Otsuse avalikult teatavaks7. november 2023, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-23-1066
Haldusasi
X. X. kaebus Sotsiaalkindlustusameti 15.03.2023 otsuse nr 201812 ja 21.04.2023 vaideotsuse nr 5.23/12844-2 tühistamiseks ja Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks vaadata kaebaja 17.01.2023 avaldus uuesti läbi
1.Rahuldada kaebus ja tühistada Sotsiaalkindlustusameti 15.03.2023 otsus nr 201812 ja 21.04.2023 vaideotsus nr 5.2-3/12844-2 ning kohustada Sotsiaalkindlustusametit vaadata kaebaja 17.01.2023 avaldus uuesti läbi.
2.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
3.Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.12.202. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.17.01.2023 esitas X. X. Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse represseeritu tunnistuse väljastamiseks ja toetuse maksmiseks. Taotluses oli viide ENSV KrK §-le 81 ja taotlusele oli lisatud 26.10.1979 ENSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi otsus (dtl 57-87).
2.SKA 15.03.2023 otsusega nr 201812 jäeti X. X.e taotlus represseeritu tunnistuse väljastamiseks ja represseeritu toetuse maksmiseks rahuldamata (dtl 91-93). 24.03.2023 esitas X. X. SKA 15.03.2023 otsusele vaide (dtl 95-96). SKA jättis oma 21.04.2023 vaideotsusega nr 5.2-3/12844-2 vaide rahuldamata (dtl 3-6).
4.X. X. esitas 12.05.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti 15.03.2023 otsuse nr 201812 ja 21.04.2023 vaideotsuse nr 5.2-3/12844-2 tühistamiseks ja Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks vaadata kaebaja 17.01.2023 avaldus uuesti läbi. 16.05.2023 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 19.09.2023 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
5.1.Kaebaja selgitab esmalt, et esitas 17.01.2023 Sotsiaalkindlustusametile taotluse väljastada represseeritu tunnistus ENSV KrK § 81 järgi süüdimõistmise alusel 26.10.1979 ENSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi poolt, vastavalt seadusele kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta (jõustunud 19.02.1992) mille järgi ENSV KrK § 81 alusel okupatsioonivõimu poolt karistatu rehabiliteeritakse eelnimetatud seaduse, mitte kohtuotsuse alusel. Kohtuotsuse alusel on võimalus rehabiliteeruda teiste paragrahvide, mis ei ole nimetatud seaduse rehabiliteerimisloendis, kuid kannavad endas okupatsioonivastasuse ideed, menetlemisel Riigikohtus. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja teinud õigusvastase otsuse ning ekslikult asunud seisukohale, et kaebajal tuleb esitada ka vastav kohtuotsus represseeritu tunnistuse saamiseks.
5.2.Kaebaja märgib, et lisaks sellele leiab SKA, et kaebaja ei kvalifitseeru ka rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguse või põhivabaduse teostamise või teostamiskatse eest karistada saanud isikute hulka, keda saab rehabiliteerida nimetatud alusel (vt ReprS § 2 lg 1 p 6). Kaebaja soovib siinkohal viidata järgmistele dokumentidele: a) Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt art 12, mis sätestab järgmist: 1) Igaühel, kes seaduslikult viibib mingi riigi territooriumil, on õigus selle territooriumi piires vabalt liikuda ja elukohta valida. 2) Igal inimesel on õigus lahkuda ükskõik missuguselt maalt, kaasa arvatud kodumaa. 3) Eespool mainitud õigused ei või olla mingite piiramiste objektiks peale nende, mida näeb ette seadus ja mis on vajalikud riikliku julgeoleku, avaliku korra, elanikkonna tervise või moraali või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks ja mis on kooskõlas teiste käesolevas paktis tunnustatud õigustega. 4) Kelleltki ei tohi meelevaldselt võtta
õigust sõita oma kodumaale. Kaebaja märgib, et see dokument ega selle Artikkel 12 okupeeritud Eestis de facto rakendamist ja järgimist ei leidnud okupatsioonivõimude poolt. b) Inimõiguste ülddeklaratsiooni 1) preambulale, mille kohaselt: Pidades silmas, et inimkonna kõigi liikmete väärikuse, nende võrdsuse ning võõrandamatute õiguste tunnustamine on vabaduse, õigluse ja üldise rahu alus; ja pidades silmas, et inimõiguste põlastamine ja hülgamine on viinud barbaarsusteni, mis piinavad inimkonna südametunnistust, ja et sellise maailma loomine, kus inimestel on veendumuste ja sõnavabadus ning kus nad ei tarvitse tunda hirmu ega puudust, on inimeste üllaks püüdluseks kuulutatud; ja pidades silmas vajadust, et inimõigusi kaitseks seaduse võim selleks, et inimene ei oleks sunnitud viimase abinõuna üles tõusma türannia ja rõhumise vastu; 2) art 13, mille kohaselt igal inimesel on õigus riigi piires vabalt liikuda ja oma elukoht valida. Igal inimesel on õigus lahkuda ükskõik milliselt maalt, kaasa arvatud kodumaa ja kodumaale tagasi pöörduda. 3) art 14, mille kohaselt igal inimesel on õigus tagakiusu ees varjupaika otsida teistes maades ja seda varjupaika kasutada. Seda õigust ei saa kasutada jälitamise puhul, mis tegelikult tuleneb mittepoliitilisest kuriteost või teost, mis on vastuolus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärkide ja põhimõtetega. Kaebaja toob välja, et SKA ei pea kaebajat kvalifitseeruvaks nende õigusdeklaratsioonide sätetele ja nii üritabki SKA ENSV Krk § 81 alusel kaebajale mõistetud karistust mitte tunnustada alusena ReprS § 2 lg 1 p 6 alusel. Kuigi kaebaja ei apelleeri selles dokumendis okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse rakendamisele kaebaja suhtes okupatsioonivastase akti vaates (kuigi kogu kaebaja tegevus just sellest põhimõttest lähtus, ei suuda kaebaja märkimata jätta, et SKA just selle seaduse sätetele tuginedes otsustas keelduda represseeritu tunnistuse väljastamisest, leides seaduse