Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk 31.01.2024, Tartu 3-20-2237 Xi kaebus Tallinna Vangla 12.06.2020. a käskkirja nr 52/20/360 ja 20.10.2020. a vaideotsuse nr 5-15/20/156-5 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 16.02.2023. a otsus Xi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/ apellant ‒ X, esindaja advokaat Raiko Paas Vastustaja ‒ Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 16.02.2023. a otsus muutmata.
2.Jätta poolte menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
3.Asendada HKMS § 175 lg 3 alusel kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 31.01.2024, arvates (HKMS § 212 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla määras 12.06.2020. a käskkirjaga nr 5-2/20/360 kinnipeetav Xile (kaebaja) distsiplinaarkaristuseks 10-ööpäevase kartserikaristuse selle eest, et tema kambrist leiti 14.05.2020 mobiiltelefon. Mobiiltelefoni omamisega kambris rikkus kaebaja 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 641 p-i 10.
1.1.Ettekandest nr 1-20-2834 nähtuvalt avastasid ametnikud 14.05.2020 kella 13.00 paiku kambris nr R5-19 läbiotsimise käigus tualettruumist mobiiltelefoni „L8 STAR“, mis oli peidetud Nivea habemeajamisgeeli tuubi sisse. Mobiiltelefonis oli valge Micro SIM-kaart. Kaebaja viibis alates 10.06.2019 kambris nr R5-19 üksinda. Juhtumi asjaoludest, kaebaja väidetest ning teabe- ja uurimisosakonna (TUO) ametnike selgitustest saab järeldada, et kaebaja hoidis mobiiltelefoni kambris peidetuna teadlikult ja tahtlikult. Kuigi isik väitis, et soovis
varasemast kogemusest lähtudes eseme TUO-le üle anda, kinnitasid TUO ametnikud, et selliseid kokkuleppeid ei sõlmita. Kinnipeetav ei pea andma keelatud eset tingimata üle TUO ametnikule, vaid mistahes muule vanglateenistuse ametnikule, kuid seda ta ei teinud. Seda, et kaebaja soovis TUO esindajaga kohtuda mobiiltelefoni üleandmiseks, on kaebaja kinnitanud üksnes suuliselt ning tema tegelik soov ei ole teada. Jääb arusaamatuks, miks isik hoidis mobiiltelefoni habemeajamistuubi sees ehk sisuliselt varjas seda, kui tema sõnul oli tal soov see vanglateenistusele välja anda. Seega ei pruukinud isiku tegelik tahe seisneda keelatud eseme väljaandmises, vaid motiiviks oli midagi muud ning ta tegutses oma huvidest lähtuvalt. Kogutud tõenditega on kaebaja süü VSkE § 641 p 10 rikkumises tõendatud ning süüd välistavaid asjaolusid ei tuvastatud.
1.2.Vanglas mobiiltelefoni enda juures kambris hoidmine on raske distsipliinirikkumine, kuna mobiiltelefon on oma olemuselt vangla julgeolekut ohustav ese. Mobiiltelefoniga on võimalik kontrollimatult ööpäevaringselt helistada ning praktikas on ta kujunenud kinnipeetavate käes teiste keelatud esemete vanglasse sisse organiseerimise peamiseks abivahendiks. Samuti on mobiiltelefoni abil võimalik organiseerida erinevaid õigusrikkumisi, sh vanglast põgenemine või vanglavälise üleviske organiseerimine. Lisaks võivad keelatud esemete omamine ja nendega kauplemine tekitada vanglas kinnipeetavate vahel võlasuhteid ja konflikte, mis võivad lõppeda vägivallaga. Seega seadis isik oma tegevusega ohtu vangla julgeoleku.
1.3.Kaebaja distsiplinaarkorras karistamine on vajalik, et anda talle selge teadmine, et vanglatingimustes sellist käitumist ei aktsepteerita. Selliselt on võimalik suurendada tõenäosust, et kinnipeetav mõistab oma käitumise sobimatust ning teeb edaspidi suuremaid pingutusi vangistust reguleerivatest õigusnormidest tulenevate kohustuste järgimiseks. Kinnipeetava karistamata jätmine raskendaks oluliselt distsipliini ja julgeoleku tagamist. Isik pani uue distsipliinirikkumise toime, vaatamata kahele kehtivale distsiplinaarkaristusele. Arvestades distsiplinaarkaristuse eesmärke ja rikkumise asjaolusid (tegemist on raske distsiplinaarrikkumisega), on otstarbekohane ja proportsionaalne karistada kaebajat kartserisse paigutamisega. Noomitus, ühe lühi-või pikaajalise kokkusaamise keelamine või isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamine ei suunaks kaebajat piisavalt efektiivselt edaspidi vanglas õiguskuulekalt käituma ning oleks liialt leebe karistus toime pandud raske rikkumise eest. Meditsiiniosakonnast on kinnitatud, et kaebaja terviseseisundit arvestades on kartserikaristuse kandmisel põhjendatud voodivarustuse ja võimlemismati kasutamine. Muus osas vastunäidustusi välja ei toodud. Arvestades isiku terviseseisundit, kartserirežiimi tingimusi ja kaebaja selgitustes mainitud üksikvangistuse perioodide pikkuseid, on põhjendatud karistuse määra alandamine alla keskmise ning 10 ööpäeva kartserit on piisav, et selle mõju oleks reaalselt tunnetatav ja aitaks suunata kaebajat õiguskuulekale käitumisele.
