MM avaldus Elering AS-i vastu tehnovõrgu ja – rajatise talumise tasu suuruse tuvastamiseks ja selle maksmiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31.05.2016 kohtumäärus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik MM määruskaebus Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja: MM (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja Ants Soone Puudutatud isik: Elering AS (registrikood 11022625), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Kadri Michelson ja Liina Linsi
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 31.05.2016 kohtumäärus muutmata.
2.Jätta MM määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Menetlusosalistel puuduvad ringkonnakohtu menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättetoimetamisest arvates. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta 1(12)
Tsiviilasi nr 2-12-52246 menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.MM (avaldaja) esitas 11.12.2012 Harju Maakohtule avalduse Elering AS (puudutatud isik) vastu tehnovõrgu ja -rajatise talumise tasu suuruse tuvastamiseks ja selle maksmiseks kohustamiseks. Avalduse kohaselt asuvad puudutatud isiku ülekandeliinid avaldajale kuuluvatel kinnisasjadel (Tallinnas aadressidel Järveotsa tee 4c, 12A ja 14B) ning koos liinidele ette nähtud kaitsetsoonidega koormavad neid.
2.Harju Maakohtu 10.09.2013 otsusega avaldaja nõue rahuldati. Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse 26.03.2014 otsusega muutmata. Riigikohus tühistas 11.03.2015 otsusega maakohtu ja ringkonnakohtu otsused ning saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.
3.Pärast Riigikohtu otsust täpsustas avaldaja oma avaldust. Avaldaja palub kohtul tuvastada, et puudutatud isikul on kohustus tasuda avaldajale tehnovõrgu ja –rajatise (ülekandeliinide) talumise eest tasu 2012. aasta eest alates Riigikohtu otsuse jõustumisest 20 465,13 eurot ning 2013. aasta ja iga järgneva aasta eest 38 520,64 eurot. Puudutatud isik tasus 2012. aasta eest kokku 309,28 eurot. Avaldaja arvestas sellest 91,26 eurot tasutuks kuni Riigikohtu tehtud otsuse jõustumiseni, st 108 päeva eest. Ülejäänud summa 208,02 eurot arvestas avaldaja tasutuks avalduses sisalduvast nõudest, mistõttu 2012. aasta eest on nõutav tasu 20 257,11 eurot. Lisaks taotleb avaldaja viivise väljamõistmist seaduses sätestatud määras ning määrata lahendi täitmise kord (avaldaja arveldusarve numbri märkimine lahendisse).
4.Avaldaja põhinõue koosneb järgmistest osadest: 1) Järveotsa tee 4c kinnistu eest: - talumistasu 2012. aasta eest 4 261,98 eurot; - talumistasu alates 2013. aastast 6 046,06 eurot aastas (maamaks 699,75 eurot ja omandi kitsendamise hüvitis 5 346,31 eurot); - hoolduskulude hüvitist avaldaja ei nõua; 2) Järveotsa tee 14B kinnistu eest: - talumistasu 2012. aasta eest 9 470,43 eurot; - 2012. aasta eest ei nõua avaldaja hoolduskulude hüvitamist; - talumistasu alates 2013. aastast 19 051,39 eurot (maamaks 924,50 eurot, omandi kitsendamise hüvitis 12 510,29 eurot ja hoolduskulu 5 616,60 eurot); 3) Järveotsa tee 12A kinnistu eest: - talumistasu 2012. aasta eest 6 732,55 eurot; - 2012. aasta eest ei nõua avaldaja hoolduskulude hüvitamist; - talumistasu alates 2013. aastast 13 422,95 eurot (maamaks 657,25 eurot, omandi kitsendamise hüvitis 8 893,58 eurot ja hoolduskulu 3 872,12 eurot).
5.Avaldaja selgitas, et Järveotsa tee 4c kinnistu (registriosa nr 1314001) pindala on 3 113 m2, sihtotstarve on ärimaa. Ülekandeliini kaitsetsoon koormab kinnistut 39% ulatuses, st 1 214 m2. Kinnistul asub tasuline autoparkla. Piirangu sisuline ulatus on avaldaja arvates 88%. Üldplaneeringu kohaselt paikneb kinnistu segahoonestusalal, kus on lubatud kuni üheksakorruselised äri- ja teeninduspinnad. Kaitsevööndi ala on võimalik kasutada ühes tasapinnas. Järveotsa tee 12A kinnistu (registriosa nr 1312501) pindala on 5 882 m2, sihtotstarve on sotsiaalmaa. Sihtotstarbe põhjus on kinnistul
2(12)
Tsiviilasi nr 2-12-52246 asuvad ülekandeliinid. Üldplaneeringu kohaselt paikneb kinnistu samuti segahoonestusalal, kus on lubatud kuni üheksakorruselised äri- ja teeninduspinnad. Kaitsevööndi ulatus on 100%. Järveotsa tee 14B kinnistu (registriosa nr 1312601) pindala on 8 274 m2, sihtotstarve on sotsiaalmaa. Ülekandeliini kaitsetsoon koormab kinnistut 91,2% ulatuses, st 7 547 m2. Koormatise tegelik ruumiline ulatus on 100%, st 8 274 m2, sest kaitsevööndist välja jääva 8,8% kinnistust moodustavad 1-4 m laiused ribad kinnistu kahes servas, mida ei ole võimalik sellisena kasutada. Sihtotstarbe põhjus on kinnistul asuvad ülekandeliinid. Üldplaneeringu kohaselt on tegemist segahoonestusalaga, millel on lubatud kuni viiekorruselised elu-, äri- ja teenindushooned.
