Tallinna Ringkonnakohus Kaire Pikamäe, Oliver Kask ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
15.02.2024, Tallinn
Haldusasja number
3-22-1118
Haldusasi Menetlusosalised
I.F-i kaebus Keskkonnaameti 14.04.2022 otsusele nr 7-13/22/7293 Kaebaja – I.F Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja LV Kaasatud haldusorgan – Saaremaa vald, esindaja I.H
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Halduskohtu 27.03.2023 otsus I.F-i apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta I.F-i apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 27.03.2023 otsus haldusasjas nr 3-22-1118 muutmata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.03.2024. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-22-1118 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keskkonnaamet keeldus 14.04.2022 otsusega nr 7-13/22/7293 ehituskeeluvööndi vähendamisest Kapa-Koovi detailplaneeringu alusel. Põhjendused olid järgmised.
1.1.Ehituskeelu vähendamisel lähtutakse looduskaitseseaduse (LKS) § 40 lg-s 1 sätestatud tingimustest: arvestatakse ranna kaitse eesmärke, lähtutakse taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasja piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest. Vastavalt LKS §-le 34 on ranna või kalda kaitse eesmärk looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine.
1.2.Kapa-Koovi kinnistu detailplaneeringuala hõlmab Saare maakonnas Saaremaa vallas Koovi külas asuvat Kapa-Koovi kinnistut koos avalikus kasutuses oleva Otsestenina juurdepääsuteega, mis kulgeb üle Laasi-Jaagu kinnistu. Kapa-Koovi kinnistu pindala on 2,3 ha ning katastriüksuse sihtotstarve 100% maatulundusmaa. Ehitusregistri andmetel on kinnistu hoonestamata. Kinnistul asuvad puurkaev ning kaks ehitusregistrisse kandmata alla 20 m2 suurust kämpingut ja kuivkäimla. Detailplaneeringu koostamise eesmärk on ehitusõiguse määramine üksikelamu, abihoonete ja kalatiigi ehitamiseks. Detailplaneeringu koostamise käigus loobus arendaja kalatiigi rajamise soovist. Detailplaneering on üldplaneeringut muutev ehituskeeluvööndi laiuse osas. Planeeringuala jääb tervikuna Läänemere ranna piiranguvööndisse ja ehituskeeluvööndisse. Meresaarte rannal on ehituskeeluvöönd 200 m laiune (LKS § 38 lg 1 p 1). Saare maakonna planeeringu „Saare maakonnaplaneering 2030+“ lisaks oleva teemaplaneeringu „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ kohaselt on planeeringuala määratud kui rohevõrgustiku koridor. Ehituskeeluvööndi vähendamine hõlmab Kapa-Koovi kinnistule planeeritavaid hoonestusalasid ning kinnistule viivat juurdepääsuteed. Kavandatavad hoonestusalad asuvad Läänemerest umbes 60 m ja 100 m kaugusel. Keskkonnaamet on Kapa-Koovi kinnistu detailplaneeringu kooskõlastanud tulenevalt asjaolust, et planeeringulahendus on kehtivate seadustega kooskõlas. Keskkonnaamet märkis kooskõlastuses, et planeeringuga kavandatakse ehitustegevust samas asukohas, kus sama kinnistu varasema planeeringulahendusega ning uus lahendus ei erine olulisel määral varasemast lahendusest. Keskkonnaamet pidas ebatõenäoliseks nõustumist ranna ehituskeeluvööndi vähendamisega. Varem on planeeringualal ja selles piirkonnas taotletud ehituskeeluvööndi vähendamist nii Lümanda valla üldplaneeringu kui ka Kapa-Koovi kinnistut hõlmavate varasemate detailplaneeringute alusel. Keskkonnaministeerium ja Keskkonnaamet on 21.05.2008, 18.06.2015 ja 13.08.2019 sellest keeldunud. 2(10)
3-22-1118
1.3.Planeeringuala on ajalooliselt kasutatud loomade karjamaana, mistõttu võib sealseid kooslusi suures osas pidada poollooduslikeks kooslusteks. Poollooduslikud kooslused on pikaajalise inimtegevuse mõjul kujunenud loodusliku elustiku koosluste alad, mida on kestvalt niidetud või karjatatud. Sellise tegevuse jätkamine tagab neile aladele omase taimestiku ja liigikoosseisu säilimise. Poollooduslikel kooslustel on oluline roll avatud maastikus elurikkuse hoidjatena. Planeeringu hoonestusalal muudetakse kõlvik kuni kolme hoone ehitamisega õuemaaks. Õueala kujundamisel muudetakse olemasolevaid kooslusi, sest muutub ala kasutusviis. Väljapoole hoonestusalasid on kavandatud reovee kogumismahuti, vee- ja kanalisatsioonitorustikud, elektriliin ja liitumiskilp ning maakütteväljak. Ka nimetatud ehitiste rajamiseks on vajalik teostada kaevetöid, mis muudavad olemasolevaid kooslusi. Detailplaneeringu elluviimisel kahjustatakse olulisel määral rannal olevaid looduskooslusi. Looduslikud ja poollooduslikud kooslused hävivad hoonete, juurdepääsutee ja neid teenindavate rajatiste tõttu.
