Osaühingu ProFish kaebus Põllumajandus- ja Toiduameti 16.01.2023 otsuste nr 10 ja nr 11 ning 24.03.2023 vaideotsuse nr 1.5-5/137 tühistamiseks.
Menetlusosalised
Kaebaja – Osaühing ProFish, volitatud esindaja v.adv Marko Paabumets Vastustaja – Põllumajandus- ja Toiduamet, volitatud esindaja v. adv. Jaanus Tehver
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 18.03.2024 (halduskohtumenetluse seadus (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.11.11.2022 jõustus Vabariigi Valitsuse 04.11.2022 määrus nr 105 „Kutselise kalapüügi võimalused, lubatud aastasaagid ning kalapüügiõiguse tasumäärad 2023. aastal“ (edaspidi: Määrus nr 105).
2.21.11.2022 jõustusid kalapüügiseaduse (edaspidi: KPS) muudatused. Olulisim muudatus võrreldes seaduse varasema redaktsiooniga seisnes individuaalkvootide rakendamises senise olümpiapüügi põhimõtte asemel.
3.09.12.2022 tegi Põllumajandus- ja Toiduamet (edaspidi nimetatud ka PTA) otsused nr 361 ja 362. Viidatud otsuste sisuks oli püügivõimaluste jaotamine. taotlejate vahel 2023. aastaks vastavalt KPS § 50 lg 1 (otsustes on nende andmise ajaks ekslikult märgitud 08.12.2021 ja 09.12.2021). Otsuste tegemisel lähtus PTA Määruse nr 105 §-ist 4 ja määruse lisast 3.
4.24.12.2022 jõustus Vabariigi Valitsuse määrus nr 134 „Vabariigi Valitsuse 4. novembri 2022. a määruse nr 105 „Kutselise kalapüügi võimalused ja kalapüügiõiguse tasumäärad 2023. aastal” muutmine“ (edaspidi: Määrus nr 134). Määrusega nr 134 muudeti mh Määruse nr 105 §-i 4 ja asendati määruse lisad 3 ja 31 uutega.
5.30.12.2022 väljastas PTA kaebajale kaluri kalapüügiload nr TA23001 ja PÕ230019. Nimetatud lubade näol on tegemist kutselise kalapüügi õigust andvate lubadega vastavalt KPS § 32 lg-le 1 ja §-le 41. Lubadele on mh kantud lubatud aastasaagid (kalakogused) liigiti ja püügivahendite kaupa.
6.05.01.2023 esitas kaebaja PTA-le vaide, milles taotles 09.12.2022 otsuste nr 361 ja 362 kehtetuks tunnistamist.
7.PTA tegi 16.01.2023 otsuse nr 10 „Püügivõimaluste 2023. aasta jaotus kalapüügiks Peipsi ja Lämmijärvel Tartu maakonna kaluri kalapüügiloa alusel“, millega otsustas: 7.1.Lähtudes kalapüügiloa taotlejate poolt esitatud taotlustest, mis on esitatud kalapüügiks Peipsi ja Lämmijärvel Tartu maakonna kaluri kalapüügiloa alusel ning arvestades taotlejate poolt eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimalusi, asjakohaseid ajaloolise püügiõiguse võõrandamise lepinguid ja Vabariigi Valitsuse 04. novembri 2022 määruse nr 105 “Kutselise kalapüügi võimalused, lubatud aastasaagid ning kalapüügiõiguse tasumäärad 2023. aastal” § 4 lg 1 ja määruse lisa 3, jaotada püügivõimalused püügivahendite lõikes 2023 aastaks kalapüügiks Tartu maakonna kaluri kalapüügiloa alusel Peipsi ja Lämmijärvel tehtud ajaloolise püügivõimaluse arvutuste kohaselt vastavalt otsuse lisale. 7.2.Tunnistada kehtetuks Põllumajandus- ja Toiduameti otsus 09.12.2021 nr 361 (allkirjastatud 09.12.2022) „Püügivõimaluste 2023. aasta jaotus kalapüügiks Peipsi ja Lämmijärvel Tartu maakonna kaluri kalapüügiloa alusel“. 7.3.Otsus jõustub tagasiulatuvalt 01. jaanuarist 2023.
8.PTA 16.01.2023 otsuse nr 10 Lisa kohaselt on OÜ ProFish püügivõimaluste 2023 aasta jaotus kalapüügiks Peipsi ja Lämmijärvel Tartu maakonnas kaluri kalapüügiloa alusel mõrd mõrrajadas APV 3, osak 0,0131.
