Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Menetluse vorm Menetlusosalised
Tartu Halduskohus Ülle Polluks 28.06.2022, Jõhvi 3-21-1241 Alutaguse vald, Tudulinna küla, Uus tn 5 korteriühistu kaebus Päästeameti Ida päästekeskuse 7.05.2021 ettekirjutuse nr 7.2.-62021-727-1 punkti 1 tühistamiseks Kirjalik menetlus Kaebaja: Alutaguse vald, Tudulinna küla, Uus tn 5 korterühistu esindaja: Kadi Luuri Vastustaja: Päästeamet, esindaja: Kai Reinhold
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.07.2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Päästeameti Ida päästekeskus teostas 15.04.2021 korterelamu paikvaatluse, mis asub aadressil Ida-Viru maakond, Alutaguse vald, Tudulinna küla, Uus tn 5 (Alutaguse vald, Tudulinna küla, Uus tn 5 korteriühistu, edaspidi kaebaja), mille käigus tuvastati ohutusnõuete rikkumised ja fikseeriti rikkumised paikvaatluse protokollis nr 7.2-6-2021-727.
3-21-1241
2.Päästeameti Ida päästekeskus tegi 7.05.2021 kaebajale ettekirjutuse nr 7.2-6-2021-727-1, mille punktiga 1 kohustati kaebajat tagama korteriühistus sissekäikudes asuvatest keldritest omaette tuletõkketsooni moodustamine olemasolevate uste tuletõkkeuste vahetamise kaudu.
3.Kaebaja esitas 7.06.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Päästeameti Ida päästekeskuse 7.05.2021 ettekirjutuse nr 2.7-6-2021-727-1 resolutsiooni punkti 1 tühistamist.
4.Tartu Halduskohus võttis 15.06.2021 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Päästeameti ja kohustas vastustajat vastama kaebusele 30 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest.
5.Vastustaja esitas 25.06.2021 kohtule taotluse haldusasjade nr 3-21-1173 ja nr 3-21-1241 liitmiseks ühte menetlusse ja kaebusetele vastuse esitamise tähtaja pikendamiseks.
6.Tartu Halduskohus jättis 1.07.2021 määrusega rahuldamata vastustaja taotluse haldusasjade nr 3-21-1173 ja nr 3-21-1241 liitmiseks, kuid rahuldas taotluse kaebusele vastuse esitamise tähtaja pikendamiseks.
7.Kaebaja esitas kohtule 14.04.2022 esialgse õiguskaitse taotluse, milles taotles 7.05.2021 ettekirjutuse nr 7.2-6-2021-727-1 resolutsiooni punkti 1 kehtivuse peatamist.
8.Tartu Halduskohus rahuldas 2.05.2022 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas 7.05.2021 ettekirjutuse nr 7.2-6-2021-727-1 resolutsiooni punkti 1 kehtivuse halduskohtumenetluse ajaks. 2.05.2022 määrus jõustus edasi kaebamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kaebaja põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised: Kaebaja arvates ei võimalda Eesti riigi õigus ministri määrusega luua uut õigust, seda enam tagasiulatuvalt. Seega ei saanud siseminister 30.03.2017 määrusega nr 17 „ Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded ja nõuded tuletõrje veevarustusele“ (edaspidi määrus nr 17) ja selle § 12 lg 6 p-ga 17 kehtestada tagasiulatuvalt nõuet, millega tunnistas varasemalt nõuetekohaselt ehitatud ning kasutusloaga ehitise, mida kaebaja hallatav ehitus on, nõuetele mittevastavaks. Põhiseaduse (PS) § 87 p 6 § 94 lg 2 ja võimude lahususe (PS § 4), legaalsuse (PS § 3 lg 1) põhimõtete koosmõjust tulenevalt on täidesaadav võim üldjuhul volitatud andma üksnes intra legem määrusi ehk seadust täpsustavaid määrusi. Määrusega ei saa tekitada muuta ehitist ebaseaduslikuks ega võtta sellelt ehitusluba. Seda enam olukorras, kus ettekirjutuse