2.X esitas vangla 12.06.2020. a käskkirja peale vaide. Tallinna Vangla jättis 20.10.2020. a vaideotsusega nr 5-15/20/156 vaide rahuldamata.
3.X esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 12.06.2020. a käskkirja nr 5-2/20/360 ja 20.10.2020. a vaideotsuse nr 5-15/20/156-5 tühistamiseks.
3.1.Vangla pole tuvastanud, kas tegemist on keelatud esemega. Tuvastatud ei ole eseme omadusi ega seda, kas sellega on võimalik helistada või mitte. Seadme omadusi välja selgitamata ei saa asuda seisukohale, et seadmel on keelatud omadused (võime infot edastada või sidet pidada) või ohtlikkus. Karistatav on seaduse järgi üksnes sidepidamiseks sobiv seade. Kaebaja karistamisel on jäetud arvestamata varem tema ja TUO osakonna ametnike vahel välja kujunenud praktikaga, mille käigus andis kaebaja nendevahelisel kokkuleppel TUO-le välja keelatud esemeid. Ametnikud on võtnud kahel korral (2018. a märtsis ja augustis) kaebajaga kokkuleppel tema kambrist ära mobiiltelefoni. Kaebajale on arusaamatu, miks varasematel
juhtudel oli kaebajal õigus paluda ja saada aega ja informatsiooni mõne mobiiltelefoni enda valdusesse võtmiseks, kuid kõnealusel juhtumil pidas vangla kaebaja süüd paratamatuks.
3.2.Isiku karistamise eelduseks on süüline rikkumine, st isik peab olema olnud vastutusele võtmiseks minimaalselt hooletu. Olukord, kus kinnipeetav paneb toime vangla sisekorraeeskirjade rikkumise, kuid teeb seda vanglaametniku nõusolekul, ei ole võrdne olukorraga, kus kinnipeetav rikub vangla sisekorraeeskirja vanglaametniku teadmata. Esimesel juhul ei ole välistatud see, et kinnipeetav usaldas eeskätt vanglaametnikku ning arvas kavandatava teo olevat kooskõlas õigusaktidega, kuivõrd eeldatavasti ei anna vanglaametnik luba tegevuseks, mis oleks õigusvastane. Nii arvas kaebaja ka seekord, kui hankis enda valdusesse ebaseaduslikke esemeid ning hoidis neid oma valduses vaid vanglaametnike kätte andmiseks. Puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja oleks seadet ise kasutanud või olnuks tal seadmega seonduvalt muu soov. Seega puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kaebaja süüd. See, et kaebaja kirjutas 13.05.2020 TUO ametnikule, kinnitab veelgi kaebaja versiooni toimunust. Enda julgeoleku huvides soovis kaebaja anda eseme välja vaid TUO ametnikele, nagu ta oli seda teinud korduvalt varem.
3.3.Olukorras, kus kaebajal sai poolte varasemale koostööle toetudes tekkida veendumus, et kui ta aitab vanglast hankida ja vanglale välja anda keelatud esemeid, on tal võimalik saada erinevaid soodustusi, ei saa olla kaebaja süü suurus ja karistus võrdne näiteks isiku omaga, kes rikub korda tahtlikult. Seega, isegi kui kaebajat saaks pidada süüdi olevaks, on jäetud eeltoodud asjaolud kaebaja süü suuruse ja karistuse raskuse osas kaalutlusotsuse tegemisel õigustamatult arvesse võtmata.
4.Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu.
5.Tartu Halduskohus jättis 16.02.2023. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
5.1.Kaebaja palub tühistada Tallinna Vangla 12.06.2020. a käskkirja nr 5-2/20/360, millega määrati talle 10-ööpäevane kartserikaristus selle eest, et tema kambrist leiti 14.05.2020 mobiiltelefon. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Haldusaktis peavad olema toodud selle kirjalikud põhjendused, sh selle andmise faktiline ja õiguslik alus, ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg-d 1-3). VangS § 63 lg 1 kohaselt võib kinnipeetavale vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada järgmisi distsiplinaarkaristusi: noomitus; isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamine kuni 45 päevaks; ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; ning kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Vastavalt VangS § 15 lg-le 2 on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis: 1) ohustavad inimese julgeolekut; 2) sobivad eriti vara kahjustamiseks; 3) võivad ohustada vangla julgeolekut või korda; 4) ei ole kooskõlas karistusena mõistetud vangistuse täideviimise eesmärkidega; 5) raskendavad oluliselt vanglal hügieeninõuete täitmist või 6) nõuavad VangS § 31 lg 2 kohaselt vanglateenistuse ametniku luba. Kinnipeetavale vanglas keelatud asjade loetelu on sätestatud VSkE §-s 641 ning selle sätte p 10 kohaselt on muu hulgas keelatud mobiiltelefonid ja muud elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid, sealhulgas raadiosaatjad, pihu- ja personaalarvutid, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta.
