Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse avalikult teatavakstegemine 25. november 2022, Tallinn Haldusasja number
3-22-1446
Haldusasi
Jõelähtme valla kaebus Maa-ameti 08.06.2022 korralduse nr 1-17/22/1275 tühistamise ning Sadama tee 5 ja Xxxxxx xxx XX vahelise piiri kindlaksmääramise kohta uue otsuse tegemiseks, maakatastri andmete parandamiseks ja kinnistusraamatu andmete muutmise avalduse esitamiseks kohustamise nõuetes.
Kohtuasja läbivaatamise viis
kohtuistung toimus 07.11.2022
Menetlusosalised
Kaebaja: Jõelähtme vald Esindajad: v.adv Karl Haavasalu, Kätlin Rennel Vastustaja: Maa-amet Esindajad: Anneliina Siitan, Tiina Oeselg, Alo Kotka Kolmas isik: X. X. Esindaja: v.adv Mari-Ann Veiermann
RESOLUTSIOON
1.Jätta Jõelähtme valla kaebus rahuldamata.
2.Mõista Jõelähtme vallalt X. X.i kasuks välja menetluskulud 1310 eurot ja 98 senti ning jätta ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. SELGITUSED: Menetlusosalisel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 27. detsembril 2022 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja
kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.Kaebaja on Neeme külas asuva Sadama tee 5 kinnistu (katastriüksus 24505:001:0500) omanik. See kinnistu külgneb kolmanda isiku omandis oleva Xxxxxx xxx XX kinnistuga (katastriüksus xxxxx:xxx:xxxx). Mõlemad nimetatud maatükid on kaldakinnisasjad, ulatudes kaldajooneni. Vastavate katastriüksuste moodustamise aja seisuga võrreldes on mere arvelt tekkinud juurde uut maad.
2.Maa-amet andis maakatastri seaduse (edaspidi „MaaKatS“) § 8 lg 1 ja maakorraldusseaduse (edaspidi „MaaKS“) § 15 lg 5 alusel 08.06.2022 korralduse nr 1 17/22/1275, millega määras Xxxxxx xxx XX ja Sadama tee 5 katastriüksuste ühiseks uueks piiritähiseks maastikul tähistamata Eesti Topograafia andmekogusse kantud avaliku veekogu kaldajoone punkti, mis paikneb [läbi] seniste piiripunktide nr 3 ja nr 2 avaliku veekogu kaldajooneni pikendataval sirgel. Sama otsusega muudeti vastavalt eelviidatud katastriüksuste pindalaandmeid ja otsustati teha kinnistamisavaldus vastavate kinnistusraamatu kannete muutmiseks.
3.1.Kaebaja esitas 05.07.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille põhjendusi täiendas 17.10.2022 ja 26.10.2022 menetlusdokumentides ning milles taotleb esiteks vaidlustatud korralduse tühistamist ning teiseks vastustaja kohustamist mere arvelt juurde tekkinud maa osas Xxxxxx xxx XX ja Sadama tee 5 katastriüksuste ühise piiri kindlaksmääramise kohta uue otsuse tegemiseks, maakatastris nende katastriüksuste andmete muutmiseks ning kinnistusraamatu kannete muutmiseks kinnistamisavalduse esitamiseks.
3.2.Kaebaja leiab, et mere arvelt juurde tekkinud maal Xxxxxx xxx XX ja Sadama tee 5 katastriüksuste vahelise piiri kindlaks määramisel oleks tulnud lähtuda asjaõigusseaduse (AÕS) § 129 lõigetest 2 ja 3 ehk arvestama kaebaja ja kolmanda isiku valduse ulatust merest juurde tekkinud maal, nende kinnisasjade suurust ning vajadusel lisama mõlemale kinnistule mere arvelt juurde tekkinud maast võrdse osa. Seejuures osutab kaebaja Riigikohtu otsusele tsiviilasjas 3-2-1-67-12 ja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas 3-20-1301 ning leiab, et piiri kindlaks määramisel tuleb eelkõige lähtuda tegelikust olukorrast looduses ning ebaselguse puhul selles osas, kus piir asetseb, tuleb lähtuda AÕS § 129 lõigete 2 ja 3 regulatsioonist.
3.3.Kaebaja on seisukohal, et piiri ei olnud võimalik kindlaks teha MaaKS § 15 lg 3 alusel, kuna see säte puudutab ebaselgust juba kindlaks määratud piiri paiknemise osas, ent antud juhul on tekkinud mere arvelt juurde maad, mille osas varem ei ole kunagi piiri kulgemist kindlaks määratud. Kaebaja hinnangul ei tugine ühelegi normile vastustaja seisukoht, et olukorras, kus mere arvelt tekib juurde maad, tuleb kinnistute, mis mere arvelt juurde tekkiva maa võrra suurenevad, piirid mere arvelt juurde tekkiva maa osas kindlaks määrata seniste piiride sirgjoonelise pikendamise läbi kuni avaliku veekogu kaldajooneni.