tegemise ajal ei ole määrus enam ehitusseadustiku (EhS) alusel antud. Põhiseaduskomforne tõlgendus vastustaja viidatud normile oleks, kui vastavat nõuet kohaldada, kas uusehitiste või olemasolevas ehitises oluliste ümberehitiste korral, aga mitte vastustaja suva järgi. Tuletõkketsoonide moodustamine ja väljaehitamine on ehitamine (EhS) tähenduses, mis nõuab projekteerimis- ja ehitustööd pädeva ettevõtja poolt. Põhimõtete, mille kohaselt ei ole määrusega võimalik olemasolevate seadustatud ehitise omanikele/valdajatele kohustusi, on vastustaja pädevusalal tunnustanud mh seadusandja. Ei ole hea õigusloomepraktikaga kooskõlas, et olulised kohustused isikutele kehtestatakse n-ö varjatult määruses, mitte seaduses. Sisuliselt on tegemist praeter legem määrusandlusega, mis Eesti õiguskorras ei ole lubatud. Ettekirjutus on haldusakt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 lg 1 tähenduses. Antud juhul eeldab kaebaja arvates haldusakti õiguspärasus proportsionaalsuse ja kaalutlusreeglite piiride
3-21-1241
järgimist. Vaidlustatud ettekirjutusest ei nähtu sisulisi kaalutlusi, miks on täitmise tähtajaks määratud 15.04.2022. Kaebaja arvates kaalutluste puudumine on sedavõrd oluline haldusakti puudus, mis toob iseseisvalt kaasa haldusakti õigusvastasuse. Sellest tulenevalt palus kaebaja kohtul tühistada vaidlusaluse ettekirjutuse resolutsiooni punkt 1 koos selles sisalduva sunnirahahoiatusega. Ühtlasi palus kaebaja jätta kohaldamata siseministri määruse nr 17 § 12 lg 6 p 17 ja alustada selles osas põhiseaduslikku järelevalvet.
10.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Vastustaja vastuväited olid kokkuvõtlikult järgmised: Alutaguse vallas Tudulinna külas aadressil Uus tn 5 asuv hoone on 1975. a ehitatud kolme trepikojaga kolmekordne korterelamu. Tuvastatud on, et trepikotta viivad uksed ei vasta määruses nr 17 sätestatud nõuetele ja korterelamu trepikoda on ainus evakuatsioonitee. Määruse nr 17 § 12 lg 6 p 17 kohaselt tuleb hoone või selle kasutamisotstarbest lähtuvalt eraldada omaette tuletõkkesektsiooniks kelder, välja arvatud ühe korteriga elamus. Määruse nr 17 § 55 lg 2 kohaselt enne määruse jõustumist (s.o enne 7.04.2017 õiguslikul alusel ehitatud ehitis, mida kasutatakse ehitisele ettenähtud kasutamisotstarbe kohaselt, peab evakuatsioonile kehtestatud nõuete poolest vastama käesoleva määruse §-des 5, 12-14, 29 30, 32-34, 341 ning 6. peatükkis sätestatud nõuetele, arvestades § 3 lg-s 4 sätestatut. Eelmises lauses nimetatud nõuete ei kohaldata § 12 lg 6 p 3 kohta. Olemasolevasse ehitisse enne käesoleva määruse jõustumist paigaldatud ja käesolevas lg-s nimetamata tuleohutuspaigaldis peab vastama selle paigaldamise ajal kehtinud tuleohutusnõuetele ja olema nõuetekohaselt hooldatud. Seega kohaldus kehtiva õiguse kohaselt ka enne 7.04.2017 ehitatud ehitisele määruse nr 17 § 12 lg 2 p 17. Tuletõkketsooni moodustamine on vajalik evakuatsioonitee turvalise läbitavuse tagamiseks ning inimeste elu ja tervise kaitse evakueerimisel tulekahjust tekkivad mõjutuste, sh suitsu eest. Esineb reaalne oht, et ilma tuletõkkesektsiooni moodustamata on inimeste ohutu evakuatsioon raskendatud või võimatu. Sellisel juhul saaks inimesi evakueerida vaid kõrgematelt korrustelt akende või rõdude kaudu, mis seab lisanõuded päästetööde läbiviijatele ja see ei ole ohutu