X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitise nõudes seoses kambri läbiotsimisega
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla
Menetlustoimingud
Kaebuse tagastamine Riigi õigusabi taotluse lahendamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta X taotlus Tartu Vanglalt videosalvestiste väljanõudmiseks rahuldamata.
2.Tagastada X kaebus.
3.Jätta X riigi õigusabi taotlus rahuldamata.
4.Jätta X menetlusabi taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.
5.Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punktide 2, 3 ja 4 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 121 lg 4, § 204 lg 1).
1.Tartu Vanglas kinni peetav isik X (kaebaja) esitas 22. märtsil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles nõuab Tartu Vanglalt hüvitise väljamõistmist. Kaebuse kohaselt teostasid Tartu Vangla meditsiinitöötajad 27. oktoobril 2023 kaebaja kambris läbiotsimise, kuigi seda võivad teha vaid vanglaametnikud. Kaebaja märgib, et meditsiinitöötajatel ei ole õigust kambrit läbi otsida ning selle tegevuse tagajärjel ei usalda ta enam meditsiinitöötajaid ega vanglaametnikke. Tema turvatunne on kadunud. Läbiotsimise käigus vaatas naissoost meditsiinitöötaja kaebaja kappi, kus ta hoiab isiklikke asju (kirjad, märkmed, perepildid, aluspesu, sokid jne) ning otsis läbi tema voodi (tuhnis padja ja teki vahel, tõstis madratsit). Kaebajat
3-24-877
süüdistati ravimite varguses, kuigi ta ei olnud sellega üldse seotud ja ravimeid tema kambrist ei leitud. Eelnevaga riivati kaebaja inimväärikust, mistõttu soovib ta Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitist 1500 eurot. Kaebaja palub Tartu Vanglalt välja nõuda vaidlusega seotud dokumendid ja videokaamerate salvestised. Ühtlasi palub kaebaja määrata endale riigi õigusabi korras advokaat ning vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest.
2.Vastuseks kohtunõudele edastas Tartu Vangla 26. märtsil 2024 kohtule kaebaja 2. novembri 2023. a märgukirja nr 2-3/1918-1, vangla 8. detsembri 2023. a vastuse nr 2-3/1918-2, Justiitsministeeriumi kaaskirja nr 11-7/8086-2, kaebaja kahjunõude nr 11-7/8086-1 ja Tartu Vangla 28. veebruari 2024. a otsuse nr 1-13/24/274-2, millega jäeti kaebaja kahju hüvitamise taotlus rahuldamata.
KOHTU SEISUKOHT
Tõendite kogumise taotluse lahendamine
3.Kaebaja on kaebuses palunud nõuda Tartu Vanglalt välja vaidlusega seotud dokumendid ja videosalvestised. Kohus nõudis 22. märtsi 2024. a kohtunõudega Tartu Vanglalt asjakohased dokumendid välja, kuid ei pea vajalikuks videosalvestiste väljanõudmist. Tartu Vangla on 28. veebruari 2024. a otsuses nr 1-13/24/274-2 kirjeldanud videosalvestiselt nähtuvat ning see ühtib üldjoontes kaebaja väidetega. Kohtu hinnangul on asjas kogutud dokumentide pinnalt võimalik teha järeldus asja edasise menetlemise võimalikkuse kohta ning videosalvestistega tutvumine ei ole vajalik. Kohus jätab seega kaebaja taotluse videosalvestiste väljanõudmiseks HKMS § 62 lg 2 alusel rahuldamata. Kaebuse tagastamine
4.Tulenevalt HKMS § 120 lg 1 p-st 8 kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus leiab, et esitatud kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. See säte võimaldab kaebuse tagastada kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
5.Kohus mõistab, et kaebaja nõuab Tartu Vanglalt hüvitist seoses kambri ebaseadusliku läbiotsimisega. Kuigi kaebaja on viidanud ka ametnike/meditsiinitöötajate ebakohasele käitumisele ja sellele, et teda süüdistati ravimite varguses, mõistab kohus, et eelnev ei ole eraldiseisvalt kahjunõude aluseks. Kaebus on mõistetav nii, et meditsiinitöötajate poolt teostatud läbiotsimine riivas kaebaja eraelu puutumatust ning alandas tema inimväärikust.