6.Avaldaja ei nõustu Riigikohtu seisukohtadega talumistasu määramise kohta. Riigikohtu rakendatud analoogia on sobimatu ega ole kohtule siduv. Tulenevalt Tallinna linna heakorra eeskirjadest on avaldajal kohustus oma kinnistuid hooldada ja haldusorganid on korduvalt rahatrahvi ähvardusel nõudnud kinnistutel heakorra tagamist. Puudutatud isikul sellist kohustust pole ja ta pole ka tõendanud hooldustööde teostamist. Tulevikus tekkivate kulude väljamõistmist ei takista see, et neid pole veel kantud, järelikult ei pea hooldamisega seotud kulud olema kantud. Mõju hindamisel tuleb lähtuda kohustuse intensiivsusest, mis määratakse mh sellega, kuidas võiks omanik maad efektiivsemalt kasutada (ehitustegevuse arendamine), mistõttu ei ole piisav lähtuda ainult kaitsevööndi füüsilisest ulatusest. Nõude rahuldamist ei välista puudutatud isiku väide, et õhuliinid asendatakse maakaabliga, sest need on paljasõnalised ja tasu saab tulevikus uuesti üle vaadata. Puudutatud isik ei tõendanud, kuidas talumistasu otseselt ja märkimisväärselt mõjutaks tarbitava teenuse hinda. Hüvitise määramisel tuleb lisaks lähtuda kinnistute väärtusest. Tasu määramiseks ei ole vaja kohtul hinnata, mis on õiglane määr. Kasutades analoogiat võlaõigusseadusega tuleb maksta tavalist hinda. Puudutatud isiku seisukoht
7.Puudutatud isik vaidles avaldusele osaliselt vastu. Põhjendatud on tasuda kuni tehnovõrgu kaitsevööndi sisu ja/või ulatuse võimaliku muutmiseni kinnistutelt talumistasu määras, mis vastab kinnistutelt tasumisele kuuluvale maamaksule proportsionaalselt kaitsevööndi ulatusega. Avaldaja hinnapakkumised hoolduskuludele on ebaproportsionaalsed, ülepaisutatud ja sisaldavad ebamõistliku hinnaga ülemääraseid kulusid. Kulude hüvitamine saab toimuda ainult kuludokumentide alusel ja vastavalt reaalselt kantud kulutustele. Seni ei ole avaldaja kinnistutega seoses ettekirjutusi tehtud, st kinnistute heakord on vastanud heakorraeeskirjas ette nähtud nõuetele. Puudutatud isik on varasemalt teostanud kinnistutel regulaarselt ja vajalikus ulatuses võsaraietöid ja ohtlike puude langetamist ning teostab neid ka edaspidi tagamaks kaitsevööndi korrashoidu (milline kohustus tuleneb õigusaktidest). Talumistasu määramisel ei ole tähtsust kinnistute väärtusel. Ühekordse hüvitise määramisel tuleb arvestada, et ülekandeliinid on planeeritud viia aastateks 2018 ja 2023 maakaablisse. See vähendab oluliselt kaitsevööndi ulatust. Järveotsa tee 4c kinnistult ei ole vaja tasuda lisahüvitist, sest avaldaja kasutab kinnistut tervikuna äritegevuseks (parkla). Kõigi kolme kinnistu puhul tuleb arvestada avalikku huvi. Puudutatud isik tasus avaldajale kolme kinnistu kasutamise eest iga-aastaselt 309,28 eurot perioodil 2012–2014 (sh Järveotsa tee 4c eest 159,08 eurot, Järveotsa tee 12A eest 65,79 eurot ja Järveotsa tee 14B eest 84,41 eurot).
3(12)
Tsiviilasi nr 2-12-52246 Maakohtu määrus
8.Harju Maakohus rahuldas 31.05.2016 määrusega avalduse osaliselt. Maakohus mõistis puudutatud isikult Järveotsa tee 4c, 12A ja 14B asuvatel kinnisasjadel tehnovõrgu ja rajatiste talumise eest välja: aastate 2012-2016 eest avaldaja kasuks talumistasu 18 124,94 eurot (maamaksu ja hoolduskulude hüvitis); ühekordse hüvitise avaldaja kasuks 3 189,29 eurot; iga-aastase hüvitise (maamaks ja hoolduskulud) alates 2017. aastast Järveotsa tee 4c kinnistu igakordse omaniku kasuks 715,69 eurot, Järveotsa tee 12A kinnistu igakordse omaniku kasuks 1 409,09 eurot ja Järveotsa tee 14B kinnistu igakordse omaniku kasuks 2 103,61 eurot. Maakohus määras, et talumistasu aastate 2012-2016 eest ja ühekordne hüvitis tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtumääruse jõustumisest. Iga-aastane hüvitis alates 2017. aastast tuleb tasuda iga aasta eest ette, välja arvatud osas, mis muutub sissenõutavaks enne määruse jõustumist, mis tuleb tasuda 30 päeva jooksul määruse jõustumisest. Lisaks mõistis maakohus puudutatud isikult välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus määras, et menetlusosalistel ei tule vastastikku menetluskulusid hüvitada.
9.Maakohus lahendas asja TsMS § 475 lg 1 p 131 ja 611. ptk järgi hagita menetluses. Avaldaja tasunõude õiguslik alus on AÕSRS § 154 lg 1 esimene lause, mis sätestab, et kui tehnovõrgu või rajatise talumise kohustus tuleneb seadusest ning kinnisasja omaniku ja tehnovõrgu või rajatise omaniku vahel ei ole kehtivat lepingut tehnovõrgu või rajatise talumiskohustuse eest makstava tasu suuruse kohta, on kinnisasja omanikul õigus taotleda tasu tehnovõrgu või rajatise talumise eest AÕS § 1582 lg-s 2 sätestatud korras . TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Seega on maakohus asja uuel otsustamisel seotud Riigikohtu otsuses toodud juhistega ja nendest ei ole võimalik kõrvale kalduda.
10.Kohus tuvastas, et Eesti Energia AS 20.03.2011 teate (I kd tl 35) järgi on Järveotsa tee 4c kaitsevööndi ulatus 1 214,10 m2, mis moodustab kinnistu pindalast (3 113 m2) 39%, Järveotsa tee 12A kaitsevööndi ulatus on 5 882,11 m2, mis praktiliselt võrdub kinnistu pindalaga ja on sellest 100%; Järveotsa tee 14B kaitsevööndi ulatus on 7 547,40 m2, mis moodustab kinnistu pindalast (8 274 m2) 91,2%.