1.4.Ranna kaitse eesmärk on inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine. Detailplaneeringu elluviimine ranna ehituskeeluvööndi vähendamise tulemusel suurendab inimtegevusest lähtuvat kahjulikku mõju, kuna alale tekib aastaringne inimkoormus, kuid koormuse suurenemine ei ole niivõrd oluline, et tekiks vastuolu ranna kaitse eesmärkidega.
1.5.Ranna kaitse eesmärk on ranna eripära arvestava asustuse suunamine. Kapa-Koovi maaüksusel puudub Maa-ameti ajalooliste kaartide kaardirakenduse andmetel ajalooline asustus. Maaüksusel asuvad kaks kämpinguhoonet ja kuivkäimla, kuid puuduvad andmed nende ehitiste seaduslikkuse kohta. Need on ehitatud 1990-ndate aastate keskel. Ehitusregistrisse on kantud vaid alal asuv puurkaev, mille rajamise aeg ja asjaolud pole samuti teada. Planeeritavale hoonestusalale viivad teed, mis vajavad kinnistu asustamisel korrastamist. Koovi küla ajalooline hoonestus on asunud peamiselt Mustajala-Kihelkonna-Tehumardi riigimaantee ääres. Mõned ajaloolised hoonestusalad on jäänud ka rannaalale: planeeringualast 375 m kagu pool Viigipõllu kinnistul, 1,1 km põhja jääval Kooviranna kinnistul ning 1,5 km kaugusele jääval Jänese kinnistul. Hoonestus oli neil vastavalt 40 m, 25 m ja 80 m kaugusel merest. Kõik need ajaloolised talukohad on hävinenud. Praegusel ajal on Kapa-Koovi kinnistule lähim rannikualal asuv hoonestus u 270 m kaugusel Koovi kinnistul ja 380 m kaugusel Laasi-Jaagu kinnistul. Koovi kinnistu hoonestus on rajatud ranna ehituskeeluvööndisse (50 m veepiirist) ning teadmata on hoonete püstitamise seaduslikkus. Koovi kinnistu hoonestus ongi piirakonna ainus ehituskeeluvööndisse jääv hoonestus. Lähim järgmine ehituskeeluvööndisse jääv hoonestus asub ligikaudu 2,7 km põhja pool Jõgela külas, kus on tegemist ajaloolise Pussa talu hoonetega. Ajalooliselt on mere ja Mustjala-Kihelkonna-Tehumardi tee vaheline ala olnud peamiselt kasutusel karja- ja põllumaana. Ka planeeringualale jääv maa on olnud ajaloolise Viigipõllu talu loomade karjamaa.
3(10)
3-22-1118 Planeeringulahendus ei lähtu piirakonna ajaloolisest ja tänapäevasest maakasutusest ning asustusstruktuurist. Kapa-Koovi kinnistul ei ole hoonete püstitamine väljapoole ehituskeeluvööndit võimalik, kuid seda põhjusel, et varasem ehitusõigusega kinnistu on 12.12.2016 jagatud selliselt, et ehitusvõimalus on olemas üksnes kinnistust eraldatud Otsaste katastriüksusel.
