Urmas Miško-Ordõnski kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses lahtiriietumisega läbiotsimistega perioodil 07.09.2019 – 24.04.2020
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja Urmas Miško-Ordõnski Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Liisa Paltsar-Jürimäe
3.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 15.01.2024. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
4.Andmesubjektil (välja arvatud avaliku võimu kandja) on õigus esitada taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 23).
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.Kaebaja Urmas Miško-Ordõnski esitas 20.09.2022 Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse. Nõude aluseks on see, et kaebaja töötamise ajal vangla territooriumil asuvas käitises Riigi Kinnisvara AS (RKAS) perioodil 07.09.2019 – 24.04.2020 otsiti kaebaja iga tööpäeva lõpul läbi lahtiriietumisega. Kaebaja sel viisil läbiotsimiseks ei olnud mingit põhjust (põhjendatud kahtlust). See alandas kaebaja väärikust ja sekkus tema eraellu. Kaebaja nõudis hüvitiseks mõistlikku rahasummat, vähemalt 1000 eurot.
2.Vastustaja Tartu Vangla jättis 21.11.2022.a otsusega nr 1-13/298-2 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vastustaja kinnitas, et kaebaja lubati 06.09.2019.a käskkirjaga nr 6-3/283 tööle RKAS-i korraldatavatele siseviimistlus- ja remonditöödele ning tööülesannete täitmise raames anti talle käskkirjaga luba liikuda väljaspool eluosakonda koos töövahenditega ilma saatjata kuni vangla perimeetrini või autolüüsini. Kaebaja ei tööta RKAS-is alates 24.04.2020. Vastab tõele, et Tartu Vanglas teostatakse erinevatest käitistest töölt naasvatele kinnipeetavatele läbiotsimisi m.h lahtiriietumisega. Selliste tööde tegemisel on kinnipeetavatel oluliselt suurem kokkupuude keelatud esemete ja ainetega, tööülesandeid täidavad nad tavaliselt väljaspool eluosakonda ning neil võib olla kontakte teiste eluosakondade kinnipeetavate ja kõrvaliste isikutega. Lahtiriietumisega läbiotsimisi tehakse sageli, kuid mitte alati ja igale kinnipeetavale, ning see võib toimuda juhuvalimi alusel. Eesmärk on välistada, et keegi toimetab eluosakonda keelatud esemeid. Sagedane juhuvalimi alusel läbiotsimine kannab ka preventiivset eesmärki ja heidutab kinnipeetavaid sellisest tegevusest hoiduma. Läbiotsimine kinnipeetava kompimisega läbi riiete ei võimalda alati leida peidetud esemeid. Keelatud esemeid peidetakse muuhulgas intiimpiirkondadesse ja kehaõõnsustesse. Metalliotsija või teenistuskoera abil ei ole võimalik avastada kõiki keelatud esemeid. Läbiotsimiste õiguslikuks aluseks on vangistusseaduse (VangS) § 68 lg 1 ja justiitsministri määruse „Järelevalve korraldus vanglas“ (edaspidi määrus) § 32, vastustaja viitas ka Tartu Vangla kodukorra punktile 4.6. Kohtupraktikas on sellisel viisil toimuvaid läbiotsimisi aktsepteeritud. Kaebaja läbiotsimised ei ole olnud väärikust alandavad. Vastustaja ei pea arvet lahtiriietumisega läbiotsimiste üle ning vastustajal ei ole võimalik tagantjärele kindlaks teha, millal ja kui mitmel korral on kaebajat lahtiriietumisega läbi otsitud. Kaebaja ei ole enne kahju hüvitamise taotluse esitamist vastustajale läbiotsimiste õigusvastasust ette heitnud. Ei ole tõenäoline, et vastustaja tegevus tema taluvuse piiri ületas või teda nii intensiivselt alandas, et saaks kaasneda mõni riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 nimetatud tagajärg. Vastustaja ei ole tegutsenud õigusvastaselt. Sel juhul ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud ja puudub vajadus hinnata teiste eelduste (s.h kahjuliku tagajärje saabumise) täidetust.