11.Nõutava hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada avaldaja kinnistute kaitsevöödi sisulise ulatusega (vt kaitsevööndi kulgemine II kd tl 155–159), mille üle menetlusosalised vaidlevad. Kohus tuvastas, et kaitsevööndi sisuline ulatus Järveotsa tee 4c kinnistul on 39%, Järveotsa tee 12A kinnistul 100% ja Järveotsa tee 14B kinnistul 100% (8 274 m2). Kohus ei nõustunud avaldajaga, et Järveotsa tee 4c kinnistu kaitsevööndi sisuline ulatus on 88%. Nimetatud väidet ei ole avaldaja tõendanud. Avaldaja esile toodud asjaolu, et kinnistu asub üldplaneeringu kohaselt segahoonestusalal, kus on lubatud kuni üheksakorruselised äri- ja teeninduspinnad, aga kaitsevööndi ala on võimalik kasutada ainult ühes tasapinnas, ei anna alust lähtuda käesolevas asjas kaitsevööndi suuremast sisulisest ulatusest. Planeerimisseaduse (PlanS) § 126 lg 1 p-dest 2 ja 3 tuleneb, et krundi ehitusõigus ja hoonestusala selguvad detailplaneeringu koostamise käigus. Avaldaja kinnistute osas ei ole käimas detailplaneeringu menetlust (I kd tl 13, III kd tl 85, 91). Seega ei anna avaldaja esitatu alust lähtuda suuremast kaitsevööndi ulatusest. Kohus nõustus avaldajaga, et Järveotsa tee 14B kinnistu sisuline kaitsevööndi ulatus on 100 %, kuna kaitsealast jäävad välja üksnes kitsad ribad (I kd tl 12, II kd tl 182, III kd tl 18 ja II kd tl 134-135, 155), mida ei ole võimalik mõistlikult kasutada tulenevalt nende paiknemisest ja suurusest muul viisil kui kaitsevööndiga ette nähtud.
4(12)
Tsiviilasi nr 2-12-52246
12.Kohus tuvastas vastavalt 2012-2015. aasta maamaksuteadetele (II kd tl 136-143), et aastane maamaks avaldaja kinnistutel on järgmine: Järveotsa tee 4c kinnistul 2 039 eurot; Järveotsa tee 12A kinnistul 657,25 eurot ja Järveotsa tee 14B kinnistul 924,50 eurot. Menetlusosalised ei ole toonud esile, et maamaksu summad aastal 2016 oleks sellest erinevad. Seega on avaldajal iga aastane maamaksu kulu kolme kinnistu sisulise kaitsevööndi ulatuses kokku 2 376,96 eurot, mis jaguneb järgnevalt: Järveotsa tee 4c eest 795,21 eurot ( = 2039 × 39%); Järveotsa tee 12A eest 657,25 eurot ja Järveotsa tee 14B eest 924,50 eurot. Vastav maamaks perioodil 2012-2016 (viie aasta eest) kokku on 11 884,80 eurot ( = 5 × 2376,96).
13.Avaldajale tuleb hüvitada ka mõistlikud hoolduskulud. Vastavalt Tallinna Linnavalitsuse 4. aprilli 2012. aasta määruse nr 13 Tallinna haljastute hoolduse nõuded (edaspidi „määrus nr 13“) § 1 lg-tele 1–3 reguleeritakse määrusega Tallinna haljastute hooldamise sagedust ja määratakse vajalikud hooldustööd, et tagada haljastute tasakaalustatud areng Tallinna haldusterritooriumil. Määrus on kohustuslik linna asutustele Tallinna avalike alade haljastute hooldustööde kavandamisel ja tegemisel. Määruse nr 13 § 7 lg-te 1 ja 2 järgi on IV astme hooldusintensiivsusega haljastu looduslik roheala ning selle hoolduse eesmärk on tagada vaba aja veetmise võimalused ja säilitada looduslik üldilme. Kohtu hinnangul tuleb Järveotsa tee 12A ja 14B kinnistud liigitada viidatud IV astmesse.
14.Vastavalt määruses nr 13 loetletud heakorratöödele on Järveotsa tee 12A ja 14B kinnistutel vajalik muru niitmine kaks korda aastas (§ 16 lg 2), prahi ja prügi koristus vastavalt vajadusele, kuid mitte harvemini kui kaks korda aastas (§ 17 lg 1 p 4 ja lisa nr 2 p 1), võsaraie tööd jm vastavalt vajadusele (lisa nr 2 p 3). Kohus leidis eelneva põhjal, et põhjendatud hooldustööd, mille eest puudutatud isikul tuleb avaldajale tasuda, on muru niitmine kaks korda aastas ning prahi ja prügi koristus kaks korda aastas. Koristuskulude väljamõistmine ei ole vajalik enam kui kahe korra eest aastas, sest see on määrusest nr 13 tulenev miinimum ja suuremas ulatuses tehakse töid ainult vastavalt vajadusele. Sellist vajadust ei ole avaldaja esile toonud ega põhjendanud. Mõistlikult võttes peavad koristustööd hõlmama endas suuremat kevadkoristust üks kord aastas. Kuna avaldaja ei ole toonud esile, et tööde tegemine oleks suuremas mahus vajalik ja kohus ise ei tuvastava selliseid asjaolusid, siis lähtub kohus sellest, et puudutatud isik ei pea suuremas ulatuses hoolduskulusid hüvitama.
15.Kohus luges piisavaks puudutatud isiku selgitusi võsaraie teostamise kohta. Hagita menetluses võib kohus lugeda asjaolude tõendamiseks piisavaks ka muu tõendusvahendi, muu hulgas menetlusosalise seletuse, mis ei ole antud vande all (TsMS § 229 lg 2). Kohus leidis, et puudutatud isiku poolt toodud ulatuses on tööde tegemine piisav. Täiendav võsaraie ei ole vajalik ja selle kulu ei pea avaldajale hüvitama.