1.6.Ranna kaitse eesmärk on rannal vaba liikumise ning kallasrajale juurdepääsu tagamine. Planeeringulahendus ei piira rannal vaba liikumist ja kallasrajale pääsu.
2.I.F esitas 18.05.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti 14.04.2020 otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata ehituskeeluvööndi vähendamise taotlus uuesti läbi. Vastustaja on ehituskeeluvööndi vähendamisest alati keeldunud ettekäändel, et kahjustatakse väärtuslikku rannakooslust, täpsustamata kordagi, mida konkreetselt. Kinnistul ei ole ühtegi kaitstavat liiki. Vastustaja ei taha tunnistada, et ehitusalal ja teel ei ole tähelepanuväärivat looduskooslust. Kinnistul pole ka poollooduslikku kooslust. Kui kaebaja tegevus kinnistul on keelatud, lõpeb ära ka kinnistu heakorrastamine. Detailplaneeringu kohaselt ei tule kaebajal kinnistul peale kahe maja vundamendi midagi kaevata, sest üks kämpingumaja jääb endisele kohale kuurina alles, teise kämpingumajakese kohale tuleb elumaja. Kuna õueala on värskelt kujundatud, ei ole seal midagi, mida saaks hävitada. Võib-olla tuleb paar poolkuivanud kadakat veel maha võtta. Kinnistul puudub maa, mida oleks võimalik kasutada põllumajanduslikul või metsanduslikul otstarbel. Kaebajat ei ole koheldud võrdselt teiste kinnistute omanikega. Vastustaja on Saaremaal andnud väga lahkelt ehituskeeluvööndi vähendamise nõusolekuid (nt Matise detailplaneering Atla külas, Tongrite detailplaneering Ninase külas). Järelikult peab see olema võimalik ka kaebaja kinnistul. Kaebaja taotlusi on menetlenud AL, kes ei ole erapooletu. Kaebaja palus vastustajal menetlejaks võtta mõni teine ametnik, kuid tulemuseks oli ikkagi AL varasemale tekstile rajanev otsus. Vastustaja tagastas kaebaja 06.05.2022 vaide. Praeguse kohtuasja läbivaatamisel tuleb arvestada ka vaides esitatud seisukohti. Kui vastustaja otsus jääb jõusse, muudab see kinnistu kasutamiskõlbmatuks. Kaebaja algsed aastatetagused planeeringud olid palju mahukamad, aastatega on tookordsetest plaanidest järele jäänud vaid väike elamine mere ääres pensionipõlve pidamiseks. Sellele vaatamata ei anna vastustaja ikkagi oma kooskõlastust. Kinnistu vajab aastaringset kohalolekut. 2023. a talvel tekitasid metssead seal suuri kahjustusi. See hävitab kinnistul oleva looduskeskkonna. Küündimatu on vastustaja väide, et poollooduslikul kooslusel ei tohi inimene astuda. Metssead muudavad niidud hooldamatuks.
4(10)
3-22-1118 Kui neid ei tasandata, kasvab seni niidetud maa täis võsa ja kulu. Samuti hävitavad metssead paljusid looduskaitse all olevaid liike, eriti meeldivad neile käpaliste juured.
3.Keskkonnaamet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes 14.04.2022 otsuses toodud seisukohtade juurde. Ranna ehituskeeluvööndi vähendamine on asukohapõhine kaalutlusotsus, mis tehakse iga kinnistu kohta käivatest asjaoludest tulenevalt. Atla külas Matise detailplaneeringu alusel ranna ehituskeeluvööni vähendamine toimus ajaloolise talukoha õueala ulatuses. Talukoht ja selle õueala oli säilinud (kiviaiaga piiratud ala), kuid endised hooned hävinud (vundamendid, korstnad säilinud). Ninase külas asuval Tongrite maaüksusel nõustus vastustaja ehituskeeluvööndi vähendamisega põhjusel, et maaüksusel on olemasolev puhkemajanduslik hoonestus, mis on valdavalt rajatud väljapoole alal kehtiva Ninase poolsaare üldplaneeringuga vähendatud ranna ehituskeeluvööndit. Alal on võrdlemisi suur inimmõju, mis tuleneb maaüksuse puhkemajanduslikust kasutusest. Ehituskeeluvööndi vähendamist sooviti selle inimmõjuga ala piires, kus looduskoosluseid ei esine.
