Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X, esindaja advokaat Merili Laansoo Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Margit Maidla
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19. veebruaril 2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.X (kaebaja) kukkus 29. detsembril 2021 Põlva politseijaoskonnast väljudes, mille tulemusena väänas parema jala põlve. Intsidendi kohta on koostatud 29. detsembril 2021 Põlva Haiglas tööõnnetuse teatis. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) koostas 9. veebruaril 2022 tööõnnetuse raporti. PPA raporti kohaselt oli õnnetuse põhjuseks õnnetu juhus.
3-22-1380
2.Kaebaja esitas 16. märtsil 2022 PPA-le taotluse ravikulude ja transpordikulude hüvitamiseks. Kulud tekkisid seoses erakliinikus ortopeedi vastuvõtul käimisega ja operatsiooniga.
3.PPA jättis 11. aprilli 2022. a otsusega nr 1.9-20/49-1 kaebaja taotluse rahuldamata. Otsuses asus PPA seisukohale, et kuna tegemist oli õnnetusjuhtumiga, siis ei kuulu avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 49 lg 12 alusel ravikulud hüvitamisele. Õnnetusjuhtum ei olnud seotud tööandja tegevuse või tegevusetusega. Seetõttu ei kuulu varaline kahju hüvitamisele ka töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) alusel.
4.Kaebaja esitas 25. aprillil 2022 PPA-le vaide, milles palus PPA 11. aprilli 2022. a otsus nr 1.9-20/49-1 üle vaadata ning lisaks hüvitada talle mittevaraline kahju kolme kuupalga ulatuses. Tekkinud kahju tuleb hüvitada TTOS § 14 lg 5 p 6 alusel, mille järgi on töötajal õigus saada tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist võlaõigusseaduses sätestatud ulatuses. Töötajal, kellega toimus tööülesannete täitmisel tööõnnetus, on õigus nõuda tööandjalt kõikide tervisekahjustusega seotud kulude hüvitamist. Samuti on õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja ei nõustu PPA-ga selles, et kukkumine ei olnud seotud tööandja tegevuse või tegevusetusega. Tööandja oleks trepi asukoha parema märgistuse ja valgustuse kasutamisega saanud kahju ära hoida. Õnnetus juhtus trepil, mis on vana, umbes 10 cm kõrge ja ülejäänud ümbrusesse sulanduv. Arestimajja toimetatavad isikud ja ka kaebaja ise on seal varem korduvalt komistanud. Õnnetus juhtus detsembrikuus, kui õues oli juba hämar ja libe.
5.PPA jättis 9. mai 2022. a vaideotsusega nr 1.9-21/13-2 kaebaja vaide rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt ei ole kaebaja taotluses märkinud, millisel alusel ta kulude hüvitamist taotleb. Kuna kaebajaga juhtunud tööõnnetus ei toimunud seoses ründe, tema poolt süüteo tõkestamise, päästesündmuse lahendamise või ohu tõrjumise tagajärjel, siis on välistatud kulude kandmine ATS § 49 lg 12 alusel. Hüvitise maksmine ei ole võimalik ka TTOS § 14 lg 5 p 6 alusel, sest kaebaja libastumise trepiastmel põhjustas tema enda tähelepanematus. Kaebaja on oma 29. detsembri 2021. a ettekandes märkinud, et ta astus kuidagi halvasti trepi äärele ning PPA 9. veebruari 2022. a tööõnnetuse raporti kohaselt oli kaebaja hinnangul trepi seisukord igati rahuldav ning kukkumise põhjuseks tõi ta õnnetu juhuse, kus ta astus trepi äärele halvasti. Seega puudub seos töökeskkonna ja tekkinud tagajärje vahel. Kaebaja oli teadlik trepiastme asukohast ja oleks pidanud antud kohas liikumisel olema hoolsam.
6.PPA jättis 23. mai 2022. a otsusega nr 1.9-21/13-3 vaides esitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, sest õnnetuse põhjuseks ei olnud tööandja tegevus või tegevusetus, vaid kaebaja enda tegevus. Vastustaja ei ole rikkunud TTOS-s sätestatud tööandja kohustusi. Kaebaja väited trepi halva seisukorra ja ebapiisava valgustatuse kohta on otsitud ega kinnita tööandja poolt kohustuste rikkumist. Isegi kui leida, et esineb põhjuslik seos tööandja ja tekkinud kahju vahel, ei ole kaebaja üleelamised sellised, mis õigustaks mittevaralise kahju hüvitise maksmist. PPA 11. aprilli 2022. a otsus nr 1.9-20/49-1 toimetati kaebajale kätte
25.aprillil 2022, mil hakkas kulgema ka vaide esitamise tähtaeg. Kaebaja esitas vaide juba samal päeval. Seega ei mõjutanud mõningane viivitus otsuse kättetoimetamisel kaebaja vaide esitamise õigust. Otsuse kättetoimetamisel tekkinud viivitus ei olnud põhjustatud tööandja pahausksest käitumisest, vaid tegemist oli inimliku eksitusega.
