Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse avalikult teatavakstegemine 16. detsember 2022, Tallinn Haldusasja number
3-22-1878
Haldusasi
Xe ja Ye kaebus majandus- ja taristuministri 4.08.2022 käskkirja nr 187 tühistamise ja FFFFF kinnistu sundvõõrandamise küsimuse uuesti otsustamiseks kohustamise nõuetes.
Kohtuasja läbivaatamise viis
kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja: X Kaebaja: Y Vastustaja: majandus- ja taristuminister Esindaja: IS
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xe ja Ye kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. SELGITUSED: Menetlusosalisel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 16. jaanuaril 2023 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellanft soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.Kaebajate kaasomandis on FFFFF, mis koosneb kahest katastriüksusest katastritunnustega aaaaa:aaa:aaaa ja bbbbb:bbb:bbbb. Neid katastriüksusi lahutab eraldi katastriüksusel (katastritunnus 89201:006:0188) paiknev riigitee nr 24216 (TänassilmaRebasteoja tee).
2.Majandus- ja taristuminister andis 04.08.2022 käskkirja nr 187 (edaspidi „vaidlustatud käskkiri“), millega otsustas kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (edaspidi „KAHOS“) § 4 lg 1 punkti 7 ja § 27 lg 5 alusel sundvõõrandada riigile katastriüksusest nr aaaaa:aaa:aaaa umbes 262 m2 suuruse ja katastriüksusest nr bbbbb:bbb:bbbb umbes 343 m2 suuruse tüki (edaspidi koos „vaidlustatud äralõiked“), makstes kaebajatele kokku nende eest kiirmenetluse tasuna 470 eurot ning täiendava hüvitisena asjaajamisega kaasnevate kulude eest kummalegi kaebajale 146 eurot. Käskkirja põhjendused on kokkuvõttes järgmised: ▪
▪
▪ ▪
▪ ▪ ▪
vaidlusalused äralõiked on vajalikud riigimaanteel nr 24216 asuva Rebaste silla rekonstrueerimiseks Transpordiameti 07.05.2021 korraldusega nr 1.1-3/21/183 antud projekteerimistingimuste alusel Selektor Projekt OÜ poolt koostatud projekti realiseerimiseks; Rebaste sild on tugevalt amortiseerunud, maantee ja Rebaste silla rekonstrueerimine aitab oluliselt kaasa sillaületuse ohutumaks ja sujuvamaks muutmisel ja on avalikes huvides, samas liiklusohutuse seisukohast tee ja silla rekonstrueerimine pigem parandab kaebajate olukorda, kuna teele paigaldatakse kiiruse piiramiseks kõrgendused; kaebajad olid kaasatud projekteerimistingimuste andmise menetlusse, ent ei esitanud selle menetluse käigus vastuväiteid ega vaidlustanud ka projekteerimistingimusi; kaebajate pakutud alternatiivne lahendus, mis hõlmaks tee asukoha muutmist, tähendaks ligikaudu 260meetrise uue teetrassi ehitust väga rasketes geoloogilistes tingimustes ning tooks kaasa kordades suuremad kulud kui koostatud projekti realiseerimine; kuna Maa-ameti hinnastatistika kohaselt on piirkonna keskmine maatulundusmaa harilik väärtus 0,55 eurot/m2, on vaidlusalused äralõiked KAHOS § 23 lg 1 kohaselt võimalik omandada kiirmenetluses; kaebajad ei nõustunud vaidlustatud äralõigete võõrandamisega kokkuleppel, mistõttu tuleb need sundvõõrandada; vaidlusalustel äralõigetel, mis asuvad jõe veekaitsevööndis, on veekaitseseaduse §-st 119 tulenevad maakasutuse piirangud, mistõttu äralõiked ei vähenda omanike võimalust oma kinnisasja senisel otstarbel kasutada;
3.1.Kaebajad esitasid 05.09.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotlevad vaidlustatud käskkirja tühistamist, kuna leiavad, et see on ebaproportsionaalne. Kaebajad selgitavad, et riigitee nr 24216 läbib nende kinnistu õueala nii, et elamu välisuksest tuleb astuda otse teele. Kaebajate hinnangul ei taga silla rekonstrueerimine ega vaidlustatud äralõigete sundvõõrandamine liiklemise sujuvust ega ohutust, sest kaebajate kinnistul olevate hoonete vahel jääb tee ikka kitsaks. Kaebajad märgivad, et tegid Transpordiametile ettepaneku viia sild uude asukohta ja rajada uus tee, mis oleks senise S-kujulise tee asemel sirge, kusjuures kaebajad olid nõus eraldama selleks vajaliku maa tasuta. Kaebajate hinnangul on põhjendamatu Transpordiameti vastuväide, et tee asukoha muutumine oleks ebaotstarbekas ja keeruline, arvestades, et uue kruusakattega tee ehitamine ei saa olla keeruline ja kuna vana sild on lammutatud, siis kulutused uue silla ehitamiseks on samad, mis vana silla rekonstrueerimiseks.