nii majaelanikele kui ka külastajatele. Sisuline vajadus moodustada keldrikorrusest eraldi tuletõkketsoon tuleneb keldri eripärast. Kelder on avatud ruum, kus on olemas põlemiseks vajalik õhk. Seal ladustatakse erinevaid põlevamaterjale ja asub elektrisüsteem. Kõik see soodustab kiiresti intensiivse tule ja suitsu levikut keldris ja sealt edasi evakuatsioonitrepikotta. Kuna keldris regulaarset inimtegevust ei toimu, on oht, et tulekahju jääb varajases staadiumis avastamata. Korrusmaja trepikoda on evakuatsioonitrepikoda ja antud hoones läheb ainus evakuatsioonitee keldriuksest mööda. Seega on tuletõkketsooni moodustamine ainusmeede ohutuse tagamiseks. Vastustaja arvates on määruse nr 17 § 55 lg 2 põhiseadusega kooskõlas. Vastustajale jäi arusaamatuks kaebaja väide, et määrus nr 17 ei ole antud EhS vaid tuleohutuse seaduses sätestatud õigusnormi alusel. Määruse volitusnormiks on EhS § 11 lg 4, mille kohaselt võib vastava valdkonna minister määrusega täpsustada ehitisele esitatavaid nõudeid. Ohutuse üldised nõuded on sätestatud EhS §-s 8. Ehitis peab olema ohutu igal ajahetkel, sh ka varasemal ajal ehitatud ehitis. Ohutusele antakse hinnang praeguste teadmiste alusel, arvestades nüüdisaegset ja kättesaadavat tehnoloogiat ning muid ajaga muutunud olusid. Määruse nr 17 § 55 lg-ga 2 on täpsustatud, millised ohutuse nõuded kehtivad enne määruse nr 17 jõustumist ehitatud ehitistele. Tuletõkkeuste paigaldamiseks ei vaja kaebaja ehitus- ja kasutusluba ja ehitisprojekti koostamist. Tegemist ei ole ehitamisega, kui ehitise osa asendatakse samaväärsega. Üks tuletõkkeuks maksab koos paigaldusega umbes 713 eurot. Üks aasta ettekirjutuse täitmiseks on mõistlik ja proportsionaalne. Sellest tulenevalt palus vastustaja jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.
3-21-1241
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
11.Kohus on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele.
12.Kohus märgib, et vaidluse all on vastustaja 7.05.2021 ettekirjutuse nr 2.7-6-2021-727-1 resolutsiooni punkt 1, millega kohustati kaebajat vahetama keldrist trepikotta viivatest sissekäikudes olemasolevad uksed (3tk) tuletõkkeuste vastu ja seeläbi moodustama tuletõkketsooni korterelamu keldri alal. Ettekirjutuse täitmise tähtajaks oli määratud 15.04.2022. Vaidlusaluse ettekirjutuse kohaselt on selle väljastamise õiguslikuks aluseks määruse nr 17 § 55 lg 2 § 41 lg 2 ja § 12 lg 2.
13.Haldusasja materjalide kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et vaidlusalune ettekirjutus on haldusakt ja korterelamu trepikoda on ainus evakuatsioonitee, aga samuti selle üle, et olemasolevasse trepikotta viivad keldriuksed ei vasta hetkel kehtivatele (tule)ohutusnõuetele. Pooltevaheline vaidlus taandub sellele, kas õigustloov akt (määrus), mille alusel tegi vastustaja kaebajale vaidlusaluse ettekirjutuse vahetada trepikotta viivad keldriuksed tuletõkkeuste vastu on kooskõlas kõrgemalolevate õigusaktidega ja vastab HMS § 54 lg-s 1 õiguspärase haldusakti tunnustele proportsionaalsuse ja kaalutlusreeglite järgimise osas.
14.Kaebaja arvas, et ettekirjutuse andmiseks olev õiguslik alus on vastuolus PS §-tes 3 ja 4 kindlaksmääratud põhimõtetega, kuna Eesti õiguskord ei võimalda ministri määrusega luua uut õigust, seda enam tagasiulatuvalt. Sisuliselt on tegemist praeter legem määrusega.
