X kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 13. detsembri 2023. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 13. detsembri 2023. a määruse haldusasjas nr 3-23-2552 resolutsiooni punkti 1 peale.
Rahuldada X määruskaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 13. detsembri 2023. a määruse haldusasjas nr 323-2552 resolutsiooni punkt 1 ja vabastada X esitatud kaebuselt nõutava 350 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 119 lg 1 ls 3, § 235 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas Tartu Vanglale 23.07.2023 taotluse võimaldada talle elukaaslase Yga 25.08.2023 lühiajaline kokkusaamine ilma klaasist vaheseinata. Vangla keeldus kokkusaamise lubamisest (taotlust ei kooskõlastatud, kuid kirjalikku vastust ei antud). X esitas Tartu Vanglale 30.08.2023 uue taotluse võimaldada elukaaslase ja lastega lühiajalist kokkusaamist ilma klaasist vaheseinata. Tartu Vangla tagastas 07.09.2023 taotluse puuduste kõrvaldamiseks. X esitas 12.09.2023 uue vormikohase taotluse elukaaslase Yga lühiajaliseks kokkusaamiseks ilma klaasist vaheseinata 21.10.2023.
2.Tartu Vangla jättis 15.09.2023 vastusega X 23.07.2023 ja 12.09.2023 taotlused rahuldamata. Vanglale teadaolevalt ei ole X ja Y abielus ning neil puuduvad ühised lapsed. X on ise teada andnud, et elas Yga koos alates 2019. a-st ja kuna X vangistuse algusajaks on 02.06.2020, puuduvad tõendid, et nende kooselu oleks väldanud vähemalt kaks aastat enne
3-23-2552 vangistuse kandmise algust. Y ei ole X faktiline abikaasa vangistusseaduse (VangS) § 25 lg 1 mõistes ning justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 31 lg 21 p-st 5 tulenevalt saaks X ja Y puhul tulla kõne alla üksnes lühiajaline kokkusaamine klaasist vaheseinaga (VSKE § 31 lg 2). Sellist võimalust on isikud kasutanud viimati 09.07.2022. Samuti kasutab X lisaks kokkusaamistele aktiivselt muid võimalusi vanglaväliste suhete säilitamiseks (kirjavahetus ja telefonikõned). Ükski asjaolu ei viita, et Xle ja Yle klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise mittevõimaldamine piiraks või rikuks nende õigusi.
3.X esitas Tartu Vanglale 29.08.2023 vaide taotletud viisil lühiajalise kokkusaamise võimaldamata jätmise peale, kuid võttis vaide 31.08.2023 tagasi. X esitas ka 05.09.2023 vaide, milles väljendas uuesti rahulolematust klaasist vaheseinata kokkusaamise võimaldamata jätmise osas, kuid võttis vaide 12.09.2023 tagasi.
4.X esitas Tartu Vanglale 05.09.2023 ja 18.09.2023 taotlused hüvitada talle klaasist vaheseinata lühiajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisega põhjustatud mittevaraline kahju kokku 13 000 eurot. X märkis 18.09.2023 kahjunõudes, et tal on stress ja depressioon.
5.Tartu Vangla jättis 06.11.2023 vastusega nr 1-13/180-2 ja nr 1-13/191-2 kahju hüvitamise taotlused rahuldamata. X paiknes Tartu Vanglas 25.01.2021–09.10.2023 ning paikneb alates 09.10.2023 Tallinna Vanglas. VSKE § 31 lg 21 sätestab ammendava loeteluna juhtumid, mil kokkusaamist võib võimaldada ilma klaasist vaheseinata eraldamiseta. Loetelu laiendamine ei ole lubatud. X ja Y ei ole abielus, neil ei ole ühiseid lapsi ega vähemalt kaheaastast kooselu enne X vangistust. Y ei vasta seega VangS § 25 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja VSKE § 31 lg 21 p-s 5 märgitud alus ei ole kohaldatav. Eraldamiseta kokkusaamist ei oleks saanud võimaldada ka VSKE § 31 lg 21 p 3 alusel, sest sätte eesmärk on sotsiaalsete sidemete säilitamiseks võimaldada eraldamiseta kokkusaamisi suuremale lähedaste ringile (VangS § 23 lg 1), kuid seda siiski üksnes vangla korraldavate tegevuste raames (nt perepäevas). Lühiajaline kokkusaamine ei ole selline vangla korraldatav tegevus. Kuna vanglal puudus õiguslik alus lubada Xle lühiajalist kokkusaamist ilma klaasist vaheseinata, siis ei saa loa andmisest keeldumist pidada õigusvastaseks ning seega puudub kahju hüvitamise üks vältimatutest eeldustest ja X taotlused tuleb jätta rahuldamata.