3.4.Kaebaja on seisukohal, et AÕS § 129 lõikest 3 tulenevalt oleks vastustaja piiri kindlaks tegemisel pidanud kaaluma kaebaja ja kolmanda isiku huve, samuti avalikku huvi selle vastu, et mere arvelt juurde tekkinud maale rajataks avalik rand. Kaebaja leiab, et vastustaja oleks pidanud hindama ka seda, kuidas mõjutab piiri määramine Neeme sadama tegevust ja
akvatooriumi. Kaebaja leiab, et vaidlustatud korralduses oleks tulnud põhjendada, miks ei ole mõeldav mere arvelt tekkinud maa jagamine kaebaja ja kolmanda isiku vahel proportsionaalselt. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja oleks pidanud arvesse võtma ka menetluses olevas Neeme sadama detailplaneeringus kavandatud lahendust ning seejuures viitab kaebaja Riigikohtu otsusele haldusasjas 3-3-1-87-13.
3.5.Kaebaja heidab vastustajale ette ka seda, et viimane on jätnud vaidlustatud korralduses käsitlemata küsimuse, miks ei võiks vaidlusaluse piiri kindlaks määramisel juhinduda maakatastriseaduse, asjaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõus ette nähtud põhimõtetest.
3.6.Kaebaja hinnangul on vastustaja põhjendamatult arvesse võtmata jätnud ka selle, et maa juurde tekkimine on eelkõige tingitud kaebaja kinnistul asuva sadama rajatistest, samas kui piiri sirgjoonelisel pikendamisel kuni kaldajooneni tekib olukord, kus Xxxxxx xxx XX kinnistu pindala hakkab mere arvelt juurde tekkinud maa arvelt märkimisväärselt rohkem suurenema kui suureneks Sadama tee 5 maaüksuse pindala.
3.7.Seoses kolmanda isiku poolt tõstatatud küsimusega kaebeõigusest ja halduskohtu pädevusest, leiab kaebaja et vaidlustatud korralduse näol on tegemist halduskohtus vaidlustatava haldusaktiga, mille õiguslik mõju ja praktiline tähendus ei ole ammendunud.
4.1.Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta, leides, et antud juhul pidi katastripidaja piiri kindlaks määrama lähtudes MaaKS § 15 lõikest 3, kuna mõlema vaidlusaluse katastriüksuse moodustamise toimikus olevatelt plaanidelt on selgelt arusaadav piiri kulgemise suund ja fakt, et piir kulgeb mere piirini. Vastustaja märgib, et vaidlusalused kinnistud paiknevad mere ääres ning AÕS § 133 lõikest 1 tulenevalt ulatub kinnisomand avaliku veekogu kaldajooneni, milleks on veekogu tavaline veepiir, mis tähendab, et kinnistute vahelise piiri merepoolseim piiripunkt on dünaamiline. Vastustaja selgitab, et mõlema vaidlusaluse katastriüksuse moodustamisel maareformi käigus ei määratud piir kulgema risti avaliku veekogu kaldajoonega, vaid teravnurga all Sadama tee 5 suunas. Vastustaja selgitab, et Sadama tee 5 katastriüksuse kohta 02.06.1997 koostatud piiriprotokolli kohaselt kulgeb piir „edasi piirijoone 26-1 pikendusel 14,95 m kuni veepiirini“ ning Xxxxxx xxx XX katastriüksuse kohta 06.05.1998 koostatud piiriprotokollis on piirilõik 1A-1-26 ühine Sadama tee 5 katastriüksuse varem tähistatud piiriga.
4.2.Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et oleks tulnud analüüsida valduse ulatust, sest merest juurde tekkinud maa on n.ö „uus maa“, mille puhul ei saa ajaloolisest valdamisest rääkida, samuti ei saa sellise maa puhul kehtida reegel, kes esimesena maad valdama asub, selle kinnistu koosseisu see määratakse.
4.3.Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheidetega kaalutlusõiguse rikkumise kohta, leides sisuliselt, et mingisugust kaalutlusõigust antud juhul tal ei olnud. Vastustaja selgitab, et MaaKS § 15 lg 5 alusel piiri asukoha kindlaks määramisel lähtub maakorralduse läbiviija maamõõtja poolt katastriüksuse moodustamisel koostatud dokumentidest ehk tuvastab piiri asukoha, millega maaomanikud on varasemalt nõustunud. Vastustaja leiab, et kaalutlusõigust saab haldusorgan teostada üksnes ulatuses, milles see on seadusega lubatud ent katastripidaja ei
saa piiri asukoha otsustamisel asuda korraldama kohaliku elu küsimusi ega kaaluda asjaolusid, mis piiride asukoha otsustamisse ei puutu.