3.2.Kaebajate hinnangul on kogu protsess toimunud ebamõistlikus järjekorras, kuna mõistlikum oleks olnud sundvõõrandamise küsimuse lahendada enne silla ehitusloa andmist, mitte seada maaomanikke fakti ette, kui silda juba ehitatakse.
3.3.Kaebajad ei nõustu ka neile makstava hüvitise suurusega, leides, et hüvitise suuruse kindlaks määramisel on eiratud KAHOS § 13 lg 2 punkti 3 ega ole arvestatud asjaoluga, et kinnistul asuvad suured puud, mille rahaline väärtus küttepuuna müües oleks vähemalt 1000 eurot.
3.4.Kaebajad leiavad, et vastustaja on põhjendamatult tähelepanuta jätnud nende vastuväite, et FFFFF kinnistu kasutamine halveneb suurema veokite ja põllutehnika liikumise tõttu. Kaebajad märgivad, et tee laiuseks nende kinnistut läbivas osas on 5 meetrit ning isegi silla laiendamisel ei ole tööseisundis kombainil võimalik avaldajate kinnistu õuealal asuvat riigiteed läbida. Kaebajate hinnangul ei nähtu tegelikult ühtki adekvaatset põhjendust, miks on uue silla ehitamine vajalik, samuti ei selgu, miks on selleks vajalik vaidlusaluste äralõigete sundvõõrandamine. Kaebajate hinnangul jääb arusaamatuks, kuidas on vaidlustatud käskkirjas nimetatud projektiga seotud seal viidatud liiklusohutuse tase ja sõidumugavused. Seejuures leiavad kaebajad, et kui on soov tõsta sõidumugavusi ja liiklusohutuse taset, siis tuleb eeldada liiklusmahu suurenemist kaebajate kinnistul, samas ei ole võetud mistahes meetmeid näiteks müra mõju vähendamiseks ega käsitletud küsimust, et kuidas või kelle maa kaudu toimub suurte põllutöömasinate üksteisest möödasõit ning kuidas on tagatud, et kaebajad oma elamust turvaliselt väljuda saavad.
4.1.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, leides eelkõige, et kaebajate etteheited on kinnisasja sundvõõrandamise otsuse seisukohast valdavalt asjassepuutumatud. Esiteks selgitab vastustaja, et riigitee oli, on ja ka jääb pärast ehitustöid kaebajate elumaja ja sauna vahele, kusjuures Maa-ameti kodulehelt leitavate vanade jooniste kohaselt oli see tee selles asukohas juba 20. sajandi alguses. Teiseks märgib vastustaja, et ehitusprojektist nähtuvalt ei ulatu sildade renoveerimisel tehtavad tööd kaebajate elumajani. Vastustaja hinnangul puudutavad kaebajate etteheited pigem projekteerimistingimusi ja ehitusluba, kusjuures viidatud menetlustesse olid kaebajad kaasatud, ent ei projekteerimistingimusi ega ehitusluba nad ei vaidlustanud.
