Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus NB paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Harju Maakohtu 16.12.2016 määrus esialgse õiguskaitse rakendamiseks Kaebuse esitaja ja kaebuse liik NB määruskaebus Vaidlustatud kohtulahend
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399) Puudutatud isik (ravile paigutatav isik) NB (isikukood
XXXXXXXXXXX),
esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Marika Jaanson
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 16.12.2016 määrus jätta muutmata.
2.NB määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud jätta riigi kanda. Edasikaebe kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul käesoleva määruse kättetoimetamisest alates. Asjaolud
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik (psühhiaatriakliinik) esitas 16.12.2016 Harju Maakohtule taotluse NB suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja tema paigutamiseks psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni. Avaldaja taotles rakendada NB suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda neljakümne päevani. Taotluse kohaselt hospitaliseeriti NB psühhiaatriakliinikusse 14.12.2016, kell 21.15 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Oma
psüühikahäire tõttu on NB ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Patsient ei ole võimeline ravivajadust ise hindama.
2.Taotlusele lisatud arsti arvamuse kohaselt viibib NB statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil esmakordselt. Varasemast on teada, et 2007. a avastati tal HIV positiivsus ägeda HIV infektsioonina, mis avaldus alumise parapareesiga (halvatus). Praeguseks on püsima jäänud uriinipidamatus, kasutab pidevalt pamperseid. Olnud nakkusarsti püsijälgimisel. K.a oktoobris olnud kiirabisse väljakutse, kuna patsient oli käitunud ebaadekvaatselt, olnud peretüli. 14.11.2016 viibis Rapla Haigla EMO-s: viidud politsei poolt, kui leiti Raplas üksi jalutamas, 4 päeva varem teatanud kodused kadumisest. Oma käitumist ei selgitanud, väitis, et isiklik asi, oli veidralt käituv, agiteeritud. EMO-s oli rahulik ja adekvaatselt kontaktne, ohtlikkust ei esinenud, mistõttu lubati koju. 26.11–28.11.2016 viibis LTKH-s nakkushaiguste osakonnas. Pöördus ise täiskusnuna hilisõhtul. Oli mitu päeva Tallinnas uidanud. Väitis justkui, et oli elukaaslasega tülli läinud, oli napisõnaline, korrutas, et on nüüdsest kodutu. Haiglast kirjutati välja enda nõudmisel, leitud, et vajaks psühhiaatrilist ravi. Peale seda käinud korra psühhiaatri vastuvõtul, kus määratud rahustit. Õe sõnul olnud umbes kuu aja vältel ebaadekvaatne, korduvalt lahkunud sihitult kodust, olnud mitu päeva kadunud, ajanud segast ja ebaadekvaatset juttu. Käesolevalt hospitaliseeritud kiirabi korras. Seisis bensiinijaama kõrval, värises üle keha, käitus imelikult. Kiirabile avaldas, et surnud räägivad temaga, muus osas temaga kontakti saada ei õnnestunud. Psühhootilise seisundi tõttu hospitaliseeritud erakorralisena. Haiglasse saabumisel oli äärmiselt räpane, täiskusnud, sisulist kontakti temaga saada ei olnud võimalik. Pomises vaikselt ja segaselt, avaldas kuulmismeelepetteid, ebamääraseid paranoidseid mõtteid. Emotsionaalselt oli inadekvaatne, hirmunud, kohati puhkes ebaadekvaatselt naerma. Ägeda psühhootilise seisundi ja eeskätt enesele ohtliku käitumise tõttu algatatud tahtest olenematu ravi otsus 14.12.2016 kell 21.15. Käesolevaks ajaks NB seisund oluliselt paranenud ei ole. Osakonnas on ta taibutu, hoidub omaette, kohati naerab inadekvaatselt, pidevalt räägib segaselt endamisi. Vestlusel temaga sisulist kontakti saada