rakendamise motivatsioonilise sobimatuse tõendatuse okupatsioonirežiimi kohtutoimikust, mis tegelikult tegevuse motiive ei kajasta, vaid nendib sündmuste toimumist. SKA peab kaebaja väiteid mittetõendatuteks, tuginedes okupatsioonirežiimi kohtuotsusele. Mis on mõnes mõttes naljakas, et otsitakse okupantide ja nende käsilaste justkui positiivset tunnustust nende režiimi legitiimsuse kahtluse alla panijate suhtes umbes sellises vormis: mõista süüdi osalemise eest okupatsioonivastase iseloomuga protestiaktis või riiklikku enesemääramise õigust rõhutavas aktis või muu rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguse või põhivabaduse teostamise või teostamiskatse eest... . Kõigepealt, välismaale põgenemise katse iseenesest on okupatsioonirežiimile vastu hakkamise akt, kui see ei ole seotud eesmärgiga pääseda kriminaalkaristusest sooritatud kriminaalkuriteo eest. Sotsiaalkindlustusameti seisukoht selle teo hindamisel jääb segaseks, paigutades juhtumi ilmselt siiski kriminaalkuritegude sfääri. Samas pole kaebaja nõus talle inkrimineeritud ENSV KrK § 81 rakendamisele okupatsioonivõimu poolt kaebaja suhtes, sest enese hinnangul sooritas kaebaja ENSV KrK § 62 järgi kvalifitseeruva teo, seostudes vaenlase poole üleminekuga, kuigi kaebaja ei jooksnud üle, vaid oligi vaenlane, nagu kaebaja ütles uurimisgrupi liikmele KGB major Lumistele. Hiljem taotles kaebaja korduvalt nimetatud paragrahvi muutmist, kuid tagajärjetult.
5.3.Kaebaja tuletab meelde, et 1977 aastal tähistas NSVL kommunistide võimule pääsemise
60.aastapäeva, see oli suur püha, mille raames lasti käibele väide, et NSVL on jõudnud arenenud sotsialismi faasi. Sellel taustal on arusaadav, et igasugune teisiti tegutsemine oli vaja neutraliseerida ka ideoloogilisel tasandil, seepärast vormistati ka kohtutoimikud võimalikult neutraalsetena, keeldudes ebasoovitavaid ütlusi fikseerimast toimikusse. Kaebaja kohtuotsuses toodud väide, et kaebaja oli plaaninud relvi müüa, on advokaadi poolt peale surutud eeluurimise
käigus, kaebaja ei nõustunud sellega kohe, sest see tundus nii tobe ja häbiväärne; advokaat Liiviku pealekäimisel lõpuks lõi kaebaja käega ja andis sellekohase ütluse. See toimus eeluurimise ajal, kui reeglina advokaat uurimisalust uurimisprotsessi käigus nõustada ei saanud, pealegi uurija Künnapase juuresolekul, mis viitab uurimisorganite sellekohasele soovile. Siiski on uurimistoimikusse sattunud ka ütlusi, mis puudutavad relvastatud võitluse taasalustamist linnades okupantide vastu; see selgus kohtuprotsessi käigus, kui kohtunik Tammistu kurjalt küsis, et eeluurimise käigus olete öelnud, et vajasite relvi või..., ta katkestas end poolelt sõnalt ja ütles, et ahjah ja lõpetas lause, ilmselt meenus, et seda teemat ei käsitleta. Toimikus ja kohtuprotokollis peaks olema ka kaebaja poolt kohtusaalis öeldu, et kaebaja tegevustel polnud mingeid kasusaamise eesmärke ja kaebaja pole saanud kopikatki tulu, mis läheb vastuollu relvade müümise väitega, kuid millele keegi vastu ei vaielnud, ka kohtusaalis mitte. Sama kohatu ja totter on kaebaja väidetav tunnistus, et osales autoärandamises sõiduõppe eesmärgil. Midagi sellelaadset pole kaebaja öelnud, vaid tõde varjamata ütles kaebaja, et autot oli vaja paadi ja mootori transpordiks. Pealegi ei pidanud kaebaja kohustuslikuks vaenlastele kogu tõtt rääkida, kaebaja rääkis vaid nii palju, et juhtum saaks poliitilise värvingu. Kuigi see värving oli kaebajale külge jäänud juba eelnevast elust. Kaebaja toob välja, et nimelt viiendal päeval peale välismaale põgenemise katse ebaõnnestumist, 6. novembri õhtul 1977. aastal, arenenud sotsialismi tingimustes kavatsesime nimetatud kommunistlikku pidupäeva rikkuda erineva nõukogude ja okupatsioonivastase grafitiga paraadi toimumise marsruudil, näiteks lausetega Eesti vabaks! Kahjuks lõppes seegi katse edutult, kui me olime miilitsaautole kirillitsas kirjutanud GESTAPO ja vist pool haakristi joonistanud, peeti meid kinni ja mõisteti süüdi huligaansuses, kaebaja kustutati järjekordselt kooli nimekirjast, sõnadega: selliseid spetsialiste pole nõukogude liidule vaja. (Eeluurimise ajal tunti huvi, kas me oleme mingi neonatsliku organisatsiooniga seotud, jättes tähele panemata tõsiasja, et kirjutis miilitsa patrullautol oli pigem halvustava sisuga, võrdsustades justkui vastavaid organeid.) Esimesel korral kustutati kaebaja Tallinna 46 kk nimekirjast väitega, et kaebaja olevat kaasõpilasi takistanud komsomoliorganisatsiooni astumast ja KGB olevat otsuse taga. (Vajadusel võib kaebaja ka isikuid nimetada, keda olevat ta takistanud. Ise kaebaja seda nii ei näe, kaebaja ütles ainult oma arvamuse.) SKA liigub kindlalt okupatsioonirežiimi repressiivaparaadi jutupunktide kiiluvees, motiveerides keelduvat vastust kohtuotsuses toodud argumentidega, isegi kohtu jaoks koostatud iseloomustus tuuakse ära lootuses kaebaja isikule varju heita: „Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikum iseloomustas X. X.t õpilasena, kes oli võimeline edukalt õppima, kuid puudus tihti õppetundidest, mille tõttu tema käitumishinne oli alandatud.“ Jah, kaebaja puudus, sest ta ei suutnud end ette kujutada olema mutrike nõukogude süsteemis. Kaebaja oli piisavalt informeeritud ajaloofaktidest Eesti Vabariigi saatuse kohta, et suuta rahumeelselt eksisteerida valet ja vägivalda genereerivas süsteemis. Kuigi kaebaja oma taotluses represseeritu tunnistuse saamiseks palus keskenduda ainult § 81ga seonduvale 1977. aastal, tõi Sotsiaalkindlustusamet sisse 1979. aasta relvade hõivamise teema, et näidata kaebaja ühiskonnaohtlikkust (just nii nad seda nimetasid) ja seega põhjendada keeldumist.