6.Vangistusseaduse (VangS) § 68 lg 1 sätestab, et vanglateenistuse ametnikul on õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Kinnipeetava läbiotsimist teostavad temaga samast soost isikud. Viidatud sättest tuleneb kinnipeetavale talumiskohustus ehk ta peab arvestama sellega, et tema kambrit ja isiklikke asju võidakse läbi otsida. Praegusel juhul nähtub asja materjalidest, et kaebaja kambris teostas 27. oktoobril 2023 läbiotsimist lisaks vanglateenistuse ametnikule ka meditsiinitöötaja. Tartu Vangla viitas
28.veebruari 2024. a otsuses nr 1-13/24/274-2 (dtl 20-22) 27. oktoobri 2023. a videosalvestisele, millelt selgub, et kella 18.28 paiku viibivad kaebaja kambris valvur ja meditsiinitöötaja. Nii ametnik kui ka meditsiinitöötaja vestlevad kinnipeetavaga. Vestluse toimumise ajal vaatab ametnik tualettruumi ning kontrollib aknatrellide juurde jäävat ala. Mõne hetke pärast vaatab meditsiinitöötaja tõepoolest kambris olevate kappide sisse ning madratsi alla. Samuti liigutas meditsiinitöötaja voodi peal paiknevat eset. Salvestiselt nähtuvalt seisab X kambri uksel ka teine vanglaametnik ning koridoris seisab teine meditsiinitöötaja.
3-24-877
7.Kohus nõustub kaebajaga ja ka Tartu Vangla 28. veebruari 2024. a otsuses nr 1-13/24/274-2 väljendatud seisukohaga, et VangS § 68 lg-st 1 tulenevalt ei olnud meditsiinitöötajal õigust läbiotsimistoiminguid teostada, sest tema puhul ei ole tegemist vanglateenistuse ametnikuga. Seega oli meditsiinitöötaja poolt läbiotsimise teostamine õigusvastane. Seda on tunnistanud ka vastustaja ise.
8.Samas leiab kohus, et meditsiinitöötaja poolt kambris tehtud toimingud (kapi sisse vaatamine, voodi kontrollimine) ei saanud praegusel juhul kaebaja õigusi märkimisväärselt riivata. Kohtul puudub alus kahelda Tartu Vangla 28. veebruari 2024. a otsuses nr 1-13/24/274-2 toodud kirjelduses, et videosalvestiselt ei nähtu, et meditsiinitöötaja oleks otsinud kaebaja kapis olevaid esemeid läbi viisil, mis oleks tema õigusi oluliselt riivanud, sh näiteks sorinud kaebaja kirjades. Kohtu hinnangul võib esitatust järeldada, et kambri läbiotsimine toimus suhteliselt lühikese aja jooksul, kindla eesmärgiga leida võimalikke peidetud ravimeid. Kohtul ei ole alust arvata, et kaebaja kapis olevaid esemeid (sh tema pesu) oleks põhjalikumalt uuritud või oleks loetud tema kirjavahetust. Tegemist oli ühekordse juhtumiga, mille juures viibis ka kaebaja.
9.Kohtu hinnangul võisid meditsiinitöötaja poolt teostatud läbiotsimistoimingud eeltoodut silmas pidades riivata kaebaja eraelu puutumatust ja inimväärikust vaid vähesel määral. Kaebaja märgib kahju hüvitamise taotluses nr 11-7/8086-1 (dtl 16-19), et naisterahva poolt tema isiklikes asjades sorimine tekitas temas ebamugavust. Seega oli kaebaja nimetatud tegevusest küll häiritud, kuid intensiivseid üleelamisi ta ei maininud. Siinkohal nõustub kohus ka Tartu Vangla 28. veebruari 2024. a otsuses nr 1-13/24/274-2 märgituga, et pelgalt asjaolu, et läbiotsimist teostas naissoost isik, ei saanud põhjustada kaebajale selliseid tundeid, mida võiks kvalifitseerida väärikust alandava kohtlemisena, sest ka vanglateenistuse ametnikud, kes kambreid läbi otsivad, võivad olla naissoost. Samuti on usutav, et varasemalt on naissoost ametnikud kaebaja kambrit ka läbi otsinud. Tuleb ka silmas pidada, et vaidlusalusel juhtumil toimus kambri ja seal olevate esemete, mitte vahetult isiku enda füüsiline läbiotsimine, mille puhul tuleb rangelt suhtuda nõudesse, et läbiotsija peab olema läbiotsitavaga samast soost isik. Ka varasem kohtupraktika on pidanud oluliseks arvestada, milles läbiotsimine konkreetsel juhul seisneb (Tartu Ringkonnakohtu 24. aprilli 2018. a otsus asjas nr 3-16-1736, p 8).