7.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 27. juunil 2022 hiljem täiendatud kaebuse PPA tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebus on 18. augusti 2022. a määrusega võetud osaliselt menetlusse. Haldusasja menetluse käigus on kaebaja esitatud nõuded muutunud ning kohus on teinud nõudeid puudutavas osas erinevaid otsustusi. Käesolevalt on halduskohtu menetluses üksnes
3-22-1380 kaebaja nõue PPA tekitatud mittevaralise kahju summas 4235 eurot ja 88 senti hüvitamiseks. Menetlusosalised on kohtule esitanud oma seisukohad ja asjassepuutuvad tõendid. Kohus määras asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja.
8.1.PPA on rikkunud TTOS-s sätestatud tööandja kohustusi ning kaebaja ei oleks saanud riigivastutuse seaduse (RVastS) §-des 3, 4 ja 6 sätestatud õiguskaitsevahenditega kahju tekkimist ära hoida. TTOS § 13 lg 1 p-de 3 ja 61 järgi on tööandja kohustatud korraldama töökeskkonna riskianalüüsi ning rakendama töötaja tervisekahjustuse vältimiseks ja töökeskkonna ohutegurite mõju neutraliseerimiseks töö- ja kollektiivlepingutes sätestatud abinõusid. TTOS § 6 lg 1 p 3 kohaselt on füüsikaliseks ohuteguriteks mh valgustuse puudused ja kukkumisoht. TTOS § 6 lg-st 2 tulenevalt peab tööandja rakendama abinõusid, et füüsikalistest ohuteguritest tulenevat terviseriski vältida või viia see võimalikult madalale tasemele. Seega on tööandja seadusest tulenev kohustus vältida kukkumisohtu täielikult või viia see võimalikult madalale tasemele. Tööandjale tuleb kohustus ohtlik koht või takistus märgistada sotsiaalministri 30. novembri 1999. a määruse nr 75 „Ohumärguannete kasutamise nõuded töökohas“ (määrus nr 75) § 12 lg-st 1 ning Vabariigi Valitsuse 14. juuni 2007. a määruse nr 176 „Töökohale esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ (määrus nr 176) § 5 lg-st 5 ja § 6 lg-test 1-2.
8.2.PPA Lõuna Prefektuuri prefekti 30. juuni 2011. a käskkirjaga nr 83 on kinnitatud „Lõuna Prefektuuri töökeskkonna riskianalüüs“ (riskianalüüs), milles PPA on kukkumisohu maandamiseks ette näinud tegevused nii endale kui töötajatele ning on asjakohatu väita, et PPA enda abinõud poleks kukkumisohtu vähendanud. PPA toob riskianalüüsis riski vähendavate tegevustena välja mh järgneva: tööandja territooriumil ohutusmärgid, -ribad kohtades, kus põranda seisukord/iseärasus võib soodustada kukkumist; libeduse tõrje tööandja territooriumil. Konkreetselt Põlva politseijaoskonna hoonest ja ruumidest tulenevaid riske peaks olema hinnatud riskianalüüsi p-s 5.2.1.13, kuid sisuliselt seda tehtud ei ole. PPA on jätnud täitmata oma kohustuse viia läbi reaalne töökeskkonna hindamine. PPA pisendab oma rolli töökeskkonna loomisel (aste märgistamata) ning on jätnud ohutu töökeskkonna loomata. PPA ei ole selgitanud, miks ei olnud trepiaste märgistatud ning mida konkreetselt on kukkumisohu maandamiseks tehtud. PPA ei ole kaebajale ka riskianalüüsi tutvustanud ega ole senini asjakohaseid meetmeid ohutuse tagamiseks kasutusele võtnud. Olukorras, kus PPA-le on õigusaktidega vastavad kohustused pandud ja kaebaja on põhistanud, et nende kohustuste rikkumise tõttu on kahju tekkinud, peab PPA tõendama, et ta on oma kohustused täitnud või selgitama, mis olid need erandlikud asjaolud, miks kohustusi ei täidetud.
