Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse avalikult teatavakstegemine
Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 26. jaanuar 2024, Tallinn
Haldusasja number
3-23-1108
Haldusasi
A.A. kaebus Tööinspektsiooni peadirektori 30.05.2023 käskkirja nr 1.2-1/31 õigusvastasuse tuvastamise, teenistusest vabastamise aluse muutmise ning õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest hüvitise välja mõistmise nõuetes.
1.1.tunnistada õigusvastaseks Tööinspektsiooni 30.05.2023 käskkiri nr 1.2-1/31;
1.2.muuta A.A. teenistusest vabastamise alust ja lugeda ta teenistusest vabastatuks omal soovil (ATS § 87 lg 1) selliselt, et tema teenistussuhte viimaseks päevaks on 31.05.2023;
1.3.mõista Tööinspektsioonilt A.A. kasuks välja hüvitis tema kolme kuu keskmise palga ulatuses ehk 8298 eurot ja 36 senti.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
SELGITUSED: Menetlusosalisel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 26. veebruaril 2024 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille
tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.1.Kaebaja töötas alates 01.12.2021 Tööinspektsiooni XX osakonna XXX rakkerühma juhtiva tööinspektor-uurija ametikohal. Vastustaja algatas 31.03.2023 kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse, mille tulemused vormistas 08.05.2023 distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes nr 1.4-11/717-13 (dtl. 13).
1.2.Vastustaja andis 30.05.2023 käskkirja nr 1.2-1/31 (edaspidi „vaidlustatud käskkiri“, dtl. 333), milles tuvastas, et kaebaja pani toime distsiplinaarsüüteo, milleks oli teenistuskohustuste rikkumine, mis seisnes esiteks selles, et kaebaja kohtles alates 2022. aasta jaanuarist tahtlikult enda alluvuses töötanud mehi ja naisi erinevalt ja ebavõrdselt – mis väljendus selles, et muutis oma otsuseid, võttes arvesse meesalluvate arvamusi, arvestamata samas naisalluvate arvamusi ja ettepanekuid – ning teiseks selles, et kaebaja ületas alates 2022. aasta jaanuarist tahtlikult rakkerühma juhtimisel temale õigusaktidega antud volitusi, häirides ja takistades oma alluvatel teenistuskohustuste nõuetekohast täitmist ning pani toime töökiusamise, kuna ta ei toetanud naisalluvaid nende teenistuskohustuste täitmisel, ei arvestanud nende arvamusi, ägestus ja muutus emotsionaalseks kui naisalluvad oma arvamusi või vastuväiteid esitasid, kasutas solvavaid väljendeid seoses terviseseisundiga või ei arvestanud alluvatele teenistuskohustuste määramisel nende terviseseisundit, kehtestas ennast juhina ähvardavate ja jõuliste meetoditega, olles sealhulgas väljendanud alluvate suhtes usalduse kaotust, tegi alusetu ettepaneku distsiplinaarmenetluse algatamiseks olukorras, kus ta ise oli juhina jätnud rakkerühma töö korraldamata, survestas alluvaid valeväidetega ning viis ühe naisalluva olukorrani, kus viimane pidi tarbima rahusteid enne tööalastest koosolekutest ja koostöövestlusest osavõtmist. Vastustaja karistas kaebajat teenistusest vabastamisega.
2.1.Kaebaja esitas 18.05.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes esmalt distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise keelamist. 01.07.2023 muutis kaebaja kaebuse nõudeid (dtl. 345), taotledes vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist vabastamiseks ametniku omal soovil ning õigusvastase teenistusest vabastamise eest seitsme kuu või alternatiivselt kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise välja mõistmist. Kaebuse muutmine on vastu võetud 17.07.2023 kohtumäärusega (dtl. 492) ning vastustaja sellekohane vastuväide on jäetud rahuldamata 06.11.2023 kohtumäärusega (dtl. 617).
2.2.Kaebaja leiab, et ei ole vaidlustatud käskkirjas kirjeldatud distsiplinaarsüütegusid toime pannud ning heidab vastustajale eelkõige ette seda, et viimane ei ole süütegude tuvastamisel ega karistuse määramisel asjassepuutuvaid asjaolusid piisava põhjalikkusega välja selgitanud ja on kogutud tõendite pinnalt teinud ilmselgelt põhjendamatud järeldused. Kaebaja heidab ette ka seda, et Tööinspektsiooni peadirektor ja kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlust läbi viinud õigusnõunik teda ning tema alluvuses töötanud rakkerühma liikmeid teenistuskohususte rikkumise kontrollimisel ja ärakuulamisõiguse tagamisel ei kohelnud võrdselt. Samuti leiab kaebaja, et tema juhitud rakkerühmas töötanud N.A., N.B. ja N.C panid kaebaja suhtes toime töökiusamise. Kaebaja väited on kokkuvõttes järgmised:
2.2.1.vaidlustatud käskkirjas heidetakse kaebajale sisuliselt ette alluvate erinevat kohtlemist soo alusel, ent pole põhjendatud, kuidas vastas kaebaja käitumine soolise võrdõiguslikkuse seaduse §-s 6 kirjeldatud tunnustele;
2.2.2.vastustaja järeldus alluvate soolise ebavõrdse kohtlemise osas tugineb ainult N.C. ütlustel üheainsa sündmuse kohta 2022. aasta detsembrist, mida ei saa esiteks käsitada pikaajalisena ning millega seoses ei ole vastustaja teiseks tuvastanud, et N.C. kohtlemine oleks olnud tingitud tema soost ega võtnud arvesse kaebaja poolt antud selgitusi, et otsus anda teatav tööülesanne üle N.C.-le oli tingitud sellest, et tööülesande täitmise koht (Paide) oli viimase töö- ja elukohale lähemal, kui võrreldaval meesametnikul M.A.-l;
2.2.3.vaidlustatud käskkirjast ei selgu, millises õigusaktis sätestatud konkreetse teenistuskohustuse rikkumist kaebajale ette heidetakse ning väidetavad rikkumised on tuvastatud kaebaja alluvatelt võetud üldsõnaliste seletuste alusel, ilma et oleks täpsustatud, kellel või millised tööülesanded kaebaja tegevuse tõttu täitmata jäid;
