Otsuse avalikult teatavaks22. märts 2024, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-23-601
Haldusasi
Hennolenno OÜ kaebus Keskkonnaameti 09.01.2023 korralduse nr 1-3/23/6 "Veehaarde sanitaarkaitseala vähendamine (Tarbepuurkaev (14612))" ja 15.02.2023 vaideotsuse nr 1-7/23/17-2 tühistamiseks ning Keskkonnaameti kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja: Hennolenno OÜ, volitatud esindaja Kalle Oja Vastustaja: Keskkonnaamet Kolmas isik: Maa-amet
Asja läbivaatamise viis
Kohtuistung 21.02.2024
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
3.Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.04.2024 (kuivõrd 21.04.2024 on pühapäev). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka
menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keskkonnaamet (KeA) andis 09.01.2023 korralduse nr 1-3/23/6 "Veehaarde sanitaarkaitseala vähendamine (Tarbepuurkaev (14612))". Hennolenno OÜ esitas nimetatud korraldusele vaide. KeA jättis oma 15.02.2023 vaideotsusega nr 1-7/23/17-2 Hennolenno OÜ vaide rahuldamata.
2.16.03.2023 saabus Tallinna Halduskohtule Hennolenno OÜ kaebus KeA 09.01.2023 korralduse nr 1-3/23/6 "Veehaarde sanitaarkaitseala vähendamine (Tarbepuurkaev (14612))" ja 15.02.2023 vaideotsuse nr 1-7/23/17-2 tühistamiseks ning KeA kohustamiseks teha asjas uus korraldus, millega jätta Maa-ameti 24.11.2022 taotlus Harju maakonnas Jõelähtme vallas Neeme külas Hennolenno kinnistul asuva puurkaevu katastri numbriga 14612 sanitaarkaitseala vähendamiseks 50 meetrilt 10 meetrile rahuldamata ning jätta puurkaevu katastri numbriga 14612 sanitaarkaitseala raadiuseks 50 m. Ühtlasi palus kaebaja esialgse õiguskaitse korras peatada KeA 09.01.2023 korralduse nr 13/23/6 „Veehaarde sanitaarkaitseala vähendamine (Tarbepuurkaev (14612)) kehtivus ja täitmine kuni kohtumenetluse lõppemiseni käesolevas haldusasjas ning kohustada KeA-d tegema sellekohane märge Maa-ameti kitsenduste kaardile.
3.Kohus võttis kaebuse oma 16.03.2023 määrusega menetlusse ja kohaldas esialgset õiguskaitset 30-ks päevaks. 03.04.2023 määrusega jättis kohus kaebuse esitaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Asjas toimus kohtuistung 21.02.2024.
4.1.Kaebajale kuulub Harju maakonnas Jõelähtme vallas Neeme külas asuv Hennolenno kinnistu, mis on kantud Tartu maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriossa nr 4623602 (katastritunnus 24505:001:0091), pindalaga 100 m2, sihtotstarve 100% tootmismaa. Hennolenno kinnistul asub kaebajale kuuluv tarbepuurkaev katastri numbriga 14612 (puurkaev).
4.2.Vaidlustatud korraldus ja vaideotsus rikuvad kaebaja kui tarbepuurkaev nr 14612 omaniku õigusi. Esmalt on rikutud õigusi sellega, et sanitaarkaitseala vähendamiseks ei ole küsitud tema kui puurkaevu omaniku nõusolekut. Kaebajale kuuluva puurkaevu omaduste muutmise (sanitaarkaitseala on üks puurkaevu omadustest) tulemusel väheneb puurkaevu kaitse ning seega ka selle väärtus. Omandi riive on Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 32 kohaselt ilma omaniku nõusolekuta lubatud vaid avalikes huvides ning kohese ja õiglase hüvitise vastu. Keskkonnaamet ei ole sanitaarkaitseala muutmiseks saanud kaebajalt nõusolekut, samuti ei ole Keskkonnaamet välja toonud milles seisneb puurkaevu omaduste muutmiseks avalik huvi ega ole maksnud kaebaja omandi kitsendamise eest kohest ja õiglast hüvitist.
Kaebaja kaasati puurkaevu sanitaarkaitseala vähendamise menetlusse vaid formaalselt, anti küll võimalus esitada oma arvamus, kuid vastav arvamuse andmise periood ajastati jõulude ja uue aasta vahelisele ajale, mil kaebaja seaduslik esindaja oli puhkusel ning mil oli raskendatud ka arvamuse kujundamiseks vajalike nõuandjate kaasamine. Teiseks vähendab sanitaarkaitseala vähendamine kaebaja kui puurkaevu omaniku ning sellest saadava vee tarbija ning edasimüüja õigusi saada tagatult nii enda tarbeks kui edasimüügiks puhast põhjavett. Ehk vaidlustatud korraldusega on vähendatud nii põhjavee kui terviku kaitstust kui ka kaebaja poolt tarbitava vee kvaliteeti. Ei ole kahtlust, et puurkaevu sanitaarkaitseala vähendamine suurendab puurkaevu saastamise ohtu ning seeläbi vähendab see puurkaevust saadava vee ja puurkaevu enda väärtust, ühtlasi suurendab aga ka riski põhjavee reostamisele laiemalt. Kaebaja leiab, et tema õigusi on rikutud ainuüksi sellega, et puurkaevu omanikuna on rikutud tema õiguspärast ootust (usaldust), et kord juba tema puurkaevu kaitseks määratud sanitaarkaitseala ei muudeta ilma asjakohaste uuringuteta, selgete ja jälgitavate põhjendusteta ning kaebaja huve kaalumata. Samuti rikuti kaebaja usaldust sellega, et vaidlustatud 09.01.2023 korralduses muutis vastustaja oma varasemas ehk 06.10.2022 korralduses toodud seisukohta, et puurkaevu sanitaarkaitseala vähendamiseks on vaja kaebuse esitaja kui puurkaevu omaniku nõusolekut. Usaldus varasemalt vastuvõetud haldusakti kehtima jäämiseks on iseseisev väärtus ning varasema haldusakti muutmine ilma puudutatud isikute nõusolekuta on õiguskindluse kui subjektiivse õiguse rikkumine. Vastuseks vastustaja ja kolmanda isiku seisukohtadele märgib kaebaja veel, et õigus puhtale veele ja veehaarde kaitstusele ning kaitsemeetmete otsustusõigus peab olema veehaarde omanikul sõltumata sellest, kas ta on vee-ettevõtja või mitte. Seejuures ei oma tähtsust ka see, kas vastavast veehaardest saavad vett 10 tarbijat või 50 tarbijat – mõlemad vajavad ühesugust kaitset neile tarnitavale veele. Kaebaja leiab, et teistsugune tõlgenduse andmisega VeeS §-le 277 on vastustaja rikkunud PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet, mille kohaselt on kõik isikud seaduse ees võrdsed. Kaebaja leiab, et temalt tuli igal juhul nõusolekut küsida. Vastustaja on võrdse kohtlemise põhimõtet rikkunud ka sellega, et on ilmselt eelistanud sanitaarkaitseala vähendamisel Eesti riigi, kes antud juhul tegutses kinnistu omanikuna (läbi kolmanda isiku ehk Maa-ameti), huve kaebaja kui puurkaevu omaniku huvidele. Kaebaja rõhutab, et Maa-amet ei tegutsenud antud juhul sanitaarkaitseala vähendamist taotledes avalikes huvides vaid pelgalt Väljamäe kinnistu omanikuna eraõiguslikes suhetes. Vastustaja aga isegi ei üritanud kaaluda kolmanda isiku ja kaebaja õigusi, vähe sellest, vastustaja on oma vastuses kaebusele leidnud, et tal puudub sanitaarkaitseala ulatuse määramisel sisuline kaalumiskohustus – rikkugu see kelle õigusi tahes. Selline kaalumisõiguse või õigemini kaalumiskohustuse eiramine muudaks sisuliselt sisutühjaks üldse KeA (vastustaja) rolli veehaarete sanitaarkaitseala määramisel. Maa-ametil puudus Väljamäe kinnistu omanikuna õigus seada Väljamäe kinnistule servituute või muid kitsendusi, mis rikkusid kaebajale kuuluva puurkaevu sanitaarkaitseala reegleid. Asjaolu, et Maa-amet lubas kolmandatele isikutele teeservituudid läbi Väljamäe kinnistu selliselt, et vastavad läbipääsuteed läbisid just kaebaja puurkaevu sanitaarkaitseala (vastavad servituudid seati enne vaidlustatud korralduse vastuvõtmist) näitab Maa-ameti hoolimatust
piirangute suhtes, seda enam, et kõnealustele kinnistutele olnuks läbipääs lahendatav ka sellisel viisil, et kaebaja puurkaevu 50 m laiune sanitaarkaitseala jäänuks puutumata. Ainuüksi asjaolu, et Maa-amet andis esmalt kolmandatele isikutele ligipääsud oma maalt läbi kaebaja puurkaevu sanitaarkaitseala ning alles pärast servituutide seadmist läks taotlema sanitaarkaitseala vähendamist, näitab ilmset omavoli Maa-ameti kui riigivõimu esindaja poolt. Omavoliks tuleb lugeda sellisel juhul ka vastustaja poolt Maa-ameti sellekohase tegevuse takkajärgi heakskiitmist.
4.3.Korraldusest ja vaideotsusest ei nähtu korralduse andmise tegelik põhjus ja eesmärk - ehk ei nähtu, mis eesmärgil soovitakse puurkaevu sanitaarkaitseala vähendada. Sellega on rikutud HMS § 5 lg 2, mille kohaselt peab haldusmenetlusel olema eesmärk. KeA oleks antud juhul pidanud kaaluma just nimelt Maa-ameti taotluses toodud kaitseala vähendamise eesmärke ja kaebaja kui puurkaevu omaniku õigusi ja kaitseala vähendamisega tekkivaid või tekkida võivaid kahjusid. Väär ning seadusele mittetuginev on KeA väide nagu ei omaks sanitaarkaitseala puutumust puurkaevu omandiga ning sanitaarkaitseala puudutab vaid keskkonna- või veekaitselist eesmärki. Kaebaja leiab, et sanitaarkaitseala eesmärk on lisaks abstraktsele põhjavee kaitsele ka veehaardeomaniku õiguse kaitse (et veehaarde omanikul säiliksid veehaarde omadused ning veehaarde kasutatavus ehk vee tarbimise ja edasimüügi võimalus). Varasemalt määratletud kaitseala vähendamine kellegi abstraktse ja põhjendamata taotluse alusel ei ole eesmärgipärane, seda enam, et sellega kahjustatakse puurkaevu omaniku õigusi. Kaebaja leiab, et ka veehaarde sanitaarkaitseala suuruse muutmine saab toimuda siiski konkreetsete isikute õiguste kaitseks või seadusega kaitstud huvides, mitte abstraktsete õiguste kaitseks, seejuures akti väljaandmise ajendiks olevad huvid ja õigused aga peaksid olema selgesõnaliselt kajastatud sanitaarkaitseala muutmise aktis ehk korralduses.