4.4.Vastustaja peab asjassepuutumatuks kaebaja viiteid algatatud detailplaneeringule, kuna seda polnud vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtestatud ning liiati ei tulene ühestki õigusaktist, et piiride kindlakstegemisel peaks või võiks planeeringutest lähtuda. Samamoodi peab vastustaja põhjendamatuks kaebaja väidet akvatooriumi piiridega arvestamise vajalikkuse kohta. Seejuures märgib vastustaja, et Neeme sadama akvatoorium oli juba enne piiride kindlakstegemise menetlust määratud paiknema Xxxxxx xxx XX kinnisasja ees olevale vee-alale ning akvatooriumi määramise dokumendid ei saa olla aluseks katastriüksuse piiride kindlaks määramisel MaaKS-i § 15 lõike 3 alusel.
4.5.Vastustaja hinnangul ei oma piiride kindlaks tegemisel tähtsust see, mis põhjusel on maad mere arvelt juurde tekkinud. Vastustaja leiab, et see, et Xxxxxx xxx XX kinnisasi suureneb mere taandumisel rohkem kui Sadama tee 5 kinnisasi, ei ole kuidagi tingitud kellegi õigusvastasest tegevusest, mida saaks vastustajale või kolmandale isikule ette heita.
5.Kolmas isik vaidleb kaebusele vastu, leides esiteks, et piirivalduse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses ning et vaidlustatud korralduse kehtivus on kinnistusraamatu kande tegemisega lõppenud. Sellest tulenevalt palub kolmas isik menetluse lõpetada või kaebuse läbi vaatamata jätta. Kolmas isik leiab, et halduskohtule kaebuse esitamine ei muuda ja ei saagi muuta kolmanda isiku omandiõigust. Teise võimalusena palub kolmas isik kaebuse rahuldamata jätta, leides, et vastustaja on vaidlustatud korralduses piiri asukoha õigesti kindlaks teinud. Sarnaselt vastustajale leiab kolmas isik, et kaebaja argumendid, mis puudutavad Neeme sadama akvatooriumi, sadama detailplaneeringut ning sadamarajatiste mõju mere arvelt maa juurde tekkimisele, on asjassepuutumatud. Kolmanda isiku hinnangul on sadama akvatooriumi määramine toimunud seejuures õigusvastaselt, kuna puudus selleks vajalik kolmanda isiku kooskõlastus. Supelranna osas märgib kolmas isik ka, et selle rajamise vastu mingit avalikku huvi olla ei saa, kuna 4,5 km kaugusel juba asub Punakivi rand ning pealegi saaks avaliku ranna asukoha määrata kehtestatud planeeringust ja/või sundvõõrandamise või sundvalduse seadmise menetluse lõpptulemist.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Vastustaja on Sadama tee 5 ja Xxxxxx xxx XX katastriüksuste moodustamise toimikutest nähtuvate andmete alusel vaidlusaluse piiri õigesti kindlaks teinud. Vastustaja ei pidanud piiri kindlaks tegemisel lähtuma AÕS § 129 lõigetest 2 ja 3 ega kaaluma kaebuses esile toodud asjaolusid ja huve, eelkõige Sadama 5 ja Xxxxxx xxx XX kinnisasjade omanike huve, avalikku huvi supelranna rajamise vastu, menetluses olevas detailplaneeringus kavandatavaid lahendusi, mere arvelt maa juurde tekkimise seost Neeme sadama rajatistega ega Neeme sadama akvatooriumi piiridega seonduvat.