15.Iseenesest vastab tõele, et Eesti õiguskorras praeter legem määruste väljastamine on lubatud vaid erandjuhtudel.1 Praeter legem määruste väljastamine tähendab seda, et määrusega reguleeritakse neid valdkondi, mille reguleerimine peab olema vaid seaduses. Õiguskirjanduses on leidnud, et täitevvõim ei saa praeter legem määrustega reguleerida valdkondi, mida põhiseaduse kohaselt tuleb reguleerida seadusejõuliste õigusaktidega.
16.PS § 3 kohaselt riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. PS ei keela riigikogu pädevuses olevate küsimuste delegeerimist täitevvõimule, kui seaduses on piisavalt määratletud täitevvõimu tegutsemise alused ja tingimused, et välistada omavoli. Riigikohus on leidnud, et valitsuse poolt määrusandlusõiguse realiseerimiseks peab seadus sisaldama vastavat volitust (delegatsiooni). Selles normis täpsustatakse akti andmiseks pädev haldusorgan ning selle antava määrusandliku volituse selge eesmärk, sisu ja ulatus. 2
17.PS § 94 sätestab, et minister juhib ministeeriumi, korraldab ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi, annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja käskkirju ning täidab muid ülesandeid, mis talle on pandud seadusega sätestatud alustel ja korras. HMS § 90 lg 1 sätestab, et määruse võib anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. PS §-s 11 nõutav põhiõiguste piirangu kooskõla põhiseadusega tähendab, et piirang peab olema kooskõlas ka PS § 3 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, ja PS § 94 lg-ga 2, mis sätestab muu hulgas, et minister annab määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. PS § 94 lg-st 2 tuleneb ministri kohustus anda määrus, kui seadusandja on talle seaduses sisalduva volitusnormiga sellise ülesande pannud.
RKPJKo 20.12.2016, 3-4-1-3-16, p 111.
3-21-1241
18.EhS § 11 lg 1 sätestab, et ehitis peab kogu oma kasutusea vältel vastama selle kasutamise nõuetele ja olemasolu vältel olema ohutu. Sama paragrahvi lg 2 p 2 kohaselt hõlmavad ehitisele esitatavad nõuded asjakohasel juhul mh tuleohutust. EhS § 11 lg 4 kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister määrusega täpsustada ehitisele esitatavaid nõudeid. Siseministri poolt 30.03.2017 vastu võetud määruse nr 17 nähtub, et määrus kehtestatakse EhS § 11 lg 4 alusel. Eelnevast nähtub, et määrus nr 17 on vastuvõetud seaduses sätestatud volitusnormi alusel.
19.Kohtu hinnangul ei ole õige kaebaja arusaam, et ehitisele tulenevad ohutusnõuded oleks pidanud kehtestama ministri asemel seadusandja ehk Riigikogu. Tegemist on täpsustava määrusega (intra legem),mille sisu ülekandmine seadusesse ei oleks mõistlik ja mõeldav. Kohus ei nõustu kaebajaga, et määrus nr 17 kuuluks praeter legem määruste perekonda. Määruse nr 17 § 1 sätestab, et määruses sätestatakse tulekahju ja selle ohu vältimiseks ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded ning nõuded tuletõrje veevarustusele. Sellest nähtub, et määruse nr 17 kehtestamise eesmärgiks ongi täpsustada ehitisele esitatavad nõuded just tuletõrje ja tuleohutuse tagamise valdkonnas vastavalt EhS § 11 lg 2 p 2 sätestatule. Kohus ei näe mitte ühtegi mõistlikku põhjust selleks, et kõik EhS § 11 lg-s 2 sätestatud valdkonnad, sh ehitise tuleohutust käsitletavad nõuded, oleksid ilmtingimata kajastatud seaduses. Tuleohutuse tagamise nõuete kehtestamisega, antud juhul tuletõkkeuste paigaldamise kohustuse seadmise näitel, ei sekku täievõim intensiivselt kaebaja kui mittetulundusühistu põhiõigustesse. Tegemist on küll PS §-s 32 sätestatud põhiõiguse riivega, kuid arvestades sellega, et määruse nr 17 alusel ei toimu omandi sundvõõrandamist jne, puudub ka kohustus sätestada ehitise tuleohutusnõuded eraldi seaduses. Kohu hinnangut ei muuda see asjaolu, et osaliselt on ehitisele esitatava tuleohutusnõuded sätestatud tuleohutuse seaduse (TuOS) 2. peatükkis 1. jaos. Tuleb tunnistada, et tuleohutusseaduse sätestatud regulatsioon ei ole võrreldes määrusega nr 17 detailne. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et määrus nr 17 vastab HMS § 90 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Määrus nr 17 on nõuetekohaselt avalikustatud Riigi Teatajas ja määrusele on elektrooniline viide EhS § 11 lg-s 4.