16.Avaldaja esitas kolm hinnapakkumist (II kd tl 208–216, III kd tl 44–55) ja puudutatud isik kaks (III kd tl 94–97). Kohus tuvastas esitatud hinnapakkumistest, et Järveotsa tee 12A kinnistu põhjendatud aastased hoolduskulud on 908,40 eurot koos käibemaksuga (= 528 + 320,40 + 60): muru niitmine kahe korra eest 528 eurot (440 eurot + 20% käibemaks 88 eurot) – selles osas võtab kohus aluseks HEAKORRATEENUSED OÜ pakkumise, sest nimetatud tööd on selles kõige odavamad (III kd tl 97); suurem kevadkoristus 320,40 eurot (267 eurot +20% käibemaks 53,40 eurot) – aluseks on OÜ Kalrem hinnapakkumine, mis sisaldab võrreldes teistega detailsemat tööde loetelu ja on seetõttu paremini kõrvutatav eespool tuvastatud vajalike hooldustööde mahuga (II kd tl 208–212 ja III kd tl 44–48); prahi ja prügi koristus ühe korra eest 60 eurot (50 eurot + 20% käibemaks 10 eurot) – lähtudes OÜ Õismäe Haljastus kui kõige odavamast pakkumisest (III kd tl 53–54). Järveotsa tee 14B kinnistu põhjendatud hoolduskulud on samadel põhjustel pakkumistest tuvastatu põhjal 1 412,84 eurot koos käibemaksuga ( =
5(12)
Tsiviilasi nr 2-12-52246 734,40 + 594,44 + 84): muru niitmine kahe korra eest 734,40 eurot (612 eurot + 20% käibemaks 122,40 eurot); suurem kevadkoristus 594,44 eurot (495,37 eurot + 20% käibemaks 99,07 eurot); prahi ja prügi koristus ühe korra eest 84 eurot (70 eurot +20% käibemaks 14 eurot).
17.Hoolduskulude määramisel arvestas kohus nagu ka maamaksu väljamõistmisel kaitsevööndi ulatusega. Järveotsa tee 12A ja 14B kinnistutel on kaitsevööndi sisuline ulatus mõlemal 100%, seega on avaldaja põhjendatud hoolduskulud vastavalt 908,40 eurot ja 1 412,84 eurot – kokku 2 321,24 eurot aastas. Hoolduskulude summa perioodil 2013–2016 (nelja aasta eest) on kokku 9 284,96 eurot ( = 4 × 2321,24).
18.Riigikohus leidis otsuse p-s 40, et sobiv lähtekoht lisahüvitise määramisel on analoogiast lähtudes kompensatsioon, mida riik oleks maksnud maareformi käigus õigustatud subjektile maa tagastamata jätmisel. Maa kompenseerimine on maareformi seaduse § 13 järgi ette nähtud maa hindamise seadusega (MHS). Riigikohus täpsustas, et lähtuma peab MHS §-s 9 sätestatud õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise regulatsioonist.
19.Avaldaja kinnistud asuvad Tallinnas, seega tiheasustusega alal MHS tähenduses. MHS § 9 lg 5 sätestab, et tiheasustusega alal paikneva õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise aluseks on maa asukohajärgse hinnatsooni maa maksustamishind elamumaa ruutmeetri kohta, arvestamata maa maksustamishinda vähendavaid soodustusi. Kuni 0,5 ha õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus määratakse maa maksustamishinna alusel. Kui õigusvastaselt võõrandatud maa pindala on suurem kui 0,5 ha, korrutatakse ülejäänud õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramiseks maa maksustamishind koefitsiendiga 0,1. Kui maa tagastatakse osaliselt, kuid tagastatava maa pindala on väiksem kui 0,5 ha, siis õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse saamiseks määratakse tagastatava maa ja 0,5 ha vahe maksumus maa maksustamishinna alusel ning ülejäänud tagastamata jääva maa maksumuse leidmiseks korrutatakse maa maksustamishind koefitsiendiga 0,1. Kui õigusvastaselt võõrandatud maa tagastatakse osaliselt, kuid tagastatava maa pindala on 0,5 ha või suurem, siis tagastamata jääva maa maksumuse leidmiseks korrutatakse maa maksustamishind koefitsiendiga 0,1. Kui õigusvastaselt võõrandatud maa asub mitmes hinnatsoonis, võetakse maa maksumuse määramisel aluseks selle maatüki kaalutud keskmine maksustamishind.
20.Maa maksustamishinnad õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramiseks on MHS § 9 lg 8 alusel kinnitatud Vabariigi Valitsuse 22. augusti 2001. aasta määrusega nr 276 „Õigusvastaselt võõrandatud maa maksustamishinnad“. Avaldaja kinnistud kuuluvad selle määruse lisas nr 1 märgitud hinnatsooni nr 28, mille baas ja tsoonihind on 4,15 eurot/m2.
21.Kuna Riigikohus viitas analoogia korras MHS § 9 lg-le 5, mis näeb ette, et maa osalise tagastamise korral tuleb maa maksustamishind korrutada koefitsiendiga 0,1, siis tuleb ka käesolevas asjas analoogia korras lähtuda maa osalise tagastamise põhimõttest ja arvutuskäigust, st maa maksustamishinna 4,15 eurot/m2 ja koefitsiendi 0,1 korrutisest. Arvestades eelnevat on maksimaalne lisahüvitis avaldaja kinnistute puhul alljärgnev (alusarvutuskäik: pindala × maa maksustamishind × koefitsient × kaitsevööndi ulatus): Järveotsa tee 4c kinnistu eest 503,84 eurot ( = 3113 × 4,15 × 0,1 × 39%); Järveotsa tee 12A kinnistu eest 2 441,03 eurot ( = 5882 × 4,15 × 0,1 × 100%) ja Järveotsa tee 14B kinnistu eest 3 433,71 eurot ( = 8274 × 4,15 × 0,1 × 100%). Eelnevas arvutatud maksimaalsed hüvitised kokku moodustavad summa 6 378,58 eurot ( = 503,84 + 2441,03 + 3433,71).