9.Põllumajandus- ja Toiduamet tegi 16.01.2023 otsuse nr 11 „Püügivõimaluste 2023. aasta jaotus kalapüügiks Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel Põlva maakonna kaluri kalapüügiloa alusel, millega kehtestas püügivõimaluste 2023. aasta jaotuse kalapüügiks Peipsi ja Lämmi- ja Pihkva järvel Põlva maakonna kaluri kalapüügiloa alusel“, millega otsustas: 9.1.Lähtudes kalapüügiloa taotlejate poolt esitatud taotlustest, mis on esitatud kalapüügiks Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel Põlva maakonna kaluri kalapüügiloa alusel ning arvestades taotlejate poolt eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimalusi,
asjakohaseid ajaloolise püügiõiguse võõrandamise lepinguid ja Vabariigi Valitsuse 04. novembri 2022 määruse nr 105 “Kutselise kalapüügi võimalused, lubatud aastasaagid ning kalapüügiõiguse tasumäärad 2023. aastal” § 4 lg 1 ja eelviidatud määruse lisa 3, jaotada püügivõimalused püügivahendite lõikes 2023 aastaks kalapüügiks Põlva maakonna kaluri kalapüügiloa alusel Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel tehtud ajaloolise püügivõimaluse arvutuste kohaselt vastavalt otsuse lisale. 9.2.Tunnistada kehtetuks Põllumajandus- ja Toiduameti otsus 08.12.2021 nr 362 (allkirjastatud 09.12.2022) „Püügivõimaluste 2023. aasta jaotus kalapüügiks Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel Põlva maakonna kaluri kalapüügiloa alusel“.
9.3.Otsus jõustub tagasiulatuvalt 01. jaanuarist 2023.
10.PTA 16.01.2023 otsuse nr 11 Lisa kohaselt on püügivõimaluste 2023 aasta jaotus kalapüügiks Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel Põlva maakonnas kaluri kalapüügiloa alusel püügivahendiga avaveevõrk APV-ga 10 osak suurusega 0,0222 ja püügivahendiga mõrd mõrrajadas APV-ga 2 osak suurusega 0,0077.
11.Kalapüügilubade TA230021 ja PÕ230019 alusel on OÜ-l ProFish püügivõimalus APV 15, kalapüügiõigus aastasaagiga aastaks 2023 8,025 t.
12.19.01.2023 otsusega nr 1.5-5/18 tagastati kaebajale viimase poolt 05.01.2023 PTA-le esitatud vaie. Vaie tagastati põhjusel, et vaide esemeks olnud haldusaktid olid 16.01.2023 kehtetuks tunnistatud.
13.OÜ ProFish teostas aastal 2022 kalapüüki Tartu maakonnas Lämmijärvel ja Peipsi järvel kaluri kalapüügiloa nr TA2200507alusel, püünisega 3 mõrda mõrrajadas ning Põlva maakonnas Lämmijärvel, Peipsi järvel kaluri kalapüügiloa nr PÕ2200338 alusel, püünisega 10 avaveevõrku ja 3 mõrda mõrrajadas. PTA poolt 2022 aastal välja antud kalapüügilubade alusel on OÜ ProFish seisuga 31.10.2022 püüdnud kala kokku 45 895 kg, ehk 45,895 t. Andmed on pärit kutselise kalapüügi registrist (KIR), mille alusel on PTA kalapüügi- ja turundusosakonna nõunik Kaidi Kaljula koostanud koondi Peipsi, Pihkva ja Lämmijärvest kaluri kalapüügiloa alusel kala püükidest seisuga 31.10.2022. PTA 16.01.2023 otsustest nr 10 ja nr 11 tulenevalt on OÜ ProFish kaotanud olulisel määral kalapüügiõiguse aastaks 2023, võrreldes kalapüügiõigusega aastal 2022. Kui aastal 2022 oli OÜ ProFish kalapüügiõigus (saak, püük) 45,895 t, siis aastaks 2023 kõigest 8,025 t, mis on enam kui 5,7 kordne vahe.
14.OÜ ProFish esitas 14.02.2023 PTA-le vaide ameti 16.01.2023 otsuste nr 10 ja 11 peale.
15.PTA jättis 24.03.2023 vaideotsusega nr 1.5-5/13711 ProFish OÜ vaide rahuldamata.
16.OÜ ProFish esitas 20.04.2023 Tallinna Halduskohtusse kaebuse nõuetes tühistada Põllumajandus- ja Toiduameti 16.01.2023 otsused nr 10 ja nr 11 ning 24.03.2023 vaideotsuse nr 1.5-5/137. Kaebuse punktis 1.3.6. esitas kaebaja alternatiivse nõudena ka kahju hüvitamise nõude. Ühtlasi taotleb kaebaja tunnistada põhiseadusvastaseks ja jätta kohaldamata Vabariigi Valitsuse määruse 04.11.2022 nr 105 „Kutselise kalapüügi võimalused, lubatud aastasaagid ning kalapüügiõiguse tasumäärad 2023. aastal.“ § 4, mis sätestab kalapüügi Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kaluri püügiloa alusel ja § 903, mis sätestab Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel lubatud aastasaagi püügivahendi kohta.
17.Tallinna Halduskohus võttis 20.04.2023 kaebuse tühistamisnõuetes menetlusse, kuid kahju hüvitamise osas jättis kaebuse käiguta kaebajale täpsustamiseks. Kaebaja täpsustas, et ei nõua kahju hüvitamist.
