Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk 28.02.2024, Tartu 3-21-1537 OÜ Hadar kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 05.02.2021. a otsuse nr 12-6/21/183 ja 08.06.2021. a vaideotsuse nr 12-1/21/604-6 tühistamiseks ning toetuse väljamaksmiseks kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 06.02.2023. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus OÜ Hadar apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja/apellant – OÜ Hadar, esindaja prokurist Sirje Jõgiste Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebajale täiendava seisukoha lisana esitatud 09.01.2023. a taotlus, 13.12.2022. a teade ja 17.12.2022. a vaie.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 06.02.2023. a otsus muutmata.
3.Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 28.02.2024, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Hadar esitas 21.05.2020 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) pindalatoetuste taotluse ja maksetaotluse nr 110201111531, milles taotles mahepõllumajandusega jätkamise toetust põllumassiivil nr 53245668943 asuval põllul nr 1 10,52 ha-le, põllumassiivil nr 53345628021 asuval põllul nr 2 16,47 ha-le ning põllumassiivil
nr 53245772828 asuval põllul nr 3 1,46 ha-le. Põldudel nr 1 ja 2 oli kasvatatavaks kultuuriks astelpaju ning põllul nr 3 rohttaimed.
2.PRIA viis taotleja majandusüksuses 08.10.2020 läbi kohapealse kontrolli ja koostas kontrollaruande nr 200739. Kontrolliti põldude nr 1 ja 2 toetusõiguslikkust ning mõõdeti GPS-seadmega erineva maakasutusega põldude osade pindalad. Samuti kontrolliti mahepõllumajandusega jätkamise toetuse nõuete täitmist. Kontrollimisel selgus, et põldudel nr 1 ja 2 ei kasvatatud kogu deklareeritud ulatuses astelpaju, sh ei vastanud osadel aladel istutustihedus nõuetele, põldudel kasvatati ka muid kultuure ning taotletud pinna hulka oli märgitud mittetoetusõiguslikke alasid. Kontrolli tulemusena jagati põllud nr 1 ja 2 vastavalt seitsmeks ja kolmeks eraldi osaks.
3.PRIA otsustas 05.02.2021. a otsusega nr 12-6/21/183: 1) jätta rahuldamata OÜ Hadar mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotlus; 2) nõuda taotlejalt tagasi alusetult saadud mahepõllumajandusega jätkamise toetus summas 3540 eurot ja 61 senti; 3) kohustada taotlejat maksma tagasinõutav toetusraha tagasi 60 kalendripäeva jooksul alates otsuse tegemise päevast; 4) tasaarvestada tagasi maksmata toetusraha mistahes PRIA makstava toetusmaksega, millele taotlejal tekib õigus seoses PRIA-le esitatud toetustaotlustega alates otsuse tegemisest; 5) kui toetuse saaja ei ole toetust otsuse p-s 3 nimetatud tähtaja jooksul tagasi maksnud ja toetusraha ei ole otsuse p 4 kohaselt tasaarvestatud, arvestada viivist 0,1 protsenti iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest; 6) kui toetuse saaja jätab toetusraha tagasinõudmise otsuse sama otsuse p-s 3 nimetatud tähtaja jooksul täitmata ning tagasinõutavat toetusraha ei ole võimalik mõistliku aja jooksul tasaarvestada, anda toetusraha tagasinõudmise otsus sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Otsuse kohaselt moodustas puuvilja- ja marjakultuuride toetusmääragrupis taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevus (26,99-10,25=16,74 ha) üle 50% kindlaksmääratud pindalast, mistõttu ei kuulunud taotlus selles toetusmääragrupis rahuldamisele. Põllul nr 1 ei arvestatud kindlaksmääratud pindala hulka osasid 4 (0,62 ha) ja 6 (2,16 ha) ning põllul nr 2 osa 3 (10,82 ha), sest nendel aladel tuvastati madalamasse ühikumääragruppi kuuluv kultuur. Samuti ei arvatud kindlaksmääratud pindala hulka põllu nr 1 osa 7 (2,25 ha) ja põllu nr 2 osa 2 (0,64 ha), sest nendel aladel oli minimaalne taimede istutustihedus hektari kohta lubatust väiksem. Puuvilja- ja marjakultuuride toetusmääragrupis tuvastatud üledeklareerimise tõttu määrati taotlejale halduskaristus summas 5022 eurot. Rohumaade toetusmääragrupis jäeti taotlus rahuldamata, sest kaebaja ei pidanud mahepõllumajanduslikult peetavaid karjatatavaid loomi ega mesilasi (põld nr 3). Kohapealse kontrolli tulemusena vähenes kohustusealuse maa pindala ja seetõttu nõuti eelnevatel aastatel makstud toetus taotlejalt osaliselt tagasi. Tagasinõude suuruseks oli kokku 3540,61 eurot. Kohapealses kontrollis tuvastati ka astelpajude võraaluste ja reavahede hooldamise nõuete eiramine, kuid kuna muudest toetuse vähendustest tulenevalt väljamakstavat toetusummat ei tekkinud, siis toetust reaalsuses võraaluste ja reavahede hooldamise nõuete eiramiste tõttu ei vähendatud.
4.OÜ Hadar esitas PRIA-le 06.03.2021 eelnimetatud otsuse peale vaide, mille PRIA jättis 08.06.2021. a vaideotsusega nr 12-1/21/604-6 rahuldamata.
5.OÜ Hadar esitas 07.07.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 05.02.2021. a otsuse ja 08.06.2021. a vaideotsuse tühistamiseks ning PRIA kohustamiseks maksta kaebajale
mahepõllumajandusega jätkamise toetust vastavalt kaebaja 21.05.2020. a taotlusele. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
5.1.Vastustaja ei ole 05.02.2021. a otsuse ja vaideotsuse tegemisel järginud seaduses sätestatud tähtaegu. PRIA-l tuli põllumajandusministri 08.04.2010. a määruse nr 44 „Mahepõllumajandusliku tootmise toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord” (määrus nr 44) § 9 lg 1 alusel teha otsus 01.02.2021. PRIA teavitas vaideotsuse tegemise tähtaja pikendamisest kuni 31.05.2021, vaideotsus tehti aga alles 08.06.2021. See ei ole kooskõlas hea halduse põhimõttega.
5.3.Kaebaja taotluses oli kaks põldu määratud astelpaju kasvatamiseks. PRIA asus põlde iseseisvalt osadeks jaotama ja ebakohaselt väitma, et mõnel põllu osal ei ole istutustihedus nõuetele vastav.
5.4.Astelpaju kasvatamiseks kasutatav maa on toetusõiguslik, kui taimede istutustihedus on vähemalt 400 istikut hektari kohta. Istutustihedus oli kinnistul kogumahus tagatud. Põllu moodustamine on taotleja otsustada, õigusaktid ei näe ette põllu kohustuslikku kuju. Kaebaja on kujundanud erineva koormusega istutusalad, arvestades mulla eripära põllu erinevates osades, kättesaadavust hooldamisel ja saagi koristamisel. Teatud kinnistuosadel ei olnud mullastruktuur astelpajuistikutele sobiv ja istikud on hävinud.