22.Maakohus leidis, et talumistasu määramisel tuleb arvestada ka muude asjaoludega. Avaldaja kasutab Järveotsa tee 4c kinnistut (100% ärimaa) täies ulatuses parklana, kuigi
6(12)
Tsiviilasi nr 2-12-52246 kaitsevööndi ulatus on 39%. Järveotsa tee 12A ja 14B kinnistute maa on 100% sotsiaalmaa ning kohtu tuvastatud asjaoludel on kaitsevööndi sisuline ulatus neil mõlemal 100%. Avaldaja ei toonud esile, kuidas ta soovib maad kasutada ja kuidas ülekandeliinid takistavad tal seda teha. Lisaks ei ole avaldaja tõendanud väidet, et kõnealused kaks kinnistut on sotsiaalmaa sihtotstarbega just ülekandeliinide tõttu. Kohus asus seisukohale, et Järveotsa tee 12A ja 14B kinnistute maa sihtotstarbeline kasutamine ei ole välistatud.
23.Hüvitise määramisel arvestas kohus ka sellega, et isik, kellelt avaldaja kinnistud pärimise teel sai, omandas kinnistud omandireformi käigus tagastatud maana ning tehnorajatised olid tagastamise ajal juba kinnistutel. Omandireformi käigus tagastatud või erastatud maa omandamisel pidi omandaja aru saama, et kinnisasjal olevad tehnorajatised võivad takistada tal maa edasist kasutamist. Tehnorajatistega tagastatud maa omanikul ei pea olema õigust saada koheldud paremini kui isik, kellele maad ei tagastatud maal asuva ehitise tõttu ja kellele maksti selle asemel kompensatsiooni. Omandireformi aluste seadus väljendas poliitilist tahet teostada restitutsioon ulatuses ja viisil, mis ei tekitaks uut ülekohut ja oleks riigile majanduslikult jõukohane ning kompenseerimine ei tohi liialt koormata maksumaksjat ega takistada ühiskonnale vajalike kulutuste tegemist, ülekohtu heastamise ulatust ja viisi õigustas asjaolu, et Eesti Vabariik ei ole vara õigusvastaselt võõrandanud ega saa seetõttu olla vastutav tekitatud kahju eest (vt RKPSJVKo 3-4-1-6-03, p 22).
24.Talumistasu suuruse piiramise eesmärgiks on kogu Eestis elanikele elektri-, gaasi- ja muude ühenduste tagamine taskukohase hinnaga, vältides seejuures ka ootamatuid ja hüppelisi hinnatõuse, kuna talumistasude tõstmisel tõuseks tõenäoliselt ka tarbijatele pakutavate teenuste hind. Tasu suuruse piiramise eesmärgiks ei ole üksnes elanikele elektri-, gaasi- ja muude ühenduste kaudu tagatavate teenuste (edaspidi „universaalteenused“) mõistliku hinna tagamine. Eesmärgiks on kõigile isikutele universaalteenuste mõistliku hinna tagamine. Universaalteenuste hinna üheks komponendiks on muu hulgas teenuse osutamise kulud, mille üheks osaks on ka talumiskohustuse eest kinnisasjade omanikele tasuda tulev hüvitis. See tähendab, et talumiskohustuse eest makstav tasu mõjutab universaalteenuse hinda. Kuna universaalteenuseid osutatakse taristu kaudu, on selles valdkonnas vabaturu toimimine raskendatud. Seega ei ole universaalteenuse hinna mõistlikkuse tagamine väiksemate kuludega põhiseadusega vastuolus (RKPSJVKo 3-4-1-25-11, p-d 38 ja 40). Eelmärgitust tuleneb, et arvestades nii üldist huvi saada universaalteenuseid mõistliku hinnaga kui ka talumiskohustusega koormatud kinnisasja omaniku (avaldaja) põhiseadusest tulenevat õigust saada hüvitist talumiskohustuse eest, tuleb piirang kinnisasja omanikele igal juhul hüvitada, aga vastav hüvitis võib üldise huvi tõttu olla väiksem, kui oleks piirangu täies ulatuses hüvitamine (ibid p 50). Piirangu tegeliku mõju arvestamiseks ei oleks tarvilik iga üksiku kinnistu tavapärast kasutust ja sellel asuvat objekti eraldi uurida. See nõuaks väga palju aega ja tööjõudu ning tõenäoliselt tekiks ka palju vaidlusi (ibid p 47).
25.Öeldu võimaldab arvestada asjaoludega tervikuna hindamaks, kas ja kuivõrd esineb alust perioodilise tasu ja/või ühekordse hüvitise korrigeerimiseks. See on kooskõlas TsMS § 233 lg-ga 2, mis võimaldab kohtul määrata talumistasu õiglase hinnangu järgi, kui seda ei ole esitatud tõendeid arvestades võimalik täpselt kindlaks teha. Kuna menetlusosaliste esitatu alusel ei ole võimalik tasu täpset suurust kindlaks teha, siis lähtus kohus TsMS § 233 lg-tes 1 ja 2 sätestatust, st otsustab tasu suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades.
26.Kohus leidis, et avaldaja nõutava talumistasu koosseisus oleva perioodilise tasu komponente (maamaks ja hoolduskulud) tuleb puudutatud isikult tasu väljamõistmisel
7(12)
Tsiviilasi nr 2-12-52246 vähendada 10% ja ühekordset hüvitist tuleb vähendada 50% võrra. Järveotsa tee 4c kinnistut on avaldajal tegelikult võimalik tervikuna kasutada parklana ja seega saab vähemalt teatavas osas ta kasutada ka kaitsevööndisse jäävat ala. Kahe ülejäänud kinnistu sihipärast kasutamist sotsiaalmaana ülekandeliinid küll ei takista, aga samas on piiratud nii maaparandus kui ka mullatööd, mis eeldatavasti võimaldaks maad praegusega võrreldes tõhusamalt kasutada. Ühekordse hüvitise puhul kõrvutas kohus eelkõige olukordi õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimise ja tagastamise vaatekohast. Kuna avaldaja õiguseellane otsustas maa tagastamise kasuks, siis ei ole põhjendatud hüvitada talle kogu summat, mille riik oleks maksnud maa tagastamata jätmise korral. Teisalt on avaldaja maakasutus oluliselt piiratud, st ta ei ole samavõrra soodsas olukorras kui isik, kes sai tagasi talumiskohustustest vaba maa.
