguslikus lepingus olevaid tingimusi, mis ütlevad, et ta on kohustatud hooldama kinnistut ja hooneid (lepingu p 5.2.1). Tegemist on pahatahtliku käitumisega ja vara hävitamisega ning sellepärast on kostja I sunnitud lõpetama ühepoolselt tingimusteta hoonestusõiguslepingu ja nõuab AÕS § 2441 lg 1 alusel hagejalt nõusolekut hoonestusõiguse enda nimele kandmiseks. Selleks tuleb küsida eksperdilt arvamust vastuhagi aluseks olevate asjaolude olemasolu tuvastamiseks. Pole tõendatud, et kostjad valdavad kinnisasja. Nimetatut ei tõenda 29.10.2003 võlaõigusliku hoonestusõiguse seadmise leping, 13.03.2009 kinnistamisavaldus, kinnistusraamatu registriosa väljatrükk ega ka 04.03.2014 vastastamisprotokoll. Viimatinimetatud dokumendis pole apellant tunnistanud, et ta valdab kinnistul asuvaid hooneid. Tõendina on asjakohatu ka 14.01.2014
7(12)
kahtlustatavana kostja III ülekuulamise protokoll, milles kostja III on väitnud, et on kinnistul käinud oma isa loal. Asjaolu, et kostja III on väidetavalt käinud kinnistul, ei tähenda ega tõenda, et apellant ja kostja III kinnistut faktiliselt ja püsivalt valdaksid. Asjaolu, et apellant on väidetavalt kostjal III lubanud kinnistul käia, ei tähenda ega tõenda, et apellant kinnistut valdaks. Asjaolu, et apellant ei valda kinnistul asuvaid hooneid, on vastustaja ise hagi esitamisel omaks võtnud. Maakohus on apellandile omistanud ütlusi, mida viimane pole väitnud. Punktis 15: “Kostjad vaidlevad sellele vastu ja leiavad, et neil on õigus viibida kinnisasjal, kuna ST on kinnistu omanik. Samas on kostjad seisukohal, et ei valda hoonet, kuna elavad faktiliselt mujal ja käivad kinnistul vaid kord aastas.“ Punktis 18: “See tähendab, et kostjate seisukoht, et kuna kostja I on koormatud kinnisasja omanik, annab neile õiguse kinnistul viibida ja hoonet kasutada, on ebaõige ja ekslik ega oma õiguslikku alust.“ Apellant ei ole nimetatud seisukohal olnud. Maakohus ei ole põhjendanud, miks kohus peab sissekirjutust valdamiseks. Vastused apellatsioonkaebustele
9.Hageja vaidles apellatsioonkaebustele vastu ja palus jätta need rahuldamata ja menetluskulud apellantide kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
10.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada kostja II osas menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega jätab hagi kostja II vastu rahuldamata, määrab uuesti menetluskulude jaotuse ja tühistab menetluskulude väljamõistmise (TsMS § 657 lg 1 p 3). Muus osas jääb otsus lõppjärelduses muutmata, kuid täiendada tuleb otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21).
11.Ringkonnakohus vaatab tsiviilasja läbi apellatsioonkaebuste piirides üksnes kostjate I ja II osas. Kostja III suhtes on maakohtu otsus jõustunud. I
12.Hoonestusõigusele kohaldatakse kinnisasja sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (AÕS § 241 lg 4). Hageja kui hoonestusõiguse omaja nõue kostjate vastu valduse üleandmiseks on võimalik rahuldada AÕS § 80 lg-s 1 sätestatu alusel, mille kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest. Omaniku nõuet kohustada kostjaid rikkumisest edaspidi hoiduma on võimalik rahuldada AÕS § 89 lausetes 1-2 sätestatu alusel, mille kohaselt on omanikul õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. Kui on alust eeldada niisuguse rikkumise kordumist, võib omanik nõuda rikkumisest hoidumist. Valduse ja valdaja määratlemisel tuleb kohaldada AÕS §-s 32 ja § 33 lg-s 1 sätestatut. Maakohtu on nõude rahuldamisel kohaldanud AÕS §-s 43 sätestatut, kuid tegemist ei ole kehtiva normiga. Nimetatud osas tuleb maakohtu otsust muuta.
