Keskkonnaõigus › Välisõhukaitse

3-23-633 19). KeA selgitas, et keskkonnaloa muutmise taotlusele lisatud kinnituskirja kohaselt on AC Tehased OÜ ja Raadi Arendus OÜ (registrikood 11043550, kustutatud äriregistrist 15.01.2021) vahel 01.04.2017 jõustunud tähtajaline rendileping kinnistu kasutamiseks kehtivusega kuni 31.03.2022. Keskkonnaloa omaja on kohustatud teavitama KeA-d käitise tegevuskoha kasutusõiguse lõppemisest (sh ülesütlemisest) või muutmisest viivitamatult ning esitama uue kokkuleppe või lepingu koopia, tõendamaks tegevuskoha kasutamise õiguslikku alust. Kinnistu kasutusõiguse lõppemisel on KeA-l õigus keskkonnaluba kehtetuks tunnistada. Eeltoodust tulenevalt palus KeA AC Tehased OÜ-l esitada kehtiv rendileping hiljemalt 23.01.2023.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3-23-633 3) KeÜS-i kommentaaride kohaselt, kui loa andja hinnangul on senised rikkumised loa omaja poolt hõlpsasti kõrvaldatavad ja need ei nõua loa kohest kehtetuks tunnistamist, on KeÜS § 62 lg 2 p 2 alusel võimalik siduda loa kehtivus loa või õigusaktide nõuete järgimisega (nt kohustada loa omajat teatud tähtaja jooksul rikkumist kõrvaldama, kusjuures selle tingimuse järgimata jätmisel kaotab luba kehtivuse). Keskkonnaloa andja peab hindama tekkinud olukorda tervikuna: millised riskid või ohud kaasnevad tegevuse jätkamisega, kuidas mõjutab loa kehtetuks tunnistamine või kehtetuks tunnistamata jätmine kolmandate isikute õigusi (nt lähedal elavad inimesed, käitise töötajad) ning kas soovitavat tulemust oleks võimalik saavutada loa kehtivuse peatamise või loa muutmisega. Vaidlustatud korralduses puuduvad mis tahes põhistused, miks oli vajalik luba koheselt kehtetuks tunnistada. Kaebaja ei ole tehast mujale viinud. Kaebaja ja kinnistu rendileandja vahel on tsiviilõiguslik vaidlus, mis ei puuduta KeA-d ega keskkonda. KeA on hinnanud ja lähtunud ainult Tartu valla eksitavast väitest, et rendileping on lõppenud. Kaebaja arvates muutus tähtajaline rendileping tähtajatuks. Rendilepinguga seotud õigusvaidlusse ei saanud sekkuda oma toimingutega KeA. Isegi kui rendileping oleks lõppenud ja kui kaebajal ka oli kohustus rendilepingu lõppemisest KeA-d teavitada, pidi kaebaja sellest teavitama alles peale lepingu lõppemist. Leping pole lõppenud. KeA oleks pidanud hoiduma ühe või teise poole suhtes tsiviilõiguslike hinnangute andmisest. 4) On ilmne, et taolises suhteliselt väikses mahus asfaldi tootmine, nagu seda viimastel aastatel teeb AC Tehased OÜ, isegi ei nõua vastavat keskkonnaluba. See, et kaebaja varasemalt selle loa taotles, oli tingitud varasemast tootmismahust. Neid asjaolusid kogumis oleks pidanud KeA otsuse tegemisel hindama, mitte asuma rendileandja poolele ning kiirustades ja olematutel alustel otsustama keskkonnaloa kehtetuks tunnistamise. KeA oleks pidanud olukorda kogumis hindama ka sellest aspektist, millised riskid ja ohud kaasnevad, kui formaalselt on rendilepingu lõppemise üle vaidlus ja tehas töötab samas asukohas. KeA käitus meelevaldselt ning asus ebaseaduslikult rendileandja poolele.

