Xi kaebus Eesti Töötukassa 25.10.2022 otsuse nr TVT/22/053878 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
Vastustaja – Eesti Töötukassa
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata.
Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 07.03.2024. Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Töötukassa 06.01.2021 otsusega nr TVT/21/001220 määrati Xile töövõimetoetus.
2.Eesti Töötukassa lõpetas 25.10.2022 otsusega nr TVT/22/053878 Xile töövõimetoetuse maksmine, kuna ta ei vasta töövõimetoetuse seaduse (edaspidi TVTS) § 2 lg 2 tingimusele. Töövõimetoetuse saajal täitus 183 päeva välisriigis 17.10.2022.
3.X esitas 26.10.2022 Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse Töötukassa kohustamiseks jätkata taotlejale töövõimetoetuse maksmist alates 17.10.2022. Tallinna Halduskohus jättis 27.10.2022 määrusega Xi esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. X esitas 27.10.2022 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, mille ringkonnakohus jättis 28.10.2022 määrusega rahuldamata.
3-22-2290
4.X kordas ja täiendas oma kaebust 12.11.2022 saabunud e-kirjaga. Xi palub tühistada Eesti Töötukassa 25.10.2022 otsuse nr TVT/22/053878 ning vabastada ta maksejõuetuse tõttu riigilõivu tasumisest.
5.Tallinna Halduskohus võttis 23.11.2022 määrusega Xi (kaebaja) kaebuse Eesti Töötukassa 25.10.2022 otsuse nr TVT/22/053878 tühistamise nõudes menetlusse ja tunnistas vastustajaks Eesti Töötukassa (vastustaja).
6.Eesti Töötukassa vastas kaebusele 23.12.2023.
7.Kohus määras asja läbi vaatamise kirjalikus menetluses ja andis täiendavate seisukohtade esitamiseks tähtaja 27.12.2023 ning määras kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja. Kaebaja teatas 23.11.2023 kirjaga, et on nõus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses, sest viibib välismaal. Menetlusosalised täiendavaid seisukohti ei esitanud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
8.Töötukassa lõpetas 25.10.2022 haldusaktiga nr TVT/22/053878 kaebajale alates 17.10.2022 töövõimetoetuse maksmise seoses sellega, et ta elab alates 18.04.2022 väljaspool Euroopa Liitu. Kaebaja peab seda otsust ebaseaduslikuks ja palub kohtul kohustada töötukassat jätkama talle töövõimetoetuse maksmist alates 17. oktoobrist 2022, kuna ta viibib Valgevenes ilma sissetulekuta. Kaebaja terviseseisund on kehv, talle on määratud puue.
9.Kaebaja põhjendab oma seisukohta sellega, et ta on hetkel Prantsusmaal ametlikult registreeritud elanik ja on selle riigi sotsiaalkindlustussüsteemi kaitse all. Kaebaja kavatseb pöörduda tagasi Prantsusmaale niipea kui võimalik, kui saabub tema järjekord sotsiaalkorteri saamiseks. Kaebaja sõnul lahkus ta Prantsusmaalt 2022. aasta märtsis põhjusel, et tõsiste terviseprobleemide tõttu ei saanud ta seal enam tänaval elada ja kodutute narkomaanide hostelis elamine talle tervislikel põhjustel ei sobinud ja seetõttu otsustasin ajutiselt lahkuda elama SRÜ riikidesse, kuna neis riikides saab ta oma pensioni eest üürida eraldi korteri (Prantsusmaal ei saanud ta seda oma pensioniga lubada).
10.Kõikides riikides, kus ta on elanud alates Prantsusmaalt lahkumisest 2022. aasta märtsis, on kaebaja olnud turist ega ole end kuskil kohalikuks elanikuks registreerinud. Sellises olukorras leiab ta, et lähtuvalt EL määruse 883/2004 artikli 11 lõike 1 punktist „V“ ja § 11 lõikest 2, samuti Eesti rahvastikuregistriseaduse § 6 lõigetest 1 ja 2 on ta nüüd Prantsuse Vabariigi elanik. Sellega seoses säilib tal õigus saada Eesti pensioni ülaltoodud EL määruse alusel.
