Teenistussuhted › Vabakutselised ametipidajad

3-23-1206 Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-23-1206 korra, mitte aga seda, millal ja mille alusel peaks advokaat tasuma advokaadibüroole. Vaidlusalusel ajal advokaat ei kasutanud RÕA osutamisel büroo inventari ega tööjõudu. Lahendamist vajab vaid üks RÕA tasutaotluse küsimus, kus büroo jurist osutas advokaadile kaasabi. Selles on advokaat valmis hüvitama juristi poolt dokumendi koostamise ajakulu vastavalt kohtu määratud summas. Advokaat pakkus endisele büroopidajale, et viimane esitaks sellekohase arve advokaadi uuele advokaadibüroole, kuid selle ettepanekuga endine tööandja ei nõustunud. Asjas ei nähtu, millist õigusnormi rikkudes on advokaat väidetavalt käitunud ebaeetiliselt või omakasu eesmärgil. 4) Aukohus lähtus vaidluse lahendamisel sellest, et poolte vahel kehtis büroos töötamise ajal töösuhe. Aukohtu pädevuses on võtta seisukoht advokaadi tegevuse kutse-eetika nõuetele vastavuse küsimuses ning see on ka kõnealuse aukohtumenetluse eesmärgiks. Aukohus on asja materjale kogumis hinnates seisukohal, et advokaat on käitunud kutse-eetika nõuete vastaselt. Advokaadi tegevus on vastuolus ka töösuhte põhimõtetega, s.o töö tegemise kohaks on töölepinguga määratud koht, käesoleval juhul advokaadibüroo. Sel perioodil osutatud teenuste eest ettenähtud tasud peavad laekuma sellele tööandjale, kelle juures töötades neid teenuseid osutati. Asjas on tuvastatav, et advokaat esitas endisele tööandjale eksitavaid andmeid enda poolt teostatud RÕA tööde kohta. Pooltevahelisest kirjavahetusest nähtub, et advokaat kinnitas tööandjale 29.09.2022, et tal ei ole septembrikuus arveid esitada (v.a ühe kliendi arved), sest ta ei ole erakliente teenindanud ning RÕA osutamises tegi advokaat pausi. Advokaat on seejärel samal õhtul siiski edastanud tööandjale tasuarvestuslehe, mille kohta palub tööandjal advokatuurile arve esitada. Seejuures sisaldab tasuarvestusleht 18-nes erinevas menetluses välja mõistetud RÕA tasu ning väljamaksmisele kuuluv summa (koos käibemaksuga) ületab 5500 eurot. Eelneva pinnalt on tuvastatud, et advokaat valetas alguses tööandjale, et tal ei ole septembrikuus töid, mille eest oleks võimalik arve esitada. Aukohtu hinnangul on selline käitumine nii töösuhte ajal kui ka töösuhte lõpetamisel ebaaus ja heade tavadega vastuolus olev. Advokaadi ebaausat käitumist tõendab ka see, et advokaat palus oma viimasel tööpäeval (s.o 04.10.2022) kustutada Riigi Õigusabi Infosüsteemist (RIS) 19 juba esitatud tasutaotlust, mis sisaldasid senise advokaadibüroo kaudu teostatud töid, kuid mida kohus ei olnud selleks hetkeks veel lahendanud. Seejuures nähtub RIS-i andmetest, et advokaat esitas 16-s tsiviilasjas kustutatud tasutaotluste asemele samad tasutaotlused uue tööandja nimelt kohe järgmisel päeval (s.o 05.10.2022). Antud asjaolu kinnitab advokaadi soovi jätta tööandja, kelle juures tegelikult teenust osutati, ilma ettenähtud tasudest ning saada need tasud uue tööandja arvele. Aukohus nõustub juhatuse seisukohaga, et RÕA tasutaotlused ja arved tuleb üldjuhul esitada selle advokaadibüroo nimel, milles töötamise ajal on advokaat vastavat õigusteenust osutanud. Aukohus leiab, et selliselt tulebki lahendada teenuse osutamisest laekuvate summade küsimus, kuna see on kooskõlas ka tööõiguse põhimõtetega – töötaja töötamise eest laekuvad tasud sellele tööandjale, kelle juures töötades neid teenuseid osutati. Seda ka juhul kui advokaat vahetab tööandjat ajal kui eelmise tööandja juures osutatud teenuste eest ei olnud tasutaotlusi veel esitatud. Nimetatud põhimõte kehtib kõigi advokaadibüroo kaudu osutatud RÕA tööde suhtes, mitte üksnes tööde suhtes, mille teostamisel on kasutatud advokaadibüroo teiste töötajate abi. Tulenevalt AdvS § 49 lg-st 1 saab advokaat õigusteenust osutada üksnes advokaadibüroo kaudu. Justiitsiministri 26.07.2016 määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (määrus nr 16) § 4 kohaselt on RÕA tasu advokaadibüroole makstav tasu. Seejuures soovitas juhatus teha büroovahetuse ajal menetluses olevates RÕA asjades vahearve büroos töötamise viimase päeva seisuga ning uues büroos jätkata RÕA osutamist uue tööandja advokaadibüroo alt. Juhatus ei välistanud teistsugust lahendust, näiteks võimalust, et eelmises büroos tehtud töö eest toimub tasu nõudmine uue büroo arveldusarvele, kuid leidis, et see saab toimuda vaid poolte vastavasisulisel kokkuleppel. Käesoleval juhul advokaadil senise

