Planeerimine ja ehitus › Kinnisasja sundvõõrandamine

3-22-1878 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-22-1878 ehitamine ei saa olla keeruline ja kuna vana sild on lammutatud, on kulutused uue silla ehitamiseks samad, mis vana silla rekonstrueerimiseks. Kogu protsess on toimunud ebamõistlikus järjekorras. Mõistlikum oleks olnud sundvõõrandamise küsimus lahendada enne silla ehitusloa andmist, mitte seada maaomanikke fakti ette, kui silda juba ehitatakse. Kaebajad ei nõustu neile makstava hüvitise suurusega. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel on eiratud KAHOS § 13 lg 2 p-i 3 ega ole arvestatud asjaoluga, et kinnistul asuvad suured puud, mille rahaline väärtus küttepuuna müües oleks vähemalt 1000 eurot. Vastustaja on põhjendamatult jätnud tähelepanuta kaebajate vastuväite, et Poe kinnistu kasutamine halveneb suuremate veokite ja põllutehnika liikumise tõttu. Tee laiuseks kaebajate kinnistut läbivas osas on 5 m ning isegi silla laiendamisel ei ole tööseisundis kombainil võimalik kaebajate kinnistu õuealal asuvat riigiteed läbida. Tegelikult ei nähtu ühtki adekvaatset põhjendust, miks on uue silla ehitamine vajalik, samuti ei selgu, miks on selleks vajalik vaidlusaluste äralõigete sundvõõrandamine. Arusaamatuks jääb, kuidas on vaidlustatud käskkirjas nimetatud projektiga seotud seal viidatud liiklusohutuse tase ja sõidumugavused. Ei ole võetud mis tahes meetmeid müra mõju vähendamiseks ega käsitletud küsimust, kuidas või kelle maa kaudu toimub suurte põllutöömasinate üksteisest möödasõit ning kuidas on tagatud, et kaebajad oma elamust turvaliselt väljuda saavad.

Majandus- ja taristuminister palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kaebajate etteheited on sundvõõrandamise otsuse seisukohalt valdavalt asjassepuutumatud. Riigitee oli, on ja ka jääb pärast ehitustöid kaebajate elumaja ja sauna vahele, kusjuures Maaameti kodulehelt leitavate vanade jooniste kohaselt oli see tee selles asukohas juba 20. sajandi alguses. Ehitusprojektist nähtuvalt ei ulatu sildade renoveerimisel tehtavad tööd kaebajate elumajani. Kaebajate etteheited puudutavad pigem projekteerimistingimusi ja ehitusluba, kusjuures viidatud menetlustesse olid kaebajad kaasatud, ent ei vaidlustanud projekteerimistingimusi ega ehitusluba. Asjassepuutuvad ei ole ka kaebajate etteheited liikluskorralduse võimalike puuduste kohta, kuna neid küsimusi ei ole vaidlustatud haldusaktiga lahendatud. Silla teenindamiseks vajaliku maa sundvõõrandamine on vajalik ehitusprojekti teostamiseks, mille kohaselt on ehitusprojekti eesmärgiks olemasoleva maantee rekonstrueerimine, mis sisaldab tee katendi ning muldkeha remonti, et tõsta liiklusohutuse taset, sõidumugavust ja parandada katendi kandevõimet. Vastustaja ei nõustu kaebajate etteheitega, et sundvõõrandamise otsus tehti pärast silla ehitamisega alustamist. Rebaste silla projekteerimistingimuste kehtestamisega oli juba tuvastatud vajadus kinnisasja osade omandamiseks riigitee teemaaks, ent teada polnud, kas maa on võimalik omandada kokkuleppel või vajab sundvõõrandamist. Seejuures tehakse ehitustöid riigile kuuluval maal. Kaebajad pole täpsustanud, milliseid kinnistul asuvaid puid nad silmas peavad, ent kaebusele lisatud fotolt ja Google Maps Streetview andmetel võib oletada, et vaidlustatud äralõigetel võib olla 3 kõrgemat puud, mis asuvad n-ö väliskurvis. Transpordiamet teavitas kaebajaid 04.01.2022 menetluse algatamisest maa omandamiseks avalikes huvides ning selles kirjas oli esitatud ka info, et kaebajad oleksid pidanud teavitama oma soovist saada kaebuses viidatud puud küttepuudeks. Juba projekteerimistingimuste andmisel oli ette nähtud metsa, võsa vms takistuste eemaldamine. Kaebajad on oma passiivse käitumisega nõustunud puude langetamisega ning on selle küsimuse esmakordselt tõstatanud kohtumenetluses.