5.2.Tallinna Vangla ametnike poolt 14.05.2020 koostatud aktist esemete äravõtmise kohta (tl 88) ja ettekandest nr 1-20-2834 (tl 86) nähtub, et kaebaja kambrist võeti samal päeval ära
mobiiltelefon L8STAR koos selle sees oleva SIM-kaardiga. Tallinna Vangla selgitas 12.06.2020. a käskkirjas, et mobiiltelefon on vanglas keelatud, kuna see ohustab vangla julgeolekut. Toimiva mobiiltelefoniga on võimalik kontrollimatult ööpäevaringselt helistada, sh organiseerida õigusrikkumisi. Lisaks võib mobiiltelefoniga kui keelatud esemega kauplemine tekitada kinnipeetavate vahel võlasuhteid ja konflikte, mis võivad samuti lõppkokkuvõttes ohustada vangla julgeolekut.
5.3.Kohtul puudub alus kahelda, et 14.05.2020 kaebaja kambrist leitud mobiiltelefoni puhul oli tegemist esemega, mida oli vastava soovi korral võimalik kasutada info edastamiseks ja vastuvõtmiseks, seda enam, et telefonis oli olemas SIM-kaart. Ka kaebaja enda selgitustest ja käitumisest eseme peitmisel tuleneb selgelt, et ta oli teadlik, et tegemist on keelatud esemega. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vangla oleks enne karistamisotsuse tegemist pidanud täiendavalt uurima telefoni võimekust infot edastada ja vastu võtta (vajadusel ekspertiisi tellimisega). Kohtu hinnangul tuleb tõlgendada VSkE § 641 p-i 10 selle eesmärgist lähtuvalt nii, et sätte lõpus olevad sõnad „mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta“ on toodud täpsustuseks sättes nimetatud pihu- ja personaalarvutite juurde. Sättest nähtuvalt on sellega tahetud keelata elektroonilised ja tehnilised sidepidamisvahendid. Vastavalt eesti keele seletavas sõnaraamatus toodule tähendab sidepidamine informatsiooni edastamist ja vastuvõtmist, selleks ühenduses olemist1. Kui mobiiltelefonide ja raadiosaatjate puhul ei ole info edastamise ja vastuvõtmise võimekus ning sellest tulenevalt sidepidamisvahendiks kvalifitseerumine küsitav, siis kõigi pihu- ja personaalarvutite puhul ei pruugi see nii olla. VSkE § 641 p 10 reguleerimisalasse saavad seega jääda üksnes sellised pihu- ja personaalarvutid, millega on info edastamine ja vastuvõtmine võimalik, mistõttu on olnud vajalik ka vastava täienduse lisamine. Mobiiltelefon on aga VSkE § 641 p 10 kohaselt kinnipeetavale vanglas keelatud ese hoolimata sellest, kas selle valdajal on võimalik seda leidmise hetkel kasutada või selle akut laadida.
5.4.Kaebaja teine peamine väide on see, et tema tegevuses puudus süü ehk tegemist ei olnud süülise rikkumisega VangS § 63 lg 1 tähenduses. Kohus leiab, et asjas kogutud tõendid ja poolte esitatud selgitused nende kogumis ei kinnita kaebaja tegevuses süüd välistavate asjaolude esinemist. Nimelt viitavad kaebaja enda selgitused selgelt sellele, et ta organiseeris teadlikult ja tahtlikult teiselt kinnipeetavalt enda kätte vanglas keelatud eseme sooviga saada selle ametnikele väljaandmise eest neilt nö vastuteenet. Distsiplinaarmenetluse käigus on vangla võtnud selgitused TUO ametnikelt, kellele kaebaja oli oma selgitustes viidanud, ning kes kinnitasid 08.06.2020 menetlejale, et kinnipeetavatega ei sõlmita ebaseaduslikke kokkuleppeid nö sebida keelatud esemeid (menetlustoimingu protokoll, tl 89). TUO spetsialist ja juhataja on esitanud eraldi selgitused ka kohtule (tl 90-92) ning kuigi nad mõlemad viitavad sarnastele vestlustele ja sündmustele nagu kaebaja, on kohtule nende selgituste pinnalt usutav, et kaebajaga ei olnud tehtud ühtegi kokkulepet keelatud eseme hankimiseks ja selle väljaandmiseks. Nagu vangla viitas, on TUO ametnike põhiülesandeks ennetada ja avastada õigusrikkumisi ning korraldada vanglas uurimist ja jälitustegevust (Tallinna Vangla teabe- ja uurimisosakonna põhimääruse § 2, § 5 lg 1 ja lg 2 p 5). See tähendab, et TUO ametnike ametikohustuste hulka kuulub ka vanglas leiduvate keelatud esemete kohta informatsiooni kogumine, sh kinnipeetavatelt. Praegusel juhul on asjaolude kogumist järeldatav, et kaebajalt on küll tahetud saada informatsiooni, mis aitaks avastada keelatud esemeid, kuid kaebaja plaan ese hankida ja seda enda juures hoida ning väidetav kavatsus see hiljem just TUO ametnikele välja anda, olid tekkinud tema enda algatusel. Selliselt pidi kaebaja arvestama sellega, et ta omas enda kambris keelatud eset, milline teguviis on vanglas keelatud.