2.2.4.distsiplinaarmenetluse käigus ei ole tuvastatud konkreetseid juhtumeid, mil kaebaja oleks teadlikult naisalluvate nõustamisest keeldunud või ilma põhjendamata nende arvamusi arvesse võtmata jätnud, samas on vastustaja arvesse võtmata jätnud selle, et kaebaja on N.B. viimase küsimisel korduvalt abistanud ja talle tagasisidet andnud, samas kui N.A. ja N.C. ei ole nõu saamiseks kaebaja poole kunagi pöördunud;
2.2.5.põhjendamatu on vastustaja etteheide kaebaja ägestumise ja emotsionaalsuse kohta, kuna puuduvad mistahes tõendid, et kaebaja oleks käitunud ebaviisakalt, bravuurselt või alluvaid solvavalt;
2.2.6.põhjendamatu on vastustaja seisukoht, et kaebaja on kasutanud solvavaid väljendeid seoses oma alluvate terviseseisundiga või pole neile teenistuskohustuste määramisel nende terviseseisundiga arvestanud;
2.2.7.tõenditele ei tugine vastustaja järeldus, et kaebaja on ennast kehtestanud ähvardaval moel ja väljendanud alluvate suhtes usalduse kaotust, samas kaebaja kui juhi mure rakkerühma liikmete ja juhi vastastikkuse usalduse pärast ei saa olla taunitav;
2.2.8.vastustaja on põhjendamatult kaebajale ette heitnud N.A. suhtes distsiplinaarmenetluse algatamiseks ettepaneku tegemist, kuna sellise ettepaneku tegemine oli kaebaja hinnangul talle sel hetkel teada olevate asjaolude pinnalt põhjendatud ning seda, et tegemist oleks olnud ilmselgelt põhjendamatu või kiusliku ettepanekuga, ei ole vastustaja tuvastanud;
2.2.9.vaidlustatud käskkirjast ei selgu, milles seisnes kaebaja poolt oma alluvate valeväidetega survestamine, ent seda, et kaebaja küsis naisalluvatelt koostöövestluste käigus küsimusi, mis puudutasid tema kui juhi tegevuse arutamist naisalluvate omavahelises Skype-vestlusgrupis, ei saa kaebajale ette heita, samamoodi nagu ei saa ühe alluva väidet, et ta pidi enne koosolekuid rahusteid tarbima, lugeda tõendatuks pelgalt selle isiku seletustega;
2.2.10.vaidlustatud käskkirjas ei ole veenvalt põhjendatud distsiplinaarkaristuse valikut ning asjaolusid arvestades on karistus ilmselgelt ebaproportsionaalne, muuhulgas ei nähtu käskkirjast, miks ei pidanud vastustaja – kui ta leidis, et kaebaja on kaotanud usalduse juhina –
võimalikuks kaebaja jätkamist juhtimisülesandeid mitte täitva tööinspektor-uurija ametikohal, olgugi, et vastustaja koosseisus oli selliseid vakantseid ametikohti;
2.2.11.vastustaja oleks pidanud püüdma kaebaja ja tema alluvate vahel tekkinud konfliktsituatsiooni lahendada vastustaja enda töökorralduse reeglites sätestatud korras, ent ei teinud seda, olgugi, et kaebaja juhitud rakkerühma liikmete rahulolematus oli kaebaja vahetule juhile teada;
2.2.12.vaidlustatud käskkirja andmisel on ekslikult lähtutud tõdemusest, et rakkerühma sisekliima muutus halvaks pärast kaebaja teenistusse asumist, kuna distsiplinaarmenetluse läbiviija oli teadlik varasematest rakkerühma sisekliima probleemidest, mida on käsitletud kahes varasemas kohtumenetluses;
2.2.13.alates 2023. aasta jaanuarist ning ka vaidlustatud käskkirja andmisele eelnenud distsiplinaarmenetluse ajal kohtlesid Tööinspektsiooni peadirektor ja distsiplinaarmenetlust läbi viinud õigusnõunik kaebajat ebavõrdselt võrreldes teiste tööinspektor uurijatega, andes viimastele rohkem võimalusi tekkinud erimeelsuste kohta oma seisukohtade esitamiseks ning omistades viimaste ütlustele põhjendamatult suurema kaalu võrredes kaebaja selgitustega, samuti jätsid kõrgemalseisvad juhid tähelepanuta kaebaja poolt osutatud rikkumised rakkerühma liikmete poolt; seeläbi panid peadirektor ja õigusnõunik kaebaja suhtes toime töökiusamise;
2.2.14.kaebaja suhtes panid töökiusamise toime ka tema naisalluvad N.A., N.B. ja N.C.
3.1.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, esitades kokkuvõttes järgmised seisukohad:
3.1.1.vaidlustatud käskkirjas ei ole kaebajale süüks arvatud naisalluvate soolist diskrimineerimist;
3.1.2.vaidlustatud käskkirjas kaebajale ette heidetud distsiplinaarsüütegude aluseks olevad asjaolud on nõuetekohaselt tuvastatud ning kvalifitseeritud need avaliku teenistuse seaduse (edaspidi „ATS“) § 51 lõigetes 1—4 sätestatud kohustuste ning kaebaja ametijuhendist ja Tööinspektsiooni töökorralduse reeglitest tulenevate kohustuste rikkumisena;
3.1.3.mees- ja naisalluvate erinev kohtlemine seisnes selles, et kaebaja soostus muutma oma otsust tööülesande andmise kohta meesalluvale (M.A.), kui viimane esitas sellele vastuväite ja määras ülesande seejärel naisalluvale (N.C.), kelle vastuväidetega ta ei arvestanud ega soovinud oma muudetud otsust ka põhjendada, kusjuures ka kaebaja meesalluvad M.A. ja M.B. selgitasid distsiplinaarmenetluse käigus, et kaebajal oli erimeelsusi naisalluvatega rohkem kui meesalluvatega ning kaebaja esitas koosolekutel oma seisukohti moel, mis naisalluvaid ärritas, mis muutis koosolekud ebameeldivaks; N.B. väitis, et tundis ebavõrdset tööjaotust, kuna osadele uurijatele ja iseendale kaebaja kutsehaigestumise juhtumeid uurimiseks ei suunanud, samuti kiitis kaebaja üht meesalluvat (M.C.), naisalluvaid aga mitte, kusjuures kaebaja oli teadlik M.C. vigadest, ent ei reageerinud neile samas kui N.A. osas tegi alusetu ettepaneku distsiplinaarmenetluse alustamiseks;
3.1.4.distsiplinaarmenetluse käigus antud selgitustes tõid kaebaja alluvad välja erinevaid puudusi rakkerühma töö korraldamises, kusjuures N.B. mainis, et kogu aeg tuleb kirjutada seletuskirju, ta kardab midagi küsida ning ta peab võtma rahusteid enne koosolekut; M.B. ja
M.A. tõdesid, et kaebajal on probleeme enesekehtestamisega ja ta näib oma arvamust peale suruvat; N.B. avaldas, et inimesed on rahul, kui kaebaja on kaugtööl; M.C., M.B. ja N.C. tõdesid, et kaebaja ei arvesta teiste arvamustega ja nende arvamuste küsimine on pelgalt formaalsus; N.B. avaldas, et kaebaja ei tunnista oma vigu ning N.C. pidas kaebaja juhtimisstiili autoritaarseks ja selliseks, mis jätab alluvatele mulje, et nad ei saa hakkama.