3(9)

3-22-1878 Vastustaja ei nõustu etteheitega, et vaidlustatud haldusaktis on puudulikult käsitletud kaebajate vastuväiteid, kuna 14.07.2022 võimaldas vastustaja kaebajatele vaidlustatud haldusakti osas avaldada arvamust, ent ühtki ettepanekut ega vastuväidet kaebajad ei esitanud. Kaebajate väited liiklusmahu suurenemise kohta on oletuslikud. Lisaks oleks kaebajad pidanud liikluskorraldust jms küsimusi puudutavad vastuväited esitama projekteerimistingimuste menetluse käigus.

3-22-1878 Kaebajad kaasati ka ehitusloa menetlusse ning nad esitasid seal oma seisukoha, mis sisuliselt seisnes ettepanekus viia tee teise kohta. Iseenesest oleks kõnealuse ettepaneku võinud nii ehitusloa andmise otsustamisel kui ka vaidlustatud käskkirja andmisel tagasi lükata pelgalt argumendiga, et ettepanek puudutas valikuid, mis olid tehtud juba projekteerimistingimuste andmisel, mistõttu oleks see tulnud esitada projekteerimistingimuste andmisele eelnenud menetluses. Sellegipoolest on nii ehitusloa andmisel (mida kaebajad vaidlustanud ei ole) kui ka vaidlustatud käskkirjas seda ettepanekut sisuliselt käsitletud ja leitud, et selle realiseerimine ei oleks otstarbekas. Sellekohased põhjendused on vaidlustatud käskkirjas piisavad ja kaebajad ei ole esitanud ühtki tõsiseltvõetavat argumenti, mis seaks need kahtluse alla. Otsuses on märgitud, et „uue teetrassi ehitus ja silla viimine uude asukohta tooks kaasa kordades suuremad kulud kui praeguse põhiprojekti realiseerimine“. Tee teise asukohta viimise kulukuse argument on piisav põhjendamaks seda, miks alternatiivne lahendus ei ole mõeldav. Seejuures moodustavad sundvõõrandatavad äralõiked kaebajate kinnistu kogupindalast väga väikese osa ning maa avalikes huvides omandamine piirab nende omandiõigust seega vähesel määral. Avalikult kasutatav riigitee oli oma senises asukohas olemas ka enne vaidlustatud käskkirja andmist. On ilmne, et uue tee ehitamine kaebajate näidatud kohas eeldaks vaidlusaluse korraldusega omandatud maatükkidega võrreldes palju suurema maa omandamist, seejuures mitte üksnes kaebajatelt, vaid ka teiste isikute omandis olevatest kinnistutest. Nõustuda ei saa kaebajate märkusega, et arusaamatuks jääb äralõigete tegemise vajadus, kui tee laius jääb samaks. Vaidlustatud käskkirjale lisatud krundijaotusplaanidelt nähtub üheselt, et tee laius ei jää samaks. Kaebajate elamu poolt vaadates vahetult enne Rebaste silda olevas n-ö sisekurvis jääb isegi rekonstrueeritud tee katend osaliselt äralõike alale. Lisaks ei koosne tee üksnes katendist, vaid hõlmab ka tee muldkeha. Krundijaotusplaanidelt nähtub, et kaebajate hoonete poolt vaadates enne Rebaste silda on teele nii sise- kui väliskurvis projekteeritud nõlvad, mille alune maa on samuti vaidlustatud äralõigete esemeks. Juba projekteerimistingimuste p-s 5.2.4 on märgitud, et: „katte laius peab olema ühtlane vähemalt 25 m silla konstruktsioonidest kaugemale. Edasi tuleb viia kate sujuvalt kokku olemasoleva tee konstruktsiooniga“. Asjaolu, et selles kohas, kus riigitee külgneb kaebajate elamuga, jääb tee sama laiaks, nagu ta seni on, ei tähenda, et äralõigete riigile omandamine ei ole vajalik. Vaidlustatud äralõiked ei asu kohtades, kus tee laius samaks jääb, vaid vahetult enne silda, kus tee muutub laiemaks seoses sellega, et varasema kitsama silla asemele ehitatakse laiem sild. Äralõigete näol on tegemist äärmiselt väikese osaga kaebajate kinnistu kogusuurusest. Kaebajate hooned, sh elamu, on kogu aeg paiknenud kõnealuse avalikult kasutatava riigitee ääres. Tegemist ei ole uue tee rajamisega kohta, kus teed varem ei olnud. Vaidlustatud äralõikeid ei tehta elamu vahetus läheduses. Seega ei liigu tee äralõigete tulemusena kaebajate elamule lähemale, kui see seni on olnud. Tõsi, äralõigete tegemise tulemusena liigub teemaa lähemale elamust jõe poole jäävatele abihoonetele, ent puudub mõistlik põhjus arvata, et neid abihooneid ei saaks nende senisel otstarbel ja senises ulatuses enam kasutada. Eeltoodust tulenevalt ei saa nõustuda kaebajate järeldusega, nagu muudaks vaidlusaluste äralõigete tegemine nende elukeskkonna ebaturvalisemaks. See, et kaebajad astuvad elamust väljudes sisuliselt otse riigiteele, oli ka varem nii. Samuti ei muutu varasemaga võrreldes olukord, et sild asub keset S-kujulist teelõiku. Ka see oli varem samamoodi. Kaebajate väited liikluskoormuse ja müra suurenemise kohta on spekulatiivsed. Liikluskoormus konkreetsel teel sõltub eelkõige sellest, kust ja kuhu saab seda teed mööda liikuda. Kui linnas on usutav, et kahe punkti vahel liikumiseks on palju alternatiivseid võimalusi ja sõidukijuhid võivad eelistada parema kvaliteediga tänavaid, siis maal ei saa sellisest eeldusest lähtuda. Vaadates kaardilt Tänassilma-Rebasteoja tee asukohta, ei ole usutav – ja kaebajad pole ka ühtki sellekohast argumenti esitanud – et selle tee kasutatavus kaebajate kinnistuga piirnevas lõigus võiks suureneda märkimisväärselt pärast uue silla ehitamist ja tee rekonstrueerimist. 5(9)

