Keskkonnaõigus › Looduskaitse

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

nende taristuelementide ehitamine kinnistu hoonestamiseks vajalik. Suvila tee 32a kinnistu on osaliselt hooldatud ning seetõttu ei ole seal looduskooslusi ega taimestikku, mida tuleks tingimata säilitada. Suvila tee 32a kinnistu hooldatud osa hoonestamine ei muuda kinnistu reljeefi. Samuti ei takista see vaba liikumist Ainja järve kaldal ega juurdepääsu sellele. 2) Vaidlustatud otsus ja vaideotsus on põhjendamata ja seega õigusvastased, kuna vastustaja on mõlemal juhul põhjendanud oma seisukohti valdavas osas paljasõnaliste ja deklaratiivsete väidetega, mille puhul ei ole arvestatud tegeliku olukorraga. Vastustaja ei ole välja toonud, millised looduskooslused ja taimed Suvila tee 32a kinnistu hooldatud osal vajavad vältimatut kaitset. Vastustaja on piirdunud üksnes üldsõnaliste terminite kasutamisega. Vastustaja ei ole veenvalt põhjendanud, miks Suvila tee 32a kinnistu hoonestamine ja hilisem kasutamine häirib looduskooslusi ja taimestikku oluliselt rohkem, kui sama piirkonna teised hoonestatud ja hooldatud kinnistud, sh ehituskeeluvööndis asuvad kinnistud, mis keskkonna toimimist ja looduskooslusi ülemääraselt ei häiri ka juhul, kui nendele hoonestust juurde rajada. Vastustaja oleks pidanud vaidlustatud otsuses või vaideotsuses üheselt selgelt ümber lükkama Mulgi ÜP KSH aruandes tehtud järelduse, et Ainja järve ääres, sh Suvila tee 32a kinnistul, ei ole ette näha olulist ebasoodsat mõju seoses ehituskeeluvööndi vähendamisega. 3) Vaidlustatud otsusest ei selgu, kuidas ehituskeeluvööndi vähendamine Suvila tee 32a kinnistul ja sellest tulenev võimalik uue majapidamise lisandumine kompaktse hoonestusega piirkonda vähendab Ainja järve alal elutsevate nahkhiirte jaoks sobivat elupaika ning tekitab nahkhiirte elutegevust talumatult häirivat müra- ja valgusreostust. Nahkhiirte võimalik häirimine on otsitud argument, kuna sama liiki nahkhiired elutsevad ka Tallinnas Kadrioru pargis, kus valgus- ja mürahäiringud on oluliselt intensiivsemad kui ca 30 majapidamisega Ainja järve Suvila tee piirkonnas, kus puudub isegi tänavavalgustus. 4) Vastustaja hirm seoses suure languse lähedale eluhoone ehitamisega, mis vastustaja hinnangul võib põhjustada pinnase erosiooni ja vajab pinnasetöid, on põhjendamatu, kuna erosiooni võimalust ja pinnasetööde vajadust on võimalik vältida sobiva ehitustehnoloogia rakendamisega või valmismaja paigaldamisega. Vaideotsuses märgib vastustaja, et uute hoonestusalade lisandumisel tuleb arvestada inimtegevuse kumuleeruva negatiivse mõjuga kaldale, kuid vaatamata sellele märkusele, ei ole vastustaja otsuses ega vaideotsuses välja toonud, kas negatiivne mõju üldse suureneb ja kui suures ulatuses see suureneb ning kas suurenemine on nii oluline, et looduskeskkond seda taluda ei suuda. Seetõttu on vastustaja argument sisutühi. Kuna Eesti Vabariik ei teostanud ostueesõigust, kui kaebaja 08.03.2021 omandas Suvila tee 32a kinnistu, siis ei ole eluliselt usutav, et Suvila tee 32a kinnistu on nii erilise reljeefiga ja sellel leidub looduskooslusi, mida tingimata kaitsta tuleb. 5) Vaidlustatud otsus on kaalutlusvigadega. Vastustaja on otsuse tegemisel lähtunud üksnes kaalutlustest, mis toetavad ehituskeeluvööndi vähendamisega mittenõustumist. Vastustaja on jätnud kaalumata kaebaja huvi oma elamumaa sihtotstarbega kinnistut hoonestada ja rajatud hoonestust hiljem kasutada. Vastustaja ei ole otsuse tegemisel kaalunud võimalust Suvila tee 32a kinnistu osas ehituskeeluvööndit vähendada, seades sellele täiendavaid tingimusi, mille rakendamisega oleks tagatud Suvila tee 32a kinnistu hoonestamise ja hilisema kasutamise võimalikult väike mõju Ainja järve äärsetele looduskooslustele ja taimestikule ning säiliks suuremas osas keskkonna toimimine ja kallas oleks kaitstud. Vastustaja ei ole seda puudust kõrvaldanud ka vaideotsuses, piirdudes mittemidagiütleva selgitusega, et juhul, kui KeA peab võimalikuks teatud tingimustel ehituskeeluvööndit vähendada, siis seda ka tingimusi seades tehakse. Suvila tee 32a kinnistu osas ei pea vastustaja võimalikuks ka tingimusi seades ehituskeeluvööndit vähendada. Paraku ei selgu, milliste tingimuste seadmist on vastustaja kaalunud ja jõudnud järeldusele, et nende rakendamise korral oleks mõju looduskeskkonnale talumatult suur. Kaebaja hinnangul võiksid tingimustena kõne alla tulla ehitusprojekti ja tehnoloogia kooskõlastamine vastustajaga või kinnistu järvepoolse osa seni puutumatu