3.Kaebaja esitas 07.12.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses lahtiriietumisega läbiotsimistega igapäevaselt perioodil 07.09.2019 – 21.05.2020, kui kaebaja töötas vangla territooriumil RKAS-is. Kaebaja nõudis kahju hüvitamiseks mõistlikku õiglast rahasummat, vähemalt 1000 eurot. Kaebaja väitel toimusid läbiotsimised iga tööpäeva lõpus. Kaebajal tuli riided seljast võtta, keerutada, kummardada ja muid valvurite korraldusi täita. Mõnikord teostas läbiotsimist mitu valvurit või kadetti. Läbiotsimised toimusid ilma põhjendatud kahtluseta. Kaebajal oli õigus kogu tööpäeva vältel liikuda tööriistadega ilma järelevalveta vangla territooriumil. Kaebajalt ei ole kunagi leitud keelatud esemeid. Kaebaja sai 22.12.2021 ajalehest teada, et sellise toimingu tegemine on vastuolus EIK praktikaga ja selleks ei ole õiguslikku alust. Vastustaja pidi olema sellest teadlik. Tegemist on väärikuse alandamisega ja sekkumisega kaebaja eraellu.
4.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi kohtueelses menetluses väljendatud seisukohtade juurde (vt otsuse punkti 2). Vastustaja täpsustas, et vaidluse all olevate läbiotsimiste õiguslikuks aluseks oli eelkõige VangS § 68 lg 1 ja määruse § 32 p 5, kuna kinnipeetava töölt eluosakonda naasmisel on tegemist vanglasisese saatmisega. Tartu Vangla kodukorra punktid 4.6 ja 17.1.10 on täpsustavad ja neil puudub iseseisev regulatiivne toime.
Vastustaja selgitas, kuidas ta moodustab juhuvalimi lahtiriietumisega läbiotsimiseks. Selleks on loodud neli boksi. Neist ühes tehakse mittetäielikke (kompamisega) läbiotsimisi, need toimuvad kiiremini. Ülejäänud kolmes boksis tehakse lahtiriietumisega läbiotsimisi ning neist võivad korraga kasutuses olla üks kuni kolm. Töölt tagasi pöörduvad kinnipeetavad moodustavad üldise järjekorra ja suunatakse selle alusel esimesse vabasse boksi. Aeg-ajalt tehakse lahtiriietumisega läbiotsimine kõigile töölt naasvatele kinnipeetavatele. Vastustaja kinnitas, et lahtiriietumisega läbiotsimisel järgitakse kõiki nõudeid - läbiotsimisi teostab alati kinnipeetavaga samas soost ametnik ning kinnipeetav viiakse kas eraldi ruumi või otsitakse läbi sirmiga varjatud alal, nii et tagatud on kinnipeetavate privaatsus. Kinnipeetaval tuleb kõik riideesemed ära võtta, praktikas ei pruugi siiski mõni valvur aluspükste ja sokkide eemaldamist nõuda. Üldjuhul kinnipeetavad läbiotsimise ajal kükke tegema ei pea. Maksimaalselt tuleb kinnipeetaval kohapeal ring teha, et ametnikul oleks võimalik näha ka kinnipeetava selga ja jalgade tagumist osa. Isegi kui nõutakse kükitamist/kummardamist, siis ei saa pidada seda õigusvastaseks või väärikust alandavaks kohtlemiseks. Sellise nõude eesmärgiks on veenduda, et kinnipeetav ei ole tuharate vahele või anaalpiirkonda peitnud keelatud esemeid. Tavapäraselt lahtiriietumisega läbiotsimise käigus ametnikud kinnipeetavaid kätega ei puutu. Väljapoole eluosakonda tööle lubamisel arvestatakse kinnipeetava varasema käitumisega, kuid vaatamata sellele ei ole vanglal võimalik tagada, et tööle lubatud kinnipeetav mitte ühelgi juhul töökohalt keelatud esemeid eluosakonda ei toimeta. Keelatud esemete eluosakonda toimetamine võib toimuda kaaskinnipeetava palvel või survel. Sellised asjaolud ei ole vanglale üldjuhul teada. Vaatamata läbiotsimistele on kinnipeetavate kambritest korduvalt leitud töökohast toodud ohtlikke keelatud esemeid (tl 26-39). Lahtiriietumisega läbiotsimine võib kinnipeetavale põhjustada teatud ebamugavusi, kuid tegemist on vajaliku meetmega, et vältida keelatud esemete sattumist eluosakonda. Vanglal on tulnud vastutada, kui kinnipeetav jäeti enne eluosakonda sisenemist läbi otsimata, mis võimaldas tuua eluosakonda käärid. Kohtu seisukoht
5.RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Eeltoodud normist tulenevad kahju hüvitamise üldised eeldused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) kaebaja subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekkimine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Mittevaralise kahju korral lisandub RVastS § 9 lg 1 alusel avaliku võimu kandja süü. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik need tingimused.