3.1.5.distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes kajastatud alluvate ütlused kinnitavad, et kaebaja teenistusse asumisel rakkerühma sisekliima halvenes oluliselt ning alluvad ei julge ei küsimusi küsida ega oma arvamust avaldada, kuna eeskätt naisalluvate puhul käsitas kaebaja nendevaheliste vestlusgruppide loomist või küsimuste esitamist endale vastutöötamisena;
3.1.6.distsiplinaarmenetluse käigus võetud kaebaja alluvate seletused kinnitavad veenvalt, et kaebaja pani naisalluvate suhtes toime töökiusamise;
3.1.7.seda, et kaebaja ägestub või muutub emotsionaalseks koosolekutel, on oma ütlustes toonud välja nii M.C., M.A., N.B., N.A., kui ka M.B., ent ametnik ja eelkõige juhtival positsioonil olev ametnik ei või endale ägestumist ja/või üliemotsionaalsust lubada;
3.1.8.põhjendamatu on kaebaja etteheide, et vastustaja ei ole kinni pidanud Tööinspektsiooni töökorralduse reeglites tööalaste erimeelsuste ja konfliktide lahendamiseks ette nähtud korrast, kuna sellest ei pidanud kinni ka kaebaja ise, olles rikkunud seal sõnastatud soovitust vältida emotsionaalsust vaidlust, üksteise solvamist ja vihastumist;
3.1.9.seda, et kaebaja suhtus lubamatult alluvate terviseseisundiga seotud asjaoludesse, kinnitavad N.B. ja N.A. ütlused, mis puudutavad esiteks seda, et koostöövestlust N.B.-ga alustas kaebaja viitega viimase terviseprobleemile ning teiseks seda, et kaebaja nõudis N.A.-lt kirjalikku seletust selle kohta, miks viimane ei saa teatavasse ettevõttesse minna vaatlust teostama, kui ta oli teatanud oma tervise halvenemisest;
3.1.10.N.B. kui ka N.C. on distsiplinaarmenetluse käigus avaldanud, et kaebaja on neile ette heitnud usalduse kaotust ja vastutöötamist ühte eraviisilisse Skype-vestlusgruppi kuulumise tõttu;
3.1.11.seda, et kaebaja tavatses end kehtestada ähvardavate ja jõuliste meetoditega, on tunnistanud mh kaebaja vahetu juht Ü.A. ning jõulist juhtimisstiili on möönnud kaebaja isegi;
3.1.12.määratud karistus on proportsionaalne, ATS ei näe ette rangeima distsiplinaarkaristuse määramisel võimalust kaaluda varianti pakkuda muud ametikohta ning juba rangeima distsiplinaarkaristuse valik tähendab, et teenistujaga, kellele taoline karistus määratakse, pole võimalik distsiplinaarsüüteo toimepanemise asjaolusid arvestades teenistussuhet samas asutuses jätkata;
3.1.13.karistuse valikul võeti arvesse seda, et distsiplinaarmenetluse käigus kaebaja kordagi oma tegusid ei kahetsenud, vaid otsis oma käitumisele vabandusi, süüdistas alluvaid ega mõistnud oma tegevusega neile tekitatud kahju;
3.1.14.kaebaja teenistusest vabastamise tingis asjaolu, et pikaajalise võimuvolituste ületamise tõttu oli rakkerühma tööinspektor-uurijate teenistusülesannete täitmine raskendatud ja häiritud ning vähemalt üks pikaajaline teenistuja on kaebaja tegevuse tulemusena pidanud tarbima rahusteid ning lõpuks lahkus teenistusest;
3.1.15.kaebaja väited, et peadirektor ja õigusnõunik suhtusid temasse menetluse käigus negatiivselt, ei ole põhjendatud ega tõendatud;
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kaebus tuleb rahuldada osaliselt ning lähtudes avaliku teenistuse seaduse § 105 lõikest 1 tunnistada vaidlustatud käskkiri õigusvastaseks, muuta kaebaja teenistusest vabastamise alust, lugedes kaebaja teenistusest vabastatuks omal soovil ning mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitis kaebaja kolme kuu keskmise palga ulatuses. Olgugi, et vaidlustatud käskkirja andmise aluseks olevad tõendid viitavad tõsistele puudujääkidele kaebaja teenistusülesannete hulka kuulunud juhtimisülesannete täitmises ning distsiplinaarmenetluses kogutud teabe pinnalt võis vastustaja iseenesest põhjendatult seada kahtluse alla kaebaja suutlikkuse konkreetse rakkerühma juhtimisega toime tulla, ei ole kogutud tõendid piisavad veenmaks, et kaebaja pani toime talle vaidlustatud käskkirjas ette heidetud distsiplinaarsüüteod, mis seisnesid tema alluvuses töötanud meeste ja naiste pikaaegses erinevas ja ebavõrdses kohtlemises, volituste ületamises ja töökiusamises. Kaebaja taotlus õigusvastaselt teenistusest vabastamise tõttu välja mõistetava hüvitise suurendamiseks ei ole siiski põhjendatud, kuna kaebaja teenistusest vabastamisele eelnenud menetlus ega selle tulemus ei olnud keskmise õigusvastase vallandamisega võrreldes kaebajat märkimisväärselt enam kahjustav.
5.Ametnikule distsiplinaarkaristuse määramine toimub kaalutlusõiguse alusel. Kaalutlusõiguse kohtulik kontroll on piiratud ning kohus ei saa asendada haldusorgani hinnanguid ja kaalutlusi enda omadega. Distsiplinaarkaristuse kohtuliku kontrolli puhul tähendab see seda, et kohus kontrollib vaidlustatud karistusotsuses esitatud kaalutlusi ja nende aluseks olevaid tõendeid arvesse võttes seda, kas haldusorgan on karistamisotsuses kirjeldatud süüteo õigesti tuvastanud ja selle eest proportsionaalse karistuse määranud. Seevastu ei saa kohus anda hinnangut sellele, kas ametniku tegu või käitumine võib vastata ATS § 69 sätestatud distsiplinaarsüüteo koosseisule muudel põhjustel kui need, millele on tuginenud karistamisotsuse tegemisel haldusorgan ega määrata karistuse ebaproportsionaalsuse korral ametnikule karistamisotsusega määratust erinevat karistust.
6.Käesoleval juhul on kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine – ja seega tema teenistusest vabastamine – õigusvastane eelkõige seetõttu, et vastustaja on distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõendeid arvesse võttes teinud ilmselgelt põhjendamatu järelduse, et kaebaja on pika aja jooksul mees- ja naisalluvaid kohelnud erinevalt ja ebavõrdselt. Olukorras, kus vähemalt osaliselt on vastustaja poolt kaebaja tegevusele antud hinnangud põhjendamatud, ei saa karistamist tervikuna põhjendatuks pidada, kuna pole võimalik veenduda, et ilma nende põhjendamatute järeldusteta oleks vastustaja teinud lõppkokkuvõttes samasuguse otsuse.