3-23-633 välja asjas olulise tähtsusega olevad asjaolud ja kogub selleks tõendeid. Tõenditeks käitise asukohas tegevuse lubamise kohta on muu hulgas võlaõiguslik kokkulepe ehk antud olukorras rendileping, millest peab nähtuma, et loa omajal ei ole tsiviilõiguslikku takistust käitise asukohas tegutsemiseks. KeA-l on kohustus hinnata sellise tõendi olemasolu ja usaldusväärsust ning kahtluse korral peab KeA ise tõendeid koguma ja välja selgitama, kas selline tsiviilõiguslik leping on olemas ja kehtib. Samas tuleb arvestada, et loa kehtetuks tunnistamise aluste hindamine on võimalik üksnes KeA kui keskkonnaloa andja pädevuse piirides. 3) KeA tõi kaebajale 16.01.2023 saadetud kirjas nr DM-123293-1 välja e-kinnistusregistrist nähtuvad andmed kinnistu omaniku kohta ning kirja teises lõigus viitas KeÜS § 52 lg 1 p-st 2 tulenevale kohustusele omada tegevuskoha omaniku nõusolekut viimase kinnisasja kasutamiseks. KeA määras dokumentide esitamise tähtajaks 23.01.2023 ning hoiatas kaebajat, et tähtajaks andmete esitamata jätmisel on KeA-l õigus tunnistada kehtiv keskkonnaluba kehtetuks. Kuna Tartu vald on KeA-d 02.01.2023 saadetud kirjaga teavitanud, et rendileping on kaebajaga lõppenud ja kaebaja ei edastanud KeA-le 16.01.2023 saadetud kirjas palutud dokumente, mis tõendaksid vastupidist, on KeA-l võimalik lähtuda üksnes Tartu Vallavalitsuse ja kaebaja kokkuleppest, mille kohaselt rendilepingu viimaseks kehtivuse kuupäevaks oli 31.12.2022. KeA saatis 20.04.2023 Raadi SA-le e-kirja täpsustamaks, kas KeA mõistab õigesti, et tänaseks on kaebaja rendileping Tartu Vallavalitsuse hinnangul jätkuvalt lõppenud ja Tartu Vallavalitsus ei ole nõus sellega, et kaebaja viidatud kinnisasja kasutab. Raadi SA juhatuse liige Jüri Reinpõld vastas järgmiselt: „Raadi SA ja AC Tehased OÜ vaheline rendileping Stardiraja kinnistu osa kasutamiseks lõppes 31.12.2022. Raadi SA-l ei ole kavatsust uut lepingut sõlmida.“ 4) KeA ei nõustu kaebaja väitega, mille kohaselt on KeA ekslikult asunud hindama kaebaja ja Tartu Vallavalitsuse rendilepinguga seotud vaidluses ühe või teise poole õiguslikke asjaolusid. KeA on keskkonnaloa kehtetuks tunnistamise menetluses lähtunud KeÜS § 52 lg 1 p-s 2 sätestatud kinnistu omaniku nõusoleku nõudest. Kuna KeA pädevuseks ja ülesandeks on kontrollida eeskätt õigusnormide täitmist keskkonda mõjutavast vaatepunktist, ei saa KeA võtta endale kohustusi, mis ületavad temale antud pädevust. Seetõttu ei saa ega anna KeA esitatud tõendite pinnalt hinnangut rendilepingu kehtivusega seotud asjaolude kohta teisiti, kui nähtub talle esitatud tõenditest. KeA on pädev kontrollima, kas KeÜS § 52 lg 1 p-s 2 sätestatud nõue on jätkuvalt täidetud. KeA õiguspärast tegutsemist tähtsust omavate asjaolude tuvastamisel kinnitab ka Riigikohtu 24.03.2021 lahendi 3-18-687 p-s 15 esitatud seisukoht. Üldine isikute tegevuse seaduslikkuse kontroll ei kuulu keskkonnahaldusorgani põhiülesande hulka. Kaebaja ei ole kaebuses selgitanud, mille alusel on haldusorgan kohustatud hindama rendilepingu kehtivust teisiti, kui nähtub poolte kokkuleppest ja Tartu Vallavalitsuse kirjast. KeA ülesanne oli tuvastada faktiline asjaolu, kas tegevuskoha omaniku nõusolek tema omandis kinnisasja kasutamiseks on olemas. KeA on tuvastanud, et kuna Tartu valla ja kaebaja vahel sõlmitud rendileping lõppes 31.12.2022, siis alates 01.01.2023 puudub kaebajal tegevuskoha omaniku nõusolek tema omandis oleva kinnisasja kasutamiseks (arvestades 1. kuu erisust kinnistu vabastamiseks). Muid rendilepinguga seotud õiguslikke asjaolusid KeA hinnanud ei ole. Seega ei ole KeA ekslikult hinnanud kaebaja ja Tartu Vallavalitsuse rendilepinguga seotud vaidluses ühe või teise poole õiguslikke asjaolusid, vaid on tuvastanud, et rendileping lõppes 31.12.2022. 5) Ebaõige on kaebaja väide, et vaidlustatud korralduses puuduvad põhjendused, miks oli vajalik luba koheselt kehtetuks tunnistada. KeA on kaebajat hoiatanud 16.01.2023 kirjas KeÜS § 52 lg 1 p 2 täitmata jätmisega kaasnevatest tagajärgedest, selgitades, et juhul, kui kaebaja ei edasta KeA-le uut kokkulepet või selle koopiat tõendamaks kinnistu kasutusõiguse olemasolu, on KeA-l õigus tunnistada keskkonnaluba kehtetuks. KeA on lähtunud oma tegevuses põhimõttest, et kuna keskkonnaloa kehtetuks tunnistamisega kaasnev tagajärg on isiku jaoks