4.2.Vastustaja hinnangul ei ole asjassepuutuvad ka kaebajate etteheited liikluskorralduse võimalike puuduste kohta, kuna neid küsimusi ei ole vaidlustatud haldusaktiga lahendatud. Vastustaja selgitab, et silla teenindamiseks vajaliku maa sundvõõrandamine on vajalik ehitusprojekti teostamiseks, mille kohaselt on ehitusprojekti eesmärgiks olemasoleva maantee rekonstrueerimine, mis sisaldab tee katendi ning muldkeha remonti, et tõsta liiklusohutuse taset, sõidumugavust ja parandada katendi kandevõimet.
4.3.Vastustaja ei nõustu kaebajate etteheitega, et sundvõõrandamise otsus tehti pärast silla ehitamisega alustamist. Vastustaja selgitab, et Rebaste silla projekteerimistingimuste kehtestamisega oli juba tuvastatud vajadus kinnisasja osade omandamiseks riigitee teemaaks, ent teada polnud, kas maa on võimalik omandada kokkuleppel või vajab sundvõõrandamist. Seejuures rõhutab vastustaja, et ehitustöid tehakse riigile kuuluval maal.
4.4.Seoses kaebajate väitega, mis puudutab kinnistul asuvate puude väärtust, märgib vastustaja, et kaebajad pole täpsustanud, milliseid puid nad silmas peavad, ent kaebusele
lisatud fotolt ja Google Maps Streetview andmetel võib oletada, et vaidlustatud äralõigetel võib olla 3 kõrgemat puud, mis asuvad n-ö väliskurvis. Seejuures osutab vastustaja sellele, et Transpordiamet teavitas kaebajaid 04.01.2022 menetluse algatamisest maa omandamiseks avalikes huvides ning selles kirjas oli esitatud ka info, et kaebajad oleksid pidanud teavitama oma soovist saada kaebuses viidatud puud küttepuudeks. Samuti märgib vastustaja, et juba projekteerimistingimuste andmisel oli ette nähtud metsa, võsa vms takistuste eemaldamine. Vastustaja hinnangul on kaebajad oma passiivse käitumisega nõustunud puude langetamisega ning on selle küsimuse esmakordselt tõstatanud kohtumenetluses.
4.5.Vastustaja ei nõustu etteheitega, et vaidlustatud haldusaktis on puudulikult käsitletud kaebajate vastuväiteid, kuna 14.07.2022 võimaldas vastustaja kaebajatele vaidlustatud haldusakti osas avaldada arvamust, ent ühtki ettepanekut ega vastuväidet kaebajad ei esitanud.
4.6.Vastustaja peab asjakohatuks kaebajate väiteid liiklusmahu suurenemise kohta, kuna need väited on oletuslikud ning liiati oleksid kaebajad pidanud liikluskorraldust jms küsimusi puudutavad vastuväited esitama projekteerimistingimuste menetluse käigus.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Leian, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. KAHOS § 4 lg 1 kohaselt on kinnisasja omandamine lubatud muuhulgas riigitee ehitamiseks. Tee ehitamine selle sätte tähenduses hõlmab ka olemasoleva tee ümberehitamist ning üksikute tee koosseisu kuuluvate elementide (näiteks sildade) asendamist uutega. Vaidlust ei ole selles, et kaebajate kinnisasja koosseisu kuuluvat kahte katastriüksust eraldav Tänassilma-Rebasteoja tee on riigitee (kõrvalmaantee). Selle tee rekonstrueerimiseks on maa avalikes huvides omandamine seega lubatav.