7.Vaidlustatud käskkirja I jao punkti 3 alapunktis a on vastustaja tuvastanud kaebaja teenistuskohustuste rikkumise, mis seisneb järgnevas: „[kaebaja on] tahtlikult ning pikka aega (alates jaanuarist 2022 kuni märtsini 2023) kohelnud tema alluvuses teenistuskohustusi täitvaid meestööinspektor-uurijaid ja naistööinspektor-uurijaid erinevalt ja ebavõrdselt. Taoline tegevus väljendub mees- ja naistööinspektor-uurijate suhtes teenistusalastes küsimustes otsuste tegemises, kus meestööinspektor uurijate arvamustega arvestatakse ning seetõttu muudab juhtiv
tööinspektor uurija oma otsuseid, arvestamata naistööinspektor uurijate arvamusi ja ettepanekuid“. Distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõendid seda järeldust ei toeta.
8.On tõsi, et nii kaebaja naisalluvad N.B., N.A. kui ka N.C on distsiplinaarmenetluse käigus antud seletustes (vastavalt dtl. 528, dtl. 538 ja dtl. 533) avaldanud, et kaebaja juhina ei arvestanud nende arvamustega. Samas ei ole vastustaja vaidlustatud käskkirjas ja seal viidatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes analüüsinud seda, mis laadi arvamused need olid, millega kaebaja ei arvestanud ning kas tegemist oli arvamustega, mida kaebaja oma juhtimisotsuste tegemisel oleks pidanud arvesse võtma. Seega ei ole vastustaja tuvastanud, et kaebaja tegevus, mis seisnes alluvate arvamustega mitte arvestamises, oli sisuliselt põhjendamatu või sellisena kvalifitseeritav kaebaja teenistuskohustuste rikkumisena. Veelgi olulisem on aga mees- ja naisalluvate erineva kohtlemise kontekstis see, et vastustaja ei ole tuvastanud, et samalaadseid või sarnaseid tööalaseid küsimusi puudutanud arvamusi või ettepanekuid oleks kaebaja arvesse võtnud siis, kui neid esitasid tema meesalluvad. Asjaolu, et meesalluvad (M.C., dtl. 521; M.B., dtl. 525 ja M.A., dtl. 543) on oma seletustes üldiselt ja konkretiseerimata väitnud, et nemad said oma küsimustele kaebajalt vastused ja tööalane läbisaamine kaebajaga oli normaalne, ei luba teha järeldust, et kaebaja kohtles naisalluvaid ebavõrdselt. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks – sõltumata sellest, kas see oli tingitud konkreetse ametnike soost või millestki muust – pidanuks vastustaja esmalt tuvastama selle, et kaebaja on sarnastes olukordades ühtesid ja teisi ametnikke kohelnud erinevalt. Vaidlustatud käskkirjast ei selgu, millised need sarnased olukorrad olid ja iseäranis ei veena seal esitatud põhjendused selles, et tegemist oli kaebaja poolse pika aja vältel toimunud tegevusega.
9.Konkreetsete näidetena mees- ja naisalluvate ebavõrdse kohtlemise kohta on vaidlustatud käskkirjas viidatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes osutatud kahele olukorrale. Esiteks sellele, et kaebaja, kes esmalt andis teatava Paides toimingute tegemist eeldanud tööülesande M.A.-le, suunas selle M.A. väidetava vastuseisu tõttu N.C-le ega arvestanud viimase vastuväitega. Seejuures on kaebaja distsiplinaarmenetluse käigus selgitanud, et muutis oma seisukohta põhjusel, et N.C. töökoht oli asjaomasele sündmuskohale lähemal kui M.A. oma. Vastustaja ei ole esitanud ühtki põhjendust, millest nähtuks, et konkreetse ülesande täitmine ei kuulunud põhimõtteliselt N.C. ülesannete hulka või et ülesande sellise ümber jagamise tõttu suurenes N.C. töökoormus ebamõistlikult või vähemalt märkimisväärselt võrreldes teiste rakkerühma ametnike või kasvõi M.A. töökoormusega. Vastustaja ei ole esitanud ühtki põhjendust, mis veenaks selles, et ülesande selline ümber jagamine oli tingitud mingisugustest rakkerühma töö mõistliku korraldamisega mitte seotud asjaoludest, eelkõige kaebaja isiklikust sümpaatiast või antipaatiast teatavate alluvate suhtes. Kaebaja eelnimetatud selgitust ei saa samas pidada ilmselgelt ebamõistlikuks või teenistusülesannete täitmise optimaalse korralduse seisukohast asjassepuutumatuks. Seejuures ei ole vastustaja selle konkreetse sündmuse kohta üldse midagi uurinud M.A.-lt ega teinud muuhulgas selgeks, millega põhjendas M.A. kaebajale seda, et kõnealust ülesannet peaks täitma keegi teine, mitte tema. Samuti ei nähtu, et vastustaja oleks püüdnud N.C. käest täiendavalt uurida, kas kaebaja selgitas talle ülesande ümber suunamise põhjuseid. Selle kohta on distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes märgitud järgmist: „kuna N.C. oma ütlustes antud probleemi välja tõi, siis ilmselt ei ole A.A. neid selgitusi N.C.-le jaganud, mida aga vahetu juht peaks suhetes alluvaga tegema“. Tegemist on puhtalt oletusega, mille kontrollimiseks ei ole vastustaja tegelikult ühtki mõistlikku sammu astunud. Seega on vastustaja – olukorras, kus
vähemalt distsiplinaarmenetluse ajaks oli teada, et kaebaja ja tema alluvate vahel on suhted pigem halvad – andnud küsitava asjaolu tuvastamisel üheselt suure tõendusväärtuse kaebaja alluva seletusele, tehes selle pinnalt lisaks veel ka järeldusi asjaolude kohta, mida see seletus ise ei kajasta. Nimelt ei nähtu, et vastustaja oleks tegelikult menetluse käigus kontrollinud, kas kaebaja oma otsuse põhjendusi selgitas või mitte või kas näiteks N.C. tööülesande ümber jagamise otsust kaebajal kui juhil selgitada palus. Eeltoodut silmas pidades ei saa veenvaks pidada vastustaja seisukohta, et kõnealune tööülesande ümber suunamine väljendab kaebaja poolset nais- ja meesalluvate ebavõrdset kohtlemist ja veelgi vähem ei saa selle pinnalt järeldada, et kaebaja kohtles mees- ja naisalluvaid ebavõrdselt „pikka aega“.
