Viktor Kabanovi kaebus Tartu Vangla 06.01.2022.a käskkirja nr 6-3/11 tühistamiseks kaebajat puudutavas osas ja 16.02.2022.a vaideotsuse nr 1-11/43-2 tühistamiseks
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja - Viktor Kabanov Vastustaja - Tartu Vangla, esindaja Tiiu Miller
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata vastustaja taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks.
2.Rahuldada kaebus. Tühistada Tartu Vangla 06.01.2022.a käskkiri nr 6-3/11 kaebajat puudutavas osas ja 16.02.2022.a vaideotsus nr 1-11/43-2.
3.Jätta menetluskulud välja mõistmata.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
4.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 21.03.2024. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
5.Andmesubjektil on õigus esitada kohtule taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 24).
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.Tartu Vangla määras 06.01.2022.a käskkirjaga nr 6-3/11 (tl 9, edaspidi kaebajat puudutavas osas vaidlustatud käskkiri) mitu kinnipeetavat, s.h kaebaja Viktor Kabanovi tööle vangla majandustööle abitöölise ametikohale osalise koormusega ajavahemikus 10.01.31.12.2022. Käskkirjas on öeldud, et enne majandustööle määramist tuvastas arst, et kinnipeetava tervislik seisund võimaldab osaleda osakoormusega kergel majandustööl.
2.Kaebaja esitas 01.02.2022 vaide (tl 10), milles ta taotles vaidlustatud käskkirja tühistamist ja uue otsuse tegemist. Kaebaja tugines sellele, et arst ei ole hinnanud kaebaja tervislikku seisundit enne tööle määramist.
3.Tartu Vangla jättis 16.02.2022.a vaideotsusega nr 1-11/43-2 (tl 11, edaspidi vaideotsus) vaide rahuldamata. Kaebaja on 16.03.2020 meditsiiniosakonna kande alusel tunnistatud töövõimeliseks. Kaebaja määrati samadel tingimustel tööle ka 25.01 - 31.12.2021 (vt otsuse punkti 6.2). Eelmisel aastal kaebajal otseselt töövõimega probleeme ei esinenud ning ta on saanud tööhõives osaleda. Paaril korral on kaebajat 2021. aastal tööst vabastatud lühiajaliselt, tervislikel põhjustel. Seoses haldusakti tähtaja lõppemisega vormistati uus haldusakt, mistõttu puudub otsene vajadus terviseseisundi uueks hindamiseks. Kui kaebaja hinnangul on tema tervis halvenenud, on tal võimalik teavitada sellest vanglaametnikku, kes tagab vajadusel arstiabi.
4.Kaebaja esitas 16.02.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse. Kaebaja palus tühistada vaidlustatud käskkirja ja vaideotsuse. Kaebaja hinnangul on arsti kooskõlastus kohustuslik eeltingimus enne isiku tööle määramist. Arst hindas kaebaja töövõimet 16.03.2020 ning leidis, et vastunäidustus tööle minekuks puudub. Vaidlustatud käskkiri anti välja ligikaudu 1 aasta ja 10 kuud pärast kooskõlastuse andmist. Vahetult enne tööle määramist ei ole arst kaebaja töövõimet hinnanud. Kaebaja terviseseisundis on toimunud muutused, mida arst ei saanud 16.03.2020 arvestada.