6.Kaebaja tugineb vastustaja õigusvastase teona ajavahemikul 07.09.2019 – 24.04.2020 toimunud lahtiriietumisega läbiotsimistele. Kohus täpsustas kaebuse menetlusse võtmisel vaadeldavat perioodi. Vastustaja selgituse (tl 13) põhjal töötas kaebaja RKAS-is 07.09.2019 – 24.04.2020. Töötamise perioodi 07.09.2019 – 24.04.2020 on kaebaja märkinud ka vastustajale esitatud kahju hüvitamise taotluses (tl 14-16). Kaebaja märkis kaebuses perioodi lõpuna 21.05.2020, kuid see on ilmselge eksimus. Pooled ei
esitanud pärast kaebuse menetlusse võtmist vastuväiteid sellele, et vaadeldav periood on 07.09.2019 – 24.04.2020. Ajavahemikus 07.09.2019 – 24.04.2020 oli 159 tööpäeva. Vastustaja teatas, et kaebaja ei töötanud ajavahemikus 07.09 - 31.12.2019 kokku 14 tööpäeval ja ajavahemikus 01.01 24.04.2020 30 tööpäeval. Kaebaja töötas seega 115 tööpäeval.
7.Seda, mitmel päeval töötatud 115 päevast otsiti kaebaja läbi lahtiriietumisega, ei ole võimalik täpselt kindlaks teha. Kohtu hinnangul tuleb lähtuda sellest, et kaebaja otsiti sel viisil läbi enamusel tööpäevadel. Kaebajal ei ole võimalik mõistliku pingutusega tõendada oma väidet, et ta otsiti lahtiriietumisega läbi igal tööpäeval, kui ta töötas. Vastustaja väitel ei ole lahtiriietumisega läbiotsimisi dokumenteeritud. Kohus leiab, et sel juhul on vastustajal tõendamise koormis kaebaja väite ümberlükkamisel. VangS § 51 lg 1 näeb ette vangiregistri pidamise. VangS § 53 lg 1 p 8 alusel kantakse vangiregistrisse andmed kinnipeetava suhtes rakendatud järelevalve- ja julgeolekuabinõude kohta, sealhulgas läbiotsimise kohta. Viidatud sätted kehtisid samas sõnastuses ka vaadeldava perioodi ajal (vangistusseaduse redaktsioonid 01.09-29.12.2019, 30.12.2019-06.05.2020). Kinnipeetava lahtiriietumisega läbiotsimine kujutab endast olulist eraelu puutumatuse riivet ning selle toimumine oleks tulnud dokumenteerida. Vastustaja selgitas, kuidas on korraldatud töölt tagasi pöörduvate kinnipeetavate läbiotsimine. Selle põhjal on usutav, et lahtiriietumisega läbiotsimine ei pruukinud toimuda igal tööpäeval. Siiski on vastustaja väiteid kogumis arvestades pigem usutav, et see toimus enamusel tööpäevadel.