11.Kaebaja leiab kaebuse täienduses (e-kiri 12.11.2022), et töövõimetoetuse saamise õigus peaks kehtima võrdselt nii EL-is ja EMP-s kui ka väljaspool neid riike elavatel Eesti kodanikel, kuna õigus tervishoiule ja riiklikule toetusele töövõimetuse korral on võrdselt vajalik mõlema kategooria kodanikele. Selline õiguseteooria kontseptsioon on selgelt näha mitmest Eesti põhiseaduse artiklist (eelkõige artikli 12 lõikest 1 ja artikli 28 lõikest 1 ja 2) ning seda kinnitavad üheselt nende õigusnormide põhiseaduse kommentaarides toodud sätted. Eesti rahvastikuregistrisse kantud andmed viitavad sellele, et ta on Prantsusmaa elanik, mis tähendab, et EL määruse 883/2004 alusel ei saa temalt ära võtta õigust olla töövõimetoetuse saaja.
12.Tulenevalt rahvastikuregistri seaduse § 6 lõikest 1 ja § 66 lõikest 2 ei olnud töötukassal 25.10.2022 haldusakti nr TVT/22/053878 andmisel õigust Eesti rahvastikuregistris toodud andmed mitte arvestada aga kohtu toimikus olev e- kirjavahetus tema ja Prantsusmaa sotsiaalteenistuse vahel kinnitab, et Eesti rahvastikuregistris toodud andmed ei ole fiktiivsed.
13.Asjaolud, mille tõttu ta ajutiselt Prantsusmaalt lahkus, ei saa EL määruse 883/2004 2. osa artikli 11 kohaselt olla aluseks, millega teda töövõimetoetusest ilma jätta. Kui Prantsusmaa pool
2(6)
3-22-2290 neid asjaolusid arvesse võtab ning ei võta temalt õigust olla prantsuse sotsiaalkindlustussüsteemi kaitse all, siis Eesti ei saa sellises olukorras teha vastupidist otsust.
14.Eeltoodust tulenevalt palub kaebaja kohtul taastada tema sotsiaalne õigus ning tühistada Eesti Töötukassa 25.10.2022 haldusakt nr TVT/22/053878. Vastustaja seisukohad
15.Vastustaja leiab, et kaebus on alusetu ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu.
16.Vastustaja märgib, et vaidlus puudub järgmiste asjaolude üle: 1) kaebajale on tuvastatud puuduv töövõime ja talle on määratud töövõimetoetus perioodiks 30.12.2020 – 21.05.2023; 2) kaebaja suundus Usbekistani Vabariiki 18.04.2022; 3) 183 päeva Usbekistani Vabariigis viibimist täitus kaebajal 17.10.2022.
17.TVTS § 2 lg 1 järgi on töövõime hindamisele ja töövõimetoetusele õigus 16-aastasel kuni vanaduspensioniealisel isikul, kes on: 1) Eestis elav Eesti kodanik või pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elav välismaalane; 2) tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elav välismaalane; 3) Eestis viibiv rahvusvahelise kaitse saaja või varjupaigataotleja, kellel on õigus Eestis töötada välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses sätestatud tingimustel.
18.TVTS § 2 lg 2 sätestab, et TVTS § 2 lg 1 punktides 1 ja 2 nimetatud Eesti elanikul, kelle elukoht on mitmes riigis, on õigus töövõime hindamisele ja töövõimetoetusele, kui ta on resident tulumaksuseaduse § 6 lõike 1 tähenduses.
19.Tulumaksuseaduse § 6 lõike 1 kohaselt on füüsiline isik resident, kui tema elukoht on Eestis või kui ta viibib Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeval.
20.Vaidlustatud otsuse põhjenduste kohaselt lõpetati kaebajale töövõimetoetuse maksmine, kuna kaebaja on vastustajale kinnitanud, et ta ei viibi Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeva. TVTS § 2 lg 2 kohaselt on töövõimetoetusele õigus Eesti kodanikul, kelle elukoht on mitmes riigis, kui ta on resident tulumaksuseaduse § 6 lg 1 tähenduses. Vastustajale esitatud andmete kohaselt asus kaebaja elama Usbekistani Vabariiki 18.04.2022. Kaebaja on esitanud vastustajale 25.10.2022 informatsiooni, et ta on Valgevenes. Vastustajale esitatud informatsiooni kohaselt ei ole kaebaja alates välisriiki asumise kuupäevast Eestis viibinud. Kaebaja 183 päeva välisriigis viibimist täitus 17.10.2022, millest tulenevalt ei viibi töövõimetoetuse saaja 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul alates välisriiki elama asumise kuupäevast vähemalt 183 kalendripäeva Eestis.
