Xi kaebus Tallinna Vangla 12.06.2020. a käskkirja nr 52/20/360 ja 20.10.2020. a vaideotsuse nr 5-15/20/156-5 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, volitatud esindajad abikaasa S. S. ja vandeadvokaat Raiko Paas Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada käesolevas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.03.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg 8). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Vangla määras 12.06.2020. a käskkirjaga nr 5-2/20/360 kinnipeetav Xile (edaspidi ka kaebaja) distsiplinaarkaristuseks 10-ööpäevase kartserikaristuse selle eest, et tema kambrist leiti 14.05.2020 mobiiltelefon. Mobiiltelefoni omamisega kambris rikkus kaebaja justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 641 p-i 10.
1.1.Ettekandest nr 1-20-2834 nähtuvalt avastasid ametnikud 14.05.2020 kella 13.00 paiku kambris nr R5-19 läbiotsimise käigus tualettruumist mobiiltelefoni „L8 STAR“, mis oli peidetud Nivea habemeajamisgeeli tuubi sisse. Mobiiltelefonis oli valge Micro SIM-kaart. Kaebaja viibis alates 10.06.2019 kambris nr R5-19 üksinda. Juhtumi asjaoludest, kaebaja väidetest ning teabe- ja uurimisosakonna (TUO) ametnike selgitustest saab järeldada, et kaebaja hoidis mobiiltelefoni kambris peidetuna teadlikult ja tahtlikult. Kuigi isik on väitnud, et soovis varasemast kogemusest lähtudes eseme TUO-le üle anda, kinnitasid TUO ametnikud, et selliseid kokkuleppeid ei sõlmita. Kinnipeetav ei pea andma keelatud eset tingimata üle TUO ametnikule, vaid mistahes muule vanglateenistuse ametnikule, kuid seda ta ei teinud. Seda, et kaebaja soovis TUO esindajaga kohtuda mobiiltelefoni üleandmiseks, on kaebaja kinnitanud üksnes suuliselt ning tema tegelik soov ei ole teada. Jääb arusaamatuks, miks isik hoidis mobiiltelefoni habemeajamistuubi sees ehk sisuliselt varjas seda, kui tema sõnul oli tal soov see vanglateenistusele välja anda. Seega ei pruukinud isiku tegelik tahe seisneda keelatud eseme väljaandmises, vaid motiiviks oli midagi muud ning ta tegutses oma huvidest lähtuvalt. Kogutud tõenditega on kaebaja süü VSkE § 641 p 10 rikkumises tõendatud ning süüd välistavaid asjaolusid ei tuvastatud.
1.2.Vanglas mobiiltelefoni enda juures kambris hoidmine on raske distsipliinirikkumine, kuna mobiiltelefon on oma olemuselt vangla julgeolekut ohustav ese. Mobiiltelefoniga on võimalik kontrollimatult ööpäevaringselt helistada ning praktikas on ta kujunenud kinnipeetavate käes teiste keelatud esemete sisse organiseerimise peamiseks abivahendiks. Samuti on mobiiltelefoni abil võimalik organiseerida erinevaid õigusrikkumisi, sh vanglast põgenemine või vanglavälise üleviske organiseerimine. Lisaks võivad keelatud esemete omamine ja nendega kauplemine tekitada vanglas kinnipeetavate vahel võlasuhteid ja konflikte, mis võivad lõppeda vägivalla kasutamisega. Seega seadis isik oma tegevusega ohtu vangla julgeoleku.