7.Põhjendamatud on kolmanda isiku seisukohad, nagu puuduks kaebajal kaebeõigus või nagu ei kuuluks käesoleva vaidluse lahendamine halduskohtu pädevusse. Esiteks tuleb tähele panna, et vaidlustatud korralduse näol on tegemist avaliku võimu teostamise raames tehtud otsusega, millega
vastustaja kui haldusorgan on MaaKS § 15 lõikest 5 tulenevat pädevust teostades kindlaks teinud kahe kinnisasja vahelise piiri asukoha. Kahe kinnisasja omanike vahelisi erimeelsusi piiri kulgemise osas on võimalik lahendada nii haldusmenetluses kui tsiviilkohtumenetluses. Kui küsimus lahendatakse haldusmenetluses, nagu see käesoleval juhul toimus, saab lahendusega rahulolematu kinnisasja omanik vaidlustada vastava haldusotsustuse halduskohtus. Asjaolu, et kinnisasjade vaheline piir määrab ära kinnisomandist tulenevate tsiviilõiguste ruumilise ulatuse ning et piiri õiguslik tähendus on seega eeskätt eraõiguslikku laadi, ei väära seda, et antud juhul on selle piiri asukoht kindlaks tehtud avaliku võimu teostamise raames ning vastava otsuse õiguspärasuse üle toimuva vaidluse lahendamine on halduskohtumenetluse seadustiku § 4 lg 1 kohaselt halduskohtu pädevuses. Kolmanda isiku viidatud kohtupraktikast ei saa teha teistsugust järeldust. Tsiviilasjas 3-2-1-67-12 tehtud Riigikohtu otsuses esitatud seisukoht, et „[a]sja lahendamise käigus tsiviilkohtumenetluses saab vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane“ ei välista vastava haldusakti vaidlustamist halduskohtus. Samamoodi nagu tsiviilasja lahendav kohus saab vajadusel tuvastada, et haldusorgan on mingisuguse tsiviilõigussuhte elemendiks oleva asjaolu valesti tuvastanud, saab ka halduskohus hinnata haldusakti andmise aluseks olevaid tsiviilõiguslikke asjaolusid. Vastupidist järeldust ei kinnita ka kolmanda isiku kohtukõne teesides viidatud kohtulahendid. Teiseks on oluline, et vaidlustatud korralduse alusel on vastustaja esitanud kinnistamisavalduse vaidlusaluste kinnisasjade andmete muutmiseks kinnistusraamatus ning kinnistusraamatu pidaja tegi vastavad muudatused kinnistusraamatu andmetes. Vaidlustatud korraldus on niisiis kinnistusraamatus tehtud muudatuste õiguslikuks aluseks. Vaidlustatud korralduse kehtivus ei ole haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 2 tähenduses seega lõppenud. Haldusakti kehtivuse lõppemisest seoses haldusaktist tuleneva õiguse lõpliku realiseerimise või haldusaktiga pandud kohustuse täitmisega saab rääkida juhul, kui haldusakti õigusmõju on täielikult ammendunud. Haldusakti õigusmõju on täielikult ammendunud siis, kui haldusakt ei reguleeri enam elulist sündmust ega suhet ehk teisisõnu, kui haldusakti tühistamine ei saaks enam kaasa tuua mistahes tegelikku muutust isikute õiguste ja kohustuste sisus ja mahus. Käesoleval juhul see ilmselgelt nii ei ole, vaidlustatud korralduse tühistamisel langeks ära vastustaja tehtud kinnistamisavalduse õiguslik alus ning vastustaja oleks sunnitud asja uuesti otsustama ning vajadusel uue kinnistamisavalduse esitama. Iseenesest on tõsi, et kaebaja ja kolmas isik saaksid piiri kulgemise üle omavahel vaielda ka tsiviilkohtumenetluses ning selle menetluse raames oleks mõeldav ka vaidlustatud korralduse õigusvastasuse tuvastamine, ent see ei tähenda, et vastustaja esitatud kinnistamisavalduse rahuldamisega ammendus vaidlustatud korralduse õigusjõud, samuti mitte seda, et pärast kinnistamist on võimalik piiri asukohta puudutava vaidluse pidamine üksnes kaebaja ja kolmanda isiku vahel tsiviilkohtumenetluses. Kui piiri asukoha määrab kindlaks haldusorgan oma avalik-õiguslikku ülesannet täites, allub selline tegevus täielikult halduskohtu kontrollile, kui vaidluse lahendamiseks ei ole ette nähtud mõnd muud menetluskorda. Antud juhul sellist muud menetluskorda ette nähtud ei ole. Seega ei pidanud kaebaja tingimata esitama nõuet kolmanda isiku vastu, vaid võis oma õiguste kaitseks vaidlustada vastustaja korralduse halduskohtus, nõudes selle tühistamist ja asja uueks otsustamiseks kohustamist koos vaidlustatud otsuse tagasitäitmiseks või tulevase õiguspärase tulemuse saavutamiseks vajalike toimingute tegemisega.
8.Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et vaidlusaluse piiri asukoha üle otsustamine oli MaaKS § 15 lg 5 kohaselt vastustaja pädevuses. Sisuliselt taandub vaidlus küsimusele, kas vastustaja
pidi otsuse tegemisel juhinduma MaaKS § 15 lg 3 esimesest või teisest lausest. MaaKS § 15 lg 3 on seejuures sõnastatud järgmiselt: „Maakorralduse läbiviija teeb piiri asukoha kindlaks kinnistusraamatus, maakatastris, arhiivis või asjakohases registris leiduvate andmete ning piirimärkide alusel. Kui eelnimetatud andmete alusel ei ole võimalik piiri asukohta kindlaks teha, määrab maakorralduse läbiviija selle [AÕS] § 129 lõigete 2 ja 3 kohaselt“.
