Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar 14. veebruar 2024, Tartu 3-23-800 Xi (endise nimega Y) kaebus Eesti Vabariigi tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks Xi määruskaebus Tartu Halduskohtu 21. detsembri 2023. a määruse peale Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Eesti Vabariik
RESOLUTSIOON
Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21. detsembri 2023. a määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus on lõplik (HKMS § 119 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kinnipeetav X esitas 9. aprillil 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille nõuete tõlgendamise ja osaliselt tagastamise järgselt jäid halduskohtu menetlusse Eesti Vabariigi tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise 3 000 eurot väljamõistmine seoses õigustloova akti andmata jätmisega ning õigusemõistmisega. Kaebuse kohaselt tekitati kaebajale mittevaraline kahju sellega, et vaatamata CPT 2018. aasta raportile Eesti Valitsusele, ÜRO Inimõiguste Komitee 18. aprilli 2018. a raportile nr CCPR/C/EST/CO/4 (punktid 20-22) ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) suunistele ei ole Eesti Vabariigis vastu võetud õigusnorme, mis kohustaksid läbi viima väärkohtlemise uurimise ning mille alusel oleks võimalik väärkohtlejad vastutusele võtta. Lisaks tekitati kaebajale mittevaraline kahju sellega, et Tartu Halduskohtu 30. märtsi 2023. a määruses asjas nr 3-23609 olid tema kohta ebaõiged väited. Kaebus sisaldas kaebaja taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.
2.Tartu Halduskohus jättis 21. detsembri 2023. a määrusega rahuldamata Xi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel.
Halduskohus tuvastas, et kaebajal puuduvad rahalised vahendid kaebuselt riigilõivu tasumiseks ka miinimummääras ja seega on riigilõivu tasumisest vabastamise majanduslikud eeldused täidetud. Eeldatavasti taotleb kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist 3000 euro ulatuses, mistõttu hüvitamiskaebuselt tuleks tasuda riigilõivu 90 eurot (riigilõivuseaduse § 60 lg 2).
2.2.Kaebaja ei kirjelda kaebuses olukordi, millistel juhtudel tema arvates vajalikke norme ei ole vastu võetud. Kaebaja väited on üldsõnalised ning kaebusest ei nähtu, milliste konkreetsete õigusnormide andmise korral oleks kaebaja väidetavalt riivatud õigused olnud kaitstud. Eesti seadusandlus sisaldub piisavalt norme, mis kohustavad väärkohtlemise korral uurimisorganeid uurimist läbi viima. Nõustuda ei saa kaebajaga, et absoluutselt igasuguse kuriteoteate alusel tuleks läbi viia kriminaalmenetlus. See ei oleks mõistlik arvestades menetlusökonoomiat ja uurimisele kuluvaid ressursse. Lisaks peab uurimisorganitele jääma kaalumisruum, kas kriminaalmenetluse läbiviimine on põhjendatud. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 14 lg-s 1 sätestatud hüvitamisnõude eeldused ei ole täidetud.
