Planeerimine ja ehitus › Muu planeerimine ja ehitus

3-22-1446 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(9)

3-22-1446 Vastustaja oleks pidanud arvesse võtma ka menetluses olevas Neeme sadama detailplaneeringus kavandatud lahendust (Riigikohtu 20.03.2014 otsus nr 3-3-1-87-13). Vastustaja on jätnud vaidlustatud korralduses käsitlemata küsimuse, miks ei võiks vaidlusaluse piiri kindlaksmääramisel juhinduda maakatastriseaduse, asjaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõus ette nähtud põhimõtetest. Vastustaja on põhjendamatult arvesse võtmata jätnud ka selle, et maa juurdetekkimine on eelkõige tingitud kaebaja kinnistul asuva sadama rajatistest, samas kui piiri sirgjoonelisel pikendamisel kuni kaldajooneni tekib olukord, kus Tanuma 14 kinnistu pindala hakkab mere arvelt juurde tekkinud maa arvelt märkimisväärselt rohkem suurenema kui suureneks Sadama tee 5 maaüksuse pindala.

Maa-amet palus jätta kaebuse rahuldamata.

Katastripidaja pidi piiri kindlaks määramisel lähtuma MaaKS § 15 lg-st 3, kuna mõlema vaidlusaluse katastriüksuse moodustamise toimikus olevatelt plaanidelt on selgelt arusaadav piiri kulgemise suund ja fakt, et piir kulgeb mere piirini. Vaidlusalused kinnistud paiknevad mere ääres. AÕS § 133 lg-st 1 tulenevalt ulatub kinnisomand avaliku veekogu kaldajooneni, milleks on veekogu tavaline veepiir, mis tähendab, et kinnistute vahelise piiri merepoolseim piiripunkt on dünaamiline. Mõlema vaidlusaluse katastriüksuse moodustamisel maareformi käigus ei määratud piir kulgema risti avaliku veekogu kaldajoonega, vaid teravnurga all Sadama tee 5 suunas. Sadama tee 5 katastriüksuse kohta 02.06.1997 koostatud piiriprotokolli kohaselt kulgeb piir „edasi piirijoone 26-1 pikendusel 14,95 m kuni veepiirini“ ning Tanuma tee 14 katastriüksuse kohta 06.05.1998 koostatud piiriprotokollis on piirilõik 1A-1-26 ühine Sadama tee 5 katastriüksuse varem tähistatud piiriga. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et analüüsida oleks tulnud valduse ulatust, sest merest juurde tekkinud maa on n-ö uus maa, mille puhul ei saa ajaloolisest valdamisest rääkida, samuti ei saa sellise maa puhul kehtida reegel, kes esimesena maad valdama asub, selle kinnistu koosseisu see määratakse. Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheidetega kaalutlusõiguse rikkumise kohta. Vastustajal puudus kaalutlusõigus. MaaKS § 15 lg 5 alusel piiri asukoha kindlaksmääramisel lähtub maakorralduse läbiviija maamõõtja poolt katastriüksuse moodustamisel koostatud dokumentidest ehk tuvastab piiri asukoha, millega maaomanikud on varasemalt nõustunud. Kaalutlusõigust saab haldusorgan teostada üksnes ulatuses, milles see on seadusega lubatud, ent katastripidaja ei saa piiri asukoha otsustamisel asuda korraldama kohaliku elu küsimusi ega kaaluda asjaolusid, mis piiride asukoha otsustamisse ei puutu. Asjassepuutumatud on kaebaja viited algatatud detailplaneeringule, kuna seda polnud vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtestatud. Samuti ei tulene ühestki õigusaktist, et piiride kindlakstegemisel peaks või võiks planeeringutest lähtuda. Põhjendamatu on kaebaja väide akvatooriumi piiridega arvestamise vajalikkuse kohta. Neeme sadama akvatoorium oli juba enne piiride kindlakstegemise menetlust määratud paiknema Tanuma tee 14 kinnisasja ees olevale vee-alale ning akvatooriumi määramise dokumendid ei saa olla aluseks katastriüksuse piiride kindlaksmääramisel MaaKS § 15 lg 3 alusel. Piiride kindlakstegemisel ei oma tähtsust see, mis põhjusel on maad mere arvelt juurde tekkinud. See, et Tanuma tee 14 kinnisasi suureneb mere taandumisel rohkem kui Sadama tee 5 kinnisasi, ei ole kuidagi tingitud kellegi õigusvastasest tegevusest, mida saaks vastustajale või kolmandale isikule ette heita.