4.Saaremaa vald märkis, et Saaremaa Vallavolikogu 16.12.2021 otsusega võeti detailplaneering vastu ning leiti, et planeeringulahendus sobib. Samas on Keskkonnaameti keeldumine kohalikule omavalitsusele siduv. Vald ei oska hinnata, kas ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldumine on põhjendatud või mitte.
5.Tallinna Halduskohus jättis 27.03.2023 otsusega kaebuse rahuldamata, nõustudes vaidlustatud otsuse põhjendustega (HKMS § 165 lg 2). Ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmise menetlus toimub LKS § 40 lg 4 alusel planeerimisseaduse (PlanS) kohaselt pärast planeeringu vastuvõtmist. Seega ei saa vastustaja LKS-st lähtudes anda enne planeeringu vastuvõtmist toimuvas kooskõlastamise menetluses ehituskeeluvööndi vähendamise nõusolekut. Vastustaja võib lähtuvalt ranna kaitse eesmärgist keelduda ehituskeeluvööndi vähendamisest vaatamata asjaolule, et detailplaneering on varasemalt hinnatud õigusaktidega kooskõlas olevaks ehk on kooskõlastatud. Lõpliku seisukoha ehituskeeluvööndi vähendamisele annab vastustaja siis, kui detailplaneering on vastu võetud ning kohalik omavalitsus on esitanud põhjendatud taotluse. Vaidlustatud otsuse näol on tegemist menetlustoiminguga, millele ei kohaldu täies mahus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56. Tegemist on kaalutlusotsusega, mis peab vastama kaalutlusotsuse reeglitele, mis tulenevad HMS § 4 lg-st 2. Vastustaja on nõusoleku andmisest keeldumisel neid reegleid järginud. Ehituskeeluvööndi eesmärk on märksa laiem kui näiteks kaitserežiimide eesmärk, milleks on kaitsta konkreetseid kaitse-eeskirjas märgitud loodusobjekte. Ehituskeeluvööndi puhul kaitstakse nt muu hulgas ka vaateid, maastiku üldist säilimist, püütakse saavutada teatud liiki püsiva inimtegevuse vältimist jne, mis ei ole looduskaitse- ja hoiualade kaitse-eeskirjades konkreetselt määratletud. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohased kaebaja väited sellest, et vastustaja oleks pidanud konkreetselt välja tooma, millist kooslust (taime-, looma või linnuliiki) kaebaja kaitsma peab. LKS-s sätestatud ranna ehituskeeluvöönd kaitseb väärtuslikku rannakooslust tervikuna. Ka kaebaja viited sellele, et otsuses on põhjendamatult pikalt käsitletud valgeluige kaitset, keda seal ei pesitse ega ela, ei lükka eeltoodut ümber. 5(10)
3-22-1118 Nimelt ei ole keeldumist põhjendatud valgeluige kaitse vajadusega, vaid rannakoosluse kaitsmise vajadusega. Arusaamatu on kaebaja väide, nagu oleks vastustaja juhtkonda eksitatud sellega, et detailplaneeringu alal on tähelepanuvääriv looduskooslus, mida tuleks kaitsta. Vaidlustatud otsusest nähtub, et ehituskeeluvööndi vähendamisest on keeldutud selleks, et tagada kõigi rannal asuvate looduskoosluste säilitamine ning vältida inimtegevuse kahjulikke mõjusid. Loogiline pole kaebaja seisukoht, et seda eesmärki tagab kõige paremini poolloodusliku kooslusega alade hoonestamine. Poolloodusliku