5.5.Kaebaja väitis, et omas eset väljaandmiseks siis, kui tal on turvatunne, et saab selle diskreetselt üle anda (kaebaja 01.06.2020. a selgituste lk 2, tl 84p). Samuti viitas ta sellele, et ootas eseme üleandmisega, kuni tema staatus muutub vahistatust süüdimõistetuks
(15.02.2021. a kaebuse täienduse lk 8–9, tl 43-44). Need selgitused kinnitavad, et kaebaja valdas ja ka peitis enda kambris kõnealust eset pikema aja jooksul. Samuti saab kaebaja selgitustest (ennekõike 15.02.2021. a kaebuse täiendused) järeldada küll tema arusaama, et tal võis olla võimalik saada keelatud eseme väljaandmise eest vastutasu, kuid nendest selgitustest ei tulene, et vanglaametnikud oleksid andnud kaebajale selge loa keelatud ese hankida, seda vallata ning seejärel kaebajale sobival ajal välja anda. Ka see, et kaebaja staatus muutus vahistatust süüdimõistetuks juba 2020. a aprilli alguses, kuid kaebaja avaldas väidetavalt soovi mobiiltelefoni väljaandmiseks TUO ametnikega kohtuda alles 13.05.2020, viitab vastuoludele kaebaja väidetes tema kavatsuste kohta. Lisaks on kaebaja esitatud 2018. a ja 2020. a sündmuste kirjelduste pinnalt usutav, et 2020. a-l ei olnud tegemist pelgalt TUO ametnikele keelatud eseme kohta info edastamise sooviga, vaid kaebaja enda algatusega talle kasulikel eesmärkidel.
5.6.Kaebaja esitatud tõend kaebaja abikaasa ja TUO ametniku S. Klaari vahel toimunud e-kirjavahetusest 2018. a oktoobris (tl 144) ei tõenda mingil määral kaebaja ja TUO ametnike vahelist kokkulepet 2020. a-l mobiiltelefoni väljaandmise kohta. Kohtule on usutav vastustaja väide, et selles kirjavahetuses viidatud kokkulepe võis puudutada kaebaja ja TUO ametniku varasemat vestlust kaebaja paigutamise teemal. Samuti võis see kokkulepe olla seotud 15.02.2021. a kaebuse täienduses (lk 7–8; tl 43) kirjeldatuga, et enne seda, kui kaebaja sõitis 2018. a-l tema üle kohtupidamiseks Pärnusse, palus ta S. Klaaril tema naasmisel paigutada ta samasse kambrisse ning 2018. a oktoobris Tallinna Vanglasse naasmisel oli lubadus täidetud. Sellise või sellesarnase kokkuleppe täitmine (mis oli kaebaja kirjeldustest nähtuvalt tehtud pärast seda, kui kaebaja oli juba info keelatud eseme kohta vanglale edastanud või eseme vanglale välja andnud), ei saanud anda kaebajale 2020. a-l õigust rikkuda VSkE § 641 p-s 10 sätestatud keeldu ja otsustada seejuures, kui kaua ta tema hangitud keelatud eset enda juures hoiab. Seega on kaebaja rikkunud VSkE § 641 p-i 10 süüliselt.
5.7.Kaebaja on enne vaidlustatud käskkirja andmist ära kuulatud ning tal on olnud kooskõlas HMS §-ga 40 võimalus esitada oma vastuväited vangla väidetele – teda on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest ja selgituste andmise võimalusest 19.05.2020. a teatisega ning ta on esitanud distsiplinaarmenetluse käigus oma seletused 01.06.2020 ja 07.06.2020. Samuti on käskkirjaga kaebajale karistuse määramisel arvestatud asjakohaste kaalutlustega (seni kantud üksikvangistuse pikkus, terviseseisund, sh arsti 10.06.2020. a korraldus kartserikaristuse kandmise tingimuste kohta) ja tema varasemate kehtivate karistustega. Kuigi vangla 27.01.2023. a selgituste (tl 107) kohaselt oli kaebajal karistuse määramise ajal kehtivaid distsiplinaarkaristusi kolm, mitte kaks, nagu on märgitud vaidlustatud käskkirjas, ei saanud see tuua kaasa kaebajale ebasoodsama kaalutlusotsuse tegemist. Kaebajale määratud karistus, s.o küll raskeim distsiplinaarkaristuse liik, kuid maksimummäärast oluliselt väiksemas ulatuses (võimalikust 45 päevast 10 päeva), on proportsionaalne kaebaja rikkumise asjaolude ja raskusega. Kuna kaebaja kirjeldustest nähtuvalt erines 2020. a juhtum oluliselt kaebaja kirjeldatud 2018. a juhtumitest keelatud esemete üleandmisel, ei nõustu kohus kaebajaga ka selles, et vastustaja oleks pidanud käsitama kaebaja varasemat tegevust keelatud esemete väljaandmisel tema süüd kergendava asjaoluna.
