Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel 20.02.2024, Tartu 3-22-1320 Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 08.06.2022. a ettekirjutuse nr 1052256385 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 24.03.2023. a otsus Xi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Volitatud esindajad adv. Gerli Helene Gritsenko ja v.adv. Allar Jõks Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 24.03.2023. a otsus muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
2.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
3.Asendada otsuse Riigi Teatajas avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 21.03.2024 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 27.05.2022 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) pikaajalise viisa taotluse (registreerimise number 2022/720/659).
2.PPA keeldus 07.06.2022. a otsusega Xile pikaajalise viisa andmisest. Otsuse kohaselt on põhjendatud alus kahelda esitatud täiendavate dokumentide ehtsuses või nende sisu õigsuses, isiku avalduste usaldusväärsuses või tema kavatsuses lahkuda Eestist enne pikaajalise viisa kehtivuse lõppu.
3.PPA otsustas 08.06.2022. a ettekirjutusega nr 1052256385, juhindudes väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 lg-st 1, § 72 lg-test 11 ja 4, § 73 lg-st 1 ja § 11 lg-st 1, teha Xile ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks 10 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 18.06.2022. Ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 19.06.2022, misjärel saadetakse lahkumisettekirjutust mitte täitnud välismaalane vastavalt VSS § 14 lg-le 1 ja § 15 lg-le 1 Eesti Vabariigist välja Pakistani. Veel kohaldas PPA Xi suhtes Schengeni sissesõidukeeldu 3 kuuks isiku lahkumiskohustuse täitmise päevast alates vastavalt VSS § 74 lg-le 3. Ettekirjutuse kohaselt viibib X Eesti Vabariigis seadusliku aluseta, millega rikkus VSS § 2 lg 1 sätteid ning tema suhtes ei tuvastatud VSS § 9 lg-s 1 loetletud asjaolusid. Alates 08.06.2022 puudub isikul seaduslik alus Eestis, s.h Schengenis viibimiseks. Seega on isik viibinud riigis ebaseaduslikult 1 kalendripäeva, s.o alates 08.06.2022. Asjaolusid kogumis arvestades on põhjendatud ja proportsionaalne määrata sissesõidukeeluks 3 kuud. PPA võttis arvesse, et isikul on majanduslikud sidemed Eestiga ning on usutav, et ebaseaduslik viibimine ei olnud isiku tahtlik tegu. Isikul puuduvad varasemad rikkunud ja tema senine töötamine Eesti ettevõttes oli nõuetekohaselt vormitatud. Humaanseid kaalutlusi sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks ei esine.
4.X vaidlustas 20.06.2022 viisa andmisest keeldumise (taotlus nr 2022/720/659). PPA jättis 30.06.2022. a otsusega nr 15.5-4/369-2 Xi avalduse rahuldamata.
5.X esitas 16.06.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 30.02.2023 seisukoha. Kaebaja palus tühistada PPA 08.06.2022. a ettekirjutus nr 1052256385. Kaebaja põhjendused: 1) Kaebaja viibis seaduslikult Eestis, kuna tema pikaajalise viisa taotlust vaadati läbi. 08.06.2022 läks kaebaja PPA teenindusse, kus talle teatati, et pikaajalise viisa andmisest on keeldutud. Sellises olukorras ei saa välismaalaste seaduse (VMS) § 623 sätte mõttes „taotluse läbivaatamise aeg“ saada läbi enne, kui kaebaja sai teada viisa taotluse osas tehtud otsusest. 08.06.2022 puudus kaebajal kohustus riigist lahkuda. Lisaks võeti kaebaja pass hoiule 27.05.2022 ja anti tagasi, kui kaebaja läks PPA teenindusse otsusele järele. Lahkumisettekirjutuse saanuks teha 09.06.2022. PPA märkis ettekirjutuses valesti, et isik oli alates 08.06.2022 viibinud Eestis seadusliku aluseta 1 kalendripäeva. 2) PPA teostas sissesõidukeelu kohaldamisel ebaõigesti kaalutlusõigust ja rikkus põhjendamiskohustust. PPA ei toonud välja kaalutlusi, mis õigustavad sissesõidukeelu kohaldamist. Puudub alus väita, et kaebaja Eestisse saabumist või viibimist peaks pidama ebasoovitavaks. Asjas nr 3-22-1954 selgitas Kaitsepolitseiamet, et PPA lähtus viisaotsuse tegemisel Kaitsepolitseiameti kooskõlastusest. 3) PPA ei lähtunud keelduva otsuse tegemisel tähtaja ületamisest. Kaebaja võis sattuda PPA kodulehel olevast infost segadusse, mistõttu esitas viisataotluse 3 tööpäeva ja mitte 10 tööpäeva enne olemasoleva viisa kehtivuse lõppemist. Tegemist oli inimliku eksitusega. Kaebaja soovis algselt taotleda tähtajalist elamisluba, kuid PPA töötaja soovitas taotleda pikaajalist viisat. Kaebajal ei olnud võimalik esitada taotlust 10 tööpäeva enne olemasoleva viisa kehtivuse lõppemist, kuivõrd vabu aegu teenindustes ei leidunud.