5.5.Põllumajandus- ja Toiduamet (PTA) ei ole mahepõllumajanduse nõuete täitmises tuvastanud ühtegi rikkumist. PRIA ja PTA kontrollisid korduvalt ajavahemikul 2016 kuni 2020 kaebaja tegevuse nõuetele vastavust, 2019. a taotluse õiguspärasuse hindamiseks on kaebajale teadaolevalt toimunud vähemalt üks ristkontroll elektrooniliselt ja lisaks kohapealne kontroll 2019. a novembris. Nende kontrollide tulemusi ei ole keegi tühistanud. Arvestades, et PRIA rahuldas kaebaja 2019. a taotluse, tunnistas vastustaja, et kõik nõuded olid täidetud. 2020. a esitatud taotlus oli sama mahu ja sisuga. PTA kontrollis kaebaja tegevuse nõuetele vastavust ja esitas asjakohased andmed PRIA-le.
5.6.Menetluses saab põldudena käsitleda põllumassiivide osi vaid deklareeritud suuruses ja kujul. PRIA otsusest nähtuvalt on rikkumine tuvastatud ca 3 hektaril, kuid toetus jäeti välja maksmata 100% ulatuses.
5.7.Puude rida, hekk, kraavid jms tuleb arvestada toetusõigusliku põllumajandusmaa pindala hulka, sest tegemist on säilitatavate maastikuelementidega. Põllul nr 1 ei ole arvestatud tiigiäärset teed koos külgnevate puude ridadega. Teeäärne tiik on rajatud PRIA maaelu arengukava rahastuse kaudu istanduse vajadusest lähtuvalt ja kooskõlas PRIA poolt kinnitatud finantseerimisprojektiga. Puude asukoha korrapärasust tuleb hinnata tüvede asukoha järgi. Osad istutatud männid ei läinud soovitud viisil kasvama. Nende alade väljaarvamine ei ole põhjendatud. Samuti tuleb puude ridade kõrval asuv tee arvestada toetusõigusliku pindala hulka.
5.8.Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas tõendavad PRIA esitatud kaldaerofotod väidetavat rikkumist.
5.9.Põllul nr 3 peetakse karjatatavaid loomi (7 lammast), kelle pidamine vastab mahepõllumajanduslikele nõuetele. Loomakasvatus põhineb kohalikel taastuvatel ressurssidel ja vajaminev sööt kasvatatakse valdavalt kohapeal. Vastustaja jättis ebaõigesti määramata toetuse rohumaadele, mille iga hektari kohta peetakse kogu kohustuseaasta jooksul vähemalt 0,2 loomühikule vastaval hulgal mahepõllumajanduslikult peetavaid karjatatavaid loomi.
6.Tartu Halduskohus jättis 06.02.2023. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohutu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
6.1.Kaebaja seisukoht, et PRIA viivitas mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotluse kohta otsuse tegemisega, on ebaõige. Kaebaja taotluse menetlemisel tuli lähtuda maaeluministri
30.04.2015. a määrusest nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetusˮ (määrus nr 53), mitte põllumajandusministri määrusest nr 44. Kaebaja taotles toetust Eesti maaelu arengukava 2014–2020 alusel võetud kohustuse raames ning sellise toetuse taotlemise aluseid ja korda reguleeris otsuse tegemise ajal kehtinud maaeluministri määrus nr 53. Määruse nr 53 § 25 lg 1 kohaselt teeb PRIA taotluse osalise või täieliku rahuldamise või rahuldamata jätmise otsuse kohustuseaastale järgneva aasta
10.veebruariks. PRIA tegi vaidlustatud otsuse 05.02.2021 ehk tähtaegselt.
6.2.Vaide läbivaatamise tähtaega reguleeris PRIA vaideotsuse tegemise ajal erinormina Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 110 lg 3, mis nägi ette, et PRIA otsuseid puudutav vaie lahendatakse 30 kalendripäeva jooksul vaide vastuvõtmisest arvates ning vaide lahendamise tähtaega võib pikendada kuni 30 kalendripäeva võrra. PRIA märkis kaebajale esitatud viimases teavituses, et teeb vaideotsuse 31.05.2021. Vaideotsus allkirjastati 08.06.2021. Nimetatud eksimus ei mõjuta siiski vaideotsuse kehtivust ega sisu ja ei saa olla haldusakti tühisuse ega tühistamise aluseks.
6.3.Vastustaja ei ole põldude nr 1 ja 2 osas moodustanud uusi põllumassiive ja põlde, vaid määras kontrollaruande alusel kindlaks erineva maakasutusega alad. Esitatud kaart kirjeldab nende asukohti põldudel. Samuti tegi vastustaja kindlaks erinevate põlluosade piirid ja pindalad. Erinevate põlluosade eristamine oli toetusõigusliku maa kindlakstegemiseks vajalik, sest kaebaja põldude nr 1 ja 2 puhul esines ka maa-alasid, kus deklareeritud astelpaju kasvatamist ehk tootmistegevust üldse ei tuvastatud, osade alade puhul ei olnud tagatud aga piisav astelpajude istutustihedus.
6.4.Kaebaja võib toetuse taotlemisel tõepoolest lähtuda abivahendina registrisse kantud maksimaalsest toetusõiguslikust pindalast, kuid oluline on ka reaalne maakasutus. PRIA põllumassiivide registris registreeritakse põllumassiivide maksimaalne toetusõiguslik pindala, kuid PRIA ei kontrolli ega saagi kontrollida igal aastal taotluste esitamise perioodi eel kõikide taotlejate kõikide maade toetusõiguslikkust. Taotlejad ei ole samas kohustatud taotlema toetusi kogu põllumassiivide maksimaalsele toetusõiguslikule pindalale, vaid peavad kindlaks määrama ja toetusi taotlema ainult sellisele pinnale, mille osas on toetusõiguslikkuse tingimused täidetud (Tartu Ringkonnakohtu 10.02.2022. a otsus asjas nr 3-20-132, p 16.2). Seega ei tähenda asjaolu, et taotluses märgitud ja registris kajastatud põllumassiivide maksimaalne toetusõiguslik pindala oli suurem vastustaja kohapealse kontrollis tuvastatust seda, et PRIA-l ei olnud õigust kohapealse kontrolli tulemusi toetusõigusliku pindala kindlakstegemisel arvestada ning et ta pidanuks lähtuma kitsalt registri andmetest. Kaebaja tõlgendusega nõustudes oleks võimalik taotleda ja saada toetust kogu põllumassiivi maksimaalse toetusõigusliku pinna ulatuses hoolimata sellest, kas tegelikkuses nimetatud alal ka deklareeritud põllukultuure nõuetekohaselt kasvatatakse või mitte. Ilmselgelt ei saa see olla toetuse maksmise eesmärgiga kooskõlas olev tõlgendus. Seetõttu tuvastas vastustaja põhjendatult kohapealses kontrollis põldude nr 1 ja 2 tegeliku maakasutuse ja arvestas välja alad, kus astelpajusid ei kasvatatud või ei järgitud istutustiheduse nõuet.
6.5.PRIA asus kohapealse kontrolli tulemusel seisukohale, et põllu nr 1 osadel 4 ja 6 ning põllul nr 2 osal 3 ei kasvatatud üldse astelpaju. Vastustaja esitatud pildimaterjal kinnitab PRIA seisukoha õigsust. Piltidelt nähtub, et nendel maa-aladel ei ole ühtegi astelpajuistikut, põllud on niidetud ning need näevad välja rohumaadena, mitte astelpaju kasvatamiseks kasutatava maa-alana. Seega ei tegelenud kaebaja nendel maa-aladel astelpaju kasvatamisega ning nende alade maakasutuse muutmine ja mittearvestamine kindlaksmääratud pindala hulgas on igati põhjendatud.