8.Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26 sätestab, et igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. VangS § 66 lg 1 ütleb, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. VangS § 68 lg 1 ja 4 alusel on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks ning läbiotsimise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Määruse § 31 lg 1 ütleb, et vanglateenistuse ametnikul on õigus koos asjadega läbi otsida vanglasse sisenev ja vanglast väljuv isik või vanglas viibiv isik. Määruse § 32 p 5 nägi vaadeldaval perioodil kehtinud redaktsioonis ette, et kinnipeetava läbiotsimine on kohustuslik vanglasisesel saatmisel. Läbiotsimisi on reguleeritud Tartu Vangla kodukorra mitmetes sätetes. Kodukorra punkt 3.1 näeb ette lahtiriietumisega läbiotsimise kinnipeetava esmasel vanglasse vastuvõtmisel, punkt 4.6 reguleerib läbiotsimist osakonnast väljumisel ja osakonda sisenemisel (läbiotsimine lahtiriietumisega on ette nähtud vajadusel); punkt 13.2.7 näeb ette kinnipeetava ja külastaja lahtiriietumisega läbiotsimise enne pikaajalist kokkusaamist ja vajadusel pärast kokkusaamist, punkt 17.1.10 reguleerib läbiotsimist tööleminekul ja töölt tulekul (lahtiriietumisega läbiotsimist ei nimetata).
9.Vastustaja väitel oli kaebaja läbiotsimine töölt tagasi pöördumisel läbiotsimine vanglasisesel saatmisel määruse vaadeldaval perioodil kehtinud redaktsiooni § 32 p 5 tähenduses. Isikute vanglasisene saatmine on samuti järelevalvetoiming (määruse § 2 p 4). Täpsemalt reguleerivad seda määruse § 34 - 37. Nendest tuleneb, et saatmise all mõistetakse olukorda, kus vanglaametnik pidevalt liigub ja viibib koos kinnipeetavaga (määruse § 36 lg 1, § 37 lg 1 ja 2). Kaebaja tööle määramisel anti talle õigus liikuda seoses töötamisega väljaspool eluosakonda ilma järelevalveta (tl 25). Teiselt poolt taotles kaebaja, et kohus nõuaks vastustajalt välja saatmiskavad, kuna selle alusel saab kindlaks teha, mitmel päeval kaebaja tööl käis (tl 20). Sellest saab järeldada, et kaebaja võis minna tööle ja pöörduda töölt tagasi siiski vanglasisese saatmise korras. Asjaolude põhjal ei ole päris kindel, kas seoses kaebaja töötamisega toimus tema vanglasisene saatmine või liikus kaebaja tööle ja pöördus tagasi ilma järelevalveta. Sellel ei ole asja lahendamisel ka määravat tähtsust.
10.Otsuse punktis 8 ja 9 toodu tähendab, et vastustajal oli kaebaja töölt tagasi pöördumisel õigus ja võimalik, et ka kohustus kaebaja läbi otsida. Kuid puudub õigusnorm, mis kohustaks vastustajat valima läbiotsimise viisiks just lahtiriietumisega läbiotsimist. Vastustaja ei ole kehtestanud haldusaktiga (näiteks kodukorraga) reegleid töölt tagasi pöörduva kinnipeetava läbiotsimise kohta. See tähendab, et vastustajal oli läbiotsimise viisi valikul kaalutlusõigus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 1 tähenduses. Vastustajal tuli järgida kaalutlus- ja hindamisotsuste tegemisel üldiselt kehtivaid nõudeid. HMS § 107 lg 1 ja 2 sätestavad, et toiming peab olema kooskõlas õigusaktidega, võib piirata õigusi või vabadusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus ning toimingu sooritamise viisi määramisel tuleb järgida kaalutlusõiguse piire ning võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ja õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Järgida tuli ka vangistuse täideviimisel kehtivaid põhimõtteid. Üks alus, millest selliseid põhimõtteid saab tuletada, on VangS § 41 lg 2. See säte ütleb, et kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.
11.Vangistuse täideviimisel reeglite kehtestamise ja otsustuste tegemise võtmeküsimuseks on tasakaalu saavutamine julgeoleku tagamiseks vajalike pingutuste, vangistuse eesmärkide saavutamise ja kinnipeetava õiguste piiramise vahel. On tõsi, et julgeoleku tagamine on kõige lihtsam ja odavam olukorras, kus kinnipeetava õigused on piiratud võimalikult suures ulatuses. See ei pruugi aga samal ajal olla kooskõlas inimväärikuse põhimõttega, aidata kaasa õiguskuuleka käitumise omandamisele või olla kooskõlas põhimõttega, et kinnipeetaval on säilinud kõik õigused, mida ei ole vangistusseaduse või muude seadustega piiratud. Arusaam sellest, kus see tasakaalupunkt asub, on ajas muutuv. Hinnang sellele, millised tegevused, reeglid ja piirangud vangistuse täideviimisel on õiguspärased, on korduvalt muutunud ja muutub ka tulevikus nii õigusaktidega reguleeritud kui ka kaalutlus- või hindamisotsustel põhinevate tegevuste suhtes.