18.Vastustaja esitas vastuse kaebusele, kus leidis, et vaidlustatud haldusaktid on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 mõttes õiguspärased ja kaebusega vaidlustatud vaideotsus on seaduslik ja põhjendatud. Kaebus ei kuulu rahuldamisele.
19.Tallinna Halduskohus määras 27.09.2023 kaebuse läbivaatamise kirjalikus menetluses. Kaebaja esitas 23.10.2023 kaebuse täienduse soovides kaebust muuta ja lisada täiendav nõue. Kaebaja soovis kalapüügilubade TA230021 ja PÕ230019 õigusvastasuse tuvastamist. Kaebuse muutmise õigusvastasuse tuvastamise nõude lisamise eesmärgiks oli hilisema kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Tallinna Halduskohtus keeldus kaebuse muutmist vastu võtma, mille peale esitas kaebaja Tallinna Ringkonnakohtusse määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohus jättis 25.01.2024 kaebaja määruskaebuse rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
20.OÜ Profish põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Kaebaja püügiõigus aastaks 2023 kaluri kalapüügilubade alusel on vähenenud olulisel määral võrreldes püügiõigusega aastal 2022. Vabariigi Valitsusel oli võimalik teha kaalutlusotsustus lähtuvalt KPS § 42 lg-st 1, kahjustamata isikute põhiõigusi. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Vabariigi Valitsus on õigusvastaselt kehtestanud määrusega nr 105 Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel lubatud aastasaagi püügivahendite arvu piires aastaks 2023. Vastustaja ei ole otsuste tegemisel hinnanud määruse põhiseadusele vastavust. Kaebaja arvates ei ole vastustaja viited vaideotsuses KPS muutmise seaduse eelnõu kohta antud arvamusetele asjakohased, kuivõrd need ei kinnita Vabariigi Valitsuse määruse nr 105 põhiseadusele vastavust ega saa sisustada ja põhjendada vaidlustatud otsuseid. Kalapüügi loa väljastab PTA, lähtuvalt määruse nr 105 ja selle lisadest 3 ja 31, mistõttu oleks vastustajal tulnud hinnata määruse kohaldamisel selle vastavust põhiseadusele, nii otsuste tegemisel kui ka vaide menetlemisel. Vastustaja, jättes vaide esitaja sellekohased väited vaidemenetluses tähelepanuta ja vaideotsuses käsitlemata, on rikkunud põhjendamiskohustust, mis on vaideotsuse tühistamise aluseks. HMS § 3 lg 1 sätestab, et haldusmenetluses võib piirata isiku põhiõigusi ja -vabadusi ning tema muid subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel, mistõttu on PTA otsused õigusvastased põhjusel, et PTA ei ole teostanud kaalutlusõigust ega kohaldanud seadust. HMS § 3 lg 2 sätestab, et halduse õigusakt ja toiming peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. PTA ei ole otsuste tegemisel lähtunud õiguse üldpõhimõtetest, kuivõrd on jätnud kontrollimata otsuste vastavuse õiguse üldpõhimõtetele, sest üldpõhimõtetega vastuolus haldusakt ei saa kohtus vaidlustamise korral jääda kehtima, kui isegi seadus sellise otsuse tegemist nõuab. PTA oleks pidanud määrust nr 105 põhiseaduspäraselt tõlgendama või pöörduma olukorra lahendamiseks õiguskantsleri poole. Proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et riik ei piiraks isikute õigust ega tekitakse neile koormavaid tagajärgi, kui siis seda olukorras, kus see on hädavalik. See põhimõte nõuab, et asutus mõtleks oma otsustused läbi piisava põhjalikkusega, et vältida tarbetuid ebameeldivusi isikutele. PTA pidi aru saama ja nägema, et nende otsuste tagajärjel tekib OÜ-le ProFish oluline kahju, kalapüügiõiguse kaotamine 5,7 korda. Proportsionaalsuse põhimõttega tuleb arvestada seal, kus isikule tekitatakse mingi ebameeldiv tagajärg ning sellega piiratakse isiku õigust või kahjustatakse tema põhjendatud huve. Nii määrus nr 105 kui ka PTA otsused on õigusvastased tulenevalt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dest 11 ja § 31, kuivõrd piiravad OÜ ProFish kalapüügiõigust vastuolus PS-ga ega ole vajalikud demokraatlikus ühiskonnas ning moonutavad piiratavate õiguste ja vabaduste olemust, mille tagajärjeks on erakordne erinevus 2022 kalapüügiõiguse ja aastaks 2023 antud kalapüügiõiguse vahel. Määrus nr 105 ja PTA otsused on põhiseadusega vastuolus ning on tekitanud ebavõrduse taotlejate osas, kuivõrd kalapüügiõigus on pandud sõltuma püügivahendite(püügivõimaluse) arvust, mis on diskrimineerimine ja on vastuolus PS §-ga 12, mis sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed ning
kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Kalapüügivõimaluste sõltuvusse panemine püügivahendite arvust taotlejal, tekitab ebaausa konkurentsi ning kalapüügivõimalustega spekuleerimise. PTA otsustes puuduvad põhjendused, miks oli vajalik muuta 2022 kehtivat korda kalapüügivõimaluste ja püügiõiguse arvutamise ja kalapüügiloa andmise korda. Ebavõrdne kohtlemine on erinev kohtlemine ilma põhjendatud vajaduseta. PTA on rikkunud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid. Õiguskindluse põhimõte nõuab, et asutus oleks oma tegevuses järjekindel ja et kord antud haldusaktidele ja lubadustele saaks ka tulevikus tugineda. Halduse tegevus peab olema isikule võimalikult ettenähtav. OÜ ProFish ei saanud kuidagi ette näha ja kujutada, et kui aastal 2022 oli talle kalapüügiõigus ca 45 t, antakse talle aastaks 2023 kalapüügiõigus 8 t. Koos VVS määrusega nr 105 ja PTA otsustega on kahjustatud OÜ ProFish õiguspärast ootust ja tekitatud kahju. HMS § 56 lg 1 sätestab, et kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. PTA otsused nr 10 ja nr 11 on täielikult põhjendamata. Tegemist ei ole rutiinsete haldusaktidega, mille puhul oleks olnud piisav pelgalt viide haldusakti andmise õiguslikule alusele põhjusel, et ilmselt keegi neid vaidlustama ei hakka. Antud juhul on aga tegemist olukorraga, kus on vajalik õigusloova akti vastavuse põhiseadusele tuvastamine, seaduse tõlgendamine, faktiliste asjaolude väljaselgitamine ning vajalik haldusorgani kaalutlusõiguse teostamine, kuivõrd otsuse tegemisel põrkuvad kaalukad põhiseaduslikud huvid ning otsuste tagajärjel tekib isikutele kahju. PTA oleks pidanud haldusakti motiivid otsustes lahti kirjutama. Otsustes esitatud viited kalapüügiseadusele ning Vabariigi Valitsuse määrustele ei ole piisavad selleks, et lugeda haldusakti põhjendamiskohustus PTA poolt täidetuks HMS § 56 lg 1 järgi. HMS § 64 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse teostamisel tuleb arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. OÜ ProFish on sattunud PTA õigusvastaste haldusaktide andmise tõttu väljapääsmatusse olukorda, kus temalt on aastaks 2023 erakordselt suures mahus ära võetud kalapüügiõigus võrreldes aastaga 2022. Kehtestatud on õigusvastane ebavõrdne konkurents majandustegevuses, mis piirab ettevõtlusvabadust ja on vastuolus õiguse üldpõhimõtete ja seadusega ning mille tagajärjel on tekkinud vaide esitajale kahju, mille hüvitamist kavatseb kaebaja nõuda.
21.Põllumajandus- ja Toiduameti põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. Kaebajale antud kalapüügiõigus, sh lubatud aastasaak, on määratud kalapüügilubadega, milleks on kaluri kalapüügiload nr TA23001 ja PÕ230019. Kaebaja ei ole neid lube (sh lubades määratud tingimusi) vaidlustanud ei vaidemenetluses ega kohtumenetluses. Kaebuse esemeks olevate haldusaktide tühistamine ei saa põhimõtteliselt tuua kaasa seda tagajärge, mida kaebaja näib kaebusega taotlevat: isegi kui kohus tühistaks PTA 16.01.2023 otsused nr 10 ja 11 kaebajat puudutavas osas, oleks kaebaja 2023 kalapüügiõigus – sh lubatud aastasaak – jätkuvalt määratud kaluri kalapüügilubadega nr TA23001 ja PÕ230019 ning nende lubade alusel ei saa kaebaja poolt 2023 püütava kala kogus kokku olla suurem kui 8,025 tonni. PTA-l puudub võimalus püügivõimalusi jaotada ja/või püügivahendi lubatud aastasaaki kehtestada viisil või tingimustega, mis irduvad määrusest nr 105 – selline kõrvalekaldumine tähendaks vältimatult PTA haldusaktide vastuolu KPS-iga ning ühtlasi selle põhimõtte