5.8.Arvestades, et kaebaja õigusi ei ole distsiplinaarmenetluses rikutud ning tema karistamise osas on jõutud õiguspärasele tulemusele, on õiguspärane ka käskkirja kohta tehtud vaideotsus. Kaebajal on olnud võimalus vaidemenetluses enda seisukohti täiendavalt avada ning vaideotsuses on vangla nendele väidetele vastanud ja sellega distsiplinaarkäskkirja põhjendusi asjakohaselt täiendanud.
5.9.Eeltoodust tulenevalt on nii vaidlustatud distsiplinaarkäskkiri kui ka vaideotsus õiguspärased ning kaebus on täies ulatuses põhjendamatu.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja esitas 20.03.2023 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et halduskohus on asja lahendamisel rikkunud nii materiaalõigust kui ka menetlusnorme ja tõlgendanud ebaõigesti tõendeid.
6.1.VSkE § 641 p-i 10 kohaselt on vanglas keelatud esemeks mobiiltelefonid ja muud elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid, sealhulgas raadiosaatjad, pihu- ja personaalarvutid, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta. Halduskohus on seda sätet tõlgendades leidnud, et selle, kas seadme kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta, tuleb tuvastada pihu- ja personaalarvutite puhul. Kaebaja hinnangul säte sellist erisust ei tee ja nimetatud võime tuleks tuvastada kõigi nimetatud seadmete puhul. Kuigi koos telefoniga võeti ära ka SIM-kaart, siis aktis seda märgitud ei ole. Eeltoodust tulenevalt pole rikkumise tuvastamise jaoks välja selgitatud, kas äravõetud seadmega sai infot edastada või vastu võtta ning kas seetõttu oli tegu keelatud esemega.
6.2.Halduskohus pole pööranud asja lahendamisel tähelepanu Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-24-10, milles märgitakse, et vanglal tuleb distsiplinaarsüüteo toimepanemise kontrollimisel kõigepealt tuvastada, kas tegemist on kinnipeetavale keelatud esemega või mitte, tuvastades leitud eseme omadused. Ka on kaebaja viidanud varasemalt Tallinna Halduskohtu otsusele asjas nr 3-07-1797, mille p-s 4 leiti, et mobiiltelefonide olemasolu iseenesest ei garanteeri veel seadme kasutusele võttu nii, et järgneks eeskirjade rikkumine. Halduskohtus on kaebaja viidanud ka Tartu Ringkonnakohtu otsusele asjas nr 3-09-2389, mille p-s 11 leiti, et VsKE § 641 lg 1 p-st 10 ja uurimisprintsiibist tulenevalt on haldusorganil kohustus kindlaks teha, kas seadmega on võimalik infot edastada ja vastu võtta või mitte.
6.3.Kaebaja selgitas halduskohtus, et soovis enne eseme leidmist kontakteeruda teabe- ja uurimisosakonna ametnikega. Nimetatut on vastustaja ise ka vaidlusaluses käskkirjas kinnitanud, märkides, et: „vastab küll tõele, et kinnipeetav avaldas soovi teabe- ja uurimisosakonna ametnikega kohtumiseks“. See ja asjaolu, et kaebaja oli varem teabe- ja uurimisosakonda abistanud keelatud esemete leidmisel ja väljaandmisel, tõendavad, et on usutav, et kaebaja soovis seda teha ka sellel korral. Vähemalt ei saa seda antud asjaoludel välistada. Nimetatud osas on kohus tõendeid ebaõigesti hinnanud.
6.4.Kinnipeetav on küll kohustatud vangla sisekorraeeskirju täitma, kuid neis kehtestatud nõuete rikkumise eest karistuse määramisel on oluline nii isiku süü kui ka kõigi seda kergendavate asjaolude tuvastamine ning määratav karistus ei tohi olla süü ulatuse ja teo asjaolude suhtes ebaproportsionaalne. Isegi kui kaebajal olnuks asjadest ekslik- või väärarusaam, siis arvestades poolte varasemaid kokkuleppeid või koostööd tulnuks seda, kui kergendavat asjaolu karistamisel arvestada. Isegi kui kaebajat saaks olemasolevatel asjaoludel pidada rikkumise toimepanemises süüdi olevaks, siis on kohus eeltoodud asjaolusid ja tõendeid süü suuruse ja karistuse raskuse kaalumisel ebaõigesti hinnanud. Ebaproportsionaalne oleks sellises olukorras isikule raskeima distsiplinaarkaristuse (karsterikaristus) määramine.
7.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
7.1.Tõene on iseenesest see väide, et 15.05.2020. a eseme äravõtmise aktis ei ole eraldi välja toodud SIM-kaardi ära võtmist. See iseenesest ei tähenda, et seda kaarti ära ei võetud. Akti kohaselt konfiskeeriti mobiiltelefon. Nii 14.05.2020. a ettekandest nr 1-20-2834, 19.05.2020. a distsiplinaarmenetluse teatisest, 10.06.2020. a distsiplinaarmenetluse protokollist, 12.06.2020. a käskkirjast ning ka 30.07.2020. a vaides esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmise kirjast nähtub, et ära võeti ka valge SIM-kaart, mis oli mobiiltelefonis. X ei ole distsiplinaarmenetluses ega vaidemenetluses märkeid SIM-kaardi äravõtmise kohta vaidlustanud. Ka halduskohtule esitatud kaebuses kaebaja SIM-kaardi äravõtmise kohta
vastuväiteid ei esita. Seda ei tee ka kaebaja esindaja 06.02.2023. a seisukohas. Koos mobiiltelefoniga ka SIM-kaardi ära võtmine on muude tõenditega tõendatud.