SKA toob eitava otsuse motivatsiooniosas ära Dünamo lasketiirust relvade hõivamise kirjelduse, kus kaebaja olevat eluohtlikku vägivalda kasutades rünnanud lasketiiru valvurit, kohtuotsust edasi lugedes võib leida ekspertiisi otsuse: kerge terviserikketa kehavigastus. See rünnak oli aga planeeritud eelnevalt, kuigi kaebaja veel valveruumi ukse taga vaidles, et seda pole vaja; öeldi, et on vaja, tee ära. Kaebaja tegi seda osalise jõuga, nö panin linnukese kirja, vaatamata sellele, et Dünamo nn spordiühing oli NSV Liidu siseministeeriumi allorgan, kus sporti tegid vähesed, enamasti oli see siseministeeriumi teenistuste lasketiir, ja kaebaja jaoks oli see vaenulik organisatsioon, NKVD (SARKi) järeltulija, samamoodi selle kaastöötajad. Eelnevalt, enne meie sisenemist, olid seal laskeharjutusel Tallinna erigarnisoni slaavi nimedega liikmed, kellel võib arvata KGB alluvust; relvade hõivamisega samaaegselt viibis lasketiirus 2 slaavi nimedega miilitsat, kes olevat asunud meid relvastatult jälitama. Kaebaja luges sellest kohtutoimikust. Lisaks sellele kuulus rünnatud valvuri varustuse hulka TT püstol nahkkabuuri ja kahe laetud padrunipidemega, mida ta polnud aga endale vööle kinnitanud, ilmselt mugavusest. See on toodud rünnatud asutuse iseloomustamiseks. Sellise asutuse ründamiseks peab olema elust mittehooliv paadunud kurjategija või väga kõrge motivatsioonitasemega isik. Kaebaja ise arvas selle päeva hommikul, et õhtut ta elusana ei näe. Samas ei olnud see ainuke katse relvi hõivata, esimene selline leidis aset 6. novembril 1978 eesmärgiga hankida relvad, millega rünnata järgmise päeva paraadi tribüünil asuvat seltskonda. See on see osa, mida okupatsioonirežiimi repressiivorganid teada ei saanud. See katse ebaõnnestus. Selles osas võib tunnistuse anda Q. Q.. Kaebaja kordab siinkohal üle: kõik tegevused olid põhjustatud soovist vaenlasele kuidagigi vastu hakata. Kaebaja oli siis 17-18 aastane, seepärast oli tegevus kaootiline ja ebatõhus. Millegipärast ei tekkinud SKA-l kaebaja okupatsiooniaegset iseloomustust motiveerivas osas esitades mingit küsimust, kas ka Eesti Vabariigi ajal tulevad esile kaebaja kuritegelikud kalduvused, mis võiks olla ju tugevaks toetavaks argumendiks nende keelduvale otsusele. Kui kaebaja vabanes kinnipidamisasutusest 1990. aastal, oli ta kindel, et põgeneb NSV Liidust, aga liitus siiski ERSP-ga ja Kaitseliiduga enne Eesti taasiseseisvumist; 1991. a. augustiputši ajal oli kaebaja Tallinna Raadiomaja kaitsel, mille eest hiljem omistati kaebajale Kaitseliidu Nõmme Rist, hiljem märgiti kaebaja ära ka Kaitseliidu teenetemedaliga. Kaebaja oli veel kestva okupatsiooni ajal valmis ka tegelikuks põrandaaluseks võitluseks ja välismaale põgenemine taandus halvima võimaliku arengustsenaariumi viimase võimalusena. Peale iseseisvuse taastamist kadus igasugune soov välismaale pääseda ja kadus ka huvi poliitikaga tegeleda. Kaebaja asus Kaitseväe tegevteenistusse kuni Kunstiülikooli õppima asumiseni, mille lõpetas 2000. aastal magistrikraadiga. Kaebaja andis välja eestlaste muistse vabadusvõitluse teemat puudutava raamatu. Iseseisvuse ajal on kaebaja saanud 2 karistust, mõlemad kiiruseületamise eest, mõlemad juhtumid olid tahtmatud.