20.Kohus ei näe põhjust pidada määruse nr 17 § 12 lg 6 p-i 17 ja § 55 lg 2 kõrgemalseisvatele õigustloovatele aktidele (sh PS-le) mittevastavaks. Määruse nr 17 § 12 lg 6 p 17 sätestab, et hoone või selle osa kasutamisotstarbest lähtuvalt eraldatakse omaette tuletõkkesektsiooniks. Määruse nr 17 § 55 lg 2 sätestab, et enne käesoleva määruse jõustumist õiguslikul alusel ehitatud ehitis, mida kasutatakse ehitisele ettenähtud kasutamisotstarbe kohaselt, peab evakuatsioonile kehtestatud nõuete poolest vastama käesoleva määruse §-des 5, 12–14, 29, 30, 32–34, 341 ning 6. peatükis sätestatud nõuetele, arvestades § 3 lg-s 4 sätestatut.
21.Riigikohtu praktika kohaselt ei ole põhiõiguste piirangute kehtestamine määrusega välistatud, kui nende aluseks on täpne, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses olev volitusnorm.3 Samas on kohtupraktikas leitud, et kui määrusest tuleneb isiku põhiõiguse piirang, siis ei piisa määruse materiaalses põhiseaduspärasuses veendumiseks üksnes sellest, et see on kooskõlas volitusnormi mõtte, piiride ja eesmärgiga, vaid määrus peab vastama ka põhiseadusest tulenevatele isikute põhiõiguste ja vabaduste piiramise tingimustele (PS § 11). Nendeks tingimusteks on muu hulgas see, et määrus peab olema muude kõrgemalseisvate seadustega kooskõlas.
22.Kohus leiab, et määruse nr 17 alusel hoone kasutamisotstarbest lähtuvalt tuletõkkesektsiooni moodustamine keldri alas, mille välja- ja sissepääsud asuvad korterelamu
RKÜKo 3-3-1-41-06, p 22; 3-4-1-8-09, p 160.
3-21-1241
trepikojas ja trepikoja kaudu on ainuke õue viiv evakuatsioonitee, on selle legitiimse eesmärgi saavutamiseks (inimeste ohutu evakuatsioon ja tõhus pääste- ja tulekustutitöö) põhjendatud. Kohus rõhutab, et vastustaja selgituse kohaselt, mille üle ei ole kaebaja vaielnud, on korterimaja trepikoda ainuke evakuatsioonitee tulekahju tekkimise korral ja see läheb keldriustest mööda. Tuletõkketsooni moodustamine keldri alal on eelpoolkirjeldatud legitiimse eesmärgi saavutamiseks sobiv meede. Evakuatsiooninõuete eesmärk on tagada inimese ohutus. Inimestel peab olema võimalik tulekahju puhkemisel evakueeruda hoonest ohutult. Trepikoda on sageli ainus kergesti läbitav evakuatsioonitee. Kui hoone keldrisse pääseb trepikojast, siis võib keldris tekkinud tulekahju levida trepikotta ning oluliselt raskendada hoonest väljumist. Halvemal juhul võivad inimesed jääda tulekahju korral hoonesse lõksu ja hukkuda. Sellise ohu vältimiseks tulebki moodustada hoone osadest tuletõkkesektsioonid, mis tähendab, et vajadusel tuleb keldrile paigaldada tuletõkkeuks. Evakuatsiooninõudeid võib pidada sobivaks ja vajalikuks, kuna nende järgimine aitab tagada inimese elu ja tervise ohutust. Kui hoone kelder ei moodusta eraldi tuletõkkesektsiooni, võib keldris puhkenud tulekahju levida ka trepikotta ja takistada inimeste evakueerimist. Seetõttu on vaja luua keldrist tuletõkkesektsioon ja paigaldada tuletõkkeuks. Inimesed peavad saama igast hoonest tulekahju puhkedes ohutult välja pääseda. Määruse nr 17 § 55 lg-s 2 viidatud nõuded piiravad hoone omaniku omandipõhiõigust (põhiseaduse § 32), kuna nõuete täitmiseks on vaja teha kulutusi ja vajadusel välja vahetada keldriuksed. Hoones olevate inimeste elu ja tervise kaitse vajadus kaalub üles hoone omaniku omandiõiguse piirangu. Seega on määruse nr 17 nõuded ka mõõdukad.