1.3.Kaebaja distsiplinaarkorras karistamine on vajalik, andmaks talle selge teadmise, et vanglatingimustes sellist käitumist ei aktsepteerita. Selliselt on võimalik suurendada tõenäosust, et kinnipeetav mõistab oma käitumise sobimatust ning teeb edaspidi suuremaid pingutusi vangistust reguleerivatest õigusnormidest tulenevate kohustuste järgimiseks. Kinnipeetava karistamata jätmine raskendaks oluliselt distsipliini ja julgeoleku tagamist. Isik pani uue distsipliinirikkumise toime, vaatamata kahele kehtivale distsiplinaarkaristusele. Arvestades distsiplinaarkaristuse eesmärke ja rikkumise asjaolusid (tegemist on raske distsiplinaarrikkumisega), on otstarbekohane ja proportsionaalne karistada kaebajat kartserisse paigutamisega. Noomitus, ühe lühi-või pikaajalise kokkusaamise keelamine või isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamine ei suunaks kaebajat piisavalt efektiivselt edaspidi vanglas õiguskuulekalt käituma ning oleks liialt leebe karistus toime pandud raske rikkumise eest. Meditsiiniosakonnast on kinnitatud, et kaebaja terviseseisundit arvestades on kartserikaristuse kandmisel põhjendatud voodivarustuse ja võimlemismati kasutamine. Muus osas vastunäidustusi välja ei toodud. Arvestades isiku terviseseisundit, kartserirežiimi tingimusi ja kaebaja selgitustes mainitud üksikvangistuse perioodide pikkuseid, on põhjendatud karistuse määra alandamine alla keskmise ning 10 ööpäeva kartserit on piisav, et selle mõju oleks reaalselt tunnetatav ja aitaks suunata kaebajat õiguskuulekale käitumisele.
2.X esitas vangla 12.06.2020. a käskkirjale vaide.
2.1.Vaides on välja toodud, et TUO ametnik oli teinud kaebajale eelnevalt sõlmitud koostöö raames üleskutse leida keelatud esemeid või informatsiooni. Selle koostöö raames andis kaebaja 06.07.2018 vanglale keelatud eseme ja infot ning ka 2018. a augustis andis ta välja mobiiltelefoni, mis oli peidetud seebi sisse. Kaebajal oli aega 3 nädalat, et ülesanne täide viia,
3-20-2237 ning kokku oli lepitud, et ese tuli üle anda TUO ametnikule. Kokku oli kolm juhtumit, kui kaebaja andis vanglale välja mobiiltelefoni. Seega esinesid ka sel korral tema süüd välistavad asjaolud.
3.Tallinna Vangla jättis 20.10.2020. a vaideotsusega nr 5-15/20/156 vaide järgmistel põhjendustel rahuldamata.
3.1.TUO ametnike poolt ei anta kinnipeetavatele ülesandeid organiseerida vanglasse enda valdusesse vanglas keelatud esemeid. Kinnipeetavalt uuritakse informatsiooni võimalikest keelatud esemetest, kui vanglal on teada, et kinnipeetav on sellest esemest teadlik. Seega viitab asjaolu, et kaebaja hoidis enda juures kambris mobiiltelefoni, selgelt sellele, et ta organiseeris keelatud viisil enda valdusesse mobiiltelefoni, mis on oma sisult ja olemuselt keelatud seadusevastane tegevus ja mida isik tegi oma initsiatiivil, mitte ametnike soovil. Varasemad sündmused ja keelatud esemete kohta informatsiooni edastamine ei õigusta kuidagi mobiiltelefoni enda valdusesse organiseerimist ja kambris hoidmist, kuna selliseks seadusevastaseks tegevuseks puudus kaebajal õigus. Oma käitumisega näitas kaebaja ükskõikset suhtumist vangla tegevust reguleerivatesse õigusaktidesse ning sellesse ei saa suhtuda leebelt.
4.X esitas 12.11.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille Tallinna Halduskohus edastas alluvuse järgi lahendamiseks Tartu Halduskohtule. Tartu Halduskohus võttis kaebuse pärast selle kahel korral käiguta jätmist 05.11.2021. a määrusega menetlusse Tallinna Vangla 12.06.2020. a käskkirja nr 5-2/20/360 tühistamise nõudes.
5.Tallinna Vangla esitas kaebusele 20.12.2021 vastuse, milles palus jätta kaebuse rahuldamata.