3(12)

3-23-1206 tööandjaga tööde uue advokaadibüroo kaudu arveldamise kokkulepet ei olnud, st advokaadi tegevus ei olnud kooskõlastatud senise advokaadibüroo pidajaga. Neil asjaoludel on büroopidaja T. Pilve etteheited töötajale advokaadile põhjendatud. Seetõttu on aukohus seisukohal, et advokaat on tegutsenud töösuhtes kehtivate põhimõtete ja sõlmitud lepingu vastaselt ning on käitunud senise advokaadibüroo ja seal tegutsevate kolleegide suhtes ebaausalt, kui palus RÕA süsteemist kustutada senise tööandja juures töötamise ajal osutatud teenuste ja tehtud tööde kohta esitatud tasutaotlused ning esitas nende samade teenuste ja tööde eest need tasutaotlused uuesti järgmisel päeval uue advokaadibüroo (uue tööandja) kaudu. Advokaadi rikkumist ei vähenda asjaolu, et ta pöördus vaidlusaluses küsimuses kokkuleppe mittesaavutamisel advokatuuri juhatuse poole, nagu sätestab eetikakoodeksi § 24 lg 2. Advokaat pöördus juhatuse poole 14.10.2022 ehk 10 päeva pärast seda, kui oli talle etteheidetavad teod juba toime pannud. Peale advokatuuri juhatuse selgitusi advokaadile ei ole advokaat teinud midagi selleks, et oma viga parandada ja ei ole ka hiljem juhatuse otsusest lähtunud. Vastupidi – advokaat on 20.01.2023 aukohtule esitatud kirjalikus seisukohas märkinud, et tema hinnangul ei ole juhatuse otsuses märgitud viisil olukorda võimalik lahendada. Advokaat jäi seisukohale, et ta on endise büroo ees kõik kohustused täitnud ja RIS-i süsteem ei võimalda tasuarvestuslehel märgitud summade kandmist endisele büroole. Aukohus ei nõustu advokaadiga, et tasutaotluste kustutamine oli vajalik, sest RÕA tasu väljamaksmine on võimalik üksnes juhul kui tasutaotlused, tasuarvestuslehed ja arved on esitatud ühe advokaadibüroo kaudu. Advokatuur maksab RÕA tasu välja pärast seda, kui RIS-i haldur on üle kontrollinud kohtu poolt tehtud tasumääruse, advokaadi esitatud tasuarvestuslehe ja advokaadibüroo esitatud arve ning need kinnitanud. Seega olukorras, kus advokaat on tasutaotluse esitamise ja tasuarvestuslehe koostamise vahel tegevuskohta vahetanud, on võimalik, et advokaat esitab tasuarvestuslehe uue advokaadibüroo nimel, kuid RIS-i haldurit teavitatakse toimunud büroovahetusest ning tasu makstakse välja endise advokaadibüroo arve alusel. Endise advokaadibüroo ja töö teostanud advokaadi vaheline tasu arveldamine peaks toimuma vastavalt pooltevahelisele lepingule. Seejuures näeb ka töölepingu seaduse (TLS) § 84 lg 2 ette võimaluse, et täielikult või osaliselt pärast töölepingu lõppemist täidetavatelt tehingutelt makstava tasu sissenõutavaks muutumise võivad töötaja ja tööandja kirjaliku kokkuleppega edasi lükata kuni kuueks kuuks. Aukohtu arvates on bürool õigus saada vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingule 40% nendest RÕA tasudest, millistes advokaat osutas teenust ja tegi tööd ajal kui tal oli töösuhe AB-ga. Eelkirjeldatuga on tuvastatud, et advokaat on käitunud kutse-eetika nõuete vastaselt. Tema tegevus on vastuolus kohustusega käituda ausalt ja kooskõlas heade kommete ning tavadega. Sellega on advokaat toime pannud distsiplinaarsüüteo, mis seisneb eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumises. Kuna advokaat ei ole ka peale juhatuselt saadud selgitust võtnud midagi ette, et rikkumist kõrvaldada ning on jätkuvalt seisukohal, et ta on käitunud õigesti, siis väärib advokaat karistust. Aukohus arvestab karistuse määramisel asjaolu, et advokaat ei ole vaatamata talle antud selgitustele (sh juhatuse otsusele) mõistnud jätkuvalt enda tegevuses esinenud rikkumist. Aukohus arvestab ka, et advokaadil puuduvad varasemad kehtivad distsiplinaarkaristused. Vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Sellest tulenevalt peab aukohus otstarbekaks ja teole vastavaks proportsionaalseks karistuseks noomitust. Advokatuuri kodukorra § 59 lg 2 alusel maksab advokaat distsiplinaarkaristuse määramisel advokatuurile üldkogu poolt kehtestatud suuruses menetluskulude hüvitise.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4(12)