5.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud käskkiri anti tuginedes arsti 16.03.2020.a otsusele. Vahetult enne käskkirja väljaandmist arst kaebaja töövõimet täiendavalt ei hinnanud. Ükski õigusakt ei määratle täpsemalt, kuidas ja millal kinnipeetava töövõime kindlaks tehakse. Oluline on, et seda on tehtud enne tööle määramist. Tuleb eristada üldist töövõimet ja seda, kui konkreetsest eripärast või haigestumisest tingituna ei ole isik ajutiselt võimeline tööd tegema. Kaebaja puhul ei ole üldist töövõimetust tuvastatud. Pärast 16.03.2020 on kaebaja viibinud tervishoiutöötajate vastuvõttudel ja teda on ajutiselt töökohustustest vabastatud. Täielikuks töökohustusest vabastamiseks alust olnud ei ole ja 16.03.2020 antud hinnangut ei ole olnud põhjust muuta. Asjaolu, et isik on vahepealsel perioodil käinud arstide juures ja saanud lühiajalisi tööst vabastusi, ei tähenda, et isiku töövõime oleks langenud või ta on muutunud täielikult töövõimetuks. Kaebaja on olnud pideva arstliku järelevalve all ja tema tervisekaardist ei nähtu selliseid haiguslikke seisundeid või muutusi, mis ei võimalda kaebajat tööle määrata. Arstlik hinnang enne tööle määramise käskkirja andmist ei määra siduvalt ära kinnipeetava kohustust iga kord vastavat korraldust saades tööle asuda. Vangla praktika kohaselt antakse töötamiseks ühekordsed korraldused ning igal üksikjuhul on kinnipeetaval õigus korralduse täitmisest keelduda. Kroonilise iseloomuga terviseprobleemi avaldumisel on võimalik ajutine töökohustusest vabastus, kuid see ei tähenda, et kinnipeetav ei ole üldse võimeline osalema kergel majandustööl. Arst andis 31.01.2024 hinnangu kaebaja töövõimelisuse kohta vaidlustatud käskkirja andmise seisuga. Selle kohaselt ei esinenud kaebajal terviseprobleeme, mis annaksid põhjust täielikult tööst vabastamiseks. Kaebajal on perioodil 09.04.2018 – 06.01.2022 olnud lühiajalisi tööst vabastusi parema labakäe/randme valu või hemorroidide tõttu. Need kaebused ei anna põhjust kinnipeetava täielikuks töökohustusest vabastamiseks. Parema labakäe valu on kaebajal esinenud aastaid. Tegemist on kroonilise terviseprobleemiga, mille dünaamika on ajas muutuv. Perioodidel kus valukaebus pole intensiivne, võimaldab kaebaja tervis osaleda kergel majandustööl. Ka 01.07.2021 kaebajale tehtud parema käe sensoorse ja motoorse funktsiooni uuringu tulemused ei välista kaebaja osalemist kergel majandustööl. Kaebaja tervisekaebused seoses hemorroididega ei takista samuti osalemist kergel majandustööl.
Kaebajat ei ole enne vaidlustatud käskkirja andmist ära kuulatud, kuid see ei ole mõjutanud asja otsustamist. 31.01.2024 esitatud avalduses palus vastustaja jätta kaebuse läbi vaatamata, kuna vaidlustatud käskkiri on kehtivuse kaotanud seoses kehtivusaja lõppemisega ja kaebaja ei viibi enam kinnipidamisasutuses. See tähendab, et kaebusega ei ole võimalik saavutada selle eesmärki.
6.Kohus tegi kindlaks, et vaidlustatud käskkiri on kolmas järjestikune tööle määramise otsus, mis põhineb arsti 16.03.2020.a hinnangul kaebaja töövõimele.
6.1.Kohtuasjas 3-20-2194 taotles kaebaja 14.10.2020.a käskkirja nr 6-3/294 tühistamist osas, millega ta määrati vangla majandustööle ajavahemikus 16.10 - 31.12.2020. Tartu Halduskohus rahuldas kaebuse 26.03.2021.a otsusega. Tartu Ringkonnakohus jättis 05.05.2022 vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja esitas kassatsioonkaebuse, mille Riigikohus 03.03.2023.a otsusega rahuldas. Riigikohus tühistas halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning saatis asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Käesoleva otsuse tegemise seisuga ei ole halduskohus menetlust lõpetavat lahendit teinud.
6.2.Kohtuasjas 3-21-572 taotles kaebaja 18.01.2021.a käskkirja nr 6-3/22 tühistamist osas, millega ta määrati vangla majandustöödele ajavahemikus 25.01 - 31.12.2021. Tartu Halduskohus rahuldas 25.02.2022.a otsusega kaebuse ning tühistas vaidlustatud käskkirja ja vaideotsuse. Tartu Vangla esitas apellatsioonkaebuse, mille menetluse Tartu Ringkonnakohus peatas kuni Riigikohtu poolt haldusasjas 3-20-2194 lahendi tegemiseni. Pärast Riigikohtu 03.03.2023.a lahendit haldusasjas 3-20-2194 rahuldas Tartu Ringkonnakohus 06.04.2023.a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas Tartu Halduskohtu 25.02.2022.a otsuse ja saatis asja halduskohtule uueks lahendamiseks. Tartu Halduskohus tegi 11.01.2024 uue otsuse, millega rahuldas kaebuse ning tühistas vaidlustatud käskkirja ja vaideotsuse. Tartu Vangla esitas apellatsioonkaebuse, seda ei ole veel lahendatud.