kooslusega ala ja rannaga piirneva ala hoonestamine ei saa loogiliselt võttes kuidagi täita LKS §-s 34 sätestatud eesmärki, milleks on rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. Ala hoonestamisel võib inimtegevus mõningatel juhtudel ja teataval määral aidata keskkonnaeesmärkide saavutamisele kaasa (nt niitmine, meresodist koristamine), kuid selline tegevus sõltub subjektiivselt kinnistu omaniku tahtest ning seda ei saa käsitada hoonete püstitamisega ja alal püsiva inimasustuse tekkega paratamatult ja loogiliselt kaasas käiva ja püsiva tulemusena. Vastustaja ei ole otsuses võimalikule positiivsele mõjule tähelepanu pööranud. Samas on tegemist menetlustoiminguga, mille motiveerimiskohustus on madalam. Tegemist ei ole veaga, mis tingiks otsuse õigusvastasuse. Vastustaja on lähtunud mitteasjakohastest ja ebaõigetest kaalutlustest, viidates, et esitatud planeeringulahendus ei sisaldanud varasemate menetlustega võrreldes oluliselt muutunud planeeringulahendust või muud uut infot, mis oleks saanud tingida varasemast erinevale seisukohale jäämist. See pole aga viinud valele lõppjäreldusele, sest pelgalt ehitusmahu vähendamine ei tähenda, et detailplaneering ei omaks mõju ranna- ja kaldaalale. Vastustaja on piisavalt põhjendanud, miks ta leiab, et käesoleval juhul ei ole seaduses sätestatud reeglist erandi tegemine põhjendatud lähtudes LKS §-s 34 sätestatud eesmärkidest. Asjakohane pole kaebaja väide, et vastustaja oleks pidanud arvestama sellega, et ala ei sobigi millekski muuks kui hoonestamiseks, sest sellel puudub põllumajanduslik väärtus. LKS-st tulenevalt ei ole ranna- ja kaldakaitse alad mõeldud hoonestamiseks. Lisaks on vastustaja õigesti välja toonud, et planeeringuala jääb rohelise võrgustiku alale. Saare maakonnaplaneeringu kohaselt tuleb võimalikult sidusana säilitada rohelise võrgustiku alal asuvad looduskooslused ning piirata inimtegevusest lähtuvat kahjulikku mõju. Peamine sidusust ohustav tegevus on randadele ja kallastele ehitamine. Olulisim argument ehituskeeluvööndi vähendamisel on olemasolev või ajalooline asustus. Vaidlust pole selles, et alal, mida kaebaja soovib hoonestada, ei ole ajaloolist asustust asunud. Seejuures ei peagi rannaala olema sobilik põllumajanduseks. Samuti ei saa ehituskeeluvööndi vähendamist kaasa tuua asjaolu, et metssead kahjustavad rannaalasid ja nendega piirnevaid alasid. Vastupidi, nimetatud asjaolu näitab, et ala toimib efektiivselt rohelise võrgustikuna, mida kasutavad ka metsloomad. Vaidlustatud otsust ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et kaebaja kinnistu asub tervikuna ehituskeeluvööndis. See ei saa tekitada omanikule õigustatud ootust, et kinnistut on võimalik hoonestada. Kaebaja on teadlikult teostanud maakorraldustoimingud (Otsaste katastriüksuse eraldamine Kapa-Koovi kinnistust 12.12.2016), mille tõttu jäi vaidlusalune kinnistu tervikuna ranna ehituskeeluvööndisse.