4(9)

3-23-633 üldjuhul suhteliselt koormav ning KeÜS 3. peatükis sätestatud käitaja kohustused ei ole sõnastatud selgete ja konkreetsete käitumisjuhistena, lasub KeA-l põhjalik selgitamiskohustus. Seetõttu on KeA toonud 16.01.2023 kaebajale saadetud kirjas välja, missugust tegevust käitajalt oodatakse, ning selgitanud tagajärgi, mis juhtub siis, kui käitaja seda ei täida. Vaatamata sellele ei esitanud kaebaja KeA-le kehtivat rendilepingut. Kaebaja saatis KeA-le 16.01.2023 vastuseks e-kirja, mille sisuks oli. „Palume mitte lõpetada veel AC Tehased OÜ saasteluba, sest meie ja Tartu valla vaheline rendilepingu arutelu käib veel ja loodame hiljemalt 31.01.2023 saada selgusele.“ Kaebaja taotles KeA-lt vastamistähtaja pikendamist kuni 31.01.2023 (2 nädalat), millele KeA tuli vastu ning pikendas vastamistähtaega kuni 02.02.2023. KeA ja kaebaja vaheline e-kirja teel toimunud suhtlus näitab, et kaebaja mõistis tähtaja pikendamise küsimisega rendilepingu tähtajaks edastamata jätmisega kaasnevaid tagajärgi. Lisaks on KeA suhelnud kaebaja esindaja Asko Vesteriga ka telefoni teel 03.01.2023. Samuti üritas KeA enne vaidlustatud korralduse tegemist 11.01.2023 ja 12.01.2023 kaebajaga telefoni teel ühendust saada, kuid kaebaja ei vastanud telefonile ega helistanud KeAle tagasi. 6) Vaidlustatud korralduses on viidatud KeÜS § 62 lg 2 p-le 2 ja selgitatud dokumentide esitamata jätmisega kaasnevaid tagajärgi. KeÜS § 62 lg 2 p 2 hõlmab juhtumeid, mil loa omaja on rikkunud talle loast või õigusaktist tulenevaid kohustusi. Kuna KeÜS § 52 lg 1 p 2 oli kaebajale otsekohalduv kohustus, mida ta ei täitnud, rakendus KeÜS § 62 lg 2 p 2. KeÜS § 62 sätestab keskkonnaloa kehtetuks tunnistamise aluseid ning viidatud sätte näol ei ole tegemist lisakohustusega, vaid tagajärjega, mis saabub, kui käitleja rikub kas loast või õigusaktist temal lasuvaid kohustusi. KeA on kaebajale põhjalikult selgitanud, mida ta peab tegema selleks, et viia enda tegevus kooskõlla loa tingimustega. KeA on andnud kaebajale dokumentide esitamiseks tähtaja pikendust, eesmärgiga luba mitte kehtetuks tunnistada. KeA on arvestanud proportsionaalsuse nõuetega ja sellega, et keskkonnaloa kehtetuks tunnistamine on isiku jaoks koormavate tagajärgedega. Kuna kaebaja ei suutnud täita seadusest otsekohalduvat kohustust ja ilma kinnisasja omaniku nõusolekuta ei saa edasi kehtida konkreetne keskkonnaluba, mis on seotud selle kinnisasjaga ning kaebaja ei taotlenud ka keskkonnaloa muutmist, oli ainsaks võimaluseks keskkonnaloa kehtetuks tunnistamine. 7) KeA möönab, et vaidlustatud korralduses esinevad ebatäpsused, millele viitab ka kaebaja kaebuse punktis 4a. Samas on KeA kaebajale põhjalikult enne viidatud korralduse tegemist selgitanud, mida kaebaja peab tegema selleks, et viia enda tegevus kooskõlla loa tingimustega ning on pikendanud tähtaega dokumentide esitamiseks, et menetlus ei tooks endaga loa kehtetuks tunnistamist. Seega on antud juhul tegemist ebaolulise veaga, sest haldusakti andja tegelik tahe on vaieldamatult tuvastatav, sh oli tuvastatav eelnevate toimingute käigus. Haldusaktis esinev ebatäpsus ei mõjutanud asja otsustamist, kuna kinnistu omaniku nõusolek kinnistu kasutamiseks on kaebajale õigusaktist (KeÜS § 52 lg 1 p-st 2) otsekohalduv kohustus.