ei ole õnnestunud. Enese kohta adekvaatseid andmeid ei avalda, selgub, et on pärit KohtlaJärvelt, kuid lähedaste andmeid ei anna, oma senise elukäigu kohta keeldub andmeid avaldamast, vastab kiirustades, et "teile on kõik teada". Tema mõttekäik on katkendlik ja hüplev, rohkete paranoidsete tõlgendustega. Esinevad pidevad kuulmismeelepetted, räägib endamisi, avaldab selle kohta, et surnud räägivad temaga. Sisulist haiguskriitikat ei oma, mingeid adekvaatseid edasisi plaane ei oma. NBl esineb raske psüühikahäire ägeda psühhootilise seisundi näol. Käesolevalt vajab ta psühhoosivastast ravi ja tervisliku seisundi edasist täpsustamist statsionaarsetes tingimustes. Haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna eeskätt enese tervisele ja elule. Oma psüühilise seisundi poolest ei ole ta võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Temal esineva häire iseloomu ja käesolevat seisundit arvesse võttes vajab ta pikaajalist hospitaliseerimist. Puudutatud isiku ärakuulamine
3.16.12.2016 toimunud ärakuulamisel avaldas puudutatud isik kohtule, et arstid teavad, mis nad teevad. Haiglasse tuli ise – nakkuskliinikusse. Kiirabiga toodi ka. Sissekirjutus on Kohilas, päriselt elab ka seal, kus on sissekirjutus. Elab sõbraga koos. Õe juures oli ka. Tallinnasse tuli bussiga. Sellele on raske vastata, kuidas Tallinnasse tuli. Viimane töökoht oli päris ammu Kohila Vineer puidupingi operaatorina. Määratud on pension. Elukaaslane on olemas, lapsi pole. Suhted elukaaslasega on nii ja naa, seda ei tea, kas elukaaslane teab, et ta on haiglas. Määratud esindaja seisukoht
2(5)
4.Määratud esindaja toetas avaldust ja tahtevastase ravi kohaldamist. Maakohtu määrus
5.Maakohus rakendas esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendas seda neljakümne päevani ning lubas kohaldada NB suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 23.01.2017. Kohus määras, et kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 23.01.2017 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.
6.PsAS § 11 lg 1 ning TsMS § 534 lg 1 ja lg 5 alusel ning esitatud taotluse, sellele lisatud arsti arvamuse, isiku poolt ärakuulamisel avaldatu ning määratud esindaja seisukohaga tutvununa leidis maakohus, et ravile paigutataval isikul esineb raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Tema käitumine on ettearvamatu, ravita ja tavapärases keskkonnas võib ta olla oma ebaadekvaatse käitumisega ohtlik eelkõige iseendale. Sõltuvalt oma seisundist on ravile paigutatav isik võimetu otsustama ravi vajaduse üle. Ravile paigutatav isik vajab psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet, mis on võimalik ainult statsionaari tingimustes. Arvestades ravile paigutatava isiku psüühilist seisundit ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, tuleb tema suhtes kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Lähtudes ravile paigutatava isiku psüühikahäirest vajab ta pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes ning on vähetõenäoline, et tema seisund võiks paraneda nelja ööpäeva jooksul. Eeltoodust tulenevalt tuleb pikendada esialgse õiguskaitse tähtaega neljakümne päevani arvestades haiglasse saabumisest ja tahtest olenematu ravi alustamisest. Määruskaebus
7.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja esitatud määruskaebuses palub NB maakohtu määruse tühistada.
8.Kaebuse kohaselt on määruskaebuse esitaja terve, ta ei ole endale ega teistele ohtlik ja soovib minna koju. Vajadusel on nõus raviga kodustes tingimustes. Määruskaebuse esitajal on elukaaslane ja õde, kes saavad teda aidata ja kodus ravi korraldada.
