Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 29.02.2024, Tartu 3-22-1355 X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt Taru Vangla 31.03.2022. a käskkirja nr 6-2/163 alusel kartserikaristuse määramisega ja selle täitmisel aset leidnud rikkumistega Tartu Halduskohtu 16.03.2023. a otsus X apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant ‒ X Vastustaja ‒ Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebajale apellatsioonkaebuse lisana esitatud 16.08.2022. a vastus 1-l lehel.
2.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16.03.2023. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 29.02.2024, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla määras 10.03.2022. a käskkirjaga nr 6-3/71 kinnipeetav X (kaebaja) osalise koormusega tähtajalisele vangla majandustööle, abitöölise ametikohale.
2.Tartu Vangla tunnistas 31.03.2022. a käskkirjaga nr 6-2/163 kaebaja süüdi vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 1 nõude rikkumises ning karistas teda kartserisse paigutamisega 20 ööpäevaks, millest kohesele täitmisele pöörati 10 ööpäeva. 10 ööpäeva täitmisele pööramine lükati edasi katseajaga 3 kuud.
3.Kaebaja esitas 31.03.2022 vaide 31.03.2022. a käskkirja peale. Tartu Vangla jättis 20.04.2022. a vaideotsusega nr 1-11/133-2 kaebaja vaide rahuldamata. Kaebaja esitas 18.04.2022. a vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse, mille kohaselt karistas vangla teda 31.03.2022. a käskkirjaga nr 6-2/163 alusetult perioodil 7. – 17.04.2022. a kartserisse paigutamisega. Tartu Vangla jättis 17.06.2022. a otsusega nr 1-13/122-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
4.X esitas 20.06.2022 Tartu Halduskohtule hüvitamiskaebuse, milles leidis, et Tartu Vangla on tekitanud talle mittevaralise kahju, kuna karistas kaebajat 31.03.2022. a käskkirjaga nr 62/163 alusetult kartserisse paigutamisega ning 7. – 17.04.2022 kartserikaristuse täitmisel leidsid aset õigusrikkumised. Kaebaja leidis, et kahjulik tagajärg seisneb inimväärikuse riives, tervise ohtu seadmises ja kahjustamises ning vabaduse võtmises. Hüvitise suurus mittevaralise kahju eest oleks 500 eurot, kuid hüvitis võib märgitud summast erineda, vastavalt kohtu äranägemisele.
4.1.31.03.2022. a käskkirja nr 6-2/163 õiguspärasuse osas tuleb hinnata, kas kinnipeetava rahumeelne tööst keeldumine on õiguse üldpõhimõtetest tulenevalt karistatav; kui see on karistatav, siis kas kartserikaristus kui raskeim võimalik distsiplinaarkaristus selle eest on põhjendatud; kas üle 14-ööpäevaste kartserikaristuste määramine on kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega ja kui kartserikaristused ei ole tulemusi andnud, siis kas lõputu kartserikaristuste kohaldamine on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärgiga.
4.2.Õiguskantsleri 2020. a kontrollkäigule Tartu Vanglasse kaasatud psühhiaatria ekspert juhtis tähelepanu, et voodiriiete kasutamise ja lugemisvaliku keeld kartseris on ülemäärased.
4.3.Vangla tegevusega võib olla aset leidnud põhiseaduse (PS) § 18 riive ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumine. Kohus saab tuvastada, kas tööst keeldumise eest kartserikaristuse kohaldamine oli õiguspärane, kooskõlas rahvusvahelise õiguse normidega, põhiseadusega ja seadustega.
4.4.Kartserikaristuse täideviimisel on seatud ohtu inimese füüsiline ja vaimne tervis, mis kujutab PS § 28 riivet. EIK on selgitanud, et riik peab kindlustama, et isikut hoitakse tingimustes, mis tagavad adekvaatselt tema tervise ja heaolu.
4.5.Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) asus 2020. a Moldovale saadetud raportis seisukohale, et kartserikambris ei tohiks voodit päevasel ajal seina külge kinnitada. Õiguskantsler on seisukohal, et vangla sisekorraeeskiri (VSKE) ei näe ette päevasel ajal madratsi ja voodiriiete keelamist. Vooditarvete keelamine kartseris seab ohtu inimese tervise.
4.6.Valvekaameralt on näha, et G. Kelder avas 10.04.2022 kell 06.00 kambri ukse ning sulges selle kell 06.02. Erinevalt vangla väitest just see näitabki, et G. Kelder ootas kambri uksel, kuni kinnipeetav riietub, sest pükste jalga- ja särgi selga tõmbamine võtab aega tunduvalt vähem kui 2-3 minutit. Kaebaja ei ole väitnud, et G. Kelder „keelas“ tal tualetti kasutamast enne voodivarustuse äraandmist, G. Kelder vastas kaebaja märkusele tualeti kasutamise kohta, et kaebaja saab seda teha pärast voodiriiete äraandmist, mida saab tõlgendada kui korraldust mitte kasutada tualetti enne voodiriiete äraviimist. Juhul, kui kaebaja selgitus ei vasta tõele, tekib küsimus, mida G. Kelder tegi kambri uksel 2-3 minutit. Tartu Vangla kodukorra (TVK) lisa 1.12 ei keela kinnipeetaval kasutada enne voodivarustuse ära andmist tualetti ja riietuda privaatselt. G. Kelder ei saa nõustada kinnipeetavat tualeti kasutamise ajastatuse osas või rikkuda toimingute privaatsust.