6.PPA palus 18.07.2022. a vastuses jätta kaebus rahuldamata.
7.Tartu Halduskohus jättis 24.03.2023. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda ning tühistas halduskohtu 29.07.2022. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse. Otsuse põhjendused: 1) Kuna kaebaja õigus Eestis viibida lõppes 31.05.2022, oli tal VMS § 911 järgi õigus 27.05.2022 pöörduda PPA-sse pikaajalise viisa saamiseks. Samas ületas kaebaja siseministri 18.12.2015. a määruse nr 82 „Pikaajalise viisa andmise, viibimisaja vormistamise ja viibimisaja
pikendamise kord ja tähtajad ning piisavate rahaliste vahendite määr“ (määrus nr 82) § 102 lg-s 1 sätestatud tähtaega, kuna 27.05.2022 oli 31. maini jäänud vaid 5 päeva. PPA ei lähtunud keelduva otsuse tegemisel tähtaja ületamisest. PPA on pikaajalise viisa taotluse esitamise tähtaja n-ö vaikimisi ennistanud. Seega oli kaebaja Eestis viibimine seaduslik tema taotluse läbivaatamise ajal. 2) 07.06.2022. a otsus hakkas kehtima selle kaebajale teatavaks tegemisest 08.06.2022. Isikul on menetlusest tulenev õigus riigis viibimiseks kuni tema suhtes viisa andmisest keeldumise otsuse kättesaamiseni, s.o kuni 08.06.2022. Ei nõustu PPA-ga, et kaebaja viibis selleks hetkeks ebaseaduslikult riigis juba 1 kalendripäeva. Kuna pärast 08.06.2022 pikaajalise viisa andmisest keeldumise otsuse kättesaamist puudus kaebajal seaduslik alus Eestis viibimiseks, sai talle teha samal päeval lahkumisettekirjutuse. PPA-l tuli teha kaebajale lahkumisettekirjutus tulenevalt VSS § 2 lg-st 1, § 3 lg-st 2 ja § 7 lg-st 1. Lahkumisettekirjutus vastab VSS §-de 71 ja 72 nõuetele. Lahkumisettekirjutuse tegemine oli õiguspärane. Seadustamisettekirjutuse tegemise aluseid (VSS § 9 lg 1) ilmselgelt ei esinenud. 3) Kaebaja ei avaldanud PPA-le menetluses asjaolusid, miks võiksid kaasa tuua sissesõidukeelu kohaldamata jätmise. PPA on sissesõidukeelu kohaldamise kestust põhjendanud. Ei nähtunud kaalutlusõiguse rikkumist PPA poolt. Üksnes välismaalase soov Eestis töötada ei kaalu üles Eesti riigi õigust mitte lubada riiki mõne aja jooksul välismaalasi, kes on siin viibinud õigusliku aluseta.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.X esitas 24.04.2023 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 24.03.2023. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus leidis vääralt, et PPA ei ole sissesõidukeeldu määrates kaalutlusõigust rikkunud. Kaebaja ei viibinud Eestis lubatust kauem, kuna PPA ennistas tema taotluse esitamise tähtaja ja VMS § 47 kohaselt on välismaalase Eestis viibimine seaduslik tema taotluse läbivaatamise ajal. Kuivõrd kaebaja ei ole rikkunud seadust, tal on majanduslikud sidemed Eestiga ja töötamine oli korrektselt vormistatud, siis ei saa esineda vajadust kehtestada talle sissesõidukeeldu. Kohus ei esitanud argumente, mis toetaksid PPA seisukohta lugemaks kaebajat Eesti jaoks ebasoovitavaks välismaalaseks. Kohus jättis tähelepanuta, et VSS § 74 eelduseks on § 7 lg 2, mille kohaselt kohaldatakse sissesõidukeeldu ainult vajaduse korral. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja on PPA poolt ära kuulatud ja sissesõidukeelu kestvust on vähendatud, ei saa anda alust arvata, et kaalutlusõigust on korrektselt teostatud. 2) Kohus leidis vääralt, et lahkumisettekirjutus vastab VSS-is sätestatud nõuetele. Kaebaja viibis seaduslikult Eestis, kuna tema pikaajalise viisa taotlust vaadati läbi. Taotluse läbivaatamise aeg lõppes 09.06.2022. Vastupidine järeldus, mida PPA ja kohus jaatavad, tähendaks, et taotluse läbivaatamise aeg on läbi saanud enne, kui isikule on haldusakt kätte toimetatud. Lahkumisettekirjutuse oleks saanud teha 09.06.2022. 08.06.2022 esines kaebajal seaduslik alus Eestis viibimiseks VMS § 623 järgi.
9.PPA esitas 16.05.2023 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Isikul oli õigus riigis viibimiseks kuni 08.06.2022, mil talle tutvustati tema suhtes tehtud otsust. Alates 08.06.2022 viisa andmisest keeldumise otsuse kättetoimetamisest kaebajale puudus kaebajal seaduslik alus riigis viibimiseks, millest tulenevalt koostas PPA isikule ettekirjutuse Eestist lahkumiseks (VSS § 7 lg 1). 2) Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata üksnes humaansetel kaalutlustel (VSS § 74 lg 4). Selliseid asjaolusid ei esinenud. Sissesõidukeelu lühendamine lahkumisettekirjutuses ei muuda olematuks viisa andmise keeldumise põhjuseid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et puudub alus halduskohtu otsuse tühistamiseks. Pooled vaidlevad ringkonnakohtus jätkuvalt lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguspärasuse üle. Halduskohus ei eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel või tõendite hindamisel ega rikkunud kohtumenetluse norme määral, mis tingiks otsuse tühistamise. Ringkonnakohus nõustub HKMS § 201 lõikele 4 tuginedes halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus vastab esmalt kaebaja lahkumisettekirjutust puudutavatele väidetele (I); seejärel sissesõidukeeldu puudutavatele väidetele (II) ning lahendab viimaks apellatsioonkaebuse taotlused ja jaotab menetluskulud (III). I
11.Kaebaja leiab, et PPA oleks saanud teha kaebajale lahkumisettekirjutuse alles 09.06.2022, mitte 08.06.2022, sest viisataotluse läbivaatamise aeg ei saanud mööduda enne, kui kaebaja sai teada tema viisa taotluse osas tehtud otsusest. Kaebaja on HMS § 33 lõikele 2 tuginedes seisukohal, et taotluse läbivaatamise aeg lõppes 09.06.2022 ning VMS § 623 tuleb tõlgendada nii, et „taotluse läbivaatamise aeg“ ei saa enne läbi, kui isik on teada saanud tema suhtes tehtud otsuse sisust, mitte vaid faktist, et tema suhtes on otsus tehtud. Seega oli kaebaja arvates 09.06.2022 esimene päev, mil kaebajal puudus seaduslik alus Eestis viibimiseks ning ettekirjutuse oleks saanud teha alles 09.06.2022, kui kaebaja poleks selleks hetkeks olnud riigist lahkunud.