5.4.Kaebaja viitab ka seadusele, mida SKA alusetult ja järjekindlalt ignoreerib ja mis puudutab ENSV KrK § 81 alusel mõistetud süüdimõistmise rehabiliteerimist. Vastavaks seaduseks on "Eesti NSV kriminaalkoodeksi" uue redaktsiooni - Kriminaalkoodeksi kehtestamise kohta, mis sätestas järgmist: § 1. Kehtestada «Eesti NSV kriminaalkoodeksi» uus redaktsioon – Kriminaalkoodeks – alates 1992. aasta 1. juunist. § 2. Tunnistada kehtivuse kaotanuks «Eesti NSV kriminaalkoodeksi» senine tekst alates 1992. aasta 1. juunist.
§ 3. (1) Vabastada karistuse kandmisest ja kustutada karistatus isikutel, kes on süüdi mõistetud «Eesti NSV kriminaalkoodeksi» (edaspidi ENSV KrK) §-de 62, 63, 70, 71, 80, 81, 861, 87, 137, 146, 1461, 1511, 1514, 1521, 154, 1582, 1661, 177, 1771, 1881, 189, 1892, 1893, 1894, 1944, 2013, 2082, 213–244 ja teiste liiduvabariikide KrK vastavate paragrahvide järgi, kui Eesti Vabariigi ja välisriigi vaheliste kokkulepetega ei nähta ette nende isikute välisriigile väljaandmist. (2) Vabastada karistuse kandmisest ja kustutada karistatus isikutel, kes on süüdi mõistetud ENSV KrK ja teiste liiduvabariikide KrK vastavate paragrahvide järgi, kui puuduvad Kriminaalkoodeksi eriosa vastavas paragrahvis sätestatud kuriteo tunnused ning ei ole tegemist käesoleva seaduse § 3 1. lõikes ning §-des 4 ja 5 loetletud kuritegudega.
5.5.Viimaseks toob kaebaja välja, et vaidemenetluses ei ole vastustaja järginud HMS § 83 ja §
85.HMS § 83 nimetatud toiminguid SKA ei teostanud, tuginedes ainult dokumentaalsetele tõenditele, kui okupatsioonirežiimi kohtuotsust selliseks pidada saab, jättes seega täitmata ka sama seaduse § 85 tingimuse asja sisulise lahendamise osas, millele viidates SKA oma eitavat formaalset otsust põhjendab. Vajalike toimingute tegemata jätmist tõendab ka vaideotsuses 21.04.2023 nr5.2-3/12844-2 viidatud teadmatus tegelikult ära kantud karistuse osas, millisele küsimusele kaebaja oleks kiirelt vastanud, kui see küsimus esitatud oleks. Vaideotsuses viidatud ja otsustamise aluseks olnud ReprS §-st 162 osas jääb kaebajale selgusetuks, mismoodi see asjasse puutub.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
6.Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.
6.1.Vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses jõuti järeldusele, et puudub alus kaebaja tunnistamiseks represseeritud isikuks ReprS § 2 lg 1 p 6 kohaselt. Kaebuses toob kaebaja välja, et ta ei taotle represseeritu tunnistust ReprS alusel, vaid seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta alusel. Kaebaja on SKA-le esitanud represseeritu tunnistuse ja toetuse taotluse. Represseeritu tunnistusi antakse ReprS alusel (ReprS § 8) ja represseeritu toetust makstakse ReprS alusel (ReprS § 61). ReprS § 8 lg 2 alusel on Vabariigi Valitsus 27.02.2004 andnud määruse nr 52, mis sätestab tunnistuse andmise korra, taotluse andmete loetelu, tunnistuse vormi ning ka represseeritu tunnistusi väljastava asutuse. Selle määruse § 1 kohaselt väljastab represseeritu tunnistusi SKA. Kaebaja poolt nimetatud seadus kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta nägi ette rehabiliteerimistunnistuste andmise isikute soovil Riigikohtu poolt (seaduse § 7). Eelpool nimetatud määruse nr 52 § 2 lg 1 p 4 kohaselt esitab isik represseeritu tunnistuse saamiseks koos vormikohase taotlusega tunnistuse andjale «Seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta» (RT 1992, 7, 103; RT I 1993, 76, 1128) alusel tehtud rehabiliteeriva kohtuotsuse, kui isik taotleb enda tunnistamist vastavaks «Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse» § 2 lõike 1 punktis 6 sätestatud tingimustele. Vastavat kohtuotsust ei ole kaebaja esitanud. ReprS § 2 lg 1 p 6 kohaselt on ReprS mõistes represseeritud isikuks isik, kes repressiooni ajal oli Eesti Vabariigi kodanik või 1940. aasta 16. juuni seisuga Eestis õiguspäraselt asunud mittekodanikust alaline elanik, välja arvatud Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel 1939. aasta 28.
septembril sõlmitud lepingu (nn baasidelepingu) ja sellest tulenevate aktide alusel Eestisse tulnud või toodud isik, keda karistati vangistusega või asumisele saatmisega osalemise eest okupatsioonivastase iseloomuga protestiaktis või riiklikku enesemääramise õigust rõhutavas aktis või muu rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguse või põhivabaduse teostamise või teostamiskatse eest, sõltumata kuriteoliigist, mis okupantriik talle formaalselt omistas. ReprS § 2 lg 3 sätestab, et represseerituks ei loeta ReprS § 2 lõikes 1 või 2 kirjeldatud isikut, kes on töötanud lõikes 1 nimetatud repressioone kohaldanud asutuse koosseisus, välja arvatud alama taseme teenindava või majanduspersonali hulka kuuluvana, ning isikut, kes astus ÜK(b)P-sse enne 1954. aasta 1. jaanuari, samuti isikut, keda karistati kuriteo eest, mis oleks olnud karistatav ka Eesti Vabariigi seaduste alusel. Haldusmenetluses ei ole leidnud tõendamist, et kaebaja poolt 26.10.1979 kohtuotsuses loetletud teod oleksid vastanud ReprS § 2 lg 1 p-s 6 sätestatule, küll aga vastasid ReprS § 2 lg-s 3 nimetatud tegudele ehk oleks karistatavad ka Eesti Vabariigi seaduste alusel. Tunnistuse andmisest keeldutakse, kui isik ei vasta ReprS § 2 lg 1 tingimustele ja/või kui isik vastab ReprS § 2 lg 3 tingimustele (ReprS § 9 p 1 ja 3).