13.Vaidlust ei ole menetlusosaliste vahel asjaolus, et 29.10.2003 sõlmisid kostja I hoonete omanikuna ja hageja hoonestajana võlaõigusliku lepingu kinnistule hoonestusõiguse seadmiseks (I kd, tl 5-7). Poolte vahel pole vaidlust, et tsiviilasjas nr 2-08-350 02.09.2008 tehtud kohtuotsuse (mida pooled ei ole kohtule esitanud ega selle sisu avaldanud) ja hoonestusõiguse lepingu alusel koostas ja tõestas notar 13.03.2009 kinnistamisavalduse ning hageja kanti 06.04.2009 Rannaniidu kinnistu vastavasse registriossa hoonestusõiguse omaja tähtajaga 99 aastaks. Nimetatu nähtub ka Pärnu
8(12)
Maakohtule 21.06.2011 esitatud kostja I hagiavaldusest hageja ja OÜ V vastu (II kd, tl 65-66) ning toimikus olevast registriosa nr 3565934 väljavõttest (I kd, tl 112).
14.Kostja II on tuginenud asjaolule, et hoonete kui vallasasjade võõrandamine hagejale kostja I poolt on olnud näilik, sest võõrandamistehingu eesmärk oli tagada hageja poolt antud laenu andmine kostjale I. Kostja II ei saa tugineda vastava lepingu tühisusele, kuna ta ei ole selle lepingu pooleks. Kostja I lepingu näilikkusele tuginenud ei ole.
15.Maakohus leidis, et kostjad I ja II valdavad kinnisasja. Vaidluse lahendamiseks tuli tuvastada, millisest hetkest alates tuleb kostjaid lugeda hageja õigusi rikkunuks ja kas hagejal esines põhjus hagi esitamiseks.
16.04.03.2014 vastastamise protokolli (I kd, tl 8-9) kohaselt kinnitab hageja, et tegi 2003 sügisel kostjale I selgeks, et hageja maja edasi kasutada ei tohi, selle märgiks muutis kasutuskõlbmatuks maja ukse luku ja lõi uksed ja aknad laudade ja naeltega kinni. Uuesti tuli hageja Saaremaale 2013, eeldades, et maja keegi vahepeal ei kasutanud. Vahepealsel ajal suheldi vaid maja väljaostu teemal. Protokollist nähtub, et kostja I peab hagejat mitteheaperemehelikult hoonetega käituvaks isikuks, sest hageja ei käi seda vaatamas ega taga hoonete säilimist. Hageja põhjendab maja mittekasutamist asjaoluga, et kostja I lubab maja kogu aeg ära osta, mistõttu on hageja äraootaval seisukohal. Uurija küsimusele, kas hageja on teada andnud, et kostja I ei tohi maja kasutada, vastab kostja I, et selliseid konkreetseid nõudmisi pole olnud, hageja ei ole huvitatud mitte majast, vaid sellest, et kostja oma võla hagejale tasuks. Protokolli kohaselt räägitakse kostja III Rannaniidu talus viibimisest ning uurija on küsinud vastandatavatelt, s.o hagejalt ja kostjalt I, kas kostja III peaks vastutama kriminaalkorras selle eest, et tal puudus hoonesse sisenemiseks valdaja tahe ja kas ta pidi teadma, et antud hoone on vastandatavate omavaheliste suhete tõttu nüüd tema jaoks võõras. Sellele on vastanud hageja: „Ma arvan, et teda ei ole vaja karistada kriminaalkorras, kuid tänase seisuga peaksid nad aru saama, et mina ei luba seda majapidamist neil enam kasutada. Iga järgneva korra kohta ei saaks nad täna enam väita, et ei teadnud selles, et neil puudub omaniku nõusolek.“ Protokollist võib järeldada, et hageja on lootnud aastaid (hoone) hoonestusõiguse tagasi ostmist kostja poolt ning on olnud äraootaval seisukohal, jättes astumata konkreetsed sammud oma omandi kaitseks. Alates 04.03.2014 on hageja väljendanud aga kindlat soovi, et kostjad kinnistu vabastaksid. Käesoleva hagi esitas hageja 14.11.2014. Hagi rahuldamiseks pidi maakohus tuvastama, kas kostjad valdasid jätkuvalt vaidlusalust kinnisasja hagi esitamise ajal või olid vastavast tegevusest loobunud.