23.Kohtul puudub kahtlus, et meetme kohaldamisel oleks paremini tagatud inimeste evakueerimise võimalused. Tuletõkketsooni moodustamata jätmine korterelamu keldri alal on küll võimalik (näiteks keldris tulekahju tekkimise korral evakuatsiooni läbiviimine kõrgemate korruste akende ja katuse kaudu) ning see on majanduslikult kaebajat vähemkoormav meede, kuid ei ole sama tõhus, kuna on sellisel juhul hakkavad päästöötajad tegelema rohkem aeganõudva lõksu jäänud inimeste evakuatsiooniga läbi akende, mitte tulekustutamisega. Selle aja jooksul võib kokkuvõttes tulekahjuga tekitatud varaline kahju nii korteriomanikele kui ka korterühistutele tervikuna olla kordades suurem. Kohtu arvates on antud juhul kortermaja elanike, külaliste ja päästetöötajate elu ja tervise tagamise vajadus sellised põhiseaduslikud väärtused, mis on suure kaaluga, ning kindlasti kaaluvad üles kaebaja õiguse kasutada ühisomandit oma äranägemisel, aga samuti korteriühistu rahaliste vahendite kasutamise õiguse (PS § 32). Tuginedes vastustaja selgitusele, mille kohta ühe tuletõkkeukse hind koos paigaldusega on umbes 720 eurot, siis kaebaja sellist laadi ehitustöödesse panus ei ületaks kokkuvõttes 3000 eurot. Seega leiab kohus, et määruse nr 17 § 55 lg 2 ja § 12 lg 6 p 17, mille alusel kohustas vastustaja kaebajat tuletõkkeuste paigaldamise läbi moodustada keldri alas tuletõkketsoon, on kokkuvõttes mõõdukas ehk proportsionaalne meede selle legitiimse eesmärgi suhtes ning kaebaja õiguste riive on proportsionaalne. Järelikult on määruse nr 17 § 55 lg 2 ja § 12 lg 6 p 17 põhiseadusega kooskõlas.
24.Kohtu hinnangut ei muuda ka asjaolu, et tegemist ei ole uue ehitisega. Vastustaja on õigustatult leidnud, et ka enne määruse nr 17 ja EhS jõustumist valmis ehitatud elamud tuleb kooskõlla viia kaasaegse ehitisele esitavate nõuetega, sh tuleohutusnõuetega. Need nõuded sätestab EhS § 11, mille lg 1 kohaselt peab ehitis kogu oma kasutusea vältel vastama selle
3-21-1241
kasutamise nõuetele ja olemasolu vältel olema ohutu. Kaebaja arusaam, et EhS § 11 lg-s 2 sätestatud nõuded, mh tuleohutuse tagamise osas, ei kohaldu varasemalt ehitatud ja kasutusele võetud ehitistele, on väär. EhS § 2 lg 1 sätestab, et käesolevat seadustikku kohaldatakse ehitisele, selle kavandamisele ning ehitamisele, kasutamisele ja korrashoiule niivõrd, kuivõrd seda ei ole reguleeritud muu seadusega, ratifitseeritud rahvusvahelise lepinguga või Euroopa Liidu õigusaktiga. EhS § 8 sätestab, et ehitis, ehitamine ja ehitise kasutamine ning ehitamisega seonduv muu tegevus peab olema ohutu. Ehitis, ehitamine ja ehitise kasutamine ning ehitamisega seonduv muu tegevus on ohutu, kui see ei põhjusta ohtu inimesele, varale, keskkonnale, riigi julgeolekule või riigikaitseobjektile. Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 23 lg 1 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist ehitatud ehitis peab olema ohutu. Seega ei välju kohtu arvates määruse nr 17 § 55 lg 2 EhS § 11 lg-s 4 sätestatud volituspiiridest ja kooskõlas EhS § 11 lg 2 p 2 mõtte ja eesmärkidega ka olukorras, kus määrus nr 17 kohaldatakse enne selle ja EhS jõustumist ehitatud hoonetele. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et määruse nr 17 § 12 lg 6 p-i 17 ja § 55 lg 2 on PS-ga ja muude kõrgemalseisvate õigusaktidega kooskõlas.