12.Kohtupraktika on toetanud seisukohta, et lahtiriietumisega läbiotsimised on lubatud reeglina, enamasti või juhuvalimi alusel, ilma igakordse ohuhinnangu ja kaalutlusotsuseta.
Välja saab tuua järgmised kohtuasjad, milles tehtud lahendid on jõustunud. Kohtuasi 3-17-1236. Kaebuse nõudeks oli tuvastada õigusvastasus Tartu Vangla halduspraktika osas, mille käigus kasutatakse rutiinse, igapäevase meetmena täieliku alastivõtmisega läbiotsimist. Tartu Halduskohus leidis, et sellised läbiotsimised olid õigusvastased, kuna vangla ei järginud põhjendamiskohustust tõendamaks, mis tingis kaebuse esitaja puhul ca 40 kahe kuu sisse jääva päeva puhul 30 lahtiriietumisega läbiotsimise läbiviimise vajaduse. Tartu Ringkonnakohus tühistas eeltoodud otsuse 09.05.2019.a otsusega. Ringkonnakohus leidis, et praktikalt naasvate kinnipeetavate lahtiriietumisega läbiotsimised toimusid õiguslikul alusel ja legitiimsel eesmärgil, s.h vangla julgeoleku ning kinnipeetavate elu ja tervise kaitsmise eesmärgil. See, et otseselt kaebuse esitaja isikuga seonduvad konkreetsed tõendid puuduvad, ei tähenda, et tema lahtiriietumisega läbiotsimine oli põhjendamatu. Kohtuasi 3-20-519. Kaebuse nõudeks oli mittevaralise kahju hüvitamine seoses rutiinsete lahtiriietumisega läbiotsimistega töölt ja jalutuskäigult naasmisel kolme aasta jooksul. Tartu Halduskohus jättis 25.06.2021.a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et vangla julgeoleku ning teiste kinnipeetavate elu ja tervise tagamiseks on eesmärgipärane, põhjendatud ja vajalik töölt naasvate kinnipeetavate sagedasem pisteline lahtiriietumisega läbiotsimine, kaebuse esitaja läbiotsimised töölt ja jalutuskäigult naasmisel toimusid õiguslikul alusel ja legitiimsel eesmärgil, et avastada keelatud esemeid ja aineid. Samuti on läbiotsimiste läbiviimine olnud proportsionaalne. Kohtuasi 3-20-1641. Kaebuse nõudeks oli mittevaralise kahju hüvitamine alusel, et toimusid kaebuse esitaja regulaarsed lahtiriietumisega läbiotsimised ligikaudu 10 kuu jooksul seoses tema töötamisega vangla territooriumil asuvas pesumajas. Vangla kinnitas, et läbiotsimine lahtiriietumisega toimub pisteliselt juhuvalimi alusel. Tartu Halduskohus jättis 08.01.2021.a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus möönis, et lahtiriietumisega läbiotsimine, kui see toimub sagedasti ning ilma piisavalt veenvate põhjendusteta, võib kujutada endast väärikuse alandamist. Samas kohus leidis, et lahtiriietumisega läbiotsimised olid küll korduvad, kuid mitte päris igapäevased ning vangla üldisema iseloomuga põhjendused on veenvad õigustamaks lahtiriietumisega läbiotsimiste teostamist. Kohtuasjades on korduvalt viidatud Riigikohtu seisukohtadele, et vanglateenistuse ülesandeks on julgeoleku tagamine vanglas, sealhulgas vanglas viibivate isikute elu ja tervise kaitsmine (lahend 3-3-1-64-14, p 9) ning vanglal on julgeoleku tagamiseks ohtude hindamisel ja vajalike abinõude üle otsustamisel ulatuslik kaalumisruum (lahendid 3-3-1-10-17 p 16, 3-3-1-28-12 p 14). Jõustumata lahenditest saab välja tuua kohtuasja 3-22-1384. Tartu Halduskohus tunnistas 21.10.2022.a otsusega õigusvastaseks vangla tegevuse kaebuse esitaja lahtiriietumisega läbiotsimisel. Sellised läbiotsimised toimusid regulaarselt, kui kaebuse esitaja pöördus tagasi töölt väljaspool eluosakonda. Kunagi ei leitud keelatud esemeid. Kohus leidis, et sage lahtiriietumisega läbiotsimine