6.Kaebajad on sisuliselt seisukohal, et uue ja laiema silla ehitamise järele puudub tegelik vajadus. Siinkohal tuleb nõustuda vastustajaga, et see argument ei ole vaidlustatud käskkirja (ehk vaidlustatud äralõigete sundvõõrandamise) õiguspärasuse seisukohast asjassepuutuv. Nimelt otsust selle kohta, et uus ja laiem sild tuleb ehitada, ei ole tehtud vaidlustatud käskkirjaga, vaid see otsus tehti juba Transpordiameti 07.05.2021 korraldusega nr 1.1.-3/21/183 (vastustaja vastuse lisa 2), millega anti projekteerimistingimused. Projekteerimistingimustest nähtub seejuures üheselt, et senise 4,25 meetri laiuse sõidutee-alaga Rebaste silla asemele projekteeritakse uus sild, mille sõidutee gabariit on minimaalselt 7 meetrit. Samuti sisaldavad projekteerimistingimused märkust, et „[p]rojektlahenduse koostamisel võib osutuda vajalikuks täiendava teemaa omandamine teega piirnevatest kinnisasjadest“. Vaidlust ei ole selles, et kaebajad olid projekteerimistingimuste andmise menetlusse kaasatud, ent ei esitanud selle menetluse käigus vastuväiteid ega ettepanekuid. Samuti ei vaidlustanud nad projekteerimistingimusi pärast nende andmist. Kaebajad ei ole käesolevas kaebuses väitnud, et Selktor Projekt OÜ koostatud põhiprojekt, millest lähtudes vaidlustatud äralõigete suurus ja piirid kindlaks määrati, oleks Transpordiameti 07.05.2021 korraldusega antud projekteerimistingimustega vastuolus. Vajadus mingisuguste teatud parameetritega avalikku huvi teeniva ehitise järgi määratakse kindlaks vastava planeerimisotsusega, mitte sundvõõrandamise otsusega. Kuna antud juhul ei olnud vana silla asemele uue silla ehitamiseks ja tee rekonstrueerimiseks vajalik detailplaneeringu koostamine, oli selliseks planeerimisotsuseks projekteerimistingimuste andmine. KAHOS § 5 lg 1 p 2 kohaselt on projekteerimistingimused sellisel juhul sundvõõrandamise aluseks. Selleks, et kaebajad saaksid esitada
oma seisukohad uue silla vajalikkuse, selle ehituslike tingimuste jms kohta ning tuua esile enda huvide ja õigustega seotud asjaolud, mida Transpordiamet projekteerimistingimuste andmisel arvesse võtma peaks, kaasatigi kaebajad projekteerimistingimuste menetlusse ning anti neile võimalus esitada oma ettepanekud ja vastuväited. Jättes selles menetluses oma seisukohad esitamata ja eelkõige jättes vaidlustamata projekteerimistingimused, milles nähti ette kaebajate hinnangul nende õigusi rikkuv lahendus, pidid kaebajad leppima sellega, et projekteeritakse projekteerimistingimustele vastav sild, mis võib kaasa tuua ka riigi poolt kaebajate kinnisasjade osalise omandamise. Sellises olukorras ei saa kaebajad sundvõõrandamise otsuse vaidlustamise raames asuda sisuliselt vaidlustama projekteerimistingimusi. Kaebajad saaksid sundvõõrandamist vaidlustada küll näiteks argumendiga, et koostatud projekt ei vasta projekteerimistingimustele või et projekti realiseerimiseks puudub vajadus nende maast äralõigete tegemiseks, ent selles etapis ei saa enam vaidlustada projekteerimistingimuste andmisel tehtud otsust uus sild rajada.
7.Põhjendamatu on ka kaebajate seisukoht, nagu oleks otsused tehtud ebaloogilises järjekorras. Vastupidi, otsuste järjekord on igati mõistlik – esmalt võeti vastu planeerimisdokument ehk projekteerimistingimused, kus määratleti tunnused, millele renoveeritav tee ja sild vastama peavad, seejärel koostati nende projekteerimistingimuste alusel projekt, millest lähtudes oli võimalik täpselt kindlaks määrata, kui suur osa kaebajate kinnistust on vaja avalikes huvides omandada. Mõeldamatu oleks vastupidine lahendus, kus riik esmalt omandab kinnisasja või selle osa ning alles seejärel hakkab määratlema, milline saab olema ehitis, mille püstitamiseks maa omandati. Samuti ei saa nõustuda kaebajate käsitlusega, et kinnisasja avalikes huvides omandamine või sundvõõrandamine oleks tulnud otsustada enne ehitusloa andmist. Ühelt poolt ei ole ehitusluba sundvõõrandamise aluseks ning teiselt poolt ei anna ehitusluba õigust ehitada võõrale maale. Otsusega vana sild lammutada ja hakata uut ehitama enne kui kogu projekti realiseerimiseks vajalikud äralõiked kaebajate kinnistust on omandatud, võttis riik tee omanikuna riski, et sundvõõrandamise ebaõnnestumisel ei ole projekti võimalik lõpuni ehitada. Küll aga ei oleks see, kui sundvõõrandamise otsus oleks tehtud enne ehitusloa andmist, mitte kuidagi olnud soodsam kaebajate huvide ja õiguste kaitse seisukohast.