6.3.Praeguses kohtuasjas rahuldas Tartu Halduskohus 14.12.2022.a otsusega kaebuse ning tühistas vaidlustatud käskkirja ja vaideotsuse. Tartu Vangla esitas apellatsioonkaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus rahuldas 05.12.2023.a otsusega. Ringkonnakohus tühistas Tartu Halduskohtu 14.12.2022.a otsuse, viidates Riigikohtu otsusele asjas 3-20-2194, ja saatis asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtu seisukoht Kaebuse läbi vaatamata jätmise taotluse lahendamine
7.Vastustaja palus jätta tühistamiskaebuse läbi vaatamata halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel, kuna pärast kaebuse menetlusse võtmist on selgunud, et kaebusega ei ole enam võimalik saavutada soovitud eesmärki. Vaidlustatud käskkirja kehtivusaeg lõppes 31.12.2022. Kaebaja vabastati karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega koos elektroonilise valve kohaldamisega (tl 62-64) ning vabastati vanglast 29.01.2024. Vastustaja hinnangul ei saa vaidlustatud käskkiri enam kaebaja õigustele mõju avaldada ning otsusega ei saa tuua enam mingit õiguslikku kasu. Kaebaja on menetluse käigus kaebeõiguse kaotanud.
8.Kohus ei nõustu sellega, et kaebuse esitamisega ei ole enam võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kaebaja eesmärgiks on vaidlustatud käskkirja ja vaideotsuse tühistamine. Kaebuse rahuldamise korral on võimalik seda eesmärki saavutada. Kaebeõigust hinnatakse reeglina kaebuse esitamise seisuga. Võimalust, et kaebeõigus võib muutunud asjaolude või õigusliku
olukorra tõttu kohtumenetluse jooksul ära langeda, aktsepteeritakse kohustamiskaebuse puhul, kuna kohustamisnõude täitmine on võimalik ainult edasiulatuvalt. Tühistamisnõude lahendamiseks takistust ei ole.
9.Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et kui tühistamisnõudega vaidlustatud haldusakti kehtivusaeg on vaidluse ajal lõppenud või haldusakt on muul põhjusel oma mõju kaotanud, siis on kohtul kolm võimalust: jätkata tühistamisnõude menetlust, kui haldusakti „ületühistamine“ võib olla kaebaja õiguste kaitseks vajalik, lõpetada menetlus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel või jätkata menetlust tuvastamisnõudes HKMS § 152 lg 2 alusel (vt näiteks Riigikohtu 28.10.2020.a määrus asjas 3-20-580 p 11). Kohus pidas haldusasjas 3-21-572 (vt otsuse p 6.2) tühistamisnõuet lubatavaks vaatamata käskkirja kehtivusaja lõppemisele. Kohus selgitas, et kaebaja õigusi tulevastel tööle määramistel võib mõjutada see, kas vaidlustatud käskkiri kehtis selles märgitud ajavahemikul või on kohtu poolt tühistatud. Kohus jääb selle seisukoha juurde. Ka Tartu Ringkonnakohtu 05.12.2023.a otsus käesolevas asjas on tehtud pärast vaidlustatud käskkirja kehtivusaja lõppemist.
