Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 27. veebruar 2024, Tartu 3-21-1173
Haldusasi
Lüganuse vald, Püssi linn, Viru tn 4 korteriühistu kaebus Päästeameti Ida päästekeskuse 29.04.2021. a ettekirjutuse nr 7.2‐6‐2021‐755‐1 punkti 1 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 31. mai 2023. a otsus Viru tn 4 korteriühistu apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Viru tn 4 korteriühistu seaduslik esindaja Ülo Tuur, nõustaja Agu Rillo Vastustaja Päästeamet esindaja Kai Reinhold
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. mai 2023. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 28. märts 2024.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Päästeameti Ida päästekeskus tegi 29. aprillil 2021 kaebajale ettekirjutuse nr 7.2‐6‐2021‐755‐1, millega kohustas kaebajat eraldama evakuatsioonitrepikojad keldritest ning paigaldama selleks trepikodade ja keldrite vahele tuletõkkeuksed ja tihendama kõik läbiviigud/avad (resolutsiooni p 1). Ettekirjutuse täitmise tähtajaks määrati 31. detsember 2023.
Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Päästeameti Ida päästekeskuse 29. aprillil 2021 kaebajale ettekirjutuse nr 7.2‐6‐2021‐755‐1resolutsiooni punkti 1 tühistamist. Kaebuse kohaselt ei saanud siseminister 30. märtsi 2017. a määrusega nr 17 „Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded ja nõuded tuletõrje veevarustusele“ (määrus nr 17) kehtestada tagasiulatuvalt nõuet, millega tunnistatakse varasemalt nõuetekohaselt ehitatud ning kasutusloaga ehitis, mida kaebaja hallatav ehitus on, nõuetele mittevastavaks. Ei ole hea õigusloomepraktikaga kooskõlas, et
olulised kohustused isikutele kehtestatakse n-ö varjatult määruses, mitte seaduses. Sisuliselt on tegemist praeter legem määrusandlusega, mis Eesti õiguskorras ei ole lubatud. Vaidlustatud ettekirjutusest ei nähtu sisulisi kaalutlusi, miks on täitmise tähtajaks määratud 31. detsember 2023. Kaalutluste puudumine on sedavõrd oluline haldusakti puudus, mis toob iseseisvalt kaasa haldusakti õigusvastasuse. Sellest tulenevalt palus kaebaja kohtul tühistada vaidlusaluse ettekirjutuse resolutsiooni punkt 1 koos selles sisalduva sunnirahahoiatusega. Ühtlasi palus kaebaja jätta kohaldamata siseministri määruse nr 17 § 12 lg 6 p 17 ja alustada selles osas põhiseaduslikku järelevalvet.
3.Vastuses kaebusele Päästeamet vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitas, et Viru tn 4 on 1974. aastal ehitatud 19 trepikojaga kolmekordne korterelamu. Elamus trepikotta viivad uksed ei vasta määruses nr 17 sätestatud nõuetele ning trepikoda on ainus evakuatsioonitee. Määruse nr 17 § 55 lg 2 kohaselt enne määruse jõustumist (s.o enne 7. aprilli 2017) õiguslikul alusel ehitatud ehitis, mida kasutatakse ehitisele ettenähtud kasutamisotstarbe kohaselt, peab evakuatsioonile kehtestatud nõuete poolest vastama määruse §-des 5, 12-14, 29 30, 32-34, 341 ning
6.peatükis sätestatud nõuetele. Tuletõkketsooni moodustamine on vajalik evakuatsioonitee turvalise läbitavuse tagamiseks ning inimeste elu ja tervise kaitseks evakueerimisel tulekahjust tekkivate mõjutuste, sh suitsu eest. Kelder on avatud ruum, kus on olemas põlemiseks vajalik õhk. Seal ladustatakse erinevaid põlevmaterjale ja asub elektrisüsteem. Kõik see soodustab kiiresti intensiivse tule ja suitsu levikut keldris ja sealt edasi evakuatsioonitrepikotta. Kuna keldris regulaarset inimtegevust ei toimu, on oht, et tulekahju jääb varajases staadiumis avastamata. Korrusmaja trepikoda on evakuatsioonitrepikoda ja antud hoones läheb ainus evakuatsioonitee keldriuksest mööda. Määruse volitusnormiks on ehitusseadustiku (EhS) § 11 lg 4, mille kohaselt võib vastava valdkonna minister määrusega täpsustada ehitisele esitatavaid nõudeid. Ohutuse üldised nõuded on sätestatud EhS §-s 8. Ehitis peab olema ohutu igal ajahetkel, sh ka varasemal ajal ehitatud ehitis. Ohutusele antakse hinnang praeguste teadmiste alusel, arvestades nüüdisaegset ja kättesaadavat tehnoloogiat ning muid ajaga muutunud olusid.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.31. mai 2023. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.