rikkumist, mille kohaselt õigusakt (milleks Vabariigi Valitsuse määrus kahtlemata on) on täitmiseks kohustuslik kõigile, sh õigusakti rakendamisega tegelevale ametiasutusele. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja heidaks vastustajale ette püügivõimaluste jaotamist viisil, mis oleks määruse nr 105 nõuetega vastuolus või oleks muul põhjusel vastuolus KPS-is sätestatuga. Kaebuse p 2.2, 2.3 ja 2.6 esitatud argumendid taanduvad seisukohale, et Vabariigi Valitsus on asjassepuutuvat õigusakti (Määrus nr 105) kehtestades mingeid õiguse põhimõtteid rikkunud ja see annab kaebaja arvates põhjust väita, et asjassepuutuvad määruse nr 105 sätted on vastuolus põhiseadusega. Kaebaja ei ole kaebuses osutanud mitte ühelegi viisile, kuidas tuleks määrust nr 105 ning KPS § 903 antud juhul tõlgendada, et oleks tagatud selle regulatsiooni põhiseaduspärasus. Asjaolu, et kaebaja taotleb määruse nr 105 ja KPS § 903 kohaldamata jätmist nende põhiseadusvastasuse tõttu, osutab ühemõtteliselt sellele, et kõnealused normid on kaebaja arvates põhiseadusega vastuolus. Järelikult ei ole antud kaasuses küsimus mitte õigusaktide tõlgendamises vaid selles, kas asjassepuutuvad normid on või ei ole põhiseadusega kooskõlas. Vastustaja hinnangul ei ole KPS § 903 ega ükski määruse nr 105 säte vastuolus põhiseadusega. Kalavarude kui piiratud ressursi kasutamise reguleerimine on küsimus, mis kuulub seadusandja pädevusse ning viisis, kuidas vastavat küsimust on reguleeritud KPS-is ja selle rakendusaktiks olevas Vabariigi Valitsuse määruses, ei ole vastustaja arvates midagi põhiseadusvastast. Kalapüügiload olid ka enne kaebuses vaidlustatud regulatsiooni kehtestamist väljastatud üheks aastaks ning seega ei saanud kaebajal põhimõtteliselt tekkida õigustatud ootust sellele, et tema kalapüügiõigus on 2023 samas mahus kui see oli 2022 PTA on vaidlustatud haldusaktide andmisel kohelnud kõiki asjassepuutuvaid isikuid (kalapüügilubade taotlejaid) võrdselt selles tähenduses, et kõigi suhtes on ühetaoliselt kohaldatud määrusega nr 105 kehtestatud tingimusi. PTA ei ole ühtegi taotlejat, sh kaebajat, diskrimineerinud ühegi PS §-is 12 loetletud asjaolu alusel. Kaebaja etteheide, mille kohaselt PTA otsustes puuduvad põhjendused, miks oli vajalik muuta 2022 kehtivat korda kalapüügivõimaluste ja püügiõiguse arvutamise ja kalapüügiloa andmise korda, on alusetu. PTA ei ole antud küsimuses regulatsiooni kehtestaja ehk laias tähenduses seadusandja. PTA on ametiasutus, kelle ülesanne on õigusaktide rakendamine. Võimude lahususe põhimõttest ja oma pädevusest tulenevalt ei ole PTA ülesanne hakata õigusakti rakendamise käigus toimuva haldusmenetluse tulemusena antavas haldusaktis esitama põhjendusi selle kohta, miks on seadusandja(d) pidanud vajalikuks asjassepuutuva regulatsiooni kehtestada. Kaebaja viide HMS § 64 lg 3 on ilmselgelt asjakohatu. Kõnealune norm reguleerib haldusakti kehtetuks tunnistamist. See norm puutub vaidlustatud haldusaktidega seoses asjasse üksnes niivõrd, kuivõrd nendega otsustati PTA varasemate otsuste (otsused nr 361 ja 362) kehtetuks tunnistamine. Selles osas aga pole täiesti ilmselgelt aset leidnud mitte mingit eraldiseisvat kaebaja õiguste rikkumist, sest kaebajat puudutavas osas oli otsuste nr 361 ja 362 sisu täpselt sama, mis kehtestati käesolevas haldusasjas vaidlustatud 16.01.2023 otsustega nr 10 ja 11. Mis puutub üldiselt kaebaja etteheitesse kaalutlusõiguse rikkumise kohta, siis kehtiva õiguse põhiseaduspärasus või põhiseadusvastasus ei kuulu nende asjaolude hulka, mis allub haldusorgani kaalutlusõigusele ning mille teostamist peab siis haldusaktis ka vastavalt põhjendama. Kaebaja seisukohaga nõustumine tähendaks de facto seda, et eranditult iga haldusakti andmisel peab haldusorgan hakkama kaaluma kohaldamisele kuuluvate õigusnormide põhiseaduspärasust ning esitama haldusaktis kaalutlused, millest tulenevalt võttis haldusorgan seisukoha normide kohaldamise või mittekohaldamise kohta. Ilmselgelt oleks selline olukord õigusriigis lubamatu, sest see on vastuolus PS-s sätestatud võimude lahususe põhimõttega ja täitevvõimu ülesannetest johtuva pädevusega.