10.Kohtuasja asjaoludel ei ole määravat tähtsust sellel, et kaebaja on praeguseks kinnipidamisasutusest vabanenud. Kaebaja vabastati Tartu Maakohtu 11.01.2024.a määrusega kohtuasjas 1-11-13095 (jõustus 27.01.2024). Määrusest (tl 62-64) nähtub, et kaebaja vabastati tingimisi enne tähtaega, talle kohaldati katseaega kuni 27.04.2028 ning kaebajale on pandud arvukalt kohustusi, mille rikkumise korral pööratakse kandmata karistus uuesti täitmisele. Kuigi kohus siiralt loodab, et seda ei juhtu, tuleb arvestada võimalusega, et kaebajal tuleb vanglakaristuse kandmist jätkata. Sel juhul taastub ka varasemate vangla otsuste mõju kaebajale. Asjaolu, et kaebaja on vabanenud, selgus kohtuotsuse tegemise käigus pärast seda, kui kohus oli määranud asja läbivaatamise kirjalikus menetluses ja teatanud kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja. Asi on menetluses olnud üle kahe aasta, seda on juba ühel korral sisuliselt lahendanud halduskohus ja ringkonnakohus ning sarnane vaidlus samade poolte vahel on lahendatud Riigikohtus. Kohtu hinnangul saab analoogia korras kohaldada HKMS § 152 lg 2 suhtes kohtupraktikas omaks võetud seisukohta, et oluline on ka ressursside otstarbekas kasutamine olukorras, kus kohus ja menetlusosalised on kohtuasja menetluse käigus olulise osa vaidluse lahendamiseks vajalikust tööst ära teinud, samuti tuleb arvestada, et kaebaja on valinud oma õiguste kaitseks õigel ajal õige õiguskaitsevahendi ning olukord on muutunud kaebajast sõltumatult (Riigikohtu 28.10.2020.a määrus asjas 3-20-580 p 12). Kui selline seisukoht kehtib asjades, kus on kindlaks tehtud haldusakti mõju ammendumine, siis ammugi oleks ressursi raiskamine käesoleva kohtuasja läbi vaatamata jätmine olukorras, kus kaebaja on vangistusest vabastatud tingimisi. Kokkuvõttes leiab kohus eeltoodud põhjendustel, et vaidlustatud käskkirja „ületühistamine“ võib endiselt olla kaebaja huvides ja õiguste kaitseks vajalik ning on kooskõlas ka menetlusökonoomia põhimõttega. Sel juhul ei ole vaja kaaluda menetluse lõpetamist või üleminekut tuvastamiskaebusele, s.h anda kaebajale tähtaega oma seisukoha esitamiseks. Kaebuse lahendamine
11.Vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav reeglina kohustatud töötama. VangS § 37 lg 2 p 3 ja lg 3 kohaselt ei ole töötama kohustatud kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama, ning kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst.
Riigikohtu seisukohad kohtuasjas 3-20-2194 on järgmised. -
-
-
-
-
Õigusaktides ei ole määratletud, millal enne kinnipeetava tööle määramise käskkirja andmist tuleb ta töövõimelisus kindlaks teha. VangS § 37 lg 3 järgi peab kinnipeetava võimelisuse tööd teha kindlaks tegema arst. Tegemist on üldise ennetava töövõime tuvastamisega. Tööle määramise käskkirja õiguspärasuse hindamisel ei ole määravat tähtsust sellel, kui pikk ajavahemik jääb VangS § 37 lg 3 alusel antava arsti hinnangu ja tööle määramise käskkirja vahele. Tegemist on käskkirja aluseks oleva tõendiga, mis on teiste tõenditega ümber lükatav. Kohtumenetluses tuleb kontrollida, kas vastab tõele kaebaja väide, et tema tervislik seisund tööle määramise käskkirja andmise ajal ei võimaldanud tal osaleda osakoormusega kergel majandustööl. Ka varem antud arsti hinnang võib tõendada kinnipeetava töövõimelisust, kui enne tööle määramise käskkirja andmist ei ole kinnipeetav välja toonud ja vangla ei ole muul viisil teada saanud asjaolusid, mis viitaksid, et kinnipeetav ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. Selleks tuleb kinnipeetav enne tööle määramise käskkirja andmist ära kuulata. Pidev arsti järelevalve (VangS § 52 lg 2) ja kanded vangiregistris ei taga seda, et vanglal oleks tööle määramise käskkirja tegemise ajal kõik töövõimelisuse kindlakstegemiseks vajalikud asjaolud teada. Ärakuulamisõiguse rikkumise korral tuleb selgitada, kas see võis mõjutada lõpptulemust. Üldjuhul kohus ise kinnipeetava tervisekaardi andmete alusel tema töövõime kohta järeldusi teha ei saa. Vangla peab tõendama, et tõele ei vasta kaebaja väide, et tema tervislik seisund ei võimaldanud osaleda osakoormusega kergel majandustööl. Tagantjärgi on kinnipeetava töövõimelisust käskkirja andmise hetkel võimalik kindlaks teha muu hulgas tema tervisekaardi andmete alusel, kasutades terviseandmete hindamisel arsti abi ja võttes arvesse muid olulisi asjaolusid.
Kohus märgib, et Riigikohtu käsitletud tööle määramise puhul ei olnud otsuse tegemise seisuga teada, kas kaebaja kuulati tööle määramise menetluses ära.