X palus jätta kaebuse rahuldamata. 3(9)

3-22-1446 Piirivaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Vaidlustatud korralduse kehtivus on kinnistusraamatu kande tegemisega lõppenud. Sellest tulenevalt tuleb menetlus lõpetada või kaebus jätta läbi vaatamata. Alternatiivselt tuleks kaebus jätta rahuldamata. Vastustaja on vaidlustatud korralduses piiri asukoha õigesti kindlaks teinud. Kaebaja argumendid, mis puudutavad Neeme sadama akvatooriumi, sadama detailplaneeringut ning sadamarajatiste mõju mere arvelt maa juurde tekkimisele, on asjassepuutumatud. Sadama akvatooriumi määramine on toimunud seejuures õigusvastaselt, kuna puudus selleks vajalik kolmanda isiku kooskõlastus. Supelranna rajamise vastu avalikku huvi olla ei saa, kuna 4,5 km kaugusel juba asub Punakivi rand ning pealegi saaks avaliku ranna asukoha määrata kehtestatud planeeringu või sundvõõrandamise või sundvalduse seadmise menetluse tulemusena.

3-22-1446 asub katastrimõõdistamisel kindlaks määratud piirijoone ja veepiiri igakordses lõikumiskohas. Ka eelviidatud katastriüksuse plaanilt nähtub üheselt, et piiripunktist 1 algav piirijoone pikendus järgib piiripunktide 26 ja 1 vahelise piirilõigu suunda ehk tegemist on selle piirijoone sirgjoonelise pikendamisega. Seega määrati Sadama tee 5 katastriüksuse moodustamisel üheselt kindlaks Tanuma tee 14 poolse piirijoone kulgemise suund ning mere arvelt maa juurde tekkimise korral kulgeb piir nii, nagu vastustaja selle vaidlustatud korralduses kindlaks on teinud. Seda järeldust kinnitavad ka Tanuma tee 14 katastriüksuse moodustamise toimikus olev piiriprotokoll ja katastriplaan, kust nähtub, et lisaks Sadama tee 5 katastriüksuse moodustamisel maha märgitud piiripunktile 1 on Tanuma tee 14 katastriüksuse moodustamisel mõõdetud välja piirpunkt 1A, mis jääb piiripunktide 1 ja 26 vahelise piirijoone sirgjoonelisele pikendusele. Seega on piir kindlaks määratud selliselt, et kaldajoone muutumise korral on kinnisasjade vaheliseks piiripunktiks maismaal tähistatud piiripunktide 1 ja 26 vahelise joone sirgjoonelise pikenduse ja veepiiri lõikumise punkt. Vaidlustatud korralduses märgitud piiripunktide 2, 3 ja 15 vaheline sirgjoon ühtib Sadama tee 5 katastriüksuse moodustamisel kirjeldatud piirijoonega piiripunktide 26 ja 1 vahel, mida on sirgjooneliselt pikendatud kuni kaldajooneni. Piiripunkt 15 asub Sadama tee 5 ja Tanuma tee 14 katastriüksuse moodustamisel märgitud piirijoone 26-1 pikendusel. Väär on kaebaja seisukoht, et MaaKS § 15 lg 3 esimene lause ei kuulu antud juhul kohaldamisele, kuna tegemist on mere arvelt tekkinud uue maaga. Mereäärse kinnisasja ruumiline ulatus on pidevas muutumises. Katastriüksuse moodustamisel ja piiride tähistamisel ei ole seega tähtis üksnes piirimärkide asukoht, vaid ka piiri kulgemise suund. Kui see suund on kindlaks määratud, liigub piir mööda vastava suunaga piirijoont sõltuvalt kaldajoone liikumisest. Vastupidiselt kaebaja väidetule ongi antud juhul piiri asukoha kindlakstegemise seisukohast tegemist standardlahendusega, kus piiri kulgemise suund on katastriüksuste moodustamist käsitlevatest dokumentidest üheselt selge. MaaKS § 15 lg-st 3 tulenevalt saab AÕS § 129 lg-te 2 ja 3 kohaldamine kõne alla tulla vaid siis, kui piiri kindlakstegemine olemasolevate andmete alusel ei ole võimalik. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. MaaKS § 15 lg-t 3 ei saa tõlgendada nii, et piiri kindlakstegemisel tuleks AÕS § 129 lg-test 2 ja 3 lähtuda igal juhul või neist põhimõtetest saaks lähtuda selleks, et võtta arvesse asjaolusid ja huve, mis pidid olema teada katastriüksuse moodustamise ajal, ent millele asjaomaste kinnistute omanikud tookord tähelepanu ei pööranud. Antud juhul pidid Sadama tee 5 ja Tanuma tee 14 omanikud juba vastavate kinnisasjade moodustamise ajal mõistma seda, kuidas muutub nende kinnistute vahelise piiri asukoht mere taandumise või tõusmise korral. Vastustaja ei pidanud kaaluma, kuidas jagada erinevate huviliste vahel mingisugune uus tekkinud ressurss (merest tekkinud maa), vaid tegema kindlaks eelnevalt katastriüksuse moodustamise käigus kindlaks määratud, ent looduslikest tingimustest tulenevalt dünaamilise piiri asukoha konkreetsel ajahetkel. Seetõttu ei pidanud vastustaja välja selgitama, milline on kaebaja või kolmanda isiku huvi mere arvelt juurde tekkinud maa endale saamise vastu ega kaaluma neid huve ega leidma mingisugust tasakaalustatud lahendust. Samamoodi ei pidanud vastustaja hoolitsema selle eest, et kaebaja ja kolmas isik saaksid mere arvelt juurde tekkinud maast võrdse või õiglase suurusega osa. Kaebaja väide, et maa juurdetekkimine on tingitud Sadama 5 kinnistul olevate sadamarajatiste poolt loodusele avaldatavast mõjust, võib olla õige, ent on asjassepuutumatu. Kaebajal ei ole õigust nõuda piiri muutmist tulenevalt oma tegevusest või selle mõjudest. Samamoodi ei pidanud vastustaja arvesse võtma kaebaja osutatud detailplaneeringut. Detailplaneeringuga ei saa muuta kinnisomandi ulatust. Ühelgi juhul ei oleks vastustaja saanud muuta katastriüksuste moodustamisel kindlaks määratud piirijoone kulgemise suunda põhjusel, et kaebaja soovib merest juurde tekkivale alale rajada supelranda. Avalik huvi supelranna rajamise vastu ei ole kinnisasjade piiride kindlaks tegemisel asjassepuutuv. Asjassepuutumatud on ka kaebaja väited, 5(9)