pikema aja jooksul, mille puhul ei ole tuvastatud põhjendatud kahtlust läbiotsimise vajaduse suhtes ega kindlaks tehtud, kui sageli on kaebuse esitaja sattunud lahtiriietumisega läbiotsimisele, kujutab endast õigusvastast tegevust. Kohus möönis, et aegajalt toimuval lahtiriietumisega läbiotsimisel võib olla hoiatav tähendus, kuid vangla ei korraldanud läbiotsimisi nii, et tagatud oleks kinnipeetavate kohtlemisel proportsionaalsuse põhimõtte järgimine. Tartu Ringkonnakohus tühistas 19.10.2023 halduskohtu otsuse eeltoodud osas. Ringkonnakohus pidas oluliseks, et seoses töötamisega oli kaebuse esitajal juurdepääs mitmetele esemetele, mis on vanglas keelatud. Vanglal ei ole võimalik ette näha, millal kinnipeetav kavatseb keelatud esemeid eluosakonda toimetada, s.h millal kavatseb ta seda teha esmakordselt, ning seetõttu ei ole võimalik ohtu välistada või tõrjuda üksnes konkreetse juhtumi
põhiselt. Lahtiriietumisega läbiotsimine on kõige efektiivsem meede keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Kaebuse esitaja lahtiriietumisega läbiotsimine ei olnud suure tõenäosusega päris igapäevane, toimus juhuslikkuse põhimõttel ning läbiotsimise teostamisele kehtestatud nõudeid ei ole rikutud. Kaebuse esitaja ei kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid. Kaebuse esitaja on esitanud kassatsioonkaebuse, selle menetlusse võtmine on otsustamisel.
13.Teiselt poolt leidis õiguskantsler 07.06.2023.a seisukohas nr 7-4/230551/2303077, et vangla julgeolek on väga tähtis, ent selle tagamiseks tuleb rakendada meetmeid, mis on eesmärgi suhtes proportsionaalsed. Mida piiravam on meede, seda põhjalikumalt tuleb kaaluda selle kasutamist. Inimese alasti läbiotsimise otsus peab olema erandlik ning põhinema konkreetsel ohuhinnangul (nt see on seotud kinnipeetava käitumisega, varasemate rikkumistega jms). Seda on õiguskantsler vanglatele korduvalt selgitanud (viimati näiteks 2020. aastal avavanglatesse tehtud kontrollkäikude kokkuvõttes). Õiguskantsler tõi välja ka selle, et ta on vanglatele korduvalt öelnud (sh 2016. aastal Tartu Vanglale), et kui vanglal tekib põhjendatud vajadus inimene alasti läbi otsida, tuleb lahti riietamine korraldada järk-järgult nii, et osa kehast jääks igal hetkel kaetuks. Õiguskantsler viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 11.05.2023.a otsusele asjas Bojar vs Poola. Lahendi punktide 15-16 järgi ei piisa, kui niivõrd intensiivse ja potentsiaalselt inimese väärikust alandava meetme kasutamist, nagu on alasti läbiotsimine, põhjendatakse vangla üldiste julgeolekuvajadustega. EIK tuvastas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 8 rikkumise. See säte näeb ette õiguse era- ja perekonnaelu austamisele. Kohus märgib, et tegemist ei ole EIK uudsete seisukohtadega. Vastupidi, lahendis on viidatud mitmetele varasematele lahenditele, mille seisukohti EIK järgis. S.h selgitas EIK lahendi punktis 12 viidetega varasematele lahenditele, et kui tegemist ka ei olnud väärikuse alandamisega (artikkel 3), ei välista see eraelu puutumatuse rikkumist (artikkel 8). Kohtu hinnangul on märke ka sellest, et kohtupraktika on hakanud muutuma. Kohtud on viimasel ajal järjekindlalt tunnistanud õigusvastaseks lahtiriietumisega läbiotsimisi, mida ilma konkreetse ohuhinnangu ja kaalutlusotsuseta tehakse vanglasse saabuvale täisealisele või alaealisele kokkusaajale (vt näiteks kohtuasjad 3-22-1239, 3-22-311).