10.Teise konkreetse juhtumina mees- ja naisalluvate erineva kohtlemise kohta on vastustaja distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes esile toonud selle, et M.B-le ei määranud kaebaja kogu katseaja jooksul iseseisvaid uurimisülesandeid, küll aga N.C.-le. Selle kohta on kaebaja ise vastustajale selgitanud, et selline vahetegu oli põhjendatav nende isikute erineva varasema töökogemusega. Ka see selgitus on iseenesest loogiline. Vastustaja ei ole kaebaja poolt menetluse käigus antud selgituse osas aga mingisugust seisukohta kujundatud. Samuti ei ole vastustaja – nagu ka eelneva näite puhul – tuvastanud, et iseseisvate uurimisülesannete tõttu oli N.C. töökoormus väidetavalt temaga samasuguses olukorras oleva M.B.-ga võrreldes põhjendamatult suurem. Usutavasti hõlmas kaebaja juhitud rakkerühma tööinspektor-uurija ametikoht mitmesuguste ülesannete täitmist, kusjuures osasid neid võisid ametnikud täita üksi, osasid koos mõne teise ametnikuga. Väitmaks, et ühele katseajal olevale ametnikule iseseisvate ülesannete andmine ja teisele nende mitte andmine on käsitatav ametnike põhjendamatu ebavõrdse kohtlemisega olukorras, kus ametnike varasem töökogemus ja/või erialane ettevalmistus on erinev, peab olema vähemalt veenvalt põhjendatud, et üks neist ametnikest sai selle tõttu reaalselt suurema töökoormuse. Seda vastustaja antud juhul põhjendada suutnud ei ole. Tõepoolest, N.C. on oma seletuses küll osutanud sellele, et tema töökoormus oli suur, ent selle pinnalt ei võinud vastustaja järeldada, et kaebaja on mees- ja naisalluvaid kohelnud ebavõrdselt, olemata täpsemalt kontrollinud, kas neisse kahte rühma kuuluvate ametnike reaalne töökoormus oli tegelikult erinev. Ebavõrdset kohtlemist puudutav etteheide saaks olla põhjendatud, kui vastustaja oleks ära näidanud, et teatava perioodi jooksul täitsid erinevad samasuguse ametijuhendi alusel töötavad ja samadel alustel tasustatavad ametnikud erineva raskusastmega või erinevas mahus tööülesandeid, mille tulemusena oli ühtede töökoormus nähtavalt suurem kui teistel.
11.Seoses väidetava ebavõrdse tööjaotusega kaebaja alluvate vahel tuleb veel märkida, et ebavõrdset tööjaotust on oma seletuses ette heitnud ka N.B. (dtl. 528), tuues esile selle, et kaebaja ei suunanud kutsehaigestumisega seotud uurimisjuhtumeid teatavatele ametnikele. N.B. ei väida ning ka vastustaja pole tuvastanud, et kaebaja oleks selliseid tööülesandeid – isegi kui neid saab teiste ülesannetega võrreldes pidada ametnike jaoks raskemateks või ebameeldivamateks – suunanud ainult neile naisalluvatele, kelle ebavõrdset kohtlemist vastustaja kaebajale vaidlustatud käskkirjas ette heidab. Samuti pole vastustaja tuvastanud, et seda liiki ülesannetega kaasnevat töökoormust ei oleks kaebaja arvestanud õiglaselt. Tööjaotuse võimaliku ebavõrdsuse kohta esitas distsiplinaarmenetluse läbi viija küsimuse ka N.A.-le, kes vastas (dtl. 538), et sellist ebavõrdsust tema ei taju. N.C. väiteid (dtl. 533), mis puudutasid ebavõrdset töökoormuse jaotust, on käsitletud käesoleva kohtuotsuse punktides 10 ja 11 ning nagu juba
öeldud, ei ole vastustaja nõuetekohaselt tuvastanud, et kaebaja oleks erinevaid alluvaid tööjaotusega seoses lubamatult erinevalt kohelnud. Ühelgi juhul ei oleks vastustaja saanud ebavõrdset tööjaotust järeldada ühe või kahe ametniku sellekohaste pigem üldsõnaliste väidete pinnalt, olemata neid väiteid põhjalikumalt kontrollinud.
12.Lisaks sellele nähtub distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest ning eeskätt N.B. ja N.A. seletustest, et kaebaja ei reageerinud M.C. teenistusülesannete täitmises esinenud puudustele, ent samas reageeris distsiplinaarmenetluse algatamiseks ettepaneku tegemisega N.A. suhtes. Vaidlust ei ole selles, et viimati nimetatud distsiplinaarmenetlus lõpetati ning N.A. tegevuses süütegu ei tuvastatud. Samas ei ole vastustaja vaidlustatud käskkirjas ega distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes põhjendanud seda, et distsiplinaarmenetluse algatamiseks ettepaneku tegemine N.A. suhtes oleks olnud ilmselgelt põhjendamatu, et kaebaja oleks selles ettepanekus esitanud selgelt valesid faktiväiteid või tuvastanud, et distsiplinaarmenetluse alustamiseks ettepaneku tegemine oli kantud mingisugusest lubamatust eesmärgist, eelkõige soovist tekitada N.A.-le ebameeldivusi, teda alandada või kiusata. Samuti ei ole vastustaja distsiplinaarmenetluse käigus tegelikult võtnud mingisugust seisukohta naisalluvate antud seletustes viidatu kohta, justkui oleks kaebaja põhjendamatult kiitnud M.C.-d ja/või vaadanud läbi sõrmede viimase teenistusalases tegevuses esinenud puudustele. Vastustaja ei ole ka välja selgitanud, kas või milles väidetavad puudused M.C. tegevuses üldse esinesid, vaid lähtunud üksnes kaebaja naisalluvate väidetest, et selliseid rikkumisi esines ja et kaebaja neile kohaselt ei reageerinud. Neil asjaoludel ei ole vastustaja tuvastanud piisavat hulka faktilisi asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et kaebaja kohtles oma alluvaid nende võimalikele teenistusalastele rikkumistele reageerimisel põhjendamatult ebavõrdselt.
13.Vastustaja ei ole mõistlikult kontrollinud ka kaebaja naisalluvate seletustes viidatut, nagu oleks kaebaja pidevalt nõudnud just naisalluvatelt oma tegevuse kohta seletuskirjade esitamist. Sellega seoses on N.B. oma seletuses (dtl. 528) viidanud ühele konkreetsele korrale, mil kaebaja nõudis temalt seletuskirja ning märkinud, et „rohkem ei ole ta minult seletuskirju nõudnud“. Samas ei ole vastustaja esitanud ühtki veenvat põhjendust, millest nähtuks, et selle konkreetse seletuskirja nõudmine oli ilmselgelt põhjendamatu või mittevajalik. Vastustaja on pelgalt tõdenud, et N.B. sõnul selle seletuskirja nõudmine solvas teda, ent pole seejuures sisuliselt hinnanud, kas selline solvumine sai seletuskirja nõudmise asjaolusid arvestades olla objektiivselt põhjendatud. Samamoodi on N.A. selgitanud, et teda häiris see, et kaebaja nõudis temalt seletust selle kohta, miks ta ei olnud nõus täitma kaebajalt saadud ülesannet. N.A. on oma seletuses (dtl. 538) seejuures märkinud, et „[s]eejärel kevadel 2022. a. kui mul olid terviseprobleemid ja planeerisin võtta lubatud tervisepäevad, saatis [A.A.] mulle suunamise, et läheksin ettevõttesse paikvaatlust tegema. Suunasin [A.A.-le] ITI-s teate, et mul on terviseprobleemid ja pole kindel, kas saan ettevõttesse minna, palusin anda see ülesanne kellelegi teisele uurijatest. Sellele suunamisele järgnes [A.A.] poolt minule e-kiri, milles [A.A.] soovis selgitusi minu tööülesannete täitmata jätmiste kohta“. Vastustaja ei ole esitanud ühtki arusaadavat põhjendust, miks oli sellises olukorras alluvalt seletuse nõudmine lubamatu või lausa kiuslik. Ei nähtu ka, et vastustaja oleks selle episoodiga seotud asjaolusid täpsemalt välja selgitama asunud, näiteks tuvastanud, et juba enne seletuse nõudmist oli kaebajal kogu vajalik teave olemas vms. Tööalaste küsimuste esitamine, sh alluva tegevust puudutavate seletuste nõudmine ja nende andmine taasesitamist võimaldavas vormis on olukorras, kus juhi ja alluvate vahelised suhted ei ole head, pigem mõistlik,
võttes arvesse, et kõrgema juhi ees vastutab üksuse ülesannete nõuetekohase täitmise eest selle üksuse juht.