6.6.Samuti ei olnud toetusõiguslikud põldude nr 1 ja 2 need osad, kus astelpajusid küll kasvatati, kuid ei järgitud minimaalset istutustihedust. Määruse nr 53 § 8 lg 2 p 5 kohaselt on astelpaju kasvatamiseks kasutatav maa toetusõiguslik kui taimede istutustihedus on vähemalt 400 istikut hektari kohta. Minimaalse istutustiheduse nõude eesmärgiks on tagada, et
toetusalusel maal kasvaks piisavas ulatuses ühikumääragruppi kuuluvaid taimi, mille kasvatamise eest toetust määratakse. Astelpaju kasvatamiseks kasutatavaks maaks ei saa pidada alasid, millel astelpaju ei kasvatatud ning kui teatud aladel kasvatati astelpajuistikuid minimaalse istutustihedusest rohkem, siis ei saa seda astelpajude kasvatamiseks kasutataval maal nähtuvat laiendada automaatselt ka kõikidele teistele aladele. Mahepõllumajandusega jätkamise toetust ei saa määrata aladele, kus deklareeritud põllukultuuri (astelpaju) kasvatamisega nõuetekohaselt ei tegeleta. Vastustajal ei olnud kohustust asuda iga istikut üle lugema, sest visuaalselt on arusaadav, et minimaalset istutustihedust pole nendel maa-aladel saavutatud. Seega ei arvestanud PRIA põhjendatult neid alasid toetusõiguslikuna ning ei arvanud neid ka kindlaksmääratud pindala hulka.
6.7.Kaebaja väidab, et osade alade mullastik ei olnud astelpaju kasvatamiseks sobilik ning istikud on seetõttu hävinenud ja seda tuleks toetuse määramisel arvestada. Kui toetusesaaja ei saa vääramatu jõu või erandlike asjaolude tõttu täita toetuskõlblikkuse kriteeriume või muid kohustusi, on tal õigus toetusele (määrus nr 640/2014 art 4 lg 1), kuid taotlejal lasub kohustus PRIA-t sellest teavitada ning esinevat asjaolu tõendada (määrus nr 640/2014 art 4 lg 2). Kuna kaebaja vastustajat nimetatud asjaolude ilmnemisest ei teavitanud, ei saa seda erandliku asjaoluna arvesse võtta ja toetusõiguslikkuse hindamisel arvestada.
6.8.Samuti ei muuda olukorda see, et ka PTA on teostanud varasematel aastatel kaebaja põldudel kontrolle ja pole nõuete rikkumist tuvastanud. PTA ei ole kaebaja põlde 2020. aastal kohapeal kontrollinud. Eristada tuleb ka PRIA ja PTA kontrollide eset. PTA ei kontrolli mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamise eelduseks olevate nõuete täitmist, vaid seda, kas tootmine toimus mahepõllumajanduse nõudeid järgides. Kaebaja viidatud PTA varasemad kontrollitulemused ei lükka vaidlusaluse toetustaotluse esitamise aastal tehtud PRIA kohapealse kontrolli tulemusi ümber. Varasematel aastatel toetuse määramine ei piira PRIA õigust teha järgmisel aastal täpsem kohapealne kontroll ja arvestada kontrollitulemustega ka varasemate aastate eest määratud toetuste korrigeerimisel.
6.9.Vaidlust ei ole selles, et põllu nr 1 osaga 2 külgneval alal asub puudega kaetud ala. Kohtule esitatud pildimaterjalilt on näha, et tegemist on mändidega kaetud alaga, kus puud kasvavad valdavalt kolmes eristatavas reas, kusjuures nende istutustihedus on erinev. Põllumajandusministri 14.01.2015. a määruse nr 4 „Maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise nõudedˮ (määrus nr 4) § 3 lg 3 sõnastust arvestades on maastikuelemendina arvestatav ala, kus kasvab üks rida puid. Ka määruse nr 4 seletuskiri ei kinnita, et maastikuelemendina saaks käsitleda ala, kus puud kasvavad mitmes reas erineva tihedusega. Seetõttu ei saa seda ala maastikuelemendina arvesse võtta. Kuna mändidega kaetud ala ei olnud toetusõiguslik, ei saa ka sellega külgnevat teed, mis jääb puudega kaetud ala ja tiigi vahele, arvestada määruse nr 53 § 8 lg 3 mõttes teenindusalana, mida kasutatakse põllutöömasinate ümberpööramiseks.
6.10.Vaidlustatud otsusest ei nähtu selgelt, mis põhjustel arvestati põllu nr 2 toetusõiguslikust pindalast välja 0,04 ha suurune ala. Kohtumenetluses selgitas vastustaja, et taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevus mittetoetusõigusliku ala ümbruses põllu kaguosas tekkis põllu GPS-seadmega mõõtmise tulemusena. Tegemist oli alaga, mis ei olnud 2020. aastal põllumajanduslikus kasutuses ning millel kasvas ebasoovitav taimestik (puittaimestik, umbrohi). Sellel alal astelpaju kasvatamisega ei tegeletud, samuti ei olnud seda hooldatud niitmise teel. Kaebaja ei ole esitanud selles osas kohtule ka tõendeid, mis kinnitaks, et toetusõiguslikust pindalast välja arvatud 0,04 ha vastas tegelikult toetuse nõuetele. Toetuse taotleja ei saa tugineda üksnes registrisse kantud andmetele maksimaalse toetusõigusliku pindala kohta, vaid peab toetuse taotlemisel seda maad ka reaalselt mahepõllumajanduslikuks tootmiseks kasutama.
6.11.Poolte vahel on vaidluse all ka see, kas põldu nr 3 puudutavas osas on vastustaja ekslikult leidnud, et rohumaa toetusmääragrupis ei ole toetuse määramiseks alust loomkoormuse nõude
mittetäitmise tõttu. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja pidas põllumajandusloomade registri andmetel seitset lammast. Kaebaja väide, et ta on pidanud lambaid mahepõllumajanduslikult on üldsõnaline ja selle väite kinnituseks ei ole esitatud ühtegi tõendit. Vähemalt kaudselt viitab asjaolule, et kaebaja ei tegelenud loomade pidamisega mahepõllumajanduslikult ka see, et ta ei olnud mahepõllumajandusliku loomapidajana tunnustatud. Seega jättis vastustaja õigesti rohumaa toetusmääragrupis toetuse määramata.
6.12.Ekslik on kaebaja seisukoht, et rikkumine tuvastati üksnes ca 3 hektaril. Deklareeritud pindala (26,99 ha) ja kindlaksmääratud pindala (10,25 ha) erinevus on 16,74 ha. Seega on rikkumine tuvastatud 16,74 ha suurusel alal. Kuna deklareeritud pindala ja kindlaksmääratud pindala erinevus oli ilmselgelt üle 50%, siis ei olnud kaebajal 2020. aastal mahepõllumajandusega jätkamise toetusele õigust ning rakendamisele kuulus ka lisakaristus.