5.Halduskohus võttis 01.07.2022. a määrusega kaebuse menetlusse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes kaebaja inimväärikuse alandamise ja vabaduse võtmise eest ning tagastas kaebuse osas, milles nõuti mittevaralise kahju hüvitamist kaebaja tervise kahjustamise eest ja
seda põhjusel, et nimetatud nõude osas oli kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne kord. Kõnealune määrus on jõustunud.
6.Tartu Vangla vaidles esitatud kaebusele vastu.
7.Tartu Halduskohus rahuldas 16.03.2023. a otsusega kaebuse osaliselt ja tuvastas, et Tartu Vangla tegevusetus, mille tõttu kaebaja sai 08.04.2022 voodivarustuse tagasi alles pool tundi pärast öörahu algust, oli õigusvastane. Ülejäänud osas jättis halduskohus esitatud kaebuse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
7.1.VangS § 37 lg-st 1 tuleneb, et kui vangistusseadus ei sätesta teisiti, on kinnipeetav kohustatud töötama. Töötama ei pea üksnes sama paragrahvi teises lõikes nimetatud tunnustele vastav isik. VangS § 67 p 1 järgi on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorra-eeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.
7.2.Kaebaja määrati Tartu Vangla 10.03.2022. a käskkirjaga nr 6-3/71 ajavahemikus 21.03.2022 - 21.03.2023 osalise koormusega vangla majandustööle, abitöölise ametikohale. Kuna tegemist oli kehtiva haldusaktiga, oli see kaebajale täitmiseks kohustuslik. Arst ei ole kaebajale väljastanud tõendit, mille kohaselt oleks ta töökohustusest vabastatud ning seega ei olnud vanglal alust kaebajat kohelda teistest kinnipeetavatest erinevalt ja jätta ta majandustöödele määramata.
7.3.Kaebajale anti 28.03.2022 kella 18.02 paiku korraldus asuda tööle. Valvuri 28.03.2022. a ettekande nr 2-22-1754 kohaselt keeldus kaebaja tööle minemast, põhjendades, et tal ei ole töökäskkirja ja ta nagunii tööle ei tuleks. Asja materjalidest nähtub, et kaebajale küll tutvustati 11.03.2022 tema tööle määramise käskkirja, kuid kaebaja keeldus tutvustamise kohta allkirja andmast. Vangla järgis kaebaja tööle määramise käskkirja tutvustamisel haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 30 sätestatut ning ei nähtu HMS § 29 lõigetes 1−3 nimetatud nõuete rikkumist. Kohtumenetluses 06.09.2022 kaebaja poolt välja toodud selgitus, et töötamisest keeldumise põhjus oli kaebaja vanglas kinnipidamise õigusvastasus, sest kinnipidamine põhineb õigustühisel kohtuotsusel, ei ole asjakohane.
7.4.Tööst keeldumisega olukorras, kus keeldumiseks puudus õiguspärane alus, on kaebaja jätnud vanglaametniku seadusliku korralduse täitmata ning rikkunud sellega VangS § 37 lg-s 1 ja § 67 p-s 1 sätestatud kohustust. Ka kinnipeetava rahumeelne tööst keeldumine on õiguse üldpõhimõtetest tulenevalt karistatav. Järelikult esines alus kaebaja distsiplinaarkorras karistamiseks. VangS § 63 lg 1 p 4 kohaselt võib VangS, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Kaebajale on 28.03.2022. a rikkumise eest määratud 31.03.2022. a käskkirjaga kartserisse paigutamine 20 ööpäevaks, millest kohesele täitmisele pöörati 10 ööpäeva ja 10 ööpäeva täitmisele pööramine lükati edasi katseajaga 3 kuud.
7.5.Määratud distsiplinaarkaristus on proportsionaalne. Tööle asumise korraldusele mitteallumist saab pidada raskeks rikkumiseks. Seda on kinnitanud ka kohtupraktika (RKHK 10.10.2017. a otsus asjas nr 3-15-3133, p 17). Töökohustuse rikkumine kujutab endast ka ohtu vangla julgeolekule. Kinnipeetavate töötamine, eriti koristamise näol, on vajalik nõue, sest lisaks tööharjumuse kujundamisele on mõistlik see, et kinnipeetavad hoolitsevad oma kinnipidamistingimuste puhtuse eest ise, selle asemel, et kulutada selleks eraldi avalikke vahendeid (Tartu Ringkonnakohtu 16.10.2018. a otsus asjas nr 3-17-698, p 9). Raske rikkumise korral tuleb pidada kartserikaristusega reageerimist õigustatuks. Samuti ei saa pidada karistuse määra ilmselgelt ülemääraseks. Vastustaja on lähtunud asjakohastest kaalutlustest. Kaebajal oli 31.03.2022. a seisuga neli kehtivat käskkirja distsiplinaarkaristuse määramise kohta, mis kõik olid määratud töökohustuse rikkumise eest. Seega näitab kaebaja varasem käitumine süstemaatilist distsipliinirikkumist töökohustust puudutavas osas. Kuivõrd varasemad
leebemad distsiplinaarkaristused (kartserikaristus katseajaga või lühiajaline kartserisse paigutamine) ei ole oma soovitud mõju avaldanud, ei ole alust pidada vaidlusaluse käskkirjaga kaebajale määratud karistust ebaproportsionaalseks. Kohus ei nõustu kaebajaga, et tema karistamine kartserisse paigutamisega 7.-17. aprillil 2022 oli alusetu või, et kuna kartserikaristused ei ole soovitud tulemusi andnud, siis ei ole kartserikaristuse kohaldamine kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärgiga.