14.Eeltoodud põhjustel on vastustaja ilmselgelt põhjendamatult leidnud, et kaebaja teadlikult ja pikka aega kohtles mees- ja naisalluvaid erinevalt ja ebavõrdselt. Olukorras, kus vastustaja on vaidlustatud käskkirja I jao punkti 3 alapunktides a ja b kirjeldanud kaht rikkumist, mille tõttu kaebajale distsiplinaarkaristus määrati ning kus üks neist on, nagu käesoleva kohtuotsuse eelmistest punktidest nähtub, tuvastatud valesti, ei saa karistuse määramine olla ühelgi juhul õiguspärane, sõltumata sellest, kas eelviidatud alapunktis b nimetatud rikkumine on tuvastatud õigesti või mitte.
15.Täiendavalt võib siiski märkida, et vastustaja põhjendused, mis puudutavad vaidlustatud käskkirja I jao punkti 3 alapunktis b kirjeldatud rikkumist, on üldjoontes samavõrd puudulikud nagu need, millega vastustaja on põhjendanud alapunktis a nimetatud rikkumist. Iseäranis ei ole vaidlustatud käskkirjast ja seal viidatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest jälgitav, miks on vastustaja asunud seisukohale, et kaebaja on pannud naisalluvate suhtes toime töökiusamise. Iseenesest on distsiplinaarmenetluse käigus esitatud tõendite pinnalt usutav, et kaebaja käitus emotsionaalselt, võis koosolekutel ärrituda, võis järsult lõpetada mõne naisalluva poolt tõstatatud teema või esitatud ettepaneku arutamise, ent sellise käitumise kvalifitseerimine töökiusamiseks eeldab eelkõige seda, et selliseks käitumiseks ei olnud mistahes mõistlikku vajadust ning on vähemalt usutav, et kaebaja eesmärgiks sellise käitumise korral oli tekitada naisalluvatele ebameeldivusi, neid solvata või alandada või nende positsiooni nõrgendada. Vaidlustatud käskkirjas esitatud põhjendused ei veena selles, et see nõnda oli. Tõepoolest, kaebaja naisalluvad on oma seletustes esile toonud, et nad ei saanud kaebajalt seda tuge, mida nad juhilt eeldasid ning sageli ei osanud nende küsimustele vastata. Samas ei ole vastustaja tegelikult välja selgitanud, kui sageli seda juhtus ning mis võisid olla selle põhjused. Võttes arvesse juba eespool kirjeldatud olukorda, kus ühelt poolt väitsid naisalluvad oma seletustes, et kartsid pidevalt seletuskirjade esitamise vajadust, samas kui reaalselt on vastustaja alluvatelt seletuskirjade nõudmise tuvastanud mõnel üksikul juhul, ei saaks üksnes kaebaja naisalluvate samuti pigem üldsõnaliste seletuste pinnalt teha järeldust, et kaebaja keeldus pidevalt nende põhjendatud küsimustele vastamast, jättis nad tööalastes küsimustes hätta, ignoreeris neid või käitus nendega muul viisil nõnda, et neil oli põhjust tunda end põhjendamatus ebasoosingus olevatena. Sisuliselt ongi vastustaja distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes – mille põhjendustele on vaidlustatud käskkirjas viidatud – kirjeldanud kaebaja alluvate seletusi, ent ei ole arusaadavalt ja jälgitavalt põhjendanud, kuidas kujunesid nende seletuste pinnalt järeldused, mis päädisid kaebaja karistamisega.
16.Mis puudutab väidetavat töökiusamist seeläbi, et kaebaja ei arvestanud naisalluvate arvamustega, siis on näiteks N.C. oma seletuses esile toonud ühe konkreetse küsimusena, milles kaebaja ja tema naisalluvate vahel erimeelsus tekkis, selle, kas kaebaja peaks rakkerühma koosolekuid protokollima samamoodi (järjekorra alusel) nagu teised rakkerühma liikmed või mitte. Samuti nähtub, et osad kaebaja alluvad seadsid kahtluse alla selle, kas on vajalik ja otstarbekas Outlook’i kalendrite täitmine. Sellistes küsimustes otsuste langetamine on iseenesest juhi pädevuses ning vähemalt põhimõtteliselt on mõeldav ka see, et mingisugust pikemat arutelu juht oma alluvatega sellistes küsimustes ei arenda, kui ta seda otstarbekaks ei pea. Vastustaja ei ole tuvastanud, et kaebaja oleks oma alluvatele, eelkõige väidetavalt kiusatud naisalluvatele,
pannud viimaste positsiooni nõrgendamiseks või muul viisil neile ebameeldivuste tekitamiseks ja nende kahjustamiseks ilmselgelt mõttetuid või ametikoha funktsiooniga mitte seotud ülesandeid. Vastustaja ei ole tuvastanud, et kaebaja naisalluvate töökoormus oleks tegelikult olnud kaebaja juhtimisotsustest tingituna ebamõistlikult suur. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu tegelikult seegi, et vastustaja oleks välja selgitanud, mis kaebaja juhitud koosolekutel tegelikult toimus, kui sageli juhtus seda, et kaebaja põhjendamatult ärritus või alluvatega põhjendamatult järsult käitus. Kaebaja alluvate seletused on selles osas enamasti üldsõnalised. Samas ei ole ükski kaebaja alluvatest väitnud, et kaebaja oleks neid koosolekutel – eelkõige teiste ametnike ees – solvanud, nende peale karjunud või neid muul sellelaadsel moel alandanud. Isegi kui vastustaja saanuks distsiplinaarmenetluse käigus võetud seletuste pinnalt teha järelduse, et kaebajal ei ole piisavat suhtlemisoskust või pigem keeruliste suhetega kollektiivi juhtimiseks vajalikku empaatiavõimet, ei nähtu vaidlustatud käskkirjast, miks leidis vastustaja, et kaebaja on naisalluvaid kiusanud või milles täpselt seisnes kaebaja väidetav volituste ületamine. See, et juht nõuab alluvalt selgitust selle kohta, mis asjaoludel viimane tööülesannet täita ei soovi või ei saa või see, kui juht ei soovi täiendavat arutelu mingisugustes töökorralduslikes küsimustes, milles otsuse tegemine on põhimõtteliselt tema pädevuses või langetab otsuseid, mis ühele või teisele alluvale kas ei meeldi või tunduvad ebaotstarbekad, ei ole iseenesest käsitatav kiusamisena. Töökiusamisena saab käsitada eelkõige mingisugust isiku suhtes vaenulikku ja ebaeetilist ning talle selgelt põhjendamatuid ebameeldivusi tekitavat, teda solvavat või alandavat süstemaatilist või pika aja vältel iga natukese aja tagant toimuvat käitumist. Vastustaja ei ole vaidlustatud käskkirja andmisel veenvalt põhjendanud oma järeldust, et kaebaja oma naisalluvate suhtes nii käitus.