6.13.Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et toetusõigusliku pindala vähenemise tõttu esines vajadus tagasinõude tegemiseks. Määruse nr 53 § 2 lg 1 kohaselt antakse mahepõllumajandusega jätkamise toetust mahepõllumajandusliku tootmise ning sellega seonduvate tegevuste elluviimise eest järjepidevalt viie järjestikuse kalendriaasta jooksul toetusõiguslikul maal, mille kohta toetust taotletakse. Viieaastase kohustuse rikkumine asjakohasel maa-alal on üldjuhul selline rikkumine, mis toob kaasa ka varasemate selles osas määratud toetuste tagasinõudmise, sest võetud kohustuse ulatus muutub. Mittetoetusõiguslikuks tunnistatud ala võrra 2020. aastal vähenes kohustusealuse maa pindala ja see mõjutas ka aastatel 2016-2019 makstud toetuste õiguspärasust. Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud ka konkreetsete aastate puhul arvestatud ühikumäära arvutuskäiku. Kaebaja ei ole tõendanud, et PRIA on tagasinõutava summa valesti arvutanud. Seega on vaidlustatud otsus õiguspärane ka tagasinõude osas.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Kaebaja esitas 07.03.2023 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et halduskohus kohaldas ebaõigesti menetlus- ja materiaalõiguse norme ning hindas tõendeid ebaobjektiivselt ja meelevaldselt.
7.1.Kaebaja ei nõustu halduskohtu hinnanguga, justkui määrus nr 44 ja määrus 53 on üksteist välistavad. Mõlemad määrused on kehtivad. Määrus nr 53 ei muuda määruse nr 44 § 9 lg-s 1 sätestatud otsuse tegemise kuupäeva, milleks on taotluse esitamise aastale järgneva aasta 1. veebruar.
7.2.Kaebaja vaie tuli lahendada maksimaalselt 60 päeva jooksul. Kaebaja sai aga vaideotsuse 94 päeva pärast vaide esitamist. Vastustaja viitas korduvalt tähtaja pikendamise aluseks olevale sättele, kuid ei esitanud põhjendusi, milles seisneb vaide keerukus või kui palju konkreetsel ajaperioodil on vaidemenetlusi, mis takistavad seaduse täitmist. Teavitused vaidemenetluse tähtaja pikendamisest esitas kostja tagantjärele, pärast kaebaja korduvat teabenõude esitamist. Kui haldusakti õiguspärasuse eeldused on täitmata, on otsus võrdsustatav tühise otsusega.
7.3.Kaebaja lisas kaebusele põldude aluskaardid 21.05.2020 seisuga ja menetluses saab põldudena käsitleda põllumassiivide osi vaid eelnimetatud põldude suuruses ja kujul, s.o põld nr 1 massiivil 53245668943, suurus 10,52 ha (sh tiigiäärne tee osa koos külgnevate mändide reaga), põld nr 2 massiivil 53345628021, suurus 16,47 ha ja põld nr 3 massiivil 533245772828, suurus 1,46 ha.
7.4.Halduskohus eksis, leides, et vastustajal on õigus põllu suurust muutes või istikuid mitte arvestades (põllu osad 4-7) ja erinevate liigenduste alusel toetusõiguslikku ala vähendada või istikute arvu nõuetele mittevastavaks hinnata.
7.5.Vastustaja esitas kaebaja kinnistutel aastatel 2016-2019 toimunud väidetavate erinevate maakasutuse rikkumiste tõendamiseks aastatel 2020-2021 tehtud 11 aerofotot. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas tõendavad aerofotod väidetavat rikkumist kuni viis aastat hiljem.
Viidatud ajaperioodil toimus vähemalt kaks PRIA kohapealset kontrolli, lisaks iga-aastased maakasutuse elektroonilised korrigeerimised PRIA poolt ning muud dokumentaalsed kontrollimeetmed. Mõlemal kohapealsel kontrollil oli vastustajale arusaadav, et puude rida tiigi kõrval on kallaste piiride säilitamiseks majandusüksuse koosseisus. Kaebaja 07.07.2021 esitatud dokumendid (kaebuse lisad) ja määruskaebuse andmed kinnitavad, et kaebaja on täitnud määruse nr 53 § 8 lg 2 p-s 5 sätestatud nõuded ja astelpaju kasvatamiseks kasutatav maa on toetusõiguslik. Vastustaja ei ole istikute arvulise nõude rikkumist tegelikult tuvastanud.
7.6.Mahepõllumajandusliku tegevuse nõuetele vastavust on sisuliselt kontrollinud PTA, kes teostas iga-aastast kontrolli tootmistegevuse üle ning mingeid rikkumisi ei ole ca 20 aasta jooksul tuvastanud.
7.7.Vastustaja selgitas 22.09.2022, et õiguspärane maakasutus on vähenenud ja lisas kinnituseks aerofotod. Vastustaja poolt kohtule esitatud korrektsioonidel (lk 2, 5, 7-8) on tuvastatav, et vastustaja jooned on tõmmatud puude-põõsaste latvade kohal, mitte istutuse (juurte asukoha) järgi. Kaebaja esitas taotluses põldude kirjelduse 2020. a suurusnäitajate alusel, mille kohaselt majandatakse põlde terviktükina ja põldude servad on üldjuhul sirged.
7.8.Vastustaja selgitus mändide osas on ekslik. Istandusesisese tee arvestamine hooldatava ala koosseisu on elementaarne.
7.9.Vastustaja ei ole tõendanud, et nõuded toetuse saamiseks on täitmata ning vastustaja ei ole õiguspäraselt põhistanud, milline on toetustaotluses deklareeritud pindala ja kindlaksmääratud toetuse vahe. Vastustaja kinnituse kohaselt on kindlaksmääratud maksimaalne võimalik erinevus 10,9% (3,09 ha), mitte üle 50%.
8.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
8.1.Kohapealne kontroll viidi läbi õiguspäraselt ning erinev maakasutus on õigustatult tuvastatud visuaalse vaatluse tulemusena, hinnates põldude nr 1 ja 2 pinnal kasvanud taimestikku ning põllu eri osadel tehtud tegevusi.
8.2.Maa, millel faktiliselt astelpajusid ei kasvatata, ning mis on kasutuses niidetava rohumaana, on määruse nr 53 § 4 lg 1 p-s 7 ja § 8 lg 1 p-s 6 toodud tunnustele vastav rohumaa.
8.3.Õigustamatu on käsitada puuvilja- ja marjakultuuride toetusmääragrupis toetusõiguslike aladena nõuetekohastest istandustest selgelt eristunud, kokku 2,89 ha suurust ala, millel oli astelpaju istikuid hektari kohta visuaalselt hinnates selgelt vähem kui määruse nr 53 § 8 lg 2 p-s 5 nõutud minimaalne istutustihedus.
8.4.Vastustaja tegi õiguspäraselt mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotluse menetlemise eesmärgil kohapealse kontrolli käigus kindlaks põldude nr 1 ja 2 deklareeritud pinnal erinevate põllukultuurirühmade kasvatamiseks kasutatud põldude osade piirid ja pindalad.
8.5.Vastustaja on juba varasemalt menetluse käigus selgitanud, et taotletud (26,99 ha) ja kindlaksmääratud pindala (10,25 ha) erinevus oli 16,74 ha, mis moodustas 163%, s.o selgelt üle 50% kindlaksmääratud pindalast.
8.6.Põllumassiivide koosseisu kantakse kogu põllumajanduslikuks tegevuseks kasutatav maa, s.o nii põllumaa, püsirohumaa kui ka püsikultuuride all olev maa. Põllud ja neil kasvatatavad kultuurid deklareerib esitatavatel taotlustel siiski taotleja ise. Kui taotleja on toetusmääragrupis deklareerinud tegelikkusest suurema pindala, on PRIA on õigustatud ja kohustatud lähtuma toetuse arvutamisel ja halduskaristuste rakendamisel määruse (EL) nr 640/2014 art-tes 18 ja 19 ette nähtud reeglitest.
