3-23-1066/15 - Sotsiaalõigus - Muu sotsiaalõigus - Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

3-23-1066 ReprS § 2 lg 3 sätestab, et represseerituks ei loeta ReprS § 2 lg-tes 1 või 2 kirjeldatud isikut, keda karistati kuriteo eest, mis oleks olnud karistatav ka Eesti Vabariigi seaduste alusel. Xt on XX.XX.XXXX kohtuotsusega karistatud KrK alusel järgmiste tegude eest: § 15 – vastutus kuriteo ettevalmistamise ja kuriteo katse eest; § 81 lg 1 – ebaseaduslik sõitmine välismaale või NSV Liitu; § 88 – riigi ja ühiskonna vara riisumine salajase varguse teel; § 139 – võõra isiku vara salajane vargus; § 197 – mootorsõiduki ärandamine; § 207 – tulirelva, lõhkeaine ebaseaduslik omandamine; § 2071 – tulirelva või lõhkeaine riisumine röövimise teel. Osa neist tegudest oleks olnud karistatavad ka Eesti Vabariigi seaduste alusel. ENSV Ülemnõukogu seaduse „Seadus kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta“ (Ülemnõukogu seadus) § 2 lg 2 p-s 2 on märgitud, et seoses Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisega ning tunnustades isikute tegevust, kes võitlesid Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu, tuleb lugeda rehabiliteerituks isikud, kes on enne 20.08.1991 süüdi mõistetud KrK §-de 62–64, 66–68, 70, 73, 74, 741, 78– 80, 81, 861, 87, 137, 167, 177, 1891, 1941–1944, 220–222 või 224 järgi. Ülemnõukogu seaduse § 5 lg 1 sätestab, et Riigikohtul on õigus rehabiliteerida ajavahemikus 16.06.1940–20.08.1991 Eestis või endise NSV Liidu territooriumil kohtute poolt süüdimõistetud isikuid nende taotlusel, kui on tõendatud, et süüdimõistmise aluseks olnud teod olid võitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest või Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu. Ülemnõukogu seaduse § 5 lg 2 sätestab, et rehabiliteerimisele ei kuulu sama paragrahvi lg-s 1 näidatud isikud, kui on tõendatud nende süüdimõistmise aluseks olnud tegude ilmne vastavus lg-s 1 nimetatud eesmärkidele või kui nad on süüdi Ülemnõukogu seaduse § 3 lg-s 1 näidatud kuritegudes. X karistati küll KrK § 81 alusel, kuid ta mõisteti lisaks süüdi mitmete ühiskonna- ja isikuvastaste kuritegude eest, mis oleksid karistatavad ka Eesti Vabariigi seaduste alusel. X esitatud tõendid ja selgitused ei kinnita tema soovi võidelda Eesti Vabariigi iseseisvuse eest või Eesti rahvale tekitatud ülekohtu vastu.

3-23-1066 represseerituks, tuleb tal esitada taotlus. Selle alusel tuleb SKA-l kontrollida, kas isik vastab ReprS § 2 lg-tes 1 või 2 sätestatud tingimustele ning kas talle on võimalik väljastada represseeritu tunnistus ja määrata toetus. Halduskohus hindas, kas kaebaja suhtes on õigesti kohaldatud ReprS-i, selgitades mh järgmist: „8.5. SKA on vaidlustatud 15.03.2023 otsuses esmalt märkinud, et kaebaja esitas SKA-le 17.01.2023 represseeritu tunnistuse ja toetuse taotluse okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse § 2 lg 1 p 6 alusel (dtl 91). Kohtule esitatud kaebaja taotlusest nähtub, et tegelikult kaebaja vastavale alusele oma taotluses ei viidanud. Kaebaja on esitanud taotluse viidates üksnes ENSV KrK §-le 81. SKA leidis oma 15.03.2023 otsuses, et X ei vasta ENSV Ülemnõukogu seaduse „Seadus kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta“ § 2 lg 2 p 2 ega ka ReprS § 2 lg 1 p 6 toodud tingimustele. Kohus märgib, et seaduses kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta § 2 lg 2 ei ole punkti 2. Küll aga on tegemist ilmselgelt ebatäpsusega ning SKA on silmas pidanud sama seaduse § 2 lg 1 p 2. Seejuures ei saa kohus vastustajaga nõustuda selles, et kaebaja viidatud sättele ei vasta, arvestades, et vaidlust ei ole selles, et kaebaja on XX.XX.XXXX ENSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi otsuse kohaselt tunnistatud süüdi ja karistatud Eesti NSV KrK §-de 15 lg 2 (kuriteokatse) ja 81 lg 1 (passita või võimuorgani loata sõitmine välismaale või NSV Liitu või piiri ületamine) järgi 2-aastase vabadusekaotusega (dtl 60-87). Teiseks leidis SKA, et kaebaja ei vasta ReprS § 2 lg 1 p 6 toodud tingimustele, mis sätestab, et õigusvastaselt represseeritud isik (edaspidi represseeritu) käesoleva seaduse mõistes on isik, kes repressiooni ajal oli Eesti Vabariigi kodanik või 1940. aasta 16. juuni seisuga Eestis õiguspäraselt asunud mittekodanikust alaline elanik, välja arvatud Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel 1939. aasta 28. septembril sõlmitud lepingu (nn baasidelepingu) ja sellest tulenevate aktide alusel Eestisse tulnud või toodud isik, keda karistati vangistusega või asumisele saatmisega osalemise eest okupatsioonivastase iseloomuga protestiaktis või riiklikku enesemääramise õigust rõhutavas aktis või muu rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguse või põhivabaduse teostamise või teostamiskatse eest, sõltumata kuriteoliigist, mis okupantriik talle formaalselt omistas. Nimelt sätestab Vabariigi Valitsuse 27.02.2004 määrus nr 52 „Represseeritu tunnistuse andmise korra ning taotluse andmete loetelu ja tunnistuse vormi kehtestamine ning represseeritu tunnistusi väljastava asutuse määramine“ § 2 lg 1 p 4, et tunnistuse saamiseks esitab isik koos vormikohase taotlusega tunnistuse andjale «Seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta» (RT 1992, 7, 103; RT I 1993, 76, 1128) alusel tehtud rehabiliteeriva kohtuotsuse, kui isik taotleb enda tunnistamist vastavaks «Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse» § 2 lõike 1 punktis 6 sätestatud tingimustele. Kuivõrd vaidlust ei ole selles, et kaebaja vastavat rehabiliteerivat kohtuotsust ei ole esitanud, siis on vastustaja põhjendatult leidnud, et kaebaja eeltoodud normile ei vasta. Samas peab kohus vajalikuks välja tuua, et Vabariigi Valitsuse määrusega ei ole võimalik sätestada rehabiliteerimisele ning sellest tulenevalt represseeritu tunnistuse väljastamistele rangemaid nõudeid kui seda on tehtud seadusega (PS § 87 p 3 sätestab, et Vabariigi Valitsus korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja Vabariigi Presidendi aktide täitmist). Arvestades, et kohus leidis ülal, et seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta on ette näinud kaks erinevat viisi isikute rehabiliteerimiseks olenevalt nendele inkrimineeritud teost – so kas otse seaduse alusel rehabiliteerimine (nagu seda tehti kaebajaga) või Riigikohtu otsuse alusel rehabiliteerimine, siis võib Vabariigi Valitsuse 3(6)