25.Kaebaja arvas, et vaidlusalune ettekirjutus ei vasta HMS §-s 54 nimetatud õiguspärase haldusakti nõuetele (proportsionaalsuse ja kaalutlusreeglite järgimise osas). Kohus nõustub kaebajaga, et vaidlusalune ettekirjutus on diskretsiooni alusel (HMS § 4 lg 2 ja § 51 lg 1, korrakaitseseaduse § 12 lg-d 1- ja 2) väljastatud haldusakt. Kohus on seisukohal, et vastustaja otsustamisediskretsioon oli antud juhul sisuliselt redutseeritud nullini, kuna ohu tuvastamise korral oleks ta pidanud võtma tarvitusele õigusaktides sätestatud meetmed selle ohu tõrjumiseks. Sellest hoolimata on vastustaja piisavalt ja arusaadavalt põhjendanud vaidlustatavas ettekirjutuses, miks ohutusnõuete järgimiseks on vaja vahetada trepikojas olevad keldriuksed tuletõkkeuste vastu. Küll vaidlusaluses ettekirjutuses viide määruse nr 17 § 12 lg 2 p-le 1 ei ole täpne (peaks olema § 12 lg 2 p 17), kuid vastustaja parandas enda vea halduskohtumenetluse käigus ja ettekirjutuse põhjendusest on võimalik ka aru saada, et tuletõkketsoon moodustatakse just elamu keldri alal. Kuna sellise tuletõkketsooni moodustamiseks on olemas õiguslik alus, ei pea kohus sellist viga oluliseks. Ettekirjutuse faktilistest põhjendustest on võimalik aru saada, et vastustaja tegevus on suunatud inimeste elu ja tervisele tekkinud ohu tõrjumisele. Valikudiskretsiooni osas ei ole vastustaja küll vaidlustatavas ettekirjutuses välja toonud muid meetmeid peale tuletõkkeuste paigutamist korterelamu trepikotta, kuid ilmselgelt ei olnud vastustajal ka muid alternatiivseid ja tõhusaid valikuid. Kohus ei pea, arvestades tuleohutusnõuete kohta käivat spetsiifikat, põhjendatuks ette heita vastustajale seda, et ta ei ole vaidlustavas ettekirjutuses kaalunud muude kaebajat vähemkoormavate meetmete rakendamata jätmist, kuna need meetmed ei oleks olnud ilmselgelt sama tõhusad. Lisaks selgitas vastustaja kohtumenetluse käigus, miks tema arvates on meetme rakendamine tervikuna proportsionaalne. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega. Kohus märgib, et on veendunud, et vastustustaja on juhindunud samadest põhjendustest, mis olid täiendavalt esitatud halduskohtumenetluses, ettekirjutuse tegemise ajal. 4
26.Kohus leiab, et selliste ehitustööde teostamise kohustamine, mille maksumus on kaetud suurusjärgus 3000 euroga, ei riiva intensiivselt kaebaja kui korterühistu PS §-s 32 sätestatud õigust ning selline õiguse riive on kaebaja elanike huvides, kuna läbi selle kohaldamise kaitstakse suuremaid põhiseaduslikke väärtusi, mis on inimeste elu ja tervise ohutus (PS § 16 ja 28). Kaebaja ei ole esitanud kohtule mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaksid tema väidet, et tuletõkkeuste paigutamine hinnaga umbes 720 eurot tk, on talle majanduslikult üle jõu käiv
RKHKo 3-3-1-29-12, p 20.