12.Ringkonnakohus kaebaja käsitlusega ei nõustu. Kaebaja pikaajalise viisa taotluse menetlus lõppes viisa andmisest keeldumise otsuse teatavakstegemisega (HMS § 43 lg 1 p 1). Kuna PPA andis keelduva haldusakti 07.06.2022 ning tegi selle kaebajale teatavaks 08.06.2022, lõppes viisa andmisele suunatud haldusmenetlus 08.06.2022, mitte 09.06.2022, nagu leiab kaebaja. HMS § 61 lg 1 kohaselt kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Pikaajalise viisa andmisest keeldumise otsuses haldusakti hilisemat kehtima hakkamise kuupäeva ei ole, järelikult tuleb lugeda, et otsus hakkas kaebaja suhtes kehtima selle teatavaks tegemisest.
13.PPA 17.01.2023. a vastusest halduskohtule (dtl 138) nähtub, et kaebajale tutvustati keelduvat otsust 08.06.2022 enne viimase kell 11:50 küsitlemise algust. PPA selgitusel „edasise menetluse käigus tuvastati, et isikul puudub muu seaduslik alus Eestis viibimiseks. Isikule selgitati asjaolu, et alates 08.06.2022, s.o peale viisa andmisest keeldumise otsuse kätte saamist puudub isikul seaduslik alus riigis viibimiseks ning alustati menetlustoimingutega. Juhtum registreeriti Eestis seadusliku aluseta viibivate välismaalaste andmebaasi, viidi läbi küsitlus ning koostati ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1052256385.“ PPA selgitas halduskohtule, et ei arvesta isiku ebaseadusliku viibimise algust mitte PPA otsuse tegemise ajast, vaid alates isikule otsuse tutvustamisest. Ringkonnakohtu hinnangul on keeruline sellega mitte nõustuda. VMS § 47 sätestab, et kui välismaalane on taotlenud viibimisaja pikendamist ajutise viibimisaja jooksul, on tema Eestis viibimine seaduslik tema taotluse läbivaatamise ajal. Kuna ringkonnakohus eelnevalt leidis, et kaebaja taotluse lahendamisele suunatud haldusmenetlus lõppes 08.06.2022 keelduva otsuse kaebajale teatavaks tegemisega, langes pärast seda ära ka kaebaja VMS §-st 47 tulenev viibimisalus. Pooled ei vaidle selle üle, et muid viibimisaluseid Eestis kaebajal 08.06.2022 seisuga ei olnud.
14.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuna pärast 08.06.2022 pikaajalise viisa andmisest keeldumise otsuse kättesaamist puudus kaebajal seaduslik alus Eestis viibimiseks, sai talle teha samal päeval ka lahkumisettekirjutuse (otsuse p 30). Õige on ka halduskohtu seisukoht, et seejuures ei olnud õige märkida, et kaebaja oli viibinud ebaseaduslikult Eestis juba ühe kalendripäeva. See ei muuda aga lahkumisettekirjutuse õiguspärasust. VSS § 2 lg 1 järgi peab välismaalasel olema Eestis viibimiseks seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. VSS § 3 lg 2 sätestab, et vahetult seadusest tulenevalt on väljasõiduks kohustatud välismaalane, kellel ei ole seaduslikku alust Eestis viibida. Seega on lahkumisettekirjutus viibimisaluse puudumisel üksnes tuvastav haldusakt – kohustus lahkuda tuleneb otse seadusest. VSS § 7 lg 1 kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. VSS ei näe ette, et viibimisaluse äralangemise ja lahkumisettekirjutuse tegemise vahele peab jääma piisav ajavahemik Eestist lahkumiseks. PPA lahkumisettekirjutus oli eeltoodust tulenevalt seadusega kooskõlas ning puudub alus asuda halduskohtust teistsugusele seisukohale. II