6.2.Kaebajale jääb arusaamatuks, mismoodi puutub asjasse vaideotsuses viidatud ReprS § 162. ReprS § 162 sätestab - Kui isik ei nõustu Sotsiaalkindlustusameti poolt käesoleva seaduse alusel tehtud otsusega, on tal õigus esitada vaie Sotsiaalkindlustusametile sotsiaalseadustiku üldosa seaduses sätestatud korras. Nimetatud säte annab isikule aluse vaide esitamiseks viidates seejuures sotsiaalseadustiku üldosa seadusele (SÜS). SÜS § 36 kohaselt esitatakse vaie otsuse teinud haldusorganile, kui seadus ei sätesta teisiti) ning vaie lahendatakse haldusmenetluse seaduses sätestatud korras 30 päeva jooksul arvates vaide esitamisest vaiet läbivaatavale haldusorganile. ReprS § 162 näol on tegemist vaide lahendamisel olulise sättega ja sellele viitamine on asjassepuutuv. Kaebuses on kaebaja toonud ReprS § 16 regulatsiooni (mitte § 162), millele ei ole vaideotsuses viidatud ja mis ei ole ka asjassepuutuv, kuna tegemist on ReprS-st tulenevate pensioniõigusi reguleeriva sättega.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7.Käesolevas asjas on vaidluse all küsimus, kas SKA jättis õiguspäraselt oma 15.03.2023 otsusega nr 201812 (dtl 91-93) kaebaja taotluse represseeritu tunnistuse väljastamiseks ja represseeritu toetuse maksmiseks rahuldamata, samuti kas SKA jättis õiguspäraselt kaebaja vaide rahuldamata (vt vaideotsus dtl 3-6). SKA leidis oma 15.03.2023 otsuses, et kaebaja ei vasta ENSV Ülemnõukogu seaduse „Seadus kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta“ § 2 lg 2 p 2 ega ka okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadus (ReprS) § 2 lg 1 p 6 toodud tingimustele. Seega puudub seaduslik alus kaebajale represseeritu tunnistuse väljastamiseks ja represseeritu toetuse maksmiseks. Vaideotsuses tõi SKA täiendavalt välja, et tulenevalt ReprS alusel antud Vabariigi Valitsuse 27.02.2004 määruse nr 52 § 2 lg 1 p-st 4 esitab isik tunnistuse taotlemisel koos taotlusega «Seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta» alusel tehtud rehabiliteeriva kohtuotsuse, kui isik taotleb enda tunnistamist vastavaks «Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse» § 2 lõike 1 punktis 6 sätestatud tingimustele. Sellist dokumenti ei ole esitatud. Kokkuvõtvalt leidis SKA, et tõendamist ei ole leidnud, et vaide esitaja on represseeritud isik ReprS § 2 lg 1 p 6 alusel.
8.Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste faktliste asjaolude üle:
8.1.Kaebuse esitaja on esitanud SKA-le represseeritu tunnistuse ja toetuse taotluse märkides taotluse aluseks ENSV KrK § 81. Taotlusele lisas kaebaja 26.10.1979 ENSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi otsuse. (dtl 57-87).
8.2.26.10.1979 ENSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi otsuse kohaselt tunnistati kaebaja süüdi ja karistati: 1) Eesti NSV KrK §-de 15 lg 2 (kuriteokatse) ja 81 lg 1 (passita või võimuorgani loata sõitmine välismaale või NSV Liitu või piiri ületamine) järgi 2-aastase vabadusekaotusega; 2) Eesti NSV KrK § 88 lg 2 p-de 1 ja 2 (grupiviisiline riigi või ühiskonna vara riisumine salajase varguse teel) järgi 6-aastase vabadusekaotusega; 3) Eesti NSV KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 (grupiviisiline võõra isikliku vara salajane vargus) järgi 2-aastase vabadusekaotusega; 4) Eesti NSV KrK § 197 lg 1 (mootorsõiduki ärandamise eest selle ajutise kasutamise eesmärgil) järgi 1-aastase vabadusekaotusega; 5) Eesti NSV KrK § 207 lg 1 (tulirelva, laskemoona või lõhkeaine ilma vastava loata hoidmine, kandmine, omandamine, valmistamine või edasiandmine) järgi 4- aastase vabadusekaotusega; 6) Eesti NSV KrK § 2071 lg 3 p 1 (tulirelva, laskemoona või lõhkeaine riisumine röövimise teel) järgi 12-aastase vabadusekaotusega; Eesti NSV KrK § 40 lg 1 alusel loeti kaebuse esitaja lõplikuks karistuseks 12 aastat vabadusekaotust (vt dtl 60-87). Seega on asjas tõendamist leidnud, et kaebajat on mh kriminaalkorras karistatud ENSV KrK § 81 lg 1 alusel.