3-23-1066 27.02.2004 määrus nr 52 olla põhiseadusega vastuolus olev, kuivõrd see ei arvesta rehabiliteerimisega otse seaduse alusel, milline võimalus on selgesõnaliselt seaduses ette nähtud. Teine ReprS § 2 lg 1 p 6 ning Vabariigi Valitsuse määruse tõlgendamise võimalus on see, et kuivõrd eristada tuleb rehabiliteeritud isikuid ja represseeritud isikuid, siis oligi Vabariigi Valitsuse tahe suunatud sellele, et ReprS § 2 lg 1 p 6 alusel saab represseerituks isikuks lugeda üksnes selliseid isikuid, kes on rehabiliteeritud Riigikohtu otsuse alusel. Muudel juhtudel tuleb kohaldada teisi õiguslikke aluseid juhul kui need esinevad. Kohus leiabki eeltoodust tulenevalt, et vastustaja on käesoleval juhul tuginenud kaebaja taotluse lahendamisel valele õiguslikule alusele viidates ReprS § 2 lg 1 p 6, mille rakendamiseks on vajalik ülal viidatud Vabariigi Valitsuse määruse nr 52 § 2 lg 1 p 4 kohaselt vastava Riigikohtu otsuse olemasolu. Kohus leiab, et antud juhul oleks vastustaja pidanud õigusliku alusena tuginema hoopis ReprS § 2 lg 1 p 3, mis sätestab, et õigusvastaselt represseeritud isik (edaspidi represseeritu) käesoleva seaduse mõistes on isik, kes repressiooni ajal oli Eesti Vabariigi kodanik või 1940. aasta 16. juuni seisuga Eestis õiguspäraselt asunud mittekodanikust alaline elanik, välja arvatud Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel 1939. aasta 28. septembril sõlmitud lepingu (nn baasidelepingu) ja sellest tulenevate aktide alusel Eestisse tulnud või toodud isik keda karistati vangistusega või asumisele saatmisega okupantriigi enda kodanikule kehtestatud erikohustuse (väeteenistus, riigitruudus, sunduslik maailmavaade, territooriumilt lahkumise keeld jms) täitmata jätmise eest. Kuivõrd vaidlustatud otsus on tehtud valele õiguslikule alusele tuginedes, siis on see õigusvastane. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada ja vaidlustatud SKA 15.03.2023 otsus nr 201812 ja 21.04.2023 vaideotsus nr 5.2-3/12844-2 tuleb tühistada. Kuivõrd kohus tühistab vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse seoses sellega, et vastustaja tugines valele õiguslikule alusele, siis ei pea kohus kontrollima ka Vabariigi Valitsuse 27.02.2004 määruse nr 52 § 2 lg 1 p 4 põhiseaduspärasust. Kuna kohus rahuldas tühistamisnõuded, siis tuleb rahuldada ka kaebaja kohustamisnõue ning kohustada SKA-d vaadata kaebaja 17.01.2023 avaldus uuesti läbi. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et kaebaja 17.01.2023 avaldus tuleb uuel läbivaatamisel tingimata rahuldada.