4.4.Kaebaja leiab, et KeA on teinud kaalutlusvea ehk jätnud talle seadusest tuleneva kaalutlusõiguse teostamata. Vaidlustatud korralduse näol on tegemist sanitaarkaitseala määramise korralduse muutmisega Maa-ameti kasuks ning kaebaja kui puurkaevu omaniku kahjuks (kaebaja õigused saavad riivatud ning temale kuuluv puurkaevu kaitse ja väärtus väheneb), seega kohalduvad antud juhul HMS § 64 lg 4 järgi sanitaarkaitseala muutmisele haldusakti muutmise sätted, mis reguleerivad haldusakti muutmist ja/või kehtetuks tunnistamist isiku kahjuks, ehk HMS §-d 66 ja 67 - need nõuavad aga huvide kaalumist. Antud juhul ei nähtu korraldusest haldusakti kaalutlused.
4.5.KeA on korralduse vastuvõtmisel rikkunud PS § 32 ja veeseaduse (VeeS) § 277 vähendades puurkaevu sanitaarkaitseala ilma puurkaevu omaniku nõusolekuta ja jättes kaalumata kaebaja kui tarbepuurkaevu omaniku huvid. KeA väide, et VeeS § 277 lg 4 on mõeldud ühisveevärgi ja vee-ettevõtja all kitsalt ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) mõistes ühisveevärki ja vee-ettevõtjat, on ebaõige. VeeS § 277 lg 4 all tuleb mõista ühisveevärki ja vee-ettevõtjat laiemalt kui ÜVVKS tähenduses ning VeeS § 277 lg 4 kohaldub kõigile veehaaretele, mille kaudu toimub vee tarnimine omaniku poolt kolmandatele isikutele. VeeS § 277 lg 4 sätestab, et ühisveevärgi põhjaveehaarde sanitaarkaitseala vähendamiseks on vajalik veehaarde omaniku nõusolek. KeA viide VeeS seletuskirja lk 20 on väär, kuna VeeS seletuskirja lk 20 käsitletakse reovee käitlemist, mitte aga veehaardega seonduvat. Varem rajatud veehaarete sanitaarkaitseala
muutmist puudutab hoopis seletuskirja 14. peatükk (Rakendussätted), mille lk 64 märgib järgmist: "Keskkonnaametil on õigus enne eelnõukohase seaduse jõustumist rajatud puurkaevude ja aukude sanitaarkaitsealasid vähendada puurkaevu omaniku taotluse alusel, kui on vähenenud veevõtt puurkaevust määral, mis võimaldab sanitaarkaitseala ulatust vähendada. See õigus tuleneb eelnõu põhisätetest, mistõttu rakendussätteid selle kohta ei ole kavandatud. Rakendussätetes sätestatakse, et sanitaarkaitseala ulatuse muutmiseks tuleb esitada Keskkonnaametile avaldus. Sanitaarkaitseala vähendamine või hooldusalaks muutmine toimub eelnõukohase seaduse järgi. Ühisveevärgi põhjaveehaarde sanitaarkaitseala vähendamiseks või hooldusalaks muutmiseks on vaja veehaarde omaniku nõusolek." Ehk erinevalt KeA väitest räägib VeeS seletuskiri siiski veehaarde ehk puurkaevu omaniku õigusest nõuda sanitaarkaitseala vähendamist ning ühisveevärgi põhjaveehaarde sanitaarkaitseala vähendamise juures ei täpsustata, et ühisveevärki tuleb mõista üksnes ÜVVKS tähenduses. Omaniku nõusolekut eeldab ka PS § 32. Nimelt on puurkaevu sanitaarkaitseala puurkaevu oluline tingimus, üks osa omandiõigusest, mis on kaitstud PS §-ga 32. KeA väide, et sanitaarkaitseala vähendamine võimaldab kaebajal kinnistut vabamalt kasutada on väär, sest ka väiksem sanitaarkaitseala katab kogu kaebaja kinnistu. Vastupidiselt KeA väitele, kaotab kaebaja veehaarde omanikuna võimaluse oma omandi kaitseks varem kehtinud ulatuses (ehk OÜ Hennolenno kaotab õiguse nõuda naaberkinnistu omanikelt ja/või valdajatelt vee kaitse seisukohalt ohtlike tegevuste, väetamine, ohtlike ainete vedu jmt. vältimist veehaarde läheduses). Veehaarde omaniku õigus veehaarde kaitsmiseks väheneb antud juhul üle kolme korra (üle kolme korra väheneb sanitaarkaitseala pindala). Väär on KeA seisukoht, et ta ei pea hindama veehaardeomaniku huvisid - KeA peab hindama veehaarde omaniku huvi kaitsta oma veehaaret saaste ja kahjustuste eest. Lisaks ei vajaks riik oma kinnistu varasemal eesmärgil kasutamiseks sanitaarkaitseala vähendamist - KeA haldusaktist ega vaideotsusest ei nähtu, millise kasutusotstarbe jaoks (ehk millise uue kasutuotstarbe jaoks) on sanitaarkaitseala vaja vähendada. Omandit võib aga piirata üksnes kas omaniku nõusolekul või ülekaaluka avaliku huvi korral - antud juhul ei nähtu KeA korraldusest ei puurkaevu omaniku nõusolekut ega ülekaalukat avalikku huvi, millega võiks põhjendada kaebaja omandi piiramist. Vastuseks vastustaja ja kolmanda isiku seisukohtadele rõhutab kaebaja, et puurkaevu sanitaarkaitseala muutmine on lubatud vaid puurkaevu omaniku nõusolekul või üldistes (avalikes) huvides õiglase ja kohese hüvitise eest. Kaebaja omandipõhiõigus ei ole üksnes puurkaevu sihtotstarbe säilimine minimaalse kaitsealaga, vaid tema omandipõhiõiguseks on, et tema omandit ja selle ulatust ei muudetaks tema tahte vastaselt. Omand ei ole piiritletud üksnes asjaga vaid kõigi sellega kaasnevate õiguste ja kohustustega. Ka kinnisomand (mille esemeks on muuhulgas ka sellel asuvad ehitised) ei ole seotud pelgalt kinnistu piiridega vaid kinnisasja omand ulatub nii kaugele kui ulatub omaniku huvi kinnisasja kasutamisel (vt AÕS § 127 lg 1). Oma kinnistul asuva puurkaevu kaitsmine on kahtlemata omaniku huvi, mis ulatub kogu kaitsealale, sõltumata sellest, kas kogu kaitseala kuulub talle omandiõiguse alusel või mitte. Kaebaja võib vaid oletada, et vastustaja on vaidlustatud korralduse vastuvõtmisel unustanud ära, et veehaarde sanitaarkaitseala ei ole pelgalt veekaitse või keskkonnakaitse küsimus vaid ka omandiõiguslik küsimus. Kui kitsalt veekaitse seisukohast või keskkonnakaitse seisukohast
võiks teatud juhtudel aktsepteerida nõusolekute puudumist, siis omandiõiguse kui põhiseadusliku põhiõiguse seisukohalt on omandiõiguse riiveks vajalik omaniku nõusolek või ülekaalukas avalik (üldine huvi).
4.6.Kaebaja leiab, et lisaks diskretsioonivea tegemisele on KeA käesoleval juhul rikkunud ka haldusakti põhjendamise kohustust. Olukorras, kus KeA on puurkaevu sanitaarkaitseala vähendanud ilma, et oleks välja selgitanud, mil määral sanitaarkaitseala vähendamine muudab konkreetse piirkonna põhjavee kaitstust ja konkreetsest puurkaevust saadava tarbevee kvaliteeti, on tegemist suvaotsusega.
4.7.Kaebaja kaasamine ning HMS § 40 kohane ärakuulamine on toimunud vaid formaalselt, ilma tema huve sisuliselt kaalumata. KeA väide korralduses, et kaebaja ei ole esitanud oma arvamust sanitaarkaitseala vähendamise korralduse eelnõue kohta, on väär. KeA on menetlenud puurkaevu sanitaarkaitseala vähendamist eksitavalt. Nii on KeA menetlenud Maa-ameti puurkaevu sanitaarkaitseala vähendamist esmalt 11.07.2022 taotluse alusel. Kui 11.07.2022 taotluse menetluse käigus küsiti kaebajalt arvamust, siis kaebaja avaldas, et ta ei nõustu puurkaevu sanitaarkaitseala vähendamisega (dtl 26-27). KeA lõpetas puurkaevu sanitaarkaitseala vähendamise menetluse oma 06.10.2022 otsusega nr 14-4/22/13581-7. Olukorras, kus kaebaja jaoks arusaamatutel ja KeA poolt avaldamata põhjustel (vahemikus 06.10.2022 kuni 24.11.2022 ei toimunud faktilise ega õigusliku olukorra muudatusi) otsustas KeA samasisulist Maa-ameti 24.11.2022 taotlust uuesti menetleda, oli kaebaja jaoks eksitav, et ta peab oma vastuväited taaskord esitama. KeA edastas 22.12.2022 puurkaevu sanitaarkaitseala vähendamise korralduse eelnõu tutvumiseks ja arvamuse avaldamiseks märkides kirjas, et haldusmenetluse kestab 13.01.2023. Kaebaja esitas oma arvamuse korralduse eelnõu osas 13.01.2023 ehk KeA 22.12.2022 kirjas nimetatud haldusmenetluse kestel, kaebaja leiab, et sellise arvamusega oleks pidanud KeA arvestama ning mitte tegema otsust enne kaebajale teatatud haldusmenetluse lõpptähtaega. KeA on eksitanud kaebajat märkides oma 22.12.2022 arvamuse küsimise kirjas, et puurkaevu sanitaarkaitseala vähendamise haldusmenetluse tähtaeg on 13.01.2023, kuid tegelikult lõpetas KeA haldusmenetluse 09.01.2023 ehk 4 päeva varem, jättes seejuures arvestamata kaebaja poolt 13.01.2023 ehk haldusmenetluse eeldatava kestmise ajal saadetud vastuväite.