6.Kaebaja täiendas 02.05.2022 kaebust vaideotsuse tühistamise nõudega. Kohus lubas kaebuse selliselt muutmist 20.01.2023. a määrusega. Sama määrusega otsustas kohus vaadata asja läbi kirjalikus menetluses, lahendas poolte veel lahendamata taotlused ning andis pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks.
7.Tallinna Vangla esitas 27.01.2023 kohtule kohtu palutud täiendavad tõendid ja selgitused. Enda täiendavad seisukohad ja tõendi esitas kohtule 06.02.2023 ka kaebaja ning vastustaja esitas 13.02.2023 enda vastuväited kaebaja seisukohtadele
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja palub vaidlustatud distsiplinaarkäskkirja ja selle kohta tehtud vaideotsuse tühistada ning põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.
8.1.Vangla pole tuvastanud, kas tegemist on keelatud esemega. Tuvastatud ei ole eseme omadusi ega seda, kas sellega on võimalik helistada või mitte. VSkE § 641 p 10 peab oluliseks, et seadmega on võimalik infot edastada ja vastu võtta. Kohtule pole esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks, kas seade on reaalselt töökorras või kas sellega on võimalik infot edastada või vastu võtta. Seadme omadusi välja selgitamata ei saa asuda seisukohale, et seadmel on keelatud omadused (võime infot edastada või sidet pidada) või ohtlikkus. Üldteadaolevalt ei saa telefoni kasutada ilma laadijata, mistõttu on ka töökorras telefoni puhul ilma laadijata tegu sidepidamiseks kasutu vahendiga. Karistatav on seaduse järgi üksnes sidepidamiseks sobiv seade.
8.2.Kaebaja karistamisel on jäetud arvestamata varem tema ja TUO osakonna ametnike vahel välja kujunenud praktikaga, mille käigus andis kaebaja nendevahelisel kokkuleppel TUO-le välja keelatud esemeid. Ametnikud on võtnud kahel korral (2018. a märtsis ja augustis) kaebajaga kokkuleppel tema kambrist ära mobiiltelefoni. 2019. a veebruaris vestles TUO ametnik kaebajaga ning ärgitas teda jälle leidma infot keelatud esemete avastamiseks, öeldes, et saab kaebajat aidata täiendavate kokkusaamistega perega. Kaebaja organiseeris seejärel ühelt vahistatult teene eest enda kätte mobiiltelefoni, et see siis TUO ametnikule välja anda, ise ta
3-20-2237 seda ei kasutanud. Kaebaja tahtis tõestada enda kasulikkust ning lootis, et tal lubatakse jääda karistust kandma Tallinna Vanglasse. Kaebaja oli sel ajal suures stressis ning tema terviseseisund oli halb, mistõttu ei saanud temalt oodata n-ö paremat talitamist. Pärast seda, kui 2020. a aprillis muutus kaebaja staatus vahistatust süüdimõistetuks, tegi kaebaja 13.05.2020 kirjaliku taotluse kohtumiseks TUO osakonna ametniku S. K.ga, et mobiiltelefoni läbi ühtlasi paluda end jätta Tallinna Vanglasse. Vanglas puudub selge reeglistik kinnipeetava ja TUO osakonna vahelisele koostööle. Riigivõim ei tohi anda tühiseid lubadusi. Kohus peaks andma hinnangu sellele, kas kaebaja kohustused on olnud vastukäivad ning kas ametnikud on täitnud oma teenistusülesandeid ausalt, asjatundlikult ja hoolikalt. Kaebajale on arusaamatu, miks varasematel juhtudel oli kaebajal õigus paluda ja saada aega ja informatsiooni mobiiltelefoni enda valdusesse võtmiseks, kuid kõnealusel juhtumil pidas vangla kaebaja süüd paratamatuks.