2.3.Kaebaja arvates on haldusasja nr 3-23-609 Tartu Halduskohtu 30. märtsi 2023. a määruse p-des 9 ja 14.2.-14.3. esitatud ebaõigeid ja põhjendamata väiteid. Nimetatud määrusega jättis halduskohus rahuldamata kaebaja taotluse esialgse õiguskaitse korras teise vanglasse ümberpaigutamiseks. Määruses on välja toodud, et sisekontroll ei tuvastanud vanglaametnike poolt kaebaja suhtes ametialaste rikkumiste toimepanemist ning kaebaja on kõrgohtlik kinnipeetav, kelle viimane füüsiline konflikt kaaskinnipeetavaga leidis aset 15. märtsil 2023; kaebaja üritab kohtule näidata, et teda väärkoheldakse ja kiusatakse vanglaametnike poolt. Kaebaja leiab, et ühegi ekspertiisi ega kohtuotsusega ei ole tõendatud, et ta on kõrgohtlik kinnipeetav. Hinnangud kaebaja ohtlikkuse kohta sisalduvad tema individuaalses täitmiskavas, millele tuginedes on tehtud viiteid ka kaebaja ohtlikkuse osas. EIK otsuses 66393/10 (X vs Eesti) käsitletud asjaolude osas võib aru saada, et EIK pidas kaebajat keskmisest ohtlikumaks ja halduskohus käsitleski oma lahendis neid EIK seisukohti. Kohtule ei nähtu, et kaebaja ohtlikkuse taseme osas oleks Tartu Halduskohtu 30. märtsi 2023. a määruses esitatud kaebaja kohta ebaõigeid faktiväiteid. Kohtuasjas nr 3-21-939 pidas kohus võimalikuks, et kaebaja võib olla manipuleeriv kinnipeetav ja tema enesevigastamine võib olla kantud eesmärgist saavutada enda tahe. Kohus ei väitnud seda tõsikindlalt, vaid tegi üksnes järelduse, mis ei ole ilmselgelt vale ega saanud kaebajale põhjustada stressi, lootusetuse tunnet või mõnda muud kaebuses märgitud tagajärge. Isiku au ja hea nime teotamine peab olema suunatud avalikkusele ja eeldab toimingut, mis kahjustab isiku mainet avalikkuse ees. Tartu Halduskohtu 30. märtsi 2023. a määrus ei ole Riigi Teataja veebilehel avalikustatud. Avalikkusel puudub juurdepääs kohtuasja toimiku materjalidele.
2.4.Eeltoodut arvestades on vähetõenäoline, et kohus kaebuse rahuldaks ja kaebaja kasuks mittevaralise kahjuhüvitise välja mõistaks ning ei ole alust eeldada, et kaebaja kavandatav menetluses osalemine oleks edukas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 111 lg 1 mõttes.
3.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse halduskohtu 21. detsembri 2023. a määruse tühistamiseks. Kaebaja taotleb enda vabastamist riigilõivu tasumisest ja haldusasja saatmist halduskohtule menetlusse võtmiseks. Kaebaja leiab, et kohus nõuab kaebajalt riigilõivu kuigi ise tuvastas, et kaebaja on maksejõuetu. Samuti leidis kohus ebaõigesti, et hüvitamiskaebuse eduväljavaated on kasinad. Kohus ei kaitse kaebaja õigusi ja huve. EIK on öelnud, et riik on kohustatud läbi viima menetluse iga kuriteoteate alusel, milles väidetakse väärkohtlemist ja eemaldama menetluse ajaks ametniku teenistusest. Seda on rõhutanud ka ÜRO ja CPT oma raportites ja nõudnud vastavate normide vastuvõtmist Eesti seadusandluses. Need nõuded on Eestile kohustuslikud. Riigikohus on
märkinud, et vangla koostatud riskianalüüse ei saa ega tohi arvestada kuna nendest pole aru saada kuidas neid saadakse (asi nr 1-09-14104 p 27). Kohus ei saa tugineda tuvastamata asjaoludele ja oletustele ning seeläbi halvustada kaebaja mainet, isegi olukorras, kus pole läbi viidud ühtegi suulist kohtumenetlust.
4.12. veebruaril 2024 saabus ringkonnakohtule Xi taotlus Tartu Halduskohtu kohtunike Maria Lõbusa, Reelika Kitsingu ja Ülle Polluksi taandamiseks kõikidest kaebajaga seotud kohtuasjadest, mis nimetatud kohtunike menetluses on ning kõikide kohtuasjade menetlemistest tulevikus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
21.detsembri 2023. a määrus muutmata.
6.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebaja esitatud kaebuse edulootused on sedavõrd vähesed, et puudub alus kaebaja vabastamiseks riigilõivu tasumise kohtusest kaebuse esitamisel.
7.Halduskohus tuvastas, et kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek enne kaebusega koos esitatud menetlusabi taotlust on ebapiisav selleks, et tasuda riigilõivu isegi miinimummääras, s.o 20 eurot, kuigi kahju hüvitamise nõudelt 3 000 euro ulatuses tuleb maksta riigilõiv 90 eurot. Tuginedes HKMS § 111 lg-tele 1-3 märkis halduskohus õigesti, et menetlusabi andmise eelduseks peab olema ka menetluses osalemise edukus. Selle asjaolu üle vaidlus käibki.