KOHTU PÕHJENDUSED
22.Kohtule arusaadavalt on kaebus esitatud põhjusel, et vaidlustatud otsuste nr. 10 ja 11 tõttu vähenes kaebaja püütava kala kogus 2023 aastal arvestades eelnevat 2022 aasta perioodi 5, 7 korda. Kaebaja seisukohast ei saanud talle olla kuidagi ettenähtav, et kui aastal 2022 oli talle kalapüügiõigus ca 45 t, antakse talle aastaks 2023 kalapüügiõigus 8 t ehk kaebaja on kaotanud olulisel määral kalapüügiõiguse . 2022 aasta lõpus jõustusid mitmed KPS muudatused, millega tegi seadusandja põhimõttelised muudatused seni kehtinud püügikorralduses. Kui varasemalt toimus kalapüük Peipsil, Pihkva ja Lämmijärvel nn olümpiapüügi vormis, kus kalur saab loale märgitud püügivahendiga püüda kala nii palju, kui ta jõuab, kuni riigi kehtestatud kvoodi täitumiseni, siis muudatuste eesmärgiks on olümpiapüügilt üle minna individuaalkvootide süsteemile. Eeltoodu tähendab, et KPS § 42 lõike 1 muudatuse jõustumisega anti Vabariigi Valitsusele võimalus kehtestada püügiõiguse omanikele püügivahendite alusel (arvestades ajaloolist püügiõigust) individuaalkvoot. Aastasaagi kehtestamine püügivahendi kohta võimaldab jaotada veekogu riigikvoodi selliselt, et iga püügivahendi omanikule on teada, kui palju tema püügivahendiga on lubatud aastas kala liigiti püüda. Nimetatu aga muudab kalapüügisüsteemi oluliselt, sest olümpiapüügi korral võis kalur lühikese aja jooksul püüda välja nii palju kui võimalik, sest kalurile polnud otseselt loale kehtestatud konkreetseid maksimaalseid koguseid, siis individuaalkvootide kehtestamisel on vastavad kogused kalurile kalapüügiloas välja toodud. KPS § 903 kohaselt KPS § 42 lõike 1 teises lauses sätestatut rakendatakse esimest korda 2023. aastaks Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kalapüügiks antavate kutselise kalapüügi lubade suhtes (lg 1) ja Vabariigi Valitsus kehtestab määrusega Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel lubatud aastasaagi püügivahendite arvu piires esimest korda 2023. aastaks. Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel lubatud aastasaagi püügivahendite arvu piires kehtestamist ei loeta püügivõimaluse esmakordseks kehtestamiseks KPS § 53 tähenduses. Vabariigi Valitsuse määrusega nr 105 kehtestati aastasaagid Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kaluri kalapüügiloa alusel esmakordselt aastaks 2023. KPS § 32 lg 1 ja § 41 kohaselt annab kutselise kalapüügi õiguse kalapüügiluba, antud juhul konkreetselt kaluri kalapüügiluba. Kutselise kalapüügi luba (sh kaluri kalapüügiluba) antakse (1) püügivõimaluste piires tähtajaliselt ja mitte kauemaks kui üheks kalendriaastaks ning (2) kui lubatud aastasaak on kehtestatud Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel püügivahendi kohta, siis nende püügivahenditega püügiks kutselise kalapüügi loa andmisel arvestatakse lisaks esimeses lauses sätestatule ka lubatud aastasaaki (KPS § 42 lg 1). Kalapüügiloas määratakse lubatud püügivahend, püügivõimalus, püügiaeg ja kalapüügi koht ning loale kantud püügivahendi lubatud aastasaak, kui see on ühele või mitmele loale kantud püügivahendile kehtestatud (KPS § 42 lg 7). Kui samale kalapüügiloale kantakse mitme püügivahendi püügivõimalus ja neile kehtestatud lubatud aastasaak, siis kalapüügiloale märgitakse kõikide kalapüügiloale kantud püügivahendite aastasaagi ja nende püügivahendite püügivõimaluste korrutiste kogusumma (KPS § 42 lg 71 ). Kaebajale antud kalapüügiõigus, sh lubatud aastasaak, on määratud kalapüügilubadega, milleks on kaluri kalapüügiload nr TA23001 ja PÕ230019. Kaebaja ei ole neid lube (sh lubades määratud tingimusi) vaidlustanud ei vaidemenetluses ega kohtumenetluses. Kaebaja poolt vaidlustatud otsused määrasid kindlaks muu hulgas kaebaja suhtes püügivõimaluste jaotuse sisuliselt kaebaja püügivahendite osas, mis lähtub kaebaja ajaloolisest püügiõigusest. Vastustaja on 24.03.2023 tehtud vaideotsuses nr. 1.5-5/137 välja toonud, et esitajale jaotatud püügivõimalus viimastel aastatel ei ole muutunud ning väide, et PTA 16.01.2023 otsusest nr 10 ja 16.01.2023 otsusest nr 11 püügivõimaluste jaotuse kohta on vaide esitaja kaotanud olulisel määral kalapüügiõiguse aastaks 2023 võrreldes kalapüügiõigusega aastal 2022, ei ole asjakohane. PTA ei ole muutnud kalapüügivõimaluste jaotamise korda, kuna
see ei ole PTA pädevuses ning antud püügivõimaluse jaotamise süsteemi on seadusandja kehtestanud juba 2003 aastast. Kokkuvõtvalt ei mõjutanud kaebaja võimalikku püügikoguste vähenemist aastal 2023 mitte püügivõimaluste jaotamine, vaid esmakordselt kaluritele 2023 aastal individuaalkvootide kehtestamine, mis toimus KPS alusel antud määruse nr 105 alusel ja mis tehti kaebajatele kohustuslikuks kaluri kalapüügiloa väljastamisega mitte püügivõimaluste jaotamise otsusega. Arvestades, et kaluri kalapüügilube vaidlustatud ei ole, ei saaks püügivõimaluste jaotamise otsuste tühistamine või tühistamata jätmine täita kaebuse eesmärki tühistada otsused kalapüügiõiguse olulise vähenemise tõttu. Väljastatud kalapüügiload lubasid siiski püüda 45 t asemel vaid ca 8 t ja vaidlustatud otsuste tühistamine kaluri kalapüügilubade õigusjõudu ei murra.