3-21-1241
tegevus. Kohus leiab, et ettekirjutuses kaebajale majanduslikus mõttes koormava tagajärge saabumise kaalutlemata jätmine ei saanud mõjutada meetme kohaldamist (HMS § 58). Kohus rõhutab, et tegemist on korterühistuga, kus on reeglina luuakse kas remondi, ehitamis- või muu reservfond jne, mille vahendeid saab ühistu kasutada erakorraliste tööde eest tasumiseks. Võimalus on maksta uste ostmise ja paigaldamise eest järelmaksuga. Kaebaja samuti ei toonud välja mitte ühtegi konkreetset asjaolu, millega arvestamata jätmine oleks saanud mõjutada vaidlusaluse ettekirjutuse sisu. Seega ei jätnud vastustaja arvestamata oluliste asjaoludega, mis oleks diskretsiooni teostamiseks tähtis.
27.Kaebaja etteheide seoses ettekirjutuses pandud kohustuse täitmise tähtajaga on kohtu hinnangul alusetu. Kolme keldriukse vahetamiseks tuletõkkeuste vastu on määratud peaaegu üheaastane periood, mis on kohtu arvates proportsionaalne sellist laadi ehitustööde tellimiseks ja elluviimiseks. Sellise suhteliselt pika perioodi määramiseks ei esinenud vastustajal ei põhjendamis- ega kaalumiskohustust. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks tema arvates on uste vahetamiseks määratud tähtaeg liiga lühike jne. Kohus nõustub vastustaja, et kolme keldriuste vahetamiseks tuletõkkeuste vastu puudus kaebajal kohustus taotleda kohalikult omavalituselt (KOV) ehitusluba ja esitada KOV-le ehitusteatis, kuna tegemist ei ole ehitamisega EhS-s sätestatud tähenduses. (EhS § 4 lg 3).
28.Kohus on kokkuvõttes seisukohal, et vaidlusalune ettekirjutus vastab HMS §-s 54 ja §-s 56 sätestatud nõuetele sellisel määral, mis võimaldaks kaebajal selle vaidlustamiseks tõhusalt kaitsta enda riivatud õigusi ja kohtul kontrollida selle materiaalset õiguspärasust. Kuna vastustajal puudusid muud sama tõhusad alternatiivsed meetmed ja valitud meetmete rakendamisega ei riiva vastustaja intensiivselt kaebaja õigusi, ei ole ettekirjutuse põhjenduse vajakajäämised selle tähendusega, mis võiksid kokkuvõttes mõjutada valitud meetme kohaldamise otsustamist (HMS § 58). Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlusaluse ettekirjutus vastab materiaalselt õiguspärase haldusakti nõuetele.
29.Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse rahuldamata.
30.Menetluskulud Kohtul on otsuses menetluskulude kindlaksmääramise ja jagamise kohustus (halduskohtumenetluse seadustiku HKMS § 158 lg 5). Vaidluse kaotanud poolel on menetluskulude kandmise kohustus (HKMS § 108 lg 1) Kohtu poolt määratud tähtajaks kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). Kaebus jäi rahuldamata. Vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt vastustaja poolt kantud menetluskulude väljamõistmist. Seega tulenevalt HKMS § 109 lg-st 1, jätab kohus poolte menetluskulud nende endi kanda.
31.Tartu Halduskohus kohaldas 2.05.2022 määrusega esialgset õiguskaitset ja peatas vastustaja 7.05.2021 ettekirjutuse nr 7.2.-62021-727-1 resolutsiooni punkti 1 kehtivuse halduskohtumenetluse ajaks. Juhindudes HKMS § 253 lg-st 3, tühistab kohus esialgse õiguskaitse. Kohus selgitab, et esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.