6(10)
3-22-1118 Vastustaja on õigesti märkinud, et ranna kaitse eesmärk on muu hulgas ka rannaala eripära arvestava asustuse suunamine (LKS § 40 lg 1). Vaidlustatud otsuses on piisavalt põhjendatud kinnistuga seotud asjaolusid. Paljasõnalised ja tõendamata on kaebaja väited menetleja erapoolikusest või koguni korruptsioonist ehituskeeluvööndi vähendamisega seotud otsuste langetamisel. Kaebaja väited tema ebavõrdsest kohtlemisest pole asjakohased. Ehituskeeluvööndi vähendamist kaalub vastustaja igakordselt iga kinnistu põhiselt. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.I.F palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 27.03.2023 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtus väljendatud seisukohtade juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited. Kohtuotsus ei ole seaduslik, vaid sellega on püütud nõustuda seaduste tegelikku sisu tahtlikult moonutavate Keskkonnaameti seisukohtadega ja ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldumise otsitud põhjendustega. Kaebaja on juba 14.04.2022 vaides põhjalikult selgitanud, miks keeldumise aluseid ei esine. Halduskohus jättis tähelepanuta, et vaidlustatud otsuses on mitmeid faktimoonutusi. On jäetud arvestamata, et kinnistul ei ole midagi kaitstavat leitud. Sellele vaatamata on vastustaja seadnud kinnistu kasutamisele sellised piirangud, nagu oleks see loodusreservaat. Isegi sihtkaitsevööndis võib vanu teid korrastada. Väide, et hävib rohukamar, ei ole asjakohane. Uuel õuealal ei ole juba praegu taimestikku, sest paar aastat tagasi sai kuivanud tihe kadastik maha võetud. Ehitamiseks ei pea olemasolevat haljastust rohkem vähendama. Haljastus jääb ka peale ehitamist looduslikuks, kaebaja niidab lagedamaid alasid ja võtab vajadusel mõne kuivanud või murdunud kadaka vähemaks. Seega on vale otsuses toodud järeldus, et „Detailplaneeringu elluviimisel kahjustatakse olulisel määral rannal olevaid looduskooslusi. Looduslikud ja poollooduslikud kooslused hävivad hoonete, juurdepääsutee ja neid teenindavate rajatiste ulatuses“. Halduskohus ei arvestanud, et vastustaja kohaldab LKS-i teisiti, kui see on reaalselt eesti keeles mõistetav. LKS § 34 sisaldab väljendit „ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine“. Ranna või kalda eripära on ehituse mõistes pinnas ja sobiv kõrgusjoon merest. See on asustuse ajaloolisel kujunemisel ja praeguse ehituskoha otsimisel peamine tingimus. Vastustaja on kasutanud mõistet „ranna eripära arvestava asustuse suunamine“, jättes välja sõna „kalda“, mis viitab rohkem reljeefile, pinnasele ja kõrgusjoonele. Asustuse suunamisel peab otsustusõigus olema kohalikul omavalitsusel, mitte Keskkonnaametil. Mitte üheski seaduses ei ole nõuet, et ehitada tohib ainult vanale vundamendile või õuekohale. Asustusmuster on selles piirkonnas hajaasustus, mille ajalooliselt on tinginud ajalooliste talude suurus ja pinnas. Asustusjoon on olnud 50 m kaugusel merest. Asustuse hävitas nõukogude piirivalve ja edasi takistas vastustaja asustuse taastamist. Vale on väide, et antud piirakonnas pole kalurikülasid olnud. Detailplaneeringu toimikus on vana Viigipõllu suure talu kaart, kus on näha taluhoonete kompleks mere ääres. Koovi talu maja praegune asukoht on näha Maa-ameti aerofotol. Seega on väär halduskohtu väide, et vaidlust pole selles, et alal, mida kaebaja soovib asustada, ei ole ajaloolist asustust asunud. Asustus on lähedal olnud, ühe mälestusraamatu järgi ka kaebaja kinnistul u 150 m kaugusel merest. Ilmselt on see koht koos 7(10)