5.Halduskohus sedastas, et vaidlus taandub sellele, kas määrus nr 17, mille § 12 lg 6 p-s 17 koostoimes § 55 lg-ga 2 on kaebajat puudutavalt sätestatud kohustus eraldada mitme korteriga elamus kelder eraldi tuletõkkesektsiooniks, on kooskõlas EhS § 11 lg-s 4 antud volitusega.
6.Viitega sarnases vaidluses tehtud Tartu Ringkonnakohtu 28. märtsi 2023. a otsusele haldusasjas nr 3-21-1241, sedastas halduskohus, et siseminister ei ole määruse nr 17 kehtestamisel eksinud Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 lg-s 1 väljendatud üldise seadusereservatsiooni põhimõtte vastu. Ehitistele ja ehitamisele kehtestatud nõuded riivavad isikute omandiõigust, kuid riive ei ole sedavõrd intensiivne, et seadusandja ise peaks sätestama ehitisi puudutavad nõuded täpsemalt. Määruse andmisel pidi minister arvestama Ehituseaduse (EhS) sätetega, milles on ette nähtud ehitistele kohalduvate nõuete valdkonnad, samuti üldised põhimõtted ehitistele kohalduvate nõuete osas. Nii on tuleohutus nimetatud EhS § 11 lg 2 p-s 2 nende valdkondade hulgas, mis on hõlmatud ehitisele esitatavate nõuetega. EhS § 11 lg 1 kohaselt peab ehitis kogu oma kasutusea vältel vastama selle kasutamise nõuetele ja olemasolu vältel olema ohutu. Seega on seadusandja rõhutanud ohutuse olulisust ehitiste kasutamisel. Ohutuse põhimõte ei ole seotud üksnes uute ehitistega, vaid laieneb otsesõnu kõigile ehitistele nende püsimise aja jooksul. Tuleohutus on kahtlemata osaks ehitiste üldisest ohutusest. Seetõttu saab järeldada, et seadusandja pidas EhS § 11 lg-s 4 ministrile volitust
andes silmas, et ministril tuleb muu hulgas täpsemalt reguleerida tuleohutuse nõudeid ka juba aastate eest kasutusele võetud ehitistele.
7.Kaebajale korrakaitseseaduse § 28 lg-te 1 ja 2 alusel pandud kohustust ei saa pidada ka ebaproportsionaalseks. Keldris eraldi tuletõkkesektsiooni moodustamine on eluliselt oluline ning keldrist algava põlengu korral võib tuletõkkeuste puudumine reaalselt ohustada elamus viibivate isikute tervist ja elu. Ei ole usutav, et ka 19 trepikojaga kolmekorruselises elamus 19 ukse paigaldamine ja selleks kulude kandmine enam kui 2,5-aastase tähtaja jooksul oleks kaebajale või tema liikmetele ülejõukäiv. Tähtaja pikkuse proportsionaalsuse poolt räägib asjaolu, et vastustaja on algselt, 21. aprilli 2021. a teates (dtl 10‐11) toodud tähtaega aasta võrra pikendanud pärast kaebaja arvamuse (dtl 5–6) saamist.
8.Ukse vahetamisel ukse vastu ega läbiviikude/avade tihendamisel ei ole vajalik ehituskonstruktsioonide ümberehitamine ning tegemist ei ole ehitamisega EhS § 4 lg 3 tähenduses.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
9.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et määruse nr 17 § 12 lg 6 p-ga 17 kehtestatud nõuded ei saa laieneda ehitisele, mis oli määruse andmise ajal valmis, sest tegu on praeter legem sätetega, mille andmine kehtivas õiguskorras ei ole lubatud. Määrusandlusega ei saa muuta juba valmis ehitisele kehtestatud tehnilisi nõudeid, kui ehitis on ehitatud vastavalt ehitamise ajal kehtinud nõuetele. Hoone konstruktsiooni osade asendamine mittesamaväärse (sh paremaga) on ehitamine EhS tähenduses. Ettekirjutusest ei nähtu üleüldse mingeid sisulisi kaalutlusi ettekirjutuse tähtaja määramise kohta. Kaalutluste puudumine on sedavõrd oluline haldusakti puudus, mis toob iseseisvalt kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamise.