8.3.Isiku karistamise eelduseks on süüline rikkumine, st isik peab olema olnud vastutusele võtmiseks minimaalselt hooletu. Olukord, kus kinnipeetav paneb toime vangla sisekorraeeskirjade rikkumise, kuid teeb seda vanglaametniku nõusolekul ja heakskiidul, ei ole võrdne olukorraga, kus kinnipeetav rikub vangla sisekorraeeskirja vanglaametniku teadmata. Esimesel juhul ei ole välistatud see, et kinnipeetav usaldas eeskätt vanglaametnikku ning arvas kavandatava teo olevat kooskõlas õigusaktidega, kuivõrd eeldatavasti ei anna vanglaametnik luba tegevuseks, mis oleks õigusvastane. Nii arvas kaebaja ka seekord, kui hankis enda valdusesse ebaseaduslikke esemeid ning hoidis neid oma valduses vaid vanglaametnike kätte andmiseks. Puuduvad tõsikindlad ja kahtluste vabad tõendid selle kohta, et kaebaja oleks seadet ise kasutanud või olnuks tal seadmega seonduvalt muu soov. Seega puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kaebaja süüd. See, et kaebaja kirjutas 13.05.2020 TUO ametnikule, kinnitab veelgi kaebaja versiooni toimunust. Enda julgeoleku huvides soovis kaebaja anda eseme välja vaid TUO ametnikele, nagu ta oli seda teinud korduvalt varem.
8.4.Isegi kui kaebajal olnuks asjadest ekslik- või väärarusaam, siis arvestades poolte varasemaid kokkuleppeid või koostööd, tulnuks seda kui kergendavat asjaolu karistamisel arvestada. Olukorras, kus kaebajal sai poolte varasemale koostööle toetudes tekkida veendumus, et kui ta aitab vanglast hankida ja vanglale välja anda keelatud esemeid, on tal võimalik saada erinevaid soodustusi, ei saa olla kaebaja süü suurus ja karistus võrdne näiteks isiku omaga, kes rikub korda tahtlikult. Seega, isegi kui kaebajat saaks pidada süüdi olevaks, on jäetud eeltoodud asjaolud kaebaja süü suuruse ja karistuse raskuse osas kaalutlusotsuse tegemisel õigustamatult arvesse võtmata.
9.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
9.1.Distsiplinaar- ja vaidemenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega. Kaebaja on ära kuulatud, kogutud on vajalikud tõendid, kaebaja süü on tõendatud ja menetlus on läbi viidud tähtaega järgides.
9.2.VSkE § 641 p-s 10 toodud selgitus info edastamise ja vastuvõtmise võimalikkuse kohta kirjeldab muid keelatud elektroonilisi või tehnilisi sidepidamisvahendeid, mis ei ole mobiiltelefonid. Mobiiltelefon on üldteada ese info edastamiseks ja vastuvõtmiseks. VSkE § 641 p-i 10 ei ole õiguspärane tõlgendada selliselt, et mobiiltelefonid ei ole keelatud juhul, kui neil ei ole info edastamise või vastuvõtmise võimekust või kui puudub muu tarvik seadme sidepidamiseks kasutamiseks, nt laadija.