27.Kohus leidis, et maamaks ja hoolduskulu tuleb välja mõista perioodiliselt ning lisahüvitis ühekordse maksena. Tulenevalt eeltoodust on avaldajal õigus puudutatud isikult saada ühekordne hüvitis summas 3 189,29 eurot (= 6378,58 – 50%) ja perioodilist talumistasu aastate 2012–2016 eest summas 19 052,78 eurot (= (11884,80 + 9284,96) – 10%). Vaidlustamata asjaoludel on puudutatud isik avaldajale juba tasunud aastatel 2012–2014 igal aastal 309,28 eurot ehk kokku 927,84 eurot, mille kohus arvab maha perioodilisest talumistasust. Seega tuleb aastate 2012–2016 eest perioodilise tasuna avaldaja kasuks mõista välja 18 124,94 eurot (= 19052,78 – 927,84).
28.Tulevikus sissenõutavaks muutuv perioodiline tasu alates 2017. aastast on kinnistute kaupa järgmine: 1) Järveotsa tee 4c kinnistu eest 715,69 eurot aastas ( =795,21 – 10%); 2) Järveotsa tee 12A kinnistu eest 1 409,09 eurot aastas (= (657,25 + 908,40) – 10%); 3) Järveotsa tee 14B kinnistu eest 2 103,61 eurot aastas (= (924,50 + 1412,84) – 10%). Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 ja TsMS § 367 rahuldas kohus avaldaja viivisnõude vastavalt avalduse rahuldamise ulatusele.
29.Kohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg-te 1 ja 8 alusel menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebus
30.Avaldaja esitas 16.06.2016 maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada osas, milles avaldus jäi rahuldamata ja teha uus määrus, millega rahuldada avaldus täies ulatuses. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et maakohus ei pidanud lähtuma Riigikohtu suunistest omandireformi analoogia kohaldamisel, sest tegemist ei ole õigusnormi tõlgendamisega, mis oleks TsMS § 693 lg 2 kohaselt maakohtule kohustuslik.
31.Avaldaja arvates on Riigikohtu leitud analoogia ka ebaõnnestunud, ei vasta analoogia rakendamise õigusteoreetilisele käsitlusele ega seaduses sätestatule. Avaldaja peab kohaseks analoogia korras kohaldada võlaõigusseadust, sest talumistasu on oma olemuselt võlaõiguslik instituut. Maareformiseadus või maa hindamise seadus ei reguleeri antud õigussuhtele lähedast õigussuhet. Avaldaja on seisukohal, et tema ja puudutatud isiku vahel on VÕS § 2 lg 1 kohaselt võlasuhe. VÕS § 28 kohaselt eeldatakse majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul, et need on tasulised ning kui hinda ei ole määratud, tuleb maksta tavalist hinda. Seega tuleb määrata tavaline hind, mitte aga õiglane tasu, nagu on määranud kohus.
32.Avaldaja õiguseellase poolt kinnistute omandamise ajal kehtinud AÕS § 158 lg 4 kohaselt tuli liini kasutamisega tekkiv kahju täielikult hüvitada. Maakohus jättis avaldaja sellekohase väite tähelepanuta. Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse nr 8793/79 (James jt v. Suurbritannia) kohaselt on avalikes huvides omandi riive õiglase hüvitise maksmiseta õigustatud vaid erandjuhtudel ning reeglina tähendaks väärtusele mittevastava hüvitise maksmine ebaproportsionaalset ning põhjendamatut riivet.
8(12)
Tsiviilasi nr 2-12-52246
33.Avaldaja arvates on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et Järveotsa tee 4c kinnistu piirangu sisuline ulatus ei ole 88% kaitsevööndist. Lisaks on maakohus eiranud tõsiasja, et kuni kinnistut läbivad puudutatud isiku liinid, ei ole võimalik rääkida detailplaneeringu algatamisest krundi ehitusõiguse ja hoonestusala väljaselgitamiseks. Samuti on maakohus ignoreerinud Riigikohtu seisukohta, et talumiskohustusega kinnistu olukord on võrreldav olukorraga, kus omanik annab oma maa kellegi teise kasutusse. Seega tuleb hinnata seda, kuidas saaks kinnistut kasutada. Avaldaja on toonud selgelt esile, et soovib kinnistuid kasutada parimal võimalikul viisil, nt anda maa kellegi teise kasutusse või tegeleda ise kinnisvaraarendusega, mida tõendab ka kirjavahetus üldplaneeringu osas. Avaldaja on seisukohal, et talumistasu suuruse seisukohast ei oma see tähendust, kas kaks kinnistut on sotsiaalmaa sihtotstarbega just ülekandeliinide tõttu. Avaldaja kinnistutele ei ole sihtotstarbe alaliiki määratud, sest avaldaja ei ole andnud vastavat nõusolekut.
34.Kuna lähtuda tuleb kinnistu parimast kasutusest, peab ka maamaksu ja hoolduskulusid hüvitama lähtudes sisulisest piirangu ulatusest. Avaldajale jääb selgusetuks, millest lähtudes on maakohus pidanud õigeks minna maamaksu ja hoolduskulude osas mööda Riigikohtu antud juhistest ning vähendada maamaksu ja hoolduskulude osa 10% võrra. Riigikohus on selgelt öelnud, et avaldajal on õigus saada hüvitist igal juhul selles ulatuses, milles peab kandma kulusid, kuid ei saa oma kinnistuid kasutada.