KOHTU PÕHJENDUSED

3-23-633 kinnistu omanikuks on Tartu vald, ega ka selle üle, et kaebaja kasutas Stardiraja kinnistut tegevuskohana Raadi Arendus OÜ-ga 20.04.2017 sõlmitud rendilepingu alusel. Ka ei ole kaebaja vaidluse alla seadnud asjaolu, et rendilepingu pooled pikendasid viimati lepingu kehtivust kuni 31.12.2022. Kaebaja on seisukohal, et eeltoodule vaatamata ei ole kõnealuse rendilepingu kehtivus lõppenud, kuna kaebaja hinnangul muutus see tähtajatuks. Kaebaja leiab, et KeA on sekkunud rendilepinguga seotud õigusvaidlusse ning meelevaldselt asunud rendileandja poolele. KeA on kaebaja väitel keskkonnaloa tunnistanud kehtetuks kiirustades ja olematutel õiguslikel alustel. Niisamuti leiab kaebaja, et vaidlustatud korraldus on põhjendamispuudustega ja ebaproportsionaalne.

6(9)

3-23-633 kinnisasja kasutamiseks. Seepärast näeb ka KeÜS § 42 lg 3 p 2 ette, et keskkonnaloa taotlusele tuleb lisada dokumendid, mis tõendavad käitise asukoha maatüki õiguspärast valdust või muud õiguslikku alust tegutseda käitise asukohas loa alusel, kui maatükk ei kuulu loa taotlejale. Seejuures on vastustaja õigesti selgitanud, et tegevuskoha omaniku nõusolek viimase omandis oleva kinnisasja kasutamiseks peab olema nii keskkonnaloa taotlemisel kui ka loa kehtivuse ajal ning selle olemasolu peab KeA-le tõendama taotleja. Vastustaja on enne vaidlustatud korralduse tegemist (16.01.2023 kirjas) piisavalt selgelt ja ühemõtteliselt väljendanud nõuet esitada KeA-le uus rendileping, mis tõendaks, et kaebajal on jätkuvalt Stardiraja kinnistu omaniku nõusolek ja seeläbi õiguslik alus keskkonnaloaga seotud tegevuskoha kasutamiseks.

3-23-633 saanudki asuda seejuures analüüsima, kas tsiviilõiguslikus mõttes tuleks lugeda rendileping tähtajatuks. Kuna kaebaja ei andnud KeA-le ka enne korralduse tegemist teada, et tema ja rendileandja vahel on käimas tsiviilõiguslik vaidlus, ei pidanud KeA muu hulgas omal algatusel kaaluma, kas antud olukorras peaks keskkonnaloa kehtetuks tunnistamise asemel selle kehtivuse peatama kuni tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamiseni kohtus. Eeltoodu valguses on alusetud ka kaebaja etteheited, justkui KeA on keskkonnaloa kehtetuks tunnistamisel asunud andma rendilepingu kehtivusele õiguslikke hinnanguid ning kaldunud seejuures tegevuskoha omaniku (Tartu valla) poolele. Kohtule ei ole muu hulgas kaebaja selgituste põhjal äratuntav, mil moel oli KeA vaidlustatud korralduse tegemisel mõjutatud Tartu valla õiguslikest hinnangutest rendilepingu kehtivuse osas. KeA ei ole kaebaja keskkonnaluba tunnistanud kehtetuks Stardiraja kinnistu omaniku poolt tsiviilõiguslikus vaidluses esitatud argumentide põhjal, vaid olemasolevatele tõenditele tuginedes. Kuna kaebaja ei esitanud vastustajale ühtki tõendit, millest nähtuks, et tal ei ole tsiviilõiguslikku takistust kavandatud asukohas edasi tegutsemiseks, ei saanud KeA lubada kaebajal konkreetses tegevuskohas keskkonnaloa alusel edasi tegutseda. Ebaõige on seejuures kaebaja väide, nagu oleks KeA antud juhul sekkunud rendilepinguga seotud õigusvaidlusse. Keskkonnaloa kehtetuks tunnistamine on KeA pädevuses ning vaidlustatud korralduse tegemiseks esines õiguslik alus (KeÜS § 62 lg 2 p 2) – kaebaja jättis täitmata seadusest tuleneva nõude, mis on keskkonnaloa saamise ja omamise eelduseks (KeÜS § 52 lg 1 p 2). KeA ei ole seega mingil moel sekkunud rendilepinguga seotud õigusvaidlusse, vaid on oma pädevuse piires reageerinud seadusest tuleneva kohustusliku nõude mittetäitmisele.

8(9)

3-23-633

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.