17.Hageja on asjas esitanud hulgaliselt tõendeid, mis võivad kinnitada kostjate poolt kinnistu kasutamist hagi esitamisele mitmeid aastaid eelnevast perioodist, kuid ei tõenda kostjate I ja II poolt valdamist vahetult enne hagi esitamist. Kostja I on Pärnu Maakohtule hageja vastu 21.06.2011 esitatud hagis (II kd, tl 65-67) kinnitanud, et kostjad teostavad elamu faktilist valdust. Kostja II on hageja lepingulisele esindajale 20.05.2009 esitatud e-kirjas (II kd, tl 68) kinnitanud, et vaidlusaluse kinnisasja valdus ei ole temalt kellelegi üle läinud. Kostja II lepinguline esindaja on hageja lepingulisele esindajale 16.06.2009 esitatud e-kirjas (II kd, tl 69) kinnitanud, et kostja II teostab katkematult vaidlusaluse kinnisasja valdust. Samale asjaolule tugineb kostja II esindaja ka kaebuses kohtutäitur S. Põllu tegevuse peale Justiitsministeeriumisse saadetud kirjas (II kd, tl 70), milles ta kinnitab, et kinnistu on kostja II otseses valduses, kuid ta ei ela seal igapäevaselt. Tõendid kajastavad kinnistu valdamist perioodil 2009-2011, kuid nende alusel ei saa tuvastada kostjate valdust vahetult enne hagi esitamist.
18.Nõustuda tuleb kostjate I ja II apellatsioonkaebuste väitega, et maakohus ei ole kostjate I ja II väiteid piisavalt eristanud. Kostjad osalesid menetluses iseseisvalt ega esitanud ühiseid
9(12)
menetlusdokumente. Maakohus ei ole eristanud piisavalt selgelt ka seda, millised kostja II esitatud väited tulenevad tõenditest ja millised on kostja II esitanud menetlusdokumentides. Nimetatud menetlusliku minetuse saab ringkonnakohus kõrvaldada.
19.Kostja II ei väitnud menetluses, et kuna kostja I on koormatud kinnisasja omanik, annab see talle õiguse kinnistul viibida, nimetatule on viidanud kostja I. Kostja II väitis menetluses, et ta ei teosta hoone ega kinnistu faktilist valdust. Kostja II ei eitanud, et tema Rahvastikuregistri järgne elukoht on kinnistul asuvas hoones, kuid leidis, et nimetatu ei tõenda tema poolt kinnistu valdamist. Kostja II ei eitanud 08.03.2016 menetlusdokumendis (III kd, tl 28-29) Eesti Energia arvete tasumist, kuid on leidnud, et kellegi eest arvete tasumine ei ole keelatud, kuumaksete tasumine ei tõenda teenuse tarbimist ja arvete tasumine kellegi eest ei tõenda asja valdamist ega viibimist kinnasjal ja tahet asja vallata.
20.Maakohus leidis, et kostja II valdust vaidlusalusele kinnistule kinnitab tema sissekirjutus kinnistul asuvatesse hoonetesse ja 23.02.2000. aastal kostjaga I sõlmitud Eesti Energia elektrienergia müügi lepingu (III kd, tl 5) alusel maksete tasumine perioodil 05.07.2009 – 31.01.2015 (III kd, tl 6). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tõlgendanud vääralt AÕS §-s 32 ja § 33 lg-s 1 sätestatust ja eelnimetatud asjaolude tuvastamine ei ole piisav, et pidada kostjat II hoone valdajaks.
21.Õiguskirjanduses on leitud, et kriteeriumid, mille järgi määratakse, kas isik on jätkuvalt asja valdaja, on valduse omandamise kriteeriumidest leebemad ning otsustatakse käibearusaamade järgi. Seejuures on määravaks see, millal käibes tavaliselt loetakse, et konkreetne asi on kellegi tegeliku võimu all. Tegeliku võimu teostamine võib vallasasjade ja kinnisasjade puhul väljenduda erinevalt. Valduse üle otsustamisel ei ole määravaks see, kas isikul on õiguslik alus asja vallata, vaid see, millised faktilised, tegelikult esinevad meetmed on isikul selleks, et asja suhtes tegelikku võimu teostada. Valduse eeldusena peab valdajal lisaks füüsilisele seosele olema ka tahe asja vallata. (vt „Asjaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne“, Paul Varul jt, Kirjastus Juura, 2014, lk 32).