4.8.Keskkonnaamet ei ole 09.01.2023 korraldust nr 1-3/23/6 vastu võttes ning varasemalt kehtestatud puurkaevu kaitseala ulatust muutes arvestanud kaebaja usaldusega, rikkudes sellega HMS § 67 nõudeid. Kaebaja on juhindudes kuni 09.01.2023 kehtinud puurkaevu sanitaarkaitsealast lähtunud oma klientidele tarbevee tarnimisel, lubades tagada temalt tarbevett saavatele klientidele puhtaima tarbevee. Kaebaja puhul puuduvad HMS § 67 lg 4 toodud asjaolud, mis välistaks nende õiguse usaldusele tuginemiseks. Seega peaks HMS § 67 lg 2 kohaselt kaebajale kuuluva puurkaevu sanitaarkaitseala vähendamiseks esinema oluline ja ülekaalukas avalik huvi, mis kaaluks üles kaebaja usalduse, lisaks peaks see kaalutlus HMS § 56 lg 3 kohaselt kajastuma selgelt ja arusaadavalt ka haldusakti enda põhjendustes. Sisuliselt on kaebaja usaldusega jäetud arvestamata ka puurkaevu sanitaarkaitseala vähendamisel omaniku nõusoleku vajadust puudutavas osas.
4.9.Väär ning alusetu on vastustaja ja kolmanda isiku tuginemine Keskkonnaministeeriumi 17.11.2022 selgitustele (dtl 121-123).
4.10.Vastustaja ei ole ka kohtumenetluses põhistanud puuraugu sanitaarkaitseala vähendamist ja selle ohutust objektiivselt.
4.11.KeA 15.02.2023 vaideotsus ei sisalda uusi põhistusi KeA 09.01.2023 korraldusele ning tugineb sellel, et KeA arvates on 09.01.2023 korraldus kehtiv ning selle vastuvõtmise menetlusel ei ole rikutud haldusmenetluse nõudeid. Vaideotsuse sisuks on, et KeA ei nõustu kaebaja poolt esitatud väidetega. Kaebaja leiab, et kuivõrd KeA vaideotsuse toodud seisukohad ehk 09.01.2023 korralduses toodud põhjendused ei tugine seadusele, siis tuleb tühistada ka KeA 15.02.2023 vaideotsus.
4.12.Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 1856 eurot (koos käibemaksuga sh riigilõiv 40 eurot) vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (dtl 192-197). Kaebaja palub vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista viivis hüvitamisele kuuluvalt menetluskulu summalt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.
5.1.Sanitaarkaitseala on tulenevalt VeeS § 151 lg 1 ja 2 omandipõhiõiguse kitsendus PS § 32 tähenduses, sest takistab omaniku õigust oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.
5.2.Põhjavee sanitaarkaitseala ulatus sõltub sellest, kui kaitstud on põhjavee kiht. VeeS § 149 lg 1 sätestab, et kui projektikohane veevõtt on 10-500 m3 ööpäevas, siis on sanitaarkaitseala ulatus 10 m, kui veehaardega avatud põhjaveekiht on kaitstud; 30 m kui see on keskmiselt kaitstud või suhteliselt kaitstud ja 50 m, kui see on nõrgalt kaitstud või kaitsmata.
5.3.Põhjaveekiht on käesoleval juhul hästi kaitstud, mistõttu määrati sanitaarkaitseala ulatuseks 10 m. Nagu KeA korralduses selgitatud, on keskkonnaloaga nr KL513503 lubatud puurkaevust 14612 vett võtta kuni 12 m3 ööpäevas. Veetarbimine on 2021.-2022. aastal vee erikasutusõiguse tasu deklaratsioonide alusel olnud keskmiselt 3,5 m3 ööpäevas. Puurkaev 14612 on 91 meetri sügavune ning avab Kambrium-Vendi Voronka kihistu põhjaveekihti. Kambrium-Vendi põhjaveekogum on maapinnalt tuleneva reostuse eest kaitstud regionaalse veepidemega, seega on põhjaveekiht kaitstud. Kuna põhjaveekiht on maapinnalt tuleneva reostuse eest veepideme tõttu hästi kaitstud, ei sea sanitaarkaitseala vähendamine ohtu põhjavee kvaliteeti.
5.4.Õige ei ole kaebaja seisukoht, et kaebaja nõusolekut küsitud ei ole. Kaebaja ei ole nõusolekut andnud, kuid ta on olnud läbivalt kaasatud haldusmenetlusse, sealjuures on kaebaja olnud Maa-ameti taotluste adressaatide nimekirjas (dtl 118-120 ja 124126). Samuti toob KeA välja, et arvamuse küsimust ei ajatatud spetsiaalselt jõulude ja uue aasta vahelisele ajale, vaid KeA on haldusmenetluse läbiviimisel seotud seaduses sätestatud menetlustähtaegadega. Taotlus esitati 24.11.2023, mistõttu ei olnud KeA-l võimalik esitada eelnõud arvamuse esitamiseks menetlusosalistele varem kui detsembri teises pooles. Samuti on
haldusmenetluse osalistel võimalus taotleda vastamiseks pikemat tähtaega, kuid kaebaja seda ei teinud.
5.5.Vastustaja leiab, et haldusmenetlus on olnud eesmärgipärane. Haldusmenetluse eesmärgiks on puurkaevu sanitaarkaitseala vähendamine vastavalt VeeS § 277 lg-le 3. Nimetatud sätte järgi esitatakse KeA-le taotlus sanitaarkaitseala ulatuse vähendamiseks, arvestades käesoleva seaduse § 149 lõike 1 punktides 1 ja 2 ning lõike 2 punktis 1 sätestatut, ja KeA teeb sanitaarkaitseala ulatuse vähendamise otsuse. Veehaarde sanitaarkaitseala eesmärgiks on vee kvaliteedi halvenemise vältimine (VeeS § 148 lg 1). Nagu selgitatud korralduses ja eelnevalt, on põhjavesi hästi kaitstud ka 10-meetrise sanitaarkaitseala ulatusega. Haldusmenetluse eesmärgiks oli viia sanitaarkaitseala ulatus kooskõlla seadusest tulenevate tingimustega, mille järgi on hästi kaitstud põhjavee puhul puurkaevu sanitaarkaitseala ulatus 10 m. Põhjendatud ei ole ebaproportsionaalselt suure sanitaarkaitseala ulatuse säilitamine, mille tõttu on piiratud teiste isikute huvid ja õigused. KeA hinnangul ei olnud vajalik kaaluda Maa-ameti eesmärki sanitaarkaitseala vähendamiseks, VeeS § 277 lg 3 järgi on KeA kaalutlusõigus väga piiratud. Sättest nähtub, et KeA teeb sanitaarkaitseala vähendamise otsuse arvestades VeeS § § 149 lõike 1 punktides 1 ja 2 ning lõike 2 punktis 1 sätestatut. Seega peab KeA arvestama põhjavee kaitstusega, kuid põhjendatud ei ole välja selgitada, mis põhjusel sanitaarkaitseala ulatuse vähendamist taotletakse. Taotluse põhjendamise kohustust ei tulene samuti VeeS §-st 277. Kaebaja väidab, et sanitaarkaitseala eesmärk on ka veehaardeomaniku õiguste kaitse (et veehaarde omanikul säiliks veehaarde omadused ning veehaarde kasutatavus ehk vee tarbimise ja edasimüügi võimalus). KeA on seisukohal, et veehaarde omaniku õigused on kaitstud, kui täidetud on veehaarde sanitaarkaitseala eesmärk – vee kvaliteedi halvenemise vältimine. Nagu selgitatud, siis on veehaarde omaniku õigused kaitstud seega ka sanitaarkaitsealaga, mille ulatus on 10 m.
5.6.Vastustaja leiab, et KeA on kaalutlusõigust teostanud õiguspäraselt. KeA kaalutlusõigus on konkreetsel juhul väga piiratud. Nimelt peab KeA kaaluma põhjavee kaitstust ja veevõtu hulka (VeeS § 149 lg-d 1 ja 2) ja tegema vastavalt sellele sanitaarkaitseala ulatuse vähendamise otsuse (VeeS § 277 lg 3). Seaduse järgi „teeb /.../ otsuse“ KeA pärast taotluse esitamist. Antud säte ei anna KeA-le õigust kaaluda sanitaarkaitseala vähendamist või suurendamist seoses omandipõhiõiguse piiramise või muude huvidega. Samas on KeA seisukohal, et õigus omandit vabamalt kasutada suureneb sanitaarkaitseala vähendamisega, sest piirangute alune ala väheneb. Seega saab KeA veehaarde, mis ei kuulu ühisveevärki, sanitaarkaitseala vähendamise puhul teha otsuse ainult tuginedes veevõtu kogustele ja põhjavee kaitstusele (VeeS § 149 ja § 277). KeA hinnangul on kaebaja väited selle kohta, et KeA on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet (PS § 12), alusetud. KeA on lähtunud vaidlusaluse korralduse tegemisel talle seadusega seatud piiridest, eelkõige VeeS-st § 277. Lähtudes VeeS § 277 lg-st 3 on KeA kaalutlusõigus piiratud, sisaldudes põhjavee sanitaarkaitseala ulatuse määramisel eelkõige veevõtu ja põhjavee kaitstuse kindlaks tegemisel. Seda on KeA ka nõuetekohaselt teinud, mistõttu on kaebaja etteheide KeA poolt kaalutluskohustuse eiramise kohta kohatu.