8.7.Praeguses asjas on vaidluse all põldude toetusõiguslikkus 2020. aastal. Asjas esitatud kaldaerofotod pärinevad Maa-ameti fotolaost ning on tehtud 2020. aasta aprillis ja mais ning 2021. aasta aprillis ja mais. Kaldaerofotod kinnitavad, et nii 2020. aasta kevadel kui ka 2021. aasta kevadel nägid põllud välja sarnased, samuti nähtuvad kaldaerofotodelt selgelt eri
maakasutusega alad (sh istikutega kaetud alad), mis ühtivad PRIA poolt kontrolli käigus kindlakstehtud eri maakasutusega alade piiridega.
8.8.Maastikuelemendina on arvestatav vaid ala, kus kasvab üks rida puid. Vaidlusalusel põllu nr 1 osa 2 servas asunud mändidega kaetud alal kasvavad männid aga valdavalt kolmes eristatavas reas, kusjuures nende istutustihedus on erinev (22.09.2022. a seisukohtades sisalduvad ortofotod). Tee külgneb seega mittetoetusõigusliku maaga.
8.9.Kaebaja viide mändidega kaetud ala osas määruse nr 4 § 3 lg-le 1 on ebaõige, kuivõrd nimetatud normis käsitletakse põllumaal asuvaid (mitte põllumaaga külgnevaid vms) põllusaari, mis on selgesti eristatavad ümbritsevast põllumaast.
8.10.Taotleja vastutab taotluses esitatud andmete õigsuse eest, mh et toetust taotletakse toetuse saamise tingimustele vastavale maale (komisjoni rakendusmääruse (EL) art 17 lg-d 4 ja 5). Vastustaja leiab nii deklareeritud pindalast välja arvatud mändide, tee kui ka põllu nr 2 kaguosas asuva 0,04 ha suuruse maa osas, et kaebaja teadis või pidi nõutava hoolsuse korral teadma, et tegemist ei ole toetusõigusliku maaga. Mändidega kaetud ala puhul pidi kaebaja mõistma selle mittevastavust puude reale esitatavatele nõutele. Tee puhul sai kaebaja eeldada selle mittetoetusõiguslikkust, lähtudes puudega kaetud ala mittetoetusõiguslikkusest. Põllu nr 2 kagunurga osas pidi kaebajale olema teada, millistes piirides ta seda tegelikult haris.
9.Kaebaja esitas 18.01.2024 ringkonnakohtule täiendava seisukoha, milles märkis, et vastustaja ei võtnud vastuses apellatsioonkaebusele seisukohta vaidlustatud PRIA otsuse alusel tehtud tasaarveldamiste osas (apellatsioonkaebuse p 3.3.4). Kaebaja esitas seisukoha lisadena halduskohtule 09.01.2023 esitatud taotluse, 13.12.2022 esitatud teate ja 17.12.2022 PRIA-le esitatud vaide ning palus ringkonnakohtul võtta dokumendid asja juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust halduskohtu 06.02.2023. a otsuse tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks, millega OÜ Hadar kaebus rahuldataks. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel, ei rikkunud menetlusnorme ja ei tõlgendanud valesti ka asjas kogutud tõendeid. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus vaidlusaluses otsuses igati põhjendatult leidnud, et kaebaja 2020. aastal esitatud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotluse menetlemisel tuli PRIA-l lähtuda määrusest nr 53, mitte määrusest nr 44. Põllumajandusministri määrus nr 44 reguleeris „Eesti maaelu arengukava 2007-2013“ alusel antava toetuse määramist ja selle alusel võetud kohustuste asendamist määruse nr 53 kohaste kohustusega. Määrus nr 44 kehtestati ELÜPS 2014. a lõpuni kehtinud redaktsiooni alusel ning kooskõlas nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 18 lg 4 alusel heaks kiidetud "Eesti maaelu arengukavaga 2007–2013“. Kaebaja võttis käesoleval juhul „Eesti maaelu arengukava 2014–2020” kohase kohustuse 2016. aastal ning taotles toetust ka 2020. aastal „Eesti maaelu arengukava 2014–2020“ alusel võetud kohustuse raames. Sellise toetuse taotlemise aluseid ja korda reguleeris PRIA otsuse tegemise ajal kehtinud ELÜPS § 67 lg 2 alusel kehtestatud maaeluministri määrus nr 53. Määruse nr 53 § 25 lg 1 kohaselt teeb PRIA taotluse osalise või täieliku rahuldamise või rahuldamata jätmise otsuse kohustuseaastale järgneva aasta
10.veebruariks. PRIA tegi otsuse kaebaja esitatud toetustaotluse rahuldamata jätmise kohta 05.02.2021 ehk tähtaegselt. Seega on kaebaja seisukoht, et PRIA viivitas õigusvastaselt mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotluse kohta otsuse tegemisega, ebaõige.
11.1.Iseenesest ei ole olnud vaidlust selle üle ja ka PRIA võttis omaks, et ta ületas käesoleval juhul vaideotsuse tegemise tähtaega. Samas ei mõjuta vaideotsuse tegemise tähtaja ületamine kehtivast õigusest ning kohtupraktikast tulenevalt siiski vaideotsuse kehtivust ega selle sisu ning ei ole haldusakti tühisuse tuvastamise ega tühistamise aluseks. Eeltooduga seoses viitas halduskohus põhjendatult RKHK 27.05.2013. a otsusele asjas nr 3-3-1-16-13 ning alusetu on kaebaja väide, mille kohaselt oli selline viide ebaõige, kuna Riigikohtu otsuse asjaolud erinevad käesoleva asja asjaoludest. Vaideotsuse tegemise tähtaja ületamise õiguslike tagajärgede hindamise osas on asjaolud samad, sest ka asjas nr 3-3-1-16-13 tehtud lahendis oli tõstatatud küsimus, kas vaideotsus on õigusvastane või tühine juba üksnes seetõttu, et ületati seadusest tulenevat vaide läbivaatamise tähtaega. Vastuseks sellele küsimusele selgitas Riigikohus oma 27.05.2014. a otsuses, et kuigi vastustaja rikkus vaideotsuse tegemise tähtaega, nõustub kolleegium kohtute seisukohaga, et see ei rikkunud antud juhul kaebaja õigusi iseseisvalt ning tegemist pole ka sellise menetlusnõude rikkumistega, mis võinuks mõjutada asja otsustamist ehk vaide sisulist lahendamist.