3-22-1878 Kaebusele lisatud fotode pinnalt on usutav, et Tänassilma-Rebasteoja sellel osal, mis läbib kaebajate kinnistut Rebaste sillast Tänassilma pool, ei mahu kaks sõidukit kõrvuti teele ning olemasolevate hoonete asukoha tõttu ei saa seal ilmselt kõne alla tulla ka tee laiendamine. Ei saa välistada, et uue Rebaste silla kavandatava 50-aastase kasutusea jooksul tekib tee laiendamise vajadus. Juba sel põhjusel ei saa põhjendamatuks pidada uue silla ehitamist sellisena, et sinna mahub kaks sõidurada ehk hetkel minimaalselt vajalikust suuremana igaks juhuks tulevikuperspektiive silmas pidades. Vaidlustatud käskkirjas on sundvõõrandamise vajadust piisavalt põhjendatud. Õige ei ole kaebajate seisukoht, et vastustaja oleks hüvitise suuruse määramisel pidanud arvestama vaidlusalustel äralõigetel olevate puude väärtust küttematerjalina. KAHOS § 23 lg 1 kohaselt võib kinnisasja omandada kiirmenetluse korras, kui selle väärtus on alla 0,3-kordse tehingule eelneva aasta keskmise brutokuupalga. See säte kehtib ka kinnisasja osade omandamise korral. Vastustaja on vaidlusaluste äralõigete eeldatava väärtuse määramisel viidanud Maa-ameti hinnastatistikale. Kaebajad ei ole vaidlustanud seda, et maatulundusmaa keskmine väärtus selles piirkonnas oli 0,55 eurot/m2, mistõttu oli kiirmenetlus lubatav. Kiirmenetluses ei asuta omandatava maatüki väärtust hindama, vaid kinnisasja omandamise tasu makstakse KAHOS § 23 lg-s 2 sätestatud ulatuses. Kinnisasja eeldatava väärtuse leidmine eeltoodud statistika alusel on mõistlik. Kõnealust meetodit on selgitatud kaebajatele maa avalikes huvides omandamise menetluse algatamise teates. Kaebajad ei ole kogu menetluse vältel esitanud ühtki vastuväidet sellele metoodikale. Kiirmenetluses ei pea vastustaja omal algatusel hakkama hindama sel maal kasvavate puude või taimede väärtust, kui isik, kelle kinnisasjast tehtav äralõige omandatakse, ei ole sellele ise tähelepanu juhtinud. Vastustaja võis eeldada, et selle piirkonna keskmine maatulundusmaa väärtus hõlmab ka selliseid maatulundusmaa sihtotstarbega maatükke, kus kasvavad üksikud puud. Asjaolusid, millele menetlusse kaasatud isik ise osutanud ei ole, peab haldusorgan välja selgitama ja kaalumisel arvesse võtma siis, kui sellise asjaolu asjassepuutuvus pidi olema ilmselge, ilma et huvitatud isik oleks sellele viidanud. Praegusel juhul puude maksumuse osas see nii ei olnud. Kokkuvõttes piirab vaidlusaluste äralõigete sundvõõrandamine kaebajate omandiõigust vähesel määral ning on usutav, et sundvõõrandamise vajaduse tinginud projekti realiseerimine tervikuna pigem parandab elukvaliteeti Poe kinnistul, kuna projektis on ette nähtud ka tee katmine tolmuvaba kattega ja kaebajate hoonete lähedusse paigaldatakse kõrgendus kiiruse piiramiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-22-1878 sundvõõrandamise eelnõu, olid ehitustööd juba alanud – vana sild lammutatud ja alustatud uue ehitamisega. Kuna sild lammutati täielikult, ei saa olla tegemist ehitusloa andmisega ümberehituseks. Y ei olnud projekteerimistingimuste andmise