5.7.Korraldus on kooskõlas PS §-ga 32 ja VeeS §-ga 277. VeeS § 277 lg 1 järgi jääb enne käesoleva seaduse jõustumist rajatud puurkaevude ja -aukude kohta kehtima puurkaevu ja -augu rajamise ajal kehtinud õigusaktides määratud sanitaarkaitseala ning hooldusala ulatus. Sanitaarkaitseala vähendamiseks esitatakse taotluse KeA-le, kes teeb sanitaarkaitseala vähendamise otsuse (VeeS § 277 lg 3). Puurkaev rajati enne vastava VeeS redaktsiooni jõustumist. Kaebaja hinnangul on sanitaarkaitseala vähendamise otsuse tegemiseks vajalik puurkaevu omaniku nõusolek või ülekaalukas avalik huvi. KeA selle seisukohaga ei nõustu. VeeS § 277 lg 3 ei sätesta kohustust kaaluda avaliku huvi esinemist. Samuti on vaja veehaarde omaniku nõusolekut põhjaveehaarde sanitaarkaitseala hooldusalaks muutmiseks või ulatuse vähendamiseks vaid ühisveevärgi puhul (VeeS § 277 lg 4). Ühisveevärk ja -kanalisatsioon on ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu toimub kinnistute veega varustamine või reovee ärajuhtimine ning mis on vee-ettevõtja hallatav või teenindab vähemalt 50 elanikku. Ühisveevärgi ja -kanalisatsioonina käsitatakse ühisveevärki või ühiskanalisatsiooni eraldi või mõlemat üheskoos (ÜVVKS, § 2 lg 1). Vee-ettevõtja on käesoleva seaduse tähenduses eraõiguslik juriidiline isik, kes varustab kliendi kinnistu veevärki ühisveevärgi kaudu veega või korraldab kliendi kinnistu kanalisatsioonist reo-, sademe- ja drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimist ja puhastamist (ÜVVKS § 7 lg 1). Kaebaja ei vasta nimetatud tunnustele, mistõttu ei ole tegemist vee-ettevõtjaga. Seda on kinnitanud ka Jõelähtme Vallavalitsus (dtl 79). Kaebaja hinnangul tuleb VeeS § 277 lg 4 all mõista ühisveevärki ja vee-ettevõtjat laiemalt kui ÜVVKS tähenduses ning VeeS § 277 lg 4 kohaldub kõigile veehaaretele, mille kaudu toimub vee tarnimine omaniku poolt kolmandatele isikutele. KeA selle seisukohaga ei nõustu ning kaebaja ei ole põhjendanud, millele ta järeldus tugineb. KeA on nõus kaebaja selles, et VeeS seletuskiri1 lk 20 räägib reovee kogumise ja puhastamise korraldamisest. KeA selgitab aga, et seletuskiri reovee kogumise ja puhastamise korraldamisest viitab ÜVVKS-le, mille järgi: „Lisaks veeseadusele reguleeritakse nimetatud valdkonda ka ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadusega (ÜVVKS), kuid erinevalt veeseadusest, kus reguleeritakse reovee puhastamise ja suublasse juhtimise nõudeid, reguleerib ÜVVKS vaid õiguslikke suhteid, mis tekivad vee-ettevõtja, vee-ettevõtja kliendi ja kohaliku omavalitsuse vahel.“ Sellest nähtub, et nii VeeS kui ka ÜVVKS kasutavad sama terminoloogiat.
KeA hinnangul tuleb mõistete sisustamisel lähtuda kehtivast seadusraamistikust. Teisisõnu – puudub VeeS seletuskirjas selgitus või viide, et ühisveevärki peaks sisustama teisiti kui kehtivas ÜVVKS, millele VeeS eelnevalt viitab. Samuti nähtub, mis põhjusel on vajalik ühisveevärgi põhjaveehaarde sanitaarkaitseala vähendamisel omaniku nõusolek: see on mõeldud eeskätt nn reservkaevude jaoks. Puurkaevu näol ei ole tegemist reservkaevuga.
Seletuskiri veeseaduse eelnõu juurde. Kä esaadav: h ps://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/80f09d63-11a3-4055-8b3b-a23dffa90a61/Veeseadus
PS § 32 järgi on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Sanitaarkaitseala kui selline on oma sisult kitsendus, sest piirab seal lubatud tegevusi (VeeS § 151), mistõttu on sanitaarkaitseala vähendamine just kitsenduse leevendamine. Sealjuures vähenevad lisaks puurkaevu omanikule kohalduvad kitsendused ka kõikidele omanikele, kelle kinnistutele sanitaarkaitseala ulatus. Kaebaja väidab, et isegi väiksema sanitaarkaitseala ulatusega ei saa ta oma omandit vabamalt kasutada, vaid kaotab võimaluse oma omandi kaitseks varem kehtinud ulatuses. KeA selgitab, et väiksem sanitaarkaitseala ei ohusta kaebaja puurkaevu, sest põhjavesi on hästi kaitstud. Seega on eelnevalt kehtinud sanitaarkaitseala ulatus ebaproportsionaalne ka teiste kinnistu omanike suhtes, kelle kinnistutele sanitaarkaitseala ulatus. Kaebaja viitab õiglasele ja kohesele hüvitisele omandipõhiõiguse riive korral, kuid jätab tähelepanuta, et see kohaldub vaid omandi kaotuse (sundvõõrandamise) korral. Käesoleval juhul ei ole kaebaja oma omandit kaotanud ning seda ei ole muudetud, mistõttu ei ole PS § 32 lg 1 asjakohane. Juhul, kui siiski lähtuda kaebaja seisukohast, et sanitaarkaitseala ulatuse vähendamine riivab tema omandipõhiõigust (lisaks sellele, et sanitaarkaitseala kui selline on kinnistu omanikele omandiõiguse kitsendus), siis tuleb arvestada, et omandipõhiõigus ei ole piiramatu põhiõigus. KeA selgitab, et PS § 32 lg 2 on lihtsa seadusereservatsiooniga säte, mis tähendab, et omandipõhiõigust võib piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole PS-ga vastuolus (RKPJKo 3-4125-11 p 37). Sellisel juhul oleks kaebaja omandipõhiõiguse kitsenduse aluseks veeseadus (edaspidi VeeS) § 277 lg 3 koosmõjus VeeS §-ga 149. Seega on ka kaebaja enda käsitluse järgi sanitaarkaitseala ulatuse vähendamine põhiseadusega kooskõlas. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas sanitaarkaitseala vähendamine puurkaevu vee kvaliteeti halvendab ning kaebaja huve kahjustab, arvestades, et puurkaev asub kaitstud põhjaveega alal.
5.8.KeA on täitnud põhjendamiskohustust. KeA selgitab, et põhjaveekihi kaitstus on põhjaveekihi kaetus vett halvasti juhtiva pinnasekihiga või veepidemega. Põhjaveekihi kaitstuse hindamisel võetakse arvesse pinnakatte koostis ja kõik põhjaveekihi kohal lasuvad veepidemed (VeeS § 68 lg 1 ja 2). Puurkaevu 14612 võetav põhjavee veekiht on kaitstud regionaalse veepidemega, mis VeeS § 68 lg 3 p 5 kohaselt tähendab, et puurkaevuga avatava põhjaveekihil lasub veepide ning põhjavesi on kaitstud. Veepide on vettpidav kivimitekiht. KeA on selgitanud, et puurkaevuga 14612 võetava vee põhjaveekiht on kaitstud regionaalse veepidemega, mis tähendab, et põhjavesi on hästi kaitstud maapinnalt tuleneva reostuse eest (VeeS § 68 lg 3 p 5). KeA on tuginenud puurkaevu 14612 andmetele (vt korralduse p 3). Viidatud keskkonnaregistri andmetes on näha, et puurkaevu 14612 sügavus on 91 meetrit sügavune, manteltoru pikkus 70 meetrit ning puurkaev avab Kambrium-Vendi Voronka kihistu põhjaveekihti. Kambrium-Vendi põhjaveekogum on kogu ulatuses kaetud Lükati–Lontova (Clk–ln) regionaalse veepidemega, mis on esindatud samanimeliste Alam-Kambriumi kihistute aleuroliitide ja savidega. Voronka põhjaveekogumi põhjavesi on surveline ja põhjavesi on kaitstud reostuse eest.2
Kambriumi-Vendi Voronka põhjaveekogum. Kä esaadav: h ps://keskkonnaportaal.ee/sites/default/files/2021- 12/vesi/2_Ca-V_Voronka.pdf
5.9.Kaebaja ei ole õigeaegselt esitanud oma arvamust. KeA selgitas kaebajale, et kaebaja saab esitada oma seisukohti korralduse eelnõule kuni 05.01.2023. Nimetatud tähtaja jooksul ei esitanud kaebaja oma seisukohta. Haldusmenetluse tähtaeg, milleks oli 13.01.2023, tähendab seda tähtaega, mis on viimane aeg KeA poolt otsus teha. Samas võis KeA otsuse teha ka varem, sest haldusmenetlus peab olema läbi viidud võimalikult kiirelt ja efektiivselt (HMS § 5 lg 2). Kaebaja esitas oma seisukoha alles 13.01.2023, kuigi haldusmenetlus lõppes juba 09.01.2023. Seega ei esitanud kaebaja oma seisukohta tähtaegselt ning KeA ei saanud sellega arvestada. Kaebajale anti menetluses võimalus olla ära kuulatud. Kaebaja oli varasemalt esitanud oma seisukoha 12.09.2022, mille järgi on 50 m laiune sanitaarkaitseala kooskõlas valla üldplaneeringus rõhutatud keskkonnakaitse, sh põhjavee kaitse eesmärkidega ning puudub avalik huvi puurkaevu sanitaarkaitseala vähendamiseks. Tegemist oli aga seisukohaga teises haldusmenetluses, mistõttu KeA ei saanud sellega arvestada. KeA ei saanud eeldada, milline on kaebaja seisukoht vaidlusaluses haldusmenetluses. On õige, et KeA on muutnud halduspraktikat Maa-ameti 11.07.2022 taotluse ja Maa-amet 24.11.2022 taotluse vahel. KeA selgitab, et KeA-le edastati Keskkonnaministeeriumi vastus selgitustaotlusele puurkaevu sanitaarkaitseala kohta (vt lisa 2, dtl 121-123), mille järgi: „Oleme endiselt seisukohal, et puurkaevu hooldusala või sanitaarkaitseala ulatus ei tohi olla seadusevastane ja ebaproportsionaalne nõue, mis seab asjatuid piiranguid teiste kinnistute omanikele. Haldusmenetluse seaduse § 40 lg 3 p 3 kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui asja ei otsustata selle menetlusosalise kahjuks, kuid oluline on omaniku teavitamine. Puurkaevu sanitaarkaitseala vähendamiseks esitatakse vabas vormis taotlus veeseaduse § 277 lõike 3 alusel, arvestades veeseaduse § 149 lõike 1 punktides 1 ja 2 ning lõike 2 punktis 1 sätestatut ning Keskkonnaamet teeb sanitaarkaitseala ulatuse vähendamise otsuse. Sanitaarkaitseala vähendamisel ja muutmisel hooldusalaks ei ole üldjuhul nõutav omaniku nõusolek, sest nõuded muutuvad leebemaks. Veeseaduse § 277 lõike 4 alusel on põhjaveehaarde omaniku nõusolek sanitaarkaitseala ulatuse vähendamiseks või muutmisel hooldusalaks vajalik ainult ühisveevärgi põhjaveehaarde puhul. Meil puudus varem teadmine, et puurkaevu nr 14612 ei ole ühisveevärgi puurkaev. Palusite Jõelähtme Vallavalitsuselt infot, kas nimetatud puurkaevu puhul on tegu ühisveevärgi põhjaveehaardega. Jõelähtme Vallavalitsus kinnitas 12.10.2022 e-kirjaga, et puurkaev ei ole ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduse (§ 2 lõike 1) tähenduses ühisveevärgi puurkaev ehk nimetatud puurkaev ei ole vee-ettevõtja hallatav ning sellest võetava veega varustatakse kinnistuid, kus elab kokku alla 50 inimese. Seega olukorras, kus puurkaev ei ole ühisveevärgi põhjaveehaare, on Keskkonnaametil võimalik otsustada puurkaevu sanitaarkaitseala vähendamine ka ilma puurkaevu omaniku volikirjata või nõusolekuta.“ Seega on KeA muutnud halduspraktikat vastavalt Keskkonnaministeeriumi poolt saadud selgitustele. Mis puudutab kaebaja väidet halduspraktika muutmisele, siis toob KeA välja kohtupraktikas kinnistunud põhimõtte, et õiguspärasele ootusele ega võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes
ei saa nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-53-04 p 13 ja 3-3119-04 p 18). Kaebaja väited selle kohta, et KeA on oma tegevuses olnud kallutatud, on asjakohatud ja põhjendamatud.