looduskoosluse riigi ainukasutusse andmine vms. Vastustaja seisukohad, mis puudutavad juurdepääsuteed ja elektrivõrku, on vastuolulised ja lõppjäreldus eirab tegelikku olukorda. Vaidlustatud otsuse punktis 3.2.3 leiab vastustaja, et nimetatud rajatised on olemas, kuid otsuse punktis 3.2.6 leiab, et juurdepääsutee tuleb rajada ning vaideotsuse punktis 4.5 leiab, et Suvila tee 32a kinnistul puudub juurdepääs, kuna see tagatakse naaberkinnistu kaudu, ja ka elektriühendus on naaberkinnistu oma. Suvila tee 32a kinnistu tegelik olukord on, et kinnistule pääseb naaberkinnistul asuva pinnastee kaudu ja elektriliitumine on Suvila tee 32a kinnistul olemas. Asjaolu, et juurdepääsutee asub naaberkinnistutel, ei tingi uue tee rajamise vajadust kaebaja kinnistule, kuna naaberkinnistul asuva juurdepääsutee kasutamises on võimalik kokku leppida. Suvila tee 32 kinnistule on Suvila tee 32a kinnistu kasuks juba teeservituut seatud.

veerežiim. Ala on looduskaitseliselt väärtuslikum kui seal esineb mitmeid kaitsealuseid liike, kuid EKV vähendamise otsustamisel ei ole kaitsealuste liikide esinemine iseseisvaks kriteeriumiks või otsustamise aluseks. KeA käsitleb looduskooslusi terviklike kooslustena, kus kaitsealused liigid on nende esinemisel üheks ökoloogiliseks elemendiks. Puu- ja põõsarindel on veekogude kaldal oluline roll lähtuvalt veekogude vee ja kaldavööndite omavahelisest ökoloogilisest sidususest ja eritüübiliste elupaikade säilimisest, kuid eelkõige väikeveekogude puhul on oluline veekaitseline roll (kaitsmaks veekogu muuhulgas hajureostuse eest). Taimekamar (isegi, kui tegemist on niidetava alaga) käitub puhvrina veekogu ja inimmõjuga ala vahel, taimestik seob pinnases liikuvaid toitaineid ja vähendab veekogusse jõudvat toitainekoormust, samuti on taimestikul oluline roll erosiooni, varingu jm kaldaprotsesside ärahoidmisel, toimides seeläbi ka inimeste vara kaitseks. Mida laiem on taimkattega vööndi ulatus kaldal, seda tõhusamalt taimkatte puhver toimib. Ehitamisega kaasneb taimestiku hävimine ehitiste alusel alal ja nende ümbruses. Hooldatud ala, mida soovitakse hoonestada, asub järsu langusega nõlva kõrval. Hoonestuse rajamisega kaasneb õuemaa kujunemine, mis lubab ehitada edaspidi ka ilma ehituskeeluvööndit vähendamata. Seetõttu ei ole välistatud edaspidine arendus kaldal ning on ohustatud kalda kaitse eesmärgid (looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine). Ehituskeeluvööndi üheks eesmärgiks on kalda eripära arvestava asustuse suunamine, seda nii veekogu kallaste kui ka inimese vara