8.3.Kaebaja kukkus 29. detsembril 2021 kella 16 ajal astmel, mis polnud märgistatud ja mis polnud ka valges muust tasapinnast selgelt eristatav. PPA kohustuseks oli kukkumisohtlik koht piisavalt valgustada ja märgistada, seda PPA nõuetekohaselt ei teinud. PPA väide, et kukkumise põhjustas kaebaja enda tähelepanematus, on väär. Kaebaja oli küll teadlik astme olemasolust, kuid ei osanud pimedas selle täpset asukohta ette näha. Kui aste oleks olnud piisavalt valgustatud ning erksate (helkivate) värvidega märgistatud, oleks kaebaja seda märganud. Tööinspektsioon on Tööelu portaalis märkinud, et tavaliselt eeldatakse, et liikumistee on tasapinnalt ühtlane ja isikult ei saa oodata liikumist silmad pingsalt liikumisteel. Ei saa asuda seisukohale, et kuna kaebaja märkis tööõnnetuse ettekandesse „astusin kuidagi halvasti“, siis leiab ta süü olevat endal või et õnnetus on tingitud tema ettevaatamatusest. Kaebaja on olnud
3-22-1380 pikalt PPA teenistuses ning tema esmane soov ei olnud konflikti tekitada, vaid läheneda olukorrale konstruktiivselt. Seetõttu ei asunud kaebaja kohe PPA-le etteheiteid tegema.
8.4.Asjaolu, et PPA 9. veebruari 2022. a tööõnnetuse raportisse kirjutati, et sarnaste olukordade vältimiseks rakendatakse töötaja hoolsust, on asjakohatu. Tegemist on tööandja enda koostatud raportiga. Kuivõrd Põlva Haigla 29. detsembri 2021. a tööõnnetuse teatises ja PPA 9. veebruari 2022. a tööõnnetuse raportis on hinnatud õnnetust kergeks, siis ei algatanud Tööinspektsioon omapoolset haldusmenetlust.
8.5.Mittevaraline kahju seisneb kaebaja tervise kahjustamises ja väärikuse alandamises. Tervisekahjustus on tõendamist leidnud Eesti Töötukassa 4. juuli 2022. a otsusega nr TVH/22/026678, millega määrati kaebajale osaline töövõime. Kaebajal on tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, mille põhjuseks on liigeste haigusseisundid ning jalavigastused.
29.detsembril 2021 toimunud tööõnnetuse tagajärjel ei saa kaebaja täita politseiametnikule ettenähtud kehalise ettevalmistuse nõudeid (joosta, kiirel tempol käia, töötada püstijalu). Liikumisel on vasaku jala põlves valu ning liikumine on piiratud, koormust jalg hästi ei talu. Seega on kaebaja liikumisvõime piiratud ja ta on vajanud igapäevastes toimetustes kõrvaliste inimeste abi. Hingelise valu on kaasa toonud ka tervisekahjustuse tagajärjel tekkinud piirangud spordi tegemisel, mis on olnud kaebaja elu väga oluliseks osaks. Kaebaja on alandamist tundnud PPA läbiviidud haldusmenetluse tõttu. PPA on kaebaja tervisekahjustusse suhtunud ükskõikselt ja üleolevalt ning tuimalt eitanud oma kohustusi. Samuti on PPA jätnud asjakohase uurimise sisuliselt läbi viimata ning venitanud haldusmenetluse läbiviimisega. PPA pole haldusmenetluses videosalvestusi vaadanud ega ole pidanud ka vajalikuks suhelda ning uurida asjaolusid isikult, kes õnnetust vahetult pealt nägi. PPA on ka kaebaja sõnakasutusest teinud meelevaldseid järeldusi. Kaebaja on olnud pikka aega politseiteenistuses ning tunneb, et ükskõikne suhtumine tema tervisesse on seetõttu veel enam alandav. Samuti ei pea kaebaja PPA põhjendusi ajakulu ja tagasihoidliku suhtluse tinginud põhjuste kohta usutavaks. Kaebaja hingelised üleelamised ületavad lävendi, mida saab lugeda mittevaraliseks kahjuks. PPA käitumist saab kahju tekkimisel pidada tahtlikuks. Kaebaja ei ole kuidagi kahju suurendanud ja on teinud kõik endast sõltuva, et saada kiirelt meditsiinilist abi ning aidanud kaasa kiirele taastumisele.