5.10.KeA ei nõustu kaebaja hinnanguga, et KeA ei ole arvestanud kaebaja usaldust õigusakti kehtimisele HMS § 67 tähenduses. KeA selgitab, et sanitaarkaitseala ulatuse vähendamine ei ohusta puurkaevust tarbitavat vett. KeA korraldusega ei kaasne kaebajale ka kahjulikke tagajärgi, mistõttu ei ole tegemist haldusakti kehtetuks tunnistamisega isiku kahjuks HMS § 67 tähenduses. Kuna tegemist ei ole haldusakti kehtetuks tunnistamisega isiku kahjuks, siis ei olnud vajalik kaaluda ka HMS § 67 lg 2 seatud tingimuste täidetust. Õige ei ole kaebaja väide, et KeA ei ole oma seisukoha muutust põhjendanud seoses omaniku nõusolekuga. KeA korralduses on selgitatud, et vastavalt Keskkonnaministeeriumi selgitustele, on võimalik vähendada sanitaarkaitseala ulatust ka ilma puurkaevu omaniku nõusolekuta, kui tegemist ei ole ühisveevärgi põhjaveehaardega (vt dtl 11-14). Seega ei saanud arvestada isiku usaldust HMS § 67 tähenduses. Kaebaja ei ole terve menetluse kestel põhjendanud, kuidas sanitaarkaitseala ulatuse vähendamine konkreetsel juhul tema huve kahjustaks ning milles seisneb negatiivne mõju tema puurkaevule. VeeS § 277 lg 3 ei sea taotlusele põhjendamise nõuet, mistõttu ei ole KeA hinnangul põhjendatud ka taotlejalt oma avalduse põhistamist nõuda. KeA lähtub haldusmenetluse läbiviimisel seaduses sätestatud nõuetest.
5.11.Veeseaduse kohaselt on kaitstud põhjaveega ala, kus põhjaveekiht on kaitstud regionaalse veepidemega (VeeS § 68 lg 3 p 5). Vastustaja on välja selgitanud, et puurkaev 14612 avab põhjaveekihti, mis on kaitstud regionaalse veepidemega ning ei vaja suuremat sanitaarkaitseala kui 10 m (VeeS § 149 lg 1 p 1) (vt ka dtl 174-174 „Põhjavee kaitstus“).
5.12.KeA leiab, et vaideotsus on õiguspärane ülal toodud põhjustel.
5.13.Kaebaja taotleb menetluskulude väljamõistmist KeA-lt kokku summas 1856 eurot. Juhul, kui kohus peab kaebaja menetluskulude väljamõistmist KeA-lt põhjendatuks, palub KeA vähendada vastustajalt väljamõistetavaid menetluskulusid kohtu õiglasel äranägemisel (sh arvestades, et nii kohtuistungi korraldamine käesolevas asjas ei olnud vajalik).
KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
6.Kolmas isik palub jätta kaebuse rahuldamata.
6.1.Käesolevas asjas toimub vaidlus puurkaevu sanitaarkaitseala ulatuse üle, mis ei mõjuta mitte ainult Hennolenno kinnisasja omaniku, vaid ka ümberkaudsete kinnisasjade, sh riigi kui Väljamäe kinnisasja omaniku õigusi. Nimelt on Väljamäe kinnisasi koormatud piiratud asjaõigustega (isiklikud kasutusõigused tehnovõrkude rajamiseks, reaalservituudid juurdepääsu tagamiseks). Jõelähtme Vallavolikogu 30.05.2000 otsusega nr 27 on kehtestatud Uitro maaüksuse II lahustüki detailplaneering, mille lahendus näeb ette planeeringualale moodustatud kruntide (praegused Tanuma tee
53, Ühise, Herta, Linderi, Udo, Otsa ja Lea kinnisasjad) juurdepääsu Väljamäe kinnisasja servast, sh osaliselt puurkaevu 50-meetriselt sanitaarkaitsealalt. Tanuma tee 53 kinnisasjale (katastritunnus 24505:001:0275) juurdepääsu tagamiseks on Väljamäe kinnisasjale seatud reaalservituut. Herta kinnisasja (katastritunnus 24505:001:0271) omanik esitas 20.05.2022 ning Linderi (katastritunnus 24505:001:0269) ja Udo (katastritunnus 24505:001:0273) kinnisasjade omanik esitas 26.02.2023 Maa-ametile taotlused teeservituudi seadmiseks, et detailplaneeringu alusel juurdepääs realiseerida. Lisaks on Väljamäe kinnisasi ainsaks maismaaühenduseks ja juurdepääsuvõimaluseks Uitro (katastritunnus 24505:001:1821) ning Neeme piilkonnamaja (katastritunnus 24505:001:0101) kinnisasjadele. Harju Maakohtu 10.12.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-3077 (osaliselt jõustunud 08.05.2020 Tallinna Ringkonnakohtu lahendiga) on Väljamäe kinnisasjale, sh osaliselt puurkaevu 50-meetrisele sanitaarkaitsealale, määratud juurdepääsuõigus Neeme piilkonnamaja kinnisasja kasuks. Juurdepääsu asukoht järgib osaliselt kehiva detailplaneeringuga ette nähtud juurdepääsutee asukohta. Kohtumäärusega määratud juurdepääsuõigus ei ole veel kinnistusraamatusse kantud, kuid määrus on juurdepääsuõiguse määramise ja asukoha osas jõustunud. Lähtuvalt kohtumäärusega määratud juurdepääsuõigusest on samale alale seatud reaalservituut ka Uitro kinnisasja kasuks. Kohtumääruse või detailplaneeringuga on Väljamäe kinnisasjal määratud kindlaks naaberkinnisasjade juurdepääsuõiguste asukohad, mis annab juurdepääsu vajavate kinnisasjade omanikele õigustatud ootuse kindlaksmääratud ala kaudu juurdepääsuõiguse realiseerimiseks. Asjaolu, et juurdepääsuõiguse alal kehtib puurkaevu sanitaarkaitseala näol osaliselt põhjendamatu kitsendus, takistab juurdepääsuõiguse teostamist ja tee väljaehitamist. Lisaks eelnevale märgime, et Uitro kinnisasja omanik on 24.01.2023 ja Tanuma tee 53 kinnisasja omanik on 18.01.2023 esitanud Maa-ametile taotlused sidekaablite ning vee- ja kanalisatsioonitrasside rajamiseks Väljamäe kinnisasjale. Tehnorajatised on kavandatud alale, mis jääb osaliselt puurkaevu 50-meetrisele sanitaarkaitsealale, kuid väljapoole puurkaevu 10meetrist sanitaarkaitseala. Arvestades veehaarde sanitaarkaitsealal veeseadusest tulenevate kitsendusega, takistab põhjendamatult suur puukraevu sanitaarkaitseala Uitro ja Tanuma tee 53 kinnisasjade omanikel oma kinnisasjade teenindamiseks vajalike tehnorajatiste väljaehitamist. Koostamisel oleva Jõelähtme valla üldplaneeringu kohaselt asub Väljamäe kinnisasi väikeelamu ja puhkeotstarbelisel maa-alal. Põhjendamatult suur sanitaarkaitseala takistab seega ka Väljamäe kinnisasja perspektiivset kasutust ja maaomaniku õiguste teostamise võimalust. Seega takistab esialgse õiguskaitse kohaldamine niivõrd pikaks ajaks tsiviilasjas nr 2-15-3077 praeguseks osaliselt jõustunud kohtulahendi täitmist.