21.Lähtudes eeltoodust otsustas Eesti Töötukassa lõpetada töövõimetoetuse saajale töövõimetoetuse maksmine alates 17.10.2022.
22.Kaebaja on seisukohal, et töövõimetoetuse saamise õigus peaks kehtima võrdselt nii EL-is ja EMP-s kui ka väljaspool neid riike elavatel Eesti kodanikel, kuna õigus tervishoiule ja riiklikule toetusele toovoimetuse korral on võrdselt vajalik mõlema kategooria kodanikele. Selline kontseptsioon on selgelt näha mitmest Eesti põhiseaduse artiklist (eelkõige artikli 12 lõikest 1 ja 28 lõikest 1 ja 2) ning seda kinnitavad üheselt nende õigusnormide põhiseaduse kommentaarides toodud sätted.
23.Vastustaja kaebaja käsitlusega vastuolust põhiseadusega ei nõustu. PS-st tuleneb tõepoolest riigi üldine kohustus abistada vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral, kuid sellest objektiivsest kohustusest tuleneb ka subjektiivne õigus. Vastustaja arvates leiab kaebaja ekslikult, et viidatud põhimõttest tuleneb talle subjektiivne õigus kasutada kõige efektiivsemaid tööturutoetuseid, nagu töövõimetoetus. Põhiseaduses on riigi vastav kohustus sätestatud üldiselt määratletuna, ega ole konkretiseeritud, millistest kaalutlustest tuleb riigil lähtuda või millisel viisil abi osutatakse. Objektiivsest üldiselt määratletud kohustusest ei saa tuleneda isiku subjektiivset nõudeõigust konkreetsetele toetusele. Sotsiaalsed õigused on ennekõike käsitletavad riigi üldise kohustatusena, mida realiseeritakse vastavalt sotsiaalpoliitilistele kokkulepetele ja majanduslikele võimalustele. Seega on riigil kohustus tagada kõigile sätestatud õiguste kasutamise võimalus õiglasel ja 3(6)
3-22-2290 võimalustele vastaval alusel. Seadusandja pädevuses on täpsemalt määrata, millist liiki abi ja millises ulatuses tööotsijale töö leidmisel osutatakse ning kehtestada tingimused abi saamisele. TVTS sätestab tingimused toetuse maksmiseks isikutele, kes ei ela püsivalt Eestis.
24.Kaebaja on seisukohal, et Eesti rahvastikuregistrisse kantud andmed viitavad sellele, et ta on Prantsusmaa elanik, mis tähendab, et EL määruse 883/2004 alusel ei saa temalt ära võtta õigust olla töövõimetoetuse saaja. Tulenevalt rahvastikuregistri seaduse § 6 lõikest 1 ja § 66 lõikest 2 ei olnud Töötukassal 25.10.2022 haldusakti nr TVT/22/053878 andmisel õigust Eesti rahvastikuregistris toodud andmed mitte arvestada aga kohtu toimikus olev e-kirjavahetus kaebaja ja Prantsusmaa sotsiaalteenistuse vahel kinnitab, et Eesti rahvastikuregistris toodud andmed ei ole fiktiivsed.
25.Rahvastikuregistri andmetel on kaebaja elukoht Eestis. Puudub põhjendus, miks kaebaja suhtes ei kohalduks TVTS § 2 lg 2 sätestatu. TVTS ei sea töövõimetoetuse maksmise eelduseks rahvastikuregistri kannet ning töövõimetoetuse maksmise otsustamisel ei lähtuda rahvastikuregistri andmetest. Oluline on, et toetuse saaja viibiks 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul alates välisriiki elama asumise kuupäevast vähemalt 183 kalendripäeva Eestis. Töövõimetoetuse maksmisel arvestatakse isiku tegelikku elukohta.
26.Kaebaja märgib, et asjaolud, mille tõttu ta ajutiselt Prantsusmaalt lahkus, ei saa EL määruse 883/2004 2. osa artikli 11 kohaselt olla aluseks töövõimetoetuse maksmise lõpetamisele. Kui Prantsusmaa pool neid asjaolusid arvesse võtab ning ei võta temalt õigust olla oma sotsiaalkindlustussüsteemi kaitse all, siis Eesti ei pea sellises olukorras teha vastupidist otsust. Vastustaja märgib, et kaebaja viidatud artikkel ei ole antud vaidluses asjakohane ega kohaldatav. Samuti ei oma tähendust, mis põhjusel pidi kaebaja Prantsusmaalt lahkuma. Ühtlasi ei ole kaebajale määratud Prantsusmaal töövõimetoetust või muud sellega võrdustatud toetust, kuna vastustaja oleks sellest teadlik.