3-23-1206 1) Aukohus on ekslikult jõudnud järelduseni, et advokaadi ja büroo vahel sõlmitud leping on tööleping. Töölepingu üheks oluliseks tingimuseks on kindlaksmääratud töötasu suurus. Käesoleval juhul ei sätestanud koostööleping töötasu suurust. Samuti eeldab tööleping, et töötasu maksab töötajale tööandja. Käesoleval juhul selline kokkulepe puudub. Arvestades, et advokaat oli lepingutingimuste alusel vaba otsustama, kui palju ta ajaliselt igas kuus tööd teeb, millise hinnaga advokaat teenust osutab, millise ülesande võtab lepingulises või ka RÕA korras lahendamiseks, saab tegemist olla pigem käsunduslepinguga. 2) Vastustaja seisukoht selles osas, et advokaadi advokaadibüroos tegutsemise aluseks oleva õigussuhte saab tuvastada kohtupraktika alusel, on üllatav ja arusaamatu. Advokaadi advokaadibüroos tegutsemise aluseks oleva õigussuhte saab tuvastada ikkagi üksnes pooltevahelise lepingu alusel. On tõesti tuvastatav, et viidatud lahendis (tsiviilasi nr 2-18-7937) käsitletud vaidluses oli poolte vahel tööleping, kuna on tuvastatud lepingu tingimusena kindel töötasu suurus. Sama aga ei saa kohtupraktika alusel tuvastada käesolevas vaidluses. Olenemata poolte vahel sõlmitud lepingu pealkirjast, tuvastab vaidluse korral õigussuhte kohus. Seega ei ole asjakohane vastustaja etteheide, et kaebaja ei ole aukohtumenetluses kordagi vaidlustanud tema ja advokaadibüroo vahelise suhte töösuhtena käsitlemist. Lisaks ei ole kaebajal kuidagi võimalik enne aukohtu otsuse saamist tuvastada, kuidas on aukohus käsitlenud kaebaja suhet advokaadibürooga. Lisaks ei ole selge, kas advokatuuri juhatuse väljendatud seisukoht (millele tugineb aukohus) on kujundatud üldise juhise või seisukohana või käesoleva vaidluse aluseks oleva pooltevahelise lepingu analüüsi tulemusena. Igal juhul puudub advokatuuri juhatuse seisukohal õigustloov mõju ning see seisukoht ei muuda/kujunda/loo advokaadi ja büroo vahelise lepingu tingimusi. Sellest tulenevalt puudub ka kaebajal (advokaadil) igasugune vajadus sellise seisukoha vaidlustamiseks, olenemata sellest, kas advokaat avaldatud seisukohaga nõustub või mitte. 3) Lisaks sellele, et aukohus kvalifitseeris valesti kaebaja ja büroo vahel oleva lepingu liigi, on aukohus asunud lepingu tingimusi mitte tõlgendama, vaid looma. Aukohtu otsuse aluseks olevad tingimused ei tulene advokaadi ja büroo vahel sõlmitud lepingust. Advokaadi ja büroo vahelises lepingus on kokku lepitud, et bürool on õigus advokaadi teenuse eest makstud tasudele, mis laekuvad büroosse lepingu kehtivuse ajal. Tingimust selle kohta, et sel perioodil osutatud teenuste eest ettenähtud tasud peavad laekuma sellele tööandjale, ei ole kokku lepitud. Eelnevast tulenevalt on väärad ka kõik edaspidised aukohtu järeldused lepingu tõlgendamise osas. Aukohus on advokaadi kahjuks lepingu tingimusi raskendanud, kuid see ei ole aukohtu pädevuses ega lubatav. Lisaks ei saa TLS § 84 lg 2 kohalduda seetõttu, et poolte vahel puudub tööleping, samuti selle tõttu, et aukohtu viidatud tingimus eeldab kirjalikku kokkulepet, millist advokaat ja büroopidaja ei ole omavahel teinud. Aukohtu pädevuses ei ole täiendada poolte vahelist lepingut lisatingimustega. 4) Aukohus heidab advokaadile ebaõigesti ette büroopidajale valetamist. Aukohus on ebaõigesti tuvastanud asjaolud, samastades advokaadi poolt lepingulistele klientidele edastatavad arved büroopidaja poolt advokatuurile edastatava arvega RÕA osutamise eest. Lepingulistele klientidele koostas ja edastas arved (pidades ka isiklikult teenuse osutamise ajakulu arvestust) teenust osutav advokaat ehk kaebaja isiklikult, edastades väljastatud arved ka büroopidajale teadmiseks. Selliste, advokaadi enda poolt esitatavate arvete kohta andiski kaebaja büroopidajale info, et selliseid arveid tal edastada ei ole, ning see vastas tõele. Kõik advokaadi poolt klientidele väljastatud arved olid juba varasemalt büroopidajale edastatud. Need arved aga, mida edastatakse advokatuurile RÕA korras osutatud teenuse eest tasu ja hüvitise saamiseks, edastab büroopidaja. Seda arvet ei koosta advokaat ning seega ei saanud advokaat seda arvet ka büroopidajale edastada. Aukohtu põhjendustest nähtub, et otsuses ei ole vahet tehtud tasuarvestuslehel ja arvel. RÕA osutamisel saab advokaat, kes on RIS-is tellimuse vastu võtnud, esitada tasuarvestuslehti tasutaotluste osas, millised kohus või menetleja on 5(12)