12.Kohus leiab, et vaidlustatud käskkiri on õigusvastane. Vaidlust ei ole selles, et kaebajat ei ole tema tööle määramise menetluses ära kuulatud. Sellega rikkus vastustaja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1 sätestatud kaebaja ärakuulamise kohustust ning sellest tulenevat kaebaja subjektiivset õigust. Vastustaja rikkus ka HMS § 6 sätestatud kohustust selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ning HMS § 56 lg 1 tulenevat haldusakti põhjendamise kohustust. Haldusmenetluses asjaolude väljaselgitamine ja tõendite kogumine on haldusorgani kohustus. Riigikohus selgitas otsuse punktis 6.1 viidatud lahendis, et asjaolude väljaselgitamist ei asenda vangla üldine kohustus jälgida kinnipeetava tervislikku seisundit või andmete kajastamine vangiregistris. Varasemale arsti hinnangule tuginemine on lubatud, kuid vanglal tuleb asjaolud kindlaks teha ka tööle määramise käskkirja andmise aja seisuga.
13.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 3 p 1 alusel saab õigusvastase ja kaebaja õigusi rikkuva haldusakti jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist. See säte annab kohtule õiguse otsustada selle üle, kas haldusakt menetlus- ja vorminõuete rikkumise korral tühistada või mitte. Kohtu hinnangul omab sellise otsuse tegemisel tähtsust, kui olulise menetlus- või vorminõude rikkumisega oli tegemist ja kui suure tõenäosusega saab väita, et rikkumine asja otsustamist ei mõjutanud. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et
haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohtu hinnangul reguleerib HMS § 58 eeskätt haldusorgani võimalusi haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel ning haldusorganil on selle sätte alusel avaramad võimalused, kui kohtul RVastS § 3 lg 3 p 1 alusel. On mõistlik ja põhjendatud, kui haldusorgan menetlus- või vormivea leidmise korral nii-öelda haldusmenetluse jätkuna hindab uuesti, kas samasugune haldusakt oleks antud ka nõuetekohase menetluse korral. Seevastu kohtumenetluse osas on Riigikohus korduvalt rõhutanud, et haldusakti õigusliku ja faktilise aluse otsimine ei tohi kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse (otsused asjas 3-18-1740 p 18.4, 3-19-2069 p 12, 3-17-1994 p 26, 3-19-897 p 26).
14.Kohus leiab, et menetlusnõude rikkumine oli praegusel juhul raske. Vastustaja teadlik valik oli kaebajale oma seisukoha esitamise võimalust mitte anda. Vaidlustatud käskkiri on juba kolmas järjestikune samasisuline käskkiri, mille andmisel ei ole kaebajat ära kuulatud. Kinnipeetava tööle määramisel toimub vangla algatusel läbi viidav haldusmenetlus, milles kinnipeetav on menetlusosaline ja mis lõpeb haldusakti andmisega. HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb haldusorganil enne haldusakti andmist anda menetlusosalisele võimalus esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Haldusmenetluse põhimõtete ja hea tavaga ei ole kuidagi kooskõlas olukord, kus isiku suhtes viiakse läbi haldusmenetlust ilma tema teadmise ja osavõtuta ning kinnipeetav saab tema suhtes haldusmenetluse läbiviimisest esimest korda teada alles siis, kui talle tehakse teatavaks haldusakt tööle määramise kohta. Kinnipeetaval peab olema võimalus avaldada tema tööle määramise kohta oma arvamust, s.h tuua välja võimalikud tervisemured. Riigikohus leidis 21.10.2021.a otsuses asjas 3-18-913 (p 19), et kui haldusorgan viib haldusmenetluse läbi ilma puudutatud isikust kaebajat ära kuulamata, siis kohtleb haldusorgan kaebajat haldusmenetluses objektina, mitte isikuna, kelle seisukohad väärivad ärakuulamist ja arvestamist.
15.Asjas ei ole tagantjärele võimalik üheselt kindlaks teha, kas kaebaja tervislik seisund vaidlustatud käskkirja andmise ajal oleks võimaldanud tema tööle määramist nii, nagu see toimus vaidlustatud käskkirjas. Arst tegi 16.03.2020 otsuse, et kaebaja on lubatud tööle (tl 23). Tegemist on üldise ennetava töövõime tuvastamisega. Vastustaja kinnitas, et vaidlustatud käskkirja andmise menetluses kaebaja töövõimelisust hinnatud ei ole (tl 21). Vastustaja esitas kohtumenetluses arst P. Kooli (vangla meditsiiniosakonna juhataja) 31.01.2024.a selgitused kaebaja tervisekaardist nähtuva kohta ja hinnangu kaebaja töövõimelisusele vaidlustatud käskkirja andmise ajal (tl 66).