12.Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellatsioonkaebuse p-s 3.3.4 toodud väited, mis puudutavad kaebaja poolt kohtule esitatud taotlust muuta otsuse avalikult teatavakstegemise aega seoses PRIA 06.12.2022. a ja 09.12.2022. a otsustega (toetuste tasaarvestamine); 13.12.2022. a teate edastamist halduskohtule seoses samade PRIA otsustega; halduskohtule 17.12.2022. a vaide esitamist, mis oli seotud PRIA viidatud 2022. a otsustega, samuti väited selle kohta, et kuna halduskohus lükkas korduvalt käesolevas asjas otsuse tegemist edasi, siis tegi seda ka PRIA kaebaja 17.12.2022. a vaide menetlemisel. PRIA 06.12.2022. a ja 09.12.2022. a otsused ei ole käesoleva vaidluse esemeks, mistõttu ei ole ka nende otsuste peale esitatud 17.12.2022. a vaie käesolevas asjas tähtsust omav tõend. Seda selgitas kaebajale juba halduskohus 19.12.2022. a määruses. Asjaolu, et halduskohus lükkas käesolevas asjas korduvalt otsuse tegemise edasi, ei ole otsuse tühistamise alus (HKMS § 173 lg 3) ning selle seostamine PRIA menetlusega 17.12.2022. a vaide läbivaatamisel on meelevaldne. Seoses eeltooduga tagastab ringkonnakohus kaebajale 18.01.2024. a täiendavale seisukohale lisatud 09.01.2023. a taotluse ja 13.12.2022. a teate, kuna need on asja materjalide juures olemas (kd I, lk 195 ja kd II lk 5-6) ning lähtudes HKMS § 62 lg-st 2, tagastab ringkonnakohus kaebajale ka 17.12.2022. a vaide, kuna sellel dokumendil ei ole käesoleva asja lahendamisel mingit sisulist tähtsust.
13.Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et kuna ta lisas kaebusele põldude aluskaardid 21.05.2020. a seisuga, siis saab menetluses põldudena käsitleda põllumassiivide osi vaid eelnimetatud aluskaardil toodud suuruses ja kujul ning vastustajal puudus õigus põllu suurust muutes või istikuid mitte arvestades toetusõiguslikku ala vähendada ja istikute arvu nõuetele mittevastavaks hinnata.
13.1.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja ei ole kaebaja põldude nr 1 ja 2 osas sisuliselt moodustanud uusi põllumassiive ja põlde, vaid määras toetustaotluse lahendamisel asjakohaste põldude puhul kontrollaruande alusel kindlaks erineva maakasutusega alad ning esitatud kaart kirjeldab nende alade asukohti põldudel. Samuti tegi vastustaja kindlaks erinevate põlluosade piirid ja pindalad ning selline erinevate põlluosade eristamine oli toetusõigusliku maa kindlakstegemiseks vajalik, sest kaebaja põldude nr 1 ja 2 puhul esines ka maa-alasid, kus deklareeritud astelpaju kasvatamist ehk tootmistegevust üldse ei tuvastatud, osade alade puhul ei olnud tagatud piisav astelpajude istutustihedus. Selline eristamine oli põhjendatud ka seetõttu, et mahepõllumajandusega jätkamise toetuse puhul lähtutakse erinevatest toetusmääradest vastavalt kasvatatavast põllukultuurist.
13.2.Kaebaja on aga jätkuvalt arvamusel, et astelpajuistikute tihedust tuleb vaadelda tema poolt taotletud põldude pinnal puhtalt arvutuslikult istikute ning pindala jagatisena, sõltumata sellest,
kui suurel pinnal tegelikult astelpajusid kasvatatakse. Selline käsitlus ei ole õige. Kui põllumajandustootja kasvatab teatud piiritletud alal astelpajuistikuid minimaalsest istutustihedusest tihedamalt, ei saa sellist astelpajude kasvatamiseks kasutatavat maad sisuliselt üle kanda väljapoole astelpajude kasvatamiseks kasutatavat maad. Määruse nr 53 § 8 lg 2 p-s 3 on sätestatud astelpajude vähim võimalik istutustihedus (400 istikut hektari kohta) ning astelpajude istutustihedus võib olla minimaalsest istutustihedusest suurem. Minimaalse istutustiheduse ületamine mingil maa-alal ei anna taotlejale siiski õigust saada toetust astelpajude kasvatamiseks ka selle maa eest, kus neid tegelikult ei kasvatata. Maa, millel faktiliselt astelpajusid ei kasvatata ning mis on kasutuses niidetava rohumaana, ei ole määruse nr 53 § 4 lg 1 p 2 ning § 8 lg 1 p 4 mõttes astelpajude kasvatamiseks kasutatav maa, vaid määruse nr 53 § 4 lg 1 p-s 7 ning määruse nr 53 § 8 lg 1 p-s 6 toodud tunnustele vastav rohumaa.
13.3.Samuti ei olnud PRIA-l alust käsitleda puuvilja- ja marjakultuuride toetusmääragrupis toetusõiguslike aladena nõuetekohastest istandustest selgelt eristunud 2,89 ha suurust ala, millel oli astelpaju istikuid hektari kohta visuaalselt hinnates selgelt vähem, kui määruse nr 53 § 8 lg 2 p-s 5 nõutud minimaalne istutustihedus. Kontrollaruande kohaselt kasvasid põllu nr 1 osal 7 ning põllu nr 2 osal 2 ridades vaid üksikud astelpajud. Nagu juba märgitud, esitas vastustaja halduskohtule ka näitlikustava kaardi eri põllu osade kohta ning vastaval kaardil eristatakse erineva maakasutusega alad.
13.4.Taotlusel põldude deklareerimine toetusalustena ei tähenda samuti automaatselt seda, et need põllud ongi täies ulatuses toetusõiguslikud ning tervikuna kasutuses astelpaju kasvatamiseks ega ka seda, et teatud osal põldudest kasvanud astelpajutaimed kompenseerivad kuidagi ka neid alasid, mida tegelikkuses astelpaju kasvatamiseks ei kasutatud. Määruse (EL) nr 640/2014 art 18 lg-st 6 tulenevalt lähtutakse juhul, kui pindalatoetuskavade või -meetmete alusel esitatud toetuse- ja/või maksetaotluste puhul selgub, et deklareeritud pindala ületab osutatud põllumajanduskultuuri rühmale määratud pindala, toetuse arvutamisel kõnealusele põllumajanduskultuuri rühmale määratud pindalast. Et mahepõllumajandusega jätkamise toetuse raames on ette nähtud erinevad toetusmääragrupid/põllukultuurirühmad (määruse nr 53 § 4 lg 1), ning deklareeritud põldude nr 1 ja nr 2 pinnal esines mahepõllumajandusega jätkamise toetuse raames erinevatesse põllukultuurirühmadesse kuuluv maakasutus (astelpaju kasvatamine kuulub määruse nr 53 § 4 lg 1 p-s 2 nimetatud rühma (300 eur/ha) ning rohumaa kuulub määruse nr 53 § 4 lg 1 p-s 7 nimetatud rühma (25 eur/ha)), siis tegi vastustaja õiguspäraselt mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotluse menetlemise eesmärgil kohapealse kontrolli käigus kindlaks põldude nr 1 ja 2 deklareeritud pinnal erinevate põllukultuurirühmade kasvatamiseks kasutatud põldude osade piirid ja pindalad. Määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg-st 2 tuleneb, et kui pindalatoetusmeetme alusel toetuse saamiseks deklareeritud pindala ületab artikli 17 lg-s 1 osutatud põllukultuuri rühma puhul artikli 18 kohaselt kindlaksmääratud pindala, ning vastavate pindalade erinevus on üle 50%, siis asjaomasele põllumajanduskultuuri rühmale pindalatoetust ei anta. Peale selle kohaldatakse toetusesaaja suhtes lisakaristust, mis on võrdne toetussummaga, mis vastab deklareeritud pindala ja artikli 18 kohaselt kindlaks määratud pindala vahele. Asja materjalidest nähtuvalt oli puuvilja- ja marjakultuuride toetusmääragrupis (300 eur/ha) kaebaja poolt taotletud pindala 26,99 ha ning kindlaksmääratud pindala 10,25 ha (s.o põllu nr 1 osade 1, 2, 3 ja 5 ning põllu nr 2 osa 1 summeeritud pindala). Taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevus oli seega 16,74 ha (26,99-10,25=16,74 ha), mis moodustas 163%, mis on selgelt üle 50% kindlaksmääratud pindalast.