7.6.Tartu Halduskohus leidis juba 30.09.2022. a otsuses asjas nr 3-22-905 (X kaebus Tartu Vangla 31.03.2022. a käskkirja nr 6-2/163 tühistamiseks), et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
8.Kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist ka seonduvalt Taru Vangla 31.03.2022. a käskkirja nr 6-2/163 täitmisel aset leidnud rikkumistega, mis seisnesid selles, et 10.04.2022. a hommikul keelati kaebajal kasutada soovitud ajal WC-d ja kaebaja ei saanud privaatselt riietuda; kartserikaristuse täitmisel pidi kaebaja päevaseks ajaks ära andma voodivarustuse ning 08.04.2022 väljastas vangla kaebajale voodivarustuse öörahu algusest umbes pool tundi hiljem.
8.1.PS § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalikõiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
8.2.Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon; erivajaduste ignoreerimine; arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm; põhjendamatu jõu kasutamine; sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta; ülerahvastatus kambris; alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul; paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta; halvad sanitaartingimused kogumis. Praegusel juhul ei ole kaebaja poolt kirjeldatu võrreldav nimetatud olukordadega.
8.3.Vastustaja tunnistas, et vastab tõele, et kaebajale anti 08.04.2022. a voodivarustus tagasi alles kell 22.32. IV üksuse juhi selgituste kohaselt oli sel päeval õhtuses vahetuses tööl asendusametnik ning tema eksimuse tõttu sai kaebaja tõesti voodivarustuse hilisemal kellaajal kätte. Vastustaja leidis, et ei saa praegusel juhul pidada õiguspäraseks seda, et kinnipeetav sai voodivarustuse ühel korral tagasi alles pool tundi pärast öörahu algust. Tartu Vangla vabandas kaebaja ees talle voodivarustuse hilisema kambrisse andmise ja sellega kaasnenud ebamugavuste eest. Eeltoodule tuginedes tuvastab kohus, et Tartu Vangla tegevusetus, mille tõttu sai kaebaja 08.04.2022 voodivarustuse tagasi alles pool tundi pärast öörahu algust, oli õigusvastane. TVK lisa 1.12 kohaselt toimub ajavahemikus 21.45-22.00 kartserirežiimil viibiva kinnipeetava puhul lavatsite avamine ning voodivarustuse kättesaamine.
8.4.Arvestades kõiki asjaolusid kogumis ei ole käesoleval juhul kaebajale rahalise hüvitise maksmine põhjendatud ja juhtunu heastamiseks saab pidada piisavaks vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist ja vabandamist kaebaja ees. Kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmine ei ole praegusel juhul õiglane. Kohtupraktikas on ka varem selgitatud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib olla ka kahju rahas kompenseerimise asemel kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine.
8.5.Vaidlust ei ole, et kaebajat karistati käskkirja nr 6-2/163 alusel kartserisse paigutamisega 20 ööpäevaks, millest 10 ööpäeva pikkune kartserikaristus pöörati täimisele 07.04.2022. a ning ülejäänud 10 ööpäeva pikkuse kartserikaristuse täitmisele pööramine lükati edasi kolme kuu pikkuse katseajaga. Kohus leiab, et nõuet ei saa rahuldada seoses voodivarustuse puudumisega päevasel ajal. VSKE § 7 lg 4 sätestab, millised esemed kartseri sisustusse kuuluvad. Nende hulgas on päevaks ülestõstetavad ja seina külge kinnitatavad või põrandal asuvad kõvad lavatsid (VSKE § 7 lg 4 p 1). Kohtupraktikas tõlgendatakse seda sätet läbivalt nii, et kartseris päevasel ajal reeglina voodivarustust kasutada ei saa. Kui kartseris puuduvad voodid (magamiseks on päevaks ülestõstetavad või põrandal asuvad lavatsid), siis ei saa seal väljaspool magamiseks ette nähtud aega hoida ka voodivarustust. Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis tingiksid vajaduse anda talle erandina päevasel ajal voodivarustuse kasutamise võimalus. Kohtupraktikas on seda vajalikuks peetud üksnes kinnipeetava tervisliku seisundi tõttu. Samuti ei oleks vastustaja saanud kehtivatest õigusnormidest mööda minna ning kohaldada nendega vastuolus olevaid õiguskantsleri või muude isikute või organisatsioonide seisukohti. Sel juhul oleks vastustaja tegevus olnud õigusvastane.