17.Eelnevaga seoses tuleb veel märkida, et vaidlustatud käskkirjas ja distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes kajastatud tõendite ja seal antud hinnangute pinnalt ei teki veendumust, et kaebaja juhitud rakkerühmas tekkinud pingete allikaks oli üksnes või peamiselt kaebaja kohatu käitumine. Vähemalt samavõrd tõenäoliseks saab pidada seda, et eelkõige mõned kaebaja naisalluvad ei olnud huvitatud rakkerühmas konstruktiivse koostöö edendamisest ning mida aeg edasi, seda enam püüdsid leida põhjusi, miks koostöö juhiga ei laabu, selle asemel, et aidata ka ise kaasa võimaluste otsimisele koostöö parandamiseks. Selles olukorras oleks vastustaja kaebaja suhtes läbi viidud distsiplinaarmenetluses pidanud hoolega analüüsima kõiki võimalike põhjusi, miks olid need pinged ametnike vahel tekkinud. Seejuures oleks vastustaja pidanud asjaolusid analüüsides mõistlikult kahtluse alla seadma ja täiendavate tõendite kogumisega kontrollima eeskätt kaebaja naisalluvate antud seletuste täielikkust ja usaldusväärsust, mitte aga neid seletusi sisuliselt pimesi usaldama ega veelgi enam tegema neist sedavõrd kaugeleulatuvaid järeldusi, nagu vastustaja vaidlustatud käskkirjas ja seal viidatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes tegi. Sedalaadi tülides, mille sisuks on juhi ja alluvate vahelised erimeelsused ja kus etteheited puudutavad sageli üksteise käitumist ja üksteisesse suhtumist, on alati õhus küsimus, kas juht kohtleb alluvaid põhjendamatult halvasti või oli pingete allikaks vähemalt samavõrd teatavate alluvate soov ebameeldivast juhist vabaneda. Distsiplinaarmenetluse materjalide pinnalt ei teki siiski veendumust, et üks eelviidatud versioonidest oleks kaebaja juhitud rakkerühma puhul ilmselgelt usutavam kui teine. Selles olukorras ei võinud vastustaja ilma asjaolusid täpsemalt kontrollimata teha järeldust, et kaebaja kiusas oma alluvaid.
18.Kuna juba käesoleva kohtuotsuse punktis 14 kokku võetud põhjustel tuleb asuda seisukohale, et kaebaja teenistusest vabastamine oli õigusvastane, ei ole eraldi vaja käsitleda määratud
karistuse proportsionaalsuse küsimust. Märgin siiski, et isegi juhul kui distsiplinaarmenetluse käigus tuvastatud asjaolude pinnalt saaks kaebaja tegevuse kvalifitseerida teenistuskohustuste süülise rikkumisena ATS § 69 tähenduses, tuleks neid asjaolusid kogumis hinnates pidada määratud karistust ilmselgelt ebaproportsionaalseks. Distsiplinaarmenetluse eesmärk ei saa olla karistamine iseenesest, vaid eelkõige asutuse tegevust häiriva tegevuse lõpetamiseks ja edaspidiseks vältimiseks kohaste meetmete võtmine. Sellises olukorras, nagu käesolev, oleks vastustaja enne kaebajale kõige rangema võimaliku karistuse määramist igal juhul pidanud vähemalt kaaluma võimalust võtta muid tõhusaid meetmeid selleks, et motiveerida või sundida kaebajat enda üksuse töökorraldust ja sisekliimat parandama ja vajadusel enda käitumist korrigeerima. Vajadusel oleksid kaebaja kõrgemalseisvad juhid pidanud kaebajale andma konkreetsed juhtimisfunktsiooniga seotud ülesanded ning määratlema mõõdikud nõutava tulemuse saavutamise hindamiseks ning seejärel vajadusel uuesti hindama, kas kaebaja saab juhtimisülesannete täitmisega hakkama või mitte. Siinkohal tuleb tähele panna, et kaebaja teenistusse võtmisel, mis toimus umbes 1,5 aastat enne vaidlustatud käskkirja andmist, kohaldati kaebaja suhtes katseaega. Eelkõige osakonnajuhataja Ü.A. antud seletusest (dtl. 546) ning kaebajaga läbi viidud koostöövestluste protokollidest nähtub vähemalt kaudselt, et kaebaja värbamisel oli vastustaja teadlik sellest, et konkreetse rakkerühma puhul võib juhtimise seisukohast tegemist olla n-ö keerulise kollektiiviga. Ametniku, eelkõige juhtimisülesandeid täitva ametniku katseaja kujundamine selliselt, et selle aja jooksul ilmneks tema tegelik võimekus ametikohaga kaasnevate ülesannete täitmiseks, on kõrgemalseisva juhi ülesanne. Olukorras, kus kaebaja läbis katseaja, mis algas 01.12.2021 ja mille käigus vastustaja arusaadavalt vaidlustatud käskkirjas kaebajale ette heidetud probleeme ei tuvastanud, on äärmiselt küsitav vaidlustatud käskkirjas tehtud järeldus, et kaebaja tegevus alates 2022. aasta jaanuarist oli selline, millele kohaseks reaktsiooniks peeti tema teenistusest vabastamist. Täiendavalt tasub märkida, et kaebaja vahetuks juhiks olnud Ü.A. on oma seletuses muuhulgas viidanud sellele, et üheks põhjuseks kaebaja ja tema alluvate vaheliste pingete tekkimisel või teravnemisel võis olla see, et vastustaja korraldatud kootsingu tulemusena anti kaebajale halba juhtimisnõu. Ka seda asjaolu oleks vastustaja ilmtingimata pidanud arvesse võtma, ent ei teinud seda.
19.Kuna kaebaja karistamine ja seega tema teenistusest vabastamine tuleb tunnistada õigusvastaseks, tuleb ATS § 105 lg 1 kohaselt rahuldada ka kaebaja nõue teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning lugeda kaebaja teenistusest vabastatuks tema omal soovil.