9.MaaKS § 15 lg 3 sõnastusest tuleneb üheselt, et esimese võimalusena tuleb piiri asukoht kindlaks teha kinnisasja ulatust kirjeldavate andmete alusel ning AÕS § 129 lg 2 ja 3 kohaldamise vajadus tekib juhul kui nende andmete alusel ei ole piiri kindlaks tegemine võimalik. Antud juhul on vastustaja õigesti leidnud, et Sadama tee 5 ja Xxxxxx xxx XX katastriüksuste moodustamisel koostatud piiriprotokollides on üheselt mõistetavalt kirjeldatud piiri kulgemist, sealhulgas merepiiri osas.
10.Mõlemad vaidlusalused kinnisasjad piirnevad merega. AÕS § 133 lõikest 1 tulenevalt määrab merega piirneva kinnistu puhul kinnisomandi ulatuse ära muuhulgas kaldajoon ehk veekogu tavaline veepiir. Kaldajoone asukoht on looduslik, mitte õiguslik nähtus ehk teisisõnu – kaldajoone asukoha ja vastavalt ka veekoguga piirneva kinnisomandi ulatuse kindlaksmääramine ei toimu mingisuguse õigusliku instrumendiga (lepingu, haldusakti vms). Kaldajoone asukoht võib ajas muutuda ja selle muutumisega muutub ka kinnisomandi ulatus. See tähendab, et mereäärse kinnistu merepoolse piiri ja vastavalt kinnisomandi ruumilise ulatuse määrab kindlaks loodus, mitte maakataster ega kinnistusraamat. Maismaal kulgev piir seevastu on kindlaks määratud inimtegevuse tulemusena katastriüksuse moodustamisel.
11.Kui katastriüksuse moodustamisel on kinnisasja ühe piirina määratud kaldajoon (merepiir), siis on kaldajoonega lõikuv maismaapiir dünaamiline oma pikkuses, mitte aga oma suunas. See tähendab seda, et kui katastriüksuse moodustamisel on kaldajoonega lõikuva piirilõigu kulgemist piiriprotokollis kirjeldatud mingis kindlas suunas, siis mere taandumise või tõusmise korral liigub see lõikumispunkt vastavalt kas sisemaa või mere poole mööda vastavas suunas kulgevat joont. Seega sellises olukorras, nagu käesolev, tuleb kõigepealt välja selgitada, kas Sadama tee 5 ja Xxxxxx xxx XX vahelise maismaapiiri selle piirilõigu puhul, mis kaldajoonega lõikub, on piirilõigu suund selge. Antud juhul see nõnda on. Sadama tee 5 katastriüksuse moodustamise toimikus olevalt katastriüksuse plaanilt ja piiriprotokollist1 nähtub, et Sadama tee 5 ja Xxxxxx xxx XX külgnemise kohas lõikub kaldajoonega piirilõik, mis on tähistatud piiripunktidega nr 26 ja nr 1. Osundatud piiriprotokollis on märgitud, et „[p]iir kulgeb piirimärkide [...]26-1 vahel sirgjooneliselt piirimärgist piirimärki. Edasi piirijoone 26-1 pikendusel 14,95 m kuni veepiirini, sealt edasi mööda veepiiri [...]“. Viimases lauses kasutatud mõistet „piirijoone pikendus“ saab mõista üksnes nii, et pärast piiripunkti 1 jätkub piiri kulgemine piiripunktide 26 ja 1 vahelise piirijoone kulgemise suunas kuni veepiirini ning sealt edasi mööda merepiiri Xxxxxx xxx XX kinnistu suunas. Katastriüksuse mõõdistamise ajal oli piiripunkti nr 1 ja veepiiri vaheline kaugus 14,95 meetrit. Selle lõigu pikkus ei määra aga ära kinnisomandi ulatust, kuna viimane sõltub tegelikust olukorrast looduses ehk asub katastrimõõdistamisel kindlaks määratud piirijoone ja veepiiri igakordses lõikumiskohas. Ka eelviidatud katastriüksuse plaanilt nähtub üheselt, et piiripunktist 1 algav piirijoone pikendus järgib piiripunktide 26 ja 1 vahelise piirilõigu suunda ehk tegemist on selle piirijoone sirgjoonelise pikendamisega.