kaitseks. Järsu languga kaldal ehitamisel on suur tõenäosus hiljem nõlva varinguliste protsesside (erosioon, lihked) esinemiseks, tulevikus vara kaitseks kaldakindlustuse ehitamise vajaduseks, mistõttu kalda iseloomulikku reljeefi arvestades on katastriüksusel ehitamine vastuolus kalda kaitse eesmärgiga suunata asustust arvestades kalda eripära. Kaldale juurdepääs ja kallasrajal liikumine on hetkel tagatud ‒ seda KeA Mulgi ÜP kaalutluses ka välja tõi ning vaidlustatud otsuses ka arvestas. 4) KeA küll tutvub KSH aruande koostanud ekspertide arvamusega, kuid tuleb arvestada, et KSH aruandes keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 21 mõistes ranna ja kalda kaitse-eesmärkidele ei hinnata. KSH aruande eesmärk ei ole läbi viia EKV vähendamise kaalumist. EKV vähendamise otsustamisel kaalutakse ehitamise mõju rannale ja kaldale LKS § 34 mõistes. Erisusena võimaldab LKS § 38 lg-tes 4 ja 5 nimetatud juhtudel ehitada juba hoonestatud katastriüksutel (nt Suvila tee 32, 30 ja 28). Suvila tee 32a kinnistu ei ole hoonestatud. 5) Nahkhiirte kaitse ei ole otsitud argument. Veekogu kohal paiknev ruum on nahkhiirtele toitumisala ning poegimiseks ja varjepaikadena kasutavad kaldaäärseid puistusid ja muud lähedal asuvaid alasid. Suvisteks varjepaikadeks olevate ehitiste renoveerimisel, rekonstrueerimisel, lammutamisel ja valgusreostusel on mõju nahkhiirte elupaigale. Kuna Ainja järve akvatooriumi alal on Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) andmetel registreeritud nahkhiirlaste elupaik ja ehituskeeluvööndi vähendamise kaalutlusruum mis näeb ette looduskooslustele mõju analüüsi, siis tuleb KeA-l olemasolevaid andmeid kaalutlusotsuses arvestada. 6) KeA on vaidlustatud otsuses selgitanud, et hoonete ja õueala kujunemisega kaasneb negatiivne inimmõju kaldale (taimkattevööndi hävimine ehitiste alal, võimalik saasteainete jõudmine veekogusse jm). Teada on, et hoonete ja teiste ehitiste (sõiduteed, parklad, hooned, terrassid jms) rajamisel väheneb pinnase vee, hajureostuse ja toitainete puhverdusvõime. Taimkatte vööndi kitsenemisel ja selle kohatisel puudumisel kaldal suureneb veekogu reostusvõimalus, kallas on ebastabiilsem, erosioonitundlikum. Kaldaala koos taimkattevööndiga on oluliseks elupaigaks elustikule ning puhkealaks avalikkusele. Ainja järv on avalikult kasutatav veekogu, kuid kaldaalal ehitamisel ja ehitiste ümber õuemaa kujundamisel vähendatakse loodusliku koosluse ulatust ja seeläbi vähenevad kõigil, sh looduslikel liikidel võimalused veekogu ja kaldaala kasutamiseks. Inimtegevuse mõju