8.Lisaks eeltoodule nähtub, et kaebajad kaasati ka ehitusloa menetlusse (vt vastustaja vastuse lisad 3 ja 4) ning nad esitasid seal oma seisukoha, mis sisuliselt seisnes ettepanekus viia tee teise kohta. Iseenesest oleks kõnealuse ettepaneku võinud nii ehitusloa andmise otsustamisel kui ka vaidlustatud käskkirja andmisel tagasi lükata pelgalt argumendiga, et see ettepanek puudutas valikuid, mis olid tehtud juba projekteerimistingimuste andmisel, mistõttu oleks see ettepanek tulnud esitada projekteerimistingimuste andmisele eelnenud menetluses. Sellegipoolest on nii ehitusloa andmisel (mida kaebajad vaidlustanud ei ole) kui ka vaidlustatud käskkirjas seda ettepanekut sisuliselt käsitletud ja leitud, et selle realiseerimine ei oleks otstarbekas. Kaebajate seisukohaga, et sellekohased põhjendused on vaidlustatud käskkirjas ebapiisavad, ei saa nõustuda. Vaidlustatud käskkirjas on märgitud, et kaebajate pakutud lahendus eeldaks „ligikaudu 260-meetrise uue teetrassi ehitust väga rasketes geoloogilistes tingimustes ehk sisuliselt tuleks jõe üleujutuse alas uus tee ja sild rajada vaiadele ning Eestis sellist tehnoloogiat seni kasutatud ei ole“. Kaebajad ei ole esitanud ühtki tõsiseltvõetavat argumenti, mis selle seisukoha kahtluse alla seaks. Lisaks sellele on otsuses märgitud, et „[u]ue teetrassi ehitus ja silla viimine uude asukohta tooks kaasa kordades suuremad kulud kui praeguse põhiprojekti realiseerimine“. Tee teise asukohta viimise kulukuse argument on piisav põhjendamaks seda, miks alternatiivne lahendus mõeldav ei ole. Seejuures tuleb tähele panna ka seda,
et vaidlustatud käskkirjaga sundvõõrandatavad äralõiked moodustavad kaebajate kinnistu kogupindalast väga väikese osa ning maa avalikes huvides omandamine piirab nende omandiõigust seega vähesel määral. Avalikult kasutatav riigitee oli oma senises asukohas olemas ka enne vaidlustatud käskkirja andmist. On ilmne, et uue tee ehitamine kaebajate näidatud kohas eeldaks vaidlusaluse korraldusega omandatud maatükkidega võrreldes palju suurema maa omandamist, seejuures mitte üksnes kaebajatelt, vaid ka teiste isikute omandis olevatest kinnistutest.