9.Inimesele tema tahte vastaselt ravi kohaldamisel peavad kooskõlas kehtiva seadusega olema täidetud kolm tingimust: isikul on raske psüühikahäire; ta on ohtlik endale või teistele; muude abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks. Kaebaja hinnangul ei ole seaduses toodud tingimused täidetud. Riigikohus on juhtinud tähelepanu asjaolule, et kohtud ei peaks tuginema üksnes konkreetse arsti-eksperdi arvamusele ja ka eksperdiarvamus peab siiski olema millegagi põhjendatud (Riigikohtu lahend 3-2-1-81-07). Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena. Asjaolu, et isikul oli erimeelsusi oma lähedastega ja isikul on muud kehalised kaebused, ei tähenda veel, et isik on ohtlik iseendale või teistele. Menetluse edasine käik
10.SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla leidis vastuses määruskaebusele, et vaidlusaluse haigusjuhu puhul on täidetud kõik tahtevastasele statsionaarsele ravile võtmise tingimused. NB-l ilmneb raske psüühikahäire, mille tõttu ta võib käituda ebaadekvaatselt ja ettearvamatult ning sellega ohustada nii ennast kui ka teisi isikuid.
3(5)
11.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
12.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu 16.12.2016 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
13.Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused polnud esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal täidetud. Viidatud sätte kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Maakohus on vastavate eelduste olemasolu piisavalt põhjalikult analüüsinud, tuginedes seejuures muu hulgas raviasutuse psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et tahtest olenematu ravi kohaldamine on käesoleval juhul põhjendatud.
14.Määruskaebuse väited, mille kohaselt peab puudutatud isik end terveks ning leiab, et ta ei ole ohtlik ega vaja psühhiaatrilist ravi ning on vajadusel võimeline ravima end ka kodus, on vastuolus raviarstide arvamuses märgituga. Nähtuvalt nimetatud arvamusest hospitaliseerimisel puudutatud isik pomises vaikselt ja segaselt, avaldas kuulmispetteid, ebamääraseid paranoidseid mõtteid, emotsionaalselt oli inadekvaatne, hirmunud, vestlusel sisulist kontakti saada ei õnnestu. Määruskaebuses esitatud väited ei lükka ümber raviasutuse psühhiaatrite arvamust, mille kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire ning ta vajab pikaajalisemat hospitaliseerimist. Samuti nähtub raviarstide arvamusest, et puudutatud isik on korduvalt lahkunud oma kodust teadmata suunas, saamata aru oma seisundist ja asukohast, seades nii ohtu oma elu ja tervise. Seega on puudutatud isik ravita jäädes ohtlik eelkõige iseendale - puudutatud isik võib ümbruskonnas eksinuna külmuda, millega on ohtu seatud mitte üksnes puudutatud isiku tervis, vaid ka elu. Samuti on puudutatud isikul ebaadekvaatses olekus hilisel ajal sihitult väljas liikudes suur oht langeda kuritegevuse ohvriks.
15.Eksperdiarvamus on üks olulistest tõenditest, mida kohus isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama peab. Maakohus on korrektselt võtnud arvesse asjas arvamust avaldanud psühhiaatrite hinnangu. Lisaks sellele kuulas maakohus ära ka puudutatud isiku ning puudutatud isikule määratud esindaja seisukoha. Tulenevalt eeltoodust on maakohus kõiki tõendeid koostoimes hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et täidetud olid PsAS § 11 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud tingimused. Eelmärgitust tulenevalt pole põhjendatud ka puudutatud isiku väide, mille kohaselt tugines kohus puudutatud isiku ohtlikkuse hindamisel pelgalt arsti-eksperdi arvamusele.
16.Muude abinõude kasutamise võimatus kinnisesse asutusse paigutamise tingimusena eeldab seda, et muid abinõusid pole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu. Arvestades, et oma psüühilise seisundi ning haiguskriitika puudumise tõttu ei ole puudutatud isik võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ning isik ei nõustunud ka vabatahtlikult raviga kliinikus, on
4(5)
põhjendatud maakohtu järeldus, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik kui kinnisesse asutusse paigutamisega. Vastavat seisukohta kinnitab ka isiku seisundit hinnanud psühhiaatrite arvamus. Seega oli täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud tingimus.
17.TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jäävad määruskaebementlusega seotud menetluskulud riigi kanda.
/allkirjastatud digitaalsel Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.