8.6.Kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses on vastustaja selgitanud, et: „Täiendavalt viitab X kahju hüvitamise taotluses sellele, et tavapäraselt võeti tema voodivarustus ära umbes 15-20 minutit peale hommikust äratust, kuid G. Kelder nõudis voodivarustuse ära andmist kohe peale äratust. Menetluse käigus kontrolliti eluosakonna valvekaamera salvestisi. Vastab tõele, et G. Kelder avas 10.04.2022. a kell 06.00 kinnipeetav X kambri ukse ning sulges selle juba kell 06.02. Voodivarustuse andis X ära alles kella 06.16 ajal. Seega ei vasta tõele X väide justkui oleks G. Kelder jäänud kambri ukse juurde ootama, kuni kinnipeetav riietub ja keelanud tal enne voodivarustuse ära andmist tualetti kasutada. Seejuures ei saaks pidada õigusvastaseks ka seda, kui G. Kelder oleks tõesti kinnipeetavalt nõudnud voodivarustuse ära andmist juba kell 06.00, sest TVK lisa 1.12. kohaselt toimub kartserirežiimil viibivate kinnipeetavate voodivarustuse lattu paigutamine kella 06.00-06.15 vahemikus. Siiski asjaolu, et kinnipeetavale võimaldati voodivarustuse ära andmine peale kodukorras sätestatud aega, ei saa olla tema õigusi rikkuv ning seega õigusvastane.“ Kohus tutvus Tartu Vangla poolt edastatud kahe videosalvestisega, mille osas kuulutati menetlus kinniseks ja piirati kaebaja õigust tutvuda nende tõenditega. Kohtule ei nähtu nendest salvestistest, et valvur on teinud toiminguid, mis rikuvad kaebaja õigusi. Ei videosalvestiste ega ka muude tõenditega ei ole tõendatud, et 10.04.2022. a hommikul keelati kaebajal kasutada soovitud ajal WC-d ja kaebaja ei saanud privaatselt riietuda. Isegi kui kaebaja riietus samal ajal, kui valvur avas kambri ukse, ei ole tegemist kaebaja inimväärikuse alandamisega. Nii näiteks on ka kinnipeetava läbiotsimised lubatud samast soost vangivalvuri juuresolekul. Kuigi kaebaja selgitas, et üldiselt ei võeta madratsit ja voodiriideid ära kohe äratuse ajal, vaid umbes 10-15 minutit hiljem, et kinnipeetav saaks käia tualetis, riietuda ja voodiriided eelnevalt kokku panna, ei saa pidada õigusvastaseks seda, kui 10.04.2022 avas valvur kambri ukse 06.00. TVK lisa 1.12 kohaselt on kartserirežiimil viibiva kinnipeetava päevakava selline, kus kell 06.00 on äratus ja 06.00-06.15 on hommikuvõimlemine, tualett, voodite korrastamine, lavatsite sulgemine ja voodivarustuse lattu paigutamine.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 16.03.2023. a otsuse tühistada osas, millega jäeti tema kaebus rahuldamata ja teha uus otsus, millega halduskohtule esitatud kaebus tervikuna rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised:
9.1.Tööst keeldumist ei peaks käsitlema raske rikkumisena või üldse rikkumisena, kuna kaebaja ei rikkunud rahvusvahelise õiguse norme (Mandela reeglid, Euroopa vanglareeglistik, CPT suunised). Riigikohtu otsuse nr 3-18-1895 (p 19) seisukohad ei ole kooskõlas rahvusvaheliste vangistust reguleerivate normidega. Mõistlik ei ole väita, et rahumeelne tööst keeldumine on oht vangla julgeolekule. Väljakujunenud kohtupraktika muutmist eelnimetatud küsimuses ei tuleks vältida. Kaebaja motiiv tööst keeldumiseks ei tulene kriminaalse subkultuuri ilmingutest kantud allumatusest, vaid põhjus on tema kinnipidamine vanglas de jure õigusvastaselt. Vaieldav on Riigikohtu väide, et kinnipeetava töötamist on seadusandja pidanud oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, mistõttu töökohustuse täitmisest keeldumine seab ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise (nr 3-15-3133, p 17; 3-3-2-2-15, p 26).
9.2.Distsiplinaarkaristuse kohaldamine ei ole VangS-st tulenev nõue. Mandela reeglid, Euroopa vanglareeglistik ja CPT suunised näevad ette, et kartserikaristuse võib määrata vaid kõige tõsisematel juhtudel. Töötamisest keeldumist ei saa pidada taoliseks julgeolekuprobleemiks, mis õigustaks kartserikaristuse määramist.
9.3.Vangla ei ole kaalutlusotsust karistuse valikul adekvaatselt põhjendanud. Tõelised alused karistamiseks üksikvangistusega puuduvad. Vangla teostas kaalutlusõigust ebaõigesti, toetudes siseriiklikele sätetele ja eirates rahvusvahelisi standardeid. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristus ei saa olla proportsionaalne, kuna tööst keeldumine ei ole raske rikkumine.
9.4.Kartserikaristuse maksimaalne kestus ei tohi ületada 14 ööpäeva (CPT järgi) ning Mandela reeglite kohaselt võib kartserikaristust kohaldada vaid kõige tõsisematel juhtudel ja lühiajaliselt. CPT suunised ja Mandela reeglid on ka siseriiklikus menetluses kohaldatavad.