7.2.Vastustaja juhib tähelepanu sellele, et kaebaja on ise väga hästi aru saanud, et tema valdusest saadi kätte keelatud ese (vt Y 18.09.2020. a märgukiri/puuduste kõrvaldamine, R. Paasi 30.04.2022. a seisukoht, lk 3 viies lõik). Vastasel juhul jääks arusaamatuks, miks kaebaja eset seebi sees peitis ja seda väidetavalt TUO-le üle soovis anda, kui tegu polnudki üldse keelatud esemega.
7.3.Halduskohus on õigesti märkinud, et mobiiltelefon on VSkE § 641 p 10 kohaselt keelatud ese hoolimata sellest, kas selle valdajal on võimalik seda leidmise hetkel kasutada või selle akut laadida.
7.4.Asjaolust, et halduskohus ei ole võtnud kohtuotsuses eraldi seisukohta kõikide kaebaja poolt viidatud kohtulahendite osas, ei saa järeldada, et kohtuotsus ei oleks põhjendatud ega seaduslik. Kohtuotsuse p-s 16 kajastatud põhjendustest on selgelt mõistetav, miks kohus kaebaja väidetega ei nõustu ja miks tema poolt viidatud kohtupraktikast käesoleval juhul lähtuda ei saa.
7.5.Vastustaja on korduvalt selgitanud, et mingisuguseid kokkuleppeid koostööks keelatud esemete leidmiseks ja välja andmiseks Tallinna Vangla Xiga kunagi sõlminud ei ole. Halduskohus on tõendeid õigesti hinnanud ja jõudnud õiguspäraselt järeldusele, et kaebaja hoidis mobiiltelefoni kambris omaalgatuslikult ja rikkus VSkE § 641 p-i 10 süüliselt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ükski apellatsioonkaebuses toodud väide ei anna alust 16.02.2023. a kohtuotsuse tühistamiseks ja asjas uue otsuse tegemiseks, millega esitatud tühistamiskaebus rahuldada. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel või tõendite hindamisel ega rikkunud ka menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlusaluse otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus üksnes järgmist.
9.Halduskohus ei ole VSkE § 641 p-i 10 valesti tõlgendanud. Nimetatud sätte kohaselt on vanglas keelatud esemeks mobiiltelefonid ja muud elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid, sealhulgas raadiosaatjad, pihu- ja personaalarvutid, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta. See osa sättest - „mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta“- kirjeldab ka ringkonnakohtu hinnangul muid elektroonilisi või tehnilisi sidepidamisvahendeid, sh pihu- ja personaalarvutid, ehk neid, mis ei ole mobiiltelefonid. Mobiiltelefon on üldteadaolevalt ese info edastamiseks ja vastuvõtmiseks ning kaebaja kambrist leiti see koos telefonis oleva SIM-kaardiga, mis omakorda kinnitab seda, et leitud telefonil oli olemas vähemalt selle sihipärase kasutamise võimekus.
9.2.Kaebaja väidet, et ka leitud mobiiltelefoni puhul tuleb igal juhul tuvastada, kas sellega on võimalik infot edastada ja vastu võtta, ei toeta apellatsioonkaebuses viidatud kohtulahendid RKHK 21.06.2010. a otsuses nr 3-3-1-24-10 väljendas kohus oma seisukoha VSkE § 641 p-s 1 sätestatud loetelu (kinnipeetavale vanglas keelatud esemed, millega saab tekitada või on võimalik tekitada vigastusi, nagu relvad ja laskemoon, erivahendid, sõjariistad, torke- lõike- ja raierelvad, nõelad, vardad, nöörid, niidid, võtmed, köied ja traadid), mitte VSkE § 641 p-i 10 tõlgendamise kohta; TlnHK 07.11.2007. a lahendis nr 3-07-1797 ja Tartu RKK 11.02.2011. a lahendis nr 3-09-2389 on küll asjakohaseks sätteks VSkE § 641 p 10, kuid kummalgi juhul ei olnud vaidlusaluseks esemeks kinnipeetavalt konfiskeeritud mobiiltelefon, vaid sülearvuti ja mängukonsooli kambrisse andmisest keeldumine. Ka viidatud 07.11.2007. a kohtuotsuses toodut lauset: „Mobiiltelefonide olemasolu iseenesest ei garanteeri veel seadme kasutusele
võttu nii, et järgneks eeskirjade rikkumine,“ ei saa tõlgendada kaebaja tõlgendust toetavana. Nimelt ei olnud seade, millest halduskohus räägib, mitte mobiiltelefon, vaid mängukonsool Sony Playstation 2 ning öeldu mõte oli selles, et mängukonsooli sidepidamisvahendina kasutamiseks ei piisa üksnes mobiiltelefonist, vaid kaebaja vajanuks selleks ka modemit, mobiiltelefoni koos spetsiaalse kaabliga ja võimalust ühendada seade telefoniliini.