10.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja jääb varem avaldutud seisukohtadele ja selgitab täiendavalt, et ei ole kordagi väitnud, nagu oleksid tuletõkkeuksed samaväärsed mitte-tuletõkkeustega. Kui uks asendatakse uksega (ka juhul kui ukse tehnilised omadused on erinevad), siis ei ole nõutav ehitusprojekti koostamine, samuti ehitus- ega kasutusloa taotlemine. Tulenevalt asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) §-st 7 on tähtaeg hoiatuse, mitte ettekirjutuse osa. Vastavalt ATSS § 4 lg-le 1 on ettekirjutus haldusakt. Hoiatus ei ole haldusakt, vaid toiming. Kaebaja ei ole esitanud toimingu põhjendamise nõuet. Samuti ei ole ta esitatud taotlust tähtaja pikendamiseks. Ka kaebuses ega täiendavas seisukohas ei ole kaebaja välja toonud põhjendusi, miks ettekirjutuse täitmise tähtaeg ei ole mõistlik.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on jälgitavalt selgitanud, miks kaebajale ettekirjutuse tegemiseks oli piisav õiguslik ning faktiline alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
12.Sarnaselt asjaga nr 3-21-1241 on pooled eri meelt eelkõige selles, kas määrus nr 17, millest muude nõuete kõrval tuleneb nõue eraldada mitme korteriga elamus kelder eraldi tuletõkkesektsiooniks, on kooskõlas EhS § 11 lg-s 2 antud volitusega. Ringkonnakohus on selles küsimuses jätkuvalt asjas nr 3-21-1241 väljendatud seisukohal.
13.Tulenevalt kohtupraktikast1 tuleb PS § 3 lg 1 esimeses lauses väljendatud üldise seadusereservatsiooni põhimõtet mõista selliselt, et vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega. PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt on määrus põhiseadusega vastuolus nii juhul, kui see on antud põhiseadusevastase volitusnormi alusel, kui ka siis, kui määrus on antud ilma volitusnormita või ei ole volitusnormiga kooskõlas.
14.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siseminister määruse nr 17 kehtestamisel eksinud seadusereservatsiooni põhimõtte vastu. EhS § 11 lg 4 sätestab, et valdkonna eest vastutav minister võib määrusega täpsustada ehitisele esitatavaid nõudeid. Ehitistele ja ehitamisele kehtestatud nõuded riivavad isikute omandiõigust, kuid riive ei ole sedavõrd intensiivne, et seadusandja ise peaks sätestama ehitisi puudutavad nõuded täpsemalt. Määruse andmisel pidi minister arvestama EhS sätetega, milles on ette nähtud ehitistele kohalduvate nõuete valdkonnad, samuti üldised põhimõtted ehitistele kohalduvate nõuete osas. Nii on tuleohutus nimetatud EhS § 11 lg 2 p-s 2 nende valdkondade hulgas, mis on hõlmatud ehitisele esitatavate nõuetega. EhS § 11 lg 1 kohaselt peab ehitis kogu oma kasutusea vältel vastama selle kasutamise nõuetele ja olemasolu vältel olema ohutu. Seega on seadusandja rõhutanud ohutuse olulisust ehitiste kasutamisel. Ohutuse põhimõte ei ole seotud üksnes uute ehitistega, vaid laieneb otsesõnu kõigile ehitistele nende püsimise aja jooksul. See tuleneb selgelt ka (EhSRS) § 23 lg-st 1, mille kohaselt peab ka enne EhS jõustumist ehitatud ehitis olema ohutu. Seejuures ei ole seadusandja määratlenud, et varem ehitatud ehitiste ohutuse hindamisel tuleks lähtuda nende valmimise ajal kehtinud ohutusnõuetest. Tuleohutus on kahtlemata osaks ehitiste üldisest ohutusest. Seetõttu saab järeldada, et seadusandja pidas EhS § 11 lg-s 1 ministrile volitust andes silmas, et ministril tuleb muu hulgas täpsemalt reguleerida tuleohutuse nõudeid ka juba aastate eest kasutusele võetud ehitistele. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, et tegemist oleks sedavõrd olulise riigielu või põhiõigusi puudutava küsimusega, et seadusandja ise pidanuks kehtestama tuleohutusnõuded juba kasutusele võetud ehitistele. Ehitisi ja ehitamist puudutavad teadmised ja võimalused on paratamatult ajas muutuvad ning nendega jätkuv arvestamine ja rakendamine seadusandja poolt seadusena kehtestatud reeglite kaudu oleks ilmselt kohmakas ja ebamõistlik. Määruse andmisel pidi minister seetõttu otsustama, millises ulatuses laienevad juba kasutuses olevatele ehitistele tuleohutuse nõuded, millega ei pidanud arvestama ehitise valmimise ajal. Ringkonnakohus ei näe, et ka selles osas, s,h tuleohutuse varasemast rangemate nõuete kehtestamisega, oleks minister asunud ise seadusandja asemel õigust looma. Tegemist on ehitistele kehtivate nõuete sisustamisega ning selle ülesande seadusandja ministrile delegeeriski.