8.3.Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et kaebajat ei ole rehabiliteeritud Riigikohtu otsusega vastavalt seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta § 2 lg 2 koosmõjus §-ga 5. Küll aga on pooled erimeelt selles osas, kas kaebaja rehabiliteerimine Riigikohtu poolt oli käesoleval juhul üldse vajalik. Kohus nõustub siinkohal kaebajaga ja leiab, et kaebaja on rehabiliteeritud ENSV KrK § 81 alusel määratud karistuse osas otse seaduse alusel. Nimelt seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta § 2 lg 1 p 2 sätestab, et seoses Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisega ning tunnustades isikute tegevust, kes võitlesid Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu, lugeda rehabiliteerituks isikud, kes on enne 1991. aasta 20. augustit süüdi mõistetud ENSV kriminaalkoodeksi §-de 62-64, 66-68, 70, 73, 74, 74.1, 78-80, 81, 86.1, 87, 137, 167, 177, 189.1, 194.1-194.4, 220-222, 224 järgi. Riigikohtus tuli rehabiliteerimist taotleda üksnes neil Eesti kodanikel, kes on enne 1991. aasta 20. augustit süüdi mõistetud ENSV kriminaalkoodeksi §-de 189 ja 189.2 järgi ning kelle süüdimõistmise aluseks oli võitlus Eesti Vabariigi iseseisvuse nimel ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu (vt seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta § 2 lg 2). Kuivõrd kaebajat oli karistatud ENSV KrK § 81 alusel, siis eeltoodust tulenevalt ei pidanud kaebaja vastavat taotlust Riigikohtule esitama. Vastavat käsitlust toetab üheselt kogu seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud
isikute rehabiliteerimise kohta tekst ning ülesehitus (vt näiteks ka § 7 ja § 8, mis selgelt eristavad isikuid, kes on rehabiliteeritud seaduse alusel ja kes Riigikohtu vastava otsuse alusel).
8.4.Kohus selgitab, et eelmises punktis viidatud alustel rehabiliteerimine ei tähenda automaatselt seda, et tegemist on represseeritud isikuga okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse mõttes. Selleks, et isik tunnistada represseerituks tuleb isikul esitada vastav taotlus, mille lahendamise raames tuleb SKA-l kontrollida, kas isik vastab ReprS § 2 lg 1 või 2 sätestatule ning kas talle on võimalik väljastada represseeritu tunnistus ja määrata vastav toetus järgides selleks okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduses ja Vabariigi Valitsuse 27.02.2004 määruses nr 52 „Represseeritu tunnistuse andmise korra ning taotluse andmete loetelu ja tunnistuse vormi kehtestamine ning represseeritu tunnistusi väljastava asutuse määramine“ sätestatud nõudeid. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja ekslikul seisukohal, et talle tuli väljastada represseeritu tunnistus ja määrata vastav toetus otse seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta alusel ning okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadus antud juhul kohaldamisele ei kuulunud. Vastustaja on asjakohaselt välja toonud, et represseeritu tunnistusi antakse ReprS alusel (ReprS § 8) ja represseeritu toetust makstakse ReprS alusel (ReprS § 61). Kaebaja vastupidised väited on alusetud ega ole kooskõlas seadusega. Seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta § 7 sätestab, et 1. lõikes näidatud isikutele võidakse nende soovil välja anda rehabiliteerimistunnistus. Nende väljaandmise korra määrab Eesti Vabariigi Valitsus. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et käesoleva seaduse § 5 alusel rehabiliteeritud isikutele annab rehabiliteerimistunnistuse Riigikohus. Ka eeltoodu kinnitab kohtu seisukohta, et eristada tuleb mõisteid rehabiliteeritud isik ja represseeritud isik. Kohus selgitab, et seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta on kehtestatud mh seoses väärtushinnangute muutmisega isikute kriminaalkorras karistamise aluste osas. Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse eesmärk on aga leevendada õigusvastastelt represseeritud isikutele tekitatud ülekohut. Seega tuleb viimast kohaldada lähtudes muuhulgas seaduse eesmärgist. Järgmiseks analüüsibki kohus seda, kas vastustaja on kaebaja suhtes kohaldanud okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadust õigesti. 8.5. SKA on vaidlustatud 15.03.2023 otsuses esmalt märkinud, et kaebaja esitas SKA-le 17.01.2023 represseeritu tunnistuse ja toetuse taotluse okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse § 2 lg 1 p 6 alusel (dtl 91). Kohtule esitatud kaebaja taotlusest nähtub, et tegelikult kaebaja vastavale alusele oma taotluses ei viidanud. Kaebaja on esitanud taotluse viidates üksnes ENSV KrK §-le 81. SKA leidis oma 15.03.2023 otsuses, et X. X. ei vasta ENSV Ülemnõukogu seaduse „Seadus kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta“ § 2 lg 2 p 2 ega ka ReprS § 2 lg 1 p 6 toodud tingimustele. Kohus märgib, et seaduses kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta § 2 lg 2 ei ole punkti 2. Küll aga on tegemist ilmselgelt ebatäpsusega ning SKA on silmas pidanud sama seaduse § 2 lg 1 p 2. Seejuures ei saa kohus vastustajaga nõustuda selles, et kaebaja viidatud sättele ei vasta, arvestades, et vaidlust ei ole selles, et kaebaja on 26.10.1979 ENSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi otsuse kohaselt tunnistatud süüdi ja karistatud Eesti NSV KrK §-de 15 lg 2 (kuriteokatse) ja 81 lg 1 (passita