9.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
9.1.Vastustaja jääb kohtueelse menetluse otsuses esitatud seisukohtade juurde ning ei pea otstarbekaks neid üle korrata. Vastustaja hinnangul ei ole kaebajal tekkinud sellist mittevaralist kahju, mille puhul oleks põhjendatud rahalise hüvitise maksmine, seda nii väärikuse alandamise kui tervisekahju kontekstis.
9.2.Puudub seos vastustaja tegevuse või tegevusetuse ja saabunud tagajärje vahel. Kaebajaga juhtus 29. detsembril 2021 tööõnnetus, sest see juhtus töö ajal ja töökohas, kuid see polnud põhjustatud tööst. Kohvipaus arvestatakse küll tööaja hulka, kuid see ei ole tööülesanne. Seega polnud tegemist TTOS § 14 lg 5 p 6 mõttes tööst põhjustatud tervisekahjuga. Arvestades, et kaebaja on ise selgitanud, et astus kuidagi halvasti trepi äärele, mille tulemusena väänas parema jala põlve, siis on kaebaja õnnetus tingitud tavapärasest hooletusest, mistõttu puudub põhjuslik seos PPA tegevuse ja tekkinud kahju vahel. Tööõnnetuse põhjuseks oli ka kaebaja enda hinnangul (vt PPA 9. veebruari 2022. a tööõnnetuse raport) „õnnetu juhus, kus ta astus trepi äärele halvasti“. Ka kaebaja 29. detsembri 2021. a ettekandes on märgitud, et ta astus trepi äärele kuidagi halvasti ehk kaebaja on varasemalt enda eksimust tunnistanud. Lisaks on kaebaja
25.aprillil 2022 esitatud vaides kinnitanud, et on trepiastme asukohast teadlik, sest on sellel varem korduvalt komistanud. Eeltoodust nähtub, et trepiastme asukoht oli kaebajale teada. Isegi kui see oleks olnud rohkem valgustatud või märgistatud, ei oleks see õnnetusjuhtumit ära hoidnud. Kaebajaga juhtus küll tööõnnetus, kuid selle põhjuseks oli kaebaja enda tähelepanematus.
3-22-1380
9.3.Kaebaja väited ebapiisava valgustatuse kohta ei vasta tõele, sest ukseesine oli valgustatud (ukse kohal on valgusti). Kaebaja esitatud pildimaterjalilt on lamp ka tuvastatav. Kaebaja heidab PPA-le ette, et trepiaste on märgistamata ja seetõttu ei märganud ta seda, kuid esitatud seletustega soovib tõendada, et õnnetuse ajal oli lumi maas. Vastustaja hinnangul on tegemist vastuoluliste väidetega, sest isegi kui trepiaste oleks olnud märgistatud, siis lume alt ei oleks seda näha olnud. Talviste ilmaoludega kaasneb paratamatult tasapindade ebaühtlus ja libedus, mille tõttu on liikumisel vaja olla tavapärasemast tähelepanelikum. Tööandja ei saa vastutada teenistujate hooletuse eest.
9.4.PPA ei ole suhtunud kaebajasse üleolevalt ega ükskõikselt. Kaebaja väide alandamise ning tervisekahjusse ükskõikselt või üleolevalt suhtumise kohta on paljasõnaline. Temaga juhtunud õnnetust käsitleti algusest peale tööõnnetusena ning menetleti vastavalt. Kaebaja varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise taotlused jäid rahuldamata, sest PPA hinnangul ei olnud taotluste rahuldamiseks tingimused täidetud. Kogenud politseiametnikuna pidi kaebaja teadma, et igasugune menetlus võtab teatud aja. Lisaks oli kaebajale teada, et alates 24. veebruarist 2022 on PPA olnud kõrgendatud valmisolekus, mistõttu võis taotluste menetlemine võtta tavapärasest rohkem aega ja suhtlus olla tagasihoidlikum. Kaebaja on olnud tihedas suhtluses personalitöötajatega nii telefonitsi kui vahetult. Ta on korduvalt ära kuulatud, teda on nõustatud ja pakutud igakülgset abi. Kaebaja taotluse lahendamise viibimine ei saanud tekitada kaebajale selliseid kannatusi või niivõrd olulist kahju, mis tuleks ilmtingimata hüvitada rahas. Asjaolu, et taotlus lahendati kaebaja jaoks ebasoodsalt, ei ole seotud menetluse ajaga ning see ei näita vastustaja ükskõikset või üleolevat suhtumist kaebajasse, vaid seda, et õigusaktides nõutud eeldused taotluse rahuldamiseks ei olnud täidetud. Vastustaja hindab oma töötajaid kõrgelt ning suhtub töötajatega toimunud õnnetustesse väga tõsiselt, mistõttu menetletakse tööõnnetusi igakülgselt ja põhjalikult. PPA hoolib oma inimestest ja väärtustab kogemusi, mida ilmestab hästi see, et kaebaja on täna jätkuvalt PPA teenistuses. Usutav on, et õigusvaidlus tekitas kaebajas stressi, nördimust, ebakindlust jm sarnaseid üleelamisi, kuid sedalaadi ebameeldivused ei ole siiski iseenesest käsitatavad mittevaralise kahjuna. Vastasel korral peaks mistahes õigusvaidlusega, mille inimene põhjendatult algatab, kaasnema suurem või väiksem rahaline hüvitis. Kehtiv õigus selleks alust ei anna. Mittevaralise kahju hüvitamiseks peavad isikule põhjustatud tagajärjed olema tavapärasest eluriskist intensiivsemad. Praegu sellise olukorraga tegemist ei ole.