15.Eeltoodud põhjustel peab ringkonnakohus määrust nr 17 ja selle andmise aluseks olevat EhS § 11 lg-t 4 seadusereservatsiooni põhimõttega kooskõlas olevaks. Minister oli õigustatud andma määruse nr 17 ja reguleerima muu hulgas sedagi, millised määruses kehtestatud nõuded kehtivad üksnes uutele ehitistele ja millised kehtivad ka juba kasutuses olevatele ehitistele.
16.Apellatsioonimenetluses ei väida kaebaja, et talle vaidlustatud ettekirjutusega pandud kohustus oleks ebaproportsionaalne arvestades taotletavat eesmärki ja kaebaja võimalikke kulutusi ettekirjutuse täitmiseks. Eelkõige ei ole kaebaja väitnud, et ettekirjutuse täitmine oleks ebamõistlikult kulukas või muul põhjusel ei oleks ettekirjutuse täitmine mõistlike jõupingutustega saavutatav. Ka ringkonnakohtule ei ole äratuntav, et kolmekorruselise korterelamu igas trepikojas ukse paigaldamine ja selle kulude kandmine oleks kaebajale või tema liikmetele ülejõu käiv. Uste vahetamise kulusid ei saa pidada ka väheolulisteks, kuid ettekirjutuse täitmise tähtaega arvestades oli piisavalt aega (enam kui kaks ja pool aastat) kulutuse hajutamiseks mitmete kuude peale selliselt, et kaebaja ei peaks ettenägematut kulutust tegema koheselt. Seejuures tuleb arvestada ka
Vt näiteks PSJKO 18. mai 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-55-14 (p-d 46 ja 47), 30. oktoobri 2018. a otsus asjas nr 5-18-2/12 (p-d 36 ja 37).
ettekirjutusega taotletava eesmärgi olulisust. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja ettekirjutuses ning hiljem kohtumenetluses ka eluliste näidete varal veenvalt selgitanud, miks keldris eraldi tuletõkkesektsiooni moodustamine on oluline ning olemasolev olukord võib keldrist algava põlengu korral reaalselt ohustada elamus viibivate isikute tervist ja isegi elu. Kaebaja ei ole Päästeameti põhjendusi kahtluse alla seadnud.
17.Kaebaja väidab, et 29. aprilli 2021. a ettekirjutuse täitmise tähtaja määramine 31. detsembriks 2023 ei ole põhjendatud. Samas ei ole kaebaja siiani suutnud selgitada, miks ei ole võimalik uste vahetamine selle tähtaja jooksul. Iseenesest on õige, et vastustaja ei ole eraldi põhjendanud ettekirjutuse täitmise tähtaja määramist. Tähtaja pikkust arvestades ei näe ringkonnakohus aga, et see ka vajalik oleks. Ettekirjutuse projektis on vastustaja avaldanud kavatsuse määrata ettekirjutuse täitmise tähtajaks 31. detsember 2022. Kaebaja vastuseisu tõttu pikendas vastustaja tähtaega aasta võrra. Seetõttu ei ole kaebaja sellekohaste selgitusteta alust pidada tähtaega ebamõistlikult lühikeseks.
18.Nagu vastustaja selgitas, siis olemasolevate uste vahetamine tuletõkkeuste vastu ei eelda ehitusloa taotlemist ega ehitusprojekti koostamist. Vastupidist väites tugineb kaebaja eeldusele, et uksed on käsitatavad ehitise konstruktsiooni osadena. EhS § 26 lg 4 alusel Majandus- ja kommunikatsiooniministri 24. detsembri 2002. a määrusega nr 69 kehtestatud „Ehitise tehniliste andmete loetelu“ § 5 järgi on ehitise konstruktsioonid kande- ja jäigastavad konstruktsioonid, sealhulgas vundament, vahe- ja katuselaed; piirdekonstruktsioonid, sealhulgas välissein ja katus. Ringkonnakohtu arusaamise kohaselt ei kuulu uksed avatäidetena kummagi kategooria hulka. Vastustaja on nii haldusmenetluses kui ka kohtumenetluses olnud seisukohal, et kaebajal tuleb olemasolevad uksed vahetada EI60 või EI45 tähistusele vastavate tuletõkkeuste vastu sõltuvalt sellest, kas sein on kandetarindiks või mitte. Ehitise osa samaväärsega asendamise väite esitas vastustaja selgitamaks, et tuletõkkeuste paigaldamine ei ole ehitamine EhS mõttes, kuna uks vahetatakse ukse vastu ja vajalik ei ole ehituskonstruktsioonide ümberehitamine. Ringkonnakohus nõustub selle selgitusega. Vastavalt ei saa ettekirjutuse tähtaja määramine 31. detsembriks 2023 iseenesest kaasa tuua ettekirjutuse õigusvastasust ega tühistamist.
19.Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
20.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Seetõttu HKMS § 109 lg 3 alusel vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.