14.Vastustaja seisukohtadest tuleneb, et vastustaja ei hinnanud läbiotsimise viisi otsustamisel kaebajast lähtuva võivat võimalikku ohtu ja ei teostanud kaalutlusõigust. Kaalutlusõiguse teostamata jätmine tähendab, et toiming oli õigusvastane. Sarnasel seisukohal olid Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus kohtuasjas 3-22-311.
15.Kaalutlusõiguse teostamisena ei saa käsitleda seda, kui vastustaja on otsustanud, et vangla julgeoleku tagamise ainsaks võimaluseks on kinnipeetavate reeglina lahtiriietumisega läbiotsimine töölt tagasi pöördumisel. HMS § 4 lõikes 2 kaalutlusõiguse teostamisele kehtestatud nõuded ei ole sel juhul täidetud, kuna vastustaja on arvesse võtnud ainult osad asjaolud (vangla eesmärkide ja huvidega seotud asjaolud) ning on ette ära otsustanud, et ei omista mingit tähtsust muudele asjaoludele, s.h konkreetse juhtumiga seotud asjaoludele. Samuti on vastustaja juba ette ära otsustanud, et olenemata konkreetsest isikust või olukorrast ei ole kinnipeetava õigustel või huvidel piisavat kaalu. Kohane ei ole põhjendada reeglina toimuvaid lahtiriietumisega läbiotsimisi 2012. aastal toimunud juhtumiga, mil kinnipeetav tõi töökohast eluosakonda käärid ja ründas nendega teist kinnipeetavat (Riigikohtu lahend 3-3-1-64-14). Selles asjas sai kinnipeetav keelatud eseme eluosakonda tuua, kuna teda üldse läbi ei otsitud. Eluosakonda toodi ese, mida oleks saanud
avastada ilma lahtiriietumiseta - kääre on suure tõenäosusega võimalik leida nii läbikompamisel kui ka metalliotsijaga.
16.Kohtuasjas esitatud tõendid näitavad, et kaebaja on õiguskuulekas kinnipeetav, kes vääris usaldust sel määral, et talle anti luba liikuda vanglas koos töövahenditega ilma saatjata. Tartu Vangla direktori 06.09.2019.a käskkirjas nr 6-3/283 on öeldud, et kaebaja käitumine karistuse kandmise ajal on olnud hea ning motivatsioon töötada on olnud kõrge (tl 25).
17.Vahekokkuvõttena leiab kohus, et kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Vaadeldaval perioodil toimunud kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimised olid õigusvastased. Õigusvastane lahtiriietumisega läbiotsimine kujutab endast kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist. Tegemist on olukorraga, mille puhul mittevaralise kahju tekkimist saab eeldada. Põhjusliku seose olemasolu üle asjas vaidlust ei ole. Vastustaja ei väida süü puudumist. RVastS § 9 lg 1 tähenduses on tegemist eraelu puutumatuse rikkumisega. Inimese kehalise enesemääramise ja kehalise puutumatuse riiveid peetakse õiguskirjanduses ja kohtupraktikas hõlmatuks eraelu puutumatuse kaitsega. Eraldi võetuna väärikuse alandamist kohtu hinnangul toimunud ei ole. Väärikust alandavaks ei saa pidada seda, kui mõnikord osales läbiotsimisel mitu vanglaametnikku. Kohtule ei ole äratuntav, et kaebaja oleks saanud kahju tekkimist ära hoida kohaste õiguskaitsevahenditega. Arvestades vastustaja seisukohti ning otsuse punktis 12 toodud kohtupraktikat ei oleks olnud eduväljavaateid sellel, kui kaebaja oleks keelamisvaidega püüdnud ära hoida tema lahtiriietumisega läbiotsimist töölt tagasi pöördumisel.