3-23-1206 lahendanud. RIS ei võimalda ühelgi juhul esitada advokaadil arveid. Ainult advokaadibüroo saab tasuarvestuslehtede alusel koostada advokatuurile arveid. Seega ei saa olla advokaadi selgitus arvete väljastamise kohta vale, kuivõrd advokaadil oli õigus arveid esitada vaid lepingulistele klientidele tehtud tööde kohta. Etteheidet selles osas, et advokaat oleks lepingulistele klientidele esitatud arvete osas valetanud, ei ole advokaadile tehtud ning selliseks etteheiteks ei oleks ka alust. Advokaat esitas korrektselt lahendatud tasumääruste alusel büroopidajale tasuarvestuslehe, mille alusel büroopidaja esitas teenuse arve RÕA osutamise eest advokatuurile. Tsiviilasjades RÕA osutades ei esine üldjuhul kunagi olukorda, kus menetleja saab lahendada tasutaotluse samas kuus, kus on tehtud menetlustoiming. Seega väide, et advokaadi 29.09.2022 esitatud tasuarvestusleht kajastas samas kuus tehtud töid ja toiminguid, on meelevaldne. Selline järeldus ei põhine kogutud tõenditel. Kokkuvõtlikult ei ole kaebaja büroopidajale valetanud ega eksinud ka tasuarvestuslehe büroopidajale esitamisel ühegi kokkulepitud tingimuse vastu. 5) Aukohus on vastuoluliselt viidanud pooltevahelisele lepingul ning leidnud, et advokaat peab eelmises büroos tegutsemise ajal osutatud RÕA toimingute eest saadava tasu maksma büroopidajale ka peale lepingu lõppu. Aukohtu viidatud lepingu punkt sätestab, et „--- kajastub õigusabi eest saadud tasu iga kuu kohta panga kontoväljavõttel“. See kokkulepitud tingimus näitab üheselt, et bürool on õigus saada lepingus kokkulepitud osa kuu viimaseks päevaks büroo kontoväljavõttel kajastuvast summast. Kaebaja ei ole esitanud büroopidajale RÕA asjades ega lepingulistele klientidele tehtud tööde osas ebaõigeid andmeid. Kaebaja ei ole tühistanud ühtegi büroos töötatud aja jooksul lahendatud tasutaotlust ega jätnud lahendatud tasumääruseid tasuarvestuslehelt välja. Eeltoodud kokkuleppetingimus tähendab seda, et lepingu objektiks rahalises mõttes on üksnes lepingu kehtivuse ajal advokaadibüroo kontole laekunud teenustasud. Aukohtu seisukoht, millise kohaselt võlgneb advokaat büroole raha ka juba teises büroos töötamise ajal lahendatud tasumääruste alusel, ei põhine poolte kokkuleppel ega seadusel. 6) Aukohus on kaebajale ette heitnud, et kaebaja ei ole saavutanud uue ja vana büroopidaja vahel kokkulepet, millisega rahalised suhted selgeks teha. Kaebaja hinnangul on selline etteheide kohatu. Advokaat on vaba valima, millise büroo kaudu ta teenuseid osutab. Olukorras, kus vandeadvokaadi abi otsustab, et ta soovib edaspidi osutada teenuseid muu büroo kaudu, ei saa talle panna kohustust hakata uue patrooni ja vana patroonivahelisi läbirääkimisi vahendama. Seejuures ei ole aukohus pidanud rikkumist vähendavaks asjaoluks seda, et advokaat pöördus endise büroopidaja etteheidete osas seisukoha saamiseks advokatuuri juhatuse poole, nagu sätestab eetikakoodeksi § 24 lg 2 – teostades toimingu, mida advokaat ainukesena vandeadvokaadi abina teha sai. Vastuseks advokaadi pöördumisele asus juhatus muuhulgas seisukohale, et büroopidajate vahelisel kokkuleppel on võimalik olukorda lahendada, kuid milline on kokkuleppele saamisel kaebaja vastutus, seisukohta ei võetud. Sisuliselt on aukohus otsusega asunud lahendama advokaadi ja endise büroopidaja vahel sõlmitud võlaõiguslikust lepingust tulenevat vaidlust, heites samas advokaadile ette, et advokaat ei ole asunud aukohtu viidatud viga parandama. 7) Asjas ei oma tähendust see, millisel viisil on või ei ole võimalik tehniliselt nimetatud olukorda lahendada. Aukohus viitab õigesti, et advokaadibüroo ja töö teostanud advokaadi vaheline tasu arveldamine peaks toimuma vastavalt pooltevahelisele lepingule. Olukorras, kus advokaat on büroo vahetamise ajaks järginud lepingutingimusi ja koostanud kõikide lahendatud tasutaotluste alusel büroopidajale tasuarvestuslehe ning büroopidaja on selle alusel koostanud advokatuurile arve, on kaebaja täitnud büroopidajaga sõlmitud lepingut ning etteheideteks ei anna poolte vahel sõlmitud leping alust.