9.Kaebajad ei ole väitnud, et Selektor Projekt OÜ koostatud põhiprojekt ei vastaks 07.05.2021 antud projekteerimistingimustele. Samuti ei ole kaebajad esitanud ühtki konkreetset argumenti selle kohta, et projekti realiseerimiseks ei ole vaidlusalused äralõiked vajalikud. Nõustuda ei saa siinkohal kaebajate märkusega, et arusaamatuks jääb äralõigete tegemise vajadus, kui tee laius jääb samaks. Vaidlustatud käskkirjale lisatud krundijaotusplaanidelt nähtub üheselt, et tee laius ei jää samaks. Kaebajate elamu poolt vaadates vahetult enne Rebaste silda olevas n-ö sisekurvis jääb isegi rekonstrueeritud tee katend osaliselt äralõike alale. Lisaks sellele ei koosne tee üksnes katendist, vaid hõlmab ka tee muldkeha. Juba viidatud krundijaotusplaanidelt nähtub, et kaebajate hoonete poolt vaadates enne Rebaste silda on teele nii sise- kui väliskurvis projekteeritud nõlvad, mille alune maa on samuti vaidlustatud äralõigete esemeks. Seejuures on juba projekteerimistingimuste punktis 5.2.4 märgitud, et „[k]atte laius peab olema ühtlane vähemalt 25 m silla konstruktsioonidest kaugemale. Edasi tuleb viia kate sujuvalt kokku olemasoleva tee konstruktsiooniga“. Asjaolu, et selles kohas, kus riigitee külgneb kaebajate elamuga, jääb tee sama laiaks, nagu ta seni on, ei tähenda, et äralõigete riigile omandamine ei ole vajalik. Vaidlustatud äralõiked ei asu kohtades, kus tee laius samaks jääb, vaid vahetult enne silda, kus tee muutub laiemaks seoses sellega, et varasema kitsama silla asemele ehitatakse laiem sild.
10.Lisaks sellele ei ole kaebajad esitanud ühtki kaalukat argumenti selle kohta, et vaidlustatud äralõigete tegemine reaalselt takistaks neil ebaproportsionaalselt enda omandiõiguse teostamist või rikuks nende muid õigusi. Esiteks on äralõigete näol tegemist äärmiselt väikeste osadega kaebajate kinnistu kogusuurusest. Teiseks on oluline, et kaebajate hooned, sealhulgas elamu, on kogu aeg paiknenud kõnealuse avalikult kasutatava riigitee ääres. Tegemist ei ole uue tee rajamisega kohta, kus teed varem ei olnud. Vaidlustatud äralõikeid ei tehta seejuures elamu vahetus läheduses, mis tähendab seda, et vaidlusaluste äralõigete tulemusena ei liigu tee kaebajate elamule lähemale kui see seni on olnud. Tõsi, äralõigete tegemise tulemusena liigub teemaa lähemale elamust jõe poole jäävatele abihoonetele, ent puudub mõistlik põhjus arvata, et neid abihooneid ei saaks nende senisel otstarbel ja senises ulatuses enam mõistlikult kasutada. Eeltoodust tulenevalt ei saa nõustuda kaebajate järeldusega, nagu muudaks vaidlusaluste äralõigete tegemine nende elukeskkonna ebaturvalisemaks. See, et kaebajad astuvad elamust väljudes sisuliselt otse riigiteele oli ka varem nii ning selles osas vaidlustatud äralõigete sundvõõrandamine mitte midagi ei muuda. Samuti ei muutu varasemaga see olukord, et sild asub keset S-kujulist teelõiku. Ka see oli varem samamoodi.
11.Nõustuda tuleb vastustaja seisukohaga, et kaebajate väited liikluskoormuse ja müra suurenemise kohta on spekulatiivsed. Seejuures on kaebajate seisukoht tegelikult vastuoluline – ühelt poolt näivad kaebajad leidvat, et uue silla ehitamise ja tee rekonstrueerimisega kaasneb suuremate masinate liikumine, teisalt märgivad nad, et tegelikult see nii olema ei hakka, kuna kaebajate hoonete vahel jääb tee ikkagi nii kitsaks, et suured sõidukid sealt sõitma ei mahu. Igal juhul on põhjendamatu aga eeldus, et laiema silla ja parema kattega tee korral suureneb liikluskoormus. Liikluskoormus
konkreetsel teel sõltub siiski eelkõige sellest, kust kuhu seda teed mööda liikuda saab. Kui linnas on usutav, et kahe punkti vahel liikumiseks on palju alternatiivseid võimalusi ja sõidukijuhid võivad eelistada parema kvaliteediga tänavaid, isegi kui sealt kaudu kulgev trajektoor ei ole kõige otsem või kiirem, siis maal sellisest eeldusest lähtuda ei saa. Vaadates kaardilt Tänassilma-Rebasteoja tee asukohta, ei ole eluliselt usutav – ja kaebajad pole ka ühtki sellekohast argumenti esitanud – et selle tee kasutatavus kaebajate kinnistuga piirnevas lõigus võiks suureneda märkimisväärselt pärast uue silla ehitamist ja tee rekonstrueerimist.