15.Kaebaja leiab, et kuivõrd ta ei rikkunud seadust, tal on majanduslikud sidemed Eestiga ja töötamine oli korrektselt vormistatud, ei esinenud vajadust kehtestada talle ka sissesõidukeeldu. Halduskohus jättis tähelepanuta, et VSS § 74 kohaldamise eelduseks on § 7 lg 2, mille kohaselt kohaldatakse sissesõidukeeldu ainult vajaduse korral. VSS § 6 lg 1 toob selgelt välja, et sissesõidukeelu kohaldamisel kui tõkendil on kindel eesmärk, milleks on ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumise ja Eestis viibimise vältimine. Kaebaja leiab, et ainuüksi asjaolu, et ta on PPA poolt ära kuulatud ja sissesõidukeelu kestvust on vähendatud, ei saa anda alust arvata, et kaalutlusõigust on korrektselt teostatud. PPA hinnangul on usutav, et ebaseaduslik viibimine Eestis polnud tahtlik tegu. Kaebajal puuduvad igasugused varasemad rikkumised ja tema senine töötamine teises Eesti ettevõttes oli nõuetekohaselt vormistatud. Kaebaja leiab, et halduskohus eksis PPA diskretsiooni hindamisel.
16.Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. VSS § 74 lg 1 sätestab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. VSS § 74 lg 2 sätestab: „Kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates.“ Eeltoodud kahest sättest koosmõjus nähtub selgelt, et kui välismaalasele antakse vabatahtliku lahkumise tähtaeg, kohaldatakse tema suhtes reeglina sissesõidukeeldu kolmeks aastaks, vabatahtliku lahkumise tähtaja mitte andmisel reeglina sissesõidukeeldu viieks aastaks. Seaduseelnõu seletuskirjas selgitatakse, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2008/115/EÜ tulenevad imperatiivselt alused, mil tuleb tagasisaatmisotsusele lisada sisenemiskeeld: 1) kui tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks ei ole määratud või 2) kui tagasipöördumiskohustust ei ole täidetud. Teistel juhtudel võib tagasisaatmisotsusele lisada sisenemiskeelu. VSS § 74 lõike 1 puhul kasutas Eesti seadusandja samas direktiivis lubatud võimalust, kohaldada sissesõidukeeldu kõikide välismaalaste suhtes, kellele on tehtud lahkumisettekirjutus. Seletuskirja kohaselt tugineb restriktiivsem poliitika rahvusvahelise õiguse põhimõttele, mille kohaselt on riigil suveräänne õigus kontrollida välismaalaste riiki saabumist, riigis viibimist ja riigist lahkumist1. Ringkonnakohus sedastab, et direktiivi 2008/115/EÜ2 artikli 11 teine lause annab liikmesriikidele õiguse lisada sisenemiskeeld tagasisaatmisotsustele ka muudel juhtudel Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse ning Euroopa Liidu kodaniku seaduse muutmise seadus 444 SE, https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/3d29680f-dcbd-4866-900f-cd4e5e995e25, lk 5.
https://eur-lex.europa.eu/eli/dir/2008/0115#
kui need, mil tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks ei ole määratud või kui tagasipöördumiskohustust ei ole täidetud. Seega ei saa Eesti seadusandja otsust, lisada sisenemiskeeld ka juhtudel, kui isikule on määratud tähtaeg vabatahtlikuks lahkumiseks, direktiiviga vastuolus olevaks pidada.