3-22-1118 pinnase koorimisega ära kadunud. Ranna või kalda eripära on Kapa-Koovi kinnistul planeeritud ehitusalal ehitamiseks ideaalne. Halduskohus läks kaasa vastustaja põhjendamatu seisukohaga, et algsel, s.o jagamata kinnistul oleks olnud võimalik ehitada väljapool ehituskeeluvööndit. Ala, mis jäi keeluvööndist väljapoole, on kevaditi märg, vajalik oleks vana metsa hävitamine ja reljeefi tõstmine. On üks kõrgem lagendik, kuhu mahuks vaid üks maja. Niimoodi maal ei ehitata. Algset 4 ha suurust kinnistut ei jagatud selleks, et detailplaneeringut õigustada. Taotlust menetlenud ametnik on viimase 10 aasta jooksul nõustunud paljudel juhtudel ehituskeeluvööndi vähendamisega. Vastustaja praktika ei kinnita, et taotluse rahuldamine on harv nähtus. Mingi rannakooslus on kõikjal rannas. Kaebaja puhul ei kahjusta ehitamine vähimalgi määral kõrghaljastust ja rohukamar taastub kiiresti. Üllatavalt hakkas kohus oma seisukohti kaitsma kehtetu ranna ja kalda kaitse seadusega, mis kehtis 1995–2004, väljendades väga sotsialistlikke seisukohti, et rannik on siiani Eesti suurimaid ühiseid rikkusi ning juurdepääs Eesti randadele peaks olema vaba. Kapa-Koovi kinnistul on väga hea juurdepääs rannale tagatud ning detailplaneeringuga see isegi paraneb, sest rannaala saab paremini korrastatud. Sotsialistliku seisukoha kõrvale tuleks seada põhiseaduslik omandi kaitse. Kaebajalt on võetud võimalus oma maad vabalt vallata, käsutada ja kasutada. On isegi väljendatud, et omaniku pere tallab kinnistu ära aastaringselt oma maal viibimisel. Ka halduskohtu arvates on kaebaja maa võõraste inimeste ja metsloomade pärusmaa, arvestamata aga sellega, et kaebaja on selle eest maksnud kõrgendatud maamaksu. Vastustaja on seadusevastaselt keskendunud asustuse looduslike põhjendusteta suunamisele, mis on hoopis valla funktsioon. Saaremaa vald on detailplaneeringuga nõus.
7.Keskkonnaamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes 14.04.2022 otsuses ja halduskohtu menetluses esitatud seisukohtade juurde.
8.Saaremaa vald jääb varasemate seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Alates 01.02.2024 kehtiva Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi tööjaotusplaani kohaselt vaatab apellatsioonkaebuse läbi kohus koosseisus Kaire Pikamäe, Oliver Kask ja Villem Lapimaa. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neis (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Ringkonnakohus jääb 15.09.2022 otsuses nr 3-21-751 (jõustunud 28.02.2023) avaldatud seisukohtade juurde, mis olid kokkuvõtlikult järgmised.
8(10)
3-22-1118 Ranna ja kalda ehituskeeluvööndi (LKS § 38 lg 1 p 1 järgi praegusel juhul 200 m) puhul sätestab LKS § 38 lg 3 ühemõtteliselt, et ranna või kalda ehituskeeluvööndis on uute hoonete ja rajatiste ehitamise keelatud. Ehituskeeluvööndi rakendamiseks ei pea seega mingit täiendavat hindamist või kaalumist enam läbi viima. Tegemist on reegliga, millest võib erandi teha üksnes Keskkonnaameti nõusolekul (LKS § 40 lg 3), kes hindab ehituskeeluvööndi vähendamise vastavust ranna või kalda kaitse eesmärgile ning lähtub taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest (LKS § 40 lg-d 1 ja 5). Kaebajal pole subjektiivset õigust nõuda, et ehituskeeluvööndit vähendatakse. Kohtulik kontroll keskendub eelkõige küsimusele, kas Keskkonnaamet on ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse menetluses kõiki asjaolusid õigesti arvesse võtnud ja kaalunud. Detailplaneeringu kooskõlastamine Keskkonnaameti poolt ei saanud kaebajal tekitada õiguspärast ootust, et LKS-i alusel toimuvas menetluses annab Keskkonnaamet nõusoleku ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Isegi juhul, kui kaebajal tekkis Keskkonnaamet tegevuse tõttu õiguspärane ootus, ei saa see olla ehituskeeluvööndi vähendamise iseseisvaks aluseks. Kui kaebaja kandis vastutaja