9.5.Vangla karistuspoliitika takistab vangistuse eesmärgi saavutamist, kuna vanglal on täistööajaga tööd pakkuda vähestele ning samas sunnitakse kinnipeetavaid tööle, kuid Euroopa õigusruumis ei ole see aktsepteeritav.
9.6.Kartserikaristus seab ohtu inimese tervise, kuna kartseris võeti päevaseks ajaks voodivarustus ära, mis kujutab PS § 28 riivet. Ka puudus vanglas pidev meditsiiniline kontroll kinnipeetavate tervise üle. Kohus saab tuvastada, kas tööst keeldumise eest kartserikaristuse kohaldamine oli õiguspärane ja kas karistus kätkes endas väärkohtlemist PS §-de 18 ja 28, EIÕK art 3 ning VangS § 41 tähenduses.
9.7.Kuna kohus tugines otsuse tegemisel ainult siseriiklike seaduste sätetele, siis hindas kohus tõendeid osaliselt ebaõigesti ja järgis aegunud praktikat.
9.8.Tuleb nõustuda, et rahalise hüvitise väljamõistmine ei tähenda haldusorgani karistamist, kuid ka vabandamine ei pane vanglat edaspidi rikkumistest hoiduma. Seega on rahalisel hüvitisel distsiplineeriv eesmärk. Voodivarustuse hilinenud väljastamine ei pruugi olla piisav rahalise hüvitise maksmiseks, kuid taotlus hõlmas ka õigusvastast kartserikaristust ja muid rikkumisi seoses kartserikaristuse täideviimisega.
9.9.Päevaseks ajaks voodivarustuse äraandmine sisaldab ka küsimust kinnipeetava füüsilise tervise kahjustamisest, näiteks põletike või muude vaeguste teke külmetamise tagajärjel.
9.10.Kinnipeetava alandamine on vastuolus EIÕK art-ga 3 ja on alati selle artikli rikkumine. Tuleb arvestada, et isegi juhul, kui ükski kriteerium eraldivõetuna pole tõendatud, peab arvestama rikkumiste kumulatiivset mõju kinnipeetavale.
9.11.Kuna kaebajale anti tööle asumise korraldus, mis oli ebaseaduslik, aga neid kinnipeetavaid, kes oleks tahtnud tööle minna, vangla tööle ei võtnud, on tegu vanglapoolse kättemaksuaktsiooniga, et ruineerida isiku vaba tahet.
9.12.VangS ei reguleeri karistuslikke meetmeid töökohustuse täitmata jätmise eest.
9.13.CPT Moldova raport ütleb, et kartserikambris ei tohiks voodit enam päevasel ajal seina külge kinnitada. Ka õiguskantsler leiab, et VSKE tõlgendamisel tuleks senist praktikat muuta.
9.14.G. Kelderi ettekannetes sisalduv valeteave on kinnitust leidnud 06.01.2023. a ettekandes ning 14.03.2022. a seisukohas asjas nr 3-22-463.
10.Vastustaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata.
10.1.Kuigi kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et vangistusseadus ei reguleeri karistuslikke meetmeid töökohustuse täitmata jätmise eest, ei ole selline seisukoht tõene. VangS § 63 lg 1 sätestab, et käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. VangS § 63 lg 1 p-des 1-4 on nimetatud erinevad distsiplinaarkaristuste liigid. Jättes ametniku korralduse tööle asuda, täitmata, rikkus X VangS-s sätestatud kohustust. Seega oli õigustatud talle distsiplinaarkaristuse määramine.
10.2.VangS § 63 lg 1 p 4 kohaselt võib kinnipeetavale käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Nii Mandela reeglite kui ka CPT standardite näol on tegemist soovituslike suunistega, mitte imperatiivse iseloomuga kohustuste või täitmiseks kohustuslike õigusnormidega. Xle määrati koheseks täitmiseks kartserikaristus 10 ööpäeva, mis ei ületa ka rahvusvaheliste organisatsioonide poolt ette nähtud soovituslikke ajaperioode. X kandis temale määratud kartserikaristuse ära perioodil 07.04.2022 – 17.04.2022. Vaidlusaluse käskkirjaga määratud katseajal X uut rikkumist toime ei pannud. Seega ei pööratud kartserikaristust ülejäänud 10 ööpäeva osas täitmisele.
10.3.Tartu Halduskohus on põhjendatult selgitanud, et kehtiva kohtupraktika kohaselt saab tööle asumise korraldusele mitteallumist pidada raskeks rikkumiseks ning, et raske rikkumise korral tuleb pidada kartserikaristusega reageerimist õigustatuks.
10.4.Halduskohus on rahalise hüvitise maksmise põhjendatuse hindamisel lähtunud kõigist asjaoludest kogumis ja leidnud, et rahalise hüvitise maksmine ei ole põhjendatud ning juhtunu heastamiseks saab pidada piisavaks vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist ja vabandamist X ees (otsuse p 33). Kuivõrd karistuse määramine kaebajale oli õiguspärane, ei ole põhjendatud selle eest rahalise hüvitise maksmine. Voodivarustuse hilinenud väljastamise heastamiseks on Tartu Vangla hinnangul jätkuvalt piisav vabandamine kaebaja ees ja 17.06.2022. a otsuses nr 1-13/122-2 vangla kaebaja ees ka vabandas.