või võimuorgani loata sõitmine välismaale või NSV Liitu või piiri ületamine) järgi 2-aastase vabadusekaotusega (dtl 60-87). Teiseks leidis SKA, et kaebaja ei vasta ReprS § 2 lg 1 p 6 toodud tingimustele, mis sätestab, et õigusvastaselt represseeritud isik (edaspidi represseeritu) käesoleva seaduse mõistes on isik, kes repressiooni ajal oli Eesti Vabariigi kodanik või 1940. aasta 16. juuni seisuga Eestis õiguspäraselt asunud mittekodanikust alaline elanik, välja arvatud Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel 1939. aasta 28. septembril sõlmitud lepingu (nn baasidelepingu) ja sellest tulenevate aktide alusel Eestisse tulnud või toodud isik, keda karistati vangistusega või asumisele saatmisega osalemise eest okupatsioonivastase iseloomuga protestiaktis või riiklikku enesemääramise õigust rõhutavas aktis või muu rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguse või põhivabaduse teostamise või teostamiskatse eest, sõltumata kuriteoliigist, mis okupantriik talle formaalselt omistas. Nimelt sätestab Vabariigi Valitsuse 27.02.2004 määrus nr 52 „Represseeritu tunnistuse andmise korra ning taotluse andmete loetelu ja tunnistuse vormi kehtestamine ning represseeritu tunnistusi väljastava asutuse määramine“ § 2 lg 1 p 4, et tunnistuse saamiseks esitab isik koos vormikohase taotlusega tunnistuse andjale «Seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta» (RT 1992, 7, 103; RT I 1993, 76, 1128) alusel tehtud rehabiliteeriva kohtuotsuse, kui isik taotleb enda tunnistamist vastavaks «Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse» § 2 lõike 1 punktis 6 sätestatud tingimustele. Kuivõrd vaidlust ei ole selles, et kaebaja vastavat rehabiliteerivat kohtuotsust ei ole esitanud, siis on vastustaja põhjendatult leidnud, et kaebaja eeltoodud normile ei vasta. Samas peab kohus vajalikuks välja tuua, et Vabariigi Valitsuse määrusega ei ole võimalik sätestada rehabiliteerimisele ning sellest tulenevalt represseeritu tunnistuse väljastamistele rangemaid nõudeid kui seda on tehtud seadusega (PS § 87 p 3 sätestab, et Vabariigi Valitsus korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja Vabariigi Presidendi aktide täitmist). Arvestades, et kohus leidis ülal, et seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta on ette näinud kaks erinevat viisi isikute rehabiliteerimiseks olenevalt nendele inkrimineeritud teost – so kas otse seaduse alusel rehabiliteerimine (nagu seda tehti kaebajaga) või Riigikohtu otsuse alusel rehabiliteerimine, siis võib Vabariigi Valitsuse 27.02.2004 määrus nr 52 olla põhiseadusega vastuolus olev, kuivõrd see ei arvesta rehabiliteerimisega otse seaduse alusel, milline võimalus on selgesõnaliselt seaduses ette nähtud. Teine ReprS § 2 lg 1 p 6 ning Vabariigi Valitsuse määruse tõlgendamise võimalus on see, et kuivõrd eristada tuleb rehabiliteeritud isikuid ja represseeritud isikuid, siis oligi Vabariigi Valitsuse tahe suunatud sellele, et ReprS § 2 lg 1 p 6 alusel saab represseerituks isikuks lugeda üksnes selliseid isikuid, kes on rehabiliteeritud Riigikohtu otsuse alusel. Muudel juhtudel tuleb kohaldada teisi õiguslikke aluseid juhul kui need esinevad. Kohus leiabki eeltoodust tulenevalt, et vastustaja on käesoleval juhul tuginenud kaebaja taotluse lahendamisel valele õiguslikule alusele viidates ReprS § 2 lg 1 p 6, mille rakendamiseks on vajalik ülal viidatud Vabariigi Valitsuse määruse nr 52 § 2 lg 1 p 4 kohaselt vastava Riigikohtu otsuse olemasolu. Kohus leiab, et antud juhul oleks vastustaja pidanud õigusliku alusena tuginema hoopis ReprS § 2 lg 1 p 3, mis sätestab, et õigusvastaselt represseeritud isik (edaspidi represseeritu) käesoleva seaduse mõistes on isik, kes repressiooni ajal oli Eesti Vabariigi kodanik või 1940. aasta 16. juuni seisuga Eestis õiguspäraselt asunud mittekodanikust alaline elanik, välja arvatud Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel 1939. aasta 28. septembril sõlmitud lepingu (nn baasidelepingu) ja sellest tulenevate aktide alusel Eestisse tulnud või toodud isik keda karistati vangistusega
või asumisele saatmisega okupantriigi enda kodanikule kehtestatud erikohustuse (väeteenistus, riigitruudus, sunduslik maailmavaade, territooriumilt lahkumise keeld jms) täitmata jätmise eest. Kuivõrd vaidlustatud otsus on tehtud valele õiguslikule alusele tuginedes, siis on see õigusvastane. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada ja vaidlustatud SKA 15.03.2023 otsus nr 201812 ja 21.04.2023 vaideotsus nr 5.2-3/12844-2 tuleb tühistada. Kuivõrd kohus tühistab vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse seoses sellega, et vastustaja tugines valele õiguslikule alusele, siis ei pea kohus kontrollima ka Vabariigi Valitsuse 27.02.2004 määruse nr 52 § 2 lg 1 p 4 põhiseaduspärasust. Kuna kohus rahuldas tühistamisnõuded, siis tuleb rahuldada ka kaebaja kohustamisnõue ning kohustada SKA-d vaadata kaebaja 17.01.2023 avaldus uuesti läbi. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et kaebaja 17.01.2023 avaldus tuleb uuel läbivaatamisel tingimata rahuldada.