9.3.Kaebaja väide TUO-ga koostöö raames telefoni „hankimisest“ ja „ülesande täitmisest“ on pelk eneseõigustus lootusetus olukorras, kus tal ei ole esitada enda õigusvastase teo õigustuseks muid kaalukaid argumente. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on varasemalt kambris olevate keelatud esemete kohta TUO-le teavet andnud, kuid kaebaja ei ole olnud salajane kaastöötaja vangistusseaduse (VangS) § 333 mõttes. Kinnipeetavatega vestlemine ja teabe kogumine on TUO igapäevane ülesanne ja nendega vesteldakse mh keelatud esemetest. Ka kaebajaga vesteldi keelatud esemete teemal ja ta andis kambris olevate keelatud esemete kohta TUO-le
3-20-2237 infot. Mis oli info jagamise tegelik motiiv, teab kaebaja ise, aga mingeid ülesandeid keelatud esemete hankimiseks ei ole TUO ametnikud kaebajale andnud ega kokkuleppeid temaga Tallinna Vanglasse jätmise osas sõlminud. Eeltoodut kinnitavad TUO juhataja ja spetsialist, kes on staažikad vanglaametnikud, teavad kinnipeetavatega suhtlemise reegleid ega anna neile lubadusi, mille täitmine ei kuulu nende pädevusse (sh kinnipeetavate ümberpaigutamise otsustamine). Kaebaja ja Tallinna Vangla vahelist koostööd keelatud esemete leidmiseks ja välja andmiseks ei tõenda kaebaja abikaasa ja TUO spetsialisti S. K. vahel 18.10.2018 toimunud e-kirjavahetus. Selles kirjavahetuses viidatud kaebaja ja TUO vahelise kokkuleppe sisuks oli kaebaja paigutus ning 2018. a-l toimus TUO ja kaebaja vahel paigutuse teemal ka vestlus.
9.4.Tallinna Vangla dokumendihaldusprogrammis ei ole registreeritud kaebaja pöördumist, mille ta on väidetavalt 13.05.2020 vanglale esitanud ja milles ta on soovinud kohtumist TUO ametnikega. Vangiregistri andmetel on TUO spetsialist vestelnud kaebajaga 15.05.2020, kuid teisel teemal. Kaebaja väidet, et tema kavatsus oli 14.05.2020 kambrist leitud mobiiltelefon TUO ametnikule üle anda, ei toeta ka asjaolu, et kaebaja kambrist leiti seep, millel olid märgitud telefoni mõõtudega jooned. Kaebaja selgitus, et seebile oli joonistanud peenis, märgistamaks intiimpiirkonna pesemiseks kasutatavat seepi, ei ole tõsiseltvõetav. Kaebaja kavatsus oli teha seebi sisse mobiiltelefoni jaoks peidik. Kui kaebajal oli plaan keelatud ese vanglale üle anda, puudus vajadus peita seda habemeajamisvahendi tuubi sisse ja kavandada uusi peidikuid. Kaebajal oli võimalik igal ajahetkel keelatud ese kambrist välja anda, kuid ta ei teinud seda. Kaebaja hoidis teadlikult ja tahtlikult keelatud eset ning selliselt käitudes pidi ta arvestama, et tal tuleb distsipliinirikkumise toimepanemise eest vastutada ja karistust kanda.
KOHTU SEISUKOHT
10.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
11.Kaebaja palub tühistada Tallinna Vangla 12.06.2020. a käskkirja nr 5-2/20/360 (digitaalse kohtutoimiku lehed (dtl) 52–55), millega määrati talle 10-ööpäevane kartserikaristus selle eest, et tema kambrist leiti 14.05.2020 mobiiltelefon.
12.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Haldusaktis peavad olema toodud selle kirjalikud põhjendused, sh selle andmise faktiline ja õiguslik alus, ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg-d 1, 2 ja 3).
13.VangS § 63 lg 1 kohaselt võib kinnipeetavale vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada järgmisi distsiplinaarkaristusi: noomitus; isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamine kuni 45 päevaks; ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; ning kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks.
14.Vastavalt VangS § 15 lg-le 2 on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis: 1) ohustavad inimese julgeolekut; 2) sobivad eriti vara kahjustamiseks; 3) võivad ohustada vangla julgeolekut või korda; 4) ei ole kooskõlas karistusena mõistetud vangistuse täideviimise eesmärkidega; 5) raskendavad oluliselt vanglal hügieeninõuete täitmist või 6) nõuavad VangS § 31 lg 2 kohaselt vanglateenistuse ametniku luba. Kinnipeetavale vanglas keelatud asjade loetelu on sätestatud VSkE §-s 641 ning selle sätte p 10 kohaselt on muu hulgas keelatud mobiiltelefonid ja muud elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid, sealhulgas raadiosaatjad, pihu- ja personaalarvutid, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta.