9.5.Ebaõige on kaebaja väide, et tema nimetatud politseiametnik nägi õnnetust vahetult pealt. 6. juuni 2023. a seletuse kohaselt jõudis eelnimetatud isik kohale peale õnnetuse toimumist, kui kaebaja juba istus pingil. Tööõnnetuse uurimise ajal ei olnud videosalvestise vaatlus hädavajalik, sest sellel hetkel oli selge, et tegemist on küll tööõnnetusega, kuid kuna kaebaja ise kinnitas, et astus valesti, siis puudus vajadus videosalvestist kasutada. Hiljem, kui kaebaja oma esialgset seletust tõlgendama hakkas, oli videosalvestis juba kustunud. Samuti ei võetud seletusi teistelt ametnikelt, sest puudus täiendava teabe vajadus.
9.6.Juhul kui kohus peab põhjendatuks kahju rahas hüvitada, tuleb võtta arvesse kaebaja osa kahju tekkimisel, sh hoolsust treppidel liikumisel. Kaebaja on töötanud asjakohases politseijaoskonnas pikka aega ning on teadlik trepi asukohast, selle seisukorrast ning ta kasutas seda igapäevaselt, samuti on kaebaja ise tunnistanud, et on ka varem komistanud. Arvestades, et kaebaja ei täitnud teenistusülesandeid õnnetuse toimumise hetkel, siis polnud tal kiire ning piisavalt ettevaatliku käitumise korral ei oleks tõenäoliselt õnnetust juhtunud.
KOHTU SEISUKOHT
10.Selle haldusasja lahendamisel tuleb silmas pidada, et kaebaja on esitanud sama õnnetusjuhtumiga seoses ka teise kahjunõude avaliku teenistuse seaduse erisätete alusel (kohtuasi nr 3-22-2271). Selles asjas on vaidluse all üksnes see, kas PPA vastutab TTOS ja
3-22-1380 RVastS sätete alusel. Erinevalt ATS § 49 lg-st 6 on TTOS puhul oluline tööandja tegevus ja TTOS kohustuste täitmine, samuti kannatanu enda tegevus ja roll õnnetusjuhtumi toimumisel. ATS § 49 lg-s 6 sätestatud hüvitise maksmise eelduseks on osalise või puuduva töövõime kaasnemine, TTOS koostoimes RVastS ei näe sellist eeldust mittevaralise kahju hüvitamiseks ette. Oluline on, kas tööandja tegevus on olnud TTOS sätestatud kohustuste järgimisel õiguspärane või õigusvastane. Selle asja lahendamisel ei võta kohus seisukohta, kas kaebajal on õigus hüvitisele ATS § 49 regulatsiooni alusel, see on haldusasja nr 3-22-2271 vaidluse esemeks.
11.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et õnnetusjuhtum leidis aset PPA Põlva politseijaoskonna juures asuval tasapinnast väheke kõrgemal asetseva betoonelemendist tasapinna äärele astumisel ning et PPA käsitles seda küll tööõnnetusena, kuid mittevaralise kahju hüvitamiseks alust ei näe. Samuti ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kaebaja sai tervisekahjustuse (põlveliigese venitus). PPA hinnangul ei olnud tema tegevus aga õigusvastane ega ole kaebajal tekkinud tagajärjega asjakohases põhjuslikus seoses. Kaebaja hinnangul ei olnud politseimaja ukseesine ja selle äär (pooled käsitlevad seda trepina) piisavalt märgistatud ja valgustatud, mistõttu ei ole PPA tegevus olnud tööohutusnõuetega kooskõlas ning lähtuvalt TTOS § 14 lg 5 p-st 6 ja RVastS §-dest 7 ning 9 on PPA vastutav kaebajale tekkinud tervisekahju eest ning õigustatud on mittevaralise kahju väljamõistmine kaebaja soovitud summas. Kohus sellega ei nõustu.