35.Kohus on asunud ebaõigesti hindama seda, millised tööd on vajalikud, et tagada Tallinna linna heakorra eeskirjale vastav heakord avaldaja kinnistutel. Kohtul puudub nõutav pädevust sellist eksperdihinnangut anda. Tegemist ei ole õigusküsimusega. Kohus pole toonud välja ühtegi asjaolu, mis viitaks sellele, et hinnapakkumised ei ole objektiivsed. Maakohus on saanud valesti aru sellest, mida hoolduskulud hõlmavad. Olukorras, kus avaldaja on esitanud tõendid selle kohta, et puudutatud isik ei ole avaldajale kuuluvatel kinnistutel teostanud mistahes töid, ei saa kohus kalduda kõrvale üldisest põhimõttest nõuda poolelt oma väidete tõendamist. Põhjendamatu on ka hoolduskulude kindlaksmääramisel lähtumine valikuliselt erinevatest hinnapakkumistest. Avaldajal ei ole võimalik tellida vajalikke töid üksikute tööde kaupa erinevatelt teenuse osutajatelt. Ka eluliselt ei ole usutav lahendus, kus iga teenuse osutaja asub osutama vaid seda teenust, mis on võrreldes teistega madalama hinnaga.
36.Väär on kohtu järeldus, et avaldaja on võrreldavas olukorras isikuga, kellele maad ei tagastatud, vaid maksti kompensatsiooni. Esiteks otsustas riik avaldajale maa tagastada. Teiseks ei ole avaldajal talumistasu küsimuses suhet riigiga. Lisaks, isegi kui lähtuda hüvitise maksmisel omandireformiaegsest kompensatsioonist, ei saa 2016. aastal rääkida õiglasest hüvitisest, mille aluseks on 1993. aasta maa korralise hindamise tulemusena saadud vastava piirkonna elamumaa väärtus. Kui lähtuda eeldusest, et väärtus 1993. aastal oli 4,15 eurot/m2, siis inflatsioonimäära arvestades on hüvitis ca 3200 euro asemel ca 16 000 eurot. Tsooni 28 asemel oleks maakohus pidanud kohaldama tsooni 18 määra. Õige määr on 4,79 eurot/m2.
37.Talumistasu maksmine sellises määras, et see kataks saamata jäänud tulu ning hüvitaks jooksvad kulud, ei mõjutaks olulisel määral võrguteenuse hinda. Avaldaja on selle tõendamiseks esitanud hulga dokumente. Puudutatud isik ei ole esitanud ühtegi tõendit, et tõendada olulist hinnatõusu.
38.Maakohus on ka osutanud TsMS § 233 lg-le 2, mis võimaldab kohtul määrata talumistasu õiglase hinnangu järgi, kui seda ei ole esitatud tõendeid arvestades võimalik täpselt kindlaks teha. Väär on väide, et avaldaja esitatud tõendite alusel ei ole võimalik tasu suurust täpselt kindlaks teha. Avaldaja on esitanud selle kohta tõendid.
39.Menetluskulude osas ei nõustu avaldaja sellega, et tema dokumentidest ei nähtu lepingulise esindaja toiminguid õigusabile, esindaja tunnihinda ja töötunde.
9(12)
Tsiviilasi nr 2-12-52246
Vastus määruskaebusele
40.Puudutatud isik vaidles määruskaebusele vastu. Menetluse edasine käik
41.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
42.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, on seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1, § 659). Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse norme ning on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Kolleegium nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning ei korda neid (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
43.Kolleegiumi hinnangul on avaldaja ebaõigesti leidnud, et lisahüvitise määramisel ei pidanud maakohus kohaldama analoogiat maareformiga. Riigikohus on käesolevas asjas tehtud otsuses (p 40) märkinud, et sobivaks lähtekohaks lisahüvitise määramisel talumistasu koosseisus on analoogiast lähtudes kompensatsioon, mida riik oleks maksnud maareformi käigus õigustatud subjektile maa tagastamata jätmisel. TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Kuna analoogia kohaldamine on õiguse tõlgendamise küsimus, siis oli Riigikohtu seisukoht maakohtule kohustuslik ning maakohus on õigesti sellest seisukohast lähtunud.
44.Kolleegium ei nõustu avaldaja väitega, et maakohus lähtus lisahüvitise määramisel ebaõigesti maa maksustamise hinnast 4,15 eurot/m2 hinnatsoonis nr 28 ning oleks pidanud lähtuma hinnatsooni nr 18 määrast 4,79 eurot/m2. Hinnatsoonide kaarti (avalikult kättesaadav veebiaadressilt http://www.tallinn.ee/est/maa/maamaks) arvestades ei paikne avaldaja kinnistud hinnatsoonis nr 18, mis asub Lasnamäe linnaosas. Avaldaja kinnistud paiknevad Haabersti linnaosas Õismäe asumis Järveotsa teel, millele vastab kaardil hinnatsoon nr 28. Kuna maa maksustamise hinnad on õigusaktis kindlaks määratud ja kehtivad, ei ole asjakohane arvestada inflatsioonimäära, nagu on soovinud avaldaja.
45.Avaldaja väide, et Järveotsa tee 4c kinnistu kaitsevööndi sisuline ulatus on 88%, mitte 39%, ei ole tõendatud. Maakohus on õigesti leidnud, et PlanS § 126 lg 1 p-dest 2 ja 3 tulenevalt selguvad krundi hoonestusala ja ehitusõigus detailplaneeringu käigus. Vaidlusaluse kinnistu osas ei ole detailplaneeringu menetlust käimas. Ebaõige on avaldaja seisukoht, et detailplaneeringut ei saa algatada, kuna kinnistut läbivad puudutatud isiku elektriliinid. Planeerimisseadusest ei tulene, et tehnovõrkude olemasolu takistaks detailplaneeringu algatamist. Detailplaneeringu üheks ülesandeks on tehnovõrkude- ja rajatiste võimaliku asukoha määramine (PlanS § 126 lg 1 p 4).