10.5.Tartu Vangla nõustub halduskohtu selgitustega otsuse p-s 36, kus kohus selgitas, et kohtupraktikas on VSKE § 7 lg-t 4 tõlgendatud läbivalt nii, et kartseris päevasel ajal reeglina voodivarustust kasutada ei saa. Kohus on põhjendatult leidnud, et X ise ei ole ka välja toonud asjaolusid, mis oleks tinginud vajaduse anda talle erandina päevasel ajal voodivarustuse kasutamise võimalus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust halduskohtu 16.03.2023. a otsuse tühistamiseks vaidlustatud osas ega uue otsuse tegemiseks, millega X hüvitamiskaebus tervikuna rahuldataks. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel, ei rikkunud menetlusnorme ja ei tõlgendanud valesti ka asjas kogutud tõendeid. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid.
12.X on Tartu Vangla 31.03.2022. a käskkirja nr 6-2/163, millega teda karistati VangS § 37 lg 1 nõude rikkumise eest (töökohustus vanglas) kartserisse paigutamisega
ööpäevaks, vaidlustanud varasemalt tühistamiskaebusega (haldusasi nr 3-22-905) ning nii halduskohus kui ka ringkonnakohus jätsid nimetatud asjas tehtud otsustega esitatud tühistamiskaebuse ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused selles asjas jõustusid 26.09.2023. Seega on jõustunud kohtuotsustega juba tõendamist leidnud, et 28.03.2022 tööle asumisest keeldumise eest Xle distsiplinaarkaristusena 20 ööpäeva pikkuse kartserikaristuse määramine osalise katseajaga 31.03.2022. a käskkirja alusel oli õiguspärane. Eeltoodust tulenevalt ja arvestades seda, et ringkonnakohus jääb asjas nr 3-22-905 tehtud otsuse juurde, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käesolevas otsuses uuesti käsitleda ja sisuliselt vastata nendele apellatsioonkaebuse väidetele, mis tegelikult puudutavad Tartu Vangla 31.03.2022. a käskkirja õiguspärasust (rahvusvaheline õigus taunib tööst keeldumise eest kartserikaristuse kohaldamist; majandustöödes osalemine ei aita kaasa vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamisele; kaebajale ei ole võimalik ette heita kuritegeliku subkultuuri viljelemist; rahumeelne tööst keeldumine ei ole oht vangla julgeolekule; Riigikohtu otsuse nr 3-18-1895 seisukohad ei ole kooskõlas rahvusvaheliste vangistust reguleerivate normidega; distsiplinaarkaristuse kohaldamine ei ole VangS-st tulenev nõue; Mandela reeglid, Euroopa vanglareeglistik ja CPT suunised näevad ette, et kartserikaristuse võib määrata vaid kõige tõsisematel juhtudel; vangla ei ole kaalutlusotsust karistuse valikul adekvaatselt põhjendanud; vangla teostas kaalutlusõigust ebaõigesti, toetudes siseriiklikele sätetele ja eirates rahvusvahelisi standardeid; kaebajale määratud distsiplinaarkaristus ei saa olla proportsionaalne; kartserikaristuse maksimaalne kestus ei tohi CPT järgi ületada 14 ööpäeva; vangla karistuspoliitika takistab vangistuse eesmärgi saavutamist, kuna vanglal on täistööajaga tööd pakkuda vähestele ning samas sunnitakse kinnipeetavaid tööle).
12.1.Kuna 01.07.2022. a määrusega (jõustunud) tagastas halduskohus hüvitamiskaebuse osas, milles nõuti mittevaralise kahju hüvitamist kaebaja tervise kahjustamise eest seonduvalt kartseris voodivarustuse päevaseks ajaks äraandmise kohustusega, siis jätab ringkonnakohus tähelepanuta ka need apellatsioonkaebuse väited, mis seonduvad kartserikaristuse määramise ja kinnipeetavale sellest väidetavalt tekkinud tervisekahjuga (kartserikaristus seab ohtu inimese tervise, kuna kartseris võetakse päevaseks ajaks voodivarustus ära ja vanglas puudub pidev meditsiiniline kontroll, mis kujutab PS § 28 riivet; päevaseks ajaks voodivarustuse äraandmine sisaldab küsimust kinnipeetava füüsilise tervise kahjustamisest, näiteks põletike või muude vaeguste teke külmetamise tagajärjel). Samal põhjusel ja lähtudes HKMS § 62 lg-st 2, tagastab ringkonnakohus kaebajale apellatsioonkaebuse lisana esitatud Sotsiaalministeeriumi 16.08.2022. a vastuse, kuna sellel ei ole käesoleva asja lahendamisel sisulist tähtsust.