12.Kuigi ehitatava silla parameetrid määrati kindlaks juba projekteerimistingimustega, mitte vaidlustatud käskkirjaga, tuleb vastuseks kaebajate etteheitele, et ehitatav sild on olusid arvestades põhjendamatult suur, märkida sedagi, et projekteerimistingimuste kohaselt tuli sild projekteerida 50aastaseks kasutuseks. Sellise kasutuseaga silla rajamisel on igal juhul mõistlik ja otstarbekas ehitada see arvestusega, et tulevikus võib vajalikuks osutuda ka tee laiendamine. Kaebusele lisatud fotode pinnalt on usutav, et Tänassilma-Rebasteoja sellel osal, mis läbib kaebajate kinnistut Rebaste sillast Tänassilma pool, ei mahu kaks sõidukit kõrvuti teele ning olemasolevate hoonete asukoha tõttu seal ilmselt ka tee laiendamine kõne alla tulla ei saa. Arusaadavalt ei nõua ka liiklustihedus ega muud põhjused praegu tee laiendamist selles kohas. Küll aga ei saa välistada, et uue Rebaste silla kavandatava 50-aastase kasutusea jooksul olukord muutub ning tee laiendamise vajadus tekib. Juba sel põhjusel ei saa põhjendamatuks pidada uue silla ehitamist sellisena, et sinna mahub kaks sõidurada ehk hetkel minimaalselt vajalikust suuremana igaks juhuks tulevikuperspektiive silmas pidades.
13.Õige ei ole kaebajate väide, et vaidlustatud käskkiri on vastuolus KAHOS § 29 lõikega 1, mille kohaselt peab otsus sisaldama sundvõõrandamise põhjendust. Vaidlustatud käskkirjas on sundvõõrandamise vajadust piisavalt põhjendatud. Käskkirja kohaselt on vaidlustatud äralõiked vajalikud 07.05.2021. aastal antud projekteerimistingimuste alusel koostatud tee põhiprojekti realiseerimiseks ning avalikes huvides omandamise viisiks on sundvõõrandamine, kuna kaebajatega äralõigete võõrandamise osas kokkulepet ei saavutatud. Vaidlustatud käskkirja lisadeks on krundijaotusplaanid, mis on koostatud lähtudes Selektor Projekt OÜ koostatud põhiprojektist. Krundijaotusplaanidel kajastatud ka projektis ette nähtud teed, sild ning sh. projekteeritavate nõlvade asukohad. Kaebajad ei ole esitanud ühtki veenvat argumenti, mille pinnalt tekiks kahtlus, et sundvõõrandatavate äralõigete liitmine teemaa hulka ei oleks vajalik või et vastustaja oleks sundvõõrandanud rohkem maad, kui projekteerimistingimuste alusel koostatud projekti realiseerimiseks vaja.