6.2.Sanitaarkaitseala vähendamine oli õiguspärane ning kaebaja ei ole esitanud ühtegi täiendavat tõendit, mis võiks selle potentsiaalselt ümber lükata. Seevastu kõik vastustaja ja kolmanda isiku esitatud dokumentaalsed tõendid kinnitavad asjaolu, et kaebajalt ei olnud vaja küsida nõusolekut santaarkaitseala vähendamiseks, kuna vaidlusalune puurkaev ei kuulu ühisveevärki ning kaebaja ei ole vee-ettevõtja. Seetõttu on asjakohatu ja tuleb jätta tähelepanuta kaebaja käsitlus, justkui oleks tema nõusolek sanitaarkaitseala vähendamiseks vajalik. Asjakohatu on kaebaja käsitlus, et (tsit) „/.../ ei oma tähtsust ka see, kas vastavast veehaardest saavad vett 10 tarbijat või 50 tarbijat.“ Seadusandja on sanitaarkaitseala ulatuse sidunud veevõtu mahuga, mille kohta on käesolevas asjas esitatud kohaliku omavalitsuse kinnitus, et vaidlusaluse puurkaevu
näol ei ole tegemist ühisveevärgi taristu hulka kuuluva puurkaevuga. 6.3. Kolmas isik palub kohtul jätta tähelepanuta kaebaja toodud käsitlus, justkui (tsit): „[s]anitaarkaitseala on osa puurkaevu omandipõhiõigusest ning sanitaarkaitseala vähendamine on kaebaja omandiõiguse riive, mida võib ilma omaniku nõusolekuta teha vaid avalikes huvides ning kohese ja õiglase hüvitise eest“. Maa-amet on seisukohal, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda, et sanitaarkaitseala oleks määratud temale sobival viisil. Seda enam, et õigusaktides on sätestatud kriteeriumid ning ka konkreetsed tingimused sanitaarkaitseala määramiseks, millele on vaidlustatud haldusakti andmisel õiguspäraselt tuginetud. Sanitaarkaitseala eesmärk on kaitsta põhjavett ja põhjavee kaitse vajadus tuleneb objektiivsetest asjaoludest, mida vastustaja on haldusakti andmisel arvesse võtnud, kaalunud ja arvestanud.
6.4.Kolmas isik märgib, et isegi juhul, kui isikul oleks subjektiivne õigus nõuda, et haldusorgan määrab sanitaarkaitseala temale sobival viisil, ei ole sanitaarkaitseala vähendamise näol tegemist isiku omandi põhiõiguse riivega. Vastupidi, mida suurem on isikule või tema omandile kehtestatud piirang, seda suurema riivega on tegemist. Sanitaarkaitseala kui piirangu vähendamisega omandiõiguse riive intensiivsus hoopis väheneb, seega on kaebaja käsitlus eksitav ja põhjendamatu. Sanitaarkaitseala määramise haldusakti puhul võiksime omandiõiguse riivest rääkida vaid juhul, kui sanitaarkaitseala oleks suurendatud, mida antud juhul aga ei tehtud. Omandiõiguse riivete puhul on seaduse reservatsioon lubatud ning riive on lubatud, kui see põhineb õiguslikul alusel, on proportsionaalne, vajalik ja kohane. Omandiõiguse puhul ei ole tegemist absoluutse õigusega. Ühtlasi märgime, et isegi juhul, kui vastustaja oleks sanitaarkaitseala suurendanud, ei tähendaks ka see veel tingimata haldusakti õigusvastasust. Olulist tähtsust omab, kas kohaldatud on õigeid õigusnorme ja kas piiranguala on määratud õigusaktides sätestatud ulatuses. Antud juhul on nii vastustaja kui kolmas isik esitanud selle tõendamiseks asjakohased dokumentaalsed tõendid.
6.5.Samuti tuleb jätta tähelepanuta kaebaja 15.01.2024 menetlusdokumendi punktis 3 sisalduv paljasõnaline väide, justkui vastustaja poolt läbi viidud haldusmenetlus puurkaevu sanitaarkaitseala vähendamisel ei olnud eesmärgipärane. Sanitaarkaitseala määramisel tuleb otsustuse tegemisel lähtuda veevõtu mahust ja põhjaveekihi kaitstusest. Ühtlasi märgib kolmas isik, et kaebaja viide HMS § 67 väidetavale rikkumisele ei ole asjakohane. Nimelt on viidatud sätte eesmärgiks kaitsta isiku usaldust ning seda eelkõige juhtudel, kui haldusorgan kavatseb anda haldusakti isiku kahjuks. Antud juhul aga ei ole sanitaarkaitseala vähendamise näol tegemist isiku kahjuks antava haldusaktiga.
6.6.Kuna veeseaduse on välja töötanud Keskkonnaministeerium, on seaduse kohta selgituste andmiseks pädev just Keskkonnaministeerium.
6.7.Kolmas isik palub jätta kaebus rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7.Kohus, analüüsinud ja hinnanud Keskkonnaameti (KeA) 09.01.2023 korralduses nr 1-3/23/6 "Veehaarde sanitaarkaitseala vähendamine (Tarbepuurkaev (14612))" ja 15.02.2023 vaideotsuses nr 1-7/23/17-2 märgitut, asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke ning suulisi seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole käesoleval juhul suutnud kohut veenda ega tõendada, et
vaidlustatud korraldus ja vaideotsus rikuks kaebaja õigusi ja oleks vastuolus veeseaduse (VeeS), Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) või mõne muu õigusaktiga, et need oleks õigusvastased ning tuleks tühistada. Kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lõikes 2 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Antud juhul kohus nõustub nii vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud vaidlustatud korralduses ja selle suhtes tehtud vaideotsuses, kui ka nende vastustaja vastuväidete ja selgitustega, mis on esitatud vastuseks konkreetselt kaebuses toodud väidetele. Kohus kohaldab HKMS-st tulenevat menetlusökonoomika põhimõtet ja seaduslikku alust piirduda kaebuse rahuldamata jätmisel vaid järgmiste selgituste ja põhjendustega.
8.Käesolevas asjas tuvastatud faktilised ja õiguslikud asjaolud
8.1.Harju maakonnas Jõelähtme vallas Neeme külas asub Eesti Vabariigile kuuluv Väljamäe kinnistu (katastritunnus 24505:001:0377), mille valitseja on Keskkonnaministeerium ja volitatud asutus Maa-amet. Väljamäe kinnistu sees asub kaebajale kuuluv Hennolenno kinnistu (katastritunnus 24505:001:0091), millel paikneb puurkaev tunnusega PRK0014612. Maakatastri kitsenduste kaardile oli kantud puurkaevu PRK0014612 sanitaarkaitseala ulatusega 50 meetrit, ulatudes Väljamäe kinnistule ning kitsendades selles ulatuses Väljamäe kinnistu maakasutust.
8.2.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et puurkaevu 14612 veevõtt on reguleeritud tähtajalise keskkonnaloaga nr KL-513503, mis kuulub kaebajale. Keskkonnaloaga nr KL-513503 on lubatud puurkaevust 14612 vett võtta kuni 12 m3 ööpäevas.
8.3.Maa-amet esitas 24.11.2022 KeA-le taotluse Harju maakonnas Jõelähtme vallas Neeme külas Hennolenno kinnistul (Hennolenno kinnistu) asuva puukaevu katastri numbriga 146123 (edaspidi puurkaev 14612) sanitaarkaitseala vähendamiseks 50 meetrilt 10 meetrile.
8.4.Vaidlustatud KeA 09.01.2023 korralduse nr 1-3/23/6 "Veehaarde sanitaarkaitseala vähendamine (Tarbepuurkaev (14612))" alusel vähendati puurkaevu sanitaarkaitseala 10-le meetrile (dtl 11-14).
8.5.Kaebaja esitas nimetatud korraldusele vaide (dtl 36-41). Keskkonnaameti 15.02.2023 vaideotsusega nr 1-7/23/17-2 jäeti kaebaja vaie rahuldamata (dtl 15-22).
8.6.VeeS § 149 lg 1 kohaselt juhul, kui põhjaveehaarde projektikohane veevõtt on 10–500 kuupmeetrit ööpäevas, on sanitaarkaitseala ulatus: 1) 10 meetrit, kui veehaardega avatud põhjaveekiht on kaitstud; 2) 30 meetrit, kui veehaardega avatud põhjaveekiht on keskmiselt kaitstud või suhteliselt kaitstud; 3) 50 meetrit, kui veehaardega avatud põhjaveekiht on kaitsmata või nõrgalt kaitstud. VeeS § 151 lg 1 sätestab, et veehaarde sanitaarkaitsealal tuleb vältida põhjavee, veekogu või selle osa kvaliteedi halvenemist ulatuses, mis võib joogivee tootmisel kaasa tuua veetöötluse kulude olulise suurenemise. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on veehaarde sanitaarkaitsealal majandustegevus keelatud, välja arvatud: 1) veehaarde ehitamine, teenindamine ja kasutamine; 2) sanitaarkaitseala hooldamine; 3) metsa hooldamine; 4) rohttaimede niitmine ja niite koristamine või äravedu; 5) õiguspäraselt ehitatud ehitise kasutamine ja muu ehitisega seonduv
tegevus kavandatud viisil, kui ehitis ei põhjusta vee kvaliteedi halvenemist; 6) teadustöö tegemine. VeeS § 277 lg 1 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist rajatud puurkaevude ja -aukude kohta jääb kehtima puurkaevu ja -augu rajamise ajal kehtinud õigusaktides määratud sanitaarkaitseala ning hooldusala ulatus. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et sanitaarkaitseala ulatuse vähendamiseks, arvestades käesoleva seaduse § 149 lõike 1 punktides 1 ja 2 ning lõike 2 punktis 1 sätestatut, esitatakse taotlus Keskkonnaametile, kes teeb sanitaarkaitseala ulatuse vähendamise otsuse. VeeS § 277 lg 4 kohaselt on ühisveevärgi põhjaveehaarde sanitaarkaitseala hooldusalaks muutmiseks või ulatuse vähendamiseks vaja veehaarde omaniku nõusolekut.