6(12)

3-23-1206

7(12)

3-23-1206 5) Kaebaja leiab õigesti, et RÕA tasu makstakse välja sellele advokaadibüroole, mille kaudu advokaat tegutses RÕA tasutaotluse esitamise ajal. Kaebaja aga teeb sellest ebaõige järelduse justkui oleks süsteem seetõttu vigane, et ei võimalda arve esitamist advokaadi uuel advokaadibürool. Tegemist ei ole mitte süsteemis oleva veaga, vaid tegemist on selgelt taotlusliku olukorraga. Kõik kaebaja poolt RIS-i süsteemi kohta esile toodud asjaolud viitavad sellele, et RÕA tasu tulebki taotleda sellele advokaadibüroole, mille kaudu konkreetseid RÕA toiminguid (mille eest tasu küsitakse) tehakse. Mõistmatu on, miks kaebaja hinnangul peaks advokaadiühingu ettevõtlusest (s.o advokaadibüroo kaudu teguseva advokaadi tegevusest) saadavat tulu saama uus advokaadibüroo, kus advokaat oma tegevust jätkab, mitte aga see advokaadibüroo, kus advokaat töötas ja konkreetset tööd (osutas RÕA) tegi. Käesoleval ajal on RIS süsteem korraldatud just nii, et advokaadibüroo, kes saab tegutseda läbi juhatuse liikme või tema poolt volitatud isiku (nt raamatupidaja), on õigustatud esitama advokatuurile advokaadibüroo nimel arve RÕA tasude välja maksmiseks nende teenuste eest, mis on osutatud büroos töötavate advokaatide poolt. See on kooskõlas ka TLS § 1 lg-ga 1, mille kohaselt töölepingu alusel teeb töötaja tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. Kaebaja vastupidine seisukoht on alusetu ja põhjendamatu, ega vasta TLS-i regulatsioonidele. 6) Aukohtumenetlusele eelnevalt oli kaebajale (ja tema endisele tööandjale) selgitatud advokatuuri juhatuse 01.11.2022 otsusega olukorda ja lahendust. Otsuses on sätestatud, et RÕA tasutaotlused ja arved tuleb üldjuhul esitada selle advokaadibüroo nimel, milles töötamise ajal on advokaat vastavat õigusteenust osutanud (antud juhul AB). Seda tuleb mõista nii, et RÕA tasu peaks juhatuse hinnangul laekuma sellele advokaadibüroole, kus advokaat tegutses tasustatava RÕA toimingu tegemise ajal, mitte sellele advokaadibüroole, kus advokaat töötab tasutaotlust lahendava määruse saabumise ajal. Juhatuse otsus tehti kaebajale teatavaks 07.11.2022, kuid sellele vaatamata ei viinud kaebaja oma tegevust kooskõlla advokatuuri juhatuse otsusega, vaid lähtub jätkuvalt vastupidisest arusaamast. 