16.Kaebaja tervisekaardi (tl 23-27) põhjal pöördus kaebaja ajavahemikul 16.03.2020.a hinnangu andmisest kuni vaidlustatud käskkirja andmiseni ehk kuni 06.01.2022 korduvalt erinevate terviseprobleemidega arsti poole. S.h pöördus kaebaja korduvalt seoses parema käe (randme) probleemidega: - 31.03.2020 kutstuti tervishoiutöötaja kaebaja juurde kehavigastuste tuvastamiseks; - 13.04.2020 pöördus kaebaja tervishoiutöötaja poole ning väitis käevalu pärast jõu kasutamist. Kaebajale anti NSAID geel; - 08.06.2020 pöördus kaebaja arsti poole parema randme valuga. Viidatud on vigastusele 31.03.2020. Arst tegi kindlaks, et parema randme liikuvus ja jõud on väiksem, CMC liigese piirkonnas palpeeritakse moodustis ja valu. Kaebaja vabastati tööst kuni 30.06.2020. Kaebajale määrati jätkuv ravi; - 19.10.2020 kutsuti tervishoiutöötaja kaebaja juurde, kuna kaebaja keeldus tööle asumast.
Kaebaja viitas muuhulgas sellele, et tal valutavad randmed. Kaebaja vabastati tööst 1921.10.2020; - 09.12.2020 peavalvest info, et kaebaja keeldub tööle minemast. Kaebaja kurtis õele hemorroide, kõhulahtisust, jalavalu (puusa ja põlve valu) Õe kokkuvõte: palutud kaebajale anda võimetekohane töö; - 11.12.2020 pöördus kaebaja arsti poole seoses parema randme valuga. Märtsis vigastus. Uuesti tekkinud hemorroidaalsed sõlmed. Kaebajale määrati ravi ja suunati ortopeedi juurde; - 18.01.2021 kurtis kaebaja korralise testimise ajal parema käe valu kämbla piirkonnas - sinna tekkinud moodustis, mis on olnud küll juba aastaid, ent nüüd viimase aastaga suurenenud ning annab valu. On ortopeedi järjekorras; - 13.05.2021 ortopeed M. Kelviste vastuvõtt. Kaebajal tekkinud moodustis käele. Vana trauma, märtsis 2020 vigastus. Nüüd randmevalud, sõrmede suremine, öövalud. Arst määras diagnoosiks randme- ja labakäepiirkonna murru jääknähud FR metacarpalis III dex ning liigese traumajärgne artroos; - 09.07.2021 tehti uuring - neuro- ja müograafia paremale käele. Esineb väga kerge n.ulnarise kahjustus paremal küünarliigese piirkonnas, mille suhtes uuritaval ei ole subjektiivseid tundmusi. Viiteid muude üksikute perifeersete närvide kahjustusele ei esine ega ole viiteid ka radikulaarsele kahjustusele C6-C8 müotoomidel. Uuritaval ei ole subjektiivseid närvikahjustusele viitavadi kaebusi nagu püsiv paresteesia või lihasnõrkus/atroofiad. Ortopeed M. Kelviste on samal kuupäeval tervisekaarti märkinud: valu kaebused traumajärgsest muutusest kujunemas traumajärgne liigese artroos. Diagnoosi arst ei muutnud; - 29.07.2021 oli kaebaja arsti vastuvõtul, muuhulgas arutati ortopeedi hinnangut. Diagnoos seoses randmeprobleemidega jäi samaks. Kaebajale anti võimlemispall. Vastustaja esitas 10.05.2022 vangla meditsiiniosakonnale küsimusi seoses arsti 16.03.2020.a hinnanguga ja õde vastas neile (tl 35). Vastustaja muuhulgas küsis, milliste töödega oli 16.03.2020.a hinnangu andmisel arvestatud, kas tuleb arvestada mingite piirangutega selles, mida kaebaja ei saa või ei tohi teha, kas arstile oli teada, et töö võib hõlmata veeämbri tõstmist, kas kaebaja võib tõsta ca 9-liitrist ämbrit selle veega täitmiseks ja tühjaks valamiseks. Õde selgitas, et 16.03.2020 hindas arst kaebaja töövõimeliseks piiranguteta, s.h ei ole erisusi töötamise koormuse või raskuste tõstmise üle. Vastustaja on käesoleva asja menetluse raames selgitanud, et arst hindas 27.12.2022 kaebaja töövõimet ning leidis, et kaebajale on lubatud kergemad majandustööd, kuid vältida tuleb raskuste tõstmist üle 10 kg (tl 52). Arsti 31.01.2024.a hinnangu (tl 66) järgi on kaebajal parema labakäe valu esinenud aastaid ning kaebaja on 05.09.2018 arsti vastuvõtul seostanud seda varasemate korduvate traumadega (vabaduses tegeles aastaid poksiga). Sellise käevalu kaebus on kroonilise iseloomuga terviseprobleem, mille dünaamika on ajas muutuv. Valukaebuste intensiivistumisel, kui valu takistab töötamist, on võimalik kinnipeetav ajutiselt töökohustusest vabastada, kuid see ei tähenda, et kaebaja oleks täielikult töövõimetu. Perioodidel, kus valukaebus ei ole intensiivne, võimaldab kaebaja tervis osaleda kergel majandustööl. Kaebajale 14.05.2021 ja 01.07.2021 tehtud uuringud ei välistanud tema osalemist kergel majandustööl eluosakonna koristamisel. Pärast uuringuid ja ortopeedi konsultatsiooni ei ole kaebaja randmevalu või labakäe valu kurtnud.