Vastustaja esimese vastuse lisa 5, lk 12-13
12.Eelnev tähendab seda, et Sadama tee 5 katastriüksuse moodustamisel määrati üheselt kindlaks Xxxxxx xxx XX poolse piirijoone kulgemise suund, mis omakorda tähendab seda, et mere arvelt maa juurde tekkimise korral kulgeb piir täpselt nii, nagu vastustaja selle vaidlustatud korralduses kindlaks teinud on. Eeltoodud järeldust kinnitavad ka Xxxxxx xxx XX katastriüksuse moodustamise toimikus olev piiriprotokoll ja katastriplaan2, kust nähtub, et lisaks Sadama tee 5 katastriüksuse moodustamisel maha märgitud piiripunktile 1 on Xxxxxx xxx XX katastriüksuse moodustamisel mõõdetud välja piirpunkt 1A, mis jääb piiripunktide 1 ja 26 vahelise piirijoone sirgjoonelisele pikendusele. Seega nähtub nii Sadama tee 5 kui Xxxxxx xxx XX katastriüksuste moodustamise toimikutest üheselt, et piir on kindlaks määratud selliselt, et kaldajoone muutumise korral on nendevaheliseks piiripunktiks maismaal tähistatud piiripunktide 1 ja 26 vahelise joone sirgjoonelise pikenduse ja veepiiri lõikumise punkt.
13.Vaidlustatud korralduses on piiri kindlaks määramisel eeltoodust lähtutud. Vaidlustatud korralduses märgitud piiripunktide 2, 3 ja 15 vaheline sirgjoon ühtib Sadama tee 5 katastriüksuse moodustamisel kirjeldatud piirijoonega piiripunktide 26 ja 1 vahel, mida on sirgjooneliselt pikendatud kuni kaldajooneni. Piiripunkt 15 asub Sadama tee 5 ja Xxxxxx xxx XX katastriüksuse moodustamisel märgitud piirijoone 26-1 pikendusel.
14.Väär on kaebaja seisukoht, et MaaKS § 15 lg 3 esimene lause ei kuulu antud juhul kohaldamisele, kuna tegemist on mere arvelt tekkinud uue maaga. Juba eeltoodud põhjendustel on mereäärse kinnisasja ruumiline ulatus pidevas muutumises. Katastriüksuse moodustamisel ja piiride tähistamisel ei ole seega tähtis üksnes piirimärkide asukoht, vaid ka piiri kulgemise suund. Kui see suund on kindlaks määratud, liigub piir mööda vastava suunaga piirijoont sõltuvalt kaldajoone liikumisest. Vastupidiselt kaebaja väidetule ongi antud juhul piiri asukoha kindlaks tegemise seisukohast tegemist standardlahendusega kus piiri kulgemise suund on katastriüksuste moodustamist käsitlevatest dokumentidest üheselt selge.
15.Mitme kinnisasja vahel juurde tekkinud maa jagamise küsimus saab tõusetuda siis, kui juurde tekkinud maa puhul ei ole olemasolevate piiriandmete alusel võimalik kindlaks teha, millise kinnisasja koosseisu see kuulub. Eeltoodud põhjustel käesoleval juhul sellise olukorraga aga tegemist ei ole. Nagu MaaKS § 15 lõikest 3 tuleneb, tuleb AÕS § 129 lg 2 ja 3 kohaldamine kõne alla vaid siis, kui piiri kindlaks tegemine olemasolevate andmete alusel ei ole võimalik. MaaKS § 15 lg 3 ei saa tõlgendada nii, et piiri kindlaks tegemisel tuleks AÕS § 129 lõigetest 2 ja 3 lähtuda igal juhul või et neist põhimõtetest saaks lähtuda selleks, et võtta arvesse asjaolusid ja huve, mis pidid olema teada katastriüksuse moodustamise ajal, ent millele asjaomaste kinnistute omanikud tookord tähelepanu ei pööranud. Antud juhul pidid Sadama tee 5 ja Xxxxxx xxx XX omanikud juba vastavate kinnisasjade moodustamise ajal mõistma seda, kuidas muutub nende kinnistute vahelise piiri asukoht mere taandumise või tõusmise korral. On usutav, et kaebaja ei pea sellist lahendust täna enam enda huvidega kooskõlas olevaks, ent see ei anna alust nõuda vastustajalt piiri kindlaks määramist mingil muul viisil kui katastriüksuste moodustamisel paika pandud põhimõtetest ja piiri kirjeldusest lähtudes.