9.Kaebaja leiab, et kuivõrd ta ei ole andnud kohustuslikku nõusolekut sanitaarkaitseala vähendamiseks, kaebaja ärakuulamine oli üksnes formaalne ning korraldus on nõuetekohaselt põhjendamata, tuleb vaidlustatud korraldus ja selle suhtes tehtud vaideotsus tühistada. Vastustaja ja kolmas isik leiavad seevastu, et vastustaja on langetanud õiguspärase ja põhjendatud otsuse. Viimase seisukohaga nõustub ka kohus märkides, et kaebaja on ekslikul seisukohal nagu oleks antud juhul kaebaja nõusolek sanitaarkaitse ala vähendamiseks olnud seaduse kohaselt igal juhul nõutav. Samuti ei jaga kohus kaebaja seisukohta selles, et vastusaja on jätnud kaebuse esitaja ära kuulamata ning korraldus on põhjendamata.
9.1.Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et kaebajale kuuluv puurkaev on rajatud enne veeseaduse jõustumist (veeseadus jõustus 01.10.2019). Keskkonnaameti 08.10.2021 korraldusega nr DM-115892-16 otsustas Keskkonnaamet 1) anda OÜ-le Hennolenno (registrikood: 10326910, aadress: Harju maakond, Tallinn, Kesklinna linnaosa, Pärnu mnt 141, 11314) keskkonnaluba nr KL-513503 põhjavee võtmiseks puurkaevust katastrinumbriga 14612 I kvartalis 1 080 m3, II kvartalis 1 080 m3, III kvartalis 1 080 m3, IV kvartalis 1 080 m3, aastas 4 320 m 3 ja ööpäevas 12 m3 kehtivusega kuni 31.12.2042; 2) Määrata keskkonnaloas nr KL513503 puurkaevust katastrinumbriga 14612 põhjavee seire kvaliteedinäitajate kloriidi, elektrijuhtivuse, pH, lahustunud hapniku sisalduse, keemiline hapnikutarbe, nitraatide, ammooniumi ja sulfaatide osas üks kord viie aasta jooksul3. Vaidlust ei ole ka selles, et puurkaevu sanitaarkaitseala ulatuseks märgiti 50 m. Ühtlasi märgiti korralduse nr DM11589216 p 3.5.2. Keskkonnaameti seisukoht järgmist: „Põhjavee kaitstuse kaardi alusel asub puurkaev katastrinumbriga 14612 kaitstud põhjaveega alal. Keskkonnaamet märgib, et põhjavee kaitstuse kaart näitab esimese aluspõhjalise veekompleksi põhjavee looduslikku kaitstust. Puurkaev katastrinumbriga 14612 sügavusega 91 m avab Kambriumi–Vendi põhjaveekogumit. Kui põhjaveehaarde projektikohane veevõtt on 10 – 500 m3 ööpäevas, on sanitaarkaitseala ulatus 10 m, kui veehaardega avatud põhjaveekiht on kaitstud. Keskkonnaamet saab puurkaevu sanitaarkaitseala ulatust vähendada kinnistuomaniku vastava taotluse alusel. Arvestades, et veehaardega avatud põhjaveekiht on kaitstud ning põhjaveevõtt puurkaevust on ligikaudu 12 m3 ööpäevas ning sanitaarkaitsealasse jääb tee, on Keskkonnaameti hinnangul võimalik puurkaevu katastrinumbriga 14612 sanitaarkaitseala ulatust võimalik vähendada 10 m-ni. Eeltoodust tulenevalt soovitab Keskkonnaamet ettevõttel esitada puurkaevu katastrinumbriga 14612 sanitaarkaitseala vähendamise taotlus.“ Vaidlustatud korraldusega otsustas Keskkonnaamet määrata Harju maakonnas Jõelähtme vallas Neeme külas Hennolenno kinnistul asuva puurkaevu katastri numbriga 14612 (Tarbepuurkaev
Kä esaadav arvu/võrgus: h ps://kotkas.envir.ee/permits/public_document_view?represented_id=&document_id=62761
(14612)) sanitaarkaitseala ulatuseks 10 meetrit. Korraldus on antud Maa-ameti 24.11.2022 taotluse alusel. Korralduse kohaselt: „Puurkaevu 14612 puhul ei ole tegemist ühisveevärgi põhjaveehaardega ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduse § 2 lg 1 tähenduses, seega ei ole sanitaarkaitseala ulatuse muumiseks veehaarde omaniku nõusolek vajalik. Keskkonnaministeerium on 18.11.2022 Keskkonnaametile edastanud seisukoha (Registreeritud Keskkonnaameti dokumendihaldussüsteemis 18.11.2022 nr 14-4/22/13581-9 all), mille kohaselt ei tohi puurkaevu hooldusala või sanitaarkaitseala ulatus olla seadusevastane ja ebaproportsionaalne nõue, mis seab asjatuid piiranguid teiste kinnistute omanikele. Keskkonnaministeerium on kirjas välja toonud, et sanitaarkaitseala vähendamisel ja muutmisel hooldusalaks ei ole üldjuhul nõutav omaniku nõusolek, sest nõuded muutuvad leebemaks. Seega on nii puurkaevu kui ka piirnevate kinnistute omanikel võimalik oma kinnistut suuremas ulatuses sihtotstarbeliselt kasutada. Keskkonnaministeerium on seisukohal, et olukorras, kus puurkaev ei ole ühisveevärgi põhjaveehaare, on Keskkonnaametil võimalik otsustada puurkaevu sanitaarkaitseala vähendamine ka ilma puurkaevu omaniku volikirjata või nõusolekuta. Puurkaevu 14612 veevõtt on reguleeritud tähtajalise keskkonnaloaga nr KL-513503, mis kuulub HENNOLENNO OÜ-le. Keskkonnaloaga nr KL-513503 on lubatud puurkaevust 14612 vett võtta kuni 12 m3 ööpäevas. Veetarbimine on 2021.-2022. aastal vee erikasutusõiguse tasu deklaratsioonide alusel olnud keskmiselt 3,5 m3 ööpäevas; suurim 13,3 m3 ning väikseim 0,2 m3 ööpäevas. Puurkaev 14612 on ehitatud 1998. aastal, on 91 meetri sügavune ning avab Kambrium-Vendi Voronka kihistu põhjaveekihti. Kambrium-Vendi põhjaveekogum on maapinnalt tuleneva reostuse eest kaitstud regionaalse veepidemega, seega on põhjaveekiht kaitstud. Arvestades asjaolu, et põhjaveekiht on maapinnalt tuleneva reostuse eest veepideme tõttu hästi kaitstud, ei sea sanitaarkaitseala vähendamine ohtu põhjavee kvaliteeti. Kui põhjaveehaarde projektikohane veevõtt on 10–500 m3 ööpäevas ning veehaardega avatud põhjaveekiht on kaitstud, on sanitaarkaitseala ulatus 10 meetrit (VeeS § 149 lg 1 p 1). Põhjavee võtmiseks üle 500 m3 tuleb põhjaveevaru hinnata (VeeS § 204 lg 1). Kui tegelik veevõtt erineb projektikohasest veevõtust, võib Keskkonnaamet määrata sanitaarkaitseala ulatuse või muuta sanitaarkaitseala hooldusalaks, lähtudes tegelikust veevõtust (Vees § 149 lg 3). Jõelähtme valla põhjaveevarud on kinnitatud keskkonnaministri 25.04.2016 käskkirjaga nr 12/16/379, kehtivusega kuni 31.12.2042. Eelnevast tulenevalt on Keskkonnaamet seisukohal, et arvestades puurkaevust 14612 lubatud ja tegelikku veevõttu, ning asjaolu, et põhjaveekiht on kaitstud regionaalse veepidemega ning veehaare ei vaja 50 meetri ulatust sanitaarkaitseala, on sanitaarkaitseala vähendamine 10 meetrile põhjendatud. Lisaks leevenevad sanitaarkaitseala vähendamisel majandustegevusega seotud piirangud, mis kitsendavad maaomanike õigusi oma omandit vabalt vallata (Eesti Vabariigi Põhiseadus § 32).“ Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus (ÜVVKS) § 2 lg 1 sätestab, et ühisveevärk ja kanalisatsioon on ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu toimub kinnistute veega varustamine või reovee ärajuhtimine ning mis on vee-ettevõtja hallatav või teenindab vähemalt
50 elanikku. Ühisveevärgi ja -kanalisatsioonina käsitatakse ühisveevärki või ühiskanalisatsiooni eraldi või mõlemat üheskoos. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale kuuluva puurkaevu näol ei ole tegemist ÜVVKS mõttes ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniga (vt ka Jõelähtme Vallavalitsuse 12.10.2022 e-kiri dtl 79). Kohus leiab, et Keskkonnaamet on rakendanud VeeS § 149 lg 1 p 1 ja § 277 õiguspäraselt. Kohus nõustub Keskkonnaameti poolt vaidlustatud korralduses märgituga, et kuivõrd kaebaja puurkaevu 14612 puhul ei ole tegemist ühisveevärgi põhjaveehaardega ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduse § 2 lg 1 tähenduses, siis ei ole sanitaarkaitseala ulatuse muumiseks veehaarde omaniku ehk kaebaja nõusolek vajalik. Antud juhul piisas selleks kinnistu omaniku (Maa-ameti), kelle kinnistule sanitaarkaitseala ulatus, taotlusest. Kaebaja etteheited võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest ei ole siinkohal asjakohased ega too kaasa korralduse tühistamist, kuivõrd tegemist on kahe eraldiseisva grupiga keda koheldaksegi lähtuvalt seadusest erinevalt. Kohtule ei ole ära tuntav, et tegemist võiks olla ka PS-se vastase olukorraga. Kaebaja ei ole ka ise selles osas täpsemaid seisukohti esitanud. 9.2. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et ärakuulamine viidi läbi üksnes formaalselt ning juba üksnes seetõttu tuleks kaebus rahuldada ja vaidlustatud korraldus tühistada. Kaebajale on antud võimalus omapoolseid seisukohti avaldada, kuid kaebaja ei ole seda tähtaegselt teinud. Kaebaja seisukoht, et tema arusaamist mööda oli tal võimalik seisukohti avaldada kuni 13.01.2023 ei ole asjakohane. Keskkonnaameti 22.12.2023 kirjaga on antud korralduse eelnõule arvamuse avaldamiseks ja vastuväidete esitamiseks, tähtaeg kaks nädalat alates eelnõu saatmisest4. Seega tuli arvamus esitada Keskkonnaametile hiljemalt 05.01.2023. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viidatud tähtajaks omapoolset seisukohta vastustajale ei esitanud. Siinkohal juhib kohus kaebaja tähelepanu sellele, et äriühing peab korraldama e-posti kättesaamist äriregistrile esitatud e-posti aadressil. Seega kaebaja viited sellele, et tema juhatuse liige viibis vastaval vahemikul väljaspool Eestit puhkusel ning sellest tulenevalt ei esitanud kaebaja omapoolseid seisukohti varem, ei ole asjakohased. Ka asjaolu, et Keskkonnaamet pikendas haldusmenetluse läbiviimise tähtaega HMS § 41 alusel kuni 13.01.2023, ei tähenda, et kaebaja sai omapoolseid seisukohti esitada kuni 13.01.2023. Samuti ei tähenda see seda, et enne 13.01.2023 ei tohtinud vastustaja otsust langetada. Haldusmenetluse läbiviimise aeg on see maksimaalne aeg, mille jooksul haldusorgan peab tegema kõik vajalikud menetlustoimingud ja langetama otsuse. Haldusmenetluse võib läbi viia ka kiiremini. Kohus kordab, et seisukohtade esitamise tähtajaks oli 05.01.2023. Kaebaja nimetatud ajaks omapoolseid seisukohti ei esitanud ja seisukoha andmiseks täiendavat aega ei taotlenud. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et vastustaja oleks pidanud arvestama otsuse tegemisel täiendavalt kaebaja poolt varasemas haldusmenetluses avaldatud seisukohtadega olukorras, kus läbi viidi uus haldusmenetlus. Kui kaebaja soovis jääda oma varasemate seisukohtade juurde, siis oleks piisanud sellest, kui kaebaja oleks vastava teate vastustajale edastanud, kuid kaebaja seda ei teinud. Ka asjaolu, et menetlus viidi läbi pühade (jõulude) ajal, kui kaebaja esindaja
registreeritud Keskkonnaame/ dokumendihaldussüsteemis 22.12.2022 nr 14-4/22/13581-11 all. Kä esaadav arvu/võrgus: h ps://adr.envir.ee/et/document.html?id=0ec8a27b-6082-422e-854d-b8ea7705c76
puhkas, ei muuda korraldust õigusvastaseks. Maa-amet esitas vastava taotluse 24.11.2022, vastav menetlus viiakse läbi 30 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest (millist tähtaega käesoleval juhul pikendati) ning kaebajal oli antud vahemikus 8 täis tööpäeva aega oma seisukohti esitada. Kaebaja oleks saanud vajadusel ka taotleda tähtaja pikendamist või viidata oma varasematele seisukohtadele, aga ühtegi nendest võimalustest ta ei kasutanud. Kokkuvõtvalt ei ole kaebaja etteheited tema ära kuulamata jätmisest põhjendatud.