15.Tallinna Vangla ametnike poolt 14.05.2020 koostatud aktist esemete äravõtmise kohta (dtl 167) ja ettekandest nr 1-20-2834 (dtl 163) nähtub, et kaebaja kambrist võeti samal päeval ära mobiiltelefon L8STAR koos selles oleva SIM-kaardiga. Tallinna Vangla on 12.06.2020. a käskkirjas nr 5-2/20/360 asjakohaselt selgitanud, et mobiiltelefon on vanglas keelatud, kuna see
3-20-2237 ohustab oma olemuselt vangla julgeolekut. Toimiva mobiiltelefoniga on võimalik kontrollimatult ööpäevaringselt helistada, sh organiseerida õigusrikkumisi. Lisaks võib mobiiltelefoniga kui keelatud esemega kauplemine tekitada kinnipeetavate vahel võlasuhteid ja konflikte, mis võivad samuti lõppkokkuvõttes ohustada vangla julgeolekut.
16.Kohtul puudub alus kahelda, et 14.05.2020 kaebaja kambrist leitud mobiiltelefoni puhul oli tegemist esemega, mida oli vastava soovi korral võimalik kasutada info edastamiseks ja vastuvõtmiseks, seda enam, et telefonis oli olemas SIM-kaart. Ka kaebaja enda selgitustest ja käitumisest eseme peitmisel tuleneb selgelt, et ta oli teadlik, et tegemist on keelatud esemega. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vangla oleks enne karistamisotsuse tegemist pidanud täiendavalt uurima telefoni võimekust infot edastada ja vastu võtta (vajadusel ekspertiisi tellimisega). Kohtu hinnangul tuleb tõlgendada VSkE § 641 p-i 10 selle eesmärgist lähtuvalt nii, et sätte lõpus olevad sõnad „mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta“ on toodud täpsustuseks sättes nimetatud pihu- ja personaalarvutite juurde. Sättest nähtuvalt on sellega tahetud keelata elektroonilised ja tehnilised sidepidamisvahendid. Vastavalt eesti keele seletavas sõnaraamatus toodule tähendab sidepidamine informatsiooni edastamist ja vastuvõtmist, selleks ühenduses olemist1. Kui mobiiltelefonide ja raadiosaatjate puhul ei ole info edastamise ja vastuvõtmise võimekus ning sellest tulenevalt sidepidamisvahendiks kvalifitseerumine küsitav, siis kõigi pihu- ja personaalarvutite puhul ei pruugi see nii olla. VSkE § 641 p 10 reguleerimisalasse saavad seega jääda üksnes sellised pihu- ja personaalarvutid, millega on info edastamine ja vastuvõtmine võimalik, mistõttu on olnud vajalik ka vastava täienduse lisamine. Mobiiltelefon on aga VSkE § 641 p 10 kohaselt kinnipeetavale vanglas keelatud ese hoolimata sellest, kas selle valdajal on võimalik seda leidmise hetkel kasutada või selle akut laadida.
17.Kaebaja teine peamine väide distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel on see, et tema tegevuses puudus süü ehk tegemist ei olnud süülise rikkumisega VangS § 63 lg 1 tähenduses.