13.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et tuginedes vaidlusaluse otsuse tegemisel ainult siseriiklike seaduste sätetele, hindas halduskohus tõendeid osaliselt ebaõigesti ja järgis aegunud praktikat. Nagu juba märgitud, ei nähtu vaidlusalusest otsusest ega ka asja materjalidest, et halduskohus oleks 16.03.2023. a otsuse tegemisel tõendeid valesti hinnanud. Samuti ei ole Eesti Vabariigile siduvate rahvusvaheliste lepingutega vangistuse täideviimise tingimusi vahetult reguleeritud, mistõttu on vangistuse täideviimise tingimuste reguleerimine siseriiklik küsimus. Seega tuli nimetatud küsimuses lähtuda eelkõige kehtivast VangS-st ja selle alusel antud kehtivatest õigustloovatest aktidest. Kaebaja poolt viidatud Mandela reeglid, Euroopa vanglareeglistik ja ka CPT suunised ei ole otsekohalduvad normid, vaid soovituslikud, ja ei muuda seetõttu kehtiva siseriikliku õiguse norme. Seetõttu ei ole võimalik ka rääkida vastuolust kehtivate ja täitmiseks kohustuslike rahvusvahelise õiguse normidega. Õiguskantsleri seisukohtadel ei ole kohtutele samuti siduvat mõju ning õiguskantsleri seisukoht ei väära väljakujunenud ja kehtivat kohtupraktikat. Ringkonnakohtule teadaolevalt ei jäeta väljakujunenud kohtupraktikat
tähelepanuta ka põhjusel, et see on iganenud. Kohtupraktika, iseäranis Riigikohtu seisukohtade tähelepanuta jätmine võib analoogse sisuga asjas olla õigustatud üksnes siis, kui muutunud on asjakohane õigus. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel kohaldanud kõiki asjakohaseid õigusnorme, mistõttu pole põhjendatud kaebaja etteheide, et halduskohus oleks võinud toetuda rohkem rahvusvahelistele normidele. Halduskohus leidis, et rahvusvahelised normid, seisukohad ja kohtupraktika ei kuulu käesolevas asjas kohaldamisele ning haldusasi on võimalik lahendada eeskätt siseriiklike normide kaudu. Nagu juba märgitud, nõustub ringkonnakohus nõustub igati sellise lähenemisega.
14.Õige ei ole kaebaja väide, mille kohaselt VangS ei reguleeri karistuslikke meetmeid töökohustuse täitmata jätmise eest. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, mille järgi VangS § 63 lg 1 sätestab, et käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi ja VangS § 63 lg 1 p-des 1-4 on nimetatud erinevad distsiplinaarkaristuste liigid. Jättes VangS-ist tuleneva kinnipeetava töötamiskohustuse täitmata, rikkus X kõnealust kohustust ning oli igati õigustatud talle selle rikkumise eest distsiplinaarkaristuse määramine.
15.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka kaebaja väited, et vabandamine ei pane vanglat edaspidi rikkumistest hoiduma ja seega on rahalisel hüvitisel distsiplineeriv eesmärk ning, et kuigi voodivarustuse hilinenud väljastamine ei pruugi olla piisav rahalise hüvitise maksmiseks, tulnuks rahaline hüvitis siiski välja mõista, sest taotlus hõlmas ka õigusvastast kartserikaristust ja muid rikkumisi seoses kartserikaristuse täideviimisega. Üksnes väide, et rahalise hüvitise väljamõistmisel on vanglale distsiplineeriv ja preventiivne mõju, ei õigusta iseenesest kuidagi rahalise hüvitise väljamõistmist. Ringkonnakohtu arvates on halduskohus kaebajale rahalise hüvitise maksmise põhjendatuse hindamisel lähtunud kõigist asjaoludest kogumis ja leidnud põhjendatult, et rahalise hüvitise maksmine kaebajale ei ole põhjendatud ning juhtunu heastamiseks (vangla õigusvastane tegevusetus, mille tõttu sai kaebaja 08.04.2022 voodivarustuse tagasi pool tundi pärast öörahu algust) on piisav vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine. Halduskohus ei tuvastanud, et kaebajale 20 ööpäeva pikkuse kartserikaristuse määramine, millest kaebaja kandis reaalselt karistusena ära 10 ööpäeva, oleks õigusvastane. Samuti ei pidanud halduskohus igati õigustatult asja materjalidega, s.h videosalvestistega, tõendatuks kaebaja väiteid, mille kohaselt keelati tal 10.04.2022. a hommikul kasutada soovitud ajal WC-d ja ta ei saanud privaatselt riietuda, kuna valvur tuli juba kell 06.00 madratsit ja voodiriideid ära võtma ning leidis, et isegi kui kaebaja riietus samal ajal, ei ole see käsitletav kaebaja inimväärikuse alandamisena, sest ka kinnipeetava läbiotsimised on lubatud samast soost valvuri juuresolekul. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga ka osas, mis puudutab kartserikaristuse kandmisel päevaseks ajaks voodivarustuse ära andmise kohustuse õiguspärasust vastavalt kehtivale VSKE sättele ja siseriiklikule kehtivale kohtupraktikale selles küsimuses (otsuse p 36). Kuni kehtib VSKE § 7 lg 4 ja kohtupraktika ei ole selle tõlgendamise osas muutunud, ei oma VSKE § 7 lg 4 ja selle aluselt tehtud vangla toimingute õiguspärasuse hindamisel mingit sisulist tähtsust näiteks asjaolu, et CPT Moldova raportis öeldakse, et kartserikambris ei tohiks voodit enam päevasel ajal seina külge kinnitada. Seega pole mingit alust ka kaebaja väitel, et talle tulnuks rahaline hüvitis siiski reaalselt välja mõista, sest kahju hüvitamise taotlus hõlmas ka õigusvastast kartserikaristust ja muid rikkumisi seoses kartserikaristuse täideviimisega.