9.3.Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et korraldus on põhjendamata, eesmärgipäratu ning vastustaja oleks pidanud põhjalikumalt kaaluma kaebaja huve ja avalikke huve, millest tulevalt on vastustaja teinud kaalutlusvea. Veehaarde sanitaarkaitseala eesmärk on vee kvaliteedi halvenemise vältimine. Kehtiva seaduse kohaselt on piisavaks sanitaarkaitseala ulatuseks 10 meetrit, kui veehaardega avatud põhjaveekiht on kaitstud ning põhjaveehaarde projektikohane veevõtt on 10–500 kuupmeetrit ööpäevas. Kaebajale väljastatud keskkonnaloa KL-513503 kohaselt on põhjaveekiht kaebaja puurkaevu asukohas kaitstud ning põhjaveehaarde projektikohane veevõtt on 12m3 ööpäevas. Samuti on juba nimetatud keskkonnaloas KL-513503 juhitud kaebaja tähelepanu sellele, et sanitaarkaitseala tuleks vähendada ning soovitatud kaebajal esitada vastav taotlus (mida kaebaja ei ole aga teinud). Sanitaarkaitseala eesmärk ei ole põhjendamatute piirangute seadmine selle alale jäävatele kinnisasjadele, millest tulenevalt ei jaga kohus kaebaja seisukohta, et korraldus on eesmärgipäratu. Samuti ei ole sanitaarkaitseala eesmärk kaitsta ega piirata eraldiseisvalt kellegi omandiõigust, vaid selle eesmärk on vee kvaliteedi halvenemise vältimine. Olukorras, kus juba keskkonnaloas on üheselt ja selgelt fikseeritud, et kaebajale kuuluv puurkaev asub kohas, kus põhjaveekiht on kaitstud, ei pidanud vastustaja hakkama käesolevas asjas vaidlustatud korralduses, milles muudeti sanitaarkaitseala ulatust, esitama täiendavaid põhjendusi koos tõenditega põhjaveekihi kaitstuse kohta nagu leiab kaebaja. Kui kaebaja on seisukohal, et vastav väide on ekslik (ja ka talle väljastatud keskkonnaloas on selles osas valed andmed), siis tuleb kaebajal endal oma vastupidiseid väiteid tõendada. Kaebaja ei ole haldusmenetluses ega kohtumenetluses esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et tegemist ei ole alaga, kus põhjaveekiht on kaitstud. Kohtule ei nähtu ka, et vastustaja oleks pidanud antud olukorras esitama põhjalikumad kaalutlused kaebaja võimalike õiguste kahjustumisest, kuivõrd kaebaja õiguste kahjustumist faktilisest asjaoludest ei nähtunud ja ta ise vastuväiteid ettenähtud ajaks ei esitanud. Sellest tulenevalt on mitteasjakohased ka kõik kaebaja väited haldusakti kaebaja kahjuks muutmisest. Olukorras, kus kahtlus puudub põhjaveekihi kaitstuse osas ja määratud sanitaarkaitseala vastab seaduses sätestatud nõuetele ja kaebaja oma vastuväiteid ei avaldanud, leiab kohus, et vastustaja ei pidanud veel täiendavalt asuma kaaluma (ise välja mõtlema) võimalikke kahjulikke mõjusid kaebajale. Kaebaja õigusi saaks mõjutada üksnes olukord, kus vee kvaliteet halveneks (sisuliselt möönab seda ka kaebaja). Kui vastav asjaolu on aga välistatud, siis jääb kohtule arusaamatuks, mida oleks vastustaja pidanud veel kaaluma ja täiendavalt põhjendama. Kohus mainib, et ka kaebaja väited võimalikest tulevastest klientidest, kellele soovitakse tagada parim vesi, on tõendamata, paljasõnalised ja asjaolusid arvestades väheusutavad ning ei saa olla aluseks kaebuse rahuldamiseks.
10.Kaebaja asus kaebuses veel seisukohale, et sanitaarkaitseala on osa puurkaevu omandipõhiõigusest ning sanitaarkaitseala vähendamine on kaebaja omandiõiguse riive, mida võib ilma omaniku nõusolekuta teha vaid avalikes huvides ning kohese ja õiglase hüvitise eest.
Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Kohus leiab, et vastustaja on asjakohaselt välja toonud, et käesoleval juhul ei ole kaebaja oma omandit kaotanud ning seda ei ole muudetud, mistõttu ei ole kaebaja omandiõigust riivatud ega PS § 32 rikutud. Tegemist ei ole omandi nõusolekuta võõrandamisega, millisel juhul tuleks maksta hüvitist. Tegemist on seaduses sätestatud kitsendusega, mille ulatust muudeti kitsendusega hõlmatud kinnistul soodsamas suunas. Kohus jagab vastustaja seisukohta ka selles, et isegi juhul kui lähtuda kaebaja seisukohast, et sanitaarkaitseala ulatuse vähendamine riivab tema omandipõhiõigust (lisaks sellele, et sanitaarkaitseala kui selline on kinnistu omanikele omandiõiguse kitsendus), siis tuleb arvestada, et omandipõhiõigus ei ole piiramatu põhiõigus. PS § 32 lg 2 on lihtsa seadusereservatsiooniga säte, mis tähendab, et omandipõhiõigust võib piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole PS-ga vastuolus (Riigikohtu otsus nr 3-4-1-25-11 p 37). Piirang peab olema proportsionaalne. Antud juhul oleks kaebaja omandipõhiõiguse kitsenduse aluseks VeeS § 277 lg 3 koosmõjus VeeS §-ga 149. Kohtule ei nähtu ning ka kaebaja ei ole väitnud ega lahti kirjutanud, miks see piirang proportsionaalne ei ole. Kaebaja ei ole selgitanud ega tõendanud, kuidas sanitaarkaitseala vähendamine puurkaevu vee kvaliteeti halvendab ning kaebaja huve kahjustab, arvestades, et puurkaev asub kaitstud põhjaveega alal.
11.Viimaseks leidis kaebaja, et väär ning alusetu on vastustaja ja kolmanda isiku tuginemine Keskkonnaministeeriumi selgitustele. Kaebaja leiab, et Keskkonnaministeeriumil puudus pädevus anda veeseaduse kohta sellist tõlgendust nagu käesoleva juhul on tehtud. Kohus leiab, et kaebaja seisukoht on ekslik ning Keskkonnaministeeriumil on otsene kohustus anda tema poolt välja töötatud õigusaktide ja nende eelnõude kohta selgitusi tulenevalt märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse §le 3. Vastustaja poolt vastava selgituse järgimist ei saa talle kuidagi ette heita. Seejuures leiab ka kohus, et Keskkonnaministeeriumi poolt antud selgitus on kooskõlas veeseaduse teksti ja mõttega. Kaebuse esitaja ei ole suutnud kohut veenda vastupidises.
12.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud korraldus on õiguspärane haldusakt ja selle tühistamiseks puuduvad alused, millest tulenevalt ka vaideotsuses õiguspärane ja kaebus on tervikuna põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud 13. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 8 sätestab, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Kolmas isik oli vastustaja poolel. Vastustaja ega kolmas isik ei ole kohtule menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud, seega jäävad nende menetluskulud nende enda kanda. (allkirjastatud digitaalset) Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.