väidetava õigusvastase tegevuse tõttu mingeid kulusid, võib kaebaja vastavas ulatuses esitada kahju hüvitamise nõude. Ranna ja kalda kaitse eesmärk on rannal ja kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine (LKS § 34). Asjaolu, et kaebaja soovib ehituskeeluvööndi piirist tunduvalt lähemale ehitada uued hooned, mõjutab ilmselgelt rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamist ning suurendab inimtegevuse kahjulikku mõju. Mõju looduskooslusele ei välista see, et rannal puuduvad konkreetsed kaitstavad loodusobjektid. Looduskooslus ongi ala erinevate looma- ja taimeliikide ja omaduste kogum, mille põhjal saab ala nimetada rannaks, rannametsaks, niiduks, metsaks, rabaks vms. Kaebaja poolt rajatavate ehitiste ja neid ümbritseva õueala ulatuses lakkab rand kui looduskooslus olemast. Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis õigustaksid antud juhul seadusega sätestatud ehituskeeluvööndi ulatusest loobumist. Kaebaja kinnistu ei ole varem olnud hoonestatud, ka naaberkinnistutel ei asu merele nii lähedal hoonestust. Kaugemale jäävatest kinnistutest on hoonestatud mõned vanad talukohad. Seega ei ole kaebajat ebavõrdselt koheldud. Vastustaja oli pädev hindama väljakujunenud asustust, sest see õigust tuleneb talle HKMS § 40 lg-test 1 ja 5. Nii saab Keskkonnaamet nõusoleku andmisel hinnata, mil määral on rannaala looduskooslusena veel toimiv, arvestades juba olemasolevat hoonestust. Asjassepuutuv ei ole kaebaja väide, et rannaala on hoonestamata ajaloolistel põhjustel (Saaremaa oli suletud piirkond).
11.Kõik eeltoodud seisukohad kehtivad ka praeguses vaidluses. Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis tingiksid erandi tegemise. Ranna ja kalda kaitse küsimustes väärtustas halduskohus õigesti avalikust huvist lähtuvaid kaalutlusi. Kuigi halduskohus viitas kehtivuse kaotanud ranna ja kalda kaitse seaduse seletuskirjale, kehtivad samad printsiibid ka praegu. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 37 lg 5 kohaselt ei või kaldaomanik takistada veekogu avalikku kasutust ning vastavalt KeÜS § 38 lg-le 4 peab kaldaomanik lubama 9(10)
3-22-1118 igaühel kallasrada kasutada. Kahtlemata on looduslikus seisundis olev rannik Eesti rikkus ning selle kaitseks ongi ette nähtud muu hulgas ehituskeeluvöönd. PS § 5 kohaselt on Eesti loodusvarad ja loodusressursid rahvuslik rikkus. LKS §-ga 38 sätestatud ehituskeeluvöönd riivab veekogude kallastel asuvate maaomanike õigusi, kuid seda riivet pole alust pidada põhiseadusega vastuolus olevaks. Need piirangud on Eestis kehtinud pikka aega ning need olid ka kaebajale teada. Sellele vaatamata otsustas kaebaja jagada varem u 4 ha suuruse kinnistu kaheks pärast seda, kui vastustaja oli keeldunud ehituskeeluvööndi vähendamisest muu hulgas põhjendusel, et kinnistule on võimalik ehitada ehituskeeluvööndist väljapoole. Apellatsioonkaebuses toodud väide, et sinna polnud mõistlik ehitada, ei tähenda, et kaebajale peab võimaldama ehitada kaitsevööndisse.
12.Õige pole kaebaja väljendile „ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine“ antud tõlgendus. Arvestades, et väljend asub looduskaitseseaduses, ei saa sellele anda ehitusõiguslikku tähendust. Vastustaja hindab vastavat eripära siiski looduskaitselistest aspektidest lähtudes, mitte ei tegele küsimusega, kuhu on pinnast ja kõrgusjoont arvestades kõige sobilikum ehitada. Vaidlusalusel kinnistul pole kogutud tõendite põhjal asustust olnud. Kaebaja viited mälestusraamatule ning pinnase koorimisele ei lükka seda seisukohta ümber.
13.Ringkonnakohus ei korda halduskohtu seisukohti seoses väidetava ebavõrdse kohtlemisega.
14.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.