12.TTOS § 14 lg 5 p 6 kohaselt on töötajal õigus saada tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist võlaõigusseaduses sätestatud ulatuses. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalikõiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi (tekitati tervisekahju); õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Riigikohus on sarnases TTOS ja RVastS alusel hüvitise nõudmise haldusasjas selgitanud, et kohus peab kõigepealt tuvastama, et vastustajal on tekkinud kahju hüvitamise kohustus (RVastS § 7 lg-d 1 ja 2). Selleks tuleb kontrollida, kas vastab tõele kaebaja väide, et vastustaja on rikkunud TTOS-s sätestatud tööandja kohustusi, mis on põhjustanud kaebaja tervise kahjustumise (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 17. mai 2022. a otsus asjas nr 3-20-1231). Samuti tuleb kahju hüvitamisel arvesse võtta kahjustatud isiku osa kahju tekitamisel (RVastS § 13 lg 1 p 4 ja VÕS § 139, viidatud otsuse p 18).
13.TTOS § 1 lg 1 kohaselt sätestab see seadus töötajate ja ametnike tööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja õigused ja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel, töötervishoiu ja tööohutuse korralduse ettevõtte ja riigi
3-22-1380 tasandil ning vastutuse töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest. Töökeskkonnas toimivad füüsikalised, keemilised, bioloogilised, füsioloogilised ja psühhosotsiaalsed tegurid ei või ohustada töötaja ega muu töökeskkonnas viibiva isiku elu ega tervist (TTOS § 3 lg 2). TTOS § 4 lg 1 alusel mõistetakse töökohana füüsilisest isikust ettevõtja või äriühingu ettevõtte, riigi või kohaliku omavalitsuse asutuse, mittetulundusühingu või sihtasutuse (edaspidi ettevõte) territooriumil või tööruumis paiknevat töötamiskohta ja selle ümbrust või muid töötamiskohti, kuhu töötajal on töötamise ajal juurdepääs või kus ta töötab tööandja loal või korraldusel. Tööandjal lasub kohustus kujundada ja sisustada töökoht nii, et on võimalik vältida tööõnnetusi ja tervisekahjustusi ning säilitada töötaja töövõime ja heaolu (TTOS § 4 lg 2). Kui töökohas on ohualad, kus töö laadi tõttu esineb õnnetuse või tervisekahjustuse oht, tuleb need alad märgistada ning rakendada abinõusid, et sinna ei pääseks asjakohase juhendamise ja väljaõppeta töötajad ega teised isikud. Kui ohualasse sisenemine on vajalik, võib seda teha ainult asjakohase juhendamise ja väljaõppe saanud töötaja juuresolekul. Ohualal töötajate kaitseks tuleb rakendada asjakohaseid abinõusid (TTOS § 4 lg 42). Lisaks tuleb silmas pidada, et töökoha territoorium, trepikojad, liikumisteed ning töö- ja olmeruumid peavad olema piisavalt valgustatud. Valgustite paiknemine ei tohi töötajat ohustada. Valgustus peab tagama ohumärguannete ja hädaseiskamislülitite hea nähtavuse (TTOS § 4 lg 43). TTOS § 4 lg 45 alusel kehtestatud määrus nr 176 § 6 lg 1 täpsustab, et ettevõtte territooriumil või tööruumis paiknevad liikumisteed, kaasa arvatud trepid, statsionaarsed redelid, laadimisestakaadid ja kaldteed, peavad olema sellise suurusega ning paiknema nii, et oleks tagatud jalakäijate ja sõidukite ohutu liiklemine ning nende läheduses töötavate inimeste ohutus. Liikumisteed peavad olema selgesti märgistatud, kui see on vajalik töötajate ohutuse tagamiseks (määruse nr 176 § 6 lg 4 teine lause). Kui päevavalgus ei ole piisav, peavad välistingimustes paiknevad töökohad ja liikumisteed olema varustatud tehisvalgustusega (määruse nr 176 § 8 lg 4).