6.X esitas Tallinna Halduskohtule 12.11.2023 kaebuse, milles palus mõista Tartu Vanglalt temale 23.07.2023 ja 07.09.2023 lühiajalise kokkusaamise taotluste rahuldamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks välja õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. Ühtlasi palus kaebaja vabastada ennast riigilõivu tasumise kohustusest.
7.Tallinna Halduskohus jättis 13.12.2023 määrusega menetlusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ning jättis kaebuse käiguta ja andis kaebajale 350 euro suuruse riigilõivu tasumiseks aega 3 päeva määruse resolutsiooni p 1 jõustumisest arvates. Taotleja maksejõuetus ei ole menetlusabi taotluse rahuldamise ainus eeldus (vt HKMS § 111 lg-d 1 ja 3). Kuna kaebuse eduväljavaated ei ole head, siis puudub alus menetlusabi taotluse rahuldamiseks. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise üheks eelduseks see, et kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kaebaja esitas 29.08.2023 ja 04.09.2023 vaided vangla keeldumiste peale mitte võimaldada klaasist vaheseinata lühiajalisi kokkusaamisi elukaaslasega, kuid võttis mõlemad vaided tagasi. Kohane õiguskaitsevahend eesmärgi saavutamiseks võimaldada kokkusaamine klaasist vaheseinata oleks olnud kohustamisnõue (RVastS § 6). Seega ei ole kaebaja kasutanud primaarseid õiguskaitsevahendeid, et vältida kahju tekkimist, mis on kahjunõude rahuldamise üks eeldustest. Eeltoodust lähtuvalt jääb riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus rahuldamata.
2(4)
3-23-2552
8.X palub 14.12.2023 määruskaebuses tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p 1 ja vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest. Kaebajal puudub raha 350 euro suuruse riigilõivu tasumiseks (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 05.12.2023 määrus nr 3-23-2643, p 8). Halduskohtu määrus on vastuolus põhiseaduse §-dega 13, 14, 15 ja 146.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ja vastab minimaalselt vajalikul määral HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 9). HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
10.Kuna kaebuses on taotletud mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel õiglases suuruses, siis kuulub HKMS § 104 lg 1 ja RLS § 60 lg 3 kohaselt kaebuselt tasumisele riigilõiv 350 eurot. Halduskohus ei ole kahelnud selles, et kaebaja vastab majandusliku seisundi poolest HKMS §-s 112 toodud menetlusabi saamise tingimustele ja ringkonnakohus nõustub sellega. HKMS §-st 111 tulenevalt ei ole kaebaja majanduslik seisund siiski ainus asjaolu, mida tuleb menetlusabi taotluse lahendamisel hinnata. Menetlusabi andmine ei ole mh põhjendatud siis, kui pole piisavat alust eeldada, et taotleja kavandatav menetluses osalemine võiks olla edukas.
11.Halduskohus jättis X menetlusabi taotluse rahuldamata, kuna kohtu hinnangul ei kuuluks esitatud hüvitamiskaebus ilmselt rahuldamisele, sest kaebaja ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid temale tekkinud kahju vältimiseks või vähendamiseks. Ringkonnakohus sellega ei nõustu, kuivõrd kohtupraktikast tulenevalt ei saa RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist isikule ette heita, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud ega kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud (nt Riigikohtu 04.06.2018 otsus nr 3-15-2943, p 14; 15.06.2016 otsus nr 3-3-1-16-16, p 14).