15.1.See, et rahvusvaheliste institutsioonide, sh EIK ning CPT seisukohtadega võidakse Eesti õiguskorras arvestada, ei tähenda seda, et ignoreerida tuleks siseriikliku kohtumenetluse nõudeid. Ringkonnakohus ei nõustu käesoleva otsuse p-s 15 toodu alusel ka kaebaja seisukohaga, et isegi kui rikkumised eraldivõetuna pole piisavalt intensiivsed, oli kumulatiivselt
tegemist hüvitise väljamõistmist õigustavate rikkumistega. Nagu juba märgitud, on ka halduskohus selles osas leidnud, et kõigist kaebaja poolt välja toodud väidetavatest rikkumistest oli tegelikult õigusvastane üksnes see, kui kaebaja sai 08.04.2022 voodivarustuse tagasi pool tundi pärast öörahu algust. Seega puudub käesolevas asjas isegi selline vastustaja õigusvastaste tegevuste kogum, mis annaks kumulatiivselt aluse kaebajale rahaline hüvitis välja mõista. Halduskohtu lähenemine on igati kooskõlas valitseva kohtupraktikaga Eestis, mille järgi iga pisirikkumise eest mittevaralist kahju rahas välja ei mõisteta ja ka ringkonnakohus ei pea voodivarustuse kartserikambrisse tagasi saamist pooletunnise hilinemisega sellise intensiivsusega kaebaja õiguste rikkumiseks, mis õigustaks talle selle hüvitamiseks vanglalt reaalse rahasumma väljamõistmist vangla kõnealuse tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamise, kui ühe juhtunu heastamise vahendi asemel.
16.Asjakohatu on kaebaja väide, mille kohaselt anti talle tööle asumise korraldus, mis oli ebaseaduslik, kuid neid kinnipeetavaid, kes oleks tahtnud tööle minna, vangla tööle ei võtnud, mistõttu oli tegemist vanglapoolse kättemaksuaktsiooniga, et ruineerida tema vaba tahet. Kinnipeetava töökohustus vanglas tuleneb VangS-i kehtivast sättest ja tegemist ei ole kinnipeetavate lubamatu tööle sundimisega, sest kinnipeetava töökohustust aktsepteerib iseenesest ka EIÕK art 4 p 3a. Selle sätte järgi ei loeta inimõigusi rikkuvaks kohustuslikku töötamist, kui töö on selline, mida harilikult nõutakse EIÕK art 5 kohasel kinnipidamisel. Õiguskirjanduses on samuti leitud, et kinnipeetavalt töö nõudmist võib pidada õigustatuks, kui see teenib ühiskonda taasintegreerimise eesmärki ning, kui töö on nö harilik Euroopa põhimõtete kontekstis1. Vangla majandustööde olemus ja eesmärk ei erine põhiosas sellest, kuidas ühiskonnas hoiab iga inimene korras teda ennast ümbritsevat elukeskkonda, mistõttu saab seda pidada harilikult nõutavaks tööks EIÕK art 4 p 3a tähenduses, mitte õigusvastaseks tööle sundimiseks või sunnitööks. Seega polnud kaebajale, kelle osas kehtis 10.03.2022. a käskkiri tema osalise koormusega vangla majandustööle määramise kohta, 28.03.2022 tööle asumise korralduse andmine ebaseaduslik ega kuidagi käsitletav kättemaksuaktsioonina või kaebaja vaba tahte (soovimatus vangla majandustöödel osaleda) ruineerimisena.
17.Kuna käesolevas asjas kaebaja poolt välja toodud vangla väidetav rikkumine seoses sellega, et kaebaja ei saanud soovitud ajal WC-d kasutada ega privaatselt riietuda, kuna valvur tuli juba kell 06.00 madratsit ja voodiriideid ära võtma, toimus 10.04.2022, siis ei ole kuidagi asjakohane kaebaja väide, et valvur G. Kelderi ettekannetes sisalduv valeteave on tõendatud näiteks sama valvuri 06.01.2023. a ettekandega selle kohta, et kaebaja keeldus 06.01.2023 täitmast korraldust asuda tööle. Asjakohatu on ka viide haldusasja nr 3-22-463 toimikus sisalduvale 14.03.2022. a seisukohale, sest selle dokumendi lisamist ega vastavat taotlust käesoleva haldusasja materjalidest ei nähtu. Samuti erineb haldusasjas nr 3-22-463 käsitletud periood väidetavate vangla õigusvastaste toimingute kohta (2.-17.12.2021) käesolevas asjas kõne all olevast kartserikaristuse täitmise perioodist (7. – 17.04.2022).
18.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 16.03.2023. a otsuse muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
1 Inimõigused ja nende kaitse Euroopas, koostaja U. Lõhmus, Tartu 2003, lk 95-96;
Vangistusseadus. Komm. väljaanne, L. Madise jt, 2. väljaanne, Tallinn 2014, lk 114.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.