9.3.Samas on kinnipeetavalt ära võetud mobiiltelefoniga, kui keelatud esemega seonduvates kohtuasjades korduvalt leitud, et VSkE § 641 p 10 rikkumise koosseis on täidetud, kui tõendatakse, et kinnipeetav hoidis enda valduses mobiiltelefoni. Ei oma tähtsust, kes oli leitud mobiiltelefoni tegelik omanik ja kas kinnipeetav, kelle valdusest mobiiltelefon kätte saadi, sellega ka helistas või mitte. Samuti ei oma tähtsust, mis eesmärgil mobiiltelefoni kasutada sooviti (vt nt Tallinna RKK 19.10.2012. a otsus asjas nr 3-11-2817, p 10; TartuHK 31.03.2009. a otsus asjas nr 3-08-1482, 30.09.2011. a otsus asjas nr 3-11-811 ja 10.12.2018. a otsus asjas nr 3-18-1881; Tallinna RKK 19.10.2012. a otsus asjas nr 3-11-2817, p 10 ja Tartu RKK 10.11.2016. a otsus asjas nr 3-15-743, p 15).
9.4.Asjaolu, et kuigi koos mobiiltelefoniga võeti kaebaja kambrist ära ka telefonis olnud SIM-kaart, kuid seda ei ole aktis eseme äravõtmise kohta märgitud (tl 88), ei tähenda samuti, et eeltoodust tulenevalt pole kaebaja rikkumist toime pannud, kuna tuvastamata on, kas mobiiltelefoni näol ikka oli tegemist keelatud esemega, millega sai ka helistada. See, et 14.05.2020. a aktis pole SIM-kaarti märgitud, ei tähenda veel, et seda kaebaja kambrist ei leitud ja ära ei võetud. Nii 14.05.2020. a ettekandest nr 1-20-2834, 19.05.2020. a distsiplinaarmenetluse teatisest, 10.06.2020. a distsiplinaarmenetluse protokollist, 12.06.2020. a käskkirjast nr 5-2/20/360 kui ka 30.07.2020. a vaides esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmise kirjast nähtub, et 14.05.2020 kaebaja kambris toimunud läbiotsimise käigus leiti sealt ja võeti kambrist koos mobiiltelefoniga ära ka valge SIM-kaart, mis oli mobiiltelefonis sees. Seega on leitud SIM-kaardi ära võtmine muude tõenditega tõendatud ja SIM-kaardi väidetava ära võtmata jätmisega ei saa tõendada kaebaja väidet, et tema kambrist leitud mobiiltelefoni näol ei ole seetõttu tegemist keelatud esemega. Vastustaja viitas vastuses apellatsioonkaebusele igati põhjendatult sellele, et tegelikult sai ka kaebaja ise väga hästi aru, et tema valduses oli ja sealt saadi kätte just keelatud ese, sest muidu jääks arusaamatuks, miks X mobiiltelefoni seebi sisse üritas peita ja soovis seda väidetavalt TUO-le üle anda. Käesoleval juhul ei ole eeltoodust tulenevalt vaidlust selles, et kaebaja valdusest leiti 14.05.2020 keelatud ese – mobiiltelefon koos SIM-kaardiga telefoni sees ning kaebaja poolt distsipliinirikkumise toimepanemine VSkE § 641 p 10 järgi on vanglas läbi viidud distsiplinaarmenetluse käigus tõendamist leidnud.
10.Ei ole alust nõustuda kaebaja seisukohaga, mille järgi asjaolu, et kaebaja oli varem vangla teabe- ja uurimisosakonda abistanud keelatud esemete leidmisel, tõendab ja teeb usutavaks tema väite, et kaebaja soovis sama teha ka 2020. a mais. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja väide TUO-ga koostöö raames telefoni „hankimisest“ ja „ülesande täitmisest“ varem ja ka 2020. a mais, on pigem eneseõigustus olukorras, kus kaebajal oma distsiplinaarsüüteo õigustuseks muid kaalukaid argumente esitada ei ole. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole olnud vaidlust selles, et kaebaja on varasemalt kambris olevate keelatud esemete kohta TUO-le teavet andnud, kuid vastustaja kinnitas, et X ei olnud salajane kaastöötaja VangS § 333 mõttes. Vangidega vestlemine ja teabe kogumine on TUO igapäevane töö ja nendega vesteldakse mh keelatud esemetest (tl 93p). Ka kaebajaga on keelatud esemete teemal vesteldud ja ta andis kambris olevate keelatud esemete kohta TUO-le infot (tl 90-92). Mis oli info jagamise tegelik motiiv, teab ilmselt kaebaja ise, kuid asja materjalide hulgas ei ole selliseid tõendeid, mis tõendaksid, et kaebajale oleks TUO ametnike poolt antud mingeid ülesandeid keelatud esemete hankimiseks vanglast ja nende üle andmiseks. Lisaks on kinnipeetaval ka seadusest tulenev kohustus teatada viivitamatult vanglateenistuse ametnikule kõikidest asjaoludest, mis võivad