3-22-1446 mis puudutavad Neeme sadama tegevuse ja akvatooriumi piiridega arvestamise vajadust. Kolmanda isiku kinnistu ulatus enne vaidlustatud otsuse tegemist ja ulatub ka pärast seda veepiirini ega saa juba sel põhjusel kattuda veeteega. Mis puudutab kaebaja viidet eelnõule, millega kavandatakse täiendada MaaKatS §-i 193, siis vastustaja ei pidanud kaaluma võimalust valida mõnda selles eelnõus ette nähtud lahendust, kuna tegemist ei ole kehtiva õigusega. Kuid isegi juhul, kui eelnõus kajastatu oleks vaidlustatud otsuse tegemise ajal olnud kehtiv õigus, oleks tulnud teha täpselt samasugune otsus, nagu see vaidlustatud korralduses tehti. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-22-1446 kaldajoonega lõikuva piirjoone paiknemise ja suuna. Kuna Eesti õiguskorras puudub regulatsioon, kuidas mere arvelt juurde tekkiv maa kinnistute vahel jaotada, puudub õiguslik alus väita, et mere arvelt juurde tekkiva maa jaotamine kahe maaüksuse vahel on määratud juba kindlaks 1997. ja 1998. a piiriprotokollide koostamisega. Kaebaja ei nõustu kohtuga, et antud juhul ei oma tähendust Sadama tee 5 maaüksusel paiknevate sadamarajatistega, Neeme sadama menetletava detailplaneeringuga, avaliku huviga rajada supelrand ning Neeme sadama akvatooriumiga seonduv. Kõiki neid teemasid oleks pidanud korralduse andmisel vaagima. Kaebajalt kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmine oli õigusvastane.