8.6.Vastustajal tuleb kohustamisnõude lahendamisel arvestada mh järgmiste asjaoludega. Nimelt nõustub kohus vastustaja seisukohtadega selles, et represseeritu tunnistuse ja toetuse maksmist reguleerib okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadus, mille eesmärk on leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt 1940. aasta 16. juunist kuni 1991. aasta 20. augustini õigusvastastelt represseeritud isikutele tekitatud ülekohut (ReprS § 1). Seega tuleb mh hinnata, kas kaebajale on tekitatud üldse sellist ülekohut mida tuleks leevendada lähtudes seaduse eesmärgist. Teiseks on vastustaja vaidlustatud otsuses asjakohaselt viidanud ReprS § 2 lg 3, mis sätestab, et represseerituks ei loeta käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 kirjeldatud isikut, keda karistati kuriteo eest, mis oleks olnud karistatav ka Eesti Vabariigi seaduste alusel. Vastustaja on kohtu hinnangul põhjendatult nii vaidlustatud otsuses kui vaideotsuses välja toonud, et 26.10.1979 toimunud kohtuistungil mõisteti kaebaja süüdi lisaks ebaseadusliku välismaale sõidu katse eest (ENSV KrK § 81) ka mitmete ühiskonna- ja isikuvastaste kuritegude eest, mis oleks olnud karistatavad Eesti Vabariigi seaduste alusel. Vaideotsuses on märgitud, et: „Eesti NSV KrK § 40 lg 1 alusel loeti vaide esitaja lõplikuks karistuseks 12 aastat vabadusekaotust. /.../. Eesti NSV KrK § 40 lg 1 sätestas, et kui isik tunnistatakse süüdi kahe või enama koodeksi eriosa erinevates paragrahvides ettenähtud kuriteo toimepanemises ja teda ei ole varem nendest ühegi eest süüdi mõistetud, siis kohus, mõistes karistuse eraldi iga kuriteo eest, mõistab lõpliku karistuse kuritegude kogumi eest, kas lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega või liites mõistetud karistused täies ulatuses või osaliselt koodeksi eriosa selle paragrahvi piirides, mis näeb ette raskema karistuse. Ainuüksi Eesti NSV KrK § 207 1 lg 3 p 1 järgi karistati vaide esitajat 12-aastase vabadusekaotusega ning tema lõppkaristuseks oli samuti 12 aastat, mis tähendab seda, et sisuliselt talle Eesti NSV KrK § 81 lg 1 alusel karistust ei järgnenud.“ Kaebaja ei ole vastavaid asjaolusid ümber lükanud ega tõendanud vastupidist. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus vastustajaga selles, et kuivõrd kaebajat karistati mitmete ühiskonna- ja isikuvastaste kuritegude eest, mis oleks olnud karistatavad ka Eesti Vabariigi seaduste alusel ning kaebajale ENSV KrK § 81 lg 1 alusel määratud karistus loeti kantuks talle ENSV KrK § 2071 lg 3 p 1 alusel määratud karistusega, siis kaebaja ei ole eraldivõetuna KrK § 81 lg 1 alusel karistust kandnud ning ta ei ole represseeritud isikuks ReprS § 2 lg 1 p 3 mõistes ning tema taotlus tuleb jätta rahuldamata ReprS § 9 p 3 alusel juhindudes ReprS § 1 sätestatud seaduse eesmärgist koosmõjus ReprS § 2 lg 3. Kohus leiab, et kaebaja õigused on seoses KrK § 81 lg 1 alusel karistamise osas taastatud kaebaja rehabiliteerimisega otse seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta alusel.
Eeltoodud seisukohta toetab mh kaebaja enda poolt viidatud "Eesti NSV kriminaalkoodeksi" uue redaktsiooni - Kriminaalkoodeksi kehtestamise kohta § 3 lg 1, mis sätestas, et vabastada karistuse kandmisest ja kustutada karistatus isikutel, kes on süüdi mõistetud «Eesti NSV kriminaalkoodeksi» (edaspidi ENSV KrK) §-de 62, 63, 70, 71, 80, 81, 861, 87, 137, 146, 1461, 1511, 1514, 1521, 154, 1582, 1661, 177, 1771, 1881, 189, 1892, 1893, 1894, 1944, 2013, 2082, 213– 244 ja teiste liiduvabariikide KrK vastavate paragrahvide järgi, kui Eesti Vabariigi ja välisriigi vaheliste kokkulepetega ei nähta ette nende isikute välisriigile väljaandmist.
8.7.Kohus peab vajalikuks lühidalt vastata ka kaebaja väidetele seoses väidetavate vaidemenetluse normide rikkumisega. Kaebaja tõi esmalt välja, et HMS § 83 nimetatud toiminguid SKA ei teostanud, tuginedes ainult dokumentaalsetele tõenditele, kui okupatsioonirežiimi kohtuotsust selliseks pidada saab, jättes seega täitmata ka sama seaduse § 85 tingimuse asja sisulise lahendamise osas. HMS § 83 lg 2 sätestab, et vaiet läbi vaadates uuritakse dokumentaalseid tõendeid, kuulatakse ära asjast huvitatud isikute seletused ja ekspertide arvamused ning tunnistajate ütlused, vaadeldakse asitõendeid ja teostatakse paikvaatlusi. Kohus selgitab kaebajale, et asjast huvitatud isikute ära kuulamise all ei ole tingimata silmas peetud isikute täiendavat suulist ära kuulamist. Arvestades, et kaebuse esitaja esitas vaides oma peamised seisukohad ning uusi faktilisi väiteid või tõendeid (või tõendite kogumise taotlust), mille uurimiseks oleks tulnud kaebaja uuesti, kas suuliselt või kirjalikult ära kuulata, vaidest ei nähtu, siis ei ole vastustaja ärakuulamiskohustust rikkunud. Samuti ei nähtu vaidest tunnistajate üle kuulamise, asitõendite vaatlemise või paikvaatluse teostamise vajadust. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja väited vastustaja poolsest HMS § 83 lg 2 rikkumisest asjakohatud ja põhjendamatud. Mis puudutab kaebaja väidet seoses vastustaja poolt ReprS § 162 ja SÜS § 36 ebaõigele viitamisele, siis selles osas nõustub kohus vastustaja poolt käesoleva kohtumenetluse käigus avaldatud seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata märkides üksnes, et vastavad viited olid igati asjakohased.
Menetluskulud
9.Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus vastustaja kahjuks. Kaebaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, kaebus oli riigilõivu vaba. Seega jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.