27.Seega palub vastustaja jätta Xi kaebuse Eesti Töötukassa 25.10.2022 otsuse nr TVT/22/053878 tühistamiseks rahuldamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
28.Vaadanud läbi poolte seisukohad, leian, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vaidlustatud töötukassa otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.
29.TVTS § 2 lg 1 p 1 sätestab, et töövõime hindamisele ja töövõimetoetusele on õigus 16aastasel kuni vanaduspensioniealisel isikul, kes on Eestis elav Eesti kodanik või pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elav välismaalane. TVTS § 2 lg 2 sätestab, et TVTS § 2 lg 1 p-s 1 nimetatud Eesti elanikul, kelle elukoht on mitmes riigis, on õigus töövõime hindamisele ja töövõimetoetusele, kui ta on resident TuMS § 6 lg 1 tähenduses või kui ta elab Eestis püsivalt välismaalaste seaduse tähenduses. TuMS § 6 lg 1 kohaselt on füüsiline isik resident, kui tema elukoht on Eestis või kui ta viibib Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeval ning isik loetakse residendiks alates tema Eestisse saabumise päevast.
30.Vaidlust pole selle üle, et kaebaja viibis alates 18. aprillil 2022 (dtl 89) Usbekistani Vabariigis. Seega polnud kaebaja alates 18. aprillist 2022 kuni kaebuse esitamiseni Eestis viibinud. Ka hiljem ei pöördunud isik Eestisse tagasi ning on vahetanud korduvalt elukohariiki. Näiteks on kaebaja esitanud Eesti Töötukassale 25.10.2022 (dtl 94) informatsiooni, et ta viibib Valgevenes. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja on esitanud mitmeid erinevaid kaebusi ning näiteks haldusasjas 3-22-1908 on välisministeeriumi teabenõude vastuses kirjeldanud, et kaebaja näol on tegemist isikuga, kes rändab mööda maailma ringi ning ei ole huvitatud Eestisse tagasipöördumisest. Seega oli antud juhul tegemist olukorraga, kus kaebajal elukoht on mitmes riigis. Kui isiku elukoht on mitmes riigis, on õigus töövõime hindamisele ja töövõimetoetusele, kui ta on resident TuMS tähenduses.
4(6)
3-22-2290
31.Kaebaja enda poolt esitatud andmetest nähtub, et vaidlust ei selle üle, et 17.10.2022 täitus kaebajal 183 päeva välisriigis viibimist. Kuna kaebaja ei olnud Eesti Vabariigi resident, siis ei kohaldu tema suhtes TVTS § 2 lg 1 p 1 ehk kaebaja ei vastanud enam töövõimetoetuse saamise tingimustele TVTS § 2 lg 2 alusel. Vastustaja on õigesti viidanud, et töövõimetoetuse maksmisel arvestatakse isiku tegelikku elukohta.
32.Eesti residendi staatuse hindamisel pole tähtsust sellel kus riigis ja kui kaua kaebaja elas, vaid sellel kui kaua on kaebaja Eestist eemal viibinud. Seadusandja on ette näinud, et Eestist üle poole aasta eemal viibija kaotab õiguse Eesti Vabariigi makstavale töövõimetoetusele.
33.Seega leidis töötukassa 25.10.2022 otsuses õiguspäraselt, et töövõimetoetuse maksmine kaebajale tuleb alates 17.10.2022 lõpetada.