7) Asjas ei ole vaidlust, et kaebaja lasi 04.10.2022 kustutada RIS-i süsteemist need tasutaotlused (19 tk), mis ta oli esitanud AB kaudu, kuid mida kohus ei olnud viidatud kuupäevaks veel lahendanud ehk milles ei olnud tehtud tasumäärust. Advokaadi selgitustest järeldub, et viidatud tegevuse eesmärk oli, et tasutaotlused oleksid esitatud selle advokaadibüroo nimel, kus ta eelduslikult töötab tasutaotlusi lahendava tasumääruse tegemise ajal. Kaebaja väited, justkui ei oleks teisel viisil võimalik viidatud tööde eest tasu kätte saada, ei vasta tõele (aukohtu otsuses on seda ka kirjeldatud). Antud asjaolu kinnitab kaebaja tahtlust jätta tööandja ilma tasust, mille saamiseks tal on seaduslik alus, kuna kaebaja osutas neid teenuseid selles büroos töötamise ajal. Kaebaja väited, et ta ei ole lasknud tühistada ühtegi lahendatud tasutaotlust, ei ole asjakohased, sest seda ei ole kaebajale vaidlusaluses aukohtumenetluses üldse ette heidetud. Vastustaja hinnangul on aukohus õigustatult asjas kogutud tõendite pinnalt kaebaja käitumises rikkumise tuvastanud, pidades juba esitatud tasutaotluste kustutamist ebaausaks ja lubamatuks. Juba esitatud tasutaotluste kustutamine ja nende uuesti esitamine uue advokaadibüroo nimelt tõi kaasa olukorra, kus endine advokaadibüroo jäeti ilma ettevõtlusega (s.o advokaadi tegevuse alusel) toodud tulust. Selline käitumine ei ole kooskõlas eetikakoodeksi § 9 lg-s 1 sätestatud kohustustega. 8) Vastustaja ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et ta ei ole tööandjale (endisele advokaadibüroole) valetanud. Aukohus on otsuses selgitanud, et tugineb advokaadi ja endise advokaadibüroo juhatuse liikme vahel peetud kirjavahetusele. 29.09.2022 edastatud kirjas on advokaat märkinud, et tal ei ole sellel kuul (septembris) büroole arveid esitada (välja arvatud ülikooli arved). Erakliente ei ole advokaat väidetavalt teenindanud ning RÕA-st tegi advokaat väidetavalt pausi. Samas sama kuupäeva õhtul edastas advokaat advokaadibüroole tasuarvestuslehe, mille alusel palus advokatuuril esitada arve. Seega on aukohus õigesti 8(12)