46.Maakohus on hoolduskulude suuruse määramisel õigesti lähtunud Tallinna Linnavalitsuse 04.04.2012 määrusest nr 13 „Tallinna haljastute hoolduse nõuded“, mis sätestab mh hooldusintensiivsuse astmed ja nendele astmetele vastavad vajalikud heakorratööd. Määruskaebuses ei ole esitatud vastuväidet sellele, et Järveotsa tee 12A ja 14B kinnistud vastavad IV astme hooldusintensiivsusega haljastule. Kuna maakohus sai vajalike hooldustööde määramisel lähtuda kinnistute hooldusintensiivsuse astmest, siis ei ole õige avaldaja väide, et maakohtul puudus pädevus määrata vajalikud tööd. Seejuures kolleegium märgib, et hoolduskulude hinnapakkumisi ei saa käsitleda eksperdiarvamusena TsMS § 301 mõttes. Lisaks ei ole hinnapakkumiste tegemisel
10(12)
Tsiviilasi nr 2-12-52246 lähtutud Tallinna Linnavalitsuse määruses ettenähtud minimaalsetest nõuetest, vaid iga hooldustöid pakkuv ettevõte on andnud omapoolse hinnangu vajalikest töödest. Kolleegium nõustub maakohtuga, et avaldaja ei ole toonud esile, et avaldaja kinnistutel oleks tööde tegemine vajalik suuremas mahus kui 04.04.2012 määrusest nr 13 tulenevas minimaalses vajalikus mahus vastavalt kinnistute hooldusintensiivsuse astmele. Hoolduskulude põhjendatud summa määramisel ei olnud vale lähtuda valikuliselt erinevatest hinnapakkumistest, sest see võimaldab määrata teenuse minimaalse hinna. Avaldaja ei ole tõendanud, et tal ei ole võimalik tellida vajalikke töid üksikute tööde kaupa erinevatelt hooldustööde pakkujatelt. Mis puudutab võsaraiet, siis ka selles osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega.
47.Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole rikkunud menetlusnorme talumistasu vähendamisel. Riigikohus on käesolevas asjas tehtud otsuses andnud maakohtule laia diskretsiooniõiguse talumistasu suuruse määramisel ning maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul alust sekkuda maakohtu diskretsiooni teostamisse. Kolleegium ei nõustu avaldaja väitega, et tulenevalt käesolevas asjas antud Riigikohtu juhistest ei saanud maakohus vähendada maamaksu ja hoolduskulusid 10 % võrra. Riigikohus on käesolevas asjas tehtud otsuse p-s 33 selgitanud, et sõltumata kinnisasja omandamise ajast ja viisist on selle igakordsel omanikul õigus saada tehnorajatise omanikult perioodilist talumistasu vähemasti ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid, kuid ei saa kinnisasja või selle osa tehnorajatise tõttu ise kasutada. Ringkonnakohtu hinnangul saab Riigikohtu juhist mõista selliselt, et ulatuses, milles kinnisasja omanik ei saa oma kinnistut tehnorajatise tõttu kasutada, tuleb kindlasti hüvitada omanikule maamaks ja kinnisasja hooldamise kulud. Riigikohus ei ole aga välistanud maamaksu ja hoolduskulude vähendamist olukorras, kus kinnisasja kasutamine võib mingis osas olla võimalik. Avaldaja kasutab Järveotsa tee 4c kinnistut parklana. Kuigi ehitusseadustiku §-st 77 tulenevalt on elektripaigaldise kaitsevööndis kinnisasja kasutamisvõimalused piiratud, ei ole avaldaja tõendanud, et Järveotsa tee 12A ja 14B kinnistute sihtotstarbeline kasutamine on võimatu. Eeltoodust tulenevalt vähendas maakohus maamaksu ja hoolduskulusid põhjendatult. Lisaks on maakohus talumistasu vähendamisel arvestanud muid asjaolusid. Sealhulgas on maakohus põhjendatult arvesse võtnud talumistasu mõju universaalteenuste hinnale. Kuna universaalteenuse üheks osaks on teenuse osutamise kulu, mis sisaldab talumishüvitist, siis mõjutab talumiskohustuse eest makstav tasu ka universaalteenuse hinda. Arvestades, et talumistasu suurust mõjutavate mitmete erinevate asjaolude tõttu ei ole võimalik talumistasu täpset suurust kindlaks teha, siis on maakohus tasumistasu suuruse määramisel põhjendatult lähtunud TsMS § 233 lg-st 2, mis võimaldab tasu suuruse määrata siseveendumuse kohaselt.
48.Kuna talumistasu määratakse kindlaks kehtiva seaduse kohaselt ning vastavalt Riigikohtu juhistele käesolevas asjas, siis ei oma tähtsust avaldaja väide, et kinnistute omandamise ajal avaldaja õiguseellase poolt kehtinud AÕS § 158 lg 4 kohaselt tuli liini kasutamisega tekkiv kahju täielikult hüvitada. Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-25-11 (p 50) selgitanud, et hüvitis võib üldise huvi tõttu olla väiksem, kui oleks piirangu täies ulatuses hüvitamine. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määratud hüvitis ei ole vastuolus ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga.
49.Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu tuleb jätta muutmata ka maakohtu määratud menetluskulude jaotus. Menetluskulude menetlusosaliste endi kanda jätmise osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega korda neid. Arvestades vaidluse olemust jätab kolleegium ka määruskaebusega seonduvad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (TsMS § 172 lg 1). Kuna menetlusosalistel ei tule vastastikku menetluskulusid hüvitada, siis puuduvad menetluskulud, mida rahaliselt
11(12)
Tsiviilasi nr 2-12-52246 kindlaks määrata. Seetõttu jätab kolleegium tähelepanuta ka avaldaja määruskaebuses antud selgitused menetluskulude nimekirja osas ega hinda määruskaebuse menetlemisel esitatud menetluskulude nimekirju.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.