20.ATS § 105 lg 1 kohaselt on õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses, kusjuures kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Hüvitise suurendamine on põhjendatud juhul kui vallandamine on toimunud eriliselt inetul moel või kui selle tagajärjed on ametniku jaoks keskmisest raskemad. Näiteks on kohtupraktikas mõistetud 12 kuu keskmise palga suurune hüvitis välja ametnikule, kes õigusvastase vallandamise tõttu kaotas sisuliselt õiguse teenida välja eripensioni saamiseks vajalik staaž (Riigikohtu otsus kohtuasjas 3-31-13-16). Antud juhul ei kaasne kaebajale õigusvastase vallandamisega keskmisest raskemaid tagajärgi. Samuti ei saa asuda seisukohale, et kaebaja on teenistusest vabastatud eriliselt inetul moel, mis õigustaks välja mõistetava hüvitise suurendamist. Kaebaja väited, mis puudutavad distsiplinaarmenetluse läbi viijaks olnud õigusnõuniku ja Tööinspektsiooni peadirektori tegevust seoses sellega, et nad ei pööranud kaebaja väidetavate rikkumiste käsitlemise kõrval vajalikku
tähelepanu kaebaja juhitavas rakkerühmas töötanud teiste ametnike ja eelkõige kaebaja naisalluvate võimalikele rikkumistele, ei anna alust väita, et kaebajat on õigusvastase teenistusest vabastamisega eriliselt halvasti koheldud. See, et distsiplinaarmenetluse läbi viimisel on vastustaja tõendeid hinnanud ühekülgselt, on eespool tuvastamist leidnud, ent see ei õigusta järeldust, et kaebaja teenistusest vabastamine oli tema suhtes toime pandud kiusamise tagajärg. Ka distsiplinaarmenetluse käigus ei ole kaebajat eriliselt halvasti koheldud, kaebaja on saanud esitada talle tehtud etteheidete kohta oma seisukohad ja vastuväited. Asjaolu, et vastustaja on nende vastuväidetega põhjendamatult arvestamata jätnud ega ole kaebaja karistamise aluseks olevaid asjaolusid piisava põhjalikkusega kontrollinud, muudab kaebaja vallandamise juba eeltoodud põhjustel õigusvastaseks, mitte aga selliseks, mis õigustaks seadusandja poolt ette nähtud n-ö tavapärasest hüvitismäärast suurema hüvitise välja mõistmist. Olukorras, kus asutuse teatavas üksuses valitseb arvestataval määral rahulolematust töö korraldusega – nagu see kaebaja juhitavas rakkerühmas oli – on iseenesest põhjendatud teha etteheiteid või esitada nõudmisi eelkõige selle üksuse juhile. Antud juhul tegi vastustaja küll kokkuvõttes põhjendamatud järeldused ning karistas kaebajat õigusvastaselt, ent ka üksnes kaebaja väidete pinnalt ei saa usutavaks pidada, et kaebajat oleks karistatud puhtalt n-ö otsitud põhjustel või et vastustajal oleks olnud soov vabaneda kaebajast mingisuguste selliste asjaolude tõttu, mis kaebaja teenistusülesannete täitmisega üldse seotud ei olnud. Seega ei erine kaebaja õigusvastane teenistusest vabastamine märkimisväärselt n-ö tavapärasest ametniku õigusvastasest teenistusest vabastamisest. Mis puudutab viimaks kaebaja väidet, et tema alluvad teda kiusasid, siis nagu eespool öeldud, saab vastustajale ette heita seda, et viimane ei analüüsinud distsiplinaarmenetluse käigus võimalust, et rakkerühmas tekkinud pingete põhjuseks oli kas kaebaja käitumisega samavõrd või veelgi enam kaebaja naisalluvate käitumine, küll aga ei saa ka kaebaja sellekohaste faktiväidete õigsust eeldades väita, et tema alluvad panid tema suhtes toime töökiusamise, mis päädis kaebaja vallandamisega. Nii nagu ei nähtu, et kaebaja oleks kiusanud oma alluvaid, ei nähtu ka, et asjassepuutuvad naisalluvad oleks kiusanud kaebajat. Arusaadavalt olid kaebaja ja tema naisalluvate vahelised suhted halvad, konkreetset suhtlemist ka tööalastes küsimustes jäi järjest vähemaks muuhulgas põhjusel, et kaebaja alluvad ei soovinud väidetavalt kaebaja poole oma küsimustega pöörduda, ent tegemist ei olnud kaebaja naisalluvate poolt sedavõrd intensiivse tegevusega, mis saaks olla käsitatav kiusamisena.
21.Vastustaja on 13.11.2023 menetlusdokumendis (dtl. 633) avaldanud, et kaebajale makstud töötasu suuruseks teenistusest vabastamise kuule eelnenud kuuel kuul (st. november 2022— aprill 2023) oli 16 596,67 eurot ja sellesse ajavahemikku jäi 126 kalendaarset tööpäeva, mistõttu on kaebaja kolme keskmise kuutasu suuruseks 8298,36 eurot1. Kaebaja ei ole esitanud vastuväiteid talle makstud töötasu suuruse osas, küll aga leidnud 13.11.2023 menetlusdokumendis (dtl. 638), et keskmine töötasu tulnuks arvutada perioodi detsember 2022 – mai 2023 makstud töötasu põhjal. See kaebaja seisukoht ei ole siiski õige. Vaidlustatud käskkirja kohaselt oli kaebaja teenistussuhte viimane päev 31.05.2023. Nimetatud päev on teenistussuhte lõppemise päevaks ja ühtlasi keskmise töötasu arvutamise vajaduse tekkimise päevaks. ATS §-i 62
Vastustaja märkinud selleks summaks tegelikult 8298,34 eurot, olles teinud teinud arvutusvea, märkides ühe kuu keskmise töötasu suuruseks 2766,11 eurot, kuigi samas esitatud andmete põhjal on keskmiseks päevatasuks 16 596,67:126=131,72 eurot ja keskmiseks kuutasuks seega 131,72x21=2766,12 eurot ning kolme kuu keskmiseks töötasuks niisiis 2766,12x3=8298,36 eurot.
ja Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 lõikest 2 tuleneb, et keskmine töötasu arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu töötasu alusel. Teenistussuhte lõpetamisest tingitud keskmise töötasu arvutamise vajaduse tekkimise hetkeks on teenistussuhte lõppemise päev ehk teenistussuhte viimane päev, mis tähendab seda, et antud juhul tekkis keskmise töötasu arvestamise vajadus maikuus ning keskmine palk tuleb arvutada maikuule eelnenud kuue kuu töötasu ehk perioodi november 2022— aprill 2023 põhjal. Eeltoodust tulenevalt tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 8298,36 eurot.
22.HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõikes 3 on sätestatud, et kui kaebus rahuldatakse osaliselt ja ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas selle poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Sellest sättest saab lähtuda ka sellises olukorras, nagu käesolev, kus üks pool on nõustunud kohtu tehtud kompromissettepanekuga. Käesoleval juhul nõustus vastustaja kohtu tehtud kompromissettepanekuga (dtl. 655), kaebaja aga mitte (dtl. 659). Seda silmas pidades tuleb menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.