menetlusse kaasatud, selle kohta puuduvad igasugused tõendid. Ta ei olnud projektist ja ehitusloast teadlik. X on teinud Transpordiametile ettepaneku viia sild uude asukohta ja on olnud nõus eraldama selleks vajaliku maa tasuta. Transpordiamet pidas seda majanduslikult ebaotstarbekaks ja ehitustehniliselt keeruliseks, sisulisi argumente esitamata. Sundvõõrandamine ei vasta vastustaja ehitusprojekti eesmärkidele. Eriti probleemne on väide liiklusohutuse taseme ja sõidumugavuste väidetavast parandamisest. Vaidlustatud käskkiri ei taga liiklemise sujuvust ega ohutust. Kaebajad on juba praegu sunnitud elumajast väljumiseks astuma otse riigiteele. Kaebajate õueala läbival riigiteel ei ole möödasõit võimalik. Kuigi riigitee oli ka varem olemas ja läbis kaebajate kinnistut, ei saa see olla argument igavese ebaõigluse põhistamiseks. Sundvõõrandamine ei taga silla läbilaskevõime suurendamist, sest enne ja pärast kaebajate kinnistule jõudmist tekib „pudelisuu“, mis ei võimalda tee laiuse ja hoonestuse tõttu sujuvat liiklemist. Suurem põllumajandustehnika ei mahu riigiteele liiklema. Kaebajad ei nõustu kohtu tõlgendusega KAHOS § 5 lg 2 osas, mille kohaselt olevat sundvõõrandamise aluseks projekteerimistingimused. Nimetatud säte räägib sellest, et projekteerimistingimused ei ole vajalikud kinnisasja kokkuleppel omandamisel või kokkuleppel sundvalduse seadmisel. Haldusaktis on küll osutatud kaebajate vastuväidetele, kuid need on jäetud tähelepanuta. Käskkiri ei ole eesmärgipärane. Vaikses maakohas pompöösse silla ehitamine eurorahade kulutamise ettekäändel ei ole proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Suurema gabariidiga tehnika suunamine madala läbilaskevõimega teele ei ole mõistlik lahendus. Suureneb müra kaebajate kinnistule ja elamust väljumine muutub veel ohtlikumaks. Meetmeid müra mõju vähendamiseks käskkirjast ei nähtu. Samuti ei nähtu otsusest seda, kuidas kaebajad ohutult majast väljuda saavad. Kaebajad ei nõustu kinnisasja eest pakutava hüvitise suurusega. Kaebajatele pakutakse 235 eurot selle eest, et edaspidi toimuks veel tihedam liiklus nende kinnistut läbival riigiteel. Puude hävitamisega tekitatavat kahju ei ole üldse arvestatud.

3-22-1878 Kaebajatega on otsitud võimalust leida kompromissi vabatahtlikuks võõrandamiseks, millega kaasneb kinnistuomanikule motivatsioonitasu, mis tõstab märkimisväärselt hüvitise suurust, kuid kaebajad on sellest korduvalt keeldunud või hoidunud läbirääkimistest. Arusaamatu on kaebajate etteheide puude osas. Puud kasvasid enne sildade rekonstrueerimist ja ka pärast. Puude väärtus 1000 eurot küttepuudena on ilmselge liialdus. Kaebajad ei ole tõendanud oma kavatsust või tahet teha need puud küttepuudeks ega ole puude küsimust enne kohtumenetlust tõstatanud. Vastav ettepanek oleks tulnud esitada projekteerimis- või ehitusloa menetluses. Sundvõõrandamise otsuse vaidlustamisel ei ole olulised kaebajate seisukohad liiklusohutusest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-22-1878

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.