18.Järgmisena tuleb otsustada, kas põhjendatud on kaebajale rahalise hüvitise määramine. Mittevaralise kahju all mõistetakse inimese füüsilist või hingelist valu või kannatust. Valu ja kannatusi ei saa objektiivselt mõõta või väljendada. Kohus saab lähtuda väidetavalt kahju põhjustanud juhtumi asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas kaebaja väidetud valu ja kannatusi. Kohtupraktika põhjal tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu seda õigustab. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse.
19.Kohtu hinnangul on kohtuasja asjaoludel kahju heastamiseks piisav see, kui kohus teeb kindlaks läbiotsimise õigusvastasuse. Kaebaja ei ole muutnud usutavaks selliseid üleelamisi, mis nõuaksid rahalise hüvitise määramist. Kaebaja töötas RKAS-is vabatahtlikult. Kui kaebaja jätkas töötamist vaatamata regulaarsetele lahtiriietumisega läbiotsimistele, siis see näitab, et soov töötada ja sellest saadav kasu oli kaebaja jaoks kaalukam kui üleelamised seoses läbiotsimistega. Tõendatud ei ole, et kaebaja oleks vaadeldava perioodi jooksul avaldanud pahameelt seoses läbiotsimistega, küsinud selgitusi sellise praktika kohta, taotlenud lahtiriietumisega läbiotsimiste ärajätmist vms. Kohus leidis eespool, et suure tõenäosusega ei oleks see vastustaja seisukohta muutnud. See tähendab, et vastavat kahju hüvitamise eeldust ei ole rikutud, kuid mitte seda, et vaikimisi tuleb pidada usutavaks kaebaja tugevaid hingelisi üleelamisi. Kaebaja esitas kahju hüvitamise nõude küll RVastS § 17 lg 3 sätestatud kolmeaastase tähtaja jooksul (arvestades, et kaebaja töötamist ja sellega seotud vastustaja toiminguid saab pidada jätkuvateks toiminguteks), kuid ligikaudu 2
aasta ja 5 kuu pikkune ajavahemik vaadeldava perioodi lõpu ja kahju hüvitamise taotluse esitamise vahel muudab vähem usutavaks, et läbiotsimised põhjustasid kaebajale märkimisväärset hingelist valu. Kaebuse põhjal esitas kaebaja kahju hüvitamise nõude pärast seda, kui ta sai ajalehest teada, et seoses vanglas toimunud läbiotsimisega on isikule välja mõistetud hüvitis. Eeltoodut arvestades on küll usutav, et lahtiriietumisega läbiotsimised võisid olla kaebaja jaoks häirivad (kahju tekkimist ei saa eitada), kuid need üleelamised ei ületanud künnist, mille puhul põhjendatud on rahalise hüvitise määramine kaebajale. Vastustaja süü suurust vähendab see, et õiguslikud hinnangud ilma igakordse ohuhinnangu ja kaalutlusotsuseta toimuvatele lahtiriietumisega läbiotsimistele on olnud vastuolulised (vt otsuse punkte 12 ja 13).
20.Kokkuvõttes rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus ei määra kaebajale rahalist hüvitist, kuid tuvastab, et õigusvastased olid kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimised töölt tagasi pöördumisel ilma kaebajaga seotud asjaoludest lähtuva ohuhinnangu ja kaalutlusotsuseta. Menetluskulud. Selgitused
21.HKMS § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole (vt ka otsuse punkti 22). Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda.
22.Kohus vabastas kaebaja 01.06.2023.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise kohustusest. HKMS § 104 lg 10 alusel vastustajalt riigilõivu välja mõista ei saa. Puudub vajadus käsitleda riigilõivu küsimust otsuses.
23.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise elektroonilises Riigi Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Karin Jõks Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 27.06.2024 .a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 27.06.2024 .a otsus Resolutsioon
1.Jätta Urmas Miško-Ordõnski apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 15. detsembri 2023. a otsuse resolutsiooni punkt 1 ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.