13.5.Taotleja vastutab taotluses esitatud andmete õigsuse eest, mh selle eest, et toetust taotletakse toetuse saamise tingimustele vastavale maale (komisjoni rakendusmääruse (EL) artikli 17 lg-d 4 ja 5). Ka ei välista põllumassiivi maksimaalse toetusõigusliku pindala olemasolu vajadust ja kohustust teha kohapealse kontrolli käigus kindlaks tegelikkuses kõikidele toetusnõuetele vastava maa pindala. Seega ei ole kaebajal alust tugineda
põllumassiivide maksimaalsetele toetusõiguslikele pindaladele ning nende registrisse kantud piiridele, õigustamaks toetuse taotlemist astelpaju kasvatamise eest ka aladele, millel astelpaju ei kasvatatud. PRIA selgituste kohaselt kantakse põllumassiivide koosseisu kogu põllumajanduslikuks tegevuseks kasutatav maa - nii põllumaa, püsirohumaa kui ka püsikultuuride all olev maa. Põllumassiivil võib seega tegeleda erineva maakasutusega ja erinevate kultuuride kasvatamisega ning põllumassiivil võib asuda ka üks või mitu põldu (ELÜPS § 99 lg 3). Põllud ja neil kasvatatavad kultuurid deklareerib esitatavatel taotlustel taotleja ise (määruse nr 53 § 22 lg 1 p 1 ning maaeluministri 17.04.2015. a määruse nr 32 „Otsetoetuste saamise üldised nõuded, ühtne pindalatoetus, kliima- ja keskkonnatoetus ning noore põllumajandustootja toetus” § 152 lg 1 p-d 3, 5 ja 6). Kui taotleja on toetusmääragrupis deklareerinud tegelikkusest suurema pindala, oli PRIA õigustatud ja kohustatud lähtuma toetuse arvutamisel ja halduskaristuste rakendamisel määruse (EL) nr 640/2014 artiklites 18 ja 19 ette nähtud reeglitest.
13.6.Seega on alusetu kaebaja arusaam, et astelpajude kasvatamiseks kasutatava maana saab käsitleda ka maad, millel astelpajusid ei kasvatata juhul, kui sellise maa kõrval asub astelpajude kasvatamiseks kasutatav maa, millel on astelpajude istutustihedus minimaalsest nõutavast istutustihedusest suurem. Mahepõllumajandusega jätkamise toetust ei saa määrata aladele, kus deklareeritud põllukultuuri (astelpaju) kasvatamisega nõuetekohaselt ei tegeleta. PRIA tuvastas kohapealses kontrollis, et sellisteks aladeks olid ka põllu nr 1 osa 7 ning põllu nr 2 osa 2, kus kasvasid ridades vaid üksikud astelpajud. Kohtule esitatud pildimaterjal kinnitab vastustaja järelduse õigsust, et eelnimetatud põllu osadel ei täitnud kaebaja istutustiheduse nõuet. Piltidelt on näha, et nendel maa-aladele on küll astelpajuistikuid, kuid nende tihedus ei ole selgelt minimaalse istutustiheduse nõuet arvestades piisav. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et vastustajal ei olnud kohustust asuda igat istikut üle lugema, sest juba visuaalselt on arusaadav, et minimaalset istutustihedust pole nendel maa-aladel saavutatud. Seega ei arvestanud PRIA põhjendatult neid alasid toetusõiguslikuna ning ei arvanud neid ka kindlaksmääratud pindala hulka.
14.Kaebaja märkis apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et talle jääb arusaamatuks, kuidas tõendavad aerofotod väidetavat rikkumist kuni viis aastat hiljem ning leidis, et puude rida tiigi kõrval on kallaste piiride säilitamiseks majandusüksuse koosseisus ja vastustaja ei ole istikute arvulise nõude rikkumist tegelikult tuvastanud.
14.1.Asjas esitatud kaldaerofotod pärinevad vastustaja selgituste kohaselt Maa-ameti fotolaost ning on tehtud 2020. aasta aprillis ja mais ning 2021. aasta aprillis ja mais. PRIA tõendas nendega asjaolu, et nii 2020. aasta kevadel kui ka 2021. aasta kevadel nägid kaebaja põllud välja sarnased, samuti nähtuvad kaldaerofotodelt selgelt eri maakasutusega alad (sh istikutega kaetud alad), mis lähevad kokku PRIA poolt kohapealse kontrolli käigus kindlakstehtud eri maakasutusega alade piiridega. Siiski on ekslik kaebaja arusaam, et needsamad aerofotod on põhjuseks ka sellele, et temalt nõuti osaliselt tagasi ka varasematel aastatel välja makstud toetus.
14.2.Toetuse osalise tagasinõudmise tingis kaebaja poolt toetuse saamiseks sätestatud nõuete rikkumine 2020. aastal, mitte asjaolu, et PRIA oleks tuvastanud tagasinõutud pinna osas eeskirjade eiramisi 2016.-2019. aasta osas. Määruse nr 53 § 2 lg 1 kohaselt antakse mahepõllumajandusele ülemineku toetust ja mahepõllumajandusega jätkamise toetust mahepõllumajandusliku tootmise ning sellega seonduvate tegevuste elluviimise eest järjepidevalt viie järjestikuse kalendriaasta jooksul toetusõiguslikul maal, mille kohta toetust taotletakse. Mahepõllumajandusega jätkamise toetuse osas, mille puhul võetakse viieaastane kohustus, tuleb toetuse andmise tingimusi täita katkematult terve kohustuseperioodi jooksul. Seega, kui täidetud ei ole ühte abi andmise tingimust, isegi kui see juhtus vaid viimasel kohustuseaastal, ei oleks tohtinud sellist abi anda ega saada. Mitmeaastane toetus ei ole lõplik, kuna toetusesaaja on kohustatud saadud toetuse tagasi maksma juhul, kui ta ei täida
rahastamiskõlblikkuse tingimusi kogu viieaastase ajavahemiku jooksul kogu deklareeritud pindalal. Kohapealses kontrollis tuvastatud rikkumiste ja mõõtmiste tõttu vähenes kohustusaluse maa pindala 2020. aastal 3,14 ha võrra, sellest põllumassiivil nr 53245668943 2,46 ha (10,52-3,091,60-0,19-0,62-0,40-2,16) ning põllumassiivil nr 53345628021 0,68 ha (16,47-4,97-10,82). Kuna mittetoetusõiguslikuks tunnistatud alade osas ei olnud mahepõllumajanduslikku tootmist ning sellega seonduvaid tegevusi kogu viieaastase kohutuseperioodi vältel ellu viidud, lõppes selliste alade osas kohustus ennetähtaegselt ning toetusega taotletavad eesmärgid jäid saavutamata. Sellest tulenevalt oli õiguspärane ka kogu sellise maa osas eelmiste kohustuseaastate eest makstud toetuse tagasinõudmine (määruse nr 53 § 20 lg 1, ELÜPS § 111 lg 1, määruse (EL) nr 1306/2013 art 54 lg 1, art 63 lg-d 1 ja 3). Asja materjalidest nähtuvalt nõudis vastustaja kaebajalt varasemate aastate eest makstud toetuse tagasi vaid nende aastate eest ja selles ulatuses, mille eest on kaebajale konkreetse aasta eest toetust makstud ning mille osas oli kohustus lõppenud ennetähtaegselt, s.o 2019. aasta eest 3,14 ha osas, 2018. aasta eest 3,09 ha osas, 2017. aasta eest 3,09 ha osas ning 2016. aasta eest 3,09 ha osas.