22.Õige on kostja II apellatsioonimenetluses väljendatud seisukoht, et kostja III tunnistajana ülekuulamise protokoll (I kd, tl 17) ei tõenda kostja II valdust. Protokollist nähtuvalt on kostja III kinnitanud 14.01.2014 ülekuulamisel, et „antud ruumidesse on meie perel sissepääs kogu aeg ja mingeid füüsilisi takistusi ei ole minu teada majja sisse pääsemiseks keegi teinud.“ Arvestades asjaoluga, et eelnevalt räägib kostja III oma lapsepõlvest ja kooliajast, võib eeldada, et kostja III peab silmas ennast koos oma vanematega, s.o kostjatega I ja II. Siiski ei saa asjaolust, et kostja I ei tee takistusi kostjale II kinnisasjal asuvatesse hoonetesse sisenemiseks ja seal viibimiseks, teha järeldust, et kostja II on seda võimalust kasutanud. Asjas puuduvad tõendid, millest saab järeldada kostja II valdust vahetult hagi esitamisele eelnenud perioodil ja hilisemalt. Samuti ei ole hageja toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja II hakkaks tulevikus hageja õigusi rikkuma.
23.Kostja II apellatsioonkaebuse etteheide, et hageja oleks pidanud tõendama kostjal II võtme olemasolu, ei ole siiski asjakohane. Hoonet ja kinnistut on võimalik vallata ka nii, et võti on kellelgi teisel, kuid isik pääseb sellega kinnistule või hoonetesse.
24.Kostja II on esitanud apellatsioonkaebuses mitmeid uusi asjaolusid, millele ta maakohtu menetluses tuginenud ei ole: kostjal kaks puudub vajadus valduse teostamiseks ka puhkuse ajal, sest Saaremaal elavad tema lähisugulased, kelle juures ta saab viibida; kostja II ei valda kinnistut alates kostja II täisealiseks saamisest suvel 2010, samal ajal eemaldas kostja II ka oma vähesed asjad kinnistult ja hoonest; tõendamata on asjaolu, et kostja II omab hoonesse sissepääsuks võtit. Nimetatud asjaolud jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4 alusel). Peale apellatsioonkaebuse tähtaja möödumist on kostja II esitanud ringkonnakohtule
10(12)
13.06.2016 menetlusdokumendis (III kd, tl 128-130) uute asjaoludega (maa tagastati omandireformi käigus, osa kinnistust on juurde ostetud abielu ajal ning kinnistu on kinnistatud abielu ajal), mille suhtes ringkonnakohus seisukohta ei võta. Apellant ei tugine menetlusdokumendis sellele, et neid asjaolusid saaks apellatsioonimenetluses arvestada ja teha sellest tulenevalt teistsuguse otsuse. Tegemist pole uute asjaoludega, mis tekkisid või said apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja möödumist, seega ei saa neid käsitleda ka apellatsioonkaebuse täiendamisena (TsMS § 634 lg 1 ja 2).
25.Vaidluse esemeks ei olnud hageja kui kaldaomaniku kohustus tagada läbipääs oma kinnisasjalt kallasrajale, mistõttu ei pidanud maakohus kostja II nimetatud õigust käsitlema. KeÜS § 38 lg-s 6 sätestatu on avalik-õiguslik norm ega ole kohaldatav poolte vahelises eraõiguslikus suhtes. II
26.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kostja I valdab kinnistut. Kostja I on teinud ka menetluse kestel toiminguid, mida kinnistu suhtes tegeliku võimu teostaja tavaliselt teeb. Kostja I on 23.04.2015 kohtuistungil protokolli kohaselt selgitanud, et hoones asuvad tema asjad ja ta ei pea nende äraviimist vajalikuks. Ka nimetatu kinnitab kostja I poolt kinnistu valdamist. Kostja I on kinnitanud ka apellatsioonkaebuses, et käib kinnistul asuvaid viljapuid ja marjapõõsaid hooldamas. Arvestades kostja I hoonete ja aia eest mittehoolitsemisega seonduvaid etteheiteid hagejale, on olemas oht, et kostja I võib ka tulevikus hageja õigusi rikkuda. Seetõttu on hagi rahuldamine kostja I suhtes põhjendatud.