14.Kohtu hinnangul ei saa PPA-le praegusel juhul ette heita TTOS-s sätestatud kohustuste rikkumist. Kaebaja sai tervisekahjustuse politseimaja ukseesisele äärele astudes. Sisuliselt oli tegemist liikumisteega, millel oli üks kõrgem aste ja see on seetõttu tinglikult käsitletav ka trepina. Riskianalüüsi kohaselt on kukkumisohu vähendamise üheks meetmeks tööandja territooriumil ohutusmärkide,- ribade kasutamine kohtades, mille seisukord võib soodustada kukkumist. Õnnetusjuhtumi toimumiskoha tingimusi arvestades ei ole kohtu hinnangul selles kohas ohutusmärkide ja -ribade mittekasutamine PPA-le ette heidetav. Kaebaja esitatud pildimaterjalilt (dtl-d 39-47, 177-179) nähtub, et ukseesine oli ca 10 cm muust tasapinnast kõrgem ning selles olid praod. Kohtule esitatud fotode alusel ei saa asuda seisukohale, et betoonist ukseesine ja selle äär ei ole muust pinnast värvi ja seisukorra järgi eristatav. Lisaks tuleb arvestada, et ca 10 cm kõrgune äär asub kohas, kus lõppeb maja sein, mis samuti võimaldab astet eristada. Betoonist ukseesisel on näha ka mõrasid ja mõningal määral ebatasasusi, kuid neid ei ole sellises ulatuses, et lugeda tingimusi tervisele ohtlikuks ning eraldi märgistamist vajavaks. Arvestades õnnetusjuhtumi toimumise ajal esinenud kliimat ning väidetud sademeid (lumi) ei oleks ukseesise ääre (käsitletav ka trepiastmena) märgistamine märkimisväärset kasutegurit omanud, sest lume tõttu ei oleks ääre märgistamine kleeplindi või muu sarnase vahendiga seda paremini märgatavaks teinud. Kohtule esitatud materjal ei kinnita ka ukseesise ja selle ääre ebapiisavat valgustatust. Kaebaja esitatud pildimaterjalilt on näha ukse kohal välisvalgusti, 9. novembril 2023 esitatud täiendavalt pildimaterjalilt nähtub, et valgusti töötab ning valgustab ukseesist ning selle äärt piisavalt. Samuti valgustab piirkonda osaliselt loomulik valgus. Kaebaja väide ebakohase valgustatuse kohta on paljasõnaline ning tõendamata. Kohtu hinnangul on kaebaja esitatud materjalide alusel betoonist ukseesine ja selle äär selgesti visuaalselt tuvastatavad ja pidid olema ka kaebajale äratuntavad, nende täiendav märgistamine ja ulatuslikuma valgustatuse tagamine ei oleks märkimisväärset kasutegurit tööohutuse tagamise kontekstis omanud ega kukkumisohtu vähendanud. Seega ei saa
3-22-1380 õnnetusjuhtumi toimumise asukoha seisukorda pidada selliseks, mis oleks tinginud TTOS alusel vajaduse kasutada ohuteguritest lähtuvalt erimärgistust. Samuti tuleb arvestada, et kaebaja oli liikumistee ja sellel kõrgema ääre olemasolust teadlik, sest kasutas seda tööl olles igapäevaselt. Seega ei saanud õnnetusjuhtumi toimumise asukoha tingimused ja trepi seisukord olla kaebajale ka üllatuslik või teadmata. Seega ei võimalda kohtule esitatud materjal asuda seisukohale, et PPA on jätnud ebakohaselt õnnetusjuhtumi koha märgistamata ja valgustamata ning seeläbi rikkunud tööohutuse tagamise nõudeid. Kaebaja poolt kohtule esitatud Riigi Kinnisvara tehnilised nõuded mitteeluhoonetele nende projekteerimisel ja ehitamisel, mh trepiastmete märgistamisele, ei oma selle asja lahendamisel tähtsust, sest nimetatud dokumendiga ei saa kehtestada töötervishoiunõudeid PPA-le. Tegemist ei ole tööohutuse tagamiseks tingimusi kehtestava õigusaktiga. Kohus ei pea vajalikuks võtta ka seisukohta kaebaja viidatud teiste riskianalüüsi tingimuste osas, sest asjaolu, kas ja mil määral kaebajale seda riskianalüüsi tutvustati või kas see oleks pidanud olema põhjalikum, ei oma hüvitamiskaebuse lahendamisel eeltoodu tõttu määravat tähendust.