16.Eeltoodud põhjustel ei saa nõustuda kaebaja etteheidetega, mis puudutavad vastustaja poolset kaalutlusõiguse rikkumist. Antud juhul ei pidanud vastustaja mitte kaaluma seda, kuidas jagada erinevate huviliste vahel mingisugune uus tekkinud ressurss (merest tekkinud maa), vaid tegema kindlaks juba eelnevalt vastavate katastriüksuse moodustamise käigus kindlaks määratud, ent
Vastustaja esimese vastuse lisa 4, lk 11—12,
looduslikest tingimustest tulenevalt dünaamilise piiri asukoha konkreetsel ajahetkel. Teisisõnu ei ole vaidlustatud otsusega mitte jagatud uut maad, vaid tehtud kindlaks, mil määral looduses aset leidnud muutuste tõttu kumbki kinnisasi suurenes lähtudes nendevahelise piiri kirjeldusest. Piiri kirjeldus – eelkõige see, et piir kulgeb piiripunktide 26 ja 1 vahel sirgjoones ja sealt edasi sama suunda järgides sirgjooneliselt kuni merepiirini – tähendab seda, et juba Sadama tee 5 ja Xxxxxx xxx XX katastriüksuste moodustamise ajal määrati siduvalt kindlaks, millise loogika järgi hakkab mere taandumise (aga samamoodi ka mere tõusmise) korral mõlema kinnistu suurus muutuma ja kust sellisel juhul piirid kulgevad. Seetõttu ei pidanud vastustaja välja selgitama, milline on kaebaja või kolmanda isiku huvi mere arvelt juurde tekkinud maa endale saamise vastu ega kaaluma neid huve ega leidma mingisugust tasakaalustatud lahendust. Samamoodi ei pidanud vastustaja hoolitsema selle eest, et kaebaja ja kolmas isik saaksid mere arvelt juurde tekkinud maast mistahes mõttes võrdse või õiglase suurusega osa. See küsimus lahendati ära juba katastriüksuste moodustamisel, kus määrati kaldajoonega lõikuv piirijoon paiknema täpselt seal ja täpselt selle suunaga, nagu ta katastriüksuse moodustamise toimikus olevatel kaarditel ja piiriprotokollides kajastub.
17.Kaebaja väide, et maa juurde tekkimine on tingitud Sadama 5 kinnistul olevate sadamarajatiste poolt loodusele avaldatavast mõjust, võib olla õige, ent on asjassepuutumatu. Kaebajal ei ole õigust nõuda piiri muutmist tulenevalt oma tegevusest või selle mõjudest. Samamoodi ei pidanud vastustaja arvesse võtma kaebaja osutatud detailplaneeringut. Siinkohal ei ole oluline mitte see, et tegemist on alles menetlusjärgus oleva planeerimisdokumendiga, vaid see, et detailplaneeringuga ei saa muuta kinnisomandi ulatust. Ühelgi juhul ei oleks vastustaja saanud muuta katastriüksuste moodustamisel kindlaks määratud piirijoone kulgemise suunda põhjusel, et kaebaja soovib merest juurde tekkivale alale rajada supelranda. Avalik huvi selle supelranna rajamise vastu ei ole kinnisasjade piiride kindlaks tegemisel asjassepuutuv. Juhul kui kaebaja on seisukohal, et tema soovitud kohta peab tulema supelrand, on tal võimalik see vastavas planeerimisdokumendis ette näha ning sõlmida vajadusel kolmanda isikuga kokkulepe või kasutada seaduses ette nähtud sundvõõrandamise või sundvalduse seadmise võimalusi.
18.Asjassepuutumatud on ka kaebaja väited, mis puudutavad Neeme sadama tegevuse ja akvatooriumi piiridega arvestamise vajadust. Siinkohal ei ole vaja asuda käsitlema kaebaja ja kolmanda isiku vastandlikke seisukohti küsimuses, kas akvatooriumi piiride kindlaks määramine on toimunud õiguspäraselt või mitte, kuna ühelgi juhul ei saa akvatooriumi piirid kindlaks määrata kinnisasja piire ega kinnisomandi ulatust. Sadamaseaduse § 2 punkti 2 kohaselt on sadama akvatoorium piiritletud veetee osa, mis on vajalik veesõidukite ohutu sildumise korraldamiseks ning kus sadama pidaja vastutab veeliikluse ohutuse, turvalisuse ja keskkonnakaitse nõuete täitmise eest. Seega on tegemist veealaga, mis piiritletakse veeliikluse eest vastutuse kindlaks määramise eesmärgil. Kolmanda isiku kinnistu ulatus enne vaidlustatud otsuse tegemist ja ulatub ka pärast seda veepiirini ega saa juba sel põhjusel kattuda veeteega.