17.1.Kohus leiab, et asjas kogutud tõendid ja poolte esitatud selgitused nende kogumis ei kinnita kaebaja tegevuses süüd välistavate asjaolude esinemist. Nimelt viitavad kaebaja enda selgitused selgelt sellele, et ta organiseeris teadlikult ja tahtlikult teiselt kinnipeetavalt enda kätte vanglas keelatud eseme sooviga saada selle ametnikele väljaandmise eest neilt n-ö vastuteenet. Distsiplinaarmenetluse käigus on vangla võtnud selgitused TUO ametnikelt, kellele kaebaja oli oma selgitustes viidanud, ning kes kinnitasid 08.06.2020 menetlejale, et kinnipeetavatega ei sõlmita ebaseaduslikke kokkuleppeid n-ö sebida keelatud esemeid (menetlustoimingu protokoll dtl 169). TUO spetsialist ja juhataja on esitanud eraldi selgitused ka kohtule (dtl 172–174, 176) ning kuigi nad mõlemad viitavad sarnastele vestlustele ja sündmustele nagu kaebaja, on kohtule nende selgituste pinnalt usutav, et kaebajaga ei olnud tehtud ühtegi kokkulepet keelatud eseme hankimiseks ja välja andmiseks. Nagu vangla on viidanud, on TUO ametnike põhiülesandeks ennetada ja avastada õigusrikkumisi ning korraldada vanglas uurimist ja jälitustegevust (Tallinna Vangla teabe- ja uurimisosakonna põhimääruse (dtl 178–179) § 2, § 5 lg 1 ja lg 2 p 5). See tähendab, et TUO ametnike ametikohustuste hulka kuulub ka vanglas leiduvate keelatud esemete kohta informatsiooni kogumine, sh kinnipeetavatelt. Praegusel juhul on asjaolude kogumist järeldatav, et kaebajalt on küll tahetud saada informatsiooni, mis aitaks avastada keelatud esemeid, kuid kaebaja plaan ese hankida ja seda enda juures hoida ning väidetav kavatsus see hiljem just TUO ametnikele välja anda, olid tekkinud tema enda algatusel. Selliselt pidi kaebaja arvestama sellega, et ta omas enda kambris keelatud eset, milline teguviis on vanglas keelatud.
17.2.Kaebaja on väitnud, et omas eset väljaandmiseks siis, kui tal on turvatunne, et saab selle diskreetselt üle anda (kaebaja 01.06.2020. a selgituste lk 2, dtl 204). Samuti viitas ta sellele, et ootas eseme üleandmisega, kuni tema staatus muutub vahistatust süüdimõistetuks (15.02.2021. a kaebuse täienduse lk 8–9, dtl 92–93). Need selgitused kinnitavad, et kaebaja
3-20-2237 valdas ja ka peitis enda kambris kõnealust eset mõne aja jooksul. Samuti saab kaebaja selgitustest (ennekõike 15.02.2021. a kaebuse täiendused, dtl 85–100) järeldada küll tema arusaama, et tal võis olla võimalik saada keelatud eseme väljaandmise eest vastutasu, kuid nendest selgitustest ei tulene, et vanglaametnikud oleksid andnud kaebajale selge loa keelatud ese hankida, seda vallata ning seejärel kaebajale sobival ajal välja anda. Ka see, et kaebaja staatus muutus vahistatust süüdimõistetuks juba 2020. a aprilli alguses, kuid kaebaja avaldas väidetavalt soovi mobiiltelefoni väljaandmiseks TUO ametnikega kohtuda alles 13.05.2020, viitab vastuoludele kaebaja väidetes tema kavatsuste kohta. Lisaks on kaebaja esitatud 2018. a ja 2020. a sündmuste kirjelduste pinnalt usutav, et 2020. a-l ei olnud tegemist pelgalt TUO ametnikele keelatud eseme kohta info edastamise sooviga, vaid kaebaja enda algatusega talle kasulikel eesmärkidel.
17.3.Kaebaja esitatud tõend kaebaja abikaasa ja TUO ametniku S. K. vahel toimunud e-kirjavahetusest 2018. a oktoobris (dtl 264) ei tõenda mingil määral kaebaja ja TUO ametnike vahelist kokkulepet 2020. a-l mobiiltelefoni väljaandmise kohta. Kohtule on usutav vastustaja väide, et selles kirjavahetuses viidatud kokkulepe võis puudutada kaebaja ja TUO ametniku varasemat vestlust kaebaja paigutamise teemal. Samuti võis see kokkulepe olla seotud 15.02.2021. a kaebuse täienduses (lk 7–8; dtl 91–92) kirjeldatuga, et enne seda, kui kaebaja sõitis 2018. a-l tema üle kohtupidamiseks Pärnusse, palus ta S. K. tema naasmisel paigutada ta samasse kambrisse ning 2018. a oktoobris Tallinna Vanglasse naasmisel oli lubadus täidetud. Sellise või sellesarnase kokkuleppe täitmine (mis oli kaebaja kirjeldustest nähtuvalt tehtud pärast seda, kui kaebaja oli juba info keelatud eseme kohta vanglale edastanud või eseme vanglale välja andnud), ei saanud anda kaebajale 2020. a-l õigust rikkuda VSkE § 641 p-s 10 sätestatud keeldu ja otsustada seejuures, kui kaua ta tema hangitud keelatud eset enda juures hoiab. Seega on kaebaja rikkunud VSkE § 641 p-i 10 süüliselt.