15.Isegi kui möönda, et PPA oleks pidanud õnnetusjuhtumi toimumise koha (ukseesine koos muust tasapinnast kõrgema äärega) selgemini märgistama, tuleb silmas pidada kaebaja enda olulist rolli õnnetusjuhtumi toimumises. Õnnetusjuhtumi toimumise järel ei näinud kaebaja õnnetusjuhtumi tinginud peamise asjaoluna mitte õnnetuse toimumise koha ebapiisavat märgistust ja valgustatust, vaid asjaolu, et astus ise valesti trepile või äärele ja väänas seetõttu põlve. Seega juhtus kaebajaga õnnetus peaasjalikult temast endast tulenevate asjaolude tõttu. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et talviste ilmaoludega võib paratamatult kaasneda tasapindade ebaühtlus ja libedus, mistõttu tuleb liikumisel olla tavapärasemast tähelepanelikum. Kohtu hinnangul ei saa ka seetõttu PPA-le ette heita, et õnnetus juhtus PPA tegevuse või tegevusetuse tagajärjel ning esineb alus tervisekahju hüvitamiseks TTOS ja RVastS sätete järgi.
16.Kaebaja peab mittevaralise kahju tekitavaks lisaks veel PPA tegevust tema taotluste lahendamisel, millega on tema inimväärikust alandatud. Kaebaja seisukohta, et PPA on temasse haldusmenetluse raames suhtunud ükskõikselt ja üleolevalt, ei kinnita ükski tõend. PPA on kõik kaebaja esitatud taotlused lahendanud ning võtnud seisukoha ka hüvitise määramise taotluste kohta. Asjaolu, et PPA ei nõustunud kaebaja seisukohaga hüvitise maksmise vajaduse osas, ei anna alust järelduseks, et haldusmenetluses on kaebajasse suhtutud üleolevalt ning seeläbi tema väärikust alandatud. Kohus nõustub PPA selgitustega haldusmenetluse läbiviimise asjaolude kohta ning ei näe haldusmenetluse läbiviimises selliseid viivitusi või ebakohaste menetlustoimingute tegemist, mis saaks kaebajal tingida inimväärikuse alandamise mõõtu tagajärgi.
17.Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kaebaja etteheide tema nimetatud politseiametniku ärakuulamata jätmise kohta haldusmenetluses ei ole asjakohane. Kaebaja selgitustest nähtuvalt ei näinud nimetatud isik õnnetusjuhtumit pealt, vaid jõudis õnnetusjuhtumi kohta pärast õnnetusjuhtumi toimumist kui kaebaja oli juba istunud. Seega ei saanud nimetatud isik õnnetusjuhtumi toimumise asjaolude kohta ka asjassepuutuvat teavet omada ning tema ülekuulamine ei olnud vajalik. Kuna pooled olid algselt sama meelt, et tegemist oli tööõnnetusega ei olnud videosalvestiste kohene uurimine vajalik. Kohus möönab, et videosalvestiste täiendav uurimine oleks õnnetusjuhtumi toimumise asjaolusid võimaldanud täpsemalt hinnata, kuid kuna õnnetuse toimumises vaidlust ei olnud ning toimumiskoha tingimused on ka kohtule esitatud pildimaterjalilt piisavalt selgelt tuvastatavad, siis ei oma videosalvestiste uurimata jätmine haldusmenetluses selle kohtuasja lahendamisel määravat tähtsust.
3-22-1380
18.Kaebaja palus täiendavas seisukohas jätta vastustaja 30. novembri 2023. a seisukoht arvestamata, kuna see on väidetavalt esitatud mittetähtaegselt. Kohus sellega ei nõustu. Kohus määras täiendavate menetlusdokumentide esitamise tähtajaks 16. novembri 2023 ning nendele vastuväidete esitamise tähtajaks 30. novembri 2023. Kaebaja esitas lõplikud seisukohad
15.novembril 2023 ning vastustaja oma seisukohad 30. novembril 2023. Vastustaja
30.novembri 2023. a menetlusdokument on käsitletav vastuväitena kaebaja lõplikele seisukohtadele ning seega esitatud tähtaegselt. Isegi kui käsitleda vastustaja 30. novembri 2023. a seisukohta mittetähtaegsena, ei oleks kohtul HKMS § 51 lg-st 4 tulenevalt alust jätta seda asja materjalide juurde võtmata, sest selle dokumendi vastuvõtmine ei tingiks menetluse olulist viibimist.
19.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus Xi kaebuse rahuldamata. HKMS § 158 lg 5 näeb ette, et kohus määrab otsuses kindlaks ka menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja kulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud samuti tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4). HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.