loodusele on KeA senise praktika järgi ja kaardiandmetele tuginedes reeglina alati negatiivne, kumuleeruv ja ajas suurenev. 7) Kaebajal ei saanud kinnistu omandamisel tekkida teadmist kinnistul ehitamise õigusest. Samuti ei ole kaebajal tekkinud õigustatud ootust EKV vähendamiseks nõusoleku saamiseks. 8) KeA ei ole rikkunud kaalutlusreegleid. KeA-l tuleb EKV vähendamise üle otsustamisel lähtuda LKS §-s 40 lg 1 ja LKS §-s 34 sätestatud piiridest. KeA on kaalumisel arvestanud varasemal ajal kalda kaitse eesmärke kahjustanud tegevusega (nt „ümbruskonnas välja kujunenud liikluskorraldust ei ole vaja oluliselt muuta“, „ligipääs on kinnistutele olemas kohalikult pinnaseteelt“, „olemas on elektrivõrk“, „nõuetele vastava reoainete käitluse korral ei kaasne eeldatavalt ohtu Ainja järvele“, „planeeritud ehitusala on inimeste poolt mõjutatud, võttes arvesse autoteede ja muude elamute lähedust, ja sealsed kooslused on tugevasti inimtegevusest mõjutatud“, „kaldale avalik ligipääs on tagatud, kallasrajal liikumine ei ole takistatud“). Siiski saab KeA nõustuda EKV vähendamisega vaid juhul, kui puudub täiendavalt võimalus kalda kaitse eesmärkide kahjustamiseks. Seega on KeA kaalunud erinevaid asjaolusid, nii poolt kui vastuväiteid. KeA kaalus ehitamise võimalust kinnistul, kuid ei pidanud seda ühelgi moel võimalikuks. Kui KeA peab teatud tingimustel võimalikuks EKV vähendamist, siis neid võimalusi ka kaalutakse. Arvestades, et ehitisi võib ehitada kinnistu piirist alates 4 m kauguselt, nõlva ja kraavi kaugust, jääb kinnistule väga väike ala ehitamiseks. Ka väikesemahulised ehitised kahjustavad kalda kaitse-eesmärke. KeA arvestab kaalumisel ka LKS erisustega, mille kohaselt ehituskeeluvööndi vähendamise järgselt on nt maaomanikul võimalik aja jooksul tegevust laiendada, rajada esialgsest suurema mahuga ja mitmeid ehitisi – selline võimalik areng suurendab kaldal inimtegevuse negatiivset mõju veelgi.

KOHTU PÕHJENDUSED

andmetel kaitsealasid, hoiualasid, kaitstavad looduse üksikobjekte ja püsielupaiku ning puuduvad ka kaitstavate liikide kasvukohad ja elupaigad.

järsakust maa poole võib ehitustegevust lubada, siis KeA ei saa piirduda üldsõnalise ohukahtlusega, vaid peab tuginema konkreetsetele tõenditele. Sest konkreetse hoone võib ehitada üksnes siis, kui see on ohutu nii keskkonnale kui inimestele. See selgitatakse välja hoone projekteerimise ja ehitamise käigus. Ühtegi tõendit, mis tõendaks, et Suvila tee 32a kinnistul ehitada ei saa, KeA esitanud ei ole. Põhjendatult on kaebaja välja toonud, et pinnase erosiooni ja kalda varisemist on võimalik vältida sobiva ehitustehnoloogia rakendamisega või valmismaja paigaldamisega. Kohus nõustub kaebajaga, et Suvila tee 32a kinnistu hooldatud osa hoonestamine ei muuda kinnistu reljeefi. Vaidlust ei ole selles, et eksisteerivad olemasolevad teede- ja tehnovõrgud (juurdepääs Suvila tee 32a kinnistule on tagatud Suvila tee 32 kinnistu kaudu, olemas on elektrivõrguga liitumine), mis tagavad kinnistu kasutamise ilma, et ohtu satuks ranna ja kalda kaitse eesmärk. Samuti jääb jätkuvalt tagatuks juurdepääs kallasrajale.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.