23.Samas kaebaja on esitanud tühistamiskaebuse otsuste nr 10 ja 11 tühistamiseks. HMS § 52 lg 1 p 2 kohaselt võib haldusorgan enne haldusakti lõplikku lahendamist teha õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omava asjaolu. Kohtu hinnangul on vaidlustatud otsuste puhul tegemist eelhaldusaktidega, mis määravad ära püügivõimaluste jaotuse, mis on kohustuslikuks tingimuseks kalapüügilubade väljastamisel. Ilma püügivõimaluste jaotamiseta pole võimalik kalapüügilube väljastada, kuid samas ei anna püügivõimaluste jaotamiseks tehtavad otsused iseseisvalt adressaatidele püügiõigust. Püügiõiguse annab kalapüügiluba. Eelhaldusaktid on halduskohtus vaidlustatavad. HMS § 52 lg 2 sätestab, et osahaldusakti ja eelhaldusakti suhtes kohaldatakse haldusakti sätteid. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (HMS § 54). HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg 2). Kirjaliku haldusakti põhjendused peavad olema lihtsad ja arusaadavad ning eesmärgipärased. Kirjalike põhjenduste olemasolu aitab kohtul välja selgitada, kas otsused on tehtud meelevaldselt ning tagab ka reaalse kaebeõiguse teostamise võimaluse. Vaidlustatud otsustes on teatavaid puudujääke, kuid need pole sellised, mis tingiksid otsuste tühistamise vajaduse. Otsused on antud pädeva haldusorani poolt ja kooskõlas kehtivate õigusaktidega. Püügivõimaluste jagamisel on kesksel kohal Vabariigi Valitsuse 17. novembri 2017 määruse nr 164 “Kutselise kalapüügi loa taotlemisel esitatavate dokumentide loetelu, kalapüügiloa andmise, kehtivuse peatamise ning kehtetuks tunnistamise kord ja kalapüügiloa taotluse ning kalapüügiloa vormid” sätestatud tingimused ja metoodika, mille kohaselt on arvutatud muu hulgas kaebaja püügivõimalused. Metoodika on kehtestatud Vabariigi Valitsuse tasemel, mis likvideerib PTA suvaotsuse tegemise võimaluse püügivõimaluste määramisel ja seetõttu kohtleb taotlejaid võrdselt. Püügivõimaluste jaotamine toimub iga- aastaselt sama metoodika alusel. Eelnimetatud Vabariigi Valitsuse määrus, millega püügivõimaluste arvutamise metoodika on kehtestatud, kehtib aastast 2017. Kaebaja suhtes on viimasel neljal aastal määratud püügivõimalus samal viisil ja PTA ei ole muutnud püügivõimaluste jagamise korda. 2022 aasta lõpus jõustunud KPS muudatused püügivõimaluste jaotamise metoodikat ei muutnud, mistõttu ei riku püügivõimaluste jaotamiseks tehtud otsused kuidagi ka õiguskindluse põhimõtet. Ühtsel metoodikal kõikide taotlejate vahel püügivõimaluste jaotamine on ka proportsionaalne meede, kus ei toimu ühegi taotleja ebavõrdset kohtlemist ilma põhjendatud vajaduseta. Vastustajale võib ette heita, et vaidlustatud otsustes pole piisavalt täpselt välja toodud kaebaja poolt eelnevatel aastatel omandatud püügivõimalused, et oleks paremini jälgitav kaebajale 2023 aastaks antud püügivõimaluste arvutuskäik. Samas ei saa nimetatud selgituste esitamata jätmisest järeldada vajadust otsused tühistada. Kaebajatele on eelnevatel aastatel samadel alustel püügivõimalusi jagatud ja otsuste puhul on tegemist selliste eelhaldusaktidega, millega on püügivõimalused jagatud mitme erineva taotleja vahel korraga (teostatud on nn
massmenetlus, kus on rohkem kui 50 adressaati). Kaebaja ei ole kaebuses ka välja toonud, et PTA oleks teinud arvutusvea, mille kohaselt oleks püügivõimalus pidanud tulema teistsugune. Kuigi eelnimetatud faktiliste asjaolude puudulik kajastamine võib tuua kaasa otsuste teatava ebaselguse ei too see kaasa antud juhul otsuste tühistamist vastavalt HMS § 58. Kokkuvõtvalt on vaidlustatud otsused nr. 10 ja 11antud pädeva haldusorgani poolt, kooskõlas kehtiva õigusega ja proportsionaalsed ega riku võrdse kohtlemise või õiguskindluse põhimõtteid.