17.Ka VSS § 6 lõiget 1 ja § 7 lõiget 2 tuleb seetõttu kohaldada seadusandja tahtega kooskõlaliselt. VSS § 6 lg 1 järgi on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Seaduseelnõu seletuskirjas3 selgitatakse, et sissesõidukeelu kohaldamise eesmärk on nii ohu ennetamine kui ka soov anda selgelt märku, et riigi õigusnorme juba rikkunud välismaalased (nt süüteo toime pannud isikud, ebaseaduslikult riigis viibivad välismaalased) ei saa sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul riiki uuesti tulla. Ringkonnakohtu hinnangul on loetelu lahtine ning ebasoovitava välismaalase mõiste avar – seega võivad selle mõiste alla kuuluda ka välismaalased, kellele on viibimisalusest keeldutud. Olulist tähtsust ei saa omistada ka VSS § 7 lõikes 2 nimetatud sõnadele „vajaduse korral“. See viitab küll VSS § 7 lõike 2 ja § 74 lõike 1 vastuolule, kuid ei kõrvalda seadusandja tahet VSS § 74 lõike 1 kehtestamisel. Seega ei omanud käesoleval juhul kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel tähtsust asjaolu, et PPA määras kaebajale lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja. Samas märgib ringkonnakohus, et VSS § 32 lg 12 kohaselt võib Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsemisasutus välismaalase põhjendatud taotluse alusel ja välismaalase esitatud asjassepuutuvate tõendite olemasolul tunnistada lahkumisettekirjutuses kohaldatud Schengeni sissesõidukeelu kehtetuks, kui välismaalane tõendab, et ta on lahkunud Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumilt lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul.
18.Eeltoodust tulenevalt selgitas PPA kaebajale menetlustoimingutel (vt ettekirjutus, dtl 11) õigesti, et „vabatahtliku lahkumisettekirjutusega kaasneb seaduse järgi sissesõidukeeld Schengeni alale pikkusega 3 aastat“. VSS § 74 lg 3 sätestab, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Ettekirjutusest nähtuvalt andis PPA kaebajale võimaluse esitada oma seisukoht, mida kaebaja ka tegi. Ka nähtub, et PPA kaalus kõiki asjaolusid arvesse võttes ettekirjutuse kohaldamise tähtaja pikkust. Selle juures võttis PPA arvesse kaebaja majanduslikke sidemeid Eestiga ning seda, et PPA hinnangul oli usutav, et ebaseaduslik viibimine ei olnud kaebaja tahtlik tegu, samuti asjaolu, et kaebajal puudusid varasemad rikkumised ning tema senine töötamine teises Eesti ettevõttes oli nõuetekohaselt vormistatud (dtl 11).
19.HKMS § 158 lg 3 järgi kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud halduskohus PPA poolt kaalutlusõiguse reeglite järgimise kontrollimisel. Halduskohus on otsuses õigesti märkinud, et kaalutlusõiguse kohtulik kontroll on piiratud. Käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, nagu oleks PPA ilmselgelt kaalutlusreeglite vastu eksinud. VSS § 74 lg-st 4 tulenevalt võib sissesõidukeelu kohaldamata jätta vaid humaansetel kaalutlustel. PPA asus ettekirjutuses seisukohale, et humaanseid kaalutlusi sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks ei esine. Ringkonnakohus nõustub PPA seisukohaga. Humaansete kaalutlustena tuleksid kõne alla kaebaja enda või lähedase haigus, Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse, politsei ja piirivalve seaduse ning riigipiiri seaduse muutmise seadus (Schengeni acquis’ sätete rakendamine tagasisaatmise valdkonnas) 518 SE, RT I, 08.06.2022, 3 – jõust. 18.06.2022, https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/d191c7ac-a61b-45b3-9eb3-2357c4372bd0
haiglas viibimine või operatsioonijärgne ravi, samuti perekonnaliikmega seotud tõsine ja ootamatu õnnetus (vt seaduseelnõu seletuskiri). Käesoleval juhul kaebaja PPA-le selliste asjaolude esinemist ei väitnud. Nõustuda võib halduskohtuga, et välismaalase soovi Eestis töötada ei saa pidada sedavõrd kaalukaks asjaoluks, mis võimaldaks pidada sissesõidukeelu kohaldamist ebahumaanseks või selle tähtaega ebaproportsionaalseks.
III
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole ringkonnakohtule menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud, seega jäävad poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
21.Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lõikele 3 tuginedes avaldatavas kohtuotsuses kaebaja eraelu kaitseks omal algatusel kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.