27.Apellatsioonkaebuses väidab kostja I, et on sunnitud ühepoolselt lõpetama hoonestusõiguse lepingu. Kui hageja hoonestusõiguse omajana on jätnud oma hoonestusõiguse lepingust tulenevad kohustused täitmata, on kostjal I võimalus nõuda hoonestajalt nõusolekut hoonestusõiguse enda nimele kandmiseks (omanikule langemine AÕS § 2441 lg 1). Kostja I hoonestusõiguse enda nimele kandmise vastuhagi menetluses ei ole, kuna see jäeti läbi vaatamata. Toimikust nähtuvalt ei ole hageja nõus kandma vabatahtlikult kostjale I hoonestusõigust tasuta üle, tasu suuruses ei ole aga pooled jõudnud kokkuleppele. Kuna hagi ei ole menetluses, ei pidanud maakohus andma hinnangut kostja I väidetele, et hageja on jätnud täitmata hoonestaja kohustused. Kostja I ei ole tuginenud asjaolule, et ta keeldub kinnistu valduse tagastamisest põhjusel, et hageja ei ole täitnud hoonestaja kohustusi.
28.Kostja I on esitanud apellatsioonkaebuses mitmeid uusi asjaolusid, millele ta maakohtu menetluses tuginenud ei ole: 22.06.2011 on rahuldanud Pärnu Maakohus tsiviilasjas 2-11-29185 kostja I hagi hageja vastu; hageja on sõlminud OÜ-ga V üürilepingu hoonete kasutamiseks, mille vilju pole kostja I saanud. Nimetatud asjaolud jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4 alusel).
29.Kostja I taotlus ekspertiisi määramiseks vastuhagi nõude tõendamiseks jääb rahuldamata, kuna vastuhagi ei ole menetluses ja hageja hoone säilimise kohustuse rikkumise kohustuse täitmata jätmise tõendamise vajadus puudub.
30.Kostja I apellatsioonkaebuses esitatud taotlus tühistada hoonestusõiguseleping seoses hoonestaja poolse lepingu punktide ja omaniku õigustega rikkumisega, jääb rahuldamata. Tegemist on haginõudega, mida ei saa esitada apellatsioonkaebuses. Vastava soovi korral on kostjal õigus esitada vastav hagi maakohtule.
31.Apellatsioonkaebuses on kostja II vaidlustanud ka menetluskulude jaotamise maakohtu poolt. Ringkonnakohus märgib, et menetluskulude jaotamiseks solidaarselt ei olnud käesolevas asjas alust, kuna kostjad vastutavad hageja ees kaaskostjatena. ST suhtes on maakohtu otsus samas jõustunud ning ringkonnakohtul ei ole alust seda muuta. Seetõttu tuleb ringkonnakohtul arvestada kostja III
11(12)
suhtes juba kehtiva jaotusega ja asjaoluga, et kostjad I ja II on kaaskostjad. Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu jäävad hageja maakohtu menetluskulud 1/3 osas kostja I kanda ja 1/3 osas kostja III kanda, kusjuures kostja III suhtes kehtib ka maakohtu otsusest tulenev kohustus vastutada koos kostjaga I väljamõistetavate menetluskulude eest solidaarselt. Kostjate I ja III maakohtu menetluskulud jäävad nende endi kanda. Kostja II maakohtu- ja ringkonnakohtu menetluskulud jäävad hageja kanda. Hageja menetluskulud maakohtus jäävad 1/3 osas tema enda kanda. Hageja menetluskulud ringkonnakohtus jäävad 1⁄2 osas tema enda kanda ja 1⁄2 osas kostja I kanda.
32.Ringkonnakohus poolte menetluskulusid kindlaks ei määra ega neid pooltelt välja ei mõista. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.