17.Kohtu hinnangul ei ole vastustaja tõendanud või usutavaks muutnud, et arst oleks vaidlustatud käskkirja andmise ajal tõenäoliselt saanud nõustuda kaebaja tööle määramisega ilma konkreetseid piiranguid kehtestamata.
Kaebaja kurtis pärast 31.03.2020.a sündmust regulaarselt vaevusi parema käe randmes. Kaebajal võis ka varem esineda parema labakäe valu, kuid tegemist on erinevate terviseprobleemidega. Enamus otsuse punktis 16 toodud kannetest on seostatud mitte varem tekkinud ja aastaid esinenud labakäe valuga, vaid hiljutise vigastuse järelmõjuna tekkinud vaevustega randmes. Eriarsti vastuvõtul 15.05.2021 on kaebaja kurtnud varasema trauma ägenemist pärast 2020 toimunud sündmust. Vaidlustatud käskkirja andmise seisuga oli kaebaja käinud ortopeedi vastuvõtul. Ortopeed oli kindlaks teinud, et kaebajal esinevad käega seotud terviseprobleemid - diagnoositi randme- ja labakäepiirkonna murru jääknähud ning liigese traumajärgne artroos. Ortopeed ei hinnanud seda, kas ja millist füüsilist tööd võib kaebaja teha. Ligikaudu aasta pärast vaidlustatud käskkirja andmist hindas arst kaebaja töövõimet ja kehtestas piirangud - kaebaja võib teha kergemat majandustööd ja peab vältima raskuste tõstmist üle 10 kg. Arsti 31.01.2024.a hinnangus mööndakse, et kaebajal esineb kroonilise iseloomuga valu, mille dünaamika on ajas muutuv. Kohtu hinnangul tähendab eeltoodu, et kui vastustaja oleks vaidlustatud käskkirja andmise haldusmenetluses küsinud arsti hinnangut kaebaja töövõimele, siis nõuetekohase hoolsuse korral ei oleks arst saanud seda anda ilma kaebajat läbi vaatamata (arvestades eelkõige ortopeedi kajastatud olulisi täiendavaid andmeid) ning suure tõenäosusega oleks arst kehtestanud kaebajale konkreetsed piirangud, nii nagu arst seda tegi 27.12.2022.a hinnangus. Kui vastustaja oleks kaebaja ära kuulanud ja sellest lähtudes oleks arst kaebaja töövõimelisust konkreetsel ajahetkel hinnanud, siis oleks haldusmenetluse tulemus võinud olla teistsugune.