18.Kaebaja on enne vaidlustatud käskkirja andmist ära kuulatud ning tal on olnud kooskõlas HMS §-ga 40 võimalus esitada oma vastuväited vangla väidetele – teda on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest ja selgituste andmise võimalusest 19.05.2020. a teatisega (dtl 165) ning ta on esitanud distsiplinaarmenetluse käigus oma seletused 01.06.2020 ja 07.06.2020 (dtl 203–206, 207–210). Samuti on käskkirjaga kaebajale karistuse määramisel arvestatud asjakohaste kaalutlustega (seni kantud üksikvangistuse pikkus, terviseseisund, sh arsti 10.06.2020. a korraldus kartserikaristuse kandmise tingimuste kohta dtl 254) ja tema varasemate kehtivate karistustega. Kuigi vangla 27.01.2023. a selgituste (dtl 255) kohaselt oli kaebajal karistuse määramise ajal kehtivaid distsiplinaarkaristusi kolm, mitte kaks, nagu on märgitud vaidlustatud käskkirjas, ei saanud see tuua kaasa kaebajale ebasoodsama kaalutlusotsuse tegemist. Kaebajale määratud karistus, s.o küll raskeim distsiplinaarkaristuse liik, kuid maksimummäärast oluliselt väiksemas ulatuses (võimalikust 45 päevast 10 päeva), on proportsionaalne kaebaja rikkumise asjaolude ja raskusega. Kuna kaebaja kirjeldustest nähtuvalt erines 2020. a juhtum oluliselt kaebaja kirjeldatud 2018. a juhtumitest keelatud esemete üleandmisel, ei nõustu kohus kaebajaga ka selles, et vastustaja oleks pidanud käsitama kaebaja varasemat tegevust keelatud esemete väljaandmisel tema süüd kergendava asjaoluna.
19.Arvestades, et kaebaja õigusi ei ole distsiplinaarmenetluses rikutud ning tema karistamise osas on jõutud õiguspärasele tulemusele, on õiguspärane ka käskkirja kohta tehtud vaideotsus. Kaebajal on olnud võimalus vaidemenetluses enda seisukohti täiendavalt avada (sh abikaasa vahendusel esitatud täiendavate selgitustega) ning vaideotsuses on vangla nendele väidetele vastanud ja sellega distsiplinaarkäskkirja põhjendusi asjakohaselt täiendanud.
20.Eeltoodust tulenevalt on nii vaidlustatud distsiplinaarkäskkiri kui ka vaideotsus õiguspärased ning kaebus on täies ulatuses põhjendamatu.
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse esitamisel on tasutud riigilõiv 15 eurot, mis jääb HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja
3-20-2237 kuludokumente esitanud, jäävad ka tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1).
22.Kaebaja palus 15.02.2021 kohtule esitatud avalduses anonüümsust avalikkuse ees. Kohus tõlgendab seda taotlust selliselt, et kaebaja on soovinud asjas tehtavas lõpplahendis tema nime asendamist tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3; vt ka Tartu Halduskohtu 05.11.2021. a määruse põhjenduste p 14). Kohus peab taotlust põhjendatuks ning asendab HKMS § 175 lg 3 alusel kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.