12.Kaebaja on taotlenud hüvitist mittevaralise kahju eest, mis tekkis seoses sellega, et Tartu Vangla ei võimaldanud talle 23.07.2023 ja 12.09.2023 taotluste alusel lühiajalisi kokkusaamisi Yga ilma klaasist vaheseinaga eraldamiseta. Kaebaja soovis Yga saada kokku kindlatel aegadel (25.08.2023 kell 14.00–16.00; 21.10.2023 kell 14.00–17.00). Ei saa eeldada, et vaide juurde jäämine ja hiljem vajaduse korral kohustamiskaebusega halduskohtusse pöördumine oleks võimaldanud vältida konkreetsete kokkusaamiste ärajäämist ja seeläbi kahju tekkimist. Tartu Vangla jättis 15.09.2023 vastuses kaebaja taotlused rahuldamata põhjusel, et kuna Y ei ole X faktiline abikaasa VangS § 25 lg 1 tähenduses, siis ei ole VSKE § 31 lg 21 p-s 5 sätestatud erand nende kokkusaamistele kohaldatav. X ei ole ka kohtumenetluses väitnud, et tal oleks Yga ühiseid lapsi või nende kooselu oleks väldanud vähemalt kaks aastat enne kaebaja karistuse kandmise algust (02.06.2020). Kuivõrd alates 16.07.2022 kehtib erisättena VSKE § 31 lg 21 p 5, siis ei pruugi hiljem esitatud taotluste puhul olla enam asjassepuutuv kohtupraktika, mille kohaselt oli kinnipeetaval õigus taotleda ilma eraldamiseta lühiajalist kokkusaamist lähedastega VSKE § 31 lg 21 p 3 alusel ning vanglal oli kohustus selle võimaldamist kaaluda (nt Riigikohtu 11.07.2023 otsus nr 3-15-1781, p 22). Arvestades, et klaasist vaheseinaga eraldamiseta kokkusaamise võimaldamisest on keeldutud õigusaktist (VSKE § 31 lg-d 2 ja 21 nende koostoimes) tuleneva piirangu tõttu (st taotluste rahuldamise eelduseks olnuks VSKE § 31 lg 21 p 5 kohaldamata jätmine), siis ei ole põhjust arvata, et vaide ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamine saanuks olla tulemuslik. Seega hindas halduskohus hüvitamiskaebuse ekslikult perspektiivituks viitega esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmisele.
3(4)
3-23-2552
13.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa X hüvitamiskaebust pidada perspektiivituks ka muudel põhjustel. Tartu Vangla 15.09.2023 vastusest taotlustele ja 06.11.2023 vastusest kahju hüvitamise nõudele nähtub, et ilma klaasist vaheseinata kokkusaamiste lubamisest keeldumise ainsaks põhjenduseks oli Y mittevastavus faktilise abikaasa määratlusele VangS § 25 lg-s 1 ja sellest tulenevalt VSKE § 31 lg 21 p-s 5 sätestatud erandi kohaldamise võimatus. Tartu Vangla ei ole kaebaja taotletud kokkusaamiste mittevõimaldamist põhjendanud vangla julgeoleku kaalutlustega ega kahtlustega kokkusaaja maine osas (vt VangS § 24 lg-d 1 ja 11).
14.Seni esitatud materjalidest nähtuvalt oli X ja Y kooselu enne kaebaja karistuse kandmise algust kestnud minimaalselt 5 kuud ning maksimaalselt 1 aasta ja 5 kuud. Tartu Vangla on 15.09.2023 vastuses viidanud, et X kasutab Yga sidemete säilitamiseks aktiivselt ka muid vanglavälise suhtlemise viise. Seega ei ole alust järeldada, et isikute vahel puuduks lähedane suhe. Ringkonnakohtu hinnangul vajab asja läbivaatamisel mh põhjalikumat analüüsimist küsimus, kas VSKE § 31 lg 21 p-ga 5 hõlmatud potentsiaalsete kokkusaajate ringi piiramine VangS § 25 lg-s 1 märgitud isikutega on ka sisuliselt põhjendatud, st kas eristamiseks esines asjakohane ja mõistlik põhjus ning kas see on ka konkreetsel juhul toonud kaasa proportsionaalse tulemuse.
15.Puuduvad ka andmed, mille alusel asuda seisukohale, et soovitud viisil kokkusaamiste võimaldamisest keeldumisega ei saa olla süüliselt kahjustatud kaebaja eraelu puutumatust (vt RVastS § 9 lg 1; nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 01.03.2022 otsus nr 35245/19, Kalda vs. Eesti, p 5). Vaatamata sellele, et X ei ole vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlustes ega halduskohtule esitatud hüvitamiskaebuses üksikasjalikumalt selgitanud, millised üleelamised (sh kui intensiivsed) on temale vangla keeldumistega kaasnenud, ei saa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju tekkimist välistada. Täpsemalt tuleb kõigi kahjunõude rahuldamise eelduste esinemist või puudumist kontrollida kaebuse sisulisel lahendamisel.
16.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus X määruskaebuse ja tühistab Tallinna Halduskohtu 13.12.2023 määruse resolutsiooni p 1. Ringkonnakohus teeb uue määruse, millega vabastab X esitatud hüvitamiskaebuselt nõutava 350 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest. (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.