Maa-amet palub 27.01.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Avaliku veekoguga piirneva kinnisasja piir on vastavalt AÕS § 133 lg-le 1 alati kaldajoon, olenemata sellest, kuidas see on hetkel katastrikaardil. Kui kahe kinnisasja ette tekib veekogu taganemisel uut maad, siis pikendatakse nende vaheline piir vastavalt MaaKS § 15 lg 3 esimesele lausele. See tähendab, et tuvastatakse, kuidas piir on kinnisasjade vahel varasemalt kulgenud, sh piiri kulgemise suund ja see, kas piir on määratud kulgema konkreetse piirimärgini või seotud loodusliku objektiga, käesoleval juhul kaldajoonega. MaaKS § 15 lg 3 esimese lause ja AÕS § 133 lg 1 järgi on võimalik otsustada piiri asukoht varasemalt olemasolevate andmete alusel, kuna Sadama tee 5 katastriüksuse kohta 02.06.1997 koostatud piiriprotokolli kohaselt kulgeb piir „edasi piirijoone 26-1 pikendusel 14,95 m kuni veepiirini“ ning Tanuma tee 14 katastriüksuse kohta 06.05.1998 koostatud piiriprotokollis on piirilõik 1A-1-26 ühine varem mõõdistatud katastriüksuse piiriga ehk sama Sadama tee 5 katastriüksuse varem tähistatud piiriga. Mõlema vaidlusaluse katastriüksuse moodustamise plaanidelt on selgelt arusaadav piiri kulgemise suund ja fakt, et piir kulgeb mere piirini. Seega ongi korralduses piir määratud kulgema olemasoleva piiri pikendusena, mitte ei ole asutud tegema meelevaldseid otsuseid merest juurde tekkinud maa jagamisest kinnistuomanike vahel selliselt, et piiri kulgemise suund muutuks või tekiks käänupunkt. Omand määrati kindlaks maareformi käigus moodustatud dokumentide alusel. Piiride kindlakstegemise menetluses ei saa omandi ulatust ega ühise piiri kulgemise suunda ilma omanike vastava kokkuleppeta muuta.

7(9)

3-22-1446 MaaKS § 15 lg 3 teise lause kohaldamine ei ole põhjendatud, kuna piiri asukoha sai kindlaks teha vastavalt MaaKS § 15 lg 3 esimeses lauses nimetatud andmetele tuginedes. Kinnisasja piir on kaldajoonel dünaamiline ning kinnisasja ja kalda vahel jaotamata maad kui sellist ei eksisteeri. AÕS § 133 lg 1 järgi ulatub kinnisomand avaliku veekogu kaldajooneni, mis on veekogu tavaline veepiir. Külgnevate kinnisasjade vaheline piir kuni kaldajooneni määratakse AÕS § 128 lg-st 1 tulenevalt plaanide ja piirimärkidega seaduses sätestatud korras. Kuna Sadama tee 5 ja Tanuma tee 14 katastriüksuste piir on määratav MaaKS § 15 lg 3 esimesele lausele ning AÕS § 128 lg-le 1 ja § 133 lg-le 1 tuginedes, samuti arvestades asjaolu, et maareformi käigus vormistatud katastriüksuste andmetes vastuolusid ei esine, ei ole piiri asukoha kindlakstegemisel põhjendatud MaaKS § 15 lg 3 teise lause alusel, sh AÕS § 129 lgte 2 ja 3 kohaldamine. Kaalutlusõiguse teostamata jätmise etteheide on asjassepuutumatu. Piiride kindlakstegemise menetluses teostatakse kaalutlusõigust üksnes ulatuses, kas maakorralduse läbiviija on piiri asukoha õigesti tuvastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-22-1446 ning AÕS § 129 lg-d 2 ja 3 praeguse vaidluse lahendamisel asjakohased. Eelnevast tulenevalt on asjakohatud ka apellatsioonkaebuse p-des 1.4.3, 2.1‒2.2 ja 2.4 esitatud väited – apellandi viidatud asjaolusid ei pidanud vastustaja maakorraldustoimingut tehes arvestama ja järelikult ei saa läbi viidud maakorraldustoiming olla ka diskretsiooniveaga. Apellandi viidatud Riigikohtu 12.06.2012 otsus nr 3-2-1-67-12, 05.12.2012 otsus nr 3-2-1-143-12 ja Tallinna Ringkonnakohtu 07.02.2022 otsus nr 3-20-1301 ei ole praeguse vaidluse lahendamisel asjakohased, sest tegemist ei ole sarnaste vaidlustega – praeguse vaidluse puhul ei ole kahtluse alla seatud Sadama tee 5 ja Tanuma tee 14 senist katastriüksuste piiride õigsust ega nende piiride selgust. Kuna piiride kulgemine oli kuni merepiirini vastavalt AÕS §-le 133 ja 1997. ning 1998. a piiriprotokollidele selge, on see samadel alustel MaaKS § 15 lg 3 esimese lause alusel kindlaks määratav ka merepiiri taandumisel. Samal põhjusel ei ole asjakohased ka kaebaja viited KAHOS-le.

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.