ohustada vangla julgeolekut ja korda ning teise isiku elu ja tervist ning selline kohustus tuleneb VangS § 67 p-st 3. Kaebaja poolt väidetud koostööd keelatud esemete leidmise ja vanglale väljaandmise kohta ei tõenda ka 18.10.2018 toimunud kirjavahetus (tl 144). Selles räägitakse küll kaebaja ja TUO vahelisest kokkuleppest, kuid selle kokkulepe sisuks oli vastustaja kinnitusel kaebaja paigutus, kuna 2018. a alates avaldas kaebaja soovi süüdimõistva kohtuotsuse korral jääda vanglakaristust kandma Tallinna Vanglasse. Seda, millest TUO kaebajaga vestles ja miks kaebaja tuli karistuse kandmiseks siiski Viru Vanglasse paigutada pärast maakohtu otsuse jõustumist 2020. a aprillis, selgitas TUO juhataja J. Loorits oma 31.10.2022. a kirjas (tl 161). Ka kõnealusest vastusest ei nähtu, et vanglal oleks olnud kaebajaga mingi varasem kokkulepe ka selles osas, et kaebaja abistab vangla teabe- ja uurimisosakonda keelatud esemete leidmisel ja saab selle tulemusena vanglalt mingeid vastutulekuid. Kaebaja väidet, et tema kavatsus oli 14.05.2020 kambrist leitud mobiiltelefoni TUO ametnikule üle anda, ei toeta ka asjaolu, et kaebaja kambrist leiti seep, millele olid märgitud telefoni mõõtudega jooned. Xi selgitus, et seebile oli joonistanud peenis, märgistamaks intiimpiirkonna pesemiseks kasutatavat seepi, ei ole tõsiseltvõetav. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu arvamusega, et kaebaja tegelik kavatsus oli seebi sisse mobiiltelefoni jaoks peidik teha. Kui kaebajal oli plaan keelatud ese vanglale üle anda, puudus tal igasugune vajadus telefoni habemeajamisvahendi tuubi sisse peita ja täiendavalt telefoni jaoks uusi peidikuid kavandada. Samuti oli Xil võimalik igal ajahetkel keelatud ese kambrist välja anda, kuid seda ta ei teinud ning soovi mobiiltelefon ametnike kätte anda, hakkas ta väitma alles pärast telefoni tema kambrist leidmist. Kaebaja hoidis seega teadlikult ja tahtlikult keelatud eset oma kambris ning selliselt käitudes pidi ta ka arvestama, et tema kambrist keelatud eseme leidmisel tuleb distsipliinirikkumise toimepanemise eest vastutada ja karistust kanda. Kuna pole tõendatud, et mingisuguseid kokkuleppeid koostööks keelatud esemete leidmiseks ja välja andmiseks Tallinna Vangla kaebajaga kunagi sõlminud oleks, siis on halduskohus tõendeid õigesti hinnanud ja jõudnud õiguspäraselt järeldusele, et X hoidis mobiiltelefoni kui keelatud eset 14.05.2020 kambris omaalgatuslikult ja rikkus VSkE § 641 p-i 10 süüliselt.
11.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka väide, mille kohaselt oleks tulnud poolte varasemaid kokkuleppeid või koostööd arvestada kergendava asjaoluna kaebaja karistamisel ning ei ole proportsionaalne määrata sellises olukorras isikule raskeim distsiplinaarkaristus ehk karsterikaristus. Nagu juba eelnevalt märgitud, ei ole ka kohtumenetluse käigus tõendamist leidnud kaebaja väide, et oleks eksisteerinud mingid varasemad kokkulepped või koostöö Tallinna Vangla TUO-ga selleks, et kaebaja hangiks kaaskinnipeetavatelt keelatud eseme ja annaks selle üle vanglale ning saaks selle eest vastu mingit teistsugust kohtlemist. Seega ei olnud vastustajal mingisugust alust käsitleda kaebaja varasemat tegevust keelatud esemete väljaandmisel tema süüd kergendava asjaoluna. Samuti on vaidlusaluse käskkirja põhjendustest nähtuvalt (tl 25-26) kaebajale karistuse määramisel arvestatud asjakohaste kaalutlustega (seni kantud üksikvangistuse pikkus, terviseseisund, sh arsti 10.06.2020. a korraldus kartserikaristuse kandmise tingimuste kohta) ja tema varasemate kehtivate karistustega. Ka asjaolu, et tegelikult oli kaebajal karistuse määramise ajal kehtivaid distsiplinaarkaristusi kolm, mitte kaks, ei toonud kaasa kaebaja jaoks ebasoodsama kaalutlusotsuse tegemist. Kaebajale määratud karistus oli küll raskeim distsiplinaarkaristuse liik, kuid see määrati maksimummäärast oluliselt väiksemas ulatuses (võimaliku 45 päeva asemel 10 päeva) ja on igati proportsionaalne kaebaja poolt 14.05.2020 toime pandud rikkumise asjaolude ja raskusega.
12.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu vaidlustatud otsus muutmata.
13.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, siis jäävad poolte menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
14.Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.