10.Tartu Vangla 28. veebruari 2024. a otsusest nr 1-13/24/274-2 nähtub, et vangla on oma viga tunnistanud, nõustudes kaebajaga, et meditsiinitöötajal ei olnud õigust tema kambrit 27. oktoobril 2023 läbi otsida. Tartu Vangla on seetõttu ka kaebaja ees vabandanud. Kohtu hinnangul on vastustaja vabandus praegusel juhul piisavaks hüvitiseks kaebaja üleelamiste eest ning on ebatõenäoline, et kohus mõistaks asja sisulise läbivaatamise käigus kaebaja kasuks riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 alusel välja hüvitise. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt Riigikohtu 27. juuni 2017. a otsus nr 3-3-1-9-17, p 13). Kohtupraktika on tunnustanud vabandamist mittevaralise kahju hüvitamise kohase viisina kahju rahas kompenseerimise asemel (Riigikohtu 20. oktoobri 2011. a määrus asjas nr 3-3-1- 4311, p 18; Tartu Halduskohtu 31. jaanuari 2023. a otsus asjas nr 3-22-2152, p 24). Tartu Vangla on enda 28. veebruari 2024. a otsuses nr 1-13/24/274-2 välja toonud, millistel juhtudel on mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise määramine kujunenud kohtupraktika järgi põhjendatud. Kaebaja üleelamised ei ole praegusel juhul oma intensiivsuse astmelt sellised, mis õigustaksid rahalise hüvitise määramist. Eelnevat arvestades oleks käesolevas asjas rahalise hüvitise väljamõistmine ja rahuldamine kaebaja soovitud viisil äärmiselt ebatõenäoline.
kaebuse
11.Tuginedes eeltoodule leiab kohus, et mõlemad HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaldamise eeldused on täidetud ning kohus tagastab X kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.
3-24-877
HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras uuesti halduskohtusse pöörduda. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. Riigi õigusabi taotluse lahendamine
12.X kaebuses sisaldub ka riigi õigusabi taotlus (dtl 5). Kohus mõistab, et kaebaja soovib riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p 5). Kaebaja märgib, et ta vajab õigusabi, sest tal puuduvad vajaminevad teadmised edaspidiseks vaidluseks ja dokumentide koostamiseks ning samuti rahalised vahendid advokaadi palkamiseks.
13.Riigi õigusabi võib saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut (RÕS § 6 lg 1). Samas ei ole isiku majanduslik seisund ainuke kriteerium, millest riigi õigusabi andmise otsustamisel lähtuda. RÕS § 7 lg-s 1 on sätestatud alusel, mil riigi õigusabi ei anta vaatamata taotleja majanduslikule olukorrale.
14.RÕS § 7 lg 1 p 1 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline oma õigusi kaitsma. Samuti sätestab RÕS § 7 lg 1 p 5, et riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kohus leiab, et X on võimeline end ise halduskohtumenetluses esindama. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on tal olemas arvestatav halduskohtusse pöördumise kogemus. Samuti on kaebaja käesolevas asja iseseisvalt läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse ning kaebusest nähtuvalt suudab kaebaja oma seisukohti ise arusaadavalt ja selgelt edastada. Halduskohtusse pöördumine ei eelda juriidiliste teadmiste ega esindaja olemasolu. Kohtu hinnangul ei vaja kaebaja õigusabi ka põhjusel, et halduskohtul on endal selgitamiskohustus ning kohustus juhinduda uurimispõhimõttest (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). Halduskohus selgitab seega omal initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, kohaldatava õiguse ning asjakohase kohtupraktika. Lisaks on kaebajale riigi õigusabi andmine välistatud ka põhjusel, et kohus on kaebuse eduväljavaadet hinnanud väga väheseks ning tagastab käesoleva määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.
15.Eelnevat arvestades jätab kohus X riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 1 ja p 5 alusel rahuldamata. Muud menetluslikud otsustused
16.Kaebuse tagastamise tõttu jätab kohus kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.
17.Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga X (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.