24.Kaebaja on kaebusega esitanud ka nõuded tunnistada põhiseadusvastaseks ja jätta kohaldamata Vabariigi Valitsuse määruse 04.11.2022 nr 105 „Kutselise kalapüügi võimalused, lubatud aastasaagid ning kalapüügiõiguse tasumäärad 2023. aastal.“ § 4, mis sätestab kalapüügi Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kaluri püügiloa alusel ja § 903, mis sätestab Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel lubatud aastasaagi püügivahendi kohta. Vastavalt HKMS § 158 lg 4 jätab kohus asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega. HKMS § 162 lg 2 kohaselt kui kohus jätab haldusasjas seaduse või muu õigustloova akti kohaldamata selle vastuolu tõttu põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega, tehakse selle kohta märge resolutsioonis. Kohtule arusaadavalt soovib kaebaja, et kohaldamata jäetakse KPS § 903 ja Vabariigi Valitsuse määruse 04.11.2022 nr 105 „Kutselise kalapüügi võimalused, lubatud aastasaagid ning kalapüügiõiguse tasumäärad 2023. aastal.“ § 4 lg 2, sest need seonduvad muudatustega kehtestada individuaalkvoodid (aastasaagid ja lubatud aastasaagid püügivahendi kohta). Kohtu hinnangul ei ole eelnimetatud kaebaja poolt toodud normid, mis tuleks jätta kohaldamata, antud asjas asjakohased. Nagu eelnevalt selgus on kaebuse üheks ajendiks 2022 aasta lõpus jõustunud KPS muudatused, millega nn olümpiapüügilt mindi üle individuaalkvootide süsteemile. Vaidlustatud otsused, millega jagati püügivõimalused, individuaalkvoote ehk lubatud aastasaake ei kehtesta. Aastasaagid kehtestatakse kalurile kalapüügiloa alusel. Vabariigi Valitsus võis määrusega kehtestada Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel lubatud aastasaagi püügivahenditele esimest korda 2023. aastaks. Kui Vabariigi Valitsus on 2023. aastaks lubatud aastasaagi kehtestanud, siis saab anda taotlejatele 2023. aastaks ka kalapüügiload, millele on märgitud nii püügivahendite arv kui ka lubatud aastasaak kalaliikide kaupa. Vaidlustades kalapüügiluba oleksid eelnimetatud normid asjakohased, kuid püügivõimaluste jagamisel nimetatud normid asjakohased ei ole. Püügivõimaluste jagamise süsteemi 2022 aasta lõpus jõustunud KPS muudatustega ei muudetud. Kui kaebajal on soov, et kohus hindaks eelnimetatud normide kohaldamise õigsust, tuleb kaebajal vaidlustada kalapüügiluba. Ka Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.2023 kohtumääruse nr 3-23-142 p-s 11 leidis ringkonnakohus, et kalapüügiga tegelev ettevõtja saab oma õigusi tõhusalt kaitsta kalapüügilubade kui haldusaktide vaidlustamisel ning sellise vaidluse raames saab käsitleda ka KPS-i ja määruse nr 105 võimalikku põhiseadusvastasust.
25.Kaebaja on esitanud tühistamisnõude ka vaideotsusele. HMS § 87 lg 1 kohaselt on isikul, kelle vaie jääb vaidemenetluses rahuldamata või kelle õigusi on vaidemenetluses rikutud, õigus pöörduda kaebusega halduskohtusse. Kaebuse võib esitada haldusakti kehtetuks tunnistamiseks, mille kehtetuks tunnistamist on rahuldamata jäetud vaidega taotletud (HMS § 87 lg 2 p 1) või vaideotsuse peale, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult (HMS § 87 lg 2 p 2). Kaebaja on esitanud tühistamisnõude vaideotsusele koos vaidlustatud otsustega. Kohus jätab tühistamisnõuded otsuste tühistamiseks rahuldamata, mistõttu ei esine ka alust vaideotsuse tühistamiseks. Vastustaja otsused pole õigusvastased, sest nad ei riku kaebaja õigusi. Kohtu hinnangul ei riku vaideotsus kaebaja õigusi ka iseseisvalt. Kohus jätab kaebuse vaideotsuse tühistamiseks rahuldamata.
26.Kokkuvõtvalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on tasunud riigilõivu 20 eurot ja
õigusabikulusid 2688 eurot. Menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.