3-23-1206 tuvastanud kaebaja väidete vastuolulisuse ehk esialgse valetamise. Ka advokaat ise on enda 25.11.2022 kirjalikes selgitustes möönnud, et tõesti kirjutas endisele tööandjale, et ei ole septembri kuus RÕA osutanud, kuigi see ei vastanud täielikult tõele. 9) Ebaõige on kaebaja järeldus, et aukohus on ajanud sassi mõisted arve ning tasuarvestusleht. Tasuarvestusleht on advokatuurile arve esitamise aluseks. Kirjavahetusest nähtub, et advokaat on palunud büroopidajal advokatuurile arve teha vastavalt advokaadi kinnitatud tasuarvestuslehele. Seega kummutab see kiri kaebaja varasema väite, et tal ei ole septembris arve tegemiseks alust, sest ta pole tööd teostanud (ei eraklientidele ega RÕA). 10) Kaebajal kui advokaadil on tõesti õigus valida, millise advokaadibüroo kaudu ta tegutseb, kuid see ei anna talle õigust käituda ebaausalt või muul viisil kutse-eetika nõuete vastaselt oma kolleegide/büroopidaja suhtes. Advokaat ei teinud mingeid järeldusi, kui oli saanud advokatuuri juhatuselt selgituse, kuidas olnuks/oleks õige käituda olukorras kus RÕA teenuse eest ei ole kohus tasumäärust teinud, kuid toimumas on tööandja vahetus. Aukohus on õiguspäraselt tuvastanud advokaadi käitumises kutse-eetika nõuete rikkumised. Seega on aukohtu 02.03.2023 istungi (allkirjastatud 02.05.2023) otsus õiguspärane – see on vastu võetud kehtiva õiguse alusel ning vastab vorminõuetele. Aukohus ei ole teinud kaalutlusvigu. 11) Kuigi vastustaja hinnangul on aukohus õigesti lähtunud eeldusest, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping, ei ole tegemist sellise asjaoluga, mis mõjutab aukohtu otsuse õiguspärasust. Aukohtu otsuse kui haldusakti tühistamise aluseks saab olla üksnes rikkumine, mis sai mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Isegi juhul, kui kaebaja ja advokaadibüroo vahel oleks olnud muu lepinguline suhe, oli kaebaja käitumine ebaeetiline ehk kaebaja käitumises distsiplinaarsüüteo tunnused, mille eest kaebajale karistus on määratud. Aukohus heidab kaebajale ette ebaausat ja heade kommetega vastuolus olevat käitumist (eetikakoodekis § 9 lg 1 rikkumist), mis väljendus kahes tegevuses: büroopidajale valetamises (ebaõige informatsiooni esitamises) ning juba esitatud tasutaotluste süsteemist eemaldamise (kustutamise) taotlemises. Mõlemad eelkirjeldatud tegevused viitavad asjaolule, et kaebaja soovis AB eest varjata õigusabi toiminguid, mis olid teostatud senise advokaadibüroo kaudu. Sellist tegevust, kus lepingupartneri eest proovitakse varjata andmeid, mis annavad lepingupartnerile tasu saamise õiguse, saab pidada ebaausaks ja heade kommetega vastuolus olevaks sõltumata sellest, millise õigusliku suhtega tegemist on. Seega esinesid kaebaja tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnused ja aukohus on õigesti kaebajale karistuse määranud. 12) Vastustaja jaoks on arusaamatu kaebaja seisukoht, justkui ei oleks juhatuse otsused õigustloova sisuga. Advokatuuri juhatus (nagu ka aukohus) on advokatuuri organid AdvS § 6 lg 2 kohaselt ning AdvS § 6 lg 3 kohaselt on advokatuuri organite õigusaktid ja otsused advokatuuri liikmetele kohustuslikud. Samuti tuleneb AdvS § 43 lg-st 1 advokaadile kohustus juhinduda õigusteenuse osutamisel seadustest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, advokaadi kutse-eetika nõuetest ning headest kommetest ja südametunnistusest. Samasisuline on ka eetikakoodeksi § 4 lg 1. Eetikakoodeksi § 3 sätestab, et kutse-eetika nõudeid tõlgendatakse seaduse, advokatuuri üldkogu ja juhatuse otsuste, aukohtu lahendite, eetika- ja metoodikakomisjoni soovituste, advokatuuris kujunenud praktika ja tava, samuti vanema kolleegi arvamuse ja advokaadi südametunnistuse alusel. Seega on ebaõige kaebaja seisukoht, et juhatuse otsusel ei ole õigusloovat jõudu, mistõttu ei ole oluline, kas kaebaja sellega nõustub või mitte. Tähelepanu tuleb pöörata, et vaidlusalune juhatuse 01.11.2022 otsuse väljavõte on kaebaja menetlusposti aadressile edastatud 07.11.2022, seega on juhatuse seisukoht kaebajale teatavaks tehtud, kuid sellele vaatamata ei olnud kaebaja aukohtu otsuse tegemise ajaks asunud juhatuse suuniseid täitma.