8.Kaebaja on märkinud, et vanglaametnikud kuritarvitavad ametiseisundit ja väärkohtlevad kaebajat, seades ohtu tema elu ja tervise. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja väited on üldsõnalised ja kaebaja seisukohtadest ei selgu, millised konkreetsed õigusnormid, mis kaebaja õigusi paremini kaitseks, on välja andmata. Kaebajal on konflikti tõusetumisel vanglaametnikuga alati õigus pöörduda kohtu poole, kuid sealjuures tuleb täpselt välja tuua, kelle vahel, millal ja milline sündmus toimus. Oluline on märkida ka kahjulikud tagajärjed, mis konflikti järgselt kaebajale tekkisid. Kaebaja saab taotleda kohtult nii kaebajale tekitatud kahju hüvitamist, kui ka vastustaja kohustamist mõne toimingu tegemiseks või sellest hoidumiseks. Kohus saab lähtuvalt uurimispõhimõttest nõuda välja asjakohaseid tõendeid ja kuulata üle vanglaametnikke, kes on väidetava intsidendiga seotud. Antud juhul ei ole kaebaja neid asjaolusid ja ka temale tekkinud tagajärgi välja toonud. Paslik on rõhutada, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda ja taotleda, et teine isik saaks karistada või töölt eemaldataks. Sellist subjektiivset õigust ei ole kellelegi ette nähtud, kaasaarvatud kinni peetud isikule. Seega ei saa kaebaja eeldada ega nõuda, et kuriteoteate esitamine viib ametniku karistamiseni.
9.RVastS § 14 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Viidatud sätte alusel peaks kaebaja välja tooma, kuidas tema kuulub õigustloova akti andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Kohus mõistab, et kinni peetavad isikud puutuvad kinnipidamisasutuses igapäevaselt kokku vanglaametnikega. Kuid selgusetuks jääb, kuidas kaebaja on vanglas võrreldes teiste kinnipeetavatega eriliselt koheldud isik. Nagu kohus juba märkis, saab kaebaja alati vaidlustada kohtus ka vanglaametnike tegevusi. Kaebusega kohtu poole pöördudes tuleb valida enda jaoks kõige sobivam nõue vangla väidetava rikkumise vaidlustamiseks, tulemuslik võib olla eelkõige nõue kohustada vanglat midagi tegema või tegevus lõpetada ning ka nõue mingi vangla tegevuse keelamiseks. Kui põhivaidluse lõpptulemusena selgub, et vangla on kaebaja suhtes olulise rikkumise toime pannud, on õigus esitada kahju hüvitamise nõue vangla kui vastustaja vastu.
Seega nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et kaebaja puhul on RVastS § 14 lg-s 1 ette nähtud kahju hüvitamise eeldused täitmata.
10.Kaebaja nõude osas, et halduskohtu 30. märtsi 2023. a määrus sisaldab ebaõigeid väiteid kaebaja kohta ning seetõttu on õigusemõistmisega tekitatud kaebajale mittevaraline kahju, puudub ringkonnakohtu hinnangul edulootus. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kohtulahendi ebasobivuse korral on kaebaja õigus kohtulahend vaidlustada kõrgema astme kohtus. Esimese astme kohtu määruse peale saab kaebaja esitada määruskaebuse ringkonnakohtule. Kohtulahendi vaidlustamisel saab kaebaja ära märkida kõik enda seisukohad ja arvamused, miks halduskohtu lahend ei ole õiguspärane. Ringkonnakohtul on kohustus kontrollida esimese astme kohtulahendi seaduslikkust ja põhjendatust. Nii saab kaebaja esmajärjekorras edasikaebekorras oma õigusi kaitsta ja kohtu võimalikele möödalaskmistele tähelepanu juhtida. RVastS § 15 lg 1 näeb ette, et isik võib nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo.
11.Eeltoodu alusel jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21. detsembri 2023. a määrus muutmata.
12.Ringkonnakohus selgitab, et HKMS § 13 kohaselt kohaldatakse kohtuniku taandamise suhtes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-e 23-30. TsMS § 24 lg 2 alusel esitatakse kohtuniku taandamise avaldus kohtule, kelle koosseisu taandatav kohtunik kuulub. Seega tuleb halduskohtu kohtunike taandamise avaldus esitada halduskohtule.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.