34.Mis puudutab kaebaja väidet, et asjaolud, mille tõttu ta ajutiselt Prantsusmaalt lahkus, ei saa EL määruse 883/2004 2. osa artikli 11 kohaselt olla aluseks, millega teda töövõimetoetusest ilma jätta, siis viidatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus nr 883/2004 ei ole praeguse vaidluse juures asjakohane, kuna kaebaja ei elanud alates aprillist 2022 enam Prantsusmaal, vaid väljapool EL riike (EMP ja Šveits). Euroopa Liidu üks aluspõhimõtteid on tagada liidu liikmesriikide piires töötajate vaba liikumine. Selle põhivabaduse realiseerimise üheks oluliseks osaks on sotsiaalkindlustussüsteem, mille ülesandeks on tagada liidu sees elavate ja töötavate isikute sotsiaalkindlustusõiguste kaitse. Töövõimetushüvitiste (sõltumata sellest, kuidas neid hüvitisi riigisiseselt nimetatakse) maksmist teise Euroopa Liidu liikmesriiki reguleerib nimetatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus nr 883/2004. Määrus ei ühtlusta riikide makstavate sotsiaalkindlustushüvitiste määramise ja maksmise tingimusi ja korda, vaid kehtestab reeglid, mille alusel makstakse neid hüvitisi nendele inimestele, kes on töö- või elukoha vahetuse tõttu liikunud ühest Euroopa Liidu liikmesriigist teise liikmesriiki. Kuna kaebaja oli liikunud hoopis Usbekistani ja Valgevenesse, siis asjakohased EL-i reeglid ei kehti.
35.Riigi kohustuse aidata oma elanikke sotsiaalsete riskide korral sätestavad Eesti Vabariigi põhiseadus ja mitmed rahvusvahelised õigusallikad. Mis puudutab töövõimetoetuse seaduse § 2 lg 2 vastuolu põhiseaduse § 12 lõikega 1 ja § 28 lõigetega 1 ja 2, siis märgin järgmist. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 28 lõige 2 näeb ette, et inimesel on õigus riigi abile töövõimetuse korral. Mis tingimustel riik abi annab, otsustab Riigikogu. Seega on Riigikogul selles asjas suur otsustusõigus. Paratamatult tuleb Riigikogul abi andmise tingimusi kindlaks määrates võtta arvesse riigi majanduslikku olukorda ja abi andmise võimalusi, sest riik ei saa inimestele anda rohkem, kui selleks võimalusi on. Praegusel juhul riik ei keeldu kaebajale abi andmisest, vaid toetust antakse tingimusele, et toetuse saaja elab Eestis. Kui isiku elukoht on mitmes riigis, on tal õigus töövõime hindamisele ja töövõimetoetusele vaid juhul, kui ta on resident TuMS tähenduses. Seega kui isik on pikemaajaliselt Eestist eemal, ei maksa Eesti Vabariik isikule enam toetust. See ei välista aga seda, et kaebajal võib mõnes muus viibimis- või elukohariigis tekkida õigus sotsiaaltoetustele. Samuti on isikul toetuse saamise jätkamiseks võimalus Eestisse tagasi pöörduda ning teda loetakse residendiks Eestisse saabumise päevast.
36.Kaebaja leiab kaebuses, et töövõimetoetuse saamise õigus peaks kehtima võrdselt nii EL-is ja EMP-s kui ka väljaspool neid riike elavatel Eesti kodanikel, kuna õigus tervishoiule ja riiklikule toetusele toovoimetuse korral on võrdselt vajalik mõlema kategooria kodanikele. PS § 12 lõikega 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Eeltoodu ei tähenda, et mistahes ebavõrdne kohtlemine on lubamatu, vaid ebavõrdseks kohtlemiseks peab olema mõistlik ja asjakohane põhjendus. Seadusandja pole läinud vastuollu võrdsus põhimõttega. EL-i ja EMP-riikide kodanikke koheldakse erinevalt kolmandate riikide kodanikest, kuna liikmesriigid on teinud vastavad kokkulepped ja sõlminud vastavad lepingud. Selline ebavõrdne kohtlemine ei ole lubamatu. Kaebusest nähtub, et kaebaja ise on teadlik oma õigustest EL-i riikides ja kolmandates riikides ning saab nendest teadmistest lähtudes valida oma elukoha. Kaebusest selgub ka et kaebaja vahetab oma elukohti tihti ja 5(6)
3-22-2290 vabatahtlikult ning seega peab ta end kurssi viima erinevates riikides viibimise ja elamise tingimustega (sh. väljavaadetega osa saada ajutise elukohariigi sotsiaalkaitsesüsteemist).
37.Kokkuvõtvalt leian, et töötukassa 28.06.2022 otsus nr TVT/21/001220 on õiguspärane ning kaebus tuleb tervikuna rahuldamata jätta. Menetluskulud HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kaebaja menetluskulud jäävad seega tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. (allkirjastatud digitaalselt) Maret Hallikma
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.