19.Mis puudutab kaebaja viidet eelnõule3, millega kavandatakse täiendava MaaKatS §-i 193, siis ühelt poolt on tõsi, et vastustaja ei pidanud ühelgi juhul kaaluma võimalust valida mõnda selles eelnõus ette nähtud lahendust, kuna sellise eelnõu näol ei ole tegemist kehtiva õigusega. Teisalt aga on vastustajal õigus ka selles, et isegi juhul kui eelnõus kajastatu oleks vaidlustatud otsuse tegemise
Kaebuse lisa 18
ajal olnud kehtiv õigus, oleks tulnud teha täpselt samasugune otsus, nagu see vaidlustatud korralduses tehti. Nimelt on eelnõuga kavandatava MaaKatS § 193 lõikes 5 märgitud, et „[a]valiku veekogu taandumise korral pikendatakse katastriüksuse avaliku veekogu kaldajoone suunal kulgevaid viimaseid ühiseid piirilõike sirgjooneliselt avaliku veekogu kaldajooneni või kuni pikendatavate piirilõikude lõikumiseni“. Lõikes 6 on täpsustatud, et muud lahendused on mõeldavad siis, kui lõikes 5 nimetatud viisil piirilõike pikendades jääb üle jaotamata maad või maa tuleb jaotada mitme puudutatud katastriüksuse vahel. Kuigi eelnõust ega seletuskirjast ei selgu üheselt, mida peetakse silmas sõnastuse „kui maa tuleb jaotada mitme puudutatud katastriüksuse vahel“, ei saaks sellest ühelgi juhul järeldada, et avaliku veekogu taandumise korral tuleks igal juhul kaaluda võimalust juurde tekkinud maa jagamiseks. Eelnõu sõnastust saab mõista selliselt, et lõige 6 tuleks kohaldamisele juhul kui mõnest muust sättest tuleneb juurde tekkinud maa erinevate kinnistuomanike vahel jagamise kohustus. Nagu vastustaja kohtuistungil selgitas, võib selline vajadus tekkida eeskätt olukorras, kus kaldajoone ja sellega lõikuvate maismaapiirijoonte suundadest tulenevalt lõikuksid piirid nii, et n-ö nende taha tekiks maad, mis piiride pikendamise korral ei jääks ühegi kinnisasja koosseisu või kui esineb mingisugune muu maakorralduslik põhjus, miks ei ole võimalik küsimust lahendada piiride pikendamise teel, samuti näiteks juhul kui olemasolevad piiriandmed on ebapiisavad, vastuolulised või muul põhjusel ebakorrektsed selleks, et nende pinnalt saaks üheselt järeldada, kust piir kulgeb. Käesolevas asjas vaidluse all olevas olukorras ühtki sellist põhjust ei esine. Sadama tee 5 ja Xxxxxx xxx XX vahelise piiri kulgemine on selgelt katastriüksuste moodustamise toimikutest nähtuv, piiri pikendamine sirgjooneliselt ei tekita ühtki maakorralduslikku anomaaliat. Üksnes kaebaja soov enda kinnistu suurendamise vastu ei tähenda, et „maa tuleb jaotada mitme puudutatud katastriüksuse vahel“. Kaebaja seisukohta ei toeta ka kohtuistungil uuritud eelnõu seletuskirja leheküljel 15 olev joonis. Jättes kõrvale selle, et sellel joonisel ei saa ühelgi juhul olla mistahes õiguslikku tähendust, on vastustaja õigesti osutanud sellele, et joonisele eelnevas seletuskirja lõigus on selgitatud, et joonis puudutab olukorda, kus mereäärsete külgnevate kinnisasjade omanikud lepivad kokku piiri kulgemise mingisugusel muul moel kui kaldajoonega lõikuvate piirijoonte sirgjoonelise pikendamise teel. Samuti kajastab see joonis selliseid olukordi, kus mitme mereäärse kinnistu piiride sirgjoonelise pikendamise korral lõikuksid need omavahel enne lõikumist uue kadajoonega. Käesolevas asjas ühegi eelkirjeldatud olukorraga tegemist ei ole.
20.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõikest 8 tuleneb, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole enda kasuks menetluskulude välja mõistmist nõudnud. Kolmas isik vaidles kaebusele vastu, osaledes menetluses seega vastustaja poolel. Kolmas isik on nõudnud kaebajalt 1138,50+172,48=1310,98 euro suuruse õigusabikulu välja mõistmist. Taotlusele lisatud arvete kohaselt vastab see 8,25 tunnile advokaadi tööle enne kohtuistungit ning 1,25 tunnile advokaadi tööle kohtuistungil. Vaidluse sisu ja mahtu arvestades ei ole kulu ülemäärane ning see tuleb kaebajalt täies ulatuses välja mõista. Muus osas jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.