9(12)

3-23-1206

KOHTU PÕHJENDUSED

Advokatuuri 19.07.2023 vastuse lisa 8 (dtl 109-112) Kaebuse lisa 2 (dtl 14-15)

10(12)

3-23-1206 4912, 2-22-11888, 2-22-5473, 2-20-15631 ja 2-22-6728 esitatud tasutaotlused hõlmavad kaebaja poolt RÕA teenuse osutamist 2022. a septembris. Kohus võtab vastavad tasutaotlused (nr 22-40-127257, nr 22-40-127097, nr 21-90-100120, nr 22-40-127273, nr 22-40-125272, nr 20-40-115130 ja nr 22-40-125762) käesoleva asja toimikusse (HKMS § 62 lg 2). Seega on aukohtu otsusega põhjendatult tuvastatud, et advokaat valetas alguses tööandjale, et tal ei ole septembrikuus töid, mille eest oleks võimalik arve esitada. Kaebaja oli tegelikkuses osutanud RÕA teenust, mille osas sai AB esitada advokatuurile arved, seejuures oli kaebaja osutanud RÕA teenust 2022. a septembris.

11(12)

3-23-1206 Seejuures ei saa kohtu hinnangul asuda ka seisukohale, et kaebajal oleks enne advokatuuri 01.11.2022 otsuse saamist olnud kaalukad argumendid lähtuda põhimõttest, et ühe advokaadibüroo nimel tehtud töö (RÕA teenuse) eest on põhjendatud esitada arve teisel advokaadibürool, kuhu kaebaja on tööle asunud. Advokatuuri hinnangut, et kaebaja on tegutsenud töösuhtes kehtivate põhimõtete ja sõlmitud lepingu vastaselt ei saa pidada meelevaldseks. Samas isegi juhul, kui kõnealune olukord on pooltevahelistes lepingutes reguleerimata, ei tähenda see kohtu hinnangul, et kaebaja on õigustatud sisustama õigussuhte tingimusi üksnes endale meelepärasel viisil. Kohtu hinnangul pidi kaebaja mõistlikult eeldama, et AB võib antud küsimuses olla eriarvamusel ning hilisem praktika kinnitas, et nii see ka oli. Olgugi, et pooltevahelisele tsiviilvaidlusele saab kokkuvõttes anda lõpliku õigusliku hinnangu tsiviilkohus, nagu on märkinud nii advokatuur, kui rõhutanud kaebaja, siis advokatuuri aukohtumenetluse esemeks oli vaidlusalusel juhul muu küsimus. Aukohtumenetluses toimus hinnangu andmine sellele, kas kaebaja tegevus kõnealuses olukorras vastas advokaadi kõrgendatud ametieetika nõuetele. Aukohus leidis, et kaebaja on käitunud senise advokaadibüroo ja seal tegutsevate kolleegide suhtes ebaausalt eetikakoodeks § 9 lg 1 tähenduses. Eelnevast tulenevalt ei ole kohtu hinnangul määravat tähtsust ka sellel, kas aukohus lähtus põhjendatult eeldusest, et poolte vahel kehtis büroos töötamise ajal töösuhe. Advokatuuri seisukohtadest ei saa järeldada, et kui sisustada kaebaja ja AB vahelist õigussuhet näiteks käsundisuhtena, siis oleks hinnang kaebaja poolt ametieetika järgimisele erinev.

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.