14.Õige ei ole ka kaebajate seisukoht, et vastustaja oleks hüvitise suuruse määramisel pidanud arvestama vaidlusalustel äralõigetel olevate puude väärtust küttematerjalina. KAHOS § 23 lg 1 kohaselt võib kinnisasja omandada kiirmenetluse korras, selle väärtus on alla 0,3-kordse tehingule eelneva aasta keskmise brutokuupalga. See säte kehtib ka kinnisasja osade omandamise korral. Käesoleval juhul on vastustaja vaidlusaluste äralõigete eeldatava väärtuse määramisel viidanud Maaameti hinnastatistikale. Kaebajad ei ole vaidlustanud seda, et maatulundusmaa keskmine väärtus selles piirkonnas oli 0,55 eurot/m2, mistõttu oli kiirmenetlus lubatav. Kiirmenetluses ei asuta omandatava maatüki väärtust hindama, vaid kinnisasja omandamise tasu makstakse KAHOS § 23 lõikes 2 sätestatud ulatuses. Kinnisasja eeldatava väärtuse leidmine eeltoodud statistika alusel on mõistlik. Seejuures on kõnealust meetodit selgitatud kaebajatele maa avalikes huvides omandamise menetluse algatamise teates (vastustaja vastuse lisa 5). Kaebajad ei ole kogu menetluse vältel esitanud ühtki vastuväidet
sellele metoodikale. Vaidlusalustel äralõigetel kasvanud puude väärtusele küttepuudena on kaebajad esmakordselt osutanud alles halduskohtule esitatud kaebuses. Olukorras, kus maa avalikes huvides omandamise menetlust läbi viiv organ on mõistlikku metoodikat kasutades hinnanud maa väärtuse sedavõrd väikeseks, et seadus võimaldab omandamist kiirmenetluses, ei pea vastustaja omal algatusel hakkama hindama sel maal kasvavate puude või taimede väärtust, kui isik, kelle kinnisasjast tehtav äralõige omandatakse, ei ole sellele ise tähelepanu juhtinud. Vastustaja võis eeldada, et selle piirkonna keskmine maatulundusmaa väärtus hõlmab ka selliseid maatulundusmaa sihtotstarbega maatükke, kus kasvavad üksikud puud. Eeldades, et vaidlustatud äralõigetel mõned puud kasvasid, ei olnud ühelgi juhul tegemist majandatava metsaga, mille väärtust oleks vastustaja omal algatusel arvesse võtma pidanud. Lisaks sellele on usutav, et kui kaebajad läbirääkimiste käigus langetatavate puude endale saamise küsimuse oleksid tõstatanud, oleks selles ilmselt vastustajaga hõlpsalt kokkuleppele saadud, rääkimata sellest, et kokkuleppe sõlmimise korral oleksid kaebajad saanud motivatsioonitasu. Vastustajal on õigus, et sundvõõrandataval maal kasvavate puude väärtuse küsimuse tõstatamine esmakordselt kohtumenetluses ei ole lubatav. Vastasel korral muutuks menetluse läbiviimine ning omandatavate kinnisasjade omanikega läbirääkimiste pidamine tarbetuks. Läbirääkimiste (nagu ka haldusakti andmisele eelneva isikute ärakuulamise või neile seisukohtade esitamise võimaluse andmise) eesmärk on anda haldusorganile teada asjassepuutuvate isikute huvidest ja asjaoludest, mida haldusorgan otsuse tegemisel kaaluma peaks. Asjaolusid, millele menetlusse kaasatud isik ise osutanud ei ole, peab haldusorgan välja selgitama ja kaalumisel arvesse võtma siis kui sellise asjaolu asjassepuutuvus pidi olema ilmselge, ilma, et huvitatud isik sellele viidanud oleks. Käesoleval juhul puude maksumuse osas see nii ei olnud.
15.Kokkuvõttes tuleb asuda seisukohale, et vaidlusaluste äralõigete sundvõõrandamine piirab kaebajate omandiõigust vähesel määral ning on usutav, et sundvõõrandamise vajaduse tingitud projekti realiseerimine tervikuna pigem parandab elukvaliteeti FFFFF kinnistul, pidades eeskätt silmas seda, et projektis on ette nähtud ka tee katmine tolmuvaba kattega ning vaidlustatud käskkirja põhjendustest nähtuvalt paigaldatakse kaebajate hoonete lähedusse ka kõrgendus kiiruse piiramiseks. Isegi kui pidada mõeldavaks, et kaebajatel saab olla huvi selle vastu, et riigitee ja sild oleksid võimalikult viletsad ja selle tee kasutamine võimalikult ebamugav, siis ei ole tegemist sellise huviga, millega vastustaja arvestama pidanud oleks.
16.Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, ent vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad kõigi menetlusosaliste kulud nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalallkirjaga/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.