14.3.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et PRIA kohapealne kontroll toimus õiguspäraselt ning eri maakasutus on õigustatult tuvastatud visuaalse vaatluse tulemusena, hinnates põldude nr 1 ja 2 pinnal kasvanud taimestikku ning eri põllu osadel tehtud tegevusi. Olukorras, kus põldude eri osadel oli erinev maakasutus visuaalselt selgelt eristatav ja tuvastatav, ei ole põhjust asuda seisukohale, et vajalik oleks olnud ka kasvavate astelpajuistikute ühekaupa üle lugemine. Kaebaja deklareeritud põldude nr 1 ja 2 pinnal tuvastati, et kokku 13,60 ha-l ei kasvanud ühtegi astelpaju ning 0,40 ha-l kasvasid õunapuud. Ka kokku 2,89 ha suurusel põldude osadel, kus kasvasid ridades üksikud astelpajutaimed, oli minimaalse istutustiheduse nõude järgimata jätmine visuaalsel vaatlusel ilmne, mistõttu ei olnud istikute ühekaupa loendamine vajalik ega otstarbekas. Eeltoodut kinnitavad ka põllu nr 1 osa 7 ning põllu nr 2 osa 2 kohta esitatud fotod. Vaidlust ei olnud selle üle, et põllu nr 1 osadel 1, 2 ja 5 ning põllu nr 2 osal 1 kasvas astelpajutaimi visuaalsel vaatlusel enam, kui minimaalne nõutud istutustihedus – ka selliste põlluosade puhul puudus vajadus istikute üle lugemiseks. PRIA on kohapealse kontrolli käigus kõik asjassepuutuvad asjaolud üheselt tuvastanud ning esitas juba halduskohtule kontrolli tulemuste õigsuse kinnitamiseks selle käigus tehtud fotod ja ka kaldaerofotod 2020. ja 2021. aasta kevadest.
14.4.Mis puudutab mändidega kaetud ala käsitlemise võimalikkust maastikuelemendina, selgitab ringkonnakohus, et põllumajandusministri 14.01.2015. a määruse nr 4 „Maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise nõuded“ § 3 lg 3 sõnastust arvestades on maastikuelemendina arvestatav vaid selline ala, kus kasvab üks rida puid. Vaidlusalusel põllu nr 1 osa 2 servas asunud mändidega kaetud alal kasvasid männid aga valdavalt kolmes eristatavas reas, kusjuures nende istutustihedus oli ka erinev (kd I, lk 168-169 ortofotod). Seega ei ole nimetatud mändidega kaetud ala käsitletav maastikuelemendina ning seda on ka halduskohtu otsuse p-s 34 põhjendatud ja arusaadavalt selgitatud. Kuna määruse nr 53 § 8 lg 3 kohaselt arvatakse toetusõigusliku maa hulka toetusõigusliku maaga külgnev teenidusala, mida kasutatakse põllutöömasinate ümberpööramiseks, ei ole toetusõiguslik ka mändidega kaetud alaga külgnev tee, sest see tee ei külgne toetusõigusliku maaga, vaid mittetoetusõigusliku maaga.
14.5.Kaebaja viide mändidega kaetud ala osas määruse nr 4 § 3 lg-le 1 on ebaõige, kuna nimetatud normis käsitletakse põllumaal (mitte põllumaaga külgnevaid vms) asuvaid põllusaari, mis on selgesti eristatavad ümbritsevast põllumaast. Põllumaa on põllumajanduskultuuride tootmiseks haritav maa või kesa, mida saab kasutada põllumajanduskultuuride tootmiseks, sh tootmisest kõrvalejäetud maa vastavalt määruse (EÜ) nr 1257/1999 artiklitele 22, 23 ja 24, määruse (EÜ) nr 1698/2005 artiklile 39 ning määruse (EL) nr 1305/2013 artiklile 28, olenemata sellest, kas maa on kasvuhoonete all või püsi- või
äravõetava katte all (määruse (EL) nr 1307/2013 art 4 lõike 1 p f). Püsikultuuride (sh astelpaju) kasvatamiseks kasutatav maa ei kuulu põllumaa mõiste alla (määruse (EL) nr 1307/2013 art 4 lg 1 p-d e, f ja g). Arusaamatuks jääb ka viide määruse nr 4 § 3 lg-le 51, sest käesoleval juhul pole tegemist säilitatava maastikuelemendi muutumisega ega selle pindala vähenemisega.
15.Kogu deklareeritud maa vastavust mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamise nõuetele ei saa kinnitada asjaolu, et PTA on iga-aastaselt kontrollinud kaebaja vastavust mahepõllumajandusliku taimekasvatuse nõuetele. PTA ja PRIA kontrolliesemed ei ole olnud kattuvad ja üksnes asjaolu, et PTA kaebaja põldudel puudusi ei tuvastanud, ei tähenda, et PRIA ei saa oma kontrollitulemustele toetustaotluse lahendamisel tugineda. PTA-l puudus vajadus tuvastada täpseid põllul kasvatatavaid kultuure, samuti ei tee PTA kindlaks toetusnõuetele vastava maa pindalasid.
16.Halduskohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka väide, et kohtule esitatud korrektsioonidel on vastustaja jooned tõmmanud puude-põõsaste latvade kohal, mitte istutuse (juurte asukoha) järgi. Vastustaja on kohapealse kontrolli tulemuste õigsuse kinnitamiseks esitanud kohtule nii kohapealse kontrolli käigus tehtud fotod kui ka kaldaerofotod 2020. ja 2021. aasta kevadest. Lähtudes visuaalsel vaatlusel tuvastatud maakasutuse piiridest teostati PRIA selgituste kohaselt põldude osade mõõtmised GPS-seadmega mööda eri maakasutuse piire. Sellega seoses jääb ka ringkonnakohtule sisuliselt arusaamatuks kaebaja väide, et: „vastustaja jooned on tõmmatud puude-põõsaste latvade kohal, mitte istutuse järgi“.
17.Ebaõige on kaebaja väide, et vastustaja kinnituse kohaselt oli kohustusealuse maa maksimaalne võimalik erinevus 10,9% ehk 3,09 ha, mitte üle 50%. Asja materjalidest ei nähtu, et PRIA arvates esines rikkumine vaid 3,09 ha-l. Puuvilja- ja marjakultuuride toetusmääragrupis tuvastati 16,74 ha suurune taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevus, millest lähtudes arvutati kaebajale ka üledeklareerimisega kaasnev halduskaristus, lähtudes määruse (EL) nr 640/2014 artiklist 19. 3,09 ha oli see pindala, mille osas oli kohustusealuse maa pindala vähenenud, s.o tegemist on erinevate näitajate ning asjaoludega, mida ei saa samastada. Kohustusealuse pindala vähenemist käsitles halduskohus põhjalikult otsuse p-s 38 ja ringkonnakohus nõustub halduskohtu vastavate põhjendustega.
18.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 06.02.2023. a otsuse muutmata.
19.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.