18.Kohus ei nõustu sellega, et kui arst on kinnipeetaval kindlaks teinud kroonilise iseloomuga valu, mille dünaamika on ajas muutuv, või on diagnoosinud tervisehäire, mis võib mõjutada füüsilise töö tegemise võimekust, siis saab üldreegliks olla tunnistada kinnipeetav töövõimeliseks ja vajadusel teda n-ö üksikjuhtumi kaupa ajutiselt töökohustusest vabastada. Arst saab ka tööle määramisel teha üksikjuhtumi asjaoludel põhineva otsuse, arvestades ühelt poolt konkreetseid tervisekaebusi ja nende põhjuseid ning teiselt poolt konkreetseid tööülesandeid, mida kinnipeetavale soovitakse määrata. Kohus on praktikas sageli kokku puutunud olukorraga, kus arst hindab kinnipeetava võimeliseks töötama kindlaks määratud kestusega, teatavatel kindlatel töödel, mõnede tööde või tegevuste välistamisega jne. Need asjaolud peavad nähtuma tööle määramise käskkirjast. „Osakoormusega majandustöö“ on selles olukorras liiga avar mõiste ning tagantjärele hinnangu andmine sisaldab endas liiga palju oletusi selleks, et asja lahendamisel sellele tugineda. Põhjendamatu ja ebaproportsionaalne on sisuliselt jätta kinnipeetava töövõime küsimus igakordseks lahendamiseks tööle asumise korralduse andmise ajal. S.h arvestades, et sel juhul hindab kinnipeetava tööst keeldumise põhjendatust reeglina meditsiiniõde ning õde peaks seejuures lähtuma tööle määramise menetluses antud arsti juhistest, mida arst aga sellise lähenemise korral andnud ei ole. Kohus märgib, et kaebajat ei saa pidada pahatahtlikuks tööst keeldujaks. S.h märkis vastustaja vaide lahendamisel, et kaebaja on 2021. aastal tööhõives osalenud. S.t kaebaja täitis 2021. aastal tööle asumise korraldusi olukorras, kus ta pidas tema tööle määramist õigusvastaseks ja oli selle vaidlustanud (vt otsuse punkti 6.2). Seda, et kaebaja toimis õiguspäraselt, s.o vaidlustas küll käskkirja, kuid siiski täitis osaliselt ka tööle asumise korraldused, ei saa tõlgendada tema kahjuks, näiteks viisil, et see tõendab, et kaebajal tegelikult tervisest tulenevat takistust töötamiseks ei olnud.
19.Kohus leiab otsuse punktis 15-18 toodud põhjendustel, et vastustaja ei ole muutnud usutavaks, et vaidlustatud käskkirja andmise ajal oleks arsti kohane ja õige otsus olnud, et kaebaja tervislik seisund võimaldab tal töötada ilma konkreetseid piiranguid kehtestamata. Ülekaalus on tõendid, mis näitavad vastupidist - kaebajal esines ligikaudu pooleteise aasta jooksul enne vaidlustatud otsuse tegemist korduvalt tervisehäire, mis mõjutas tema võimalust teha majandustöid, eriarst tegi kindlaks tervisehäire esinemise ja hiljem on kaebaja tööle määramisel konkreetsed piirangud kehtestatud.
20.Kokkuvõttes ei ole piisavalt alust jätta vaidlustatud käskkiri kui õigusvastane haldusakt tühistamata. Vastustaja on tahtlikult rikkunud olulist menetlusnõuet ja see võis mõjutada asja otsustamist. Kohus tühistab vaidlustatud käskkirja. Vaideotsusele ei ole kaebaja eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud. Kohus mõistab kaebust nii, et kaebaja vaidlustas vaideotsuse õigusselguse huvides, kuna ta ei nõustu vaideotsuse lõppjäreldusega vaide rahuldamata jätmise kohta. Kuna vaidlustatud käskkiri osutus kohtuliku kontrolli tulemusena õigusvastaseks, tühistab kohus ka vaideotsuse, millega jäeti kaebaja vaie rahuldamata. Kohus rahuldab seega kaebuse tervikuna. Menetluskulud. Selgitused
21.HKMS § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole. Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda.
22.Kohus vabastas kaebaja 07.04.2022.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise kohustusest. Vastustajalt riigilõivu välja nõuda ei saa (HKMS § 104 lg 10). Reaalset nõuet või kulu, mille üle otsustada, ei ole. Puudub vajadus käsitleda riigilõivu küsimust otsuse resolutsioonis.
23.Kohus kohaldas 27.05.2022.a määrusega esialgset õiguskaitset ja peatas vaidlustatud käskkirja kehtivuse kaebajat puudutavas osas. Kui 31.12.2022 lõppes vaidlustatud käskkirja kehtivusaeg, siis lõppes ka esialgne õiguskaitse. Esialgset õiguskaitset ei ole vaja eraldi lõpetada otsuse resolutsioonis.
24.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise elektroonilises